2-19-7640/92 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti-Kerstna Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-7640

Tsiviilasi

A.A. hagi osaühingu NÕO LIHATÖÖSTUS vastu

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja

viivise maksmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22619,75 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu NÕO LIHATÖÖSTUS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. jaanuar 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/kostja: Osaühing NÕO LIHATÖÖSTUS

(registrikood 10005487), esindaja vandeadvokaat Triin

Kaurov

Vastustaja/hageja:

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXX), esindaja Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2022 otsus tsiviilasjas 2-19-7640 ja teha

uus otsus, millega jätta A.A. hagi Osaühingu NÕO LIHATÖÖSTUS vastu

rahuldamata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.A. kanda.

4. Mõista A.A.lt välja Osaühingu NÕO LIHATÖÖSTUS kasuks menetluskulude

katteks 2448 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113

lõikes 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. A.A. (hageja) esitas 20. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi Osaühing Nõo lihatööstus vastu

kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ja viivise maksmiseks. Hageja palus hagis ja

selle täpsustustes mõista kostjalt välja ajavahemikus 22. mai 2016 - 30. aprill 2019 saamata

jäänud tulu 21 227,76 eurot ja alates 1. maist 2019 saamata jääva tulu eest igakuine hüvitis

692,94 eurot ning viivis hüvitiselt. Hageja taotles määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord,

mille kohaselt toimub igakuise hüvitise arvutamine ja muutumine järgmise valemi alusel:

igakuise hüvitise arvutamiseks korrutatakse hageja indekseerituid kuutöötasu (24. mai 2019

seisuga 1385,48 eurot) hageja kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga

(24. mai 2019 seisuga 50%), millest lahutatakse hageja juurdeteenitud brutotöötasu osas,

milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (24. mai 2019 seisuga 50%) vastvat osa

hageja indekseeritud töötasust;

Hagiavalduse kohaselt tuvastas töötervishoiuarst 6. detsembril 2013 hagejal kutsehaiguse, mis

kujunes välja kostja juures aastatel 1993-2013 töötamise ajal;

Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 12. detsembril 2015 hagejal püsiva töövõime kaotuse 50%

ulatuses alates 22.09.2015, mida põhjustas kutsehaigus. 5. detsembril 2018 tuvastas

Töötukassa jätkuva osalise töövõime ajavahemikus 7. august 2018 - 6. august 2021.

Tööinspektsiooni uurimise kohaselt põhjustasid kutsehaiguse füüsiline töö kostja juures

ebasoodsas keskkonnas, koormus, sundasendid, korduvad jõu ühetaolist rakendamist vajavad

liigutused kätele, õlavöötmele ja raskuste teisaldamine.

Hageja töötas 9. veebruarist 1993 - 21. maini 2016 kostja juures lihttöölise, X, X ning XXX.

2015. aastal teenis hageja 14994,60 eurot aastas, millest 12 kuu keskmine töötasu oli 1249,55

eurot (bruto). 21. mail 2016 lõpetas hageja töölepingu kostjaga tervislikel põhjustel. Pärast

seda vähenes hageja brutosissetulek ja tekkis varaline kahju saamata jäänud tulu ulatuses.

Tööinspektsiooni uurimise kohaselt rikkus kostja töö- ja tervishoiuohutusnorme, mis tõid

kaasa tervisekahjustused ning kahju tekkimise.

Hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevuse(-tus)ega. Hageja

sissetulek ei oleks vähenenud, kui kostja oleks täitnud töötervishoiu ja -ohutuse norme.

Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Hageja kahju hüvitamise nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil hageja kahjust teada sai või pidi teada saama.

Enne töösuhte lõppemist ei olnud hagejale kahju tekkinud. Haginõude aegumine algas 22.

mail 2016, kui hageja oli esimest päeva töötu ehk ilma töise sissetulekuta. Hageja esitas

hagiavalduse kohtule 20. mail 2019 ja seega ei ole hageja nõue aegunud.

Hageja leidis, et põhjendamata on kostja väide, et kahjust tuleb lisaks juurdeteenitavale

töötasule maha arvestada töövõimetuspension ja töövõimetoetus. Hageja võrdles enne kahju

tekkimist makstud keskmist sissetulekut pärast saadud sissetulekuga. Nende vahe (diferents)

on saamata jäänud tulu. Vaidlustamata asjaoludel maksti hagejale töövõimetoetust enne 22.

maid 2019. Hageja oleks saanud töövõimetoetust ka siis, kui kahju tekkinud ei oleks.

Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud asjaolusid selle kohta, et hageja oleks tahtlikult

rikkunud mõnd kohustust, millega on kahju tekkimisele kaasa aidanud. Hageja jättis ilmumata

tervisekontrolli. Samas ei ole tõendatud, et see oleks põhjustanud hagejale kutsehaiguse.

Seega ei saa kahjuhüvitist vähendada.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus teha vaheotsuse hagi aegumise kohta ja jätta hagi

rahuldamata. Kostja arvates pidi hageja olema kahjust teadlik 1. juulil 2014, mil hagejale

määrati töövõimekaotus. 22. novembril 2016 kostjale adresseeritud avalduses märkis hageja,

et tal on töövõime kaotus 50 % alates 1. juulist 2014. Seega, tema nõue on aegunud.

Kui hagi aegumiseks ei saa pidada 1. juulit 2014, siis alternatiivselt, kuivõrd hageja ütles

lepingu üles 16. mail 2016 tervislikel põhjustel, pidi hageja tol hetkel teadma sissetuleku

vähenemisest.

Kui hagi ei ole aegunud, ei ole hagi põhjendatud. Kostja tegevuses puudub õigusvastasus.

Kostja sai teada 27. mail 2013. a arstitõendist, et hageja tervisliku seisundi tõttu on

vastunäidustatud raske füüsiline töö. Kostja viis 1. juulil 2013 üle kergemale tööle.

Kostja ei rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 3 kohustust viia läbi adekvaatne ja nõuetekohane

riskianalüüs.

Töökeskkonna võimalikud ohutegurid olid tööandjale teada. Tööandja on neid kirjeldanud

töötaja suunamisel tervisekontrolli. Sisekontrolli või selle nõuete rikkumise ja hageja

kutsehaiguse vahel puudub põhjuslik seos.

Hageja ei töötanud täistööpäeva tervistkahjustaval tööl. Seega puudub tal õigus saada

lisapuhkust.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte ning kutsehaiguse diagnoosimise dokumendid ei tõenda

põhjuslikku seost kostja tegevuse või tegevusetuse ning hageja kutsehaiguse vahel. Hageja

oli teadlik kõigist ohuteguritest ning õigetest töövõtetest nende vältimiseks. Hageja pidi

oskama oma tervist hoida.

Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Hageja ei ole hagi esitamisest igakuise hüvitise nõuet ei

arvutuslikult ega tõenduslikult põhjendanud.

Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja sissetulekud, sh töövõimetuspension ja

töövõimetoetus. Hagejal ei saa nõuda kostjalt igakuist hüvitist tähtajatult, kuivõrd hageja

töövõimetus on määratud 6. augustini 2021.

Kui kohus peab hageja kahjunõuet siiski põhjendatuks, palus kostja kahjuhüvitist vähendada.

Põhinõude puudumise pärast puudub viivisenõudel alus. Kui põhinõue on siiski olemas, palub

kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 14. märtsi 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja: 1) kahjuhüvitise perioodi 22. mai 2016 - 30. aprilli 2019 eest 14 391,55 eurot;

2) igakuise perioodilise hüvitise alates 1. maist 2019, mille arvutamine toimub järgmise

valemi alusel: hagejale hüvitise arvestamisele eelnenud perioodil makstud keskmine töötasu

1249,55 eurot korrutatakse Statistikaameti poolt avaldatud (veebilehel www.stat.ee)

toiduainete tootmise alal keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga; indekseeritud

töötasu korrutatakse hageja töövõimetuse protsendiga (praegu 50%) ja saadud summast

arvestatakse maha A.A.le makstav töövõimetoetus ning tema juurdeteenitud töötasu (bruto)

osas, mis on suurem kui hagéjal säilinud töövõime protsendile (praegu 50%) vastav osa

indekseeritud töötasust;

3) kahjunõudelt 14 391,55 eurot sissenõutavaks muutunud viivise 3245,79 eurot ja alates 15.

märtsist 2022. a viivise VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni nõude (14 391,55

eurot) kohase täitmiseni.

Kohus jättis menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda. Hageja

hüvitatavate menetluskulude suuruseks määras kohus 6712,50 eurot ning kostjale hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 7606 eurot. Kohus tasaarvestas poolte menetluskulude nõuded ja

mõistis välja kostjalt hageja kasuks 2130,58 eurot ja viivise kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

3.1. Maakohtu hinnangul on tegemist deliktilise nõudega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043

kohaselt. Hageja kahjunõude rahuldamise eelduseks on kostja õigusvastane tegu, sellega

põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahju ning kostja süü.

