3-22-2528/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

3. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2528

Haldusasi

X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31. oktoobri

2022. a otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Robert Sarv

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a

määrus haldusasjas nr 3-22-2528 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 31.08.2022 kaebuse vandeadvokaat Y tegevuse

peale tsiviilasja nr X-XX-XXXXX menetluses. Kaebaja on selles tsiviilasjas hagejaks ja kostjat

esindav Y on kasutanud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga (TsMS) ette nähtud menetlusõigusi

pahatahtlikult. Kaebaja esitas tsiviilasjas 08.11.2021 hagi ja seejärel muutis hagiavaldust

10.03.2022 enne hagi menetlusse võtmist. Y esitas sellele vaatamata vastuse esialgsele

hagiavaldusele, mis tõi kaasa asjakohatute seisukohtade ja taotluste esitamise. Näiteks pidi

maakohus võtma seisukoha ka sellise tunnistaja ülekuulamise vajaduse osas, kellega seotud

episood jäi muudetud hagiavaldusest välja. Seega advokaat kas ei tutvunud edastatud

dokumentidega temalt nõutava hoolsusega või kasutas menetlusõigusi pahatahtlikult

eesmärgiga koormata kohtusüsteemi asjakohatute seisukohtade ja taotlustega. Selline tegevus

venitab menetlust ja raiskab kõigi väärtuslikku ressurssi. Samuti on advokaat venitanud

menetlust kohtualluvuse üle vaieldes. Hagejale on teada, et kostja elab Pärnumaal ja seda on

kostja ise kinnitanud ka teises tsiviilasjas, kuid sellele vaatamata on advokaat väitnud, et kostja

elab hoopis Tallinnas, mis on ebaõige ja eksitav. See viitab selgelt, et kostja kasutab

3-22-2528

2(6)

menetlusõigusi pahatahtlikult ja advokaat soodustab sellist menetlusõiguste väärkasutamist.

Kui advokaat asub täitma neid kliendi antud ülesandeid, mis on õigusvastased või kahjustavad

advokaadi au ja väärikust, võib advokaadi käitumine rikkuda tema kliendi vastaspoole õigusi

(eetikakoodeksi § 21 lg 2 ja § 22 lg 2). Kohtualluvuse üle toimunud vaidluse tõttu võttis kohus

hagi menetlusse alles 16.05.2022. Tuleb arvestada, et siin on tegemist järjepideva ja korduva

menetlusõiguste rikkumisega, ning praeguses ja aukohtule esitatud eelmises kaebuses toodud

asjaolusid kogumis arvestades tuleb advokaadile korduvate ja süstemaatiliste rikkumiste eest

määrata trahv.

2. Eesti Advokatuuri aukohus ei algatanud 31.10.2022 otsusega v.adv Y tegevuse suhtes

aukohtumenetlust seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kaebaja heidab

advokaadile ette eelkõige TsMS § 200 lg 1 rikkumist ehk menetlusõiguste pahauskset

kasutamist ja menetluse venitamist asjakohatute seisukohtade ja taotluste esitamisega. Selline

etteheide on käsitatav advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena. Advokaat selgitas, et

kuna kohus tuvastas vaidlusaluses tsiviilasjas, et hagi esitati valele kohtumajale, siis oli alluvust

puudutav vastuväide põhjendatud. Samuti märkis advokaat, et esitas seisukohad nii esialgses

hagiavalduses kui ka muudetud hagiavalduses toodud väidetele, lähtudes kliendi huvidest ning

asjaolust, et kohus ei olnud hagiavalduse muudatuse osas seisukohta võtnud. Aukohus leiab, et

advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Advokaati ei või kliendi ülesande

täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga (vt ka eetikakoodeksi § 4 lg 6;

advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg 4) ning advokaat ei ole kohustatud kontrollima kliendi poolt

temale usaldatud teabe õigsust (eetikakoodeksi § 14 lg 5). Advokaat ei vastuta temale kliendi

poolt esitatud andmete tõelevastavuse eest. Advokaat selgitas, et taotlused on esitatud kliendi

nimel ja huvides ning kliendilt saadud andmete alusel. Aukohtul puudub alus selles kahelda.

