2-22-18548/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

17. veebruar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-18548

Tsiviilasi

X hagi Y vastu mittevaralise kahju hüvitise ja viivise

nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 21. detsembri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): X, lepinguline esindaja

advokaat Katrin Paulus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2022 määrus tühistada osas, milles maakohus

keeldus hagi menetlusse võtmast (resolutsiooni punkt 3), ja saata asi hagi menetlusse

võtmise uuesti otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas 9. detsembril 2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu mittevaralise

kahju hüvitise ja viivise nõudes. Hageja tõi esile, et kostja rikkus hageja isikuõigusi ebakohase

väärtushinnangu avaldamisega. Hageja palus selle eest mõista välja õiglase hüvitise kohtu

äranägemisel. Lisaks nõudis hageja viivist kohtu määratava hüvitise summalt alates hagi

esitamisest seadusjärgses määras.

2. Hageja nimetas hagi hinna 600 eurot. Ta põhjendas, et senises kohtupraktikas on sarnased

hüvitised jäänud vahemikku 500–600 eurot. Ühest küljest palus hageja võtta arvesse elu-

kalliduse tõusu ja inflatsiooni, mille tõttu varasemate aastate kohtupraktika kopeerimine ilma

hüvitisi suurendamata ei taga ajakohast kompensatsiooni. Viivise nõuet ei tule hagihinna

määramisel arvesse võtta, sest viivist arvutatakse nõudelt, mitte hagihinnalt (vt Tartu

Ringkonnakohtu 6. septembri 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-17805, p 22). Lähtudes enda

nimetatud hagihinnast, tasus hageja riigilõivu 175 eurot.

3. Maakohus jättis hagiavalduse 12. detsembri 2022 kirjaga käiguta ja kohustas hagejat

tasuma riigilõivu. Kohtule jäi arusaamatuks hagihinna kujunemine. Hagiavalduse resolutsiooni

järgi palub hageja mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel, mille

hind oleks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg-te 1 ja 3 järgi 3500 eurot. Hagi

põhjendavas osas palus hageja määrata hüvitiseks vähemalt 600 eurot. Kohus selgitas, et ei

2 (4)

lähtu eeldusest nagu oleks mittevaralise hagi hind hageja nõudes 600–750 eurot. Kui hageja

taotleb kahjuhüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, lähtub kohus seaduses sätestatud eeldusest ja

hagihinnaks jääb sel juhul 3500 eurot. Kui hageja nõuab viivist kohtu äranägemisel määratud

kahjuhüvitiselt, ei saa viivist nõuda alates hagi esitamisest, vaid alates otsuse tegemisest. Kui

hageja soovib viivist alates hagi esitamisest, tuleb tal märkida kindel nõudesumma.

4. Hageja esitas kohtu määratud tähtajal vastuväite ja tähtaja pikendamise taotluse. Ta leidis,

et TsMS § 132 lg-s 1 eeldusena nimetatud hinda ei saa rakendada, vaid hagihind peab vastama

hagis nõutava hüve tegelikule suurusele. Lisaks märkis hageja, et viivise nõude sõnastus on

kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kui kohus vastuväidet ei rahulda, palus hageja täiendavat

tähteaga puuduste kõrvaldamiseks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus keeldus 21. detsembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmast. Sama määrusega jäid rahuldamata nii hageja vastuväide kui ka tähtaja pikendamise

taotlus. Menetluskulude jaotust maakohus määruse resolutsioonis ei otsustanud.

Hagi menetlusse võtmisest keeldumist põhjendas maakohus järgmiselt:

-

TsMS § 371 lg 2 p-de 1 või 2 alusel võib kohus keelduda hagi menetlusse võtmast, kui

nõue ei ole selge. Käesoleval juhul ei ole hageja nõue selge, sest hageja ei ole

täpsustanud oma nõudeid (sh kahjuhüvitise ja viivisenõuet). Samuti on ebaselge

hagihind;

-

kohtule pole esitatud teavet, et tasutud oleks riigilõiv. Kohus võib keelduda TsMS

§ 340¹ lg 2 alusel avalduse menetlemisest juhul, kui kohus on andnud avaldajale tähtaja

puuduse kõrvaldamiseks, aga avaldaja kohtu osundatud puudust ei kõrvalda. Kohus

määras hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, aga hageja puuduseid kõrvaldanud;

