3-22-643/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-643

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2022

otsusele nr 15.3-3.2/26-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja advokaat Rando Usin

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RÕ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

07.02.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 02.06.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-643 muutmata.

2. Tõlkida kohtuotsus kaebajale araabia keelde, v.a osad „Asjaolud ja menetluse käik“

ning „Menetlusosaliste seisukohad apellatsioonimenetluses“.

3. Jätta

apellatsiooniastmes

osutatud

menetlusabi

kulud

riigi

kanda.

Muud

apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

4. Asendada avaldatavas lahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.03.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi

soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-643

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik X esitas 20.05.2020 Politsei- ja Piirivalveametile

(PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks

välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel.

Abielu sõlmiti välisriigis 14.04.2016. Abikaasa ja poeg (sünd XX.XX.XXXX) on Eesti

kodanikud. PPA sai 29.05.2020 teada, et taotleja abikaasa on esitanud avalduse abielu

lahutamiseks. Abielu lahutati 04.09.2020 kohtuotsusega.

X esitas 13.10.2020 avalduse 20.05.2020 taotluse ümbervormistamiseks tähtajalise elamisloa

saamiseks Eestisse püsivalt elama asumiseks.

2. PPA keeldus 14.02.2022 otsusega nr 15.3-3.2/26-1 X-le tähtajalise elamisloa andmisest

püsivalt Eestisse elama asumiseks.

VMS § 2101 lg 1 kohaselt on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa

andmise eesmärk võimaldada Eestisse püsivalt elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse

elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle püsivalt Eestisse elama jäämine on

kooskõlas avalike huvidega. VMS § 2102 p-de 2 ja 3 järgi peab välismaalane olema Eestis

hästi kohanenud ja tema senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise

eesmärgi ja tingimustega. VMS § 123 p-de 2 ja 3 kohaselt keeldutakse elamisloa andmisest,

kui taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa tingimustele ning taotlus pole põhjendatud.

Taotleja ei ole alates 03.10.2016 kuni käesoleva ajani pidevalt töötanud ja ravikindlustust

omanud, tal puudub registreeritud elukoht (vastuolu VMS § 117 lg-ga 1). Taotleja endine

abikaasa soovis, et taotleja koliks tema juurest ära ning lõpetas taotleja elukoha registreeringu

peale abielulahutust.

Taotlejale anti tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks, millest

järeldub, et tema eesmärgiks oli perekonnaelu elamine Eestis elava abikaasa juures. Abielu on

lahutatud ning abielulised suhted lõppesid juba rohkem kui aasta enne lahutust, s.o juulis

2019. Taotleja ei ole eluga Eestis kohanenud. Ta küll alustas eesti keele õpinguid, kuid

kohanemisprogrammi ei läbinud. Võttes arvesse taotleja poolt toime pandud õigusrikkumisi,

on alust arvata, et taotleja võib ohustada avalikku korda ja julgeolekut, ta ei vasta elamisloa

taotlemise tingimustele ning elamisloa andmine pole põhjendatud.

VMS § 124 lg 1 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust

arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Juba 2018. a-l

pikendati taotleja tähtajalist elamisluba haldusotsustusega, kuhu märgiti, et taotleja on

korduvalt (03.12.2017, 14.12.2017, 23.01.2018, 11.04.2018 ja 23.06.2018) rikkunud avalikku

korda, viibides joobes avaliku kohas ning käitudes agressiivselt. Peale seda otsust on taotleja

jätkanud avaliku korra rikkumist, teda on korduvalt toimetatud kainenemisele. Viimase

avaliku korra rikkumise pani taotleja toime peale Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsust,

millega taotlejale pandi käitumiskontrolli raames kohustus mitte tarvitada alkoholi. Elamisloa

andmisest tuleb keelduda, sest taotleja ei ole järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti

õigusakte, ei ole austanud põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ning tema Eestis viibimine

võib ohustada avalikku korda.

3-22-643

3(6)

VMS § 124 lg 1 p 5 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast

on karistatud süüteo eest. Karistusregistri info kohaselt on taotlejal üks kehtiv

kriminaalkaristus (olles lähisuhte vägivalla tunnustel alustatud kriminaalmenetluses kinni

peetud ja toimetatud kinnipidamiskeskusesse, ründas taotleja tahtlikult politseiametnikku).

Taotlejat karistati Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tingimisi vangistusega 10 kuud

katseajaga üks aasta. Lisaks oli taotleja kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama

alkoholi. Taotleja rikkus alkoholi tarvitamise keeldu 19.10.2021, mille tõttu pikendati

katseaega 2 kuu võrra. Taotleja ei ole muutnud oma käitumist ehk pole teinud kohtuotsusest

vajalikke järeldusi.

