2-21-3704/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-3704

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2023, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Võrguteenus OÜ hagi Romāns Kaļiņinsi ja Eevi

Tooreni vastu 583 200 euro ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Võrguteenus OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 429 714 eurot 80 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Võrguteenus

OÜ

(registrikood

14176375), esindaja vandeadvokaat Anneli Aab

Kostja

(vastustaja):

Romāns

Kaļiņins

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

(vastustaja):

Eevi

Tooren

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ott Saame

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. märtsi 2022. a otsus osas, milles kohus jättis

Romāns Kaļiņinsi vastu esitatud hagi rahuldamata, ning saata asi selles osas

tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata osas, milles kohus jättis Eevi Tooreni vastu esitatud hagi

rahuldamata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2(9)

3. Jätta Eevi Tooreni menetluskulud mõlemas kohtuastmes Võrguteenus OÜ

kanda. Muude menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel

läbivaatamisel. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Võrguteenus OÜ (hageja) esitas 9. märtsil 2021 Viru Maakohtule hagi Romāns

Kaļiņinsi (kostja I) ja Eevi Tooreni (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 583 200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

740 080 eurot 80 senti ja viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast

106 434 eurolt kuni nõude rahuldamiseni 0,05% päevas tasumata põhivõlgnevuselt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing Priimeks-Puit (müüja) ja Parimkodu Kinnisvara

OÜ (ostja) 27. augustil 2012 müügilepingu 012, millega müüja võõrandas ostjale

käsitööpalkmaja Nord 205 m², koguses 8 tk, ja ostja kohustus tasuma 648 000 eurot. Müüja

sõlmis 27. augustil 2012 käenduslepingud kostjatega, millega kostjad vastutasid

solidaarselt ostjaga maksimumsummas 1 100 000 eurot. Ostjale tarniti kaup. Ostuhinna

tasumise tähtaeg oli 28. märts 2014. Ostja ega kostjad ei täitnud rahalist kohustust ja müüja

loovutas nõude hagejale. Hageja teavitas 9. veebruaril 2017 kostjaid nõude loovutamisest.

Kostja II väited selle kohta, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega, on

oletuslikud ning tõendamata.

Kostja II on nõuet tunnustanud ning nõude aegumine on katkenud (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 158 lg 1). Müüja Osaühing Priimeks-Puit on saatnud kostjale II 4.

jaanuaril 2017 e-kirja, kus palub tasuda 400 000 eurot. Kostja II vastas 6. jaanuaril 2017

e-kirjaga, milles selgitas, et "Ma katsun leida selle raha ja siis ärge enam tüüdake teisi

inimesi koguaeg". TsÜS § 158 lg 1 kohaselt algas 6. jaanuaril 2017 uuesti nõude aegumine

ja nõue aegus 5. jaanuaril 2020. Kostja II on tasunud hagejale ajavahemikul 7. mai 2017 –

5. oktoober 2018 neli makset, viimane makse on tehtud 5. oktoobril 2018. Kuna viimane

makse teostati kostja II poolt 5. oktoobril 2018, on kostja II osas nõude aegumine

TsÜS § 158 lg 1 ja 2 alusel katkenud ja uuesti alanud 5. oktoobril 2018 ning aegunud

4. oktoobril 2021. Hageja on esitanud hagi 9. märtsil 2021. Hageja nõue ei ole seega

aegunud.

2. Kostja I vastust hagile ei esitanud.

3(9)

3. Kostja II esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuna kostja II arvates on hageja

nõue tema vastu aegunud. Hageja on hagiavaldusele lisanud osaühingu OÜ Priimeks-Puit

arve nr 2118 summas 583 200 eurot maksetähtajaga 28. märts 2014. Arvel puudub allkiri

ning hagiavalduses ei ole tõendatud, et ostja (Parimkodu Kinnisvara OÜ) oleks nimetatud

arve kätte saanud. Tõendamata on ka see, et kostjat II oleks informeeritud nõude

loovutamise lepingust või esitatud talle nõudeid käenduslepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks. Isegi juhul kui eeldada, et müügilepingu nr 012 alusel anti lepingu objektiks

olevad tooted tähtaegselt üle ning arve nr 2118 esitamine oli õigustatud, oli nõue

TsÜS §-dest 146 ja 147 tulenevalt hagi esitamise ajaks aegunud. Arve nr 2118 on esitatud

2014. a ja seega aegus nõue juba 2017. a lõpus.