-

neil kaalutlusel keeldub kohus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 9

ja 10 alusel seoses hagiavaldusele kehtestatud vorminõuete olulise rikkumisega ning

tasumata riigilõivuga;

-

kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest ka TsMS § 340¹ lg 2 alusel, sest hageja ei

kõrvaldanud avalduses esinevaid puudusi tähtaegselt.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

6. Hageja esitas 21. detsembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leiab

jätkuvalt, et ta on nimetanud õige hagihinna ja tasunud piisava riigilõivu.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 24. jaanuaril 2023.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise osas

ja saadab asja hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 667

lg 2). Ülejäänud osas pole maakohtu lahend vaidlustatav. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast sisuliselt kahel alusel: esiteks polnud nõue

selge, teiseks polnud tasutud riigilõivu. Maakohtu määruses viidatud TsMS § 340¹ lg 2 ei ole

iseseisev keeldumisalus, vaid tugineb samadele sisulistele põhjendustele. Ringkonnakohus

maakohtu arusaamaga kummagi põhjenduse osas ei nõustu.

10. Esiteks heitis maakohus hagejale ette põhi- ja viivisenõude ebaselget sõnastamist. Hageja

nõuded ei ole siiski sedavõrd ebaselged ja arusaamatud, et neid ei saaks menetleda.

3 (4)

10.1. Hageja on põhinõude sõnastamisel asjakohaselt kasutanud TsMS §-s 366 ette nähtud

võimalust jätta mittevaralise kahju hüvitise summa hagis märkimata ja taotleda õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel. Kohus ei saa sundida hagejat nimetama piirmäära, milleni ta soovib

hüvitise väljamõistmist – vastava indikatsiooni andmine on hageja õigus, mitte aga kohustus.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitajalt ei saa alati eeldada senise kohtupraktika

põhjalikku tundmist ja enda õigusi asjatult piirava summa nimetamist. Samas ei pea hageja nii-

öelda igaks juhuks märkima suurt summat, luues kostjale ja kohtule ebaõige ettekujutuse

vaidluse ulatusest.

10.2. Viivise nõudel ei ole seda puudust, mida maakohus kirjeldas 12. detsembri 2022 kirjas.

Hagejal on õigus esitada viivise nõue nii, et ta soovib selle väljamõistmist alates hagi

esitamisest – niisugune sõnastus ei muuda viivise nõuet ebaselgeks. Isegi kui maakohus hagi

sisulisel lahendamisel kostja vastuväite põhjal leiab, et viivist saab nõuda hilisemast ajast, siis

ei takista see praegu viivisenõude menetlusse võtmist.

10.3. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu etteheide, et hagiavaldusest ei selgu üheselt hagi

hind. Hageja märkis hagi hinnaks 600 eurot. Kui maakohus sellega ei nõustunud, siis oli tal

võimalus TsMS § 136 lg 1 teise lause alusel hind ise määrata. Seda pole maakohus seni piisava

selgusega teinud.

10.4. Neil kaalutlustel ei tohtinuks maakohus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371

lg 2 p-de 1 ega 2 või § 371 lg 1 p 9 alusel.

11. Teiseks keeldus maakohus hagi menetlemisest põhjendusega, et kohtule pole esitatud

teavet tasutud riigilõivu kohta.

11.1. Selles osas märgib ringkonnakohus esmalt, et kohtute infosüsteemist nähtub

9. detsembril 2022 riigilõivu tasumine summas 175 eurot. Vastav makse on seotud käesoleva

kohtuasjaga. Seetõttu jääb arusaamatuks maakohtu nõudmine, et hageja esitaks lõivu tasumise

kohta täiendavaid andmeid.

11.2. Vaidlustatud määrusest jääb lisaks arusaamatuks, kui suure riigilõivu tasumist maakohus

hagejalt ootas. Samuti ei nähtu 12. detsembri 2022 kirjast selget summat, mille hageja pidanuks

veel tasuma. Hagejale ei saa ette heita riigilõivu ebapiisavat tasumist olukorras, kus kohus pole

nõudnud makset mingis kindlas summas. Kuigi ringkonnakohus ei saa hageja kaebeõiguse

puudumise tõttu muuta maakohtu määrust vastuväite ja tähtaja pikendamise taotluse

lahendamise osas, siis pigem saanuks maakohus just täiendava tähtaja ja konkreetse summa

määramisega luua selgema menetlusliku olukorra.

