2-21-17150/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-17150

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2114,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C, lepinguline esindaja Peeter Malve

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Natalja Kutepova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina asja materjalide juurde Y 21. juunil 2022 esitatud Eesti Töötukassa

20. juuni 2022. a otsus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-17150 osas,

millega X hagi jäeti tagasiulatuva elatise nõudes ajavahemiku 2. november 2020

kuni 1. november 2021 eest rahuldamata (resolutsiooni p 6). Teha tühistatud osas

uus otsus, millega rahuldada hagi tagasiulatuva elatise nõudes osaliselt ja mõista Y-

lt X kasuks välja tagasiulatuv elatis ajavahemiku 2. november 2020 kuni 1.

november 2021 eest summas 1752 eurot.

3. Jätta Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus muus osas muutmata.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus on jõustunud resolutsiooni punktide 2–5

ja 7 osas.

6. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.

7. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

7.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2-21-17150

2 (11)

7.2. Välja mõista Y-lt elatis X kasuks ajavahemiku 2. november 2021 kuni 31.

detsember 2021 eest summas 564,34 eurot (s.o 292 eurot kuus) ning

ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 31. märts 2022 eest summas 640,32 eurot (s.o

213,44 eurot kuus).

7.3. Välja mõista Y-lt elatis X kasuks alates 1. aprillist 2022 kuni X täisealiseks

saamiseni (s.o 17. august 2024) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot,

millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest on maha

arvatud pool lapsetoetust 30 eurot).

7.4. Resolutsiooni p-s 7.3 märgitud elatist indekseeritakse iga aasta 1. aprillil

vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4.

7.5. Elatise summad kanda iga kalendrikuu 10. kuupäevaks X arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

7.6. Välja mõista Y-lt tagasiulatuv elatis X kasuks ajavahemiku 2. november 2020

kuni 1. november 2021 eest summas 1752 eurot.

7.7. Juhul, kui Y on kohtumenetluse kestel X-le maksnud elatist, siis tasutud

summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele.

7.8. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, laps) esitas Harju Maakohtule hagi Y (kostja, isa) vastu ja 7. veebruaril 2022 selle

täpsustuse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks ja ülalpidamiseks välja elatis: 1)

tagasiulatuvalt ajavahemiku 2. november 2020 kuni 1. november 2021 (12 kuud) eest kokku

3504 eurot; 2) 2. novembri 2021 kuni 31. detsembri 2021 (s.o 1 kuu ja 28 päeva) eest 292 eurot

kuus, s.o kokku 564,34 eurot; 3) 1. jaanuarist 2022 kuni 17. augustini 2024 (s.o lapse

täisealiseks saamiseni) 234,44 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse §-s 101

sätestatud alammääras. Hageja palus määrata kindlaks, et kõik rahalised kohustused tuleb täita

lapse arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja perioodiline elatis tuleb tasuda

hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on kostja hageja isa. Kostja ei ole hagejat

materiaalselt toetanud juba aastaid, sest ta on viibinud vangistuses alates 12. novembrist 2014.

Kostja peaks vabanema 19. novembril 2021. Hageja palus kohtu abi kostja karistuse kandmise

koha väljaselgitamisel. Hagejale ei olnud teada, kuhu kostja pärast vabanemist elama asub.

2-21-17150

3 (11)

1.2. Hagejal on perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96–100 lähtudes ülalpidamise saamise nõue.

Kostja, kes on viibinud üle seitsme aasta vangistuses, ei ela hagejaga koos ega ole osalenud

vahetult tema ülalpidamisel, seda enam kui üks aasta tagasiulatuvalt. Vangistuses viibimine ei

vabanda ülalpidamiskohustuse rikkumist. Samuti ei ole see alus elatise vähendamiseks PKS §

102 lg 1 alusel. Hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 nõutava elatise osas lähtus hageja

sel ajal kehtinud PKS § 101 lg-st 1, mille kohaselt ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 1. jaanuarist

2020 oli töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest pool on 292 eurot.

1.3. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Hagi esitamise ajal oli

hagejale seadusest (PKS § 101 lg-d 3 ja 4) tuleneva minimaalse elatise suurus 243,44 eurot.

1.4. Hageja palus mõista PKS § 108 alusel kostjalt tagasiulatuvalt välja hüvitis tasumata jäetud

elatise eest ajavahemikul 2. november 2020 kuni 1. november 2021 seadusega kehtestatud

elatise miinimummäära ulatuses. Kostja vangistuses viibimise tõttu ei ole hagejal olnud

võimalik temalt elatist nõuda ja saada. Hageja tagasiulatuva elatise suurus on kokku 3504 eurot

(292 eurot × 12 kuud).

1.5. Hageja igakuised vajadused on keskmiselt 588,26 eurot kuus: kommunaalkulud keskmiselt

60 eurot; olmekulud ja juuksehooldus keskmiselt 40 eurot; elektrienergia keskmiselt 30 eurot;

televisioon ja internet 11,97 eurot; tervise- ja apteegikaubad keskmiselt 20 eurot; kooli ja

koduse meelelahutusega seotud kulud keskmiselt 47,13 eurot; vabaaja, kino, teatri jms kulud

keskmiselt 25 eurot; vabaaja toidukulud keskmiselt 30 eurot; üldine toidukulu (kodus)

keskmiselt 150 eurot; riided ja jalatsid keskmiselt 100 eurot; taskuraha 30 eurot; kulu

sünnipäevadele, sh lapse sünnipäeva tähistamisele, keskmiselt 24,16 eurot (290 eurot aastas);

muud erakorralised väljaminekud 20 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus rahuldada hageja nõue alates 1. novembrist 2021 osaliselt, vähendades nõutud

elatise summat, ja jätta hagi tagasiulatuva elatise nõudes rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta poolte endi kanda.

2.1. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et ta ei maksa elatist nõuetekohaselt. See on seotud

asjaoluga, et ta kandis seitse aastat ja kaheksa päeva kriminaalkaristust ning vabanes alles 19.

novembril 2021. Vanglas töötas kostja koristajana, seejärel aknapesijana, kuid tema

sissetulekud olid peaaegu olematud (tunnitasu 0,63 eurot) ja oluliselt väiksemad kui pool

miinimumtöötasu.

2.2. Kostja leidis, et nõutava elatise suurus ei ole põhjendatud. PKS § 99 lg 1 kohaselt

määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes. Vastavalt Justiitsministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli

tehtud 2020. a veebruaris valminud uuringu tulemustele oleks lapse minimaalne

ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019. a lõpus kas 172 eurot kuus (standardeelarvete

keskmine) või 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Seega on mõlema meetodi järgi lapse

minimaalsed ülalpidamiskulud väiksemad kui 292 eurot kuus. Puuduvad andmed selle kohta,

et lapse kulud oleksid uuringus toodud keskmisest suuremad. Kostja tõi välja, et hageja elab

pikemate perioodide jooksul isa juures, nt 2022. a jaanuaris elas laps isa juures kaks nädalat,

mil isa pidas last vahetult ülal.

2-21-17150

4 (11)

2.3. Kostja leidis, et asja lahendamisel tuleb arvestada 1. jaanuaril 2022 jõustunud uue PKS

redaktsiooniga.

2.4. Kostja viitas võimalusele vähendada elatist mõjuval põhjusel alla miinimummäära.

Riigikohus on lugenud mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses mh seda, kui lapse

vajadused on kaetud muul viisil. Samuti on Riigikohus märkinud, et lapse vajaduste kaetuse

hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm

lapsetoetustega. Kostja andmetel saab lapse ema enda arveldusarvele lapsetoetuse 60 eurot. Isa

toetusi ei saa, mistõttu tal puudub toetuste kohta täpne ülevaade. Elatise summa määramisel

tuleb arvestada, et lapse vajadused on toetuste summadega juba kaetud. Kostja palus vähendada

endalt välja mõistetavat elatist poole toetuste summa võrra.

