2-20-1646/98 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Siiri Malmberg

Otsuse kuupäev

22. veebruar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-1646

Tsiviilasi

X ja Y hagi Danske Bank A/S vastu kahju

hüvitamiseks ja kohustuse puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 17. augusti 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

177 312,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXX) ja

Y (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline

esindaja Priit Lantin

Kostja (vastustaja): Danske Bank A/S (Taani Kuningriigi

registrikood 61126228), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Kerstin Linnart-

Herm

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 6. veebruaril 2023 (menetluskonverents),

millel osalesid hagejate lepinguline esindaja Priit Lantin

ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kerstin

Linnart-Herm, ning seejärel kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 17. augusti 2022 otsus tühistada osas, milles jäid

rahuldamata järgmised nõuded:

I.1.1 hageja X nõue kostjalt 3239,13 euro saamiseks;

I.1.2 hageja Y nõue kostjalt 115 181,29 euro saamiseks;

I.1.3 hagejate nõue tuvastada hagejate kohustuse puudumine, tasuda kostjale

jääknõue 65 370,44 eurot (viivis).

I.2. Võtta vastu hageja X loobumine 3239,13 euro nõudest ja lõpetada selle nõude

osas menetlus.

I.3. Võtta vastu hageja Y loobumine 115 181,29 euro nõudest ja lõpetada selle

nõude osas menetlus.

I.4. Jätta läbi vaatamata hagejate nõue tuvastada hagejate kohustuse puudumine,

tasuda kostjale jääknõue 65 370,44 eurot (viivis).

2 (12)

I.5. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga

muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa

punktidele 9 ja 10 koos nende alapunktidega.

I.6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

I.7. Määrata tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus 177 312,60 eurot.

I.8. Rahuldada hagejate 6. veebruari 2023 riigilõivu tagastamise taotlus ning

selleks kanda 720 eurot (sh 300 eurot maakohtus tasutud lõivust ja 420 eurot

ringkonnakohtus tasutud riigilõivust) samale isikule ja pangakontole, millelt

tasuti riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel.

I.9. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt hagejate kanda.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Võtta vastu hageja X loobumine 3239,13 euro nõudest kostja Danske Bank A/S

vastu ja lõpetada selle nõude osas menetlus.

II.2. Võtta vastu hageja Y loobumine 115 181,29 euro nõudest kostja Danske

Bank A/S vastu ja lõpetada selle nõude osas menetlus.

II.3. Jätta läbi vaatamata hagejate nõue tuvastada hagejate X ja Y kohustuse

puudumine, tasuda kostjale Danske Bank A/S jääknõue 65 370,44 eurot

(viivis).

II.4. Jätta rahuldamata X nõue kostjalt Danske Bank A/S 21 942,16 euro ja

90 000 euro saamiseks.

II.5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt hagejate kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja I) ja Y (hageja II, koos: hagejad) esitasid 30. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule

hagi Danske Bank A/S (kostja) vastu. Hagejad täpsustasid ja täiendasid hagi enne selle

menetlusse võtmist 16. märtsi ja 3. aprilli 2020 avaldustes, hiljem menetluse kestel veel ka

18. jaanuari 2021 ja 18. mai 2022 avaldustes.

1.1. Hagejad tõid esile järgmised asjaolud, mis menetluses ei osutunud vaidlusaluseks:

3 (12)

-

ühelt poolt laenuandjana AS Sampo Pank (kustutatud, edaspidi: pank, kelle

õigusjärglane on kostja) ning teiselt poolt laenusaajana C (edaspidi: laenusaaja või

pärandaja, kelle testamendijärgne pärija on hageja I) ja kaastaotlejana hageja II (kes on

ühtlasi testamendijärgne annakusaaja pärandajale kuulunud kinnistu suhtes; koos

edaspidi: taotlejad) sõlmisid 29. juunil 2007 laenulepingu nr EEL-290607TI (edaspidi:

laenuleping), mille kohaselt pank andis elamu renoveerimiseks taotlejatele laenu

2 200 000 krooni (140 605,63 eurot, edaspidi: laen);

-

laenulepingu järgi tuli laen tagasi maksta 30 aasta jooksul igakuiste maksetega, mille

algne suurus oli 762,08 eurot (11 923,91 krooni); intressimäär oli euribor + 0,7% aastas

ja viivist rakendati tarbijakrediitidele õigusaktides sätestatud maksimaalmääras (8%);

-

laenusaaja oli lepingu sõlmimise ajal ligi 59 aastane ja hageja II oli 32 aastane, st

eeldatavad vanused laenu tagastamisel olid 89 ja 62 aastat;

-

laenu tagas hüpoteek laenusaaja kinnisasjale aadressiga XXX (edaspidi: kinnistu),

mille laenusaaja oli oma testamendis määranud annakuna hagejale II (selle kohta

sisaldub mäge 29. oktoobri 2018 pärimistunnistuses, aga omandiõigus ei ole läinud üle

hagejale II);