Taotlejal on Eestis seaduslik viibimisõigus, mis tuleneb VMS § 43 lg 1 p-st 5

(kriminaalhooldus kuni 22.09.2022). Tal on Eestis alaealine laps ja lahutatud abikaasa, kelle

korteris taotleja käesoleval ajal elab. Kuna kaebajal ei ole kohustust Eestist lahkuda, ei riiva

elamisloa andmisest keeldumine õigust elada Eestis perekonna- ja eraelu. Tal on võimalik

töötamist jätkata ka pärast elamisloa andmisest keeldumist, kui tööandja registreerib PPA-s

taotleja lühiajalise töötamise.

3. X esitas 16.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14.02.2022 otsuse tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Kaebaja ei ole ohuks Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kaebajat on kiusatud nahavärvi tõttu

ja sellest on saanud erinevad konfliktid alguse. Peale 22.09.2022, kui lõpeb VMS § 43 lg 1 p-

st 5 tulenev viibimisalus, ei saa kaebaja enam lapse kasvatamisel osaleda. Vastustaja ei ole

võtnud arvesse kaebaja huvi perekonna- ja eraelule. Lapse ja vanema suhted on ühiskonnas

ühed olulisemad sidemed ja neid ei tohi kergekäeliselt lõhkuda. Kaebaja elab Eestis lapse

pärast. Kaebaja käitumine ei kujuta endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 14.02.2022 otsuses toodud seisukohtade

juurde.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.06.2022 otsusega kaebuse, tühistades PPA 14.02.2022

otsuse ning kohustades vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

Kaebajat on kriminaalkorras karistatud (KarS § 274 lg 1 – vägivalla kasutamine

võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega). Kahtlemata on tegemist

avalikku korda ohustava teoga. Kuna kohtuotsus on jõustunud, ei ole asjakohased kaebaja

väited, et teda on kiusatud erinevates olukordades nahavärvi tõttu ja sellest on ka erinevad

konfliktid alguse saanud. Põhjendatud on tugineda kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele ja

kaebaja karistusele.

Kaebaja katseaeg oli algselt kehtiv kuni 23.07.2022, kuid seda pikendati Harku Maakohtu

määrusega kuni 23.09.2022 kontrollnõuete rikkumise tõttu. Sel ajal lõpeb tal Eestis

viibimisõigus ja see asjaolu on juba praegu teada.

PPA eksis, väites, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riivanud kaebaja õigust

elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuna kaebajal on Eestis viibimiseks alus ning tal ei olnud

otsuse tegemise hetkel veel kohustust Eestist lahkuda. Samas on riive kaebaja era- ja

perekonnaelule vääramatult tekkimas peale 23.09.2022, kui tal lõpeb seaduslik viibimisõigus

(lõpeb katseaeg ja kriminaalhooldus). Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Ei ole oluline, et PPA otsuse või kohtuotsuse tegemise hetkel kaebajale veel

lahkumisettekirjutust tehtud ei ole, kuna on näha, et peale 23.09.2022 alused selleks on ja pole

põhjust arvata, et seda ei tehtaks. PPA ei ole riivet kaebaja era- ja perekonnaelule vaidlustatud

otsuses üldse hinnanud. PPA on küll täheldanud, et riive on proportsionaalne, kuid sisuliselt ei

ole riivet kaalunud, kuna on leitud, et riivet ei ole. Ka kohtuistungil jäi PPA esindaja kohtu

3-22-643

4(6)

poolt sellele asjaolule tähelepanu juhtimise järel kindlaks, et vaidlustatud otsus ei tekita riivet

kaebaja era- ja perekonnaelule.

Direktiiv 2003/109/EÜ kaebaja suhtes ei kohaldu, kuna kaebajal ei ole olnud pikaajalise

elaniku elamisluba ega staatust. Samas tuleb riivet era- ja perekonnaelule kaaluda ka isiku

puhul, kellel on Eestis seaduslik viibimise alus, kuid kellele seda alust edaspidi enam ei anta.