2.5. Kostja varaline seisund on kehv. Pärast vabanemist võeti kostja Töötukassas arvele ja ta

läbib kriminaalhooldaja juhendamisel sotsiaalse rehabiliteerimise programmi. Hagile vastamise

ajal puudus kostjal töökoht ja sissetulek. Alates 10. jaanuarist 2021 asus kostja tööle torude

isoleerijana ehitusel miinimumtöötasuga (645 eurot bruto); vahepeal töötas juhutöödel. Kostjal

puuduvad kinnisvara, sõidukid, väärpaberid jms. Kostjal on tasumata rahalisi kohustusi

88 662,45 eurot (7. veebruari 2022 seisuga), mille osas on algatatud täitemenetlused kahe

kohtutäituri juures.

2.6. Kostja palus jätta hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõudes rahuldamata. Kostja

viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et sedavõrd pika vanglakaristuse kandmine on mõjuv

põhjus elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 mõttes. Kuigi kostja töötas karistuse kandmise

ajal, olid tema võimalused parema töökohta leidmiseks ja elatise tasumiseks piisava raha

teenimiseks oluliselt piiratud. Kostja taotles korduvalt ennetähtaegset vabastamist, kuid

tulemusteta. Lisaks ei ole hageja ega tema ema kostjaga mitu aastat enne hagiavalduse esitamist

suhelnud ega elatist nõudnud. Seega saab elatise välja mõista alates hagiavalduse esitamisest.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise ajavahemiku

2. november 2021 kuni 31. detsember 2021 eest 564,34 eurot (s.o 292 eurot kuus) ning

ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 31. märts 2022 eest 640,32 eurot (s.o 213,44 eurot kuus)

(otsuse resolutsiooni p 2). Alates 1. aprillist 2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o 17.

augustini 2024) mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 225,64 eurot kuus

(baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast ehk 46,44 eurot ja

millest on maha arvatud pool lapsetoetust ehk 30 eurot) (resolutsiooni p 3). Maakohus märkis,

et otsuse resolutsiooni p-s 3 märgitud elatist indekseeritakse iga aasta 1. aprillil vastavalt PKS

§ 101 lg-tele 3 ja 4 ning elatis tuleb kanda iga kalendrikuu 10. kuupäevaks lapse arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Maakohus jättis hagi

tagasiulatuva elatise nõudes ajavahemiku 2. november 2020 kuni 1. november 2021 eest

rahuldamata (resolutsiooni p 6). Kohus märkis, et kui kostja on kohtumenetluse kestel maksnud

hagejale elatist, siis tuleb tasutud summad väljamõistetud elatisega tasaarvestada (resolutsiooni

p 7). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (resolutsiooni p 8).

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on

kostja ja C. Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejaga igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostja

vastu PKS §-dest 96–100 lähtuv nõue ülalpidamise saamiseks. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole

oma ülalpidamiskohustust täitnud. Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu põhjendatud.

2-21-17150

5 (11)

3.2. Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei võinud igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Ajavahemikul 1. jaanuar 2020 kuni 31. detsember 2021 oli kuutasu alammäär 584 eurot, millest

pool on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017. a määrus nr 189 „Töötasu

alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva PKS § 101 lg 1 kohaselt ei

või igakuine elatis olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Kohus viitas PKS

§ 101 lg-tele 3, 4 ja 5 ning märkis, et alates 1. aprillist 2022 on elatise arvutamisel aluseks

võetav baassumma 209,20 eurot.

3.3. Maakohus märkis, et kuna hageja on palunud mõista elatise välja miinimumsuuruses, ei

olnud hagejal vaja esitada tõendeid igakuiste kulude ja nende kandmise kohta. Kõik

hagiavalduses välja toodud hageja igakuised kulud on kohtu hinnangul vajalikud ja nende

suurus mõistlik. Aeg-ajalt võib tekkida ka muid kulusid, mida ei ole võimalik ette näha. Seega

on põhjendatud eeldada, et hageja kulud vastavad iga kuu vähemalt kahekordsele elatise

miinimummäärale. Vastuseks kostja viitele Tartu Ülikooli 2020. a uuringu lõppraportile märkis

kohus, et sellest uuringust nähtuvad laste keskmised igakuised kulud. Kohus ei saa vähendada

elatist üksnes tehtud analüüsi põhjal, vaid peab lähtuma iga konkreetse isiku vajadustest ja

tavalisest elulaadist.

3.4. Kohus viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et lapse elatise vähendamiseks tuleb

tuvastada selleks mõjuv põhjus. Kohus leidis, et vanem ei vabane lapse ülalpidamise

kohustusest põhjusel, et ta ei saanud vanglas viibimise tõttu sissetulekut teenida. Kostja viibis

vanglas oma tegude tagajärjel ning oli kuni vabanemiseni sisuliselt riiklikul ülalpidamisel.

Kostja viidatud võlgnevuste olemasolu ei ole elatise vähendamise aluseks. Kostja ei ole

tõendanud, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel kahjustuks kostja enese tavaline

ülalpidamine. Kostja ei ole töövõimetu ning on kinnitanud, et on töötanud nii juhutöödel kui ka

leidnud endale 10. jaanuarist 2021 kindla töökoha. Eelnevast lähtuvalt oli kohus seisukohal, et

asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust vähendada elatist alla miinimummäära.

3.5. Kohus asus seisukohale, et alates hagi esitamisest, s.o 18. novembrist 2021, kuni 31.

detsembrini 2021 on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 418,53 eurot (s.o

292 eurot kuus) ja ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 31. märts 2022 eest 640,32 eurot (s.o

213,44 eurot kuus). Alates 1. aprillist 2022 on põhjendatud mõista kostjalt välja elatis 225,64

eurot kuus (baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast ehk

46,44 eurot ja millest on maha arvatud pool lapsetoetust ehk 30 eurot). Elatis tuleb tasuda iga

kuu 10. kuupäevaks hageja arveldusarvele.

3.6. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka tagasiulatuva elatise summas 3504 eurot

ajavahemiku 2. november 2020 kuni 1. november 2021 eest. Maakohus viitas PKS §-le 108 ja

Riigikohtu praktikale selle sätte sisustamisel. Kohus märkis, et hageja ei ole esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et ta oleks enne hagiavalduse esitamist kostjalt elatist nõudnud. Iseenesest

ei mõjuta järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine hageja nõudeõiguse olemasolu, kuid

kohtu hinnangul võib suurema summa väljamõistmine olla kostjale ebamõistlikult koormav.

Samuti ei täidaks tagasiulatuva elatise väljamõistmine praegusel juhul enam õigustatud isiku

ülalpidamise ülesannet. Kohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata.

3.7. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, viidates TsMS § 163 lg-le 1 ja § 164 lg-

le 1.

Apellatsioonkaebus

2-21-17150

6 (11)

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega

kohus jättis rahuldamata hageja tagasiulatuva elatise nõude summas 3504 eurot, ja

menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi

rahuldada ja jätta hageja menetluskulud maakohtus kostja kanda. Ringkonnakohtu

menetluskulud palub hageja samuti jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse põhjendustes kohtupraktikale viidates

välja toonud, et hageja ei ole kaotanud tagasiulatuva elatise nõudmise õigust üksnes seetõttu, et

ta ei ole tõendanud kostjalt järjepidevalt elatise nõudmist. Samas ei lähtunud maakohus sellest

otsuse tegemisel, vaid on asunud vastupidisele seisukohale ja rõhutanud, et hageja ei esitanud

tõendeid kostjalt enne hagiavalduse esitamist elatise nõudmise kohta. Hageja märkis hagis, et

tal ei olnud võimalik kostjalt elatist nõuda seetõttu, et kostja viibis alates 12. novembrist 2014

vangistuses. Hagi esitati enne kostja vanglast vabanemist, mistõttu hageja palus kohtu abi kostja

täpse karistuse kandmise koha väljaselgitamisel. Hagejale ei olnud teada ka see, kuhu kostja

pärast vabanemist elama asub. Kohus pidi sellest järeldama, et hagejal polnud võimalik kostjalt

enne hagi esitamist midagi nõuda. Maakohus leidis otsuses põhjendamatult, et tagasiulatuva

elatise väljamõistmine ei täidaks praegusel juhul õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet.

Tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Hageja arvates tundis kohus kostjale inimlikult kaasa

ja jättis tagasiulatuva elatise seetõttu valedel põhjendustel välja mõistmata.

4.2. Menetluskulusid poolte endi kanda jättes lähtus maakohus 1. jaanuaril 2022 jõustunud

TsMS § 164 lg 1 redaktsioonist. Kohus ei arvestanud sellega, et hagi esitati juba novembris

2021. Enne 2022. a-t jaotati kohtupraktikas menetluskulud elatise hagide rahuldamise korral

üldises korras ja mõisteti need välja ülalpidamise andmiseks kohustatud poolelt.

Menetluskulude välja mõistmata jätmine pärast hagi esitamist jõustunud sätte alusel rikub

hageja õiguspärast ootust ja õiguskindlust, sest hagi esitamise ajal oli hagejal põhjust loota oma

menetluskulude hüvitamist ja endale tasuline esindaja võtta. Ka 1. jaanuaril 2022 jõustunud

muudatused ei välista elatise nõude rahuldamisel menetluskulude väljamõistmist, kui

ülalpidamist andma kohustatud pool ei tee enne ja pärast menetluse algust täielikku ning ausat

koostööd hageja ja kohtuga (TsMS § 164 lg 3). Maakohus ei ole menetluskulude jaotust

põhjalikumalt kaalunud ja on jätnud arvestamata selle, et kostja ei andnud menetluses täielikku

teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Kostja ei selgitanud, kuidas tal sissetuleku puudumise

korral oli võimalik palgata lepinguline esindaja, kellele kostja oli 4. aprillil 2022 esitatud

menetluskulude nimekirja kohaselt tasunud kokku 400 eurot. Otsuse tegemise seisuga jäi

hagejale ja ka kohtule teadmata, millistest allikatest kostja sissetulekud pärinesid. Seega esines

ka uue seaduse järgi alus jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

6. Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas kostja uue tõendina töötukassa 20. juuni 2022.

a otsuse nr TA22-0086795-lisa, millega kostja soovib tõendada seda, et ta on võetud alates 20.

juunist 2022 töötuna arvele.

7. Ringkonnakohus võimaldas hagejal esitada seisukoht kostja esitatud tõendi lubatavuse kohta.

Hageja leidis, et kostja poolt enda töötuks vormistamine ei saa mõjutada tema positsiooni

hageja seadusliku ülalpidajana. Töötuna on kostjal kohustus otsida aktiivselt tööd. Kostja ei ole

selgitanud, mis põhjustel ta ennast töötuks lasi vormistada, sest Eestis ei ole tööpuudust neile,

kes vajadusel ka lihttööd teevad.

2-21-17150

7 (11)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise nõudes täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi selles nõudes osaliselt

ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku 2. november 2020

kuni 1. november 2021 eest 1752 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

jäävad poolte endi kanda.

9. Ringkonnakohus otsustab esmalt kostja apellatsioonkaebuse vastusega esitatud Eesti

Töötukassa otsuse tõendina asja materjalide juurde võtmise.

9.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on uute tõendite ja asjaolude esitamine

ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul

üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652

lg-s 3 sätestatud juhtudel, punkti 2 kohaselt mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem

esitada põhjusel, et see tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja

lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 238 lg-st 1 tulenevalt võtab kohus vastu ainult

sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

9.2. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kostja esitatud Eesti Töötukassa 20. juuni 2022. a

otsuse vastuvõtmine TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi põhjendatud. Nii asjaolu, et kostja võeti 20.

juunil 2022 töötuna arvele, kui ka seda kinnitav Eesti Töötukassa otsus on tekkinud pärast asja

lahendamist esimese astme kohtus. Seega ei oleks kostja saanud tõendit varem esitada. Samuti

on täidetud tõendi vastuvõtmise sisulised eeldused TsMS § 238 lg 1 järgi, kuna ülalpidamisasja

lahendamisel on tähtsust sellel, milline on varemate varaline seisund, sh sissetulek. Hageja

väited selle kohta, milliseid järeldusi kõnealusest tõendist tuleks teha ja milline tähtsus tuleks

konkreetse asja lahendamisel kostja töötuks vormistamisele omistada, omavad tähtsust tõendi

sisulisel hindamisel ja apellatsioonkaebuse lahendamisel. Need vastuväited ei õigusta tõendi

vastuvõtmisest keeldumist. Eelnevat arvestades võtab kohus kostja esitatud tõendi asja

materjalide juurde.

10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata tagasiulatuva elatise

nõudes (ajavahemiku 2. november 2020 kuni 1. november 2021 eest) ja menetluskulude jaotuse

osas. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 2. novembrist

2021 ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seega

on otsus nimetatud osas TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud.

11. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist. Praeguses asjas nõuab hageja tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse

täitmist. Hageja ei ole esitanud nõuet ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud

kahju hüvitamiseks ega toonud esile, et tal oleks tekkinud kostja kohustuse täitmata jätmise

tõttu kahju. Ekslik on hageja apellatsioonkaebuses esitatud käsitus, et tagasiulatuva elatise

nõude puhul on tegemist kahju hüvitamise nõudega (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12).

2-21-17150

8 (11)

12. Maakohus jättis hageja hagi tagasiulatuva elatise nõudes rahuldamata, põhjendades seda

otsuse p-s 9 sellega, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjalt enne

hagiavalduse esitamist elatist nõudnud, suurema summa väljamõistmine võib olla kostjale

ebamõistlikult koormav ning tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam ka õigustatud

isiku ülalpidamise ülesannet.

13. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendused ei õigusta tagasiulatuva elatise tervikuna välja

mõistmata jätmist. Arvestades, et seadusega on ette nähtud võimalus taotleda elatist kuni ühe

aasta eest ka tagasiulatuvalt, ei õigusta hagi selles osas rahuldamata jätmist asjaolu, et

tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet.

Ka see, et hageja ei ole kostjalt enne hagi esitamist elatist nõudnud, ei välista tema õigust nõuda

elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Riigikohus on leidnud, et PKS §

108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike

ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise

ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda

(vt 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib

siiski ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine

asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav,

kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist

nõudnud (vt samas, p 12). See aga ei tähenda, et kui õigustatud isik ei ole enne nõude esitamist

järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse.

Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse

olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25. mai

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20; 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

136-13, p 12). Olukorras, kus maakohus pidas tagasiulatuvalt välja mõistatava elatise suurust

kostjale ülemäära koormavaks, oleks kohus saanud vähendada elatise suurust selle asemel, et

jätta nõue täielikult rahuldamata. Kohustatud isiku huvide kõrval tuleb kohtul ülalpidamisasja

lahendamisel arvestada ka ülalpidamist saama õigustatud lapse huvidega, mida maakohus ei ole

tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel teinud.

14. Riigikohus on PKS § 108 kohta selgitanud, et vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes

tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt nt Riigikohtu 27.

oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p-d 11 ja 13).

Enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 99 lg-te 1 ja 2 alusel tuli ülalpidamise

kindlaksmääramisel arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. PKS § 105 lg

3 kohaselt pidid vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele

ülalpidamist võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb

kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile. Igakuine elatis ühele lapsele ei võinud PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seejuures tuli eeldada, et mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Elatise

väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuli tuvastada, et elatise

vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt viidatud Riigikohtu otsuse p

11 ja seal viidatud lahendid).

Eelneva põhjal on Riigikohus leidnud, et ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist saab

määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse laste toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes,

arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Muu

hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks

2-21-17150

9 (11)

isikule ebamõistlikult koormav (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 13 ja seal viidatud lahendid;

25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20).

15. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et praegusel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt

PKS § 108 lg 1 alusel elatist ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist, kuid hinnata

tuleb välja mõistetava elatise suurust mõjutavaid asjaolusid.

16. Hageja nõuab tagasiulatuvat elatist enne 2022. a 1. jaanuari kehtinud PKS § 101 lg 1 järgses

miinimummääras, mis kõnealusel ajavahemikul, s.o 2. novembrist 2020 kuni 1. novembrini

2021, oli 292 eurot kuus (Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määruse nr 115 „Töötasu

alammäära kehtestamine“ § 1). Kostja on palunud jätta tagasiulatuv elatis välja mõistmata

põhjusel, et ta kandis pikaajalist vanglakaristust ja ehkki ta töötas karistuse kandmise ajal, olid

tema võimalused elatise maksmiseks raha teenida oluliselt piiratud. Hageja on seisukohal, et

kostja vangistuses viibimine ei ole mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

17. Miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks peab PKS § 102 lg 2 kolmanda lause

kohaselt esinema mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus

iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1; 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 15.3 ja

seal viidatud lahendid). Seejuures võib mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema

elatise väljamõistmiseks olla ka vanema halb varaline seisund, kui see asjaolu on piisavalt

kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2 ja seal viidatud lahendid). Tagasiulatuvalt välja mõistetava

elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude rahuldamine koormab

kohustatud vanemat ebamõistlikult, kui õigustatud isik ei ole varem kordagi ülalpidamist

nõudnud, vaid on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. Kohustatud vanema

äärmiselt raskesse olukorda asetamist on võimalik vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude

ulatuse määramisel nii õigustatud isiku toonaseid vajadusi, mõlema vanema toonast ja

kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid

(Riigikohtu 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20; 27. oktoobri 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-18082, p 13 ja seal viidatud lahendid).

18. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja viibis alates 12. novembrist 2014 vangistuses ja

vabanes 19. novembril 2021. Kostja on välja toonud, et ta töötas vanglas esmalt koristajana ja

seejärel aknapesijana, kuid tema sissetulekud olid väga väiksed (tunnitasu 0,63 eurot). Pärast

vabanemist võeti ta töötuna arvele (tl 32). Esialgu töötas kostja juhutöödel ja alates 10.

jaanuarist 2022 ehitusel torude isoleerijana (väidetavalt miinimumtöötasuga 654 eurot bruto).

20. juunil 2022 on kostja uuesti töötuna arvele võetud (tl 71). Kostjal ei ole kinnisvara,

väärtpabereid ega sõidukeid. 7. veebruari 2022. a seisuga oli kostjal 88 662,45 eurot täitmata

kohustusi, mille osas toimusid täitemenetlused (tl 45).

19. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on põhjendatud kostjalt PKS § 108 lg 1 alusel hageja

kasuks tagasiulatuvalt välja mõistatava elatise suurust PKS § 102 lg 2 alusel vähendada.

19.1. Pooled ei vaidle selle üle, et enne praeguses asjas hagi esitamist 2. novembril 2021 ei

olnud hageja kostjalt elatist nõudnud. Hageja väitel ei olnud tal võimalik kostjalt elatist nõuda

ja saada, kuna kostja viibis vangistuses. Samuti on hageja välja toonud, et ta ei teadnud täpset

2-21-17150

10 (11)

kohta, kus kostja karistust kandis. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tal ei olnud nimetatud

põhjustel võimalik kostjalt varem elatist nõuda. Ka praeguses asjas esitas hageja hagi enne

kostja vabanemist vangistusest, paludes 2. novembril 2021 esitatud hagiavalduses kohtu abi

kostja

karistuse

kandmise

koha

väljaselgitamisel

ja

talle

menetlusdokumentide

kättetoimetamisel. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei oleks saanud sellisel viisil hagi esitada

juba varem. Asjaolu, et kostja viibis kinnipidamisasutuses, ei oleks välistanud talle

menetlusdokumentide kättetoimetamist ja elatise nõudmiseks esitatud hagi lahendamist.

19.2. Eelnev on toonud kaasa olukorra, kus kostjal tuleks maksta elatist terve aasta eest

tagasiulatuvalt, s.o korraga 3504 eurot. Olukorras, kus kostja vabanes maakohtu menetluse ajal

enam kui seitse aastat kestnud vangistusest, tal ei olnud sissetulekut ja vara ning tal olid suured

rahalised kohustused, oleks sedavõrd suure summa kostjalt korraga väljamõistmine talle

ebamõistlikult koormav, käies talle rahaliselt selgelt üle jõu. Seda eriti olukorras, kus

paralleelselt tuleb kostjal maksta hagejale iga kuu ka edasiulatuvalt välja mõistetud elatist.

Eelnevaga on ühtlasi tagatud hageja jooksev ülalpidamine kostjale langevas osas.

19.3. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et vanglas viibimine ei õigusta kostjalt hageja

kasuks edasiulatuvalt välja mõistatava elatise suuruse vähendamist alla miinimummäära.

Samuti märkis maakohus põhjendatult, et elatise vähendamist ei õigusta see, kui vanemal ei ole

sissetulekut või see on liiga väike, vaid hinnata tuleb vanema võimalusi sissetulekut saada (vt

ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14 ja seal viidatud

lahendid). Samas tuleb tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise ulatuse määramisel arvestada ka

kohustatud isiku toonast ülalpidamisvõimet (vt praeguse otsuse p 17). Praegusel juhul puudutab

tagasiulatuva elatise nõue ajavahemikku, mil kostja viibis vanglas ning tal ei olnud võimalik

tavapärasel viisil sissetulekut teenida. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kostjal ka muud

vara, mille arvel ta oleks saanud vanglas viibimise ajal hagejale elatist maksta. Sellises

olukorras ei oleks kostja olnud võimeline nimetatud ajavahemikul seaduses kehtestatud määras

elatist maksma, mis õigustab elatise vähendamist.

19.4. Muid asjaolusid, mis õigustaks tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise vähendamist,

praegusel juhul ei esine. Muu hulgas ei ole asjas esitatu põhjal alust arvata, et lapse vajadused

oleksid kõnealusel ajavahemikul olnud väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et konkreetse lapse vajaduste hindamisel ei saa lähtuda Tartu Ülikooli

2020. a uuringust (vt maakohtu otsuse p 6). Samuti ei anna elatise vähendamiseks alust

asjaolud, mis seonduvad kostja ülalpidamisvõimega kohtulahendi tegemise ajal. See, et kostja

võeti 20. juunil 2022 töötuna arvele, ei tähenda, et kostjal ei oleks võimalik sissetulekut teenida.

Kostja ei ole täpsustanud, miks tema varasem töösuhe lõppes, ega toonud esile asjaolusid,

millest nähtuvalt tal võiks olla raskusi uue töö leidmisel.

19.5. Eelnevat kogumis arvesse võttes leiab kolleegium, et praegusel juhul on põhjendatud

vähendada tagasiulatuvalt välja mõistetavat elatist 50%-ni PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäärast, s.o 146 euroni kuus. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks ajavahemiku

2. november 2020 kuni 1. november 2021 eest välja elatis 1752 eurot (12×146).

20. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta hageja

maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda, tuginedes TsMS § 163 lg-le 1 ja § 164 lg-le 1. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu

tehtud lahendit, tuleb uuesti otsustada ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus (TsMS §

173 lg 3), samuti jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lg 1).

2-21-17150

11 (11)

21. Ringkonnakohus jätab poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 164

lg 1 järgi poolte endi kanda. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise. Ehkki see norm jõustus kehtivas redaktsioonis 1.

jaanuarist 2022, s.o enne praeguse asja menetluse algust, tuleb kohtul TsMS §-st 6 tulenevalt

lähtuda menetlustoimingu tegemise ajal kehtivast seadusest. TsMS § 164 lg 1 muutmisel alates

1. jaanuarist 2022 ei kehtestanud seadusandja rakendussätet, mis võimaldaks sellest

põhimõttest kõrvale kalduda. Ka Riigikohus on kohaldanud TsMS § 164 lg 1 kehtivat

redaktsiooni kõikide kohtuastmete menetluskulude jaotamisel ka sellistes alaealiste laste

ülalpidamisasjades, mis on alanud enne 1. jaanuarit 2022 (vt Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 21). Hageja ei ole põhistanud TsMS § 164 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid, mis võiks anda alust järeldada, et kostja on praeguse menetluse põhjustanud, ja

õigustada hageja menetluskulude jätmist täielikult või osaliselt kostja kanda. Selliseid

asjaolusid ei saa järeldada sellest, et kostja kasutas menetluses lepingulise esindaja abi. Hageja

menetluskulude kostja kanda jätmist ei õigusta ka hageja väited tema õiguspärase ootuse kohta.

Kohtumenetluses lepingulise esindaja abi kasutades peab menetlusosaline arvestama sellega

kaasnevate kuludega ja võimalusega, et menetluskulud võivad jääda vähemalt osaliselt tema

enda kanda. Kolleegium märgib, et praegusel juhul õigustaks hageja menetluskulude vähemalt

osaliselt hageja enda kanda jätmist ka asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt (TsMS § 163 lg 1).

22. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja määrata kindlaks kummagi poole

menetluskulude rahalist suurust.

23. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa