3-20-1864/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-20-1864

Haldusasi

N.R. Energy Osaühingu kaebus Tapa Vallavalitsuse

31. augusti 2020. a otsuse peale.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. märts 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.R Energy OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja N.R Energy OÜ

esindaja v.adv Piret Kergandberg

Vastustaja Tapa vald

esindaja Margit Halop

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde N.R Energy apellatsioonkaebuse ja 15. veebruari 2023. a

menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid.

2. Rahuldada osaliselt kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks ja lubada kaebajal minna

kaebuse senistelt nõuetelt üle Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse

õigusvastasuse tuvastamise nõudele.

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise nõudega.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2022. a otsus.

5. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tuvastada Tapa Vallavalitsuse 31. augusti

2020. a otsuse õigusvastasus.

6. Mõista Tapa vallalt N.R Energy OÜ kasuks menetluskulude katteks välja kokku kolm

tuhat kolmsada kaheksakümmend kuus (3386) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja eest esitati 9. aprillil 2020 Tapa Vallavalitsusele projekteerimistingimuste taotlus

detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel nr 2011002/04204, et projekteerida

liitumistorustik Tapa vallas Pikk 18 asuva hoone liitumiseks Tapa linna kaugküttesüsteemiga.

2. Tapa Vallavalitsus pikendas taotluse lahendamise tähtaega kirjaga 12. mail 2020. a ja uuesti

11. juunil 2020.

Tapa Vallavolikogu võttis 22. juunil 2020 vastu otsuse nr 186, millega otsustas korraldada

soojusenergia edastamist, jaotamist ja müüki Tapa linna kaugküttepiirkonna tarbijatele Tapa valla

100%-lise osalusega võrguettevõtja OÜ Tapa Vesi kaudu alates 1. augustist 2020 ning andis OÜ-le

Tapa Vesi ainuõiguse Tapa linna kaugküttepiirkonna kaugküttevõrgu haldamiseks.

3. Tapa Vallavalitsus tagastas 31. augusti 2020. a otsusega projekteerimistingimuste taotluse läbi

vaatamata, viidates sellele, et Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020. a otsusega on antud OÜ-le Tapa

Vesi ainuõigus Tapa linna kaugküttepiirkonna kaugküttevõrgu haldamiseks.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse

peale. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus haldusakt. Seetõttu taotleb kaebaja otsuse tühistamist

ja vastustaja kohustamist taotluse uuesti läbi vaatamiseks.

Ehitusseadustiku (EhS) § 30 kohaselt saab projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätta

ning tagastada koos põhjendustega, kui nende väljastamine on ilmselgelt võimatu. Kaalutlused,

millele vastustaja vaidlusaluses otsuses tugines, ei seondu aga projekteerimistingimuste andmise

aluse puudumisega, vaid võivad äärmisel juhul olla seotud taotletud projekteerimistingimuste

õigusaktidele vastavusega.

Õigusvastane oli ka otsuse andmiseni viinud menetlus. Nõuetele vastavuse kontrolli jaoks EhS küll

selget tähtaega ette ei näe, ent on ilmselge, et see ei saa võtta ligi pool aastat, vaid peaks toimuma

viivitamatult pärast taotluse saamist. Vastustaja oli tegelikult taotluse nõuetele vastavuse (esmase)

kontrolli juba lõpetanud ning asunud taotlust sisuliselt läbi vaatama. Sellele viitavad ka vastustaja

kirjad, millega teatati menetlustähtaja pikendamisest. Viivitus omab praegusel juhul olulist tähtsust.

Vastustaja menetluse lõpetamise alusena välja toodud sündmus – Tapa Vallavolikogu 22. juuni

2020. a otsus – leidis aset alles pärast projekteerimistingimuste andmiseks ette nähtud tähtaja

möödumist, mis saabus mai alguses.

Vale on vastustaja arusaam, nagu oleks võrguettevõtja staatust võimalik valla poolt otsustuskorras

üle anda. Kaugkütteseaduse (KKütS) regulatsiooni kohaselt on võrguettevõtja tunnuseks kas võrgu

omamine või valdamine. Vähemalt osa Tapa kaugküttevõrgust kuulub kaebajale.

