2-20-3048/100 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 16.veebruaril 2023

tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-20-3048

Kohtuasi

AS-i Uuemõisa Invest hagi J Vi ja P V vastu

käenduslepingust

tuleneva

võlgnevuse

solidaarselt

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

134 829,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: aktsiaselts UUEMÕISA INVEST (registrikood

10043527, asukoht Karja tn 27, 90502, Haapsalu)

lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja advokaat

Grete-Kai Teeäär

Kostja I: J V (isikukood xxx, elukoht xxx) lepinguline

esindaja vandeadvokaat Olavi Järve

Kostja II: P V (isikukood xxx, elukoht xxx) lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaire Aus

Kohtuistungi aeg

06.veebruar 2023

Resolutsioon

1. Rahuldada AS-i Uuemõisa Invest hagi J V ja P V vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse

ja viivise solidaarselt väljamõistmiseks.

2. Mõista solidaarselt J V ja P V AS-i Uuemõisa Invest kasuks välja 58 236,53 eurot, millest

40 891,23 eurot on põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud

viivis.

3. Mõista solidaarselt J V ja P V AS-i Uuemõisa Invest kasuks välja viivis 15% aastas

põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates 02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata J V ja P V taotlus ajatada kohtuotsuse täitmine ja määrata väljamõistetava

võlgnevuse täitmine solidaarselt igakuise summana 500 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

Hagimenetluse kulud jätta solidaarselt J V ja P V kanda ja määrata kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue

1. AS Uuemõisa Invest (edaspidi hageja) esitas J V (edaspidi kostja I) ja P V (edaspidi kostja II)

vastu hagi põhinõudes 94 999,67 eurot, intressi nõudes 8000 eurot, viivise nõudes 17 580,08 eurot.

Kostjad maksid pärast hagi esitamist 04.03.2020 hagejale 80 000 eurot. Pärast kostjate 04.03.2020

makset jäi menetlusse hagi põhiosa 40 891,23 euro. Hageja vähendas 13.04.2020 oma nõuet ja

palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõude 40 891,23 eurot, viivise 670,35 eurot ja

edasiulatuva viivise 15% põhinõudelt. 02.01.2023 nõude ümberarvestuses palus hageja kostjalt

välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks 58 236,53 eurot, millest 40 891,23 eurot on

põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis ning viivise 15%

aastas põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates 02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja H OÜ, registrikood xxx, endiste ärinimedega W OÜ ja

T D OÜ (edaspidi põhivõlgnik) 09.04.2015 laenulepingu nr J-03, mille alusel andis hageja

põhivõlgnikule (ärinimega T D OÜ) laenu 160 000 eurot. Laenulepingule on 10.05.2016 ja

15.08.2017 sõlmitud kaks lisakokkulepet. Põhivõlgnik kohustus laenulepingu ja 15.08.2017

lisakokkuleppe järgi laenu tagastama 31.08.2018. Põhivõlgnik ei tagastanud laenu nimetatud

tähtpäevaks. 01.04.2019 saatis hageja põhivõlgnikule nõude tasuda võlgnevus hiljemalt

30.04.2019, mille ta sai kätte, kuid ei tasunud võlgnevust ka nõudekirjas määratud tähtajaks.

09.04.2015 sõlmitud käenduslepingu kohaselt tagavad kostja I ja kostja II käendajatena

põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja ees 300 000 euro suuruse

käendussumma ulatuses. Käenduslepingule on 16.05.2016 ja 15.08.2018 sõlmitud kaks

lisakokkulepet. Mõlemad kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed ning põhivõlgniku osanikud

kostjatele kuuluvate äriühingute kaudu. Perioodil 19.12.2014-21.06.2019 oli põhivõlgniku osanik

J G OÜ ja 09.03.2018-21.06.2019 W E OÜ. J G OÜ ja W E OÜ osanikud ja juhatuse liikmed olid

erinevatel ajaperioodidel käendaja I või käendaja II. 09.09.2019 kuulutas Harju Maakohus välja

põhivõlgniku pankroti. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli laenulepingust tulenev

põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 113 981,83 eurot. Hageja esitas 19.09.2019 pankrotihaldurile

nõudeavalduse 605 270,65 euro nõude tunnustamiseks. Nõudeavaldus sisaldab hagis nimetatud

laenulepingust tulenevat võlgnevust, kuid ka teisi hageja nõudeid põhivõlgnik vastu, mis ei ole

käesoleva hagi esemeks. Kostjad ei ole laenu- ja käenduslepingust tulenevat maksekohustust

hageja ees täitnud vaatamata hageja poolt kostjatele 01.04.2019 ja 11.02.2020 saadetud

nõudekirjadele. Hagiavaldusega nõuab hageja kostjatelt solidaarselt 120 579,75 euro ja lisanduva

viivise väljamõistmist. Pärast hagi esitamist on kostja I 04.03.2020 maksnud hagejale 80 000

eurot, millest tulenevalt vähendab hageja hagis esitatud nõuet kostjate poolt käendatava

laenulepingu nr J-03 punkti 10.4 alusel selliselt, et loeb 04.03.2020 makse arvelt tasutuks

viivisenõude 17 891,56 eurot, intressi võlgnevuse 8000 eurot ning osaliselt põhivõlgnevuse

54 108,44 eurot. Hageja nõuab kostjatelt laenu- ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist

VÕS § 108 lg 1 ning § 142 ja § 145 lg 1 alusel. Kostjad vastutavad põhivõlgnikuga solidaarselt

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest VÕS § 145 lg 2, VÕS § 65 ja käenduslepingu p

9.1 alusel.

Kostjate vastuväidete kokkuvõte

3. Kostjad võtsid hagi õigeks osaliselt, palusid rahuldada hagi summas 29 762,02 eurot, muus osas

jätta rahuldamata ning ajatada otsuse täitmine selliselt, et kostjad kohustuvad tasuma

kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetava summa igakuiselt solidaarselt 500 eurot kuus kuni

võlgnevuse tasumiseni. Hagi on esitatud nende vastu eesmärgiga tekitada kahju, sh

menetluskulude näol, see ei olnud vajalik, sest kostjad olid valmis hageja põhjendatud nõuded

täitma kohtuväliselt ning on hageja nõudeid vabatahtlikult kohtuväliselt täitnud. Hageja ja

põhivõlgniku vahel laenulepingu sõlmimist summas 160 000 eurot, selle muutmist kokkulepetega

nr 1 ja nr 2 ja tagasimaksmise tähtaega 31.08.2018 kostjad ei vaidlusta. Kostjate, H K ja hageja

vahel on sõlmitud 09.04.2015 käendusleping, millega kostjad ja H.K võtsid käendajatena

kohustused solidaarselt vastutada laenuandja ees laenulepingust tulenevate laenusaaja rahaliste

kohustuste täitmise eest, käenduslepingut on seoses laenulepingu tähtaja pikendamisega muudetud

mais 2016 ja augustis 2017. Käendusleping on tarbijakäendusleping. Kostja I on käendajana

tasunud hagejale 20.05.2019 põhisumma 6667 eurot, 13.06.2019 põhisumma 5000 eurot,

04.03.2020 põhisumma 80 000 eurot, kokku põhisumma 91 667 eurot. Kostja II on käendajana

tasunud hagejale 10.05.2019 põhisumma 53 333,33 eurot. Kostjad seavad kahtluse alla hageja

põhjused H.K vastu nõude esitamata jätmisel olles arvamusel, et ilmselt on H.K

võõrandamislepingutega käendajana laenulepingust tulenevat võlga tasunud, millest kostjatele ei

ole teada antud. Hageja ei saa nõuda kostjatelt laenusaaja rahaliste kohustuste täitmist, mille on

käendaja H.K täitnud kinnisasjade võõrandamise jms tehingute kaudu hagejale. Kostjad on

hagejale tasunud põhisummast 145 000,33 eurot, põhinõude jääk on seega 14 999,67 eurot. Iga

käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma hageja ees on 100 000 eurot, seega seda summat

ületavas osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja on arvestanud viivist alates 01.05.2019 kuni

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päevani 09.09.2019 määras 30% aastas ning alates

10.09.2019 kuni hagi esitamise päevani 25.02.2020 määras 15% aastas, mis on ebamõistlikult

suured ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu kostjad taotlevad

viivisemäära vähendamist mõistliku suuruseni. Hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

isik, kelle aktsiakapital on 122 400 eurot, varasid kokku suurusjärgus 3 300 595 eurot, kuid kostjad

on füüsilised isikud, kes on täitnud ja peavad täitma suuri nõudeid igapäevastest sissetulekutest

ning säästudest ja võtma täiendavalt laenu, et oma kohustusi hageja ees täita. Põhivõlgnik

laenusaajana on pankrotis, mida kohus peab viivisenõude vähendamisel arvestama. Hageja andis

laenulepinguga laenu summas 160000 eurot. Hagejale on tasutud summa 65000,33 eurot +

89466,67 eurot5 + 80000 eurot6, ehk siis kokku 234467 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja juba

käesolevaks hetkeks saanud tasumisi ligi 1,5 kordses põhinõude ulatuses. Järelikult ei ole hageja

ka mitte mingit kahju kandnud. Järelikult esinevad käesolevas asjas alused viivise vähendamiseks.