Hageja ei ole esitanud kostja 6. jaanuari 2017. a e-kirja originaali, vaid skaneeritud koopia

paberkandjal olevast tekstist. Hageja esitatud tšekid ei tõenda kostja poolt võla osalist

tasumist.

Kostja II eestkostja selgitas, et eestkostjale teadaolevalt olid kostjal II juba enne

käenduslepingu sõlmimist 2012. a tõsisemad tervisemured, mistõttu isegi kui sõlmitud

käendusleping on ehtne, siis võib sõlmitud käendusleping olla vastuolus heade kommetega

(TsÜS § 86). Kui arvestada, et kogu väidetava tehingu maht oli 648 000 eurot, on

käendussumma 1 100 000 eurot tähelepanuväärselt suur. Müügilepingu tingimused on

kummalised ning väidetava lepingu osapooled pole lepingut oma majandusaasta

aruannetes kajastanud, sh pole kajastatud lepingu alusel tasutud ettemaksu.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus tegi 22. märtsil 2022. a vaheotsuse lõppotsusena ja jättis hagi mõlema

kostja osas rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning märkis, et

menetluskulud määrab kohus kindlaks määrusega pärast otsuse jõustumist.

Otsuse kohaselt on kostjate käenduslepingud tarbijakäendused võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 143 lg 1 järgi, kuna need on sõlmitud kostjate kui füüsiliste isikutega ja kostjad on

kaaskäendajad VÕS § 150 alusel. Kostja II on taotlenud vaheotsuse tegemist aegumise

osas, kuid on esitanud ka väite selle kohta, et käendusleping võib olla vastuolus heade

kommetega ja seega TsÜS § 86 alusel tühine. Seega tuleb kohtul lahendada esmalt tehingu

tühisuse küsimus, kuna kohus peab hindama tehingu heade kommete vastasust

(TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel, sest kohus ei saa lahendada asja tühisele tehingule

tuginedes.

Kostjatega sõlmitud käenduslepingud on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised, kuna need on

vastuolus heade kommetega. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma

suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse

maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks kui maksimumsumma on sedavõrd

ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid

vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma

eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega

olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur

või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (Riigikohtu

31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 49).

Arvestades seda, et kostjal II olid väidetavalt juba enne lepingu sõlmimist 2012. a

terviseprobleemid, kostja vanust lepingu sõlmimise ajal (70 aastat) ja asjaolu, et kostja üle

on praeguseks seatud eestkoste, võib eeldada, et kostja II ei saanud lepingu sõlmimise ajal

vähemalt täiel määral aru lepingu sisust ja olemusest. Asja materjalide põhjal ei ole

tuvastatav, et lepingu sõlmimise põhjuseks oleks olnud asjaolu, et kostja II sai

4(9)

käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu või see oleks kostjale II olnud

muul viisil kasulik. Lisaks on põhivõlgniku kohustuse 648 000 eurot ja käenduse

1 100 000 eurot vahel oluline ebaproportsionaalsus, kuna käenduse summa ületab

põhikohustust peaaegu kaks korda. Kostja II oli lepingu sõlmimise ajal pensionär ning

hageja pidi aru saama, et kostja II ei ole võimeline elu lõpuni sellises ulatuses kohustust

täitma. Käenduslepingud on ka tulenevalt ainuüksi vastutuse maksimumsumma suurusest

heade kommete vastased, kuna käenduste summa ületab põhivõlgniku kohustuse summat

peaaegu kahekordselt. Käenduslepingud on heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1

alusel tühised.

Maakohus leidis, et hageja nõuded kostjate vastu on ka aegunud. Kuna võlausaldaja

nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad

nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul

samal ajal. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub

TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Hagiavaldusest tuleneb, et

põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtaeg oli 28. märts 2014. Seega algas nõude aegumine

29. märtsil 2014 ja lõppes 29. märtsil 2017 kell 24.00. Hageja väitel on aegumistähtaeg

katkenud ja alanud uuesti 6. jaanuaril 2017, kui kostja II saatis hagejale e-kirja. Kohtu

hinnangul ei ole võimalik esitatud e-kirjavahetust seostada hageja ega kostjaga II ja

konkreetse kohustusega. Kirjad on allkirjastamata. Asja materjalides puudub teave selle

kohta, et pooled oleksid oma e-posti aadressi üksteisele kirjalikult teatanud käenduslepingu

p 5 järgi ja pooled oleksid kokku leppinud sellise suhtlusviisi. Kohus nõustus kostja

seisukohaga, et hageja esitatud kaks sularahaarvet ja kaks müügitšekki ei tõenda kostja

poolt osalist võla tasumist. Dokumentidest ei ole võimalik järeldada, et seal toodud

summad on kostja II hagejale sularahas tasunud. Hageja või kellegi kolmanda isiku poolt

allkirjastatud dokumendid ei seostu kostjaga II ning lisaks ei ole esitatud arvetega võimalik

raha maksmist tõendada. Eeltoodu alusel ei ole tuvastatav nõude aegumise katkemine.

Kuna nõude aegumine lõppes 29. märtsil 2017 kell 24.00 ja hageja on hagi esitanud

9. märtsil 2021, siis on hageja nõue aegunud.

Maakohus tegi lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 21. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada, jätta aegumine kohaldamata ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse

jätkamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas koos

apellatsioonkaebusega uue tõendi – Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing Priimeks-

Puit) äriregistri väljavõtte.

Kostjad ei ole kaaskostjad (kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes

iseseisvalt) ja kohus oleks pidanud kostja I ning kostja II vastu esitatud nõudeid eraldi

analüüsima. Kostja I ei ole aegumise kohaldamist taotlenud (TsÜS § 143 lg 1) ega

vastuväiteid esitanud. Kohus ei või aegumist kohaldada omal algatusel. Puuduvad

põhjendused, miks kohus on hagi kostja I suhtes jätnud rahuldamata.

Kohus rikkus vaheotsuse tegemisel menetlusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal kostja II

21. märtsil 2022 esitatud vaheotsuse taotluse ja seisukohtade kohta oma seisukohta esitada.

Maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-t 2. Seeläbi on kohus rikkunud hageja suhtes TsMS §

199 lg 1 p-s 6 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mis toob kaasa otsuse

tühistamise.

5(9)

Otsus on vastuoluline ja sellest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus hagi rahuldamata. Kui

kohus leidis, et käenduslepingud on tühised, siis TsÜS § 84 lg 1 kohaselt pole tühisel

tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Nõude aegumine eeldab kehtivat tehingut.

Seega ei saa hagi jätta samaaegselt rahuldamata põhjusel, et tehingud on tühised ja nõuded

on aegunud.

Kohus on menetlusõigusnorme rikkudes ja materiaalõigust vääralt kohaldades tuvastanud,

et kostjaga II sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus. Maakohus oleks

pidanud vaheotsuse tegema TsMS § 449 lg 3 kohaselt üksnes aegumise kohta. Kohus on

tehingu vastuolu heade kommetega hinnates rikkunud TsMS § 449 lg-t 3.