-

kostja (tegutsedes oma Eesti filiaali kaudu) ütles laenulepingu 18. novembri 2009

kirjaga üles, millega andis ühtlasi täiendava tähtaja võla tasumiseks ja kinnistu

kindlustuspoliisi esitamiseks kuni 7. detsembrini 2009 – taotlejad neid nõudmisi ei

täitnud ning laenuleping lõppes 8. detsembril 2009;

-

kostja 12. veebruari 2010 avalduse alusel algatati täitemenetlus, mille ese oli

2 228 747 krooni (142 442,89 euro) täitmine kinnistut koormava hüpoteegi arvel;

-

laenusaaja suri 1. aprillil 2018 ja tema testamendijärgne ainupärija on hageja I;

-

kinnistu võõrandati täitemenetluses 17. aprillil 2019 lõppenud enampakkumisel ja

müügitulemist 90 000 eurot (alghind) laekus kostjale 62 000 eurot – ülejäänu kulus

täitekuluks (6000 eurot) ja teise täitemenetluse sissenõude makseks (22 000 eurot).

1.2. Lisaks tuginesid hagejad järgmistele asjaoludele ja väidetele:

-

laenu taotlemisel esitasid taotlejad pangale väljavõtted oma sissetuleku kohta, mille

kohaselt laenusaaja keskmine kuusissetulek enne laenulepingu sõlmimist oli

6265 krooni (400,40 eurot) ja hagejal II oli see 5906,50 krooni (377,49 eurot) – kokku

12 171,60 krooni (777,90 eurot). Muud olulised sissetulekud taotlejatel puudusid;

-

pangale esitatud teabe kohaselt olid laenusaaja igakuised kulutused keskmiselt

2375,65 krooni (151,83 eurot) ja hagejal II keskmiselt 1904,67 krooni (121,73 eurot);

-

neil andmetel oleks 97,9% taotlejate sissetulekutest kulunud laenu teenindamiseks ja

2,1% jäänud igakuisteks kulutusteks, kusjuures see summa poleks katnud seniseid

kulutusi;

-

taotlejad tasusid täitemenetluses võlga igakuiste maksetena alates 6. detsembrist 2010

– 27. märtsini 2018 summas 93 281,29 eurot ja hageja I pangakontolt on lisaks tasutud

3. maist 2018 – 27. juulini 2018 neli osamakset summas 3900 eurot – seega peale

laenulepingu ülesütlemist on kokku tasutud 97 181,29 eurot;

-

hagejad said kostja nõude sundtäitmisest teada 8. veebruaril 2019, kui hageja II esitas

kaebuse kohtutäituri tegevusele;

-

hageja I tegi 27. juunil 2019 kostjale (Eesti filiaali kaudu) päringu laenulepingu ja täite-

menetlusega seotud asjaolude selgitamiseks; kostja vastas 11. juulil 2019, esitades võla

arvestuse ja märkides, et nõude suurus 27. juuni 2019 seisuga on 65 370,44 eurot, mis

on täies ulatuses viivise nõue; hagejate hinnangul ei olnud kostja antud teave piisav.

1.3. Algselt esitasid hagejad järgmised nõuded:

4 (12)

(a) mõista kostjalt hagejate kasuks välja 115 181,29 eurot;

(b) tuvastada hagejate kohustuse puudumine, tasuda kostjale jääknõue 65 370,44 eurot.

Mõlemat nõuet põhjendasid hagejad vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega.

Maakohus võttis nõuetes (a) ja (b) esitatud hagi menetlusse 12. mai 2020 määrusega.

1.4. Hagejad täpsustasid 18. jaanuaril 2021 nõudeid ja esitasid need järgmiselt:

(1) mõista kostjalt välja 90 000 eurot (kinnistu müügihind) hageja I kasuks;

(2) mõista kostjalt välja 25 181,29 eurot (viivis, lepptrahv, kohtutäituri tasu, mis on

arvutatud kokku laenulepingu alusel tasutud 159 181,29 eurot ja laenu põhisumma

140 000 eurot vahena (19 181,29 eurot), millele lisandus täitekulu 6000 eurot) hageja I

kasuks;

(3) vähendada kostja poolt hagejate vastu esitatud jääknõuet 65 370,44 eurot (viivis)

nullini.

Maakohus märkis 18. mai 2021 määruses, et lahendab nõuet (3) siiski tuvastusnõudena selle

algsel kujul (b). Hageja I täpsustas 18. mail 2022 veelkord oma rahalist nõuet (2) ja märkis selle

summaks nüüd 21 942,16 eurot (sh sissenõutud täitekulu 8192,03 eurot, intress 5368,07 eurot,

viivis 7612,18 eurot ja leppetrahv 769,88 eurot).

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

tuvastusnõue (algne nõue (b) ja täpsustatud nõue (3)) tuleb jätta läbi vaatamata, sest

hagejatel puudub tuvastushuvi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1

tähenduses;

-

rahalised nõuded (algne nõue (a) ning täpsustatud nõuded (1) ja (2)) on aegunud, sest

lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva nõude aegumine algab eelduslikult juba

kohustuse rikkumisest, st laenulepingu sõlmimisest 29. juunil 2007; hagejate väidetav

nõue muutus sissenõutavaks kas laenulepingu sõlmimisest või kõige hiljem

laenulepingu lõppemisega 8. detsembril 2009, sest taotlejad said hiljemalt siis kahjust

teada;

-

omandi kaotus (summas 90 000 eurot) ei tekkinud kinnistu müügiga, vaid kinnistule

hüpoteegi seadmisega. Hüpoteegi seadmisega tekitatud kahju hüvitamine ei saa isegi

teoreetiliselt olla väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg;

-

isegi kui pank oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei peaks selle

tulemusel hüvitama laenu põhiosa tagasimaksmisest tekkinud kahju, sest taotlejad said

laenu ning sama laenusumma tagasimaksmise kohustus ei saa olla hagejate kahju;

-

hageja I kui laenusaaja õigusjärglane suhtles juba 2009. aastal kostjaga pärandaja laenu

tagasimaksete võimaluste teemal, st ta oli kursis laenu ja selle asjaoludega;

-

pank ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest

o laenusaaja esitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus Statistikaameti palga-

tõendi, mille kohaselt laekus talle keskmiselt 8306,33 krooni (532,46 eurot)

kuus, ja ARS Q OÜ palgatõendi, millest nähtuvalt asus ta alates 1. juulist 2006

ettevõttesse tööle raamatupidaja / juhi abina igakuise netopalgaga 15 000 krooni

(961,53 eurot). Samuti esitas ta pangakonto väljavõte 1. detsembrist 2006 –

31. maini 2007, mis kajastas samu sissetulekuid;

o hageja II avaldas pangale, et ta netopalk kuus on 20 733 krooni (1329,04 eurot),

millest 14 700 krooni laekus panka ja 6033 krooni kontole AS-is Hansapank,

mida kinnitasid palgatõend äriühingust B OÜ ja kontoväljavõte 20. juunist 2006

– 20. juunini 2007;

5 (12)

o tagatiseks seatava kinnistu turuväärtuse kohta esitasid taotlejad pangale Uus

Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnangu 1753/067, mille kohaselt oli

kinnistu turuväärtus 3 100 000 krooni (198 717,96 eurot);

o pank jõudis veendumusele, et taotlejate sissetulek alates 1. juulist 2007 on

kokku 35 733 krooni (= 15 000 + 20 733), st ligi 2290,58 eurot. Samuti veendus

pank eksperthinnangus esitatud järeldusi arvestades, et tagatiseks hüpoteegiga

koormatava kinnistu turuväärtus (198 717,96 eurot) ületab laenulepingu alusel

väljastatava laenu summat (140 605,63 eurot) rohkem kui 50 000 euro võrra.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 17. augusti 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda ja otsustas

määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena laenulepingu sõlmimise ja selle

tagamiseks kinnistule hüpoteegi seadmise. Samuti ei vaidle pooled, et kostja ütles laenulepingu

üles alates 8. detsembrist 2009 ja täitemenetluses täiteasjas nr 024/2010/182 võõrandati

elektroonilisel enampakkumisel kinnistu hinnaga 90 000 eurot.

3.2. Pooled vaidlevad, kas hagejate nõuded on aegunud ja kas hagejate kahju hüvitamise nõue

on usalduskahju, mis kuuluks vastutustundliku põhimõtte rikkumise tõttu hüvitamisele.

3.3. Maakohus leidis, et nõue (2) on leppetrahvi, viivise ja intressi osas aegunud.

3.3.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel põhineva kahjunõude õigusliku aluse

moodustavad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 14, 115 ja 127. Kõnealuse põhimõtte või teavitamis-

kohustuse eiramine on lepingueelse kohustuse rikkumine. Seega tuleb aegumise küsimuses

lähtuda lepingueelsetest läbirääkimisest tuleneva nõude aegumise sätetest (Riigikohtu

27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12).

3.3.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 148 järgi kohaldatakse ka lepingueelsetest

läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumisel rajaneva nõude aegumisele tehingulise nõude

aegumise kohta sätestatut. Seega on VÕS §-de 14 ja 115 alusel esitatud nõude aegumistähtaeg

TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

3.3.3. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle, et

18. novembri 2009 ülesütlemisavalduses teatas kostja lepingust tuleneva võla suuruse

(2 222 200,71 krooni), tuues eraldi välja tähtajaks tasumata laenu sissenõudmise kulu

(1371,40 krooni); tasumata laenu (2 130 156,80 krooni); intressi (47 474,59 krooni); viivise

(594,79 krooni) ja leppetrahvi (42 603,13 krooni). Lisaks teatas kostja, et võla tasumisega

viivitamisel on ta sunnitud alustama laenulepingu tagatiste realiseerimisega, kasutades selleks

kohtutäituri või kohtu abi ning vajadusel esitama pankrotiavalduse.