Mõistlik viivisemäär kostjate hinnangul on 8%-i võlgnetavalt summalt aastas vastavalt VÕS § 113

lg 1. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostjad taotlevad kohtult ajatada otsuse

täitmine selliselt, et kostjad kohustuvad tasuma kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetava

summa igakuiselt solidaarselt summas 500 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni. Vastupidine

otsuse täitmine paneb kostjad majanduslikult keerulisse olukorda. Kostjad on käesolevas

menetluses

esitanud

dokumendid

enda

halva

majandusliku

olukorra

osas

seoses

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlemisega ja seega

tõendanud oma halba majanduslikku olukorda.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 09.04.2015 laenulepingu nr J-03, mille

alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu 160 000 eurot, et laenulepingule sõlmiti 10.05.2016 ja

15.08.2017 kaks lisakokkulepet, et põhivõlgnik kohustus laenulepingu 15.08.2017 lisakokkuleppe

järgi laenu tagastama 31.08.2018, et põhivõlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud, et põhivõlgnik

on pankrotis, et hageja on esitanud pankrotimenetluses nõudeavalduse, kuid nõuet osaliselt ega

täielikult rahuldatud ei ole, et kostjad olid erinevatel ajaperioodidel äriühingute kaudu

põhivõlgniku osanikud ja juhatuse liikmed, et kostjad on laenu tagastanud osaliselt.

5. Pooled vaidlevad tagastamisele kuuluva käenduse maksimumsumma, laenusumma ja viivisemäära

üle.

6. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1

esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

7. Poolte vahel 09.04.2015 sõlmitud laenulepinguga ja laenulepingule 10.05.2016 ja 15.08.2017

sõlmitud lisakokkulepetega on tõendatud, et põhivõlgnik kohustus laenulepingu punkti 3.2 alusel

saadud laenu 160 000 eurot laenulepingu punkti 6.1 järgi tagastama 30.04.2016, mida pikendati

10.05.2016 lisakokkuleppe järgi kuni 30.04.2017 ja 15.08.2017 lisakokkuleppe järgi kuni

31.08.2018. Laenulepingu p 10.4 järgi arvestatakse makstuks esimeses järjekorras võlgnevuse

sissenõudmise kulud ning viivisintress, seejärel tähtajaks maksmata intressid ning viimasena

tähtajaks tasumata laenusumma. Võla arvestusest nähtuvalt on hageja kostjatelt 04.03.2020

laekunud makse arvelt esimesena arvestanud tasutuks sissenõutavaks muutunud viivise ja intressi

ning alles seejärel põhivõlgnevuse, mis vastab laenulepingu p-le 10.4. Seega ei põhine kostjate

võlaarvestus summas 29 762,02 eurot, millest põhivõlg on 14 999,67 eurot, intress 8000 eurot ja

viivis 6762,35 eurot, hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingul. Hageja 02.01.2023 esitatud

nõude ümberarvestuses, millest 40 891,23 eurot on põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023

sissenõutavaks muutunud viivis, kokku 58 236,53 eurot vastab laenulepingu p-le 10.4.

8. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal

on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 on

sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse

täitmist. Järelikult on hagejal laenulepingust tulenev nõue, mis 02.01.2023 esitatud nõude

ümberarvestuse järgi on 40 891,23 eurot põhjendatud ja tõendatud ning kuulub hageja kasuks VÕS

§ 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 alusel väljamõistmisele.

9. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse

ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige

viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 150 järgi kui sama kohustust

käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei

andnud käendust ühiselt. VÕS § 65 lg 1 järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt,

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt või mõnelt neist.

10. Poolte vahel 09.04.2015 sõlmitud käenduslepinguga ja käenduslepingule 16.05.2016 ja

15.08.2018 sõlmitud lisakokkulepetega on tõendatud, et käenduslepingu punktide 6 ja 7 kohaselt

tagavad kostja I ja kostja II käendajatena põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmist hageja ees 300 000 euro suuruse käendussumma ulatuses. Seega on käenduslepingus

kokku lepitud käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma 300 000 eurot. E-äriregistri

teabesüsteemi väljavõtetega on tõendatud, et perioodil 19.12.2014-21.06.2019 oli põhivõlgniku

osanik J G OÜ ja 09.03.2018-21.06.2019 W E OÜ, J G OÜ ja W E OÜ osanikud ja juhatuse

liikmed olid erinevatel ajaperioodidel käendaja I või käendaja II. Seega olid kostjad

käenduslepingu sõlmimise ja/või lisakokkulepete sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed

ning põhivõlgniku osanikud kostjatele kuuluvate äriühingute kaudu. Käenduslepingu

lisakokkulepetega on tõendatud, et käenduslepingule on 16.05.2016 ja 15.08.2018 sõlmitud kaks

lisakokkulepet. Kuna käendajad tagavad ühiselt ühe kohustuse täitmist ning osavastutuse

kohaldamiseks puudub kokkulepe, siis on tegemist kaaskäendajatega, kes vastutavad võlausaldaja

ees solidaarselt maksimaalselt 300 000 euro ulatuses. Käesoleval juhul on kostjate vastu esitatud

nõue väiksem käenduse maksimumsummast.

11. Kostjate väide, et H.K võib olla osaliselt käenduslepingust tuleneva nõude hagejale tasunud ja

hageja võib käesoleva hagiga alusetult rikastuda, on põhjendamatu ja vastuolus hageja esitatud

tõendiga s.o H.Ki kinnitusega selle kohta, et ta ei ole käenduslepingust tulenevat käenduskohustust

hageja ees täitnud. Hageja väidet, et tema ja H.Ki vahel on täiendav laenusuhe, tõendavad ka

Äripäeva 14.11.2019 artikkel „H Kt ähvardab kolakas nõue“, milles on loetletud H.Ki varalised

kohustused võlausaldajate s.h hageja ees ja 27.03.2018 nõude loovutamise leping, mille p-st 6.4.

nähtub, et hagejal oli H.Ki vastu hageja ja H. Ki vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue.

12. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja TsMS § 367 nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on

ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, peetakse viivisemääraks

lepingujärgset intressimäära. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest

kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

13. Laenulepingu punkti 11.2 ja 4.1 järgi kohustus võlgnik tasuma laenult viivist 30% aastas s.o

kahekordses intressimääras. Viivise arvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist alates

01.05.2019 kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päevani 09.09.2019 30% aastas ning

alates 10.09.2019 kuni hagi esitamiseni 25.02.2020 15% aastas. Käenduslepingu p 9.3. kohaselt

on käendusega tagatud nii põhinõue kui ka kõrvalnõuded, sh viivised.

14. Kostjad on palunud väljamõistetavat viivisemäära vähendada 8%-ni. Kohus on seisukohal, et

hageja nõutud viivisemäär on põhjendatud, kooskõlas kohtupraktikaga ning puudub alus

viivisemäära vähendamiseks alljärgnevatel põhjendustel. Viivisemäära vähendamisel VÕS § 113

lg 8 ja VÕS § 162 alusel tuleb arvestada kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, et viivis

0,25%-0,5% päevas (73-182,5% aastas) on äriühingute vahelistes lepingutest mõistlik ja

aktsepteeritav. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus kokkulepitud ja hagis esitatud

viivisemäär on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Hageja on ise viivist käendajate vastu

vähendanud poole võrra. Nii nähtub viivise arvestusest, et hageja on viivise nõudmisel arvesse

võtnud põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist 09.09.2019 ning alandanud alates pankroti

väljakuulutamisest nõutavat viivisemäära poole võrra, nõudes kostjatelt kui käendajatelt viivist

15% põhivõlalt aastas. Kohus on seisukohal, et arvesse saab võtta ka seda, et kostjad olid

käenduslepingut sõlmides põhivõlgnikuga seotud isikud - juhatuse liikmed (kostja I oli

põhivõlgniku juhatuse liige 2012-2016 ja kostja II perioodil 2016-2019), osanikud teiste

äriühingute (J G OÜ ja W E OÜ) kaudu ning põhivõlgniku tegevusest lõplikud kasusaajad. Seega

andsid kostjad käenduse oma majandustegevuse raames ja huvides.

15. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole tõendanud väiteid nende raske majandusliku olukorra kohta.

