2-20-16656/98 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2023

Tsiviilasja number

2-20-16656

Tsiviilasi

X hagi Y vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

37 685 eurot 66 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Y 18. juuli 2022. a apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja) X (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Erik Lepikson

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant) Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Leon Glikman

Menetluse liik

Istungimenetlus, istung 09.02.2023

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 17.06.2022 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu põhjendusi.

2. Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta Y kanda.

4. Mõista välja Y-lt X kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus 3000 eurot.

Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude tasumata osalt tuleb Y-l X-le tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Parandada 09.02.2023 kohtuistungi protokollis 00:04:05 L.Glikmani poolt

avaldatut, asendades protokollitu „esitab vastuväite kohtu otsusele“ lausega

„esitab vastuväite kohtu tegevusele“.

2(9)

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise

kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kohaselt C ja kostja 21.06.2015 suulise laenulepingu,

millega C kohustus andma kostjale 36 500 eurot laenu ja kostja kohustus selle

tagastama hiljemalt 31.12.2018. 23.03.2018 allkirjastasid C ja kostja laenulepingu

23.03.2018, millega fikseerisid varem suuliselt kokkulepitud tingimused kirjalikult.

Perioodil 01.09.2017 – 28.09.2019 on kostja tagastanud laenust kaheksa osamaksega

kokku 4000 eurot. Kostja võlg on seega veel 32 500 eurot. C loovutas laenulepingust

tulenevad nõuded 09.06.2020 lepinguga oma pojale, s.o hagejale. C suri 02.07.2020.

Hageja on korduvalt palunud kostjal laen tagastada, kuid tulutult. Kostja teatas, et ta ei

kavatse hagejale midagi maksta. Hageja täpsustas 14.07.20021 menetlusdokumendis,

et isegi, kui nõude loovutamise leping mingil põhjusel ei kehti, on hageja omandanud

nõude pärimise teel. Laenulepingu p-s 6 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,015%

päevas. Hageja palub välja mõista ka viivised.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Loovutusleping ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. See ei ole allkirjastatud C

poolt. Leping on võltsitud. Digitaalsed allkirjad on lisatud digikonteinerisse

pooleteistminutilise vahega ja seega peab järeldama, et C allkirja lisas lepingule

hageja. Eeldatavalt olid hagejale teada C id-kaardi koodid koos id-kaardi

kasutusvõimalusega

või

mobiil-id

koodid

koos

mobiiltelefoni

kasutamise

võimalusega. On vähetõenäoline (kuid võimalik), et nõude loovutamise avalduse

digiallkirjastas

keegi

kolmas.

Alternatiivselt

on

loovutusleping

sõlmitud

otsustusvõimetu isiku poolt, mistõttu on see tühine. C oli insuldi ja raske kukkumise

tagajärjel vähemalt alates 09.02.2020 seisundis, mis ei võimaldaks vaimutegevuse

häire ega ka füüsilise võimetuse tõttu nõuet loovutada ega tagantjärgi heaks kiita.

Pärast insulti C ei taastunud ja suri 02.07.2020.

3. Nõue lepingu täitmiseks on alusetu. Tegemist ei ole laenulepinguga vaid deklaratiivse

võlatunnistusega mille aluseks olev laenuleping on täidetud. See nähtub 23.03.2018

sõlmitud lepingust, mille kohaselt kostja tunnistab lepinguga võlga ja kohustub selle

kokkulepitud ajal tagasi maksma. Laen on kostjale juba 2,5a enne lepingu sõlmimist

üle antud. Kostja ei eita sularaha saamist C-lt, kuid võlatunnistuse asjaolud on selles

näidatust teistsugused. Kuigi kostjal on seda keeruline tõendada, on võlatunnistuse

aluseks olev laenuleping täidetud, s.t võlatunnistuse andmise ajal võlga ei olnud.

