2-14-53101/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

17. veebruar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-53101

Tsiviilasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 23. septembri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik (määruskaebuse esitaja): X, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Sven Veltmann

Võlausaldaja I: Pärnu kohtutäitur Eha Nikker

Võlausaldaja II: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja UK

Võlausaldaja III: AS SEB Pank, seaduslikud esindajad

juhatuse liikmed AL, AP, MK, AA, EK, AS

Usaldusisik: Ly Müürsoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 7. oktoobri 2022 taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.

Tagastada viidatud tõendid esitajale elektrooniliselt.

2. Rahuldada usaldusisiku Ly Müürsoo 17. oktoobri 2022 taotlus täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks ja võtta toimikusse viidatud kuupäeva seisukohale lisatud e-kirjad.

3. Pärnu Maakohtu 23. septembri 2022 määrus jätta muutmata.

4. Määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta X kanda ja rahaliselt kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2 (6)

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 18. septembri 2014 määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot.

Maakohtu 11. mai 2015 määrusega lõpetati pankrotimenetlus ja algatati võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma Ly Müürsoo (usaldusisik).

Kohtumääruse kohaselt kohustati võlgnikku esitama usaldusisiku aruanne kord aasta jooksul.

2. Usaldusisik teavitas 16. augustil 2016 kohut, et võlgnik ei täida pankrotiseaduse (PankrS)

§ 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi ja takistab usaldusisiku tööd. Võlgnikule selgitati

27. septembril 2016 tema kohustusi kohustustest vabastamise menetluses.

3. Võlgnik esitas maakohtule 19. juulil 2017aruande, milles toob välja, et elab pensionist

summas 175,94 eurot ja töötasust 600 eurot. Detsembrist 2016 maini 2017 võlgnik tööl ei

käinud tervislikel põhjustel. Võlausaldajate nõudeid rahuldanud ta ei ole.

4. Usaldusisik esitas kohtule 5. detsembril 2020aruande, milles palub otsustada võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine ja vabastada võlgnik pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest. Usaldusisik märgib, et tegi võlausaldajatele väljamakseid ühel

korral (15. juuni 2018) kokku summas 38,86 eurot: kohtutäiturile Eha Nikker (võlausaldaja I)

3,13 eurot, Eesti Vabariigile (Maksu- ja Tolliameti kaudu, võlausaldaja II) 34,66 eurot ja AS-ile

SEB Pank (võlausaldaja III) 1,07 eurot.

5. Võlausaldaja I seisukohta ei esitanud.

6. Võlausaldaja II palus jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamata ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Kohustustest vabastamise

menetluse ajal on usaldusisik teinud nõude katteks ühe tasumise 34,50 eurot.

7. Võlausaldaja III teatas, et panga nõude võlgniku vastu rahuldas tagatise andja.

8. Maakohus kuulas võlgniku ära telefoni teel 6. septembril 2022. Võlgnik avaldas, et hetkel

ei tööta. Töötukassas arvel ei ole. Kannatab ärevushäirete all. Viimati töötas Soome Vabariigis,

töötasu oli umbes 1000–1500 eurot, osaliselt maksti ka sularahas. Elab ema juures, ema kannab

kõik võlgnikuga seotud kulud. Haridus on keskeri, teedeehitus. Hobiks on automehhaanika ja

on mitteametlikult töötanud automehhaanikuna.

MAAKOHTU MÄÄRUS

9. Maakohus lõpetas 23. septembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgniku kohustustest vabastamast ja vabastas

usaldusisiku tema kohustustest võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Menetluskulud

jättis maakohus võlgniku kanda.