Seoses perekonna- ja eraelu riivega tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: kaebaja toime pandud

süüteo olemus ja raskusaste; kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; aeg, mis

on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; erinevate

puudutatud isikute kodakondsused; laste olemasolu ja vanus; laste parimad huvid ja heaolu,

eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kaebaja laps peab tõenäoliselt toime tulema riigis,

kuhu kaebaja saadetakse; vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike,

kultuuri- ja peresidemete tugevus (vt nt EIK 18. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 46410/99:

Üner vs. Holland, p-d 54–58; 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti,

p 86, ja seal viidatud varasem praktika). Neid asjaolusid ei tule kaaluda vaid pikaajaliste

elanike puhul. Pikaajalise elaniku puhul peavad riivet õigustavad asjaolud olema lihtsalt

kaalukamad.

PPA saab kaalumise tagajärjel võttes eeltoodud asjaolusid arvesse jõuda sellegipoolest

järelduseni, et kaebaja ohtlikkus avalikule korrale ja karistatus kaaluvad üles riive tema era- ja

perekonnaelule ja seetõttu talle elamisluba väljastada ei saa. Selleks tuleb aga asjaolusid

kaaluda ja oma järeldust põhjendada. PPA seda teinud ei ole ja kohus ei saa seda HKMS §

158 lg 3 järgi PPA eest teha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 02.06.2022 otsus tühistada ning

teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus lähtus otsuse tegemisel valedest eeldusest. Muu hulgas asus kohus vääralt

seisukohale, et PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 124 p-de 1,

4 ja 5 alusel. Tegelikult tugines vastustaja VMS § 123 p-dele 2 ja 3 ning § 124 lg 1 p-dele 1 ja

5. Seejuures ei osundanud vastustaja pelgalt elamisloa tingimustele mittevastamisele, vaid

üheks keeldumise aluseks oligi VMS § 123 p 2 ehk tingimustele mittevastamine.

Halduskohus jaatas, et kaebaja ei ole alates 03.10.2016 pidevalt töötanud ja ravikindlustust

omanud ega vasta seega elamisloa andmise tingimustele, kuid otsusest ei nähtu, et

halduskohus on selle asjaoluga otsuse tegemisel arvestanud.

Õige pole halduskohtu seisukoht, et vastustajale oli juba otsuse tegemise ajal teada, et kaebaja

viibimisalus lõpeb 23.09.2022. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et tuleviku sündmusi ei ole

võimalik ette näha ning kuna kaebajal oli katseaega juba pikendatud, ei saa tõsikindlalt väita,

et seda jälle ei pikendata.

Väär on halduskohtu väide, et vastustaja eksis perekonna- ja eraelu riive eitamisel.

Halduskohus leidis alusetult, et riive tekib vääramatult peale 23.09.2022. Ennatlik on

halduskohtu järeldus, et siis tehakse kaebajale lahkumisettekirjutus. Kaebajal on võimalik

seadustada enda Eestis viibimine, taotledes uut elamisluba või viisat. Samuti ei saa välistada,

et katseaega pikendatakse. Praeguseks on saanud teatavaks, et kaebaja on järjekordselt

rikkunud kontrollnõudeid (alkoholi tarbimise keeldu) ning ilmunud kriminaalhooldaja

vastuvõtule alkoholijoobes.

Halduskohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-2-16 ei ole asjakohane, sest see puudutab

pikaajalise elaniku elamisluba omanud välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest

3-22-643

5(6)

keeldumist. Halduskohtu otsuses loetletud kriteeriume tuleb hinnata välismaalase

väljasaatmise korral, mitte tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel.

7. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus rahuldas kaebuse, sest vastustaja ei olnud kaalunud riivet kaebaja era- ja

perekonnaelule. Seega ei ole oluline, millistel alustel keeldus PPA tähtajalise elamisloa

andmisest. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Õige on vastustaja osundus, et PPA 14.02.2022 otsuses on elamisloa andmisest keeldumise

alusena tuginetud VMS § 123 p-dele 2 ja 3 ning § 124 lg 1 p-dele 1 ja 5, kuid halduskohus

viitas VMS § 124 p-dele 1, 4 ja 5. Eeltoodu ei too aga kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.

Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebuse väiteid selliselt, et VMS § 123 p 2 aluse

esinemisel ei ole perekonna- ja eraelu kaalumine üldse võimalik, sest elamisloa andmisest

tuleb igal juhul keelduda. VMS § 123 p 2 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest

keeldutakse, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Nimetatud

tingimused on loetletud VMS § 117 lg-s 1 ning lg 2 järgi peavad need olema täidetud mis

tahes alusel elamisloa andmiseks. PPA on 14.02.2022 otsuses viidanud järgmiste tingimuste

mittetäitmisele kaebaja poolt: tegelik elukoht Eestis, piisav legaalne sissetulek ja

ravikulukindlustuse leping. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebajal puuduks Eestis elukoht.

