3-21-1179/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-1179

Haldusasi

A. E. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. aprilli 2021. a

otsuse nr 4.2-1/3165-2 ja 14. mai 2021. a vaideotsuse nr

4.2-1/3165-4 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A. E. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A. E.

esindaja adv Artur Maljukov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Ursula Tropp

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 9. aprilli 2021. a otsusega nr 4.2-1/3165-2

relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks kaebaja relvaloa nr DL50008352 ning kohustas

kaebajat võõrandama relva ja laskemoona seaduses sätestatud tingimustel ja tähtaja jooksul.

Otsuse kohaselt on Politsei infosüsteemis kaebajaga seotud 4 tõsisemat juhtumit, millest kahel

juhul on kannatajaks olnud tema endine elukaaslane ja kahel juhul teised isikud, kellest ühele

tekitas ta ajukoljutrauma.

31. märtsil 2021 saatis kaebaja lähedasele isikule sõnumi oma pildiga ja kirjutas, et see jääb

viimaseks. Kuna oli alust arvata, et kaebajal esinevad suitsiidsed mõtted, viis PPA läbi

kodukülastuse. Kontrollimise käigus oli relv relvakapis, kaebajal oli alkoholijoove 0,24 mg/l,

kohale kutsuti kiirabi, isikul enam suitsiidseid mõtteid ei olnud ja teda ei toimetatud haiglasse.

PPA võttis sileraudse püssi ja laskemoona hoiule.

5. aprillil 2021 saatis kaebaja lähedastele telefoni teel pildi, kus suundus endalt elu võtma.

Piirkonnapolitseinik oli kaebajaga kahel korral telefoniühenduses, sündmuse lahendamisse kaasati

ka politseipoolsed läbirääkijad.

Eeltoodust lähtudes võib kaebaja ka edaspidi tähelepanu saavutamiseks käituda sellisel viisil, mis

välistab relvaloa omamise. Kaebaja võib käituda ettearvamatult ja ebastabiilselt ning tekitada

konfliktseid olukordi. Ei saa välistada, et kaebaja võib kasutada kergekäeliselt tulirelva.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse ja

vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olevad

faktilised asjaolud tõendatud ja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

See, et kaebaja saatis lähedasele isikule sõnumi oma pildiga ja kirjutas, et see jääb viimaseks,

tähendab üksnes seda, et rohkem üks isik teisega suhelda ei soovi ja talle rohkem ei kirjuta.

Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et 5. aprillil 2021 saatis kaebaja lähedastele telefoni teel pildi,

kus suundus endalt elu võtma, ning et see oli mõeldud tõsiselt.

Vastustaja viidatud neljast juhtumist kaks toimusid 1999. ja 2002. aastal ning alusetu ja

ebaproportsionaalne on käesoleval ajal nendele viidata. Kaebajale anti relvaluba 2016. aastal ehk

neid juhtumeid arvestades. Millised on kaks ülejäänud juhtumit, ei ole teada.

Vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud või tõendatud ühtegi tegevust või seisundit, mis oleks seotud

relva käitlemise nõuete rikkumisega või relvaga ja selle omamisega ning ohustaks kaebajat või

kedagi teist. Samuti ei ole tuvastatud ega tõendatud, et kaebaja poolt oleks esinenud mingit vaimset

või füüsilist vägivalda.

Otsuses ei ole arusaadavalt põhjendatud, et kaebaja võib oma käitumisega ohustada enda või teiste

isikute turvalisust, elu ja tervist ning teha seda just relvaomanikuna. See, et isikul on mingil elu

ajahetkel probleemid ei tähenda, et ta ei sobi relvaomanikuks. Kaebaja ei ole kunagi soovinud

endalt elu võtta. Isegi kui ta on sellise sisuga sõnumeid saatnud, millega kaebaja ei nõustu, siis ei

ole need tõsiselt võetavad.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et RelvS § 43 lg 31 järgi ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades

ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.

Vastustaja on kaalunud kaebaja vaba eneseteostuse õigust tegeleda harjumuspärase

jahipidamisega hobi korras ning teiselt poolt ohtu tema enda ja teise isiku tervisele ja elule ning

leidnud, et õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele kaalub üles kaebaja soovi jahti pidada

tulirelvaga. Kaebajal on õigus ja võimalus taotleda uut relvaluba ja selle menetluse käigus oma

usaldusväärsust tõendada.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 25. aprilli 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamiseks võib

järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu

sobimatu relva omama, teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole

seost relvaga.