3.3.4. Seega muutus 2 222 200,71 krooni sissenõutavaks 8. detsembril 2009. Kohustuse

rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumist kahju

tekkimisega. Sissenõutavaks muutub see VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse

täitmiseks mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks

põhimõtteliselt kogu tulevikus tekkiva ja ajas suureneva kahju osas, kui n-ö esimese osa kohta

saab juba esitada hagi. Hagejad said kostja intressi, viivise jm nõuetest teada lepingu üles-

ütlemisega, st hiljemalt 8. detsembril 2009. Sellest ajast hakkas kulgema ka aegumistähtaeg.

3.3.5. Tuginedes eeltoodule leidis maakohus, et usalduskahju hüvitamise nõuded leppetrahvi,

viivise ja intressi osas on aegunud.

6 (12)

3.4. Järgmiseks hindas maakohus nõuet (2) täitemenetluse kulude osas ja nõuet (1) kui

omandi kaotusega seotud kahju hüvitamise nõuet. Need nõuded pole sisuliselt põhjendatud ja

jäid rahuldamata järgmistel kaalutlustel.

3.4.1. Viitega kohtupraktikale (Tallinn Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-7326) märkis maakohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine

ei too kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on

pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus

(VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui

pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad

laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on

vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks

laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese

majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust.

3.4.2. Isegi kui pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuli taotlejatel laen

tagastada. Taotlejad pärast laenulepingu ülesütlemise avalduse tegemist laenu kostja määratud

täiendava tähtaja jooksul ei tagastanud, mistõttu oli kostjal õigus oma nõue täitemenetluses

realiseerida. Laenu tagastamiseks täitemenetluses tagatisvara (st hüpoteegiga koormatud

kinnistu) omandi kaotamine selle võõrandamise tõttu ei ole usalduskahju. Kostjal kui panga

õigusjärglasel oli ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral õigus saada tagasi

taotlejatele antud tagastamata laen 2 130 156,08 krooni. Lisaks oleks kinnistu niigi müüdud

teise võlausaldaja nõude katteks. Neil kaalutlustel puudub nii kinnistu müügihinna kui ka

täitekulude osas põhjuslik seoses panga võimaliku rikkumise ja hagejate väidetava kahju vahel.

3.5. Lõpuks lahendas maakohus tuvastusnõude ja jättis sellegi kui põhjendamatu rahuldamata.

3.5.1. Hagejad taotlevad kostjal nõude puudumise tuvastamist (või nõude uues sõnastuses

hagejate vastu esitatud jääknõude summas 65 370,44 eurot (viivised) vähendamist nullini),

tuginedes samuti vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele.

3.5.2. VÕS § 14 lg 1 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist

muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega.

Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad

need olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul

viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille

vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

3.5.3. Laenusaajale teatavaks tehtud asjaolude nimekirja reguleeris laenu andmisel ajal VÕS

§ 404 lg 2 (alates 1. jaanuarist 2006 kehtinud redaktsioonis). Kostja tegi laenu väljastamisel

taotlejatele teatavaks kõik ette nähtud andmed, sh:

-

väljamakstava krediidi summa;

-

kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks

tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma);

-

krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude

tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise

tähtajad või tähtpäevad;

-

intressimäär aasta kohta;

-

krediidi kulukuse määr aasta kohta;

-

krediidilepingu lõppemise tingimused, mh tarbija taganemisõigus, selle teostamise

kord ja tähtaeg;

-

tarbijalt nõutavad tagatised.

7 (12)

3.5.4. Laenulepingu sõlmimise ajal olid vastutustundliku laenamise põhimõtted sätestatud

krediidiasutuste seaduses (KAS), mille § 83 lg 3 nägi ette krediidiasutuse kohustuse järgida

laenude andmisel ja jälgimisel krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtte rakenda-

miseks oli krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste

suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku

laenukoormuse arvutamiseks.

3.5.5. Laenusaaja esitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus pangale oma sissetuleku kohta:

-

Statistikaameti palgatõendi asutusest, mille kohaselt oli ajavahemikul 2006. aasta

detsember kuni 2007. aasta mai keskmine palk 8306,33 krooni (532,46 eurot);

-

ARS Q OÜ palgatõendi, millest nähtuvalt asus laenusaaja alates 1. juulist 2006 tööle

raamatupidaja / juhi abina igakuise netopalgaga 15 000 krooni (961,53 eurot);

-

pangakonto väljavõtte ajavahemiku 1. detsember 2006 – 31. mai 2007 kohta.