9.1. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 toodud kohustust anda kohtule teavet oma elu-

ja tegevuskoha, tulude ja vara ning tegevuse ja selle otsimise kohta. Võlgnik on varjanud enda

tulusid. Kohtule 27. septembri 2016 ärakuulamisel kinnitatu ja 19. juuli 2017 esitatud aruanne

ei anna piisavat selgust võlgniku tegevusest. Võlgnik ei tööta alates juunist 2018, sissetulek

puudub, ema peab üleval. Võlgnik ei ole esitanud kohtule tõendeid enda töövõime ulatuse,

osalise töövõime või üldse tervisliku seisundi kohta, mis takistaks tal tööd teha. Võlgnik on

rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega (PankrS § 173 lg 1).

9.2. Maakohus tegi järelpärimised pankadesse ja pankade vastustest selgus, et võlgnik sai tulu

Soome Vabariigist jaanuaris 2018 summas 940,96 eurot ja sama aasta detsembris 827,02 eurot.

3 (6)

Võlgnik tegi veebruaris 2018 oma kontole sularaha sissemakseid ning saanud 500 eurot

Y OÜ-lt. Samuti tehti võlgnikule novembris 2019 ülekanne 600 eurot, millest võlgnik kohut

ega usaldusisikut ei teavitanud. Võlgnik ei teavitanud kohut ega usaldusisikut ka töötamisest

Soome Vabariigis ning ei teinud väljamakseid saadud tuludest. Võlgnik kinnitas

6. septembri 2022 ärakuulamisel, et töötas Soomes ja sai osa tasust sularahas. Seega on võlgnik

saanud tulu, kuid eraldisi võlausaldajatele ei teinud. Võlgnik on saanud osa töötasu „mustalt“,

kahjustades sellega võlausaldajate õigusi.

9.3. Lisaks suurendas võlgnik menetluse kestel kohustusi. Maakohtu 12. septembri 2019

otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on võlgnikule määratud rahaline karistus

3400,65 eurot ja ta pidi hüvitama menetluskulud 1437,32 eurot. Samuti nähtub kohtute

infosüsteemist, et võlgnik on 21. veebruaril 2018 sõitnud joobeseisundis ja hoiab menetlusest

kõrvale. Nii on võlgnik käitunud viisil, mis kahjustab võlausaldajate huve.

9.4. Eelnevast tulenevalt tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada PankrS

§ 175 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel ning võlgnik jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamata. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-tes 1–4 toodud kohustusi olles vähemalt

hooletu ning nii kahjustanud võlausaldajate huve.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

10. Võlgnik esitas 7. oktoobril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja uue määrusega ta täitmata jäänud kohustustest vabastada või alternatiivselt

pikendada võlgadest vabastamise menetlust, andes täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks.

Menetluskulud palub võlgnik panna võlausaldajate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised.

10.1. Esiteks kohaldas maakohus vääralt PankrS § 175 lg-d 1, 2 ja 3, sest ei esine vajalikke

eelduseid, et jätta võlgnik võlgadest vabastamata ja tema suhtes menetlus lõpetada kohustustest

mittevabastamisega. Lähtudes PankrS § 175 lg 2 p-st 2 ja lg-st 5, tuli võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik on: 1) PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud

kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet

oma sissetulekute ja vara kohta; 2) oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) kohustuse

süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohtul on õigus kohustustest

vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui täidetud on kõik eelnimetatud tingimused.

Maakohus leidis vääralt, et kohtul on õigus seda teha vaid ühe eelduse esinemise korral.

10.2. Teiseks hindas maakohus võlgniku kohustuste täitmist ajavahemikul 11. mai 2015 –

11. mai 2020. Samas toimus hindamine 23. septembri 2022 seisuga. Sellega on võlgnikult

võetud võimalus taotleda võlgadest vabastamise menetluse pikendamist. Kui kohus oleks

vahetult viie aasta möödumisel tähelepanu juhtinud samadele asjaoludele, siis oleks võlgnikul

saanud oma käitumist parandada, aga nüüd on seitsmeaastase tähtaja möödumise tõttu see

võimalus minetatud. Võlgnik soovib menetluse pikendamist, et tal oleks sisuline võimalus

enese toetajate abil püüda kohustusi täita.