Projekteerimistingimusi võib taotleda sisuliselt ükskõik kes, sh ka isik, kes ei ole kinnisasja

omanikuks (vt EhS § 31 lõige 3). Praktikas on tavapärane, et projekteerimistingimusi taotlevad mitte

ehitiste hilisemad omanikud ja valdajad, vaid projekteerimisega tegelevad eksperdid ja ettevõtjad.

Kaebaja jäeti ära kuulamata.

5. Vastuses kaebusele Tapa vald vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsus ei ole haldusakt, vaid toiming.

Kuna kaebaja ei ole alates 1. augustist 2020 enam Tapa linna võrguettevõtja, ei ole talle

projekteerimistingimuste väljastamine kolmandate isikute võrguga liitmiseks võimalik.

Kaebajal oli õigus kasutada OÜ-le Tapa Vesi kuuluvat kaugküttetorustikku rendilepingute alusel

üksnes kuni 31. juulini 2020.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 31. märtsi 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus sedastas, et pärast projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse

tegemist ei ole taotlejal võimalik saavutada taotluse esitamise eesmärki – projekteerimistingimuste

andmist. Sellisena on taotluse läbi vaatamata jätmisel regulatiivne toime taotleja õiguste suhtes,

mistõttu taotluse läbi vaatamata jätmise otsusel on haldusakti tunnused.

8. 31. augusti 2020. a otsuses pole projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise

õiguslikule alusele viidatud. Siiski on selge, et vastustaja on soovinud tugineda EhS §-le 30. Ka

kaebaja on kaebuses analüüsinud vastustaja tegevust muu hulgas EhS § 30 kontekstis. EhS §-s 30

kasutatud termin „ilmselgelt võimatu“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamise õigus oli

vastustajal.

9. Vastustaja 22. juuni 2020. a otsusest tulenevalt ei olnud kaebajal vaidlustatud otsuse tegemise

ajaks enam õiguslikku alust tegeleda uute tarbijate liitmisega Tapa linna kaugküttevõrku, sh taotleda

selleks projekteerimistingimusi. Vastustaja 31. augusti 2020. a otsuse tegemise ajal oli vastustaja

22. juuni 2020. a otsus kehtiv, st seda ei olnud vastustaja kehtetuks tunnistanud või selle kehtivust

peatanud. Seega ei olnud kaebajal enam alust ennast võrguettevõtjaks pidada.

Vastustaja ei ole projekteerimistingimuste taotlust jätnud läbi vaatamata eraõiguslikule aspektile,

vaid avalik-õiguslikule asjaolule tuginedes. Projekteerimistingimused on ehitusloa eelhaldusakt

ning nende väljastamine kaebajale hoolimata vastustaja 22. juuni 2020. a otsusest võinuks kaebajale

anda ootuse, et ta saab ka ehitusluba taotleda ja selle alusel ehitada. Samuti kaasnenuks

projekteerimistingimuste alusel projekti koostamisega ja ehitusloa taotlemisega kaebajale kulud.

Projekteerimistingimuste taotluse sisuline menetlemine kulutab ka vastustaja ressurssi. Kui

vastustajale oli teada, et kaebajal ei ole mingit alust osaleda Tapa linnas Pikk 18 asuva hoone

kaugküttesüsteemiga liitumise korraldamisel, oli vastustajal õigus seda arvestada juba

projekteerimistingimuste taotluse menetluses, vältimaks kaebajal eksliku ootuse tekkimist ning

kaebaja ja vastustaja ressursside eesmärgipäratut kulutamist.

10. Vastustaja 12. mai 2020. a ja 11. juuni 2020. a kirjades selgitatud asjaolusid arvestades võib

pidada taotluse lahendamise menetlustähtaega kuni 10. juulini 2020 põhjendatuks. Edasist viivitust

aga õigustatuks pidada ei saa, sest vastustaja pole viivituse põhjust selgitanud ega kaebajat

teavitanud tähtaja pikendamise vajadusest. Seega oli vastustaja alates 11. juulist 2020 otsuse

tegemisega õigusvastases viivituses. Kui vastustaja oleks teinud otsuse lubatud ajal, s.o 10. juulil

2020, oleks otsuse sisu olnud ikka sama, sest selleks ajaks oli vastustaja juba teinud 22. juuni 2020. a

otsuse.

11. Alusetu on kaebaja väide, justkui vaatas vastustaja taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle

rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmist ei saa järeldada taotluse menetlemisele kulunud ajast ega

vastustaja 12. mai 2020. a ja 11. juuni 2020. a kirjadest.

12. Vastustaja oleks pidanud HMS § 40 lõikest 1 tulenevalt kaebaja enne vaidlustatud otsuse

tegemist ära kuulama. Miski ei viita aga sellele, et juba haldusmenetluses kaebaja seisukohtade

väljendamine oleks tinginud

teistsuguse otsuse tegemise. Seetõttu

ei

ole ainuüksi

ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu alust vaidlustatud otsust tühistada (HMS § 58).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vastustaja ei saanud vaidlustatud otsuse

tegemisel tugineda EhS §-le 30, kuivõrd ta oli juba asunud taotlust läbi vaatama. Isegi kui nõustuda

kohtu hinnanguga, et taotluse läbi vaatamata jätmise vajadus võib ilmneda ka hiljem, ei saa see

ilmneda pärast sisulise menetlusega alustamist ja läbiviimist ega mitu kuud pärast vastustaja tähtaja

pikendamise kirjasid.

Halduskohus asus seisukohale, et 22. juuni 2020. a otsuse tegemine tõi tingimata kaasa

võrguettevõtja vahetuse. Kohus ei ole oma sellist seisukohta mistahes moel põhjendanud, ega

selgitanud, miks ta ei nõustu kaebaja ja Konkurentsiameti vastupidise arusaamaga ning kaebaja

väiteid kinnitavate tõenditega.

Taotluse lahendamisega viivitamine omab antud juhul olulist tähtsust, sest taotluse läbi vaatamata

jätmise tinginud asjaolu, s.o vastustaja 22. juuni 2020. a otsus, tekkis alles pärast vastustaja poolt

pikendatud tähtaja möödumist. Õigusvastase viivituseta oleks vastustaja pidanud paratamatult

tegema teistsuguse otsuse. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga, et mõistlikuks tuleb antud juhul

pidada menetlustähtaja pikendamist kuni 10. juulini 2020. Taotluse läbi vaatamata jätmise

otsustamine ei saa võtta kauem aega, kui on vastustajale seadusega ette nähtud sisulise menetluse

läbiviimiseks.

Vastustaja on jäänud vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohale kogu kohtumenetluse kestel.

Kohus ei või aga ainuüksi sellele tuginedes leida, et kuivõrd vastustaja pole oma positsiooni

menetluse käigus muutnud, ei oleks ka kaebaja ärakuulamine menetluse tulemust võinud mõjutada.

Ärakuulamisõiguse eesmärgist tulenevalt ei ole võimalik põhjendada isiku ära kuulmata jätmist

üksnes sellega, et haldusorgan on oma otsuses kindel.

15. veebruari 2023. a menetlusdokumendis selgitas kaebaja, et 17. jaanuaril 2023 esitas DEM

Projekt OÜ kaebaja huvides vastustajale uue projekteerimistingimuste taotluse Pikk 18 Tapa linnas

asuva hoone ühendamiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Vastustaja rahuldas taotluse ja väljastas

projekteerimistingimused 25. jaanuari 2023. a korraldusega. Projekteerimistingimuste andmise tõttu

soovib kaebaja muuta kaebuse nõuet ning palub tuvastada Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a

otsuse õigusvastasus ning mõista Tapa vallalt välja kahjuhüvitis 3765 eurot. Ühtlasi taotleb kaebaja

võtta asja juurde täiendavate tõenditena 17. jaanuari 2023. a projekteerimistingimuste taotlus ja

Tapa Vallavalitsuse 25. jaanuari 2023. a korraldus nr 37 ühes lisadega.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

23. veebruari 2023. a menetlusdokumendis selgitab vastustaja selgitab, et 25. jaanuari 2023. a

korraldusega nr 37 on kaebaja oma soovitud eesmärgi saavutanud. Lähtuvalt kaebusega taotletud

eesmärgi saavutamisest puudub vajadus vastustaja 31. augusti 2020. a otsuse tühistamiseks.

Kaebuse muutmine ei ole vastustaja hinnangul lubatav, kuna sel juhul tekib juba lahendatud asja

järel uus vaidlus, mis ei ole kooskõlas menetlusökonoomia põhimõtetega.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajale õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg on ülepaisutatud

väljamõistetavate menetluskulude suurust tuleb vähendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonimenetluse ajal on kaebaja saavutanud kaebusega taotletava eesmärgi, kuna

vastustaja andis projekteerimistingimused Pikk 18 Tapa linnas asuva hoone liitmiseks Tapa linna

kaugküttevõrguga. Ringkonnakohus nõustub, et sellega on käesolevas asjas tühistamiskaebusega

vaidlustatud Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse mõju ammendunud, s.t vaidlustatud

otsusel ei ole enam mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Samuti puudub vajadus kohustada

vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. HKMS § 152 lg 2 p 4 järgi sarnases olukorras esineb

alus menetluse lõpetamiseks. Täpsemalt on sättes ette nähtud menetluse lõpetamine, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming

tehtud. Praegusel juhul on tegemist normis reguleeritule sarnase olukorraga. Kuigi vastustaja ei ole

kaebuses vaidlustatud haldusakti otsesõnu kehtetuks tunnistanud, siis 25. jaanuari 2023. a

korralduse andmisega on algselt vaidlustatud otsuse mõju ammendunud, see ei takista enam kaebaja

õiguste realiseerimist ning kaebaja ongi saavutanud eesmärgi, milleni jõudmiseks ta vaidlustas Tapa

Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse ja taotles vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist. Ka

selles olukorras ei ole menetluse jätkamine kaebusega taotletava eesmärgi saavutamiseks enam

vajalik.

16. Samas näeb HKMS § 152 lg 2 ette, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel,

vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda

taotleb.

Kaebaja taotlusest kaebuse muutmiseks ilmnebki kaebaja soov minna üle tuvastamiskaebusele ning

ühtlasi täiendada kaebust hüvitamisnõudega kohtumenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks.

Seega on kaebaja huviks tuvastamisnõudele üleminekul soov saada vastustajalt hüvitist

kohtumenetluses kantud kulude eest.

17. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine halduskohtumenetluses on reguleeritud HKMS §-des

108 ja 109. Halduskohtumenetluse seadustik reguleerib seda küsimust ammendavalt, mistõttu ei saa

kohtumenetluses menetluskulude kandmisest tekkida kahju hüvitamise õigussuhet kohtumenetluse

poolte vahel. HKMS § 109 lg-s 7 on otsesõnu sätestatud, et menetlusosaline ei või teise

menetlusosalise vastu, kellelt kohus on menetluskulud välja mõistnud, esitada nõuet kulude

hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Menetluskulude jaotus ja

väljamõistmine tuleb lahendada haldusasja lõpetava lahendiga ning sellest ei saa tekkida uut

iseseisvat vaidlust menetlusosaliste vahel.

HKMS § 108 lg 6 järgi vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS

§ 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks

tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud

kaebuse esitamisest. Praeguses asjas andis vastustaja kaebaja taotletud haldusakti uues menetluses

ega lahendanud kaebaja algset taotlust projekteerimistingimuste saamiseks. Seetõttu on ebaselge,

kas projekteerimistingimuste väljastamine on seostatav kaebuse esitamisega. Ometi oleks

halduskohtumenetluse põhimõtetega vastuolus jätta menetluskulud kaebaja kanda, kui ta algselt

vaidlustas õigusvastast haldusakti, kuid selle toime ammendus kohtumenetluse ajal vastustaja poolt

uue haldusakti andmise tõttu, mille osas ei ole selge, kas see toimus reaktsioonina kaebuse

esitamisele või mitte.

Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus kaebaja eesmärki saada hüvitist kohtumenetluses kantud

kulude eest asjakohaseks ning seetõttu lubatavaks ja vajalikuks jätkata menetlust tuvastamisnõudes.

Taotlus kaebuse täiendamiseks hüvitamisnõudega jääb aga rahuldamata, sest hüvitamisnõue

menetluskulude hüvitamiseks ei ole lubatav ning kaebaja huvid on kaitstud juba tuvastamisnõude

lahendamise kaudu.

Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tapa

Vallavalitsuse 6. aprilli 2022. a korralduse nr 158 ühes lisaga ning 15. veebruari 2023. a

menetlusdokumendi lisana esitatud 17. jaanuari 2023. projekteerimistingimuste taotluse ja Tapa

Vallavalitsuse 25. jaanuari 2023. a korralduse nr 37 ühes lisadega, kuna need tõendavad asja

lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

18. Halduskohus leidis kaebust rahuldamata jättes, et Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020. a

otsusega, millega määrati Tapa Vesi OÜ kaugkütte võrguettevõtjaks Tapa linnas, kujunes olukord,

kus kaebajale ei olnud võimalik väljastada projekteerimistingimusi Pikk 18 Tapa linnas asuva hoone

liitmiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Seega oli lubatav projekteerimistingimuste taotluse läbi

vaatamata jätmine EhS § 30 alusel.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

19. Iseenesest ei ole asjas tõepoolest vaidlust, et vaidlustatud otsuse õiguslikku alust ära näitamata

tugines vastustaja kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisel EhS § 30 ls-le 2, mille kohaselt, kui

projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab pädev asutus taotluse läbi vaatamata

ja tagastab selle koos põhjendusega. Ilmselgelt võimatu on määratlemata õigusmõiste, mida

vaidlustatud otsuse tähenduses ei ole vastustaja avanud ka kohtumenetluses. Võimatu tähendab

teostamatu, mõeldamatu1. Ringkonnakohus arusaamisel tähendab võimatu seega, et tegevus või

toiming on välistatud, seda ei saa ellu viia ühelgi juhul. Ilmselge aga tähendab väga selge2, s.o

arusaadav pikema põhjendamise või veenmiseta. Vastavalt saab EhS §-s 30 otse viitamata juhtudel

jätta projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata üksnes neis olukordades, kus pikema

põhjendamiseta on selge, et projekteerimistingimusi ei saa anda.

20. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kuigi haldusmenetluse põhimõtete kohaselt pidanuks

vastustaja hindama võimalikult varajases menetlusetapis, kas kaebaja taotluse alusel üldse võiks

tulla kõne alla projekteerimistingimuste väljastamine, ei välista EhS ega haldusmenetluse seadus

taotluse läbi vaatamata jätmist juhul, kui alus selleks ilmneb hiljem menetluse käigus, näiteks

asjaolude muutumise tõttu. Sel juhul ei ole nõutav, et kohaliku omavalitsuse üksus jätkab sisulise

menetlusega ja lahendab taotluse sisuliselt ainuüksi seetõttu, et menetluse etapp, mil võinuks jätta

taotluse läbi vaatamata on juba läbitud.

21. Vastavalt EhS § 29 lg 1 ls-le 1 esitatakse projekteerimistingimuste taotlus ja sellega seonduvad

dokumendid pädevale asutusele elektrooniliselt ehitisregistri kaudu. Seejuures ei sätesta EhS

piiranguid isikute ringile, kes võivad taotleda projekteerimistingimuste väljastamist. EhS § 31 lg-s 3

on ette nähtud üksnes kohustus kaasata menetlusse taotluses märgitud kinnisasja omanik, kui

taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik.

Kaugküttevõrguga liitumisega seoses ei näe siinkohal piiranguid ette ka KKütS. Pigem saab KKütS

§ 10 lg-st 1 koostoimes § 13 lg-ga 1 järeldada, et seadusandja on soovinud teha andmed

kaugküttevõrgu kohta avalikult kättesaadavaks ja soodustada võrguga liitumist, pannes

võrguettevõtjale kohustuse võimalusel liita võrguga kõik selleks soovi avaldanud isikute

tarbijapaigaldised. Seetõttu on ilmne, et muu hulgas kaitseb regulatsioon võrguga liituda soovivate

isikute õigusi. Vastavalt ei ole alust pidada võrguettevõtjat ainuõiguse omajaks ka võrguga liitumise

ettevalmistamise toimingute tegemisel. Selles olukorras ei näe ringkonnakohus põhjust tõlgendada

kaugküttevõrguga liitumiseks vajalike rajatiste projekti koostamiseks projekteerimistingimuste

taotlemise regulatsiooni selliselt, et projekteerimistingimusi saab taotleda ja need võib anda üksnes

konkreetse piirkonna võrguettevõtjale. Sarnaselt EhS § 31 lg-s 3 sätestatule saanuks vastustaja

kaasata isiku, keda ta peab piirkonnas võrguettevõtjaks, projekteerimistingimuste menetlusse ning

arvestada tema seisukohaga taotluse sisulisel lahendamisel.

22. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et vastustajal ei olnud alust jätta läbi vaatamata kaebaja

taotlust projekteerimistingimuste andmiseks. Seadus ei keela väljastada projekteerimistingimusi

isikule, kes ei ole kohaliku omavalitsusüksuse otsusega määratud või tunnustatud võrguettevõtjana

konkreetses võrgupiirkonnas. Vastupidine tõlgendus kahjustaks muuhulgas oluliselt isikute huve,

kes soovivad liita kaugküttevõrguga oma tarbijapaigaldise. Ammugi ei saa nn valest taotlejast

lähtuvalt takistust projekteerimistingimuste väljastamiseks pidada ilmselgeks. Seetõttu on Tapa

Vallavalitsuse 31. augusti 2020 otsus materiaalselt õigusvastane.

23. Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab ilmekalt seegi, et vastustaja ise on nüüdseks pidanud

võimalikuks anda projekteerimistingimused Pikk 18 kui ka Põllu 6 hoone liitmiseks Tapa linna

kaugküttevõrguga. Ka Põllu 6 hoone osas esitatud taotluse jättis vastustaja algselt läbi vaatamata

põhjendusega, et kaebaja ei ole enam võrguettevõtja ning kaebaja vaidlustas sellegi otsuse

haldusasjas

nr

3-20-1862.

Kummagi

hoone

kaugküttevõrguga

liitumiseks

kaebajale

projekteerimistingimuste andmine oli võimalik seetõttu, et vastustaja leidis samuti, et vallavolikogu

otsusega OÜ Tapa Vesi määramine võrguettevõtjaks Tapa linnas siiski ei takista kaebaja taotluste

läbivaatamist

ega

rahuldamist.

Vastustaja

tegevuse

tähendust

ei

muuda

see,

kui

projekteerimistingimuste väljastamisega soovis vastustaja leida kompromissi kaebajaga. Sõltumata

1 Vt võrguleheküljel https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=v%C3%B5imatu&F=M

2 Vt võrguleheküljel https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=ilmselge&F=M

soovist väljendada kaebaja suhtes head tahet, ei oleks saanud projekteerimistingimusi anda, kui

vastustaja

olnuks

endiselt

seisukohal,

et

hoone

kaugküttevõrguga

liitumiseks

projekteerimistingimuste väljastamine on lubatav üksnes vallavolikogu otsusega võrguettevõtjaks

määratud isikule.

24. Asja lahendamist ei mõjuta seega hinnang kaebaja väidetele menetluslike minetuste kohta tema

taotluse lahendamisel ja vaidlustatud otsuse andmisel. Samuti ei ole asja lahendamisel määravat

tähendust sellel, kas Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020 otsusega õiguspäraselt määras OÜ Tapa

Vesi võrguettevõtjaks kogu Tapa linna kaugküttepiirkonnas või kas selle otsuse toimel kaebaja üldse

sai kaotada võrguettevõtja staatuse. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi käesolevas otsuses ei

analüüsi.

25. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 4 järgi muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tühistamise tõttu ka halduskohtu

otsusega määratud menetluskulude jaotust.

Kaebaja taotles halduskohtus vastustajalt menetluskuludena kokku 3765 euro, millest riigilõiv

moodustas 15 eurot ja õigusabikulude käibemaksuta summa 3750 eurot, väljamõistmist.

Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja kokku 1865 euro väljamõistmist vastustajalt. Sellest

summast moodustab riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulude käibemaksuta summa 1845 eurot.

Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse

hindamisel (HKMS § 109 lg 6) tuleb arvestada nii asja keerukuse ja mahuga kui praegusel juhul ka

sellega, et samade poolte vahel toimus teinegi analoogne vaidlus asjas nr 3-20-1862.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlus tavapärasest keerukam, tõendamismenetlus ja asja

lahendamiseks vajalik olnud menetlustoimingute maht on aga tavapärasest pigem väiksem. Seetõttu

ei saa osa kaebaja õigusabikuludest pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja 50% halduskohtus kantud õigusabikuludest, s.o 1875 eurot ja 80%

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest, s.o 1476 eurot, samuti mõlemas kohtuastmes

tasutud riigilõivu, kokku 35 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/