3.5.6. Hageja II esitas pangale lepingueelsete läbirääkimiste käigus:

-

selgituse, et tema netopalk kuus on 20 733 krooni (1 329,04 eurot), millest

14 700 krooni laekus panka ja 6033 krooni (386,73 eurot) AS-i Hansapank;

-

B OÜ palgatõendi, mille kohaselt asus ta alates 1. juulist 2006 tööle müügijuhina

igakuise netopalgaga 14 700 krooni (942,31 eurot);

-

pangakonto väljavõtte ajavahemiku 20. juuni 2006 – 20. juuni 2007 kohta.

3.5.7. Pangale esitatud hindamisakti järgi oli laenu tagatiseks seatava kinnistu väärtus ilma

pangalt saadava laenu abil tehtavate parendusteta 3 100 000 krooni (198 717,96 eurot). Laenu

saamise tulemusel kinnistu väärtus kasvama.

3.5.8. Maakohus nõustus kostjaga, et pank võis eeldada talle esitatud andmete õigust. Seetõttu

puudus pangal alus kahelda, et taotlejatel on majanduslikult võimalik laen tagasi maksta.

Laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kohustusid nad tagastama laenu igakuiste

maksetena summas 11 923,91 krooni (761,60 eurot). Kuivõrd taotlejate sissetulekud kokku

moodustasid nende deklareeritud andmete ja tõendite põhjal 35 733 krooni (= 15 000 + 20 733,

st ligi 2290,58 eurot), ei tekkinud pangal kahtlust laenu tagastamise suutlikkuses. Laenusaaja

vanus oli teada ka talle endale ja ta pidi sellega laenu võttes arvestama. Samas asjaolu pidi

teadma hageja II.

3.5.9. Neil kaalutlustel leidis maakohus, et pank täitis laenulepingu sõlmimisel kõik sel ajal

kehtinud kohustused, mistõttu ta ei rikkunud taotlejate suhtes vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Sellest tulenevalt jäi hagejate tuvastusnõue rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda.

4.1. Esiteks ei nõustu hagejad maakohtu käsitlusega rahaliste nõuete aegumise kohta. Hagejad

said maakohtu varasemast selgitusest 18. mai 2021 määruses ja Riigikohtu praktikast

(22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18; 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-15, p 9) aru, et kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks enne, kui

kahju on tekkinud, mistõttu kohtul tuleb igal juhul tuvastada kahju tekkimise aeg. Käesoleval

juhul tähendab see, et iga viivise, täitekulu ja ka korteri müügiga põhjustatud kahju osasumma

osas muutus kahjunõue sissenõutavaks alles vastava summa täitemenetluses või muul viisil

tasumisest.

4.2. Teiseks hindas maakohus ekslikult vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, sh

kohaldas valesti KAS § 83 lg 3 ja VÕS § 404 lg 2 ning jättis arvestamata Riigikohtu asjakohase

8 (12)

praktika (31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3; 19. veebruari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Pank rikkus viidatud põhimõtet, kui andis taotlejatele laenu

olukorras, kus nende kogu sissetulek oleks kulunud laenu teenindamisele. Samuti ei hinnanud

pank kohaselt tagatisvara. Maakohus jättis panga rikkumised ebaõigesti tuvastamata, rikkudes

sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esiteks osas, milles maakohus lahendas

sisuliselt hagejate rahalised nõuded, kuigi neist oli osaliselt loobutud – selles osas saab

ringkonnakohus võtta vastu hagist loobumise ja lõpetada menetluse (TsMS § 657 lg 3). Teiseks

tühistatakse vaidlustatud otsus ka tuvastusnõude lahendamise osas ja see nõue jääb läbi

vaatamata (TsMS § 657 lg 3). Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata otsuse tegemise

ajal veel aktuaalse hageja I rahalise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas,

aga ringkonnakohus muudab ja täiendab vastavaid põhjendusi (TsMS § 657 lg 2¹). Kokkuvõttes

jääb hagejate kaebus rahuldamata ja nad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p 1, kui ei selgitanud välja hagejate nõudeid ega teinud

otsustust nende nõuete menetluse lõpetamiseks, mille lahendamist hagejad enam ei soovinud.

7.1. Mõlemad hagejad esitasid hagiavalduses rahalise nõude (a) kostjalt 115 181,29 euro

saamiseks. Kõnealuse nõude uus sõnastus sisaldub hagejate 18. jaanuari 2021 menetlus-

dokumendis, mille kohaselt ainult hageja I esitas rahalised nõuded (1) ja (2) kogusummas

115 181,29 eurot (= 90 000 + 25 181,29). Hageja II sellest alates enam kostjalt raha maksmist

ei nõudnud. Hageja I vähendas 18. mai 2022 avalduses nõude (2) summat ja nõudis nüüd kokku

111 942,16 euro (= 90 000 + 21 942,16) maksmist. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele

avaldasid hagejad, et hageja II loobus kogu nõudest (a) ja hageja I vähendas oma nõuet

3239,13 euro võrra (= 115 181,29 – 111 942,16).

7.2. Hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks

avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja

menetluse (TsMS § 429 lg 1). Kui maakohus jättis vastava otsustuse tegemata, siis teeb selle

ringkonnakohus (TsMS § 657 lg 3). Poolte ühise arusaama ja ka ringkonnakohtu hinnangu järgi

sisalduvad hagejate 18. jaanuari 2021 menetlusdokumendis hagist loobumise avaldused:

hageja II loobus kogu nõudest (a) ja hageja I loobus samast nõudest osasummas 3239,13 eurot.

Hagist loobumise vastuvõtmise takistusi ei esine (TsMS § 429 lg 4). Ringkonnakohus võtab

loobumised vastu ja lõpetab nende nõuete osas menetluse.

8. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus tuvastusnõuet. Selle nõudega paluvad hagejad

sisuliselt tuvastada, et neil pole kohustust tasuda kostjale viivist 65 370,44 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub hagejatel õiguslik tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1

tähenduses. Seetõttu jääb tuvastusnõue TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

8.1. Maakohus põhjendas 18. mai 2021 määruses, et üldjuhul saab õiguslikku huvi TsMS

§ 368 lg 1 tähenduses jaatada, kui võlgnik soovib kindlaks teha, kas võlausaldajal on tema vastu

lepingust tulenev nõue. Ringkonnakohus sellega nii üldistavalt ei nõustu – pigem on rahalise

nõude puudumise puhul tuvastushuvi esinemine erandlik. Tuvastushuvi rahalise nõude

puudumiseks saab näiteks jaatada juhul, kui sooritusnõude tulevikus esitamine võib olla

kohustuse puudumist väitva isiku suhtes ebatavaliselt koormav, aga ka olukorras, kus poolte

rahalised suhted vajavad selgitamist perioodiliste maksete tähenduse osas. Laiema tõlgenduse

korral peaks kohtud menetlema praktiliselt valimatult nõudeid, millega soovitakse rahaliste

nõuete puudumise tuvastamist, mida niigi maksma ei pandaks.

8.2. Poolte avalduste kohaselt ei toimunud kõnealuse nõude summas täitemenetlust hagi

esitamise ajal ega toimu ka praegu. Kostja märkis küll 11. juuli 2019 kirjas, et tal on viivise

9 (12)

nõue summas 65 370,44 eurot (dtl 44), aga ta ei ole viidatud kirjas ega ühegi muu toimingu või

avaldusega nõudnud hagejatelt selle summa maksmist pärast kinnistut koormanud hüpoteegi

arvel täitemenetluse lõppemist. Hagejad ei põhjendanud, millistel asjaoludel saaks pidada

vähemalt usutavaks kõnealuse nõude esitamist neile ebatavaliselt koormaval viisil. Poolte vahel

pole õigussuhteid, mis eeldaks perioodilist arveldamist ja mille raames tuvastusnõudes

nimetatud viivise summa võiks põhjustada segadust maksete tähenduse hindamisel.

8.3. Samuti puudub hagejatel tuvastushuvi seetõttu, et nad ei esitanud kostjale tasaarvestust

tuvastusnõude esemeks oleva viivise summa ja vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetava

rikkumisega põhjustatud kahjusumma kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

ei lõpeta krediidilepingust tulenevaid kohustusi, kuid võlgnik saab eelkõige tasaarvestada

vastava nõude oma kahjunõudega (vt järgnevas p 9.2).

8.4. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus tuvastusnõude (algne nõue (b) ja täpsustatud

nõue (3)) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagi selles nõudes ei ole esitatud

eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.

9. Eelneva põhjal on vaja vaidlustatud otsust sisuliselt kontrollida hageja I nõuete (1) ja (2)

rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendusega, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetaval rikkumisel rajanevad rahalised nõuded tuli

jätta aegumise tõttu rahuldamata. Samas laieneb see järeldus kogu nõuetele (1) ja (2).

9.1. Hageja I tugineb nõuetes (1) ja (2) vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele.

Maakohus kvalifitseeris sel alusel esitatud nõude vaidlustatud otsuse p-s 6 põhimõtteliselt

õigesti lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks. Krediidi-

asutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus

sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas KAS § 83 lg 3 redaktsioonis, mis

kohaldub panga suhtes ka käesoleval juhul. Samuti oli pank VÕS § 14 lg 2 alusel kohustatud

teavitama kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse

osas ja krediidiga seotud riskidest (vt maakohtu viidatud Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik).

9.2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib

krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna

tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1

järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut

sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu

15. jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis,

leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab

tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete

kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses)

tagastama (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 esimene

lõik). Hageja I ei väida, et ta oleks teinud tasaarvestuse.

9.3. Maakohus kohaldas õigesti TsÜS § 146–148 sätteid. Vaidlustatud otsuse p 6 kuuendas

lõigus on osaliselt ekslikult märgitud aastaarvu 2009 asemel 2019, aga koostoimes otsuse

muude osadega ei muuda see maakohtu järeldusi ebaõigeks. Tegelikult ütles kostja lepingu üles

ja see lõppes vastavalt 18. novembril ja 8. detsembril 2009. Lisaks eksis maakohus kohati

laenusaaja ja hageja I eristamisel, mis ei mõjutanud hinnangut nõude aegumisele. Kuni

laenusaaja surmani tehti õiguslikku tähendust omavad toimingud tema suhtes. Need toimingud

on siduvad ka hageja I kui laenusaaja üldõigusjärglase (pärija) suhtes.

9.4. Samuti on õige maakohtu käsitlus vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavast

rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aja osas, st vaidlustatud

otsuses kohaldati asjakohaselt VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Kahju tekkimise aja määramisel tuleb

10 (12)

lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks

ning seega hakkab aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju

hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju

hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn

kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub

sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.

Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad

ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (Riigikohtu 22. novembri 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 19 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu

hinnangul ei toonud hageja I esile mingeid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks iga osakahju

(nt viivise või täitekulu) summa selgumise puhul aegumistähtaja (uuesti) kulgema hakkamist.

9.5. Seega tuvastas maakohus õigesti, et taotlejatele pidi olema praegu hagetav kahju teada

hiljemalt 8. detsembril 2009. Ühtlasi pidi olema teada, et kostja võib asuda realiseerima

kinnistut koormavat hüpoteeki. Kui lugeda kahjunõude väljaselgitamise ja esitamise

mõistlikuks ajaks isegi pool aastat (senises kohtupraktikas tavaliselt kolm kuud, vt nt Riigikohtu

22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 neljas lõik ja seal viidatud varasem

praktika), siis muutus kostja vastu esitatav kahju hüvitamise nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7

kolmanda lause järgi sissenõutavaks 8. juuni 2010 möödumisega ning aegus 8. juuni 2013

möödumisega. Hagi esitati alles 30. jaanuaril 2020. Neil kaalutlustel otsustas maakohus õigesti,

et nõue (2) on leppetrahvi, viivise ja intressi osas aegunud. Samas polnud maakohtul vaja

sisuliselt lahendada nõuet (2) täitekulude osas ja nõuet (1), sest samal asjaolul põhinevate

kahjunõuetena aegusid ka need 8. juuni 2013 möödumisega.

9.6. Hagejad ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaks aegumise peatumisele, katkemisele või

panga tahtlusele (TsÜS § 146 lg 4, § 158–169).

9.7. Kokkuvõttes jäävad nõuded (1) ja (2) tervikuna aegumise tõttu rahuldamata. Siinjuures

pole vajalik nõude olemasolu tuvastamine, kuigi kostja esitas lisaks aegumise vastuväitele

hageja I rahalistele nõuetele muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS

§ 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist, siis võimaldab hagi ainult

aegumise vastuväite alusel rahuldamata jätmine kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas

TsMS §-s 2 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega (Riigikohtu

11. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik).

9.8. Siiski nõustub ringkonnakohus ka maakohtu põhjendustega, et nõude (1) summa ei ole

usalduskahjuna hüvitatav. Eelkõige ei saa hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik nõuda

talle väidetavalt tekkinud kahjuna kinnisasja müügihinda. Kinnistu omand kaotati

täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel. Võlgnikule hüvitatav kahju võiks seisneda selles, et

ta kaotas täitemenetluses vara, mis oleks säilinud, kui sissenõudja oleks täitnud kohustuse

esitada nõude lõppemise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldus (Riigikohtu 15. juuni 2022

määrus tsiviilasjas nr 2-20-9975, p 14.2). Nimetatud kohustus oleks kostjal olnud juhul, kui:

-

ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

-

täitemenetluses täitmisel olnud nõue ei sisaldanud enam laenu põhiosa, mis oleks

tulnud kostjale igal juhul tagastada.

Maakohus tuvastas õigesti, et vähealt teine tingimus pole täidetud.

10. Vaatamata maakohtu otsuse osaliselt tühistamisele, on menetluskulud jaotatud õigesti.

Ringkonnakohus põhjendab seda täiendavalt järgmiselt.

10.1. Nõuete (1) ja (2) osas jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja I kanda, sest

need nõuded jäid rahuldamata.

11 (12)

10.2. Nõude (a) osas peab hageja II kandma menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel, sest tema

loobumine rahalistest nõuetest ei ole mingil viisil seotud kostja soorituse või tegevusega.

Hageja II ei tugine väitele, et kostja oleks osaliselt kahju hüvitanud või algses hagiavalduses

kirjeldatud kahju puudumine oleks selgunud kostja hilisematest avaldustest.

10.3. Nõuete (a) ning nõuete (1) ja (2) vahesumma 3239,13 eurot osas peab hageja I kandma

menetluskulud samuti TsMS § 168 lg 4 alusel, sest nõudest loobumist ei põhjustanud kostja

tasumine. Põhjendatud ei ole hageja I arusaam, et ta sai oma nõude täpsemalt sõnastada alles

pärast kostja 31. märtsi 2022 menetlusdokumendi lisaga (dtl 532 jj) tutvumist. Eespool

p-des 9.2 ja 9.3 märgitud kaalutlustel olid laenusaajale kui hageja I õiguseellasele panga põhi-

ja kõrvalnõuded teada alates 2009. aastast. Samuti oli neil iga makse korral alates

6. detsembrist 2010 võimalik teha päring kohtutäiturile summade jaotuse selgitamiseks. Pealegi

ei mõjutanud nõude täpsustamine asja lahendamist, sest kogu rahaline nõue (a) oleks olnud

aegunud (vt eespool p 9 ja selle alapunktid).

10.4. Tuvastusnõude (nõuded (b) ja (3)) menetluskulud jäävad hagejate kanda TsMS § 168 lg 2

alusel. Hagejad pöördusid nimetatud nõudes kohtusse põhjendamatult (vt eespool p 8 ja selle

alapunktid).

10.5. Maakohus jättis kulud hagejate kanda solidaarselt, aga vaidlustatud otsuses puuduvad

sellise otsustuse põhjendused. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada. TsMS § 165

lg 1 esimene lause sätestab mh, et kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad nad

menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seadus ei näe ette kohtule

piire ega tingimusi, kuidas tuleb otsustada kaashagejate kui menetluskulusid hüvitama

kohustatud võlgnike paljusust puudutav. Kuivõrd hagejad esitasid ühiselt hagi ja osalesid

menetluses ühiselt, siis on VÕS § 65 lg 4 mõtte kohaselt põhjendatud, et hagejad vastutavad

kostja kulude hüvitamise eest solidaarselt.

11. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus teha tsiviilasja hinda ja riigilõivu puudutavad

otsustused.

11.1. Maakohus märkis otsuses tsiviilasja hinna üldistavalt 180 551,73 eurot, lähtudes algul

esitatud nõuete (a) ja (b) struktuurist ning summadest. Ringkonnakohtu hinnangul juhindus

maakohus õigesti nõuete suurusest hagi esitamise ajal (TsMS § 123). Eespool p 7 alapunktides

esitatud kaalutlustel ja TsMS § 137 lg 1 kohaselt on asja hind apellatsioonimenetluses sellest

erinev.

11.2. Tulenevalt nõuete (1) ja (2) väiksemast ulatusest on nende põhjal arvutatav tsiviilasja

hind apellatsioonimenetluses 111 942,16 eurot. Nõudelt (3) arvutatud hind on endiselt

65 370,44 eurot. Nii on hageja I huvides esitatud kaebuse koguhind 177 312,60 eurot, millest

viimane osasumma 65 370,44 eurot moodustab hagejate ühise kaebuse koguhinna. Kuivõrd

hagejad esitasid ühise kaebuse, siis on kohane TsMS § 134 lg 2 teise poole, § 136 lg 4 ning

§ 137 lg-te 1 ja 3 järgi määrata kaebuse hinnaks neist suurem summa, st 177 312,60 eurot.

11.3. Ringkonnakohus jättis tuvastusnõude läbi vaatamata, mistõttu kujuneb asjas tasuda

tulnud riigilõivu suurust määrav hind rahaliste nõuete summana. Maakohtusse hagi esitamise

ajal oli see nõude (a) summa 115 181,29 eurot ja ringkonnakohtus eelmises p-s 11.2 märgitud

111 942,16 eurot. Vastaval ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tulnuks maakohtus

tasuda lõivu 1500 eurot ja kaebuselt 2100 eurot. Hagejad tasusid 1800 eurot ja 2520 eurot.

11.4. Ringkonnakohtu istungil esitasid hagejad enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse,

mille kohus saab TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel rahuldada. Tagastav summa on 720 eurot (= 1800

– 1500 + 2520 – 2100). Hagejad palusid nimetatud summa kanda pangakontole, millelt tasuti

lõiv apellatsioonkaebuse esitamisel.

12 (12)

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. Eespool

p 10.5 põhjendustel vastutavad hagejad kostja kulude hüvitamise eest solidaarselt. TsMS § 177

lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

13. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja TsMS § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus

otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles

märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)