2-16-12100/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

17. veebruar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-12100

Tsiviilasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: X

Võlausaldaja I: AS SEB Pank, lepinguline esindaja KH

Võlausaldaja II (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS,

lepinguline esindaja BK

Võlausaldaja III: Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste

Keskuse kaudu), lepinguline esindaja UK

Võlausaldaja IV: Tallinna kohtutäitur Risto Sepp

Võlausaldaja V: Telia Eesti AS, seaduslikud esindajad

juhatuse liikmed EP, HH ja KV

Võlausaldaja VI: Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti

kaudu), lepinguline esindaja KP

Võlausaldaja VII: Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts

Võlausaldaja VIII: Bigbank AS, lepinguline esindaja AK

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

rahuldamata

X

11. novembri 2022

taotlus

täiendavate

tõendite

vastuvõtmiseks. Tagastada viidatud tõendid esitajale elektrooniliselt.

2. Harju Maakohtu 21. oktoobri 2022 määrus jätta muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Swedbank AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

2 (5)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 18. oktoobri 2016 määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot.

Maakohus lõpetas 5. juuni 2017 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu ja

algatas tema suhtes kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma

võlgnik ise.

Pankrotimenetluses jäid rahuldamata AS-i SEB Pank (võlausaldaja I) nõue 2361,23 eurot,

Swedbank AS-i (võlausaldaja II) nõue 5423,84 eurot, Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste

Keskuse kaudu, võlausaldaja III) nõue 144,02 eurot, kohtutäituri Risto Sepa (võlausaldaja IV)

nõue 102,49 eurot, Telia Eesti AS-i (võlausaldaja V) nõue 243,96 eurot, Eesti Vabariigi

(Sotsiaalkindlustusameti kaudu, võlausaldaja VI) nõue 218,38 eurot, Lindorff Eesti AS-i nõue

2604,40 eurot, kohtutäituri Kaire Põltsi (võlausaldaja VII) nõue 154,51 eurot ja Bigbank AS-i

(võlausaldaja VIII) nõue 682,84 eurot.

2. Võlgnik esitas iga aasta aruande ja konto väljavõtte. Võlgniku aruannete kohaselt oli

kuutöötasu keskmiselt 2018. aastal 580–650 eurot ja 2019. aastal 600-800 eurot; 2021. aasta

aruande kohaselt sai ta kuus keskmiselt elatist 292 eurot ja töövõimetuspensioni 264 eurot,

2022. aastal aga elatist 292 eurot ja töövõimetuspensioni 284 eurot, puudetoetust 138,40 eurot

kuus, millele lisandus tema kooselava sugulase täistöövõimetuspension 325 eurot. Võlgnik

esitas 3. septembril 2020 avalduse kohustustest vabastamiseks.

3. Võlausaldajad I, III ja VI jätsid kohustustest vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldaja II

leidis, et võlgnik rikkus kohustusi, millega kahjustas võlausaldajate huve. Võlausaldajad IV, V

ja VII seisukohta taotluse kohta ei esitanud.

4. Võlgnik avaldas 27. septembril 2022 toimunud ärakuulamisel, et ta on olnud tootmistsehhi

operaator osalise koormusega. Hetkel on töövõimetu ja töötu. Ta soovib saada T-kategooria

load, mis võimaldaks töötada traktoristina.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku taotluse

kohustustest vabastamiseks ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustusest. Ühtlasi vabastas kohus võlgniku usaldusisiku kohustusest. Maakohus märkis, et

teade pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta avaldatakse

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi võlgniku kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

5.1. Maakohus ei tuvastanud pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-s 2 sätestatud aluseid

võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on täitnud oma kohustusi

nõuetekohaselt. Võlgnikul pankrotivara puudus, seega on võlgnikul võimalik rahuldada

võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava sissetuleku arvelt arvestades täitemenetluse

seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatut. Võlgniku ülalpidamisel on üks alaealine erivajadustega

laps. Võlgniku sissetulek on lapse elatis 292 eurot, töövõimetuspension 284 eurot, puudetoetus

138,40 eurot ja temaga kooselava sugulase täistöövõimetuspension 325 eurot. Alust ei ole

kahelda võlgniku sissetulekute vastavuses tegelikkusele. Puuduvad tõendid, et võlgnik varjaks

3 (5)

oma vara või tegelikke sissetulekuid. Võlgnik andis nii 7. mail 2019 kui ka 22. septembril 2022

vande kohustuste täitmise kohta.

5.2. Võlgniku selgituste ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on võlgnik olnud tootmistsehhi

operaator osalise koormusega. Praegu on ta töövõimetu ja töötu, kuid soovib saada T-kategooria

load, mis võimaldaks töötada traktoristina. Puudub alus kahelda, et võlgnik esitas tõesed

andmed töötamise ja tervisliku seisundi kohta. Võlgnikule ei ole etteheidetav suurema

sissetuleku puudumine, sest tal polnud ka varem suur sissetulek. Võlgnik ei hoidnud teadlikult

kõrvale PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustustest. Võlgniku tervislik seisund ei võimalda teha

suuremas mahus või raskemat tööd. Võlgnik tegi menetluse algul võimetekohast tööd

tootmistsehhi operaatorina, haigestus ega ole võimeline samal töökohal enam töötama. Võlgnik

osaleb tööalase rehabilitatsiooni programmis, tema eesmärk on saavutada tervislik seisund, mis

võimaldaks saada traktoristiload.

5.3. Maakohus hoiatas, et PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta

jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse

tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise

menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud

pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist.

5.4. Maakohus ei teinud mingeid otsustusi menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta.

Samuti ei andnud maakohus menetlusosalistele võimalust esitada menetluskulu nimekirju ja

neile vastata.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

6. Võlausaldaja II esitas 8. novembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada ja uue määrusega jätta rahuldamata võlgniku taotlus kohustusteks

vabastamiseks. Menetluskulud palub võlausaldaja II jätta võlgniku kanda. Kaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Esiteks ei arvestanud maakohus esitatud tõenditega (eelkõige konto väljavõtetega), sest

võlgnik on teeninud sissetulekut, millest osa tulnuks eraldada võlausaldajatele väljamaksete

tegemiseks, kuid mida võlgnik teinud ei ole. Võlgnik rikkus võlausaldajatele väljamaksete

tegemise kohustust juunist 2017 juunini 2018 kokku 1827,57 euro ulatuses ning juulist 2018

maini 2019 kokku 1667,70 euro ulatuses. Võlausaldajale II oleks pidanud vastavalt jaotisele

tegema väljamakse kokku 1588,40 eurot.

6.2. Teiseks rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud tulu loovutamise kohustust ning

kahjustas sellega võlausaldajate huve. Töötasu alammäär oli Vabariigi Valitsuse määruse

kohaselt 2018. aastal 500 eurot ja 2019. aastal 540 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai

võlgnik detsembris 2018 tulu 1205,81 eurot, millest usaldusisikule üle andmiseks kuulub

539,15 eurot (arvestades töötasu alammäära ning võlgniku ülalpeetavat). Usaldusisikule üle

antavast summast 25 % antakse PankrS § 173 lg 4 kohaselt võlgnikule, seega 75 % summa osas

tehakse väljamakse võlausaldajatele, mis oleks 404,36 eurot. Võlgnik ei ole teinud vastavas

summas väljamakset võlausaldajatele.

6.3. Kolmandaks ei kasutanud maakohus PankrS § 173 lg 4 teise lause võimalust võlgnikule

jäävat osa sissetulekust suurendada, seega lähtuda tuleks võlgnikule jäävast 25%-st ja võlgnik

oleks pidanud võlausaldajale väljamakseid tegema. Kui maakohus leidis, et võlgnikul on

viimastel aastatel olnud raske sissetulekut teenida, siis oli kohtul võlgniku elulisi asjaolusid

arvestades võimalik määrata võlgnikule üle antav suurem summa. Maakohus ei ole võlgnikule

jäävat määra suurendanud.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks. Võlgnik kaebusele ei vastanud. Võlausaldajad III ja VIII toetasid kaebust,

4 (5)

võlausaldaja VI teatas, et tal puuduvad nõuded võlgniku vastu ja vastuväited määruskaebusele.

Ülejäänud võlausaldajad oma seisukohta ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud

ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus

30. novembril 2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS

§ 657 lg 1 p 1 ja § 659). Määruskaebuse menetlusega seonduvad menetluskulud kannab

võlausaldaja II.

9. Võlgnik esitas 11. novembril 2022 taotluse täiendavate tõendite (väljavõtted võlgniku

tervisekaardist, radioloogilisest uuringust, tegevuskavast ja rehabilitatsioonikavast) vastu-

võtmiseks. Võlgniku taotlus jääb TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Tegemist

ei ole asjakohaste tõenditega, sest puudub vajadus hinnata võlgniku tervislikku seisukorda peale

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist. Võlgnik esitas tõendid elektrooniliselt ja kohus

tagastab need samuti elektrooniliselt.

10. Maakohus lähtus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg 2 järgi asja lahendamisel

õigesti kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS redaktsioonist. PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab

kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest

võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui

kohus vabastab võlgniku kohustustest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

11. Praegusel juhul heidab võlausaldaja võlgnikule kokkuvõtvalt ette, et võlgnik ei teinud

võlausaldajale väljamakseid, kuigi teenis sissetulekut ning kahjustas sellega võlausaldajate

huve. Võlausaldaja II tõi esile, et võlgnik rikkus võlausaldajatele väljamaksete tegemise

kohustust juunist 2017 juunini 2018 kokku 1827,57 euro ulatuses ning juulist 2018 maini 2019

kokku 1667,70 euro ulatuses.

12. Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset, kuid võlausaldajatele välja-

maksete tegemata jätmine ei saa olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks.

Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust. Maakohus määras

5. juuni 2017 määrusega võlgniku usaldusisikuks tema enda. PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib

kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa

põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise

täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku

kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab.

13. PankrS eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste

rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3

alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täida enda kohustusi

kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172

lg 5). Kohtupraktika kohaselt kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus

olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku

usaldusisikuks määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida,

kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt

hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt Riigikohtu 2. novembri 2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 18 kolmas lõik). Olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik,

kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Selleks ei piisa, kui

kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud

usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega

5 (5)

esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast

peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka

usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka

menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (vt

Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27).

14. Maakohtu 5. juuni 2017 määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud

võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus

oleks seda ka menetluse kestel teinud. Maakohus on menetluse vältel üksnes viidanud

usaldusisiku kohustustele (PankrS § 172 lg 2), selgitamata täpselt, mida võlgnikul teha tuleb ja

millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema. Samuti ei ole maakohus ühegi aruande esitamise

järel ega 27. septembri 2022 ärakuulamisel juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et ta on

kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud tegema väljamakseid

võlausaldajatele.

15. Ringkonnakohus leiab, et arvestades võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise

keerukust, samuti seda, et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul

aktsepteerinud võlgniku esitatud aruandeid, juhtimata tähelepanu rikkumistele ning

selgitamata, et võlgnik peab võlausaldajatele jooksvalt võlga tasuma, võis võlgnik arvata, et ta

täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa pidada

võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist

süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise

tõttu PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.

16. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk

anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma

kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks

majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele

suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku

kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt Riigikohtu 17. aprilli 2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p-d 11 ja 15; 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-121-11, p 12).

17. Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise

absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku

käitumine on olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema

kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest

vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

18. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

19. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja II kanda.

TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud vajadusel rahaliselt kindlaks maakohus, määrates selleks

menetlusosalistele tähtajad kulunimekirjade esitamiseks ja neile vastamiseks.

20. TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja PankrS § 5 lg 1 võimaldavad esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

Käesoleva määruse peale saab kaevata kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)