Võlatunnistuse andmise ajal oli võlg 4000 eurot, kuid hageja kinnitab oma

hagiavalduses, et ka see on makstud. C oli pikalt kostja sõber ja äripartner. Kostja sai

C-lt 32 500 eurot, et selle eest osta sularahas ja korraldada hagejale sõiduauto Eestisse

toomine ja vormistamine. C kandis kostjale 17.03.2015 üle 32 500 eurot selgitusega

BMW ja 31.05.2015 750 eurot selgitusega võlg BMW. Sisuliselt kohe, kuid hiljemalt

3(9)

aprillis 2016 võttis kostja selle sularahas välja ja ostis selle eest C ülesandel sõiduauto

BMW M3, mis vormistati 31.03.2015 hageja nimele. Ajavahemikul 21.06.2015 –

30.11.2015 sai kostja ühekordse summana C käest sularahas 4000 eurot, mida kostja

pidas enda vahendustasuks auto odavalt saamise eest. Seega oli kostja võlatunnistuse

andmise ajaks saanud C käest 36 500 eurot ja tagastanud sõiduauto näol 32 500 eurot.

C ei nõustunud aga 4000 eurot kostja vahendustasuks pidama ja nõudis raha tagasi.

Poolte vaidlus lõppes deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ja kohustusega raha

tagasi maksta. Pärast 4000 euro saamist C kostjale rohkem nõudeid ei esitanud.

4. Leping ei ole selge. Pooled leppisid kokku 4000 euro tagastamises, mitte 36 500 euro

tagastamises. Kuigi kostja selle summa sai, andis ta juba 2015.a selle arvel hagejale

üle sõiduauto. Hageja kasutab ära lepingu kostja suhtes ebaõnnestunud sõnastust.

Leping on tehtud selge eksimuse tõttu, kuid kostjal ei ole võimalik seda enam

tühistada, kuna hageja tegevuse tõttu on selleks ette nähtud tähtaeg möödunud. Õige ei

ole lepingut tõlgendada nii, et leping käsitleb punktis 1 sama laenusummat, mis on

näidatud punktis 2 ja preambulis. See punkt ei viita sularaha saamisele. Pigem on

loogiline, et punkt viitab sellele, et kokku koos sularahaga oli laenusumma 36 500

eurot. Tasumata sularaha 4000 eurot, mille kostja oligi saanud sularahas alates

21.06.2015, tuli tagastada hiljemalt 31.12.2018. Seega peetakse lepingu punktis 2

silmas sularahas saadud summat ja see ei ole seostatav punktiga 1. Samale viitab ka

preambulis mainitud suulise lepingu kuupäev, sest ülekandega saadud summa eest oli

toodud sõiduauto. Suusõnaline leping, millele viitab preambul ja lepingu p 2,

käsitlevad üksnes pärast 21.06.2015 saadud sularaha. Vastasel juhul oleks ka punkt 1

sisaldanud viidet sularahale ja sisaldaks ka kuupäeva. Kostja mõistis lepingut selliselt,

et kui ta tasub pärast 21.06.2015 sularahas saadu, s.o 4000 eurot tagasi, on kohustus

täidetud. Kostja on kohustuse täitnud. Üle kantud summa 32 500 eurot ja 4000 eurot

langevad kokku 36 500 euroga. Kostja ei mäleta ega oska selgitada, mida tähendab, et

laenu on 500 eurot tasutud. Lepingu teksti kostja ei koostanud. Igal juhul ei ole

lepingu p 1 alusel kostjale 36 500 eurot kunagi üle antud. On äärmiselt ebaeluline, et

sama perioodil oleks C andnud kostjale veel sularahas 32 500 eurot.

5. Kuna hagejal ei ole põhinõuet, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Viivisenõue on

aga igal juhul põhjendamatu. 23.03.2018 lepingu p 3 anti kostjale kohustuse täitmiseks

tähtaeg 31.12.2018. C ega hageja ei ole kostjale viivise nõuet kunagi esitanud. Hageja

nõuab viivist alles hagiavalduses, s.o ligi kaks aastat pärast väidetavat lepingu

rikkumist. Kostjale on sellest jäänud mulje, et hageja on enda viivisenõudest

loobunud. Viivisenõue on esitatud ebamõistliku aja jooksul. Nõue on seega vastuolus

hea usu põhimõttega. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada nullini.

Esimese astme kohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 32 500

eurot ja viivise, jättis rahuldamata viivisenõude 78 euro ulatuses. Menetluskulud jättis

kostja kanda.

7. Otsuse põhjendustes kohaselt pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hagejal on õigus

C eest kostjalt kohustuse täitmist nõuda. Nimelt tugines hageja hagiavalduses sellele,

et omandas nõude C-lt, s.o oma isalt 09.06.2020 nõude loovutamise lepingu alusel.

Selle lepingu kohaselt kinnitas C, et omab nõuet kostja vastu, mis on tekkinud tema ja

kostja vahel 21.06.2015 sõlmitud lepingust, kusjuures tagastamata laenusumma oli 33

000 eurot ja tasumata viivised 2669,10 eurot. 11.06.2021 menetlusdokumendis (vt ka

07.07.2021 ja 14.07.2021) selgitas hageja, et isegi, kui nõude loovutus ei kehti,

omandas hageja nõude pärimise teel. Nimelt suri C 02.07.2020 ja tema vara pärijateks

on võrdsetes mõttelistes osades hageja ja C üleelanud abikaasa. C pärijad leppisid

4(9)

07.07.2021 kokku, et jagavad 23.03.2018 lepingust tuleneva nõude kostja vastu

selliselt, et see antakse täies ulatuses üle hagejale (kd I tl 132–133). Kostja leidis, et

nõude loovutust ei ole toimunud, dokument ei ole allkirjastatud C poolt või on see

tehtud otsustusvõimetu isiku poolt. Kostja esitas nõude loovutamise lepingu suhtes ka

võltsituse vastuväite ja taotles postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimist,

tunnistaja ülekuulamist ja tõendite kogumist. Nõude pärimise teel omandamise osas

leiab kostja, et kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus ja abikaasade varalise

suhte liigiks oli ühisvara, kuulusid ka lepingust tulenevad nõuded ühisvara hulka ja

pärijad ei saanud nõuet tervikuna jagada. Kohus leiab, et kostja vastuväited hageja

õigusele lepingust tulenev nõue maksma panna, ei ole põhjendatud, kuna nõue on

hagejale igal juhul üle läinud. Pärimistunnistuse ja pärandi jagamise lepingu kohaselt

on hageja C pärija ja pärijad on soovinud jätta omavahelises suhtes selle nõude

hagejale. Seejuures kinnitas C üleelanud abikaasa 12.11.2021 avalduses, et pärandvara

jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tagada, et laenulepingust tulenev nõue

läheks hagejale üle terves ulatuses, sh osas, milles see võis kuuluda abikaasade

ühisvarasse. Seega andis C üleelanud abikaasa hagejale nõudest üle nii selle osa, mille

ta päris oma abikaasalt kui ka selle osa, mis kuulus talle abikaasade ühisvarana.

Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks viia läbi keerulist, kulukat ja

aeganõudvat

tõendamismenetlust

osas,

mis

puudutab

kostja

vastuväiteid

loovutuslepingule, kuna need väited ei mõjuta käesoleva asja lahendust. Juhul, kui

kostja vastuväited nõude loovutuse kehtivusele ei ole õiged, on hagejal õigus kostja

vastu lepingu täitmise nõue esitada loovutuslepingu alusel. Juhul, kui kostja

vastuväited osutuvadki õigeks ja loovutus ei kehti, kuulus nõue C (ja tema abikaasa)

vara hulka ning on pärimise ja vara jagamise teel üle läinud hagejale. Hagejal on ka

sellisel juhul õigus kostja vastu lepingu täitmise nõue esitada. Kostja märkis küll, et

vaidlustab ka nõude kuulumise pärandvara hulka, kuna see oli hoopis loovutatud, kuid

kostja selline väide on vastuoluline, arvestades, et ta vaidleb samal ajal loovutuse

kehtivusele vastu. Samas ei oma ka see väide asja lahendamisel tähtsust, kuna ka

nõude loovutuse kehtivuse korral on hagejal kostja vastu nõudeõigus. Hagejal on

seega õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

8. Kohus nõustub kostjaga, et 23.03.2018 leping vastab deklaratiivse võlatunnistuse

tunnustele. Deklaratiivne võlatunnistus on olemasoleva võla kinnitamine sooviga

vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist. 23.03.2018 lepingu

sõlmimisel kinnitasid C ja kostja, et nad on sõlminud varem suulise laenulepingu ja

kirjeldasid laenu üleandmise viisi, fikseerisid laenusumma ja -jäägi suuruse ning laenu

tagastamise tähtaja. Seega fikseeriti varem sõlmitud suuline kokkulepe kirjalikult

taasesitatavas vormis. Kostja kinnitas seda ka ise oma hagiavaldusele esitatud vastuses

ja märkis, et ei eita C-lt sularaha saamist. Samas nõustub kohus ka hagejaga selles, et

asjaolu, kas tegemist on laenulepinguga või võlatunnistusega, ei oma käesoleva asja

lahendamisel määravat tähtsust. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on raha saanud,

selgitas

kohus

31.03.2022

määruses,

et

sõltumata

lepingu

õiguslikust

kvalifikatsioonist, peab kostja esile tooma ja tõendama, et hagejal ei ole tema vastu

nõuet, et tal on õigus jätta kohustus täitmata või et kohustus on täidetud. Kostja

tugineb hageja nõudele vastuväidete esitamisel sellele, et hagejal ei ole tema vastu

nõuet, kuna ta on oma kohustused täitnud. Kohus leiab, et kostja kirjeldused selle

kohta, et samade poolte vahel oli 2015.a ka õigussuhe, mille raames kandis C kostjale

sõiduauto hankimiseks 32 500 eurot, ei ole seotud samade poolte vahel 21.06.2015

sõlmitud laenulepinguga. Sellise seose olemasolu ei ole kostja suutnud veenvalt

põhistada ega tõendada. Et laenuleping oleks seotud auto eest kantud 32 500 euroga,

5(9)

on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, eelkõige 21.06.2015

laenulepingu ja selle kohta 23.03.2018 sõlmitud kokkuleppega.

9. Kostja taotles viivise vähendamist. Kohus leiab, et kostja esile toodud asjaolud ei anna

alust viivist vähendada.

Kostja apellatsioonkaebus

10. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pole kohus hagi aluseks olnud

Clt saadud nõudeõiguse kehtivuse küsimust lahendanud. Apellant leiab, et kohus on

rikkunud oluliselt menetlusnormi ja jätnud kontrollimata hagi aluseks oleva asjaolu,

kas loovutusleping on tühine või mittekehtiv nagu soovis seda tõendada kostja kohtu

abi tõendite väljanõudmist taotledes. Kostja leiab, et kostja taotluste rahuldamata

jätmine viis sisuliselt valele otsusele: Esiteks, kohus jättis 31.03.2022 määrusega

rahuldamata kostja taotluse Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt ja Hiiu Ravikeskuselt C

patsiendikaardi ja epikriisi väljanõudmiseks ning C arsti või hooldushaigla töötaja

ülekuulamiseks; Kohtuotsuses õigustas kohus tõendite mittekogumist (mida kohus

nimetas keerukaks, kulukaks ja aeganõudvaks) ja nõudeloovutuse vaidlustamise

mittekäsitlemist just sellega, et hageja olevat nõudeõiguse pärinud.

11. Isegi kui tinglikult lähtuda kohtuotsuse kontseptsioonist, et hageja omandas

nõudeõiguse kostja vastu pärimise teel, siis saanuks kohus rahuldada hagi mitte 100 %

vaid 50% ulatuses, kuna hageja ei võinud omandada pärimise teel enam kui 50%

nõudest. C surma järel jäi ½ ühisvara teda üleelanud abikaasa omandusse ning

pärandvaraks oli vastavalt PKS § 39 surnud abikaasa osa, s.o 50% nõudeõigusest.

Seega sai hageja pärimise teel omandada mitte enam kui 50% nõudeõigusest. Mitte

ühelegi muule alusele kui pärimisõiguse tunnistusele ning 07.07.2021 pärandvara

jagamise lepingule pole kohus otsust rajanud, põhjendades X nõudeõigust kostja vastu

(W kirja käsitleme allpool). Nimetatud dokumentaalsete tõendite kohaselt sai hageja

omandada vaid 50% nõudeõigusest.

12. Kohus pole tuvastanud, et pärandvara jagamise kokkuleppes oleks sisaldanud ka mõni

selline punkt, mis kujutaks endast W TsÜS §-i 66 kohase vara (nõudeõiguse)

üleandmise klauslit.

13. Hagejapoolse kohtusse pöördumise eelduseks on hageja poolt sissenõutavaks

muutunud nõude omamine ja selle käsutamise õigus. Selle omandas hageja otsuse

kohaselt pärimise teel. Hagejal ei saanud olla 12.11.2020 kohtusse pöördumise ajal

pärimisest tulenevat nõudeõigust, sest 09.11.2020 pärimistunnistuse alusel on temal ja

Wl ühine nõudeõigus 50%-le veel jagamata pärandvarale, so rahalisele nõudele. Ühist

nõudeõigust saab käsutada, sh kohtulikult maksma panna enne pärandvara jagamist,

üksnes ühiselt. Selle seadusest tuleneva keelu rikkumise tagajärg on tühisus, mistõttu

vastavalt TsÜS § 84 lg 1 ja 87 puuduvad käsutusel õiguslikud 12 tagajärjed.

Pärandvara jagamise leping sõlmiti aga alles 07.07.2021. Seega hagi esitamise aja

seisuga ei olnud hagejal maksmapandavat nõuet ega kohtusse pöördumise õigust ning

pärijad oleksid võinud üksnes ühiselt kohtusse pöörduda.

14. Apellant esitas maakohtus väite selle kohta, et viivisnõue pole kooskõlas hea usu

põhimõttega, kuna hageja pani selle maksma ebamõistlikul ajal ja kostjat varem

teavitamata. Kohtuotsuse kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2018. Kohus

pole tuvastanud, et hageja oleks varem kostja poole pöördunud ning kosja sai hagi

viivisnõudega alles koos hagiga. Seega käitus hageja õiguseelane pahas usus ning

laskis viivisel akumuleeruda. Vaidlustame kohtuotsust ka osas, kus kohus pole

6(9)

määranud viiviste ülempiiriks põhisummat. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks

kandnud kahju. Kostja oli esitanud viiviste vähendamise taotluse. Ringkonnakohtul on

õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh

põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju.

15. Hageja pole esitanud haginõuet alusel, et ta omandas nõudeõiguse pärijana või

kaaspärijana või isikuna, kes on omandanud Wlt nõudeõiguse. Vastavalt kohtuotsuse

p-dele 7 ja 19 on hageja pelgalt esitanud „täpsustuse“ selle kohta, et kui

nõudeloovutus ei kehti, on hageja omandanud nõude pärimise teel. Hageja

alternatiivne väide, et tal on niikuinii nõudeõigus ka pärimisõiguse alusel, on mitte

midagi muud, kui väide, mitte aga hagi aluseks olev asjaolu. Kohus saab seevastu

tulenevalt TsMS §-st 439 nõuet menetleda vaid hagi piires. Otsusest ei nähtu, et hagi

oleks muudetud või et kohus oleks lubanud hagi muuta.

Vastus apellatsioonkaebusele

16. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud teise poole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

17. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS

§ 657 lg 1 p 21 alusel jätta lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega, va arvatud osas, milles ringkonnakohus

korrigeerib maakohtu otsuse põhjendusi ja TsMS § 654 lg- st 6 tulenevalt neid ei

korda.

18. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt keskseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas

kostjal on hageja ees võlgnevus hagi aluseks oleva laenulepingu järgi, pooled

vaidlevad sh ka laenulepingust tuleneva nõude loovutuse kehtivuse üle.

19. Apellant leiab, et kohus on rikkunud menetlusõigust ja jätnud kontrollimata hagi

aluseks oleva asjaolu, kas C on hagejale hagis toodud nõude loovutanud. Apellandi

seisukohaga

tuleb

ringkonnakohtu

arvates

nõustuda.

Maakohus

jättis

menetlusökonoomiale viidates C poolt nõude loovutamise kehtivuse tuvastamata,

kuigi hageja jäi menetluses selle juurde, et temale kuulub hagis märgitud nõue esimese

alternatiivina seetõttu, et C temale nõude loovutas. Ringkonnakohtu arvates ei toonud

see maakohtupoolne eksimus siiski kaasa ebaõige lõpptulemusega kohtuotsust.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

20. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõudis kostjalt

laenulepingust tuleneva võla ja viivise tasumist, siis lasus temal koormus tõendada

laenulepingust tuleneva nõude olemasolu kostja vastu. Olukorras, kus kostja vaidlustas

nõude loovutamise lepingul oleva allkirja ehtsuse, väites, et nõude loovutaja ei olnud

võimeline oma tervislikust seisundist tulenevalt allkirja andma, pidi hageja selle kostja

väite ümber lükkama, sest kostja väite näol oli tegemist dokumendi ehtsuse

vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. TsMS § 277 lg 1 järgi piisab dokumendi ehtsuse

vaidlustamiseks, kui vaidlustaja põhistab dokumendi võltsituse, mida käesoleval juhul

ringkonnakohtu arvates kostja tegi. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja seisukohal

(I kd, tlk 164), et nõude loovutamise kehtetust tuli tõendada kostjal ning maakohtu

seisukohast (I kd, tlk 175) saab järeldada, et maakohus nõustus hagejaga. See

maakohtu seisukoht oli aga ebaõige, sest tõendamiskoormus seoses nõude loovutamise

7(9)

kehtivusega oli hagejal. Kuna C poolt nõude loovutamise kehtivust tuli tõendada

hagejal, hageja vaidles kõikidele kostja poolt esitatud taotlustele, mille eesmärgiks oli

tuvastada C poolt nõude loovutamise kehtivuse küsimus, vastu, siis jäi hagejal temal

lasuv tõendamiskoormus täitmata. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et asjas ei ole

tõendatud, et C loovutas hagejale hagis märgitud laenulepingust tuleneva nõude.

21. Teise alternatiivina oli hageja seisukohal, et temale kuulub nõue pärimisega (I kd, tlk

117), pärandvara jagamise kokkuleppega (I kd, tlk 129) ning hageja ja W vahel

sõlmitud kokkuleppega (I kd, tlk 167), sest C suri 02.07.2020, tema vara pärijateks on

võrdsetes mõttelistes osades hageja ja C üleelanud abikaasa (kd I tlk, 121–122) ning C

pärijad leppisid 07.07.2021 kokku, et jagavad 23.03.2018 lepingust tuleneva nõude

kostja vastu selliselt, et see antakse täies ulatuses üle hagejale (I kd, tlk, 132–133).

22. Kostja oli seisukohal, et kuna C surma järel jäi ½ ühisvara teda üleelanud abikaasa

omandusse ning pärandvaraks oli vastavalt PKS § 39 surnud abikaasa osa, s.o 50%

nõudeõigusest, sai hageja pärimise teel omandada mitte enam kui 50% nõudeõigusest.

Kuna pärandvara jagamise lepinguga jagatakse pärandvara, 50 % nõudeõigusest

polnud pärandvara vaid W osa ühisvarast, ei ole pärandvara jagamise lepinguga 50 %

nõudeõigusest hagejale üle antud. Maakohus leidis, et pärimistunnistuse ja pärandi

jagamise lepingu kohaselt on hageja C pärija ja pärijad on soovinud jätta omavahelises

suhtes selle nõude hagejale. Seejuures kinnitas C üleelanud abikaasa 12.11.2021

avalduses, et pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tagada, et

laenulepingust tulenev nõue läheks hagejale üle terves ulatuses, sh osas, milles see

võis kuuluda abikaasade ühisvarasse.

23. Ringkonnakohus leiab, et kuigi õige on apellandi väide, et pärandvara jagamise

lepingus pole sõnaselgelt märgitud, et hagejale läheb üle ka nõue osas, milles see

kuulus W osale ühisvarast, saab selle osa nõude ülemineku tuvastada 12.11.2021

kinnitusest (I kd, tlk 169). Eelviidatud kinnitusega on hagejale W poolt loovutatud

nõue ka osas, milles see kuulus W-le osana ühisvarast.

24. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist

vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud

ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27;

Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 170 järgi,

kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei

loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude

loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi

võlgnikule.

25. Kuna menetluses esitas hageja vastavad tõendid, tuvastas maakohus põhjendatult, et

kogu laenulepingust tulenev nõue on hagejale üle läinud. Asjaolu, et hagi esitamise

ajal puudus hagejal pärandvara käsutamise õigus, pärijana hagemisõigus ning esitatud

ei olnud ka W poolt kostjale nõude loovutamist tõendavat dokumenti, ei andnud see

alust jätta hagi täielikult või osaliselt rahuldamata, sest kohtuotsuse tegemise ajaks oli

kogu nõude osas hagejal nõudeõiguse olemasolu tõendatud.

26. Ringkonnakohus leiab, et ebaõige on apellandi väide ka selles, et kohus väljus otsust

tehes hagi piiridest. Õige on see, et hagi esitamisel tugines hageja sellele, et

vaidlusalusest laenulepingust tulenev nõue kuulub temale C poolt nõude loovutamisest

tulenevalt. Menetluse jooksul esitas hageja aga alternatiivsed väited temale nõude

8(9)

kuuluvuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et alternatiivsete väidete esitamisel ei

muutnud hageja hagi TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes.

27. Maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas ei vaielda selle üle, et C ja kostja sõlmisid

21.06.2015 suulise laenulepingu, millega C kohustus andma kostjale 36 500 eurot

laenu ja kostja kohustus selle tagastama hiljemalt 31.12.2018 ning, et C andis

laenulepingujärgse summa üle kostjale. Ei vaielda ka selle üle, et 23.03.2018

allkirjastasid C ja kostja kokkuleppe, millega fikseerisid varem suuliselt kokkulepitud

tingimused kirjalikult ning lisaks ka selle, et perioodil 01.09.2017 – 28.09.2019 on

kostja tagastanud laenust kaheksa osamaksega kokku 4000 eurot. Maakohus nõustus

kostja seisukohaga, et 23.03.2018 leping vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele

ning kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemasoleva võla kinnitamine sooviga

vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist ja 23.03.2018 lepingu

sõlmimisel kinnitasid C ja kostja, et nad on sõlminud varem suulise laenulepingu ja

kirjeldasid laenu üleandmise viisi, fikseerisid laenusumma ja -jäägi suuruse ning laenu

tagastamise tähtaja, fikseeriti varem sõlmitud suuline kokkulepe kirjalikult

taasesitatavas vormis. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohus on ekslikult

31.12.2018 lepingu kvalifitseerinud võlatunnistuseks. Ringkonnakohus nõustub

apellandi seisukohaga. 23.03.2018 C ja kostja poolt sõlmitud kokkulepe on

laenulepingu tingimuste fikseerimine kirjalikult, sh on fikseeritud ka see, kui palju on

kostja hagejale laenulepingu järgi saadust tagastanud. Tegemist ei saa olla

võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, sest iseseisva kohustuse loomise tahe sellest

kokkuleppest ei nähtu, tegemist ei saa olla ka deklaratiivse võlatunnistusega, sest võla

ehk sissenõutavaks muutunud kohustuse olemasolu kostjal kokkuleppe allkirjastamise

ajal puudus. Maakohtupoolne eksimus ei muuda aga kohtuotsuse lõpptulemust

ebaõigeks, sest maakohus ei rajanud otsust tehes oma järeldusi ainuüksi sellele, et

31.12.2018 leping on deklaratiivne võlatunnistus.

28. Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega, et laenulepingust tulenev kohustus on

täidetud ning viivis on jäetud ebaõigesti vähendamata, märgib ringkonnakohus, et

apellant on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi

ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu

otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud seda, miks ei ole võimalik lugeda

tõendatuks, et kostja on laenulepingust tuleneva laenusumma tagastamise kohustuse

täitnud, piisavalt põhjalikult on argumenteeritud ka kostja viivise vähendamise

taotluse rahuldamata jätmist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu seisukohti

korrata. Ringkonnakohus nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu

seisukohtadega.

29. Apellatsioonkaebuses heidab apellant ette ka seda, et kohus pole määranud viiviste

ülempiiriks põhisummat. Ringkonnakohus leiab, et apellandi etteheited on

põhjendamatud. Maakohtus kostja sellekohast taotlust ei esitanud. Arvestades viivise

määra moodustab viivise suuruseks ühe aasta jooksul põhisumma tasumisega

viivitamisel ligikaudu 5 % põhisummast. Seega on asjakohatud apellandi väited, et

viivise piiramist põhisummani õigustab hagejal kahju tekkimise puudumine,

arvestades asjaolu, et põhisummani küündiks viivise suurus juhul, kui apellant jätaks

põhivõlgnevuse tasumata ligikaudu 20 aasta jooksul.

30. Apellant esitas kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, vastustaja nõustus

taotluse rahuldamisega. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tuleb rahuldada

ning parandada tuleb 09.02.2023 kohtuistungi protokollis 00:04:05 L.Glikmani poolt

avaldatut, asendades protokollitu „esitab vastuväite kohtu otsusele“ lausega „esitab

vastuväite kohtu tegevusele“.

9(9)

Menetluskulude jaotus

31. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud

poolte menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.

32. Hageja on esile toonud, et temale on menetluskulude nimekirja koostamise seisuga

õigusteenust osutatud tunnitasu määraga 150 eurot, kokku 3 075 eurot, millele

lisandub käibemaks st kokku 3 690 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista

lepingulise esindaja teenuse osutamise kulu osalemise eest kohtuistungil tunnitasuga

150 + käibemaks.

33. Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid, hagejale osutatud teenuse

ajamahtu ja teenuse tunnihinda, on hageja menetluskulude hüvitamise taotlus

põhjendatud osaliselt. Kuna teenuse tunnitasu suurus on valitsevat kohtupraktikat

arvestades mõistliku suurusega, tuleb ajakulu teenuse osutamisel lugeda mõnevõrra

ülepaisutatauks, eelkõige apellastsioonkaebusele vastuse esitamise ajakulu osas.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid on hageja põhjendatud kulude

suuruseks apellatsioonimenetluses, mille kostja peab hüvutama, 3000 eurot koos

käibemaksuga. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskulude tasumisega

viivitamisel tasuda kostjal ka viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/