6. Politsei infosüsteemi andmetel 2021. aastal:

- 31. märtsil 2021. a teatas kaebaja endine elukaaslane politseile, et kaebaja saatis oma tütrele

sõnumi, milles saatis oma pildi ja ütles, et see jääb viimaseks. Kolm kuud on pere lahus elanud.

Patrull läks kohale, kaebaja seisundit kontrollis kiirabi. Relv võeti hoiule;

- Kaebaja endine elukaaslane avaldas, et alates 2021. aasta algusest on kaebaja otsinud

järjepidavalt ja häirivalt palju kontakti sidevahendite teel. Helistanud, saatnud sõnumeid ja e-kirju,

tekitades

sellega

hirmu

ja

kartust

turvalisuse

pärast.

Alustatud

kriminaalmenetlus

karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 järgi.

- 5. aprillil kaebaja endine elukaaslane teatas, et kaebaja saatis sõnumi, et võtab endalt elu. Saatis

pildi autost ja köitest, sõnum oli, et enam ma ennast kätte ei anna, otsige! Alates kella 13:08 tegeles

politsei kaebaja asukoha tuvastamisega. Kell 14:12 patrull nägi autot, kiirus suur, kaotas silmist.

14:29 edastati info läbirääkijale. Pärast seda tehti korduvaid toiminguid kaebaja leidmiseks ning

kaebajaga suhtlesid läbirääkijad. 20:44 läbirääkijad lõpetasid. 20:46 kihutas kaebaja Võru-

Kuigatsi teel Leevi suunas, siis võttis kiiruse maha, arvatavalt sõitis koju. Teave kaebaja

abivajadusest saadeti KOV-i

Infosüsteemi andmeid kinnitab piirkonnapolitseinik K. Kuntuse 7. aprilli 2021.a ettekanne (tl 37-

38). Sellest ilmneb muu hulgas, et 5. aprilli 2021.a juhtumi ajal suhtles piirkonnapolitseinik kahel

korral kaebajaga telefoni teel, selle käigus nõudis kaebaja relva tagastamist, vestluse ühel hetkel

oli kuulda taustaks mootorsõiduki kiirendamist ja kaebaja nõudmist, et patrull lõpetaks tema

jälitamise. Samal hetkel luges kaebaja enda kiirust 140 kuni 180 km/h.

7. Vaidlustatud otsuses esitatud asjaolud kattuvad PPA andmebaasi sisuga piirkonnapolitseiniku

ettekandega. Puudub põhjus kahelda vastustaja esitatud tõendite usaldusväärsuses. Kaebaja ei ole

selgitanud, miks peaksid politseiametnikud selliseid sündmusi välja mõtlema. Tegelikult

ühilduvad vastustaja tõenditega ka kaebaja esitatud tõendid. Nii kaebaja endine elukaaslane kui ka

tütar kinnitavad, et kaebajal olid eraelus probleemid ning ta saatis lähedastele häirivaid ja ennast

kahjustava sisuga sõnumeid.

8. Vastustaja on põhjendatult omistanud tähtsust sellele, et kaebaja taotles esmakordselt relvaluba

2016. aastal ning vastustaja keeldus sellest, kuna kaebaja on iseloomult tasakaalutu ning tema

käitumine võib olla ettearvamatu. 2017. aastal otsustas vastustaja kaebajat usaldada ja talle

relvaloa anda. Kaebaja tasakaalutu ja ettearvamatu käitumine taastus, kui tema eraelus taas

probleemid tekkisid. Kaebaja käitumist ei mõjutanud see, et relva omamine on talle oluline ja just

sellise käitumise tõttu ei saanud ta relvaluba esimesel taotlemisel.

RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks ei pea isiku enda või teiste turvalisust ohustav käitumine olema

tingimata seotud relvaga. Tähtis on, kas sätte kohaldamise aluseks olevad asjaolud on piisavalt

kaalukad. Vaidlustatud otsuses välja toodud juhtumid seda on. Kaebaja ohustas oma käitumisega

teise isiku turvalisust ning sedavõrd usutavalt ähvardas ohustada oma elu ja tervist, et ohu

ärahoidmiseks korraldati tunde vältav politseioperatsioon. Tegemist on käitumisega, mis näitab,

et kaebaja on sobimatu relva omama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja endiselt seisukohal, et vaidlustatud otsuses puuduvad täpsemad

põhjendused, mille alusel tuleb relvaluba tunnistada kehtetuks. Otsusest ei selgu, miks ning

milliste tõendite alusel PPA leiab, et kaebaja võib oma käitumisega ohustada enda või teiste isikute

turvalisust, elu ja tervist. Ainuüksi PPA sellekohane hüpoteetiline hinnang ei anna alust RelvS § 43

lg 31 kohaldamiseks. Asjaolude esinemist ei ole võimalik tõendada haldusorgani enda andmebaasi

tehtud sissekannetega. Kui haldusorgan ei ole põhjendamiskohustust täitnud, ei saanud kaebajal

tekkida kohustust lükata ümber asjaolusid, millele vaidlustatud otsus tugineb. Tuvastatud ei ole

ühtegi tegevust või seisundit, mis oleks isegi kaudselt seotud relva käitlemise nõuete rikkumisega

või relva omamisega või, mis ohustaks kaebajat või kedagi teist.

Otsus oleks õigusvastane isegi juhul, kui faktilised asjaolud oleks tõendatud. Selleks, et isiku

käitumist saaks relvaloa kehtetuks tunnistamisel tõsiselt võtta, ei saa olla madalam standard kui

KarS § 120 lg 1 puhul ehk peab olema kahtlusteta tuvastatud, et on alust karta ähvarduse

täideviimist. Käesolev asi sellele nõuetele ei vasta. Kaebaja ei ole kunagi soovinud ega olnud

valmis endalt elu võtma.

Vaideotsuses puuduvad üldse põhjendused seoses vaide lahendamisega ning selles sisuliselt ei ole

vastatud ühelegi kaebaja vastuväitele ega seisukohale.

Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kui jättis tunnistajad kohtuistungil üle kuulamata.

Tunnistajad selgitavad, et kaebaja ei ole kodus kunagi kasutanud relva ebaeetiliselt, ei ole kunagi

pereliikmete ega teiste isikute juuresolekul teinud relvaga midagi ohtlikku. Samuti kinnitab

tunnistaja, et kaebaja saadetud sõnumi peale ta midagi halba ei aimanud, kuna ei pea kaebajat

endale ega teistele ohtlikuks. Varasemalt oli tunnistaja saanud korralduse teavitada kindlasti

politseid, kui peaks saama apellandilt kirju, millest võib välja lugeda ohtu kas temale või iseendale.

Kaebaja palus tunnistajad kohtuistungil üle kuulata, kui halduskohtul oleks olnud kahtlusi kirjalike

seletuste tõepärasuses, kuid kohus seda ei teinud.

Halduskohus ei ole arvestanud ka sellega, et kaebaja on 2021. aasta aprillis läbinud

tervisekontrolli, milles muu hulgas kontrollitakse, kas relvaomanikul esinevad psüühika- ja

käitumishäired.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ei ole halduskohus rikkunud menetlusõigust kaebaja kahjuks, jaganud valesti

tõendamiskoormust või jätnud kaebaja õiguste kaitseks olulised selgitused andmata.

Apellatsioonkaebuses tugineb kaebaja suuresti juba halduskohtule esitatud väidetele ja

põhjendustele, millele kohus on vastanud. Vaidlustatud otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud

on tõendatud, kaebajal oli võimalik tõenditega tutvuda ja nende kohta seisukohta avaldada või

esitada omapoolseid tõendeid.

Vaidlustatud otsuses PPA ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, vaid otsustas, et kaebaja on

oma käitumise tõttu sobimatu relva omama. Halduskohus on tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses hinnates jõudnud järeldusele, et tegemist on kaebaja sellise käitumisega, mis ohustab nii

tema enda kui ka teiste isikute turvalisust, mistõttu ei saa tema kätte usaldada tulirelva kui suurema

ohu allikat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise

regulatsiooni tähendust ning seda, samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks

tuvastatud asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Esmalt märgib ringkonnakohus, et jagab halduskohtu seisukohta RelvS § 43 lg 31 tõlgendamise

osas. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui isik on enda või teise

isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise

asjaoludega. Sätte suunab PPA-d arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad relvaloa omaja

eluviisi või käitumist, s.h nii teda negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid asjaolusid.

Keelatud ei ole võtta arvesse isiku käitumist ja tegusid enne relvaloa väljastamist, eelkõige, kui

need võivad kirjeldada isiku käitumismustrit. Sellisena võivad olla asjakohased ka ammu

toimunud sündmused, kui on põhjust arvata, et need iseloomustavad isiku käitumist sarnases

olukorras.

Erinevalt kaebajast mõistab ringkonnakohus RelvS § 43 lg-t 31 selliselt, et relvaloa kehtetuks

tunnistamine ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise tuvastamist ega seega ka mitte

süüteomenetlusele omase tõendamisstandardi rakendamist ja/või süütuse presumptsiooniga

arvestamist. Relv on suurema ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega

tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36 ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud

minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi

isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse

selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise

kahtluse korral on seega eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid,

mis kahtluse ümber lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise

eesmärgiks samuti välistada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku

poolt. Seetõttu ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides

selgitada ja tõendada, miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii ohu suurenemise ega

järelduseni, et isik on sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse

korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines.

Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnal tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse

tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Selle tõttu võib kõrvaldamata

kahtlus isiku potentsiaalse ohtlikkuse kohta viia asja lahendamiseni isiku jaoks ebasoodsalt.

13. Apellatsioonimenetluses väidab kaebaja jätkuvalt, et talle omistatud ennast ohustav käitumine

ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt kirjeldatud ega tõendatud. Isegi kui käitumine oleks tõendatud,

siis ei ole see piisav relvaloa kehtetuks tunnistamiseks.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

14. Vastustaja leiab, et kaebaja ei sobi relva omama, tuginedes eelkõige kaebaja käitumisele

31. märtsi ja 5. aprilli 2021. a intsidentides, pidades silmas ka kaebaja varasemat käitumist, kaebaja

õigusrikkumisi varem sarnases olukorras (s.o elukaaslase lahkumise järel).

Ringkonnakohus nõustub, et need asjaolud on piisavalt tõendatud. Väljavõtted politsei

infosüsteemist, piirkonnapolitseiniku ettekanne, samuti kaebaja endise elukaaslase ja tütre

kirjalikud avaldused on suuresti samasisulised. Kõigist neist ilmneb, et kaebaja ei suutnud leppida

elukaaslase etteütlemata lahkumisega kaebaja juurest kaebaja jaoks teadmata elukohta. Kaebaja

otsis 2021. aasta esimestel kuudel elukaaslasega kontakti telefonikõnede ja e-kirjade kaudu

elukaaslase jaoks häiriva intensiivsusega. Kui see tulemust ei andnud, siis 31. märtsil ja 5. aprillil

2021. saatis kaebaja oma tütrele sõnumid, mille tähenduseks oli ähvardus võtta endalt elu. Ühel

juhul tütar, teisel juhul endine elukaaslane teavitasid PPA-d sõnumist teatavaks saanud

kavatsusest, millele politsei reageeris. Esimesel korral külastasid politseiametnikud kaebaja kodu,

vestlesid temaga ning võtsid hoiule kaebaja kodus olnud sileraudse jahirelva ja laskemoona. Teisel

korral hoidus kaebaja terve päeva jooksul vahetust kontaktist politseiametnikega, nõudis relva

tagastamist ja telefonikõnedes vastustaja ametnikega keeldus koostööst. Sama päeva kohta on

andmeid, et kaebaja võis käituda liikluses ohtlikult ületades lubatud maksimaalset sõidukiirust.

Tõendikogum on veenev ega jäta kahtlust, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti

arvestanud kaebaja käitumisega nende intsidentide ajal. Koostoimes kaebaja varasema

käitumisega reaktsioonina sellele, et kaebaja elukaaslane lahkus kaebaja juurest, ilmneb, et

kaebajale on sarnases pingeolukorras omane käitumine, mis võib ohustada teisi isikuid või ka

kaebajat ennast. Nii tekitas kaebaja 1998. aastal vigastuse kolmandale isikule, 2002. aastal kasutas

füüsilist vägivalda elukaaslase suhtes ja kolmanda isiku suhtes ning tekitas viimasele ka varalist

kahju, samuti otsis pealetükkivalt kontakti kaebaja juurest lahkunud elukaaslasega, kui viimane

seda ei soovinud. Tegemist on küll ca kakskümmend aastat tagasi toimunud sündmustega, kuid

kaebaja käitumine 2021. aasta esimestel kuudel ja 31. märtsi ning 5. aprilli intsidentide ajal on

varasemate intsidentidega suuresti sarnane. Vahepealsete aastate jooksul ei ole kaebaja küll

teadaolevalt sarnasel viisil käitunud, kuid käitumismustri kordumine 2021. aastal viitab

võimalusele, et vahepealsel ajal intsidentide puudumise põhjuseks ei ole olnud kaebaja kui isiksuse

muutumine, vaid sarnast stressi põhjustavate olukordade puudumine. 2021. aastal, kui kaebaja

elukaaslane oli lahkunud ette teatamata, tekkis taas sarnane pingeolukord. Erinevus on selles, et

kaebajale ei olnud teada endise elukaaslase viibimiskoht. Seetõttu puudus kaebajal võimalus

suunata agressiivsus elukaaslase ja/või temaga koos viibivate isikute vastu. Sellega võib olla

seletatav enese kahjustamise kavatsuse tekkimine. Seejuures on tähelepanuväärne, et kaebaja ise

ei üritanud selgitada PPA-le oma käitumist ega selle ajendeid 31. märtsi ja 5. aprilli 2021. a

intsidentides. Viimasel juhul keeldus kaebaja politseiametnikega kohtumisest enam kui seitsme

tunni jooksul, vaatamata sellele, et telefonikõnedest ametnikega pidi kaebajale olema teada, et

PPA-l on kahtlus, et kaebaja võib kahjustada ennast või teisi isikuid. Kaebaja ei ole ka

kohtumenetluses pakkunud selgitust oma käitumisele ega esitanud põhjuseid, miks selliselt ei

väljendu ohtlikkus tema enda või teiste isikute suhtes. Ka juhul, kui kaebaja tõepoolest tegutses

üksnes tähelepanu saamiseks, nähtub kaebaja käitumisest siiski selge hoolimatus ühiskondlike

normide vastu.

15. PPA on põhjendatult viidanud sellelegi, et 29. märtsi 2016. a otsusega algselt keelduti

kaebajale relvaloa väljastamisest vaidlustatud otsusega sarnastel asjaoludel. Keeldumist

põhjendati kaebaja käitumisega varasemates elukaaslase lahkumisega seotud intsidentides ning

kogutud täiendava infoga, mille kohaselt on kaebaja väga armukade ja kergesti ärrituv.

Kui kaebajal õnnestus hiljem näidata, et ohtlikkus on taandunud ning ta on sobiv relva omama, sai

see tugineda eelkõige eeldusel, et sarnased intsidendid tulevikus ei korda. Paraku lükkas kaebaja

oma käitumisega 2021. aasta esimestel kuudel selle eelduse ümber. Seejuures leidsid intsidendid

aset olukorras, kus kaebaja oli teadlik talle esmakordsel taotlemisel relvaloa väljastamisest

keeldumise põhjustest. See teadmine aga ei hoidnud ära intsidente 2021. aastal. Seetõttu ei näe

ringkonnakohus alust arvata, et sarnane käitumine ei võiks tulevikus korduda.

16. Intsidentidest ilmnev käitumismuster on piisav järeldamaks, et kaebaja on enda või teise isiku

turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relva omama. Asjas tuvastatud asjaoludest ilmneb

selgelt, et kaebaja võib käituda ettearvamatult ja ohtlikult stressiolukorras. Vaidlustatud otsuse

tegemisele eelnenud ajal kaebaja ilmselt oli suure pinge all ning see peegeldus ka tema käitumises.

Seda laadi ohtlikkust ei maanda see, et kaebaja on tavapäraselt, s.o stressiallika puudumisel,

rahulik ja tasakaalukas. Kaebaja ise ei ole esitanud selgitusi, mille pinnal võiks järeldada, et

vaatamata aset leidnud intsidentidele ei lähtu kaebajast ohtu teistele isikutele ega talle endale.

Kaebaja näib endiselt pigem eitavat oma käitumist ja selle ohtlikkust. Probleemi eitamine osutab

sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumiseni seisundit ära tundma ega ohtlikkust

maandama. Seega kaebaja enda suhtumine ei vähenda temaga seotud riske.

17. RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Samas

ei ole PPA kaalutlusruum väga ulatuslik. Nimelt sätestab norm kaalumise õigusliku eeldusena ette,

et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t on asjaolude pinnalt tekkinud

veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd

kaalukad, et jätta relvaluba siiski kehtetuks tunnistamata, s.t jätta relv isiku valdusse, kes ei ole

sobiv relva omama ja kasutama. Sättes kasutatud mõiste „sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv,

kokkusobimatu1. Seega sätte eelduse tuvastamise korral on tegemist isikuga, kes on relvaga

kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et vastustaja

oleks jätnud kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga, mis muudaks asja

lahendamist, või sarnaselt andnud asjaoludele ilmselt ebaõige tähenduse kaalumisel. Ka

ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks teinud olulise kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi

relvaga jahipidamiseks ei kaalu üles avalikku huvi ohutuse tagamiseks.

1 Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/

18. Kaebaja enda väited vaidlusaluste intsidentide kohta on vastuolulised. Ühelt poolt võtab

kaebaja omaks, et ta 2021. aasta esimestel kuudel erinevate kanalite kaudu ühepoolselt suhtles

oma endise elukaaslasega olukorras, kus viimane seda ei soovinud. Teisalt väidab kaebaja, et tema

31. märtsi ja 5. aprilli 2021. a saadetud sõnumitega andis kaebaja teada, et ei kavatse lähedastega

tulevikus suhelda. Lisaks väidab kaebaja sedagi, et konkreetse sisuga sõnumite saatmine ei ole

üldse tõendatud. See väide on aga ümber lükatud PPA-le kaebaja enda poolt esitatud tütre

seletusega. Viimane otsesõnu kinnitab kaebaja ennast kahjustavate sõnumite saatmist. Kaebaja

seisukohtadest ilmneb seega soov eitada toimunut, tehes seda teadlikult ebatõeseid väiteid

esitades.

19. Kaebaja väidab veel, et ta ei ole kavatsenud ennast kahjustada, sõnumid olid üksnes tähelepanu

saamiseks ning sõnumite adressaadid ei olnud arvamusel, et kaebaja võiks ennast kahjustada. See

seisukoht ei ole veenev.

Esmalt on tähelepanuväärne, et kaebaja endine elukaaslane ei avaldanud kaebajale oma uut

elukohta ja palus ka PPA ametnikel seda varjata. See asjaolu osutab, et endine elukaaslane ei

tundnud ennast turvaliselt ning pidas vähemalt tõenäoliseks, et kaebaja otsib temaga häirivalt

kontakti uues elukohas. Endise elukaaslase seletuse järgi suutsid nad kaebaja tekkinud pinged

lahendada arutlemise teel ja kaebaja ei ole kasutanud füüsilist vägivalda elukaaslase suhtes. Need

väited on aga otseses vastuolus 2002. aastal toimunuga, kus politseis infosüsteemis talletatud

andmete kohaselt kaebaja pildus kive vastu nüüdseks endise elukaaslase akent, kolkis ukse taga,

sõimas ebatsensuursete sõnadega, lõi vastu kätt ja pead ning lükkas ta kraavi. Endise elukaaslase

käitumine (elukoha varjamine ja politsei teavitamine saadud sõnumist) räägivad selle kasuks, et ta

pidas kaebajat sedavõrd tasakaalutuks, et ta on võimeline ohustama nii ennast kui ka endist

elukaaslast. Seega saavad endise elukaaslase ja tütre seletuses esitatud väited, et kaebaja ei ole

kasutanud füüsilist vägivalda, käia perioodi kohta pärast 2002. aastat. Nagu eelpool selgitatud, ei

välista see aga järeldust, et kaebaja tugeva stressi olukorras võib siiski ohtlikult käituda, nagu

juhtuski 2021. aasta esimestel kuudel.

20. Viimase osas väidab kaebaja küll, et politsei teavitamine oli tingitud sellest, et kaebaja

lähedastele oli varem antud selline korraldus.

Kaebaja sõnu kinnitab tütre seletus, mille järgi oli ta saanud ohvriabilt korralduse teavitada

kindlasti politseid, kui peaks saama isalt kirju, millest võib välja lugeda ohtu kas temale või

iseendale. Kuigi tütar arvas, et kaebaja sõnum on pigem tähelepanu äratamiseks, juhiste järgi ta

siiski teavitas politseid.

Ka see selgitus ei ole veenev. Asjaolu, et kaebaja lähedasi oli instrueeritud teavitama politseid

kaebaja sõnumitest, ei kinnita kuidagi, et sõnumit ei olnudki põhjust tõsiselt võtta. Kui kaebaja

endine elukaaslane ja tütar olnuks veendunud, et kaebaja ennast ei kahjusta, siis on tõenäoline, et

nad jätnuks politsei sõnumist siiski teavitamata. Seda eriti teistkordse sarnase sõnumi saamisel

5. aprillil 2021, kui esimesel korral oli politsei sekkunud. Kujunenud olukorras politsei

teavitamine näitab, et nad pidasid vähemalt võimalikuks, et kaebaja asub sõnumis antud lubadust

ellu viima. Sellise järelduse kasuks räägib seegi, et PPA ametnikud tegelesid intsidendiga enam

kui seitsme tunni vältel ega pidanud võimalikuks lugeda intsidenti lõpetatuks kaebajaga telefoni

teel ühenduse saamise järel.

21. Kokkuvõttes ei lükka kaebaja endise elukaaslase ja tütre seletused ümber järeldust, et

stressiolukorras käitus kaebaja ettearvamatult ning võis olla ohtlik iseendale ja/või teistele

isikutele. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebaja poolt relvaloa taotleja terviskontrolli läbimisest

2021. aasta aprillis. See, et tervisekontrollis ei tuvastatud meditsiinilist seisundit, mis takistab

relvaloa omamist, ei muuda olematuks kaebaja käitumist ega välista käitumise pinnal järelduste

tegemist kaebaja ohtlikkuse kohta. See ei nõua meditsiinilisi teadmisi ning tulenevalt RelvS § 43

lg-st 31 on PPA-l endal pädevus anda hinnang isiku ohtlikkusele. Seda ongi PPA teinud selgitades,

miks ta kaebajat ohtlikuks peab. Kui kaebaja leiab, et ta tänaseks on siiski sobiv relva omama, saab

ta esitada PPA-le uue relvaloa taotluse, selgitades seejuures, millel tema veendumus tugineb.

Praeguses menetluses saab kohus hinnata üksnes seda, kas otsus kaebaja relvaluba kehtetuks

tunnistada anti õiguspäraselt otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2).

22. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et halduskohus jättis kaebaja endise elukaaslase ja tütre

tunnistajatena ülekuulamata ja rikkus sellega menetlusnorme.

HKMS § 65 lg 1 järgi võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldusmenetluses

protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi. Sel juhul kuulab

kohus menetlusosalise taotlusel tunnistajana või vande all üle isiku, kelle seletusi tõend sisaldab,

kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks, eelkõige juhul, kui isiku antud ütlused või seletused

on ebaselged, mitmeti mõistetavad, olulisel määral vastuolulised või mittetäielikud või kui on

põhjendatud kahtlus, et isik on andnud valeütlusi.

Praegusel juhul on asja juurde tõendina esitatud kaebaja endise elukaaslase ja tütre kirjalikud

seletused. Kaebuses ja 1. aprilli 2022. a menetlusdokumendis palub kaebaja seletused andnud

isikud kohtumenetluses tunnistajatena üle kuulata juhul, kui kohtul on kahtlusi selles, kas seletused

on siirad või on kuidagi mõjutatud.

Ringkonnakohtu arusaamisel ei ole halduskohtul tekkinud kahtlust, et seletused ei oleks seletused

andnud isikute vaba tahte väljendus. Ka ringkonnakohtul ei ole sellist kahtlust. Seetõttu ei olnud

halduskohtul vaja kaaluda isikute ülekuulamist tunnistajatena. Ringkonnakohus ei näe ka, et nende

ülekuulamine olnuks vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Seletused langevad suuresti kokku

muude asjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et kohus mõistis seletusi tõenditena kaebajast erinevalt,

ei tähenda, et kohus oleks hinnanud seletused ebausaldusväärseks.

23. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 25. aprillil 2022. a otsus

on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)