10.3. Kolmandaks ei nähtu vaidlustatud määrusest, kuidas maakohus tuvastas süüliselt

kohustuste rikkumise. Ei ole põhjendatud eeldada, et isik, kes on niigi pankrotivõlgnik, oleks

võimeline oma kohustusi täitma ideaalselt. Käesolevas menetluses on kinnitust leidnud, et

võlgnikul on raske mõista võlgadest vabastamise menetlusega seotud kohustuste järjepideva

täitmise vajadust ja selleks vajalike toimingute järjepidevat tegemist. Sellisel juhul ei saa

lähtuda nn keskmisest standardist, vaid peab hindama, mis on konkreetse isiku puhul mõistlik

suutlikkus kohustusi täita.

10.4. Neljandaks ei selgitanud maakohus, millest nähtub, et võlgnik on varjas oma tulusid või

andis valeteavet või jättis selle andmata. Võlgniku pangakonto väljavõttest ei saa teha üheseid

4 (6)

järeldusi. Määrusest ei nähtu sisulist analüüsi ega ole arusaadav, mille alusel kohus järeldab, et

võlgnik varjas tulu tahtlikult. Kui maakohus tuvastas võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida

võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tulnuks kohtul esmalt nõuda võlgnikult

lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks.

10.5. Viiendaks ei ole võlgnik vastavalt PankrS § 173 lg-le 5 kohustatud usaldusisikule andma

üle tulu, mille seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata ei saa. Täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega PankrS ja TMS alusel

ei pidanud võlgnik usalduslikule üle andma järgmisi summasid: 2015. aastal kokku

3258,38 eurot, 2016. aastal kokku 5160 eurot, 2017. aastal kokku 5640 eurot, 2018. aastal

kokku 6000 eurot, 2019. aastal kokku 6480 eurot ja 2020. aastal 2542,16 eurot. Maakohus ei

hinnanud, kas seadusest tuleneva kinnipidamise keelu tõttu ei saa üldse võlgnikule ette heita

usaldusisikule raha mitteüleandmist. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis pole võlgnikul tulu,

mida saanuks anda üle usaldusisikule. Maakohus ei arvestanud võlgniku väiteid tema tervisliku

seisundi, ema ülalpidamise ja teenitud tulu kohta.

10.6. Kuuendaks ei kogunud maakohus tõendeid omal initsiatiivil, mis võimaldaks hinnata, kas

võlgnik on üldse seisundis, et kohustusi täita. Maakohus oleks pidanud koguma tõendeid

võlgniku haiguslugude kohta.

10.7. Seitsmendaks peaks menetluskulud, arvestades asjaolusid, jääma võlausaldajate kanda.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele ja usaldusisikule

tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldaja II ja usaldusisik vaidlesid kaebusele vastu.

Võlausaldajad I ja III oma seisukohti ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus

20. oktoobril 2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Kaebusega seonduvad

menetluskulud kannab võlgnik.

13. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused.

13.1. Võlgnik esitas määruskaebuses taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.

Vaidlustatud määrus sisaldub juba käesoleva tsiviilasja toimikus, seega puudub vajadus selle

täiendavaks võtmiseks toimikusse. Kaebusele lisatud arvuti ekraanipilt on mitteloetav ja

kaebuses ei ole ka välja toodud, mida sellega soovitakse tõendada. Neil kaalutlustel jääb

võlgniku taotlus TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Võlgnik esitas kaebuse

elektrooniliselt ja kohus tagastab selle lisad nr 1 ja 3 (dtl 428–431, 434) samuti elektrooniliselt.

13.2. Usaldusisik esitas määruskaebuse vastuses taotluse täiendavate tõendite (e-kirjavahetus

võlgnikuga, dtl 369–403) vastuvõtmiseks. Esitatud tõendid tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel

toimikusse võtta ja neid hinnata kaebuse lahendamisel.

14. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

14.1. Käesolevas asjas tuleb füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg 2 järgi lähtuda asja

lahendamisel kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS redaktsioonist. Füüsilisest isikust võlgniku

kohustustest vabastamist reguleeris sel ajal PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast

viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku

taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 175 lg 5¹

kohaselt võib viieaastast tähtaega pikendada kokku seitsme aastani. Kui kohus vabastab

5 (6)

võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

14.2. Ülaltoodut arvestades tuleb kohustustest vabastamise üle otsustada üldjuhul viie aasta

möödudes. Seega hindas maakohus asjakohaselt võlgniku kohustuste täitmist ajavahemikul

11. mai 2015 – 11. mai 2020. Praegusel juhul on kohustustest vabastamise menetlus pikenenud

seitsmele aastale ja vaidlustatud määrusest nähtuvalt võttis maakohus arvesse ka viidatud

ajavahemikule järgnevaid sündmusi. Kokkuvõttes on maakohus õigesti PankrS § 175 lg 8

alusel lõpetanud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise

menetluse.

Maakohus käitus võlgnikule soodsamalt, sest kohustusest vabastamise menetlus pikenes

automaatselt kahe aasta võrra. Alusetu on võlgniku etteheide, et kohus ei hinnanud õigel ajal

kohustuste täitmist ning seetõttu ei saanud ta muuta oma käitumist ja toetajate abil kohustusi

täita. Maakohus selgitas 27. septembri 2016 ärakuulamisel võlgnikule kohustust tegeleda

mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Ühtlasi selgitas

kohus, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha

vahetusest ning mitte varjama saadud tulu ega vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Samuti nähtub

e-kirjavahetusest (II kd tl 96–118), et usaldusisik on 2018.–2020. aastatel võlgnikule meelde

tuletanud tema kohustusi. Seega oli võlgnikule teada, kuidas ta peab käituma, et vabaneda

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste täitmisest. Menetluse ajal võlgnik ei otsinud ega

teinud tööd, mis oleks taganud võlausaldajatele võlgnevuse katteks väljamaksete tegemise

mõistlikus ulatuses. Samuti ei teatanud ta kohtule ega usaldusisikule Soomes töötamisest ja

saadud tulust. Neil asjaoludel keeldus maakohus põhjendatult seitsme aasta möödumisel

võlgniku kohustustest vabastamast.

14.3. Nähtuvalt usaldusisiku aruandest (I kd tl 198–201) ja e-kirjavahetusest (II kd tl 96–118)

on usaldusisik pidevalt võlgnikuga suhelnud. Usaldusisik on võlgnikule meelde tuletanud tema

kohustusi ja vastanud küsimustele. Kui võlgnik jättis mingid andmed esitamata, ei saa

süüdistada usaldusisikut, et koostöö ei sujunud.

14.4. Praegusel juhul saab usaldusisiku aruande ning võlgniku enda aruande ja ärakuulamisel

avaldatu alusel järeldada, et võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega PankrS § 173

lg 1 tähenduses, kusjuures ta rikkus oma kohustust tahtlikult. Võlgnik pidi andma endast

parima, et rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Seitsme aasta jooksul

võlausaldajate nõuete täitmine üksnes summas 38,86 eurot ei ole võimalikult suur ulatus.

Võlgnik ei toonud esile asjaolusid, mis kinnitaks kõige temast oleneva tegemist, leidmaks

võimalusi rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Põhjendatud ei ole võlgniku

arusaam, et võlgadest vabanemiseks piisab sellise sissetuleku teenimisest, millele seadusest

tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Kirjeldatud käsitlus on vastuolus võlausaldajate huvide ja

kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga – võimaldada uus majanduslik algus eriti

raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima seniste nõuete rahuldamisel.

Samuti on põhjendamatu võlgniku seisukoht, et maakohus pidanuks järeldama, et võlgniku

sissetuleku suurust arvesse võttes ei saa talle ette heita usaldusisikule raha mitteüleandmist.

Maakohus tuvastas, et kohustustest vabastamise menetluse ajal varjas võlgnik tahtlikult

osaliselt oma sissetulekuid PankrS § 173 lg 2 tähenduses. Võlgnik tunnistas telefoni teel

toimunud ärakuulamisel kohtule, et töötas mingi aeg Soomes ja sai seal tasu, samuti väitis

võlgnik, et on mitteametlikult töötanud automehhaanikuna. Nähtuvalt usaldusisiku aruandest ja

e-kirjavahetusest andmeid töökoha vahetuse ja saadud tulu kohta võlgnik usaldusisikule ei

esitanud. Seega jättis võlgnik osa sissetulekuid kajastamata ja püüdis seeläbi varjata oma tulusid

ning vabaneda võlausaldajate nõuete rahuldamisest.

6 (6)

Tuvastades, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid varjanud, tuvastab kohus

ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud tahtlikult. Vara saab põhimõtteliselt varjata ainult

tahtlikult. Niisiis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse

§ 104 lg 5 mõttes. Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning

vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt

PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi (vt Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16,

p 17).

Eeltoodu põhjal leidis maakohus õigesti, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse

jooksul süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega ja kohustust mitte varjata saadud tulu, mistõttu tuleb ta jätta PankrS § 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata. Kohustuste rikkumine tõi kaasa võlausaldajate huvide

kahjustamise, sest võlausaldajatel jäi saamata raha, mida võlgnik võinuks kohaselt tulutoovat

tegevust otsides ja kõiki sissetulekuid ausalt välja tuues võlausaldajatele välja maksta.

14.5. Kuigi TsMS § 477 lg 7 annab kohtule hagita menetluses õiguse koguda tõendeid omal

algatusel, ei tähenda see kohtu kohustust igas asjas ise tõendeid koguda. Tõendi kogumise

kohustus tekib olukorras, kus selleks on piisav ajend. Praegusel juhul sai maakohus arvestada

usaldusisiku aruandega, millest nähtuvalt maksis Sotsiaalkindlustusamet võlgnikule pensioni

novembrini 2018. Sotsiaalkindlustusamet vastas usaldusisiku järelepärimisele 2. aprillil 2019,

et võlgnikule ei ole pensioni määratud. E-kirjavahetusest ei nähtu, et võlgnik oleks

usaldusisikule teatanud tervisest tulenevast töötamise takistusest. Kirjavahetusest nähtub, et

võlgnik teatas 27. mail 2019 usaldusisikule oma töötu staatusest. Ka usaldusisiku aruandest

nähtub, et Töötukassa maksis võlgnikule hüvitist alates märtsist 2019. Nendest asjaoludest

järeldub, et alates 2018. aasta lõpust pole tuvastatav võlgniku tervislikust seisundist tulenev töö

tegemise takistus. Niisiis puudus maakohtul vajadus koguda tõendeid võlgniku tervise kohta.

Lisaks ei kasutanud võlgnik TsMS § 662 lg-s 3 ette nähtud võimalust esitada koos kaebusega

tõendeid enda tervise kohta.

14.6. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda määruskaebuses esile toodud asjaolud jõuda

maakohtu järeldustest erinevale seisukohale kohustustest vabastamise menetluse tulemuse

osas.

14.7. Kohustustest vabastamise menetlus viidi läbi võlgniku avalduse alusel ning arvestades

vaidluse muid asjaolusid, jättis maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 172 lg 1 esimese lause

alusel võlgniku kanda.

15. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

16. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Asja

materjalidest nähtuvalt teistel menetlusosalistel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad,

mistõttu jäävad need rahaliselt kindlaks määramata.

17. TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja PankrS § 5 lg 1 võimaldavad esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

Käesoleva määruse peale saab kaevata kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)