Vaidlust ei ole, et hageja töötas ajavahemikus 9. veebruar 1993 - 21. mai 2016 aktsiaseltsis

NÕO LIHATÖÖSTUS (kostja, 28. mail 2021 ümber kujundatud osaühinguks NÕO

LIHATÖÖSTUS), sh 19. veebruar 1993 - 7. juuli 1998 töölisena, 7. juuli 1998 - 5. detsember

2002. a XXX, 5. detsember 2002 - 1. juuli 2013. a XXX ja 1. juuli 2013 - 21. mai 2016 XXX.

Vaidlust ei ole, et 6. detsembril 2013 diagnoositi hagejal kutsehaigusena ülekoormushaigus:

karpaalkanali sündroom mõlemal käel; käte liigeste valud, müofastsiaalsed valud ja õlaliigese

bursiit (I kd tl 17).

Vaidlus puudub selle üle, et sotsiaalkindlustusameti 12. oktoobri 2015. a otsusega tuvastati

hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 50% kestusega 22. mai 2015 - 30.

september 2018 (tl 26). Töötukassa 5. septembri 2018 otsusega tuvastati hagejal

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 50% ulatuses perioodiks 7. august 2018 kuni 6.

august 2021 (I kd tl 27). Töötukassa 19. novembri 2021. a vastus (II kd tl 66) tõendab, et

Töötukassa 27. juuni 2021. a otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime perioodiks 7. august

2021 - 6. august 2026. Puuduvad andmed hagejal töövõime alanemise määra muutmise kohta.

Seega saab lugeda tuvastatuks, et hagejal on töövõime alanenud 50 % ulatuses alates 22.

septembrist 2015.

Vaidlust ei ole, et hageja tööleping kostjaga lõppes 21. mail 2016 hageja poolt lepingu

ülesütlemisega tervislikel põhjustel. Vaidlust ei ole, et 1. juunist 2016 töötab hageja

XXXXXXXX OÜ-s.

3.2. Hageja nõude aegumistähtaja alguseks ei saa lugeda hagejal töövõime kaotuse

kindlaksmääramise aega ega ka hageja poolt kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse

esitamise aega. Kostja ei ole põhjendanud, et juba enne töölepingu lõpetamist 21. mail 2016

pidi hageja olema teadlik temal kutsehaiguse pärast sissetuleku vähenemisest ja selle puhul

kahju tekkimisest.

Olenemata 6. detsembril 2013 kutsehaiguse diagnoosimisest ja 12. oktoobril 2015 töövõime

50% ulatuses vähenemise tuvastamisest, töötas hageja kostja juures edasi 21. maini 2016

töölepingu lõppemiseni ning sai töötasu. Arvestades asjaolusid nõustub kohus hageja

seisukohaga, et kahjunõude aegumistähtaja kulgemist saab hakata arvestama 22. maist 2016,

s.o päev pärast kostjaga töölepingu lõppemist, mil hageja pidi saama teada temal sissetuleku

vähenemisest. Hageja esitas kohtusse hagiavalduse kostja vastu kahju hüvitamise nõudes 20.

mail 2019. Seega on esitatud hagi TsÜS § 153 lg-st 1 tuleneva kolmeaastase aegumistähtaja

jooksul ning hageja nõue ei ole aegunud.

3.3. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja

tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt

tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud. Tööandja vabaneb kahju hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise

(RKTKo 2-15-10683).

Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti 12. detsembri 2013. a teatis ja

Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõte

tõendavad

põhjuslikku

seost

kostja

tegevuse/tegevusetuse ja hagejale kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla töötervishoiuarsti 12. detsembri 2013. a teatis tõendab, et kostja

kutsehaigestumise põhjustasid füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas, koormus, sundasendid,

korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused kätele õlevöötmele ning raskuste

teisaldamine.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte tõendab, et kostja on rikkunud õigusaktidest tulenevaid

töötervishoiu ja tööohutusnõudeid, sh ei teostanud nõuetekohaselt töökeskkonna riskianalüüsi,

ei pidanud nõuetekohast arvestus isikukaitsevahendite väljastamise üle ega korraldanud

kostjale nende kasutamise väljaõpet ja juhendamist. Samuti ei korraldanud ta nõuetekohaselt

kostja tervisekontrolli.

Asjaoludest võib teha järelduse, et hagejal kutsehaiguse tekkimine on kostja rikkumistega

põhjuslikus seoses. Kostja ei hinnanud nõuetekohaselt kostja töö iseloomust ja

töökeskkonnast tulenevaid riske töötaja tervisele ega võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid, et

ohtu töötaja tervisele vähendada. Muu hulgas ei korraldanud kostja süsteemselt hageja

tööohutusalast juhendamist ja nõuetekohaselt hageja tervisekontrolli.

3.4. VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel saab lugeda kutsehaiguse kui tervisekahjustuse tekitamisega

tekitatud kahju õigusvastaseks. Samuti saab lugeda, et kostja on kahju tekitamises süüdi.

Kostja rikkumised on hinnatavad vähemalt hooletusena. Kohus leiab, et kostja ei ole

tõendanud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja süü puudumist.

Pole vaidlust, et hageja viis läbi riskianalüüsi 2001. aastal ja 2007. aastal uuendas

olemasolevat. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei vastanud riskianalüüsi

teostamine TTOS § 13 lg 1 p 3 ja Sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määruse nr 26

„Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ nõuetele. Kostja ei

selgitanud riskianalüüsi käigus välja kõiki töökeskkonna ohutegurid ega hinnanud nendest

tuleneva terviseriski suurust.

Fotod (I kd tl 87-90), millel on kujutatud töötajaid valgete kitlite, mütside, põllede ja

kinnastega, ei tõenda, et kostja täitis tööohutuse nõudeid nõuetekohaselt. Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõte tõendab, et kostjal puudus nõuetekohane arvestus isikukaitsevahendite

väljastamise üle ning juhendamine isikukaitsevahendi kasutamise ja hooldamise kohta.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja korraldas hageja tervisekontrolle. Samas ei olnud need

korraldatud õigusaktides ettenähtud ajavahemike järel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kahel

korral, s.o 2007. aasta juulis ja 2012. aasta oktoobris, kui kostja oli korraldanud hageja

tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures, siis hageja terviskontrolli ei läinud.

Töötaja tervisekontrolli korraldamine oli kostja kui tööandja kohustus. Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõtte kohaselt oleks kostja pidanud koheselt, kui sai teada, et hageja

tervisekontrolli ei läinud, suunama ta sinna uuesti. Seega kostja vastutab hagejale

kutsehaigusega põhjustatud kahju eest ning hagejal on õigus kostjalt kahju hüvitamist nõuda.

3.5. Riigikohus on oma praktika seisukohtades selgitanud tervisekahjustusega põhjustatud

kahju hüvitamise asjades kahjuhüvitise arvestamist. Riigikohus (vt nt RKTKo 16. juuni 2021.

a otsus nr 2-17- 19464) on leidnud, et tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada

sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega.

Riigikohtu seisukoha kohaselt on VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 puhul õige võtta kostjalt hageja

kasuks väljamõistetava saamata jäänud tulu arvutamise aluseks nõutavale perioodile eelnenud

aasta hageja keskmine kuusissetulek ning edasiulatuvalt arvutatava saamata jäänud tulu

aluseks hageja töötatud tegevusalal keskmine töötasu.

Hüvitise arvestamisel tuleb korrutada tegevusala keskmine tasu hageja töövõime kaotuse

määraga. Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi

indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku

muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju

kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav

indeks.

Riigikohus (vt nt RKTKo 27. oktoobri 2004. a otsus nr 3-2-1-105-04) on ka avaldanud

seisukohta, et kahju hüvitamine kannatanule seisneb rahasummade väljamaksmises

sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise

tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha töövõimetuse astmele vastav pension.

Hageja esitatud viisil on võimalik kahjuhüvitist arvestada. Siiski tuleb kahjuhüvitisest maha

arvestada sotsiaalkindlustusameti 2. veebruari 2022. a tõendi (II kd tl 93) kohaselt hagejale

makstud töövõimetuspensioni maksed ja Töötukassa 20. oktoobri 2020. a vastuse (II kd tl 5)

kohaselt hagejale makstud töövõimetoetused.Vastasel korral ei vastaks kahjuhüvitise kostjalt

hageja kasuks väljamõistmine VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärgile. Hageja

kahjuks saab olla eelkõige sissetulek ulatuses, milles ta jäi ilma kutsehaiguse tõttu töövõime

alanemise tagajärjel.

Nii töövõimetuspensioni kui ka töövõimetoetuse maksmise mõte on tagada töövõime

kaotanud isikule sissetulek. Kui hagejale maksti või makstakse töötuskindlustuspensioni või

töövõimetoetust, siis ei ole ta selles osas sissetulekut kaotanud ja seda osa ei saa käsitleda

hageja kahjuna. Seega on õiglane, et kostja hüvitab hagejale kahjuna sissetuleku osa, millest

hageja kutsehaiguse tõttu töövõime alanemise tagajärjel on ilma jäänud.

Asjaolude kohaselt ei oleks kostja tervisekontrolli mitteilmumine kutsehaiguse tekkimist

oluliselt mõjutanud. Hageja käitumist ei saa pidada raskeks hooletuseks ega tahtluseks.

Põhjendatud on ühekordse kahjuhüvitise nõue perioodi 22. mai 2016 - 30. aprill 2019 eest 14

391,55 eurot. 1. maist 2019 on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuine

perioodiline hüvitis ülaltoodud valemi kohaselt.

3.6. VÕS §-de 113 lg-de 1 ja 2 ja TsMS § 367 kohaselt on põhjendatud viivise nõue kostja

vastu ühekordse kahjuhüvitise puhul 14 391,55 eurolt. Hageja nõuab viivist seadusjärgses

määras ja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 alates hagi esitamisest.

Asjaolude kohaselt ei ole kostjalt nõutav viivis ebamõistlikult suur. Kostja ei ole esitanud

selliseid asjaolusid, mis põhjendaks, et hageja poolt viivise nõudmine oleks kostja suhtes

ebaõiglane või saaks hinnata nõutavat viivist ebamõistlikult suureks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses,

teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

mõista hagejalt välja viivis menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu seisukoht aegumistähtaja kulgemise

alguse kohta ebaõige. Maakohus ei arvestanud aegumise küsimust lahendades tähtsust

omavaid vaidlustamata asjaolusid. Maakohus on jätnud hindamata kostja esitatud

isikukaardid ning hageja 22. novembri 2016. a avalduse kutsehaigushüvitise maksmiseks ja

lisakulude hüvitamiseks. Nende kohaselt oli hageja teadlik või pidi olema teadlik kahju

tekkimisest juba 2013, hiljemalt 2014. aastal. Kostja leiab, et hagi on aegunud ning tuleb

seetõttu jätta rahuldamata.

Hageja pidi võimalikust kahjust teada saama 1. juulist 2013, mil hageja viidi tervislikel

põhjustel kostja juures vähemtasustatud tööle XXX. Kostja esitas raamatupidaja

16. septembri 2013. aasta selgituse, miks hageja viidi 1. juulist 2013 üle XX töökohalt XX

töökohale. Selgituse kohaselt väljastas hageja perearst 27. mail 2013 tõendi, et hagejal

tervisliku seisundi pärast on töötamine tootmisosakonnas piiratud. Sel põhjusel pakuti

hagejale suuliselt XXX tööle asuda. Seega teadis hageja, et ta suunati XXX tööle tema

tervisliku seisundi pärast. XXX töötamisel muutus tasustamise alus tükitasult ajatasule ning

kokku vähenes hageja töötasu rohkem kui 50% ulatuses.

Hageja oli kahjust teadlik juba 1. juulil 2013, mil asus tööle XXX, või hiljemalt

6. detsembril 2013, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus. Isikukaardil kuvatud tasudest nähtub,

et hageja sai 2013. aasta esimesel poolaastal palka keskmiselt 1250,50 eurot. Teisel

poolaastal, kui hageja asus tööle XXX, sai hageja palka keskmiselt 1010,26 eurot. Seega sai

hageja teisel poolaastal igas kuus keskmiselt 240 eurot vähem palka kui ajal, mil hageja töötas

XX. Alternatiivselt pidi hageja kahjust teadlik olema hiljemalt 1. juulil 2014.

Sotsiaalkindlustusameti 8. juuli 2014 otsusega määrati hagejale töövõime kaotus 50% alates

1. juulist 2014. 2012. aastal oli hageja brutotöötasu XX aasta peale 15 564,23 eurot ning

seejuures oli hageja haiguslehel 63 päeva ja puhkas 21 kalendripäeva, 2014. aasta oli hageja

aastane brutotöötasu XXX vaid 6547,50 eurot ning seejuures oli hageja haiguslehel 198

haiguspäeva ja puhkas 20 päeva. 2015. aasta hageja brutotöötasu kostja juures oli kokku 15

017,27 eurot. See on samuti väiksem kui 2012. aastal teenitud 15 564,23 eurot.

Alternatiivselt pidi hageja kahjust teadma hiljemalt 2016. aasta alguseks. Pole põhjust

eeldada, et XX palk ei oleks 2015. aastal võrreldes 2012. aastaga olnud suurem, kuivõrd juba

miinimumpalk tõusis sel perioodil rohkem kui 25% ning keskmine brutopalk 17%. 2015.

aastal teeniks hageja XX oluliselt rohkem kui XXX.

Hageja nõudis juba 22. novembril 2016 kahju hüvitamist 1. juulist 2014. Järelikult on hageja

ise tunnistanud, et aegumine algas 1. juulil 2014. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt aegus nõue 2017.

aasta juulikuus.

Kostja ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ja leiab, et maakohus hindas tõendeid

ebaõigesti.

Väär on maakohtu seisukoht, et riskianalüüsi käigus ei ole välja selgitatud kõiki töökeskkonna

ohutegureid ega hinnatud nendest tuleneva terviseriski suurust.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja kutsehaigusega põhjustatud kahju on

põhjuslikus seoses kostja õigusvastaste rikkumistega.

Kostja tagas hagejale võimalikult ohutut töökeskkonda ning järgis tööohutusalaseid nõudmisi.

Seega ei olnud kostja hooletu.

Hagejale ei ole kahju tekkinud. Hageja on võimeline töötama konkurendi juures täistööajaga

liha- ja kalatöötlejana, mis on sama töökoht, mille eest hagejale määrati töövõimetus. Arstliku

ekspertiisi otsuse kohaselt määratud töövõime kaotus ei tõenda veel faktiliselt töövõime

kaotust.

Kohus ei arvestanud, et hageja oli teadlik ohuteguritest ning õigetest töövõtetest ohutegurite

vältimiseks. Hageja oleks pidanud oskama oma tervist hoida. Isegi kui kostja tegu või

tegevusetus oleks hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, ei saanud VÕS §

127 lg 2 kohaselt olla ettenähtav, et hagejale tekib kahju olukorras, kus kostja on järginud

tööohutusalaseid nõudeid.

On põhjendamatu võtta kahjuhüvitise aluseks 2015. aasta keskmine kuusissetulek, sest sel ajal

töötas hageja XXX. Kutsehaiguse tekkis hagejal töötamisel XX. Järelikult tuleb kahju

hüvitamise suurust arvestada 2012. aasta seisuga.

Kutsehaiguse tekkimise korral oli hagejal kohustus sellest tööandjat teavitada ning käia

korrapäraselt tervisekontrollis. Kui hageja oleks 2012. aastal tervisekontrolli ilmunud, siis

oleks tema võimalik kutsehaigus tuvastatud juba varem. Maakohus leidis vääralt, et hageja ei

ole endale kahju tekitamises vähemalt osaliselt süüdi ja alus kahjuhüvitise vähendamiseks

puudub.

Põhinõude puudumise tõttu pole alust ka viivisenõudeks. Maakohus jättis põhjendamatult ja

ebaõiglaselt vähendamata hageja nõutud viivise. Hageja on töövõimeline isik. Kostja on

taganud hagejale kaasaegsed ja nõuetekohased töötingimused. Hageja ise ei pidanud

vajalikuks oma tervislikku seisundit õigeaegselt kontrollida.

5. Hageja palus jätta apelltasioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Mistahes summas sissetuleku vähenemise korral ei hakka kannatanu nõue aeguma ka selle

sissetuleku osas, mida kahjustatud isik faktiliselt ei kaotanud. Tööandjaga heade suhete

hoidmise ja töösuhte jätkumise nimel ei oleks ühe euro pärast nõude esitamine mõistliku isiku

vaatest põhjendatud. Kostja tõlgendus ei ole kooskõlas VÕS § 127 lõikega 1, VÕS § 130

lõikega 1 ja TsÜS § 153 lõikega 1.

Kahju hüvitise põhimõttega VÕS § 127 lg 1 kohaselt ja TsÜS § 153 lõikega 1 on kooskõlas

tõlgendus, et tervisekahjustusest tulenev saamata jäänud tulu hüvitamise nõude aegumine

algab üksnes vähenenud sissetuleku osas, mitte kogu sissetuleku ulatuses, sh osas, mida

kahjustatud isik edasi saab.

Maakohus jagas õigesti tõendamiskoormise ja asus õiguspäraselt seisukohale, et kostja ei

tõendanud töötervishoiunormide nõuetekohast täitmist

Ei ole võimalik tuvastada kostja 2007. aasta riskianalüüsi ehtsust. Kostja ei tõendanud

nõuetekohast tegevuskava koostamist. Tõhusa riskide ennetamise ja vältimise süsteemi ning

tegevuskava puudumine ei võimaldanud hagejal diagnoositud kutsehaigust ennetada.

Kostja rikkus kaitseabinõude ja isikukaitsevahendite tagamise kohustust.

Isikukaitsevahendeid on hakatud väljastama ilmselge hilinemisega.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei ole kostja nõuetekohaselt täitnud

sisekontrollikohustust. Samuti ei esitanud kostja tõendeid mikrokliima, sh mõõtmiskohustuse

täitmise kohta.

Hageja on kutsehaigestumise teatise ja Sotsiaalkindlusameti püsiva töövõime määramise

otsustega tõendanud, et hagejale on diagnoositud kutsehaigus ning see põhjustab püsivat

töövõime vähenemist. Seega tuleb põhjuslikku seost eeldada. Just kostja pidi tõendama, et

õigusvastase tegevuse ja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost.

Kahjuhüvitis ei ole vastuolus kahju hüvitamise sätetega. Hageja lähtus keskmisest täisaasta

sissetulekust, mil hageja veel töötas kostja juures.

Kahjuhüvitist saaks vähendada üksnes eeldustel, et kannatanu rikkus kohustust ja väidetav

rikkumine peab olema põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning kannatanu põhjustas

teadvalt kahju endale tahtlikult või raske hooletusega. Kostja ei ole neid asjaolusid

põhjendanud ega tõendanud

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise

tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Hageja esitas 20. mail 2019 hagi kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks

ajavahemikus 22. mai 2016 - 30. aprill 2019 ja edasi ulatuva saamata jääva tulu eest igakuise

hüvitise määramiseks.

8. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas hagivastuses taotluse teha vaheotsus aegumise

kohaldamise kohta. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta

aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane

lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab

menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

Ringkonnakohus märgib, et kostja taotlus ei ole maakohtule siduv, kuid olukorras, kus

esitatud asjaolude alusel saab kohus hagi ja kostja vastuse alusel võtta aegumise osas

seisukoha, tuleks menetlusökonoomiat silmas pidades igakordselt kaaluda, kas asja kiirema

lahendamise ja väiksemate menetluskulude tõttu ei ole põhjendatud esmalt lahendada

aegumise küsimus.

9. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ringkonnakohtus ei vaidle:

1) hageja töötas ajavahemikus 9. veebruar 1993 - 21. mai 2016 aktsiaseltsis NÕO

LIHATÖÖSTUS; sh 19. veebruar 1993 - 7. juuli 1998 töölisena; 7. juuli 1998

- 5. detsember 2002. a kXXX; 5. detsember 2002 - 1. juuli 2013. a XXX ja 1. juuli

2013 - 21. mai 2016 XXX;

2) 6. detsembril 2013 diagnoositi hagejal kutsehaigus;

3) sotsiaalkindlustusameti 12. oktoobri 2015. a otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest

põhjustatud töövõime kaotus 50% kestusega 22. mai 2015 - 30. september 2018;

4) Töötukassa 5. septembri 2018 otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotus 50% ulatuses perioodiks 7. august 2018 kuni 6. august 2021 ja

27. juuni 2021. a otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime perioodiks 7. august

2021 - 6. august 2026. Puuduvad andmed hagejal töövõime alanemise määra

muutmise kohta;

5) hagejal on töövõime alanenud 50 % ulatuses alates 22. septembrist 2015;

6) hageja ütles töölepingu üles 16.mai 2016 omal soovil, märkides põhjuseks tervislikud

põhjused;

7) hageja tööleping lõppes 21. mail 2016;

8) hageja töötab 1. juunist 2016 XXXXXXXX OÜ-s.

Asjas puudub vaidlus ka selle üle, et hageja perearst väljastas 27. mail 2013 tõendi, et hageja

tervisliku seisundi pärast on töötamine tootmisosakonnas piiratud ja seetõttu viis kostja

hageja alates 1. juulist 2013 üle XXX töökohale.

10. Kostja raamatupidaja selgituse, hageja töölepingu muudatuste ja hageja palgaandmetega

on tõendatud, et hageja töötas kuni 1. juulini 2013 tükitasu ja pärast seda ajatasu alusel ning

hageja töötasu alanes 1 juulist 2013, kui hageja viidi tervise tõttu kergemale ajatööle, ca 250

eurot kuus.

Kostja väitel pidi hageja võimalikust kahjust teada saama 1. juulist 2013, mil hageja viidi

tervislikel põhjustel kostja juures vähemtasustatud tööle XXX. Hageja vaidles kostjale vastu

leides, et mistahes summas sissetuleku vähenemise korral ei hakka kannatanu nõue aeguma ka

selle sissetuleku osas, mida kahjustatud isik faktiliselt ei kaotanud ja seetõttu ei ole kostja

tõlgendus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 1, VÕS § 130 lg-ga 1 ja TsÜS § 153 lg-ga 1.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et mistahes sissetuleku vähenemine seoses tervise

kahjustusega on kahju, iseasi, kas isik pidi aru saama, et talle on kahju tekkinud ja kas see on

seotud kutsehaigusega. TsÜS § 153 lg 1 järgi on aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. Ringkonnakohus leiab, et hageja töötasu vähendamine ca 20 % on piisav selleks, et

isik pidi aru saama, et talle tekkis kahju. Hageja pidi ka arusaama, et kahju tekkis seoses tema

tervisega, samas ei olnud hagejal veel tuvastatud kutsehaigust. Hageja esitas pärast töösuhte

lõppemist 22. novembril 2016 kostjale avalduse, „kutsehaigushüvitise maksmiseks ja

lisakulude hüvitamiseks“ alates 1. juulist 2014.

Ringkonnakohus leiab, et hageja pidi olema kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust

teadlik hiljemalt 1. juulist 2014, seda on hageja ise oma avalduses ka kinnitanud. Hagi esitati

20. mail 2019, seega on hageja nõue hüvitise saamiseks TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud.

12. Kostja esitas ühe alternatiivina seisukoha, et aegumistähtaega saab arvestada ka 16. maist

2016, so. päevast, millal hageja esitas omal soovil töölepingu ülesütlemise avalduse.

Ringkonnakohus märgib, et senises kohtupraktikas on aegumistähtaega arvestatud tööandja

poolt ülesöeldud töölepingu lõppemise või ka sellele järgnevast päevast.

Käesolevas asjas ütles töötaja töölepingu üles omal soovil, tema sissetulek oli eelnevalt

kutsehaiguse tõttu juba vähenenud, seega oleks alus alternatiivselt tuvastada, et

aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 16. maist 2016. Ka sellise tähtja arvestamise korral

on hageja nõue aegunud.

13. Kuna hagi jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 alusel määrab

ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud

ulatuses. Poolte menetluskuludeks on õigusabi tasu. Ringkonnakohus ei hinda õigusabi tasu

vajalikkust ja põhjendatust sisesuhtes vaid määrab kindlaks kostjale hüvitatava menetluskulu

rahalise suuruse.

14. TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile

kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tegu oli

keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Selles vaidluses taotles kostja põhjendatult

vaheotsuse tegemist ning oluline kaal oli aegumise küsimusel, mis ei ole iseenesest keerukas

õiguslik küsimus. Maakohus ei võtnud arvesse ka asjaolu, et eelduslikult on kostja esindajal

väiksem töömaht ning suurem koormus menetluses on hagejal, kes peab põhjendama ja

tõendama enda nõuet. Samuti ei ole vajalik kahe advokaadist esindaja olemasolu.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja esindaja ajakulu 49,7 töötundi maakohtu menetluses

on ülepaisutatud ning ei võta arvesse asjaolu, et kostja võis selle menetluse osaliselt ise

põhjustada enda käitmusega, kuna pooled ei vaidle, et kutsehaigus kujunes välja kostja juures

töötades. Kuna menetluskulude kindlaksmääramine on oma olemuselt kahju hüvitamise nõue,

tuleb ka menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada kahju hüvitamise

üldpõhimõtteid, seehulgas VÕS § 139 lõiget 1, mille alusel vähendatakse kahjuhüvitist juhul,

kui kahjustatud isikul on osa kahju tekkimisel, ning VÕS § 140 lõiget 1, mille alusel võib

kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes

äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kuna hagi aluseks oli

tervise kahjustamine, mis tekkis kostja ettevõttes töötamise ajal, oleks VÕS § 140 lg 1 mõttes

äärmiselt ebaõiglane mõista hagejalt välja kostja kasuks 7606 euro suuruse menetluskulu.

Seega vähendab ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1, VÕS § 139 lg 1 ja VÕS § 140 lg 1 alusel

kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust ning määrab selleks 12 töötundi, s.o

1836 eurot (153 x 12, ilma käibemaksuta).

15. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse punktis 14 märgitud põhjustel ei ole vajalik ja

põhjendatud ka kostja õigusabikulu ringkonnakohtus 24,12 tundi. Ringkonnakohtus oli

sisulise vaidluse all vaid aegumise küsimus, mispärast on koostoimes kohtuotsuse punktis 14

märgituga vajalik ja põhjendatud kostja esindaja ajakulu ringkonnakohtus neli töötundi,

kokku 612 eurot.

Kokku on kostjale hüvitatavad vajalikud ja põhjendatud menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus 2448 eurot (1836+612, ilma käibemaksuta).

16. Menetlusosaliste taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/

13.05.2025 vigade parandamise määrus

RESOLUTSIOON

1. Parandada Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2023 otsuses esinev

ilmne ebatäpsus A.A. isikukoodi osas.

2. Lugeda Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2023 otsuse

sissejuhatuses A.A. isikukoodiks XXXXXXXXXXXX.