Kostjate

Tallinna

Ringkonnakohtule

02.11.2021

esitatud

menetlusabitaotlused

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendid,

vaid on menetlusosaliste TsMS § 199 lg 1 p 3 alusel kohtule esitatavad taotlused. Taotlustele

asjakohaseid tõendeid sissetulekute ja vara kohta ega pangakontode väljavõtteid lisatud ei ole.

Ringkonnakohtu 03.11.2021 kirjast kostjatele nähtub, et Ringkonnakohus küsis kostjatelt selgitusi

nende sissetulekute kohta ning tõendite - nelja kuu kommunaalkulude arvete ja arvelduskontode

väljavõtete esitamist. Ringkonnakohtu kohustuse täitmise asemel on kostjad riigilõivu tähtajaks

tasunud. Seega puuduvad kohtul tõendid kostjate sissetulekute ja vara kohta ning üksnes

kommunaalkulude arvete alusel ei ole võimalik kostjate majandusliku olukorra kohta järeldusi

teha. Asjast nähtuvalt kuulub kostjale II kaks kinnistut, mistõttu ei saa teda varatuks ega

majanduslikult vähekindlustatuks pidada.

16. Seega kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

mõistmisele põhinõue 40 891,23 eurot, kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis

17 345,30 eurot, kokku 58 236,53 eurot ning viivis 15% aastas põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates

02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni.

17. TsMS § 445 lg-st 1 tulenevalt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise

viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostjad palusid kohtul hageja kasuks

väljamõistetav summa ajatada igakuisteks makseteks 500 eurot kuus, millele lisandub intress 8%

kogu võlgnevuse jäägilt aastas. Hageja vaidles taotlusele vastu. Kohus on seisukohal, et kostjad ei

ole taotluses välja toonud ega tõendanud erakorralisi asjaolusid, mis annaksid aluse võlgnevuse

tasumist ajatada. Kohus tuvastas eelpool, et kostjate väited raske majandusliku olukorra kohta on

tõendamata ning kostjale II kuulub kaks kinnistut, mille kostja saab vajadusel nõude täitmiseks

võõrandada. Ka ei ole kohtuotsuse ajatamine arvestades laenukohustuse täitmise lepingus

sätestatud tähtaega 31.08.2018 ja hageja antud täiendavat täitmise tähtaega 30.04.2019 hageja

suhtes õiglane ega mõistlik, sest kostjate pakutud viisil maksete ajatamine pikendaks võlgnevuse

tasumist ligikaudu seitsmele aastale.

Menetluskulude jaotus

18. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §

165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad

menetluskulude eest samuti solidaarselt. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kannab hageja menetluskulud

ise juhul, kui kostja võtab kohe hagi õigeks ning kostja ei ole oma tegevusega andnud alust hagi

esitamiseks.

19. Kostjate taotlus jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda, sest hagiga kohtusse pöördumine

ei olnud vajalik ega põhjendatud, on põhjendamatu. Hageja teatest nähtuvalt teavitas ta kostjaid

juba 01.04.2019, et kostjate poolt käendatud laenuleping on muutunud täies ulatuses

sissenõutavaks ning nõudis laenu tagastamist hiljemalt 30.04.2019. Kostjad tasusid hagejale

perioodil 10.05.2019-13.06.2019 kokku 65 000,33 eurot. Pärast 2019.a juunit makseid tehtud ei

ole. Hagi esitati kohtusse 25.02.2020, seega ligikaudu kaheksa kuud hiljem. Kostjad on oma

kohustusi kohtuväliselt enne hagi kohtusse esitamist vabatahtlikult täitnud osaliselt ja pärast hagi

kohtusse esitamist on kostjad täitnud oma kohustusi samuti osaliselt. Täitmata põhivõla ja viivise

osas on pooltel olnud kohtumenetluses pikaajaline vaidlus. Järelikult ei ole kostjad hagi õigeks

võtnud TsMS § 168 lg 6 tähenduses ning antud säte kohaldamisele ei kuulu. Seega pöördus hageja

kohtusse põhjendatult. Sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmiseks hagi esitamist kohtusse ei

saa pidada võlausaldaja poolt lubamatuks ega õiguste teostamiseks halvas usus ega võlgnikule

kahju tekitamiseks. Kostjad ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaks TsMS § 162

lg 4 kohaldamist, kohus tuvastas eelpool, et nende väited raske majandusliku olukorra kohta on

paljasõnalised. Seega kuivõrd kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta

TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

20. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud

menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab

tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus on seisukohal, et

menetluskulude suurus tuleb kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik