2-23-1770/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-1770

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. veebruari 2023 määrus (esialgse

õiguskaitse kohaldamine) ja 3. veebruari 2023 määrus

(esialgse õiguskaitse pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata X määruskaebusega esitatud tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 1. veebruari 2023 esialgse õiguskaitse kohaldamise

määrus ja Harju Maakohtu 3. veebruari 2023 esialgse õiguskaitse pikendamise

määrus. Teha uus määrus, millega jätta sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

taotlus X paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile

rahuldamata.

3. Rahuldada X määruskaebus.

4. Menetluskulud jäävad maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-23-1770

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses

võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks

menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 1. veebruaril 2023 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

1.1. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik

esmakordselt PERH psühhiaatriakliinikusse 31. jaanuaril 2023. Psühhiaatriakliinikusse suunati

puudutatud isik PERH erakorralise meditsiini osakonnast (EMO) luulumõtete tõttu. Varasemast

anamneesist on teada, et puudutatud isikul on 1995. aastal diagnoositud traumajärgne

ajukahjustus ning 2002. aastal äge stressreaktsioon, teadaolevalt psühhiaatrilisi ravimeid ei ole

saanud. Kaasuvalt esineb puudutatud isikul krooniline C-hepatiit, digiloo andmetes on

sellekohane esmane epikriis 2012. aastal.

1.2. Puudutatud isik pöördus ise EMO-sse, kuna uskus, et teda on mürgitatud. Puudutatud isik

avaldas, et politsei tahtis tema hinnangul viimasel laupäeval (28. jaanuaril 2023) tema

korterisse tungida, mistõttu oli puudutatud isik enda sõnul reedel (27. jaanuaril 2023) autoga

Tartusse põgenenud. Puudutatud isik naasis Tartust laupäeva hommikul. Auto jättis puudutatud

isik Tartusse ning arvatavasti on see nüüd politsei käes. Autoga sõites tundis puudutatud isik,

et auto esisillaga on manipuleeritud. Puudutatud isiku arvates on keegi vahepeal tema kodus

käinud, kuna avastas, et kodust oli varuvõti ära võetud ning toas oli võõras signaal. Puudutatud

isik ei oska arvata, et miks politsei peaks tema suhtes huvi tundma, kuid usub, et teda üritatakse

tappa. Reedel tegi puudutatud isik kodus endale kohvi, kuid kuna see ajas teda öökima, arvas

ta et see oli mürgitatud. Seejärel suitsetas puudutatud isik kanepit ja läks magama, kuid ärkas

ehmudes tunde peale, et peas toimub plahvatus, nagu keegi oleks kurikaga vastu pead löönud.

Puudutatud isik avaldas, et aju tegi restardi, üle keha oli surin, nagu elekter oleks kehas.

Puudutatud isik tunneb, et seespidiselt on verega midagi halvasti, suus on sülge palju ning sülg

on mõru maitsega, samuti on piim mõru maitsega ning põsed seestpoolt tuimad, tekkinud on

mäluprobleemid ning lühimälu häire. Puudutatud isik usub, et kirjeldatud sümptomid on

tekkinud mürgitamise tõttu. Puudutatud isik avaldas, et on viimase aasta jooksul igapäevaselt

tarvitanud kanepit enne uinumist. Muid ravimeid igapäevaselt ei tarvita. EMO-s tehtud

vereanalüüsid olid oluliste muutusteta, uriinitestis kannabinoidid positiivsed. EMO arst

konsulteeris valvepsühhiaatriga ning puudutatud isik viidi kiirabiga PERH psühhiaatriakliiniku

valvetuppa, valvepsühhiaatri palvel saatis puudutatud isikut transpordil ka politsei.