Hageja hinnangul ei esine TsÜS § 86 lg-s 2 toodud aluseid. Isiku tervislik seisund või

vanus ei ole TsÜS § 8 lg 2 järgi piiratud teovõime aluseks. Kohus ei ole tuvastanud

kostjal II TsÜS § 8 lg 2 kohase asjaolu esinemist. Kostja II ei ole seda ka tõendanud. Jääb

arusaamatuks, millele tuginedes kohus järeldab, et kostjal II esines lepingu sõlmimisel

terviseprobleem, mille tõttu ei saanud ta aru käenduslepingu sisust ja sellega kaasnevatest

kohustustest. Üksnes asjaolu, et kostja II oli lepingu sõlmimisel pensionär, ei tähenda

vähimalgi määral, et hageja pidi eeldama, et kostja II lepingut täita ei suuda. Isiku

majanduslik võimekus lepingut täita ei oma lepingu sõlmimisel ja lepingu kehtivuse

hindamisel tähtsust. Hageja seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Võlausaldaja

(hageja) ei pea käenduslepingu sõlmimisel käendaja (kostja II) krediidivõimekust

kontrollima. TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldused on tuvastamata.

Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited. Hageja on selgitanud, et kui kostja II oleks

juba 2012. a olnud piiratud teovõimega, oleks talle juba oluliselt varem eeskoste seatud.

Kostja II ei ole välja toonud, millises ulatuses on eestkoste talle 2021. a-l seatud. Kohus

on rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust.

Hageja nõue kostja II vastu ei ole aegunud. Kostja II on e-posti aadressilt

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX edastanud hagejale selgitused, milles kostja II otseselt

tunnustab tema vastu esitatud nõuet. E-posti aadress kuulub kostjale II. Samuti on võimalik

tuvastada hageja seost poolte kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga info@priimeks.ee,

kuivõrd äriregistri ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress müüjale,

kes loovutas vaidluse nõude hagejale. Esitatud e-kirja koopia ei anna vähimalgi määral

alust väita, et hageja ning kostja II vahel selline e-kirjavahetus aset ei leidnud. Arvetel-

müügitšekkidel on selgelt välja toodud, et kostja II poolt tasutud summad on tasutud

seonduvalt käenduslepinguga K8, samuti nähtub kostja II isik. Maakohus ei ole hageja

tõendeid hinnanud. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kviitung-arvet raha saamise

kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Hageja

on arve-müügitšekkide esitamisega tõendanud, et kostja II on käenduslepingust tuleneva

nõude osaliselt tasunud. Vastupidise tõendamise osas lasub tõendamiskoormis kostjal II.

Kostja II poolt on viimane makse teostatud 5. oktoobril 2018 ning kostja II on sellega nõuet

tunnustanud, seega on nõude aegumine sellest kuupäevast katkenud ning uuesti alanud.

TsÜS § 146 lg 1 järgi on nõude aegumistähtaeg 3 aastat, millest tulenevalt aegub

käenduslepingust tulenev nõue 4. oktoobril 2021. Hagi esitati 9. märtsil 2021, nõue ei ole

kostja II suhtes aegunud.

6. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja II ei võta seisukohta maakohtu otsuse õiguspärasuse osas kostja I suhtes. Kostjad

ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Kostja II esitas sisuliselt täiesti

arusaadava vaheotsuse taotluse aegumise kohaldamiseks juba oma vastuses. Maakohus

palus hagejalt seisukohta aegumise osas 14. veebruari 2022 kirjaga, hageja esitas vastava

seisukoha (koos tõenditega) 28. veebruaril 2022. 21. märtsi 2022. a menetlusdokumendiga

6(9)

kostja II täpsustas ja kinnitas oma soovi aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemiseks.

Hagejale ei saanud menetluslik olukord olla üllatuslik.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus on otsuse küll rajanud asjaolule, et

käendusleping on heade kommete vastasusest tulenevalt tühine, kuid samas on maakohus

leidnud, et kui leping ei oleks heade kommetega vastuolus, siis oleks hageja nõue aegunud.

Sisulist vastuolu maakohtu otsuses ei ole. Otsuse resolutsiooni õiguspärasust tekstiline

ebatäpsus ei mõjuta.

Maakohus ei ole lepingu tühisust tuvastanud menetlus- või materiaalõigust rikkudes.

Kostja II on vastuses juhtinud kohtu tähelepanu heade kommete vastasusele. Kohus hindab

tehingu heade kommetega vastavust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2021. a

otsus tsiviilasjas nr 2-17-9822/101, p 15). Kostja II ei nõustu hageja arutluskäikudega

kostja II terviseprobleemide, kohustuste ebaproportsionaalsuse jmt osas.

Maakohus on nõude aegumise tuvastanud korrektselt, tuginedes tõendatud asjaoludele.

E-kirja originaali esitamine on võimalik ja kohtumenetluses igapäevane tegevus. Hageja

esitatud sularahaarved ja tšekid ei tõenda hageja väidetut. Kostja II ei pea tõendama väidet,

et ta ei ole raha maksnud.

7. Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-st 3 lähtudes tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata

hagi kostja I vastu ning saata asi selles osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

Osas, milles maakohus jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, tuleb maakohtu

otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kaevatavast otsusest ja asja materjalidest nähtub, et maakohus on teinud mõlema kostja

suhtes TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause kohase lõppotsuse. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad

pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja

kaebuste esitamise. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus samas lõikes nimetatud

tingimustel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449

lg 3 järgi võib kohus poole taotluse alusel teha vaheotsuse, et lahendada aegumise

kohaldamise taotlus (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9803, p

11). TsMS § 449 lg-st 3 tuleneb, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse

ja asja edasi ei menetle.

Eelmärgitust nähtuvalt on vaheotsuse (sh TsMS § 449 lg 3 kohase vaheotsuse) tegemise

eelduseks see, et pool on taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Asja materjalidest ei

nähtu, et kostja I oleks taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Vaheotsuse tegemist hageja

nõude aegumise kohta on taotlenud ainult kostja II (tl 73). TsMS § 207 lg-st 2 tulenevalt

osaleb iga kostja menetluses hageja suhtes iseseisvalt ning ühe kostja toimingust ei tulene

kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi. Kostjad ei ole praegusel juhul vältimatud

kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses.

10. Seega ei saanud maakohus kostja II taotluse alusel teha vaheotsust ega vaheotsust

lõppotsusega kostja I suhtes ning on rikkunud otsuse tegemisel kostja I suhtes oluliselt

menetlusõiguse norme (TsMS § 449 lg-d 1 ja 3), mis toob kaasa vaidlustatud otsuse

tühistamise kostja I osas.

7(9)

Lisaks ei ole maakohus kostja I puhul järginud TsÜS §-s 143 sätestatut, mille järgi võtab

kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja I ei ole senises

menetluses hageja nõude aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamist taotlenud.

11. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata kostja I vastu suunatud nõude

aegumist, juhul kui kostja I edasises menetluses aegumise arvesse võtmist taotleb.

Aegumise küsimus on kohtul võimalik lahendada ka lõppotsuses. Iseenesest ei ole

välistatud kostja I taotluse alusel uue vaheotsuse tegemine, kuid see oleks põhjendatud

siiski üksnes olukorras, kus vaheotsuse tegemine aitaks eelduslikult kaasa asja

lahendamisele kiiremini või väiksemate kuludega.

12. Kostja II suhtes sai maakohus TsMS § 449 lg 3 kohase vaheotsuse teha ning kohus on

jätnud kokkuvõttes hagi õigesti rahuldamata. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et

TsMS § 449 lg 3 kohases saab otsuses kontrollida vaid seda, kas kohustuse sissenõudmine

ei ole aegumise tõttu välistatud. Kohus saab hinnata ainult neid asjaolusid ja tõendeid,

millel on tähtsus nõude aegumise seisukohalt. Nõudeõiguse olemasolu sellises otsuses

tuvastada ei saa, kuna üksikute hagi rahuldamise eelduseks olevate õiguslike elementide

või vastuväidete kontroll ei ole TsMS § 449 lg 1 (kui üldnormi) järgi vaheotsuses lubatud.

Lisaks ei saa kohus senist kohtupraktikat arvestades minna poole taotluseta ühelt

vaheotsuse liigilt üle teisele (vt nt Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

22-13, p 17). Seega olukorras, kus kostja II oli taotlenud vaheotsuse tegemist ainult nõude

aegumise kohta (TsMS § 449 lg 3), ei saanud kohus asuda tegema vaheotsust nõude

põhjendatuse kohta (TsMS § 449 lg 1).

Ülalmärgitut arvestades tuleb jätta maakohtu otsusest välja põhjendused (p-des 6–8),

milles kohus on hinnanud kostjaga II sõlmitud käenduslepingu võimalikku tühisust heade

kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86 lg 1). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

maakohtu kõnealused järeldused on ka vajalikul määral põhjendamata (TsMS § 436 lg-d 1

ja 2, § 442 lg 8). TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldusi ei ole kohus nõuetekohaselt tuvastanud.

Eelkõige ei nähtu otsustest, milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud käendajate (sh

kostja II) majandusliku olukorra ja maksevõime. Need minetused otsuse põhjendamisel ei

muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi kostja II osas, kuna kohus on otsuses

analüüsinud ka nõude aegumise küsimust ning leidnud, et hageja nõue kostja II vastu oleks

(ka käenduslepingu kehtivuse korral) aegunud.

13. Seonduvalt nõude aegumisega on maakohus õigesti märkinud, et käenduslepingust

tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud 3-

aastane aegumistähtaeg. Võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja

hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu ning üldjuhul aeguvad

nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal.

14. Maakohus on hagiavalduses märgitu põhjal põhjendatult järeldanud, et põhivõlgniku

kohustuse täitmise tähtaeg oli 28. märts 2014. Seda kohtu järeldust ei ole

apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Maakohus asus järgnevalt seisukohale, et TsÜS

§ 146 lg 1 kohane 3-aastane aegumistähtaeg algas 29. märtsil 2014 ning lõppes 29. märtsil

2017 kl 24.00. Ringkonnakohtu hinnangul algas aegumistähtaeg 28. märtsil 2014 ning

lõppes TsÜS § 136 lg 2 järgi 28. märtsil 2017 (vt ka Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 29). Kokkuvõttes ei mõjuta see siiski maakohtu

lõppjäreldust, et hagi esitamise ajaks 9. märtsil 2021 oli nõue aegunud. Maakohus ei

pidanud põhjendatuks hageja väiteid, et nõude aegumine on TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel

korduvalt katkenud, mistõttu ei olnud nõuded 9. märtsi 2021. a seisuga aegunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks muuta osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

8(9)

14.1. Hageja väitel on aegumistähtaeg katkenud ja alanud uuesti esmalt siis, kui kostja II

saatis 6. jaanuaril 2017 hagejale õiguseellasele e-kirja, milles selgitas, et "Ma katsun leida

selle raha ja siis ärge enam tüüdake teisi inimesi koguaeg". Lisaks on kostja II võlga

osaliselt tasunud, viimase makse on kostja II hageja väitel teinud 5. oktoobril 2018. Seda

arvestades oleks nõuded aegunud 4. oktoobril 2021.

TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises

või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest

tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe.

14.2. Maakohus on leidnud, et kostja II poolt 6. jaanuaril 2017 hagejale saadetud e-kirja

(tl 60) ei ole võimalik seostada hageja ega kostjaga II ega ka konkreetse kohustusega.

Ringkonnakohus võttis 6. jaanuari 2023. a määrusega asja materjalide juurde hageja poolt

apellatsioonimenetluses esitatud Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing Priimeks-

Puit) äriregistri väljavõtte (tl-d 110–112). Selle põhjal on võimalik tuvastada, et hageja

seos kõnealusest kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga info@priimeks.ee. Äriregistri

ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress algsele võlausaldajale

(müüjale). Seega on võimalik seostada 6. jaanuari 2017. a e-kirja hagejaga. Samuti nähtub

kirjavahetusest, et selle pooled mõistavad ühte moodi, millisest kohustustest on jutt.

Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Samas on ka ringkonnakohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et e-postiaadressilt

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on saatnud e-kirju kostja II. Kostjale II määratud

eestkostja poolt 6. aprillil 2021 avaldatust võib järeldada, et kostjal II puuduvad arvuti ja

e-posti kastutamiseks oskused. Lisaks viibib kostja II alates 28. detsembrist 2020 Karaski

Pansionaadis ning tal puudub ligipääs arvutile ja seega ka e-postile (tl 29). Selles valguses

suurendab viidatud e-postiaadressilt 12. märtsil 2021 kostja II nimel kohtule saadetud e-

kiri (tl 23) pigem kahtlust, et e-postiaadressi XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on ka

varem tegelikult kasutanud mõni kolmas isik (mitte kostja II). Vaidlusaluse 6. jaanuari

2017. a e-kirja kui tõendi usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et menetluses on hageja

esitatud tõendist vaid skaneeritud koopia (pdf-faili kujul). E-kirjavahetust selle originaalsel

elektroonilisel kujul esitatud ei ole.

14.3. Ringkonnakohus rõhutab samas, et isegi kui asuda seisukohale, et kostja II tunnistas

6. jaanuari 2017. a e-kirjaga nõudeid (TsÜS § 158 lg 1) ning aegumine algas seetõttu

uuesti, olnuks nõuded hagi esitamise ajaks ikkagi aegunud. Aegumistähtaeg oleks sellisel

juhul TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi lõppenud 6. jaanuaril 2020 (kl 24.00).

14.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks võla osaliselt

tasunud (ning sellega hageja nõudeid tunnustanud). Ringkonnakohus nõustub kostjaga II

ja maakohtuga, et hageja esitatud kaks sularaha arvet ning kaks müügitšekki (tl-d 61, 62,

63 ja 64) ei tõenda kostja II poolt võla osalist tasumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid

maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Ülalviidatud tõenditest ei nähtu kostja II mistahes tegu ega tahteavaldust (millest võiks

järeldada võlgniku võla tunnustamise tahet). Hageja poolt apellatsioonkaebuses viidatud

kohtupraktika ei ole asjakohane. Kostjal II ei ole kohustust tõendada oma väidet, et ta ei

ole võlga tasunud. Hageja peab nõude aegumise kontekstis tõendama, et kostja II on võla

osaliselt tasunud.

Ringkonnakohus märgib, et aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeda ka siis,

kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt. Seda siiski üksnes

9(9)

juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks võlausaldaja ees tema

kohustuse. Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et makse võlgniku eest tegi kolmas isik.

15. Seega nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes maakohtuga, et hageja põhinõue oli

9. märtsi 2021. a seisuga TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Koos põhikohustusest tuleneva

nõudega aegus vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.

16. Ringkonnakohus iseenesest nõustub hagejaga, et maakohus rikkus vaheotsuse

tegemisel menetlusõigusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal vaheotsuse kohaldamise

taotluse kohta seisukohta esitada. TsMS § 328 lg 2 järgi peab kohus üldjuhul tagama

poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Asja

materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks praegusel juhul andnud hagejale võimaluse

kostja vaheotsuse tegemise taotlusele vastata, vaid on teinud järgmisel päeval pärast

taotluse saamist vaidlustatud otsuse. Samuti ei ole maakohus nõude aegumisega seonduvat

pooltega menetluses faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud (TsMS § 351 lg-d 1 ja 2

ning § 392 lg 1).

Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest, et nende minetuste tõttu oleks

maakohus kostja II osas nõuete aegumist ebaõigesti hinnanud. Kaebusest järelduvalt jäi

hagejal esitamata üksnes ülalkäsitletud äriregistri väljavõte müüja kontaktandmete kohta.

Selle tõendi on ringkonnakohus võtnud apellatsioonimenetluses vastu ning sellega asja

lahendamisel arvestanud.

17. Kostja II menetluskulud jäävad mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Muude menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

18. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja II hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4

kohaselt kindlaks kostja II apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2

ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

19. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Margit Vutt

Indrek Parrest