VMS § 117 lg 1 p 2 ei nõua elukoha registreeringut, vaid selle mõte on, et taotleja elaks

päriselt Eestis, mitte kuskil mujal. Keelduva otsuse tegemise ajal kaebaja töötas. PPA

14.02.2022 otsusest ei selgu, miks puudub kaebajal vastustaja hinnangul piisav legaalne

sissetulek (VMS § 117 lg 1 p 3). Ravikulukindlustuse lepingu nõude (VMS § 117 lg 1 p 4)

osas ei nähtu otsusest, et kaebajale oleks vastava puuduse olemasolu selgitatud ja antud

võimalus lepingu esitamiseks. Seega ei saa praegusel juhul väita, et esineb mingi selline

puudus, mis igal juhul välistab tähtajalise elamisloa andmise.

10. VMS § 123 p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui tähtajalise

elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Tegemist on alusega, mis rakendub juhul, kui taotluse

esitajal puudub vajadus elamisloa järele, st puudub tegelik soov Eestisse elama asuda (vt nt

Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17). Kaebaja puhul ei ole põhjust sellest rääkida, sest

tema puhul on ilmne soov Eestis elada. Asjaolu, et kaebajal oli VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev

viibimisalus

(kriminaalhooldus

kuni

22.09.2022),

ei

muuda

elamisloa

taotlust

põhjendamatuks. Nimetatud viibimisalus oleks lõppenud varem kui VMS § 118 p 9 alusel

väljastatud elamisluba, mille kehtivusaeg on kuni viis aastat.

11. Kaebaja puhul tuli vastustajal eelkõige hinnata, kas täidetud on püsivalt Eestisse elama

asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk (VMS § 2101 lg 1) ning

lisatingimused (VMS § 2102 lg 1). Asjaolu, et kaebajale anti algselt elamisluba elama

asumiseks abikaasa juurde (VMS § 118 p 1) ning abielu lahutati, ei tähenda, et kaebaja senine

tegevus pole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (VMS §

2102 lg 1 p 3). Sellest võiks rääkida siis, kui ilmneks, et abielu oli fiktiivne. Seega on kaebaja

puhul asjakohane hinnata, kas ta on Eestis hästi kohanenud ning kas tema Eestisse elama

jäämine on kooskõlas avalike huvidega. Tegemist on määratlemata õigusmõistetega, mille

sisustamisel tuleb samuti arvestada perekonna- ja eraelu riivet, mis kaasneb elamisloa

andmisest keeldumisega. Kui diskretsiooni teostamisel ilmneb, et välismaalane ei ole

kohanenud ning avalik huvi elamisloa mitteandmiseks on kaalukam, saab elamisloa andmisest

3-22-643

6(6)

keelduda VMS § 123 lg 2 alusel ehk põhjusel, et välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa

andmise tingimustele (VMS § 117 lg 3 ja § 2102 lg 1 p 2).

Vastustaja on 14.02.2022 otsuses leidnud, et elamisloa andmisest tuleb keelduda veel VMS §

124 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel (oht avalikule korrale ja süüteo toimepanemine). Ka need alused

võimaldavad elamisloa andmisest keeldumist kaaluda ning keeldumisega kaasnev perekonna-

ja eraelu riive on argumentideks, mida tuleb arvesse võtta. Ringkonnakohus ei nõustu PPA

vastupidise seisukohaga.

12. Riigikohtu 13.11.2006 otsuse nr 3-3-1-51-06 järgi poleks elamisloa andmisest keeldumisel

isiku õigust perekonnaelule võimalik rikkuda siis, kui isik on kinnipeetav ning tema õigus

perekonnaelule on juba piiratud süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Praegusel juhul polnud

sellega tegemist, sest kaebaja viibis vabaduses, olles allutatud kriminaalhooldusele.

Kohtumenetluse ajal on küll kaebajale määratud karistus täitmisele pööratud, kuid kohus

hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ka ei ole

kaebajale määratud karistus nii pikk, et kohus ei saaks vastustajat kohustada kaebaja elamisloa

taotlust uuesti läbi vaatama. Hiljemalt seitsme kuu pärast vajab kaebaja pärast vanglast

vabanemist seaduslikku alust riigis viibimiseks. Õige pole lähtuda eeldusest, et äkki tekib

kaebajal peale vanglast vabanemist mingi muu alus Eestis viibimiseks, mistõttu pole talle

elamisluba vaja. Vastustaja tegi 19.10.2022 kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks

(haldusasi nr 3-22-2588).

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebajale osutatud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS §

118 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)