1.3. Valvetoas avaldas puudutatud isik, et on viimasel aastal olnud pinges, kuna on veendunud,

et politsei ja kaitsepolitsei jälgivad teda. Valvetoas oli puudutatud isik üldjoontes orienteeritud,

kuid situatsiooni tõlgendas luululiselt. Puudutatud isik avaldas valvetoas paranoilise sisuga

2-23-1770

jälitus-, mõjutus-, jälgimis-, ja mürgistusluulumõtteid. Kuna puudutatud isik haiglaraviga ei

nõustunud ning luulumõtetest lähtuva käitumisega on ta ohustanud iseennast, siis ta

hospitaliseeriti valvearsti otsusega tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi korras

31. jaanuaril 2023 kell 21.00.

1.4. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik usub,

et politsei mürgitas teda reedel tõenäoliselt opioididega. Põhjus, miks puudutatud isiku arvates

politsei teda jälgib, on kunagi puudutatud isiku laimamiseks ja alandamiseks avaldatud piinlik

video. Puudutatud isiku kodus on spetsiifiline andur, mis leiab üles GPS ja GSM signaale.

Andur hakkas piiksuma, mis viitab puudutatud isiku arvates kaamera või mingi muu

jälitusseadme olemasolule. Tartusse sõites tundis puudutatud isik, et politsei jälitab teda. Kui

puudutatud isik Tartust rongiga tagasi sõitis, tundis, et kõik teised inimesed jälgisid teda ning

piletimüüja läks samuti politseid teatama tema kohalolust. Puudutatud isik avaldas laiabaasilist

paranoilist luulusüsteemi, mille keskmes on politsei, oma seisundi osas haiguskriitika puudub

täielikult, ravimeid tarvitada ei taha, haiglasse jäämisest keeldub. Puudutatud isikul esineb

raske psüühikahäire (F12.5 Kannabinoidide tarvitamisest tingitud psühhootiline häire). Tema

käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik

iseendale ja teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik keeldub haiglaravile jäämisest

ning ei näe ravimite tarvitamise vajadust.

2. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et reede õhtul koju saabudes tegi ta endale kohvi,

kuid tekkis äratõukav reaktsioon ja ta hakkas öökima. Puudutatud isik tegi endale vanni,

suitsetas kanepit ja läks magama. Ärkas tunde peale, nagu keegi oleks kurikaga pähe löönud,

kuid sai aru, et aju tegi restardi. Puudutatud isik märkas, et üks korteri varuvõti on puudu.

Puudutatud isik kontrollis korterit GPS ja GSM signaalidetektoriga, mis undas kogu aeg.

Puudutatud isik arvas, et politsei tuleb teda kinni võtma. Puudutatud isik põgenes Tartusse.

Puudutatud isik käis kahes tanklas, kus maksmine oli algselt raskendatud, kuid puudutatud isik

sai ostude eest tasutud. Tartusse sõites jälgis puudutatud isik peeglist, kuidas politsei teda

jälitab. Teda jälitatakse seetõttu, et ta ootab ühe menetluse lõpetamist. Aasta tagasi tehti temast

kokku lõigatud film, et teda häbistada. Politsei nägi seda ja nüüd tahetakse teda kinni võtta.

Menetluse kohta ta politseilt ühtegi paberit saanud ei ole ja politsei temaga sellel teemal

vestelnud ei ole, kuid ta nägi, kuidas politseinik püüdis tema auto aknast sisse piiluda.

Puudutatud isik töötab ehitusmeistrina, renoveerib vannitube, aga ühes Hispaania projektis on

tal intellektuaalne töö. Haiglasse pole nõus jääma, koju ka ei saa minna, sest seal on

jälitusseadmed, ilmselt läheks mõne sõbra või tuttava juurde ajutiselt elama.

3. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldaja taotlust.

Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus kohaldas 1. veebruari 2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi,

paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema 31. jaanuari 2023

kell 21.00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 4. veebruarini

2023. Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud

jättis maakohus riigi kanda.

4.1. Maakohus tugines TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11

lg-le 1 ja § 13 lg-le 2.

2-23-1770

4.2. Maakohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik

psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Isiku ohtlikkus iseendale lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda

elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega

kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile

endale kui ka ümbritsevatele. Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast

lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku

huvides.

4.3. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu

4.4. Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud

isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine

ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Menetluse vahepealne käik

5. Puudutatud isiku raviarst Brent Mööl teatas kohtule 3. veebruaril 2023, et puudutatud isiku

terviseseisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub

koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus pikendas 3. veebruari 2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates

31. jaanuarist 2023 kl 21.00 kuni 12. märtsini 2023 või kuni raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohus tugines 1. veebruari 2023 määruse põhjendustele ja leidis, et kuna puudutatud isikul

on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja

haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid,

tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja teda

kinnisest raviasutusest vabastada.

7.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud määruste tegemisel materiaalõiguse

norme, menetlusnorme ja rahvusvahelisi inimõigusi. Puudutatud isik palub tuvastada tema

kinnipidamise, sunni kasutamise, diagnoosi ja epikriisi ning riigi õigusabi korras määratud

esindaja hoolsuskohustuse rikkumise õigusvastasus. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel

palub puudutatud isik korraldada kohtuistung ja üle kuulata tunnistajad ning määrata uus riigi

õigusabi osutav vandeadvokaat tunnustatud büroost. Lisaks palub puudutatud isik nii varalise

kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Puudutatud isik palub hüvitada määruskaebuse

koostamiseks kulunud aeg 10 tundi.

2-23-1770

7.2. Puudutatud isik pöördus 31. jaanuaril 2023 mürgistuskeskusest saadud soovitusel

mürgistuskahtlusega EMO-sse, kus puudutatud isik andis proovid. Puudutatud isik läks

analüüsi vastuste järele kella 20.00 ajal. Puudutatud isiku uriinist leiti väidetavalt kannabinoide,

mida ta oli suitsetanud neli päeva tagasi. Arstid soovitasid tal pöörduda psühhiaatri vastuvõtule,

millest puudutatud isik keeldus hilise kellaaja tõttu. Kell 20.35 toimetas politsei puudutatud

isiku tahtevastaselt ja sundi kasutades psühhiaatriakliinikusse.

7.3. Puudutatud isiku kinnipidamine ja paigutamine psühhiaatriakliinikusse on äärmuslik

meede ning kaalutud ei ole teisi vähem riivavamaid meetmeid. Puudutatud isik pöördus ise

EMO-sse. Puudutatud isik oli adekvaatne ja ei ohustanud ennast ega teisi. Puudutatud isik

tarvitas pöördumisest kanepit neli päeva varem. Puudutatud isiku ohtlikkust ei saa põhjendada

abstraktse ohuga, vaid riski tulnuks hinnata diferentseeritult. Ei ole jälgitav, millisel

põhjendusel asus EMO juhataja seisukohale, et puudutatud isik on ohtlik. EMO juhataja ei ole

puudutatud isikut üle vaadanud ega temaga kohtunud.

7.4. Puudutatud isik ei saanud riigi õigusabi korras määratud esindajaga enne ega peale

1. veebruari 2023 kohtuistungit vestelda. Puudutatud isikule ei toimetatud kätte kohtumääruste

põhjendusi, üksnes resolutsioon. 3. veebruari 2023 määrusega esialgse õiguskaitse

pikendamisel ei toimunud kohtuistungit.

7.5. Maakohtu määrustest ei ole jälgitav, kuidas olid praegusel juhul kohtu hinnangul

kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud. Kindlaks on tegemata, milles seisneb

puudutatud isiku raske psüühikahäire. Samuti ei nähtu määrustest, kuidas isik ohustab iseenda

ja teiste elu ja tervist ning milles see oht seisneb. Määrustest ei ole jälgitav, milles seisnevad

puudutatud isiku väidetavad luulumõtted ja kuidas ning keda need mõtted ohustavad.

Puudutatud isikule jääb arusaamatuks, kuidas saab isikut paigutada pelgalt mõtete tõttu

psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik ei ole kedagi ohustanud, ei ole olnud vägivaldne, ei ole

kunagi kasutanud vägivalda, ei ole kasutanud mõjuvõimu. Põhjendamata on väide, et

puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Puudutatud isik ei soovinud

pöörduda arsti vastuvõtule hilise kellaaja tõttu. Kuna puudutatud isik on paigutatud

5. osakonnast 9. osakonda, on arstid järelikult möönnud puudutatud isiku paranemist.

8. Puudutatud isik esitas 15. ja 18. veebruaril 2023 esialgse õiguskatise taotlused, milles palus

määrata kuni asja lahendamiseni tema viibimis- ja elukohaks Sadama 25–17, Paldiski linn,

Lääne-Harju vald, samuti raviplaani peatamist ja erapooletu ekspertiisi määramist. Maakohus

jättis puudutatud isiku 21. veebruaril 2023 sisuliselt lahendamata, kuna praeguse menetluse

sees ei saa täiendavat esialgse õiguskaitse taotlust patsiendi poolt esitada. Kohaseks

õiguskaitsevahendiks on määruskaebus, mille puudutatud isik on juba ka esitanud. Raviskeemi

üle otsustamiseks puudub kohtul pädevus.

9. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

10. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas määruskaebust.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-1770

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas

ise uue määruse, millega jätab avaldaja taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

13. Puudutatud isik esitas koos määruskaebusega tõendid. Uute tõendite esitamine on

TsMS § 662 lg 3 järgi määruskaebemenetluses lubatav. Samas tuleb arvestada, et kohus võtab

asja materjalide juurde üksnes tõendid, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1) ja kohus ei

võta vastu tõendit, mille esitamise vajadust ei ole põhjendatud (TsMS § 238 lg 3 p 4 ja § 236

lg 3). Puudutatud isik ei ole põhjendanud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu ta esitatud

tõenditega soovib tõendada ning kuna esitatud tõendid ei oma ringkonnakohtu hinnangul asjas

ka tähtsust, jätab ringkonnakohus määruskaebusega esitatud tõendid vastu võtmata. Kuna

dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus

neid füüsiliselt tagastada.

14. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni

40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates

(TsMS § 534 lg 5 teine lause).

15. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt

võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi

korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult

järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane.

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole nõuetekohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eelduste esinemist tuvastanud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt peavad üheaegselt olema täidetud kõik

selle lõike punktides loetletud tingimused. Kui vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, ei või

kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut ravi ega paigutada teda tahtevastaselt kinnisesse

asutusse.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et puudutatud isikul on tuvastatud

psüühikahäire. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik maakohtu põhjendustest ega

asjas esitatud arstide arvamusest võimalik järeldada, et puudutatud isikul oleks raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Arstid on

arvamuses märkinud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F12.5 Kannabinoidide

tarvitamisest tingitud psühhootiline häire) (dtl 7), kuid ei ole sisustanud, milles selle raskus

seisneb ning kuidas see mõjutab puudutatud isiku arusaama oma käitumisest. Arstide

arvamuses on esile toodud, mida maakohus on määrustes korranud, et puudutatud isikul on

luulumõtted ning ta tunneb, et teda jälitatakse. Samas ei nähtu esitatust, et puudutatud isikul

esinenud psüühikahäire häiriks oluliselt ja pikaajaliselt tema igapäevaelu. Puudutatud isik sõitis

edukalt Tartusse ja tuli sealt rongiga tagasi, samuti läks puudutatud isik ise EMO-sse

2-23-1770

vastuvõtule, kuna muretses oma tervise pärast. Seetõttu ei ole jälgitav, milles avaldub

puudutatud isiku võimetus oma elu juhtida. Puudutatud isiku arstid ei ole taotlusega esitatud

arvamuses ega vastuses määruskaebusele selgitanud ka seda, kuidas avaldub puudutatud isikul

diagnoositud psüühikahäire, mis oli tingitud kannabinoidide tarvitamisest, kui puudutatud

isikul ei ole ravil viibimise ajal olnud võimalik kannabinoide tarvitada. Eeltoodust tulenevalt ei

ole maakohus välja selgitanud, kas puudutatud isikul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nõutud raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

18. Maakohus on määrustes avaldaja esitatule tuginedes leidnud, et puudutatud isiku ohtlikkus

iseendale on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ja kuna puudutatud isikul esineb

psüühikahäire ning tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, püsib ta haiglaravita jäädes

ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Samuti märkis maakohus, et isik on selgelt segaduses ja

ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3 ja seal

viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, et

puudutatud isiku puhul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus ehk puudutatud isik

ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.

18.1. Puudutatud isik on määruskaebuses õigesti esile toonud, et praegusel juhul ei ole asjas

esitatud arstide arvamusest ega maakohtu määruste põhjendustest jälgitav, kuidas jõuti

järeldusele puudutatud isiku ohtlikkuse osas. Üheski toimikus olevas dokumendis ei ole

puudutatud isiku ohtlikkust pikemalt selgitatud. 1. veebruaril 2023 esitatud arstide arvamuses

on üksnes lakooniliselt märgitud, et: „Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud,

ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teda ümbritsevatele. Oma

psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist.“ (dtl 7). Maakohus on eeltoodule lisanud üksnes seisukoha, et puudutatud isik on

segaduses ja ei suuda oma elu korraldada (dtl 15 ja 79). Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi

asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ning ei võtaks ravimeid,

mistõttu ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole piisav, et lugeda isiku ohtlikkus iseendale või

teistele tuvastatuks (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p-d 14,

16). Seega ei ole maakohtu väide puudutatud isiku elu korraldamise võimatuse kohta piisav

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks.

18.2. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule

või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt Riigikohtu 13. veebruari 2017

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-16, p 14). Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei

tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati

analüüsida eraldi (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11

neljas lõik). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega,

ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale

ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne

oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt Riigikohtu

14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.3).

18.3. Maakohus ei ole määrustes puudutatud isiku ohtlikkust analüüsinud ega sidunud oma

seisukohti

konkreetsete

asjaoludega,

millest

nähtuks

puudutatud

isiku

ohtlikkus.

2-23-1770

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnudki maakohtul seda võimalik teha, kuna vastavaid asjaolusid

ei ole asjas esitatud. Arstid on kirjeldanud puudutatud isikul esinenud võimalikke luulumõtteid,

puudutatud isiku uskumust, et teda jälitatakse ning puudutatud isiku hospitaliseerimisele

eelnenud päevadel toimunut. Ühestki esitatud asjaolust ei ole võimalik järeldada, et puudutatud

isik kujutaks ohtu iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Puudutatud isik on

hospitaliseeritud esmakordselt ning puudutatud isikul on varasemalt diagnoositud traumajärgne

ajukahjustus ja äge stressreaktsioon rohkem kui 20 aastat tagasi (dtl 6). Puudutatud isik ei ole

asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste isikute suhtes ega

ennastkahjustavalt. Ei ole põhistatud, et tema ohtlikkus teistele või endale oleks varem mingilgi

moel avaldunud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et ühtegi juhtumit, mil puudutatud isik

oleks olnud ohtlik enda või teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule, ei ole kohtuasjas

tuvastatud, siis ei saa puudutatud isiku ohtlikkust teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem

kindlaks kui tõenäoliseks ning oht teistele isikutele ei saanud olla isiku suhtes esialgse

õiguskaitse kohaldamise aluseks (vt ka Riigikohtu 12. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-

15-3662, p 14.2). Pelgalt sellest, et puudutatud isik on tarvitanud kanepit ning selle tagajärjel

on võinud käituda ebaadekvaatselt või ajendatuna luulumõtetest, ei saa järeldada puudutatud

isiku ohtlikkust. Asjas ei ole esile toodud, et laupäeval, kui puudutatud isik sõitis autoga

Tartusse, oleks ta olnud narkojoobes või juhtinud autot ohtliku sõidustiiliga. Kuigi puudutatud

isik on väljendanud nii avaldajale kui ka ärakuulamisel muret selle üle, et politsei teda

väidetavalt jälgib või jälitab, ei ole puudutatud isik kuidagi avaldanud, et tal oleks sellest

tingituna kavatsus endale või teistele liiga teha. Puudutatud isik on vastupidiselt ärakuulamisel

väljendanud, et soovib minna haiglast mõne sõbra või tuttava juurde, kus teda ei jälitataks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja piisavalt selgitanud, milles seisneb isiku reaalne

ohtlikkus iseendale või teistele lähitulevikus. Seega leiab kolleegium, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2

nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.

19. PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestab isiku kinnisesse asutusse paigutamise kolmanda kriteeriumi,

milleks on, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus ka selle eelduse esinemise ebaõigesti tuvastanud. Puudutatud isik on määruskaebuses

esile toonud, et ta keeldus 31. jaanuaril 2023 psühhiaatri vastuvõtule minemast ainuüksi

põhjusel, et kellaaeg oli hiline ning puudutatud isik soovis endale ise arsti valida (dtl 33).

Samuti pöördus puudutatud isik enne hospitaliseerimist EMO-sse ise, kuna tundis muret enese

mürgitamise pärast. Seetõttu ei ole võimalik asjas esitatust järeldada, et puudutatud isik ei alluks

muule psühhiaatrilisele abile või ei oleks sellega nõus. Puudutatud isik on küll menetluse

jooksul esitanud kaebusi talle manustatavate ravimite kohta, kuid ka selle alusel ei saa väita, et

puudutatud isikul puuduks haiguskriitika ning et ta keelduks igasugusest ravist.

Õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus isik keeldub ravimite võtmisest või konkreetsest

ravist, tuleb kaaluda ka võimalust, et isikul ei puudu haiguskriitika, vaid ravimite mittevõtmine

on teadlik tegevus ja seda nt põhjusel, et konkreetsed ravimid ei ole isikule kaasnevate

kõrvalnähtude tõttu sobivad. Sellisel juhul saaks probleemi lahendada või seda vähemalt

leevendada muuda meetoditega (vt V. Kõve jt (koost) Tsiviilkohtumenetluse seadustik III.

Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2018, § 533 p 3.3.3.3.g). Seetõttu leiab kolleegium,

et täitmata on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nõutud muude abinõude ebapiisavuse või kasutamise

võimatuse kriteerium.

20. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale,

et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

kohaldamise

eeldused

on

täidetud

ja

puudutatud

isiku

võib

paigutada

haigla

psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu 1. ja 3. veebruari 2023 määrused ja teeb ise uue määruse, millega jätab avaldaja

taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.

2-23-1770

21. Kuna ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku määruskaebuse ja tühistab maakohtu

mõlemad määrused, puudub vajadus eraldi tuvastada puudutatud isiku määruskaebuses palutud

asjaolusid ning lahendada teisi esitatud taotlusi, mis seondusid tunnistajate ülekuulamise ja uue

riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamisega. Ringkonnakohus selgitab, et praeguses asjas,

kus arutati puudutatud isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse

paigutamist, ei saa kohus puudutatud isikule tekitatud kahju välja mõista.

22. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et puudutatud isik on määruskaebuses

avaldanud, et tal ei olnud võimalik enne esialgse õiguskaitse kohaldamist talle riigi õigusabi

korras määratud esindajaga omavahel suhelda. TsMS § 535 lg 3 sätestab, et esindaja peab

isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära

kuulama kohtuniku juuresolekuta. Seetõttu oleks puudutatud isikule määratud esindaja

puudutatud isiku ka isiklikult omavahel ära kuulama, mitte tegema seda üksnes kohtu

ärakuulamise ajal.

23. Ringkonnakohtu arvates on puudutatud isik õigustatult ette heitnud talle üksnes

kohtumääruste resolutsioonide kättetoimetamist. TsMS § 541 lg 1 küll võimaldab jätta isiku

kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras määruse põhjenduse isikule

teatavaks tegemata, kuid üksnes juhul, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui

see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Põhjenduse teatavaks tegemata jätmise vajadust

tuleb määruses põhjendada. Maakohtu määrusest ei nähtu, miks maakohus pidas vajalikuks

TsMS § 541 lg 1 teist lauset kohaldada. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust arvata, et

puudutatud isik ei ole võimeline määruse põhjendusi mõistma või et see võiks talle tekitada

olulist kahju.

24. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

25. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)