Aukohus ei saa lisaks asuda kohtu asemel lahendama tsiviilasja ja sellega seotud menetluslikke

küsimusi. Kui kaebaja leiab, et teine menetlusosaline on esitanud asjakohatuid või lubamatuid

tõendeid, saab ta esitada need seisukohad vaidlusaluses tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 238).

Kui menetlusosalisel on vastuväited seose teise menetlusosalise esitatud avalduse või kaebuse

seadusega lubatavuse küsimuses, tuleb need vastuväited esitada vastavalt TsMS § 330 lg-le 2.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 29.11.2022 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

31.10.2022 otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on materiaalselt ja formaalselt

õigusvastane. Kuna kaebaja etteheited viitasid distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisele, tuli

asja menetleda aukohtumenetluses (AdvS § 16 lg 2). Aukohus saaks jätta menetluse algatamata

vaid sel juhul, kui kaebuse pinnalt on võimalik ilma tõendeid uurimata täielikult veenduda, et

distsiplinaarsüüteo tunnused puuduvad. Kui aga esineb vajadus hinnata tõendeid, saab seda teha

üksnes asja sisulise arutamise käigus. Vastasel korral kanduks sisuline aukohtumenetlus üle

menetluse algatamise etappi, mis toimub kirja panemata suvaõiguse alusel. Kaebuse faktiliste

asjaolude põhjal esines alus aukohtumenetluse algatamiseks, sest need viitasid eetikakoodeksi

§ 4 lg 1, hea menetlustava („Kohtumenetluse parima praktika edendamise suunised“), TsMS

§ 200 lg 1 või ka eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumisele. Aukohtu otsuses puuduvad konkreetsed

ja kontrollitavad viited tõenditele, mille alusel tuvastati, et advokaat tegutses kliendi juhise

alusel ja kuidas advokaat palus selgitada, missuguse elukoha juurde klient jääb. Vaidlust ei saa

olla, et advokaat raiskas ressurssi, vastates dokumendile, mida poleks üldse pidanud käsitlema,

sest kohus küsis konkreetselt seisukohta menetlusse võetud hagiavalduse suhtes. Advokaadi

asjatundmatuse tõttu pidi kohus temalt selgitusi küsima veel ka 25.10.2022 eelistungil.

Aukohus teostas puudulikult kaalutlusõigust ja rikkus uurimiskohustust, kuna eeldas üksnes

advokaadi väidete õigsust. Aukohus ei võtnud arvesse, et advokaat oli sama klienti esindades

teises tsiviilasjas kohtule väitnud, et tema klient elab alaliselt Pärnumaal (sh juba ligi 20 aastat)

ja menetlusdokumentides märgitud Tallinn ei ole kliendi alaline elukoht. Seega pidanuks

3-22-2528

3(6)

aukohtul tekkima kahtlus distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemise osas. Otsustamaks, kas tuleks

algatada aukohtumenetlus, ei pidanud aukohus asuma tsiviilkohtu rolli. Kaebaja ei pöördunud

aukohtu poole sooviga saada tsiviilkohtumenetluse jaoks hinnangut tõenditele. Aukohtu otsus

ei saa sõltuda ka tsiviilkohtumenetluses kohtuniku tehtud järeldustest või nende puudumisest.

Olukorras, kus advokaat rikub ühe isiku suhtes järjepidevalt seadust ja kutse-eetika nõudeid,

tuleb seda analüüsida eraldi võimaliku kutse-eetika minetusena ja teha seda aukohtumenetluses.

Aukohus ei ole võtnud seisukohta, kuidas saab kutsestandardile vastavaks pidada puudulikku

menetlusõiguse tundmist. Kohtupraktika järgi saab huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks olla

vaid aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine, mis võib seisneda ka huvitatud isiku väidete

käsitlemata jätmises (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2020 määrus nr 3-20-647). Praegu tegi

aukohus otsuse üksnes kohtualluvuse abil menetluse venitamise osas, kuid jättis läbi vaatamata

ja hindamata faktilised asjaolud seoses hagi piiridest väljumise ja perspektiivitute tõendite

esitamisega. Seega ei ole aukohus käsitlenud kõiki kaebaja väiteid, rikkudes AdvS § 16 lg-t 1.

Vaidlustatud otsus on formaalselt õigusvastane, sest aukohus ei ole rikkumiste rohkusele üldse

tähelepanu pööranud ega seda põhjendustes analüüsinud (sh koosmõjus varasema kaebusega).

Aukohtu otsuse põhjendused üldsõnalised ja puudulikud ning pole selgitatud, kuidas seonduvad

viidatud sätted aukohtumenetluse algatamata jätmisega. Viide eetikakoodeksi § 14 lg-le 5 ei ole

asjakohane, sest kaebaja ei ole väitnud, et klient oleks advokaadile esitanud valeandmeid.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 30.11.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. AdvS § 18 lg 1 sisustamisel tuleb lähtuda ka

HKMS § 44 lg-st 1, millest tulenevalt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste

kaitseks. Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohtupraktika kohaselt ei ole

aukohtumenetluse eesmärk kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist

on advokatuuri sisese kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamist

taotlenud isik saaks aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse halduskohtus vaidlustada vaid

siis, kui tema õigusi rikub see otsus ise, mitte otsuses käsitletud advokaadi tegevus. Kui isik on

saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud taotlus ja

aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, siis on huvitatud

isik oma õiguse realiseerinud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 määrus nr 3-20-2226;

11.09.2014 määrus nr 3-14-51432). Praegusel juhul on aukohus kaebaja taotluse läbi vaadanud

ja selles sisaldunud väiteid käsitlenud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega

või peab aukohtu põhjendusi ebapiisavaks, ei anna kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks.

Aukohtu kohustus käsitleda isiku taotluses sisalduvaid väiteid ei tähenda seejuures, et aukohus

peaks tingimata asuma eraldi põhjendama iga taotluses esitatud argumendiga mittenõustumist

või kajastama otsuses üksikasjalikult igale tõendile antud hinnangut. Kaebeõigust andev

menetlusviga esineb, kui aukohus on jätnud mõne avalduses sisalduvate etteheidete esemeks

oleva advokaadi teo (või tegevusetuse) sootuks käsitlemata.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on aukohus käsitlenud kõiki kaebuses esile toodud advokaadi

tegevusi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Aukohus on võtnud temale esitatud materjalide pinnalt

seisukoha, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Õige ei ole seisukoht,

et aukohus võib jätta distsiplinaarmenetluse algatamata üksnes juhul, kui distsiplinaarsüüteo

tunnuste puudumine on selge ilma igasuguse mõistliku kahtluseta. AdvS § 16 lg 1 annab

aukohtule menetluse algatamise otsustamisel ulatusliku kaalutlusõiguse, mille teostamisel tuleb

sisuliselt hinnata, kas esitatud asjaoludel on distsiplinaarsüüteo tuvastamine aukohtumenetluse

raames tõenäoline. Kui aukohus leiab, et see nii ei ole, võib ta asuda seisukohale, et menetlust

ei algatata ja advokaadi tegevust täpsemalt uurima ei asuta. Praegusel juhul on aukohus leidnud,

et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Seega on kaebaja realiseerinud

temale AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse ning advokatuur on täitnud sellele õigusele vastava

kohustuse.

3-22-2528

4(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 14.12.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata kaebus

halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohus ei saanud kaebuse menetlusse võtmise

etapis asuda seda sisuliselt lahendama, sest kaebuse rahuldamise eelduste (perspektiivi) kontroll

peab toimuma sisulise arutamise käigus. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et kaebuse

eesmärgiks oli advokaadi karistamine, kuna kaebaja pöördus halduskohtusse aukohtu otsuse

õiguspärasuse kontrollimiseks. Keeruka õigusküsimuse (st reguleerimata menetlusetapp) puhul

tuleb eelistada asja sisulist lahendamist ja küsimuse täiendavat analüüsimist. Kaebuses ei ole

nõutud kellegi distsiplinaarkorras karistamist. Kaebajal on AdvS § 16 lg 1 järgi subjektiivne

õigus, et aukohus menetleb tema pöördumist läbipaistvas ja ausas menetluses hea halduse tava

kohaselt. Kohtupraktikas on seni leitud, et kui nõude perspektiivikuse üle otsustamine eeldab

tõendite hindamist, ei saa kaebust jätta menetlemata ja kohus peab tegema sisulise kohtuotsuse.

Halduskohtu määrusest ei selgu, kuidas erineb praegune vaidlus kohtutes sisuliselt lahendatud

sarnastest asjadest. Kohus on oluliselt rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse

kohustust. Halduskohtu põhjendustel saanuks kaebuse jätta rahuldamata, kuid mitte menetlusse

võtmata. Perspektiivituse tõttu tuleks kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2

p 21 alusel (nt Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 10).

6. Eesti Advokatuur palub 03.01.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja

on saanud realiseerida AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse, kuna aukohus on kaalutlusõigust

õiguspäraselt teostades tema kaebuse läbi vaadanud. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

aukohtumenetluse algatamist või advokaadi karistamist. Seda toetab ka senine kohtupraktika,

millele halduskohus on viidanud. Praktikas on korduvalt leitud, et aukohtul on ainupädevus

otsustada, kas advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning kas advokaadi tegevuses

on tuvastatavad distsiplinaarsüüteo asjaolud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus

nr 3-16-1148, p-d 8–9). Aukohtu kaalutlusotsust saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle

subjektiivseid õigusi see otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on

aukohus hinnanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15). Kuna

aukohus on täitnud kaebaja AdvS § 16 lg-st 1 tulenevale õigusele vastava kohustuse, siis ei riku

vaidlustatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1) ja halduskohus on kaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti tagastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda

aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus

aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse) peale ei ole nähtud ette

huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta

üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid

järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Halduskohtumenetluse esemeks

saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud

isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on

jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja

sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole

järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis,

huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms. Kohus kontrollib, kas isik on saanud realiseerida

oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus-

ja vorminõuetele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele

reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi

karistamist. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid

3-22-2528

5(6)

õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus

hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2021 määrus nr 3-21-602, p 8; 22.01.2021 määrus

nr 3-20-2226, p-d 9–10; 19.06.2020 määrus nr 3-20-647, p 9; 06.04.2020 määrus nr 3-20-490,

p 8; 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10; 27.10.2016 otsus nr 3-14-52526, p 10).

8. Halduskohus on senisele kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et kaebajal puudub

kaebeõigus aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse vaidlustamiseks, sest aukohus ei ole

tema 31.08.2022 kaebuse läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme. Kaebaja väidab, et aukohus

käsitles otsuses üksnes kohtualluvuse abil menetluse venitamist, kuid jättis hindamata väited

hagi piiridest väljumise ja perspektiivitute tõendite esitamise kohta. See ei ole õige. Aukohtu

31.10.2022 otsuses on analüüsitud mh kaebaja väiteid, et advokaat väljus kostja vastust esitades

hagi piiridest ja esitas maakohtule asjakohatuid tõendeid, leides, et sellised vastuväited tuleks

esitada vaidlusaluse tsiviilasja menetluses ning aukohus ei saa hakata ise lahendama tsiviilasja.

Otsusest saab lisaks järeldada, et aukohus aktsepteeris advokaadi selgitust, et ta esitas kostja

seisukohad nii algses hagiavalduses kui ka muudetud hagiavalduses sisalduvate väidete kohta

koos asjakohaste tõenditega, lähtudes seejuures kliendi huvidest ja asjaolust, et kohus ei olnud

hagi muudatuse kohta veel seisukohta võtnud. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid pidanuks

aukohus lisaks advokaadi seletusele (vt HMS § 38 lg 2) veel hindama või koguma, et võtta

seisukoht, kas advokaadi tegevuses võivad esineda distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte. See,

kas aukohtu hinnang advokaadi tegevusele oli põhjendatud või kas sellise hinnangu andmiseks

olid aukohtu käsutuses piisavad tõendid ja andmed, puudutab aukohtu otsuse sisulist õigsust,

mis ei seostu enam huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitsega. Järelevalve advokaatide

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2) ning

kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumisega.

9. Kaebaja on pidanud aukohtu poolseks menetlusnormide rikkumiseks ka seda, et aukohus

võttis juba aukohtumenetluse algatamise otsustamise etapis seisukoha, et advokaadi tegevuses

tsiviilasja nr X-XX-XXXXX menetluses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kaebaja

leiab, et kui aukohtul esineb vajadus hinnata tõendeid, siis tuleb aukohtumenetlus igal juhul

algatada ja arutada kaebust sisuliselt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. AdvS § 16 lg 2

kohaselt tuleks aukohtul distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel aukohtumenetlus algatada,

kuid selle üle, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, on pädev

otsustama aukohus, mitte huvitatud isik. Kaebaja näib sisuliselt soovivat laiendada

aukohtumenetluse algatamise etapile kaebuse halduskohtu menetlusse võtmisele rakenduvaid

põhimõtteid, kuid õigusaktidest ei saa sellist paralleeli tuletada. Seda juba ainuüksi põhjusel, et

aukohtumenetlus ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks (sellest

aspektist erineb advokatuuri järelevalve oma liikmete üle tavapärasest riiklikust järelevalvest,

mis on sageli nähtud ette mh kolmandate isikute subjektiivsete õiguste kaitseks). Samuti ei saa

nõustuda kaebaja hinnanguga, et kui menetluse algatamise etappi ei ole õigusaktides täpsemalt

reguleeritud, toimub see järelikult suvaõiguse alusel. Haldusorgani tegevus on alati seotud

seadusega. Kui menetlustoimingu vormi ja muid haldusmenetluse üksikasju ei ole seaduses või

määruses sätestatud, määrab need haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1), lähtudes

haldusmenetluse üldpõhimõtetest (HMS §-d 3–7).

10. Praegusel juhul on aukohus enne aukohtumenetluse algatamata jätmist küsinud kaebuse

väidete kohta seletuse advokaadilt, kelle tegevuse peale oli kaebus esitatud, ning hinnanud kõiki

kaebaja väiteid. Menetlusveaks ei saa pidada seda, et aukohus tegi kaebajast erineva järelduse

selle kohta, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte. Aukohus

on selgitanud, et advokaati ei või samastada tema kliendiga (sh omistada kliendi võimalikku

pahatahtlikku käitumist advokaadile) ja advokaat võib usaldada temale kliendi poolt antavat

3-22-2528

6(6)

teavet (sh ei vastuta advokaat kliendi esitatud andmete tõele vastavuse eest). Ringkonnakohtule

ei nähtu, et aukohus oleks jätnud mingid asja otsustamiseks vajalikud tõendid kogumata või

oleks vaadanud kaebaja pöördumise läbi ebaobjektiivselt või erapoolikult. Aukohus on andnud

arusaadava hinnangu, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja seda

seisukohta ka põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse HKMS § 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu põhjendatult tagastanud, sest juba kaebuses esitatu

põhjal on ilmselge, et aukohus ei ole kaebuse läbivaatamisel menetlusnorme rikkunud.

11. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2022

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)