11.3. Maakohtu 12. detsembri 2022 kirjast ja vaidlustatud määrusest nähtub arusaam, et

käesoleva asja hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 nimetatud eeldatavast

summast 3500 eurot. Selline arusaam võib olla liiga üldistatud ja ennatlik. Maakohtu määrus ei

ole kõnealuses osas ka piisavalt põhjendatud, millega maakohus rikkus TsMS § 465 lg 2 p 8.

Käesolevas ja eelmises punktis märgitud kaalutlustel ei tohtinuks maakohus keelduda hagi

menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 10 alusel.

11.4. Käesolevaga sarnases asjas tsiviilasja hinna määramise kohta selgitab ringkonnakohus

järgmist.

11.4.1. TsMS § 132 lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks ka

au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on

hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Õige on maakohtu

selgitus hagejale, et sellise nõude puhul eeldatakse TsMS § 132 lg 1 järgi, et hagihind on

3500 eurot. TsMS § 132 lg 2 võimaldab kohtul aga määrata mittevaralise nõude puhul

hagihinna erinevalt esimeses lõikes sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, mh asja ulatust ja

tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut.

4 (4)

11.4.2. Niisiis on õige ka hageja põhjendus, et TsMS § 132 lg 1 näeb ette üksnes eelduse,

millest kohus saab teise lõike järgi kõrvale kalduda. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale,

et nõudes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, võib hageja hagi põhjendustes

tuua välja, milline võiks tema arvates olla õiglane hüvitis. Selline hagejapoolne summa

nimetamine võib olla üks asjaolu, mis võimaldaks määrata hagihinna erinevalt TsMS § 132

lg-s 1 sätestatust. Kui hageja väljatoodud summa jääb alla viidatud lõikes nimetatud eelduslikku

hagihinda, võiks üldjuhul sellest lähtudes ka hinna määrata (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 132, p 3.5.c). Siiski ei ole kirjeldatud

õiguskäsitlus kohtule siduv.

11.4.3. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja käesoleval juhul piisava selgusega viidanud

senisele kohtupraktikale ja selles kujunenud hüvitiste summale vahemikus 500–600 eurot.

Eespool p-s 10.1 märgitud kaalutlustel ei pea hageja vastavat summat nimetama oma nõuet

piiravana. Hageja märgitud vahemikuga arvestamist hagi hinna määramisel ei takista taotlus, et

kohus arvestaks asja lahendamisel elukalliduse tõusu ja inflatsiooniga. Põhimõtteliselt võib

nõustuda hagejaga, et käesolevas asjas esitatud hagiga taotletav hüvitis kaotab aja jooksul oma

mõtte, kui hüvitise summa püsib läbi aastate kohtupraktikas muutumatuna. Niisiis ei saa selgi

põhjusel eirata TsMS § 122 lg 2, mille kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik

väärtus.

11.4.4. Küll aga ei ole kohtul kohustust määrata hagi hinda hageja soovitud viisil. TsMS § 132

lg 2 annab kohtule avara kaalumisruumi, mille teostamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Ühe

sellise asjaoluna saab kohus hinnata, kas TsMS §-s 366 ette nähtud võimaluse kasutamine

tähendab ühtlasi TsMS § 132 lg 1 eelduse rakendumist (nii nt Tartu Maakohtu

8. veebruari 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-18815, p 4 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul

on see lubatav ja legitiimne põhjendus. Kui aga maakohus eelistab määrata hagihinna hageja

nimetatud summa põhjal, on kohane lisaks lähtuda TsMS § 133 lg 2 reeglist.

11.4.5. Olenemata sellest, millise käsitluse järgi maakohus käesolevas asjas hinna määrab, sh

millised asjaolud loeb hinna määramisel oluliseks, peab kohus vastavat kaalutlusotsust kohaselt

põhjendama. Vaidlustatud määruses neid põhjendusi ei sisaldu, mis toob kaasa määruses

sisalduva keeldumisotsustuse tühistamise.

11.5. Maakohtul tuleb hagi menetlusse võtmise etapis määrata hagihind ja selle põhjal

otsustada, kas hagejal on kohustus tasuda täiendavat riigilõivu. Kui seni tasutud lõiv ei ole

piisav, siis tuleb anda konkreetselt nimetatud summas täiendava lõivu tasumiseks mõistlik

tähtaeg.

12. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 ja § 442 lg 5, kui

jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt)