2-21-16469/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-16469

Tsiviilasi

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaali hagi

aktsiaseltsi Tartu Veevärk vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

12 390,01 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaselts Tartu Veevärk apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. jaanuar 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Aktsiaselts Tartu Veevärk (registrikood

10151668), lepingulised esindajad vandeadvokaat Margo

Lemetti ja advokaat Kevin Kõo

Vastustaja

(hageja):

AAS

BTA

Baltic

Insurance

Company Eesti Filiaal (registrikood Vastustaja 11223507),

lepinguline esindaja Ülle Velling

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus tühistada ja jätta AAS BTA Baltic Insurance

Company Eesti Filiaali hagi aktsiaseltsi Tartu Veevärk vastu kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AAS BTA Baltic Insurance

Company Eesti Filiaali kanda.

3. Välja mõista AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti Filiaalilt

menetluskuluna maa- ja ringkonnakohtus aktsiaseltsi Tartu Veevärk kasuks 10

665 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatd

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (hageja) esitas 21. oktoobril 2021 Tartu

Maakohtule hagi aktsiaseltsi Tartu Veevärk (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 12 390,01 eurot. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 2. veebruaril 2020 kell 7.42 Tartu linnas, Võru tn 196 hoone

lähistel kahjujuhtum. Sõidukiga Mercedes-Benz sõideti üle teel kaaneta oleva kaevuluugi,

mille tulemusel sai sõiduk kahjustada. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal hüvitas

vabatahtliku kindlustuslepingu alusel sõiduki omanikule kahju 12 890,01 eurot.

Võru tänava tee omanikuks on Tartu linn, kellele AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal esitas

5. augustil 2020 tagasinõude, kuna kahju tekkis tee seisundinõuetele mittevastavuse tõttu

(ehitusseadustiku

(EhS)

§

lg

1).

Hageja

ja

Tartu

linn

on

sõlminud

vastutuskindlustuslepingu, mille alusel hüvitas hageja Tartu linnale 12 390,01 eurot.

Hüvitamisele ei kuulunud Tartu linna omavastutus 500 eurot.

Olukorras, kus kahju põhjustab teeväline rajatis, on kannatanul võimalus pöörduda nõudega

nii tee omaniku kui ka rajatise omaniku vastu. Juhul, kui kannatanu esitab nõude tee omaniku

vastu, on tee omanikul õigus sisesuhtes (rajatise omanik – tee omanik) esitada oma nõue

hiljem rajatise omaniku vastu ehitusseadustiku (EhS) § 97 lg 5 alusel võlaõigusseaduses

sätestatud korras.

Hagejale läks Tartu linna kahju hüvitamise nõue kostja vastu üle VÕS § 492 lg 1 alusel.

Kostja on Tartu Linnavalitsuse 3. detsembri 2015 otsuse nr 288 järgi Tartu linna vee-ettevõtja

alates 1. jaanuarist 2016 tähtajaga 15 aastat. Hageja hinnangul vastutab rajatise korrashoiu

eest kostja. Sõidukile tekkis kahju, kuna kostja jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse –

sõiduteel olev rajatis ei vastanud seisundinõuetele, kostja ei taganud rajatise hooldust ja oht ei

olnud liikluskorraldusvahenditega märgistatud. Tee seisundinõuded on kehtestatud majandus-

ja taristuministri 14. juuli 2015 määrusega nr 92 (edaspidi määrus nr 92).

Õnnetuse asjaolud on kohapeal fikseerinud politsei ning tõenditest nähtuvalt tekkis kahju

sõitmisel üle avatud kaevu. Juhil oli õigus eeldada, et teel asuv kaev on ohutu.

Kanalisatsioonikaev ja selle luuk on raskesti nähtavad. Politsei ei tuvastanud sündmuskohal

liikluseeskirjade rikkumist.

Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kanalisatsioonikaev on tehnovõrk, mitte rajatis. Kostja

on rikkunud käibekohustust. Sõidukile tehtud diagnostikas tuvastati liiklusõnnetuse tagajärjel

sõidukile tekkinud kahjustused. Neid arvestades oli tootjatehase range soovitus sillakinnitust

ja poolraami mitte remontida (taastada), st sõiduki taastamine ei olnud turvalisuse huvides

võimalik. Seega oli põhjendatud lugeda sõiduk hävinenuks ja hüvitada omanikule sõiduki

õnnetuseeelne väärtus. Samuti on põhjendatud sõiduki defekteerimise kulude ja müügiga

seotud teiste kulude tegemine ja hüvitamine. Sõiduki turuväärtuse hüvitamisel tuleb arvestada

summaga, millega kindlustusvõtja saaks soetada uue samaväärse sõiduki ja katta sõiduki

vahetusega seotud kulud

Eeltoodust arvestades nõudis hageja õigusvastaselt tehtud kahju või alternatiivselt suurema

ohu allikaga põhjustatud kahju hüvitamist summas 12 390,01 eurot. Hageja nõue kostja vastu

kuulub rahuldamisele VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja EhS § 97 lg-te 1 ja 5 alusel, sest kostja

on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. Alternatiivse õigusliku alusena tugines hageja

VÕS § 1056 lg-le 1 leides, et teeliikluses olevad kanalisatsioonikaevud on suurema ohu

allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Teise alternatiivse õigusliku alusena leidis hageja, et kostja

on rikkunud käibekohustust kanalisatsioonikaevu hooldamisel (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p

5).

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus kostja

jätta hageja kanda.

Kostja märkis, et sõiduk sai kahjustada sõitmisel üle kaevukaane, mitte üle lahtise

kanalisatsioonikaevu. Õnnetus toimus hea nähtavusega sirgel teelõigul. Seega pidi juht

kaevuluuki nägema ning sellest võimalusel ümber põikama või sõiduki peatama. Järelikult

tekkis kahju liigse sõidukiiruse või juhi hooletuse tõttu, mille eest kostja ei vastuta. Kui kohus

peaks leidma, et kostja siiski vastutab tekkinud kahju eest, tuleb hüvitist juhi käitumist

arvestades vähendada.

Tee omanik on kahju põhjustamist tunnistanud ning tema kindlustusandja (hageja) on sõiduki

omaniku kindlustusandjale kahjuhüvitise regressi korras hüvitanud. Kostja ei olnud lahtisest

kaevuluugist teadlik, mistõttu ta ei saanud seda ka viia ohutusnõuetega vastavusse.

Kanalisatsioonikaev ei ole rajatis määruse nr 92 § 6 lg 1 p 13 mõistes, vaid tehnovõrk.

EhS § 97 lg 5 sätestab üldise korrashoiukohustuse. Hageja ei ole esile toonud, millist

konkreetset kohustust on kostja väidetavalt rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et kaev

seisundinõuetele ei vastanud. Kostja on taganud kaevu seisundinõuete täitmise ning jälginud

nende püsivust ajas, täites nii oma hoolsuskohustust. Luuk oli kaevu külge liimitud. Kostja on

teinud endast oleneva, et kaevu luugi eemaldumist vältida. Kostja hinnangul viitavad luugil

esinevad mehaanilised vigastused ning varasemate probleemide puudumine asjaolule, et luuk

on eemaldatud kolmandate isikute poolt. Kostja ei ole käibekohustust rikkunud.

Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki taastamine ei olnud otstarbekas. Turvalisuse kaalutlustel

taastamata jätmisele ei ole viidanud mitte ükski asjas esitatud tõend. Sõiduki taastamine oli

otstarbekas. Samuti on ebaõigesti arvestatud sõiduki turuväärtus. Kostjalt kahjuhüvitise

väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane, kuna kostjal ei ole võimalik tagada, et kolmandad

isikud kaevuluuke ei eemalda ning eemaldamisest kohe teada saada ja luuk asendada.

Kostja hinnangul ei ole kanalisatsioonikaev ega selle kaas suurema ohu allikas, kuna nendega

ei juhtu õnnetusi, kui need vastavad seisundinõuetele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

12 390,01 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks

menetluskulude katteks välja 600 eurot.

Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle:

-

2. veebruaril 2020 kell 7.47 toimus Tartu linnas, Võru tn 196 hoone lähistel

kahjujuhtum, milles sai kahjustada sõiduk Mercedes-Benz;

-

AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal hüvitas kindlustuslepingu alusel sõiduki

omanikule õnnetuse tagajärjel tekkinud kahju 12 890,01 eurot;

-

õnnetus juhtus asulateel, mille omanikuks on Tartu linn;

-

tee ei vastanud seisundinõuetele, kuna sellel asuv kanalisatsioonikaev oli avatud ja

kaevu kaas lebas lahtiselt teel;

-

oht ei olnud märgistatud;

-

tee omanik ega kostja ei olnud teadlikud probleemist kaevuga;

-

AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal esitas Tartu linnale kui tee omanikule

5. augustil

2020

tagasinõude

põhjendusega,

et

tee

omanik

vastutab

tee

seisundinõuetele mittevastavuse tõttu tekkinud kahju eest;

-

hageja ja Tartu linna vahel sõlmitud vastutuskindlustuslepingu alusel hüvitas hageja

Tartu linnale AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali nõude summas 12 390,01 eurot

(hüvitamisele ei kuulu lepinguline omavastutus 500 eurot);

-

kostja on Tartu linna vee-ettevõtja, kes kasutab oma teenuse pakkumiseks muu hulgas

liiklusõnnetusega seotud kanalisatsioonikaevu;

-

kostja on kanalisatsioonikaevu omanik.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas liiklusõnnetusega seonduva kahju eest vastutab

kostja. Maakohus viitas, et kohtupraktikas on tunnustatud teeomaniku vastutust olukorras, kus

kahju on tekkinud seoses nõuetele mittevastava või avatud kanalisatsioonikaevuga. Antud

juhul ei ole tee omaniku vastutust vaidlustanud ka hageja, kes on tema kindlustusandjana

hüvitanud sõidukiomaniku kindlustusandjale väljamakstud kahjuhüvitise ning kellele on

seetõttu üle läinud tee omaniku võimalikud nõuded teiste isikute vastu.

Hageja nõue põhineb tee omaniku ja kostja vahelisel õigussuhtel ning vaidluse all on

küsimus, kas sellest tulenevalt on kostja tekitanud teeomanikule kahju sõidukiomaniku

kahjunõude näol ning kas kostja peab teeomaniku kindlustusandjale tasutud hüvitise

hüvitama. Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust hoida korras teel paiknevat rajatist

(kanalisatsioonikaevu) ning kuna tee ei vastanud seisundinõuetele seoses selle kohustuse

rikkumisega, on tee omanikul küll kohustus kahju kannatanule hüvitada, kuid see ei välista

tee omaniku võimalikku kahjunõuet teiste isikute vastu.

Kohtu hinnangul võib hageja nõue kostja vastu põhineda võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043

koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p-dega 7 või p 5. Hageja kohustuseks on tõendada tegu, kahju ja

põhjuslik seos teo ning kahju vahel. Kostja peab tõendama, et tegu ei ole õigusvastane

VÕS § 1047 lg 1-3, VÕS § 1046 järgi ja/või süü puudumist VÕS § 1050 järgi.

Pooled vaidlevad, kas õnnetus tekkis sõitmisel üle teel lebava kaevukaane või avatud

kanalisatsioonikaevu. Kohus leidis PPA tõendit (hagiavalduse lisa 9) hinnates, et sõiduki

omanik on kostjale esitatud teatises andnud ebaõige ülevaate õnnetuse asjaoludest, eelkõige

kuna omanik on kirjeldanud kaevukaane purunemist, mis aga sündmuskohal tehtud piltidest

nähtuvalt on terve (hagiavalduse lisad 18, 19, 20). Maakohtu hinnangul on mõistlikult usutav,

et sõiduki omanik on asjaolude kirjeldamisel terminoloogiaga eksinud. Maakohus tuvastas, et

õnnetus juhtus sõitmisel üle kanalisatsioonikaevu, mis ei olnud tehniliselt korras ehk mis oli

õnnetuse toimumise ajaks juba avatud või mille luuk ei olnud piisavalt tugevalt kinnitatud

ning avanes õnnetuse ajal.

Maakohus nõustus hagejaga, et kanalisatsioonikaev on rajatis EhS § 3 lg 2 kolmanda lause

alusel. Täpsemalt on tegemist tehnorajatisega ning rajatis on kitsam mõiste kui tehnovõrk.

Antud juhul on rajatist (kaevu ja kaevukaant) pidanud kostjale kuuluvaks rajatiseks ka kostja

finantsdirektor (tl 79).

Hageja etteheited seoses määruse nr 92 § 6 lg 1 p 2 ja 13 rikkumisega ei ole põhjendatud,

kuna tee omaniku kohustuseks on tagada tee seisundinõuetele vastavusse viimine. Hageja ei

ole tõendanud, et ta on kostjale teatanud katkisest kanalisatsioonikaevust ja/või palunud selle

korda teha.

Maakohus nõustus hagejaga, et kostjal kui teel asuva rajatise omanikul on kohustus tagada

selle korrashoid ja ohutus (EhS § 97 lg 5), eeskätt, et rajatis ei kahjustaks kinnisasja, millel

see asub, ega põhjustaks kahju tee kasutajatele. Hageja väited kaevuluugi ebapiisava kinnituse

kohta on eluliselt usutavad ning sellises olukorras peaks kostja tõendama, et ta on oma

kohustusi täitnud. Kostja väited kaevu tehnilise korrashoiu kohta on paljasõnalised ja

tõendamata. Kostja kirjeldab oma üldist praktikat kanalisatsioonikaevude paigaldamisel, kuid

ei too välja, millal konkreetne rajatis paigaldati, millal seda viimati hooldati või millal selle

kaant liimiti. Sündmuskohal tehtud piltidest nähtub, et kaevukaas on roostetanud, seega ei ole

see ilmselgelt värskelt paigaldatud (tl 43). Samuti viitab selle eemaldumine asjaolule, et kostja

tegevuses esines puudusi. Kostja väited luugi eemaldamisele kolmandate isikute poolt on

paljasõnalised ega välista kostja vastutust hageja ees, vaid võivad olla aluseks kostja nõudele

kolmandate isikute vastu. Antud juhul ei ole tõendatud, et kaane värsked mehaanilised

vigastused ei ole tekkinud kõnealuse õnnetuse käigus või muul viisil (näiteks hooldustööde

käigus või muul põhjusel kaane eemaldamise tõttu). Kaevuluugi eemaldumine viitab sellele,

et kostja ei ole oma kohustusi piisaval määral täitnud ehk taganud teel asuva rajatise ohutust.

Maakohus märkis, et kostja tegu on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 124 lg 7

mõttes.

Maakohus ei pea põhjendatuks kostja etteheiteid sõidukijuhi tegevusele. Õnnetus toimus

varahommikul, hämaras, sündmuskohale jõudnud politsei ei fikseerinud liikluseeskirjade

rikkumist ega juhi ebaadekvaatset seisundit. Loetletud asjaolud ei viita puudustele juhi

tegevuses ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Arvestades, et kohus on tuvastanud, et

kostja on rikkunud kohustust tagada rajatise korrashoid, ei saa ta kohtu hinnangul tugineda

süüst vabanemiseks teadmatusele. Samuti on paljasõnalised väited kolmandate isikute

tegevuse kohta. Seega ei ole kostja tõendanud süü puudumist ning kostja vastutab hagejale

tekitatud kahju eest.

Hageja nõuab kostjalt 12 390,01 eurot. Sõiduki omanikule hüvitati 12 890,01 eurot, mis on

käsitletav teeomanikule tekkinud kahjuna, millest 500 eurot oli tee omaniku omavastutus.

Seega läks hagejale nõue üle 12 390,01 euro ulatuses.

PZU kindlustus lähtus ekspert Rene Rästase hinnangust sõiduki turuväärtusele. Kostja

hinnangul on õige lähtuda ekspert Raul Põdersalu hinnangust (tl 61). Ekspert Rene Rästas on

leidnud sõiduki väärtuseks 56 250 eurot (käibemaksuga 67 500 eurot). Ekspert Raul

Põdersalu 55 000 eurot (käibemaksuga 66 000 eurot). Seega on eksperthinnangute vahe 1250

eurot ilma käibemaksuta ja 1750 eurot koos käibemaksuga. Arvestades sõiduki koguväärtust,

ei ole antud juhul eksperthinnangutes toodud sõiduki väärtuse erinevus märkimisväärne ning

ei anna alust seada kahtluse alla turuväärtuse korrektset hindamist.

Maakohtu hinnangul on põhjendatud sõiduki turuväärtuse hüvitamine, kuna alternatiiv ei

oleks taganud kahjustatud isiku panemist võimalikult ligilähedasse olukorda, kus ta oli enne

kahju kannatamist. Sõiduki taastamise korral kostja taotletud viisil jäänuks kannatanule

taastatud avariiline sõiduk, mille kohta on tootja andnud selge soovituse mitte taastada

(tl 105). Selline olukord oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Maakohus pidas

mõistlikuks avariilise sõiduki realiseerimist.

Kostja taotles kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 ja VÕS § 140 alusel. Kostja tugines

asjaoludele, et kahju tekkis sõidukijuhi liigse sõidukiiruse või juhi hooletuse tõttu. Kostja ei

ole oma väiteid tõendanud. Kostja ülesandeks oli tagada, et temale kuuluval rajatisel ei

esineks ohtlikke rikkeid.

Maakohus leidis, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest EhS § 97 lg-te 1, 2 ja 5,

määruse nr 92 § 6 lg 1 p 2 ja 13 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Seetõttu ei

pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas kostja vastutab hageja ees VÕS § 1056 ja VÕS § 1045

lg 1 p 5 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus ei ole õigesti hinnanud õnnetuse toimumisega seonduvaid tõendeid. Hageja ei ole

sündmuse asjaoludega seonduvat täpsustanud, st kas sõidukiga sõideti üle lahtise kaevu või

üle kaevuluugi. Ka maakohus ei ole täpsustanud, kas kaev oli õnnetuse hetkel avatud või

kuidas õnnetus täpselt toimus. Maakohus on seega jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad

asjaolud.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et sõiduk

sõitis üle teel asetsenud kaevu. See väide on kooskõlas sõidukile tekkinud kahjustustega ning

hagiavaldusele lisatud fotodega (hagiavalduse lisad 18-20). Ka sõidukijuht ise on kirjeldanud,

et kahjustused sõidukile tekkisid kahjustused sõitmisel üle luugi (st mitte avatud kaevu).

Tegemist on ainsa vahetu tõendiga. PPA fikseeritud olukord, millele tugines maakohus, on

vahendatud tõend.

Maakohus ei ole sisustanud kostjal lasuvat käibekohustust. Maakohtu otsusest ei nähtu, mida

oleks kostja pidanud tegema, et kahju tekkimist vältida. Samuti pole maakohus selgitanud

pooltele õigust esitada täiendavaid tõendeid käibekohustuse sisustamiseks. Maakohus ei

võtnud arvesse kostja poolt käibekohustuse kohta esitatut ega põhjendanud selle arvestamata

jätmist. Hageja ei ole tuginenud konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus

ega tõendanud rikkumise asjaolusid.

Maakohus on EhS § 97 lg-st 5 tuletanud kostja üldise käibekohustuse. Maakohus jättis

tähelepanuta, et viidatud norm ei ole kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kuna on liiga

üldine. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusalune kaev seisundinõuetele

(määruse nr 92 lisa 3 kattega tee seisunditase 3) ei vasta. Ükski õigusakt ega standard ei sea

kostjale kohustust kaevude tasapinnalisuse regulaarseks kontrollimiseks. Samuti ei sea ükski

norm nõudeid kaevuluukide kinnitamisele.

Kostja hallatavad sajad kaevuluugid iseeneslikult nendest üle sõites ei eemaldu. Samuti on

vaidlusalune kaevuluuk püsinud kaevul. Kui kostja oleks eksinud luugi kinnitamisel, oleks see

eemaldunud juba tunduvalt varem, mitte ühel pühapäevasel varahommikul. Seega on kostja

küllaldaselt tõendanud, et on olnud kaevuluugi paigaldamisel hoolikas ning kohtu etteheited

kostja tegevuses puuduste esinemise kohta on ebaõiged.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja peaks tõendama, et ta on oma kohustusi seoses

kaevuluugi kinnitamisega täitnud. Olukorras, kus kostjal ei lasu kaevuluugi kinnitamisega

seoses mitte ühtegi õigusaktidest või standarditest tulenevat kohustust, ei saa ka kostjalt

oodata täiendavate tõendite esitamist täiendavate kohustuste täitmise kohta.

Kuivõrd kostja ei ole käibekohustust rikkunud, ei ole kostja olnud ka kahju tekitamises süüdi.

Lisaks ei nõustu kostja maakohtuga, et etteheited sõidukijuhi tegevusele on põhjendamatud.

Sõidukijuht sai ja pidi kaevuluuki nägema. Üksnes asjaolu, et PPA ei tuvastanud sõidukijuhi

liikluseeskirjade rikkumist, ei tähenda, et maakohus ei saaks tsiviilasjas selle asjaoluga

arvestada.

Kaevukaanel olid mehaanilised vigastused, mis tavapäraselt eemaldamisel ei teki. Vigastused

viitavad asjatundmatule tegutsemisele luugi eemaldamisel. Kaane pindmised vigastused on

haljad – kui vigastused oleksid tekitatud varem hooldustööde käigus, poleks metallpind enam

pühapäeva varahommikul haljas. Seega on kaevuluuk eemaldatud kolmandate isikute poolt

vahetult enne õnnetust. See on kostja süüd välistav või vähemalt kahjuhüvitise suuruse

vähendamise aluseks olev asjaolu.

Sõiduki tootja ei ole andnud juhendit sõiduki mitte taastamiseks. Margiesinduse esindaja on

toonud hoopis välja, et juhendit sõiduki taastamise võimalikkuse kohta ei ole. See tähendab, et

sõiduki taastamine ei ole välistatud. Sõiduki taastamise võimalikkust on kinnitanud ka

riiklikult tunnustatud ekspert Raul Põdersalu.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Maakohus on õigesti hinnanud, et kostjal kui teel asuva rajatise omanikul on kohustus tagada

selle korrashoid ja ohutus. Hoolimata sellest, et Tartu linn kannatanu kindlustusandjale kahju

hüvitas, vastutab rajatise omanik sisesuhtes (teeomanik-rajatise omanik) kohaliku

omavalitsuse ees EHS § 97 lg 5 teise lause alusel. Kostja on rikkunud käibekohustust, sest on

jätnud tagamata, et rajatised sõiduteel on liiklejatele ohutud. Avatud kanalisatsioonikaevu ei

saa lugeda seisundinõuetele vastavaks, sest võib põhjustada (elu)ohtlikke olukordi ja suurt

isiku- ja materiaalset kahju.

Kui pool esitab kohtule faktiväite, mida omaks ei võeta ja mida ka üldteadaolevaks ei loeta,

tuleb poolel oma väidet kohtule tõendada. Maakohus selgitas pooltele igakülgselt

tõendamiskoormist.

Kostjal tuli kasutusele võtta kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi

isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise

eest. Kostja ei ole hoolsuskohustuse täitmist tõendanud.

Kostja püüab jätkuvalt paljasõnaliselt süüdistada sõidukijuhti. Põhjendamatud on kostja

etteheited, et maakohus pole õigesti hinnanud liiklusõnnetuse toimumisega seonduvaid

tõendeid. Hagi tuleks rahuldada ka siis, kui kahju tekkis sõitmisel üle kanalisatsiooniluugi.

Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud PPA fikseeritud andmete alusel.

Meelevaldne ja tõendamata on kostja seisukoht, et luugi eemaldamine on toimunud

kolmandate isikute õigusvastase tegevuse tagajärjel.

Maakohtu otsus on sõiduki turuhinna hüvitamise osas põhjendatud. Sõiduki tootjatehase

soovitus oli sõidukit mitte taastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise

tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657

lg 1 p 2). Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

7. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt registreeris politsei juhtumi, milles osales ja sai

kahjustada sõiduk Mercedes-Benz reg nr 007ERS (edaspidi sõiduk). Sõiduk oli kindlustatud

AB Lietuvos draudimas Eesti filiaalis (PZU), mis hüvitas sõiduki omanikule tekitatud kahju.

Hageja on kindlustusandja, mis täitis PZU tagasinõude Tartu linnaga sõlmitud

vastutuskindlustuslepingu alusel ja esitas tagasinõude kostja kui Tartu linna vee-ettevõtja

vastu hüvitatud kahju välja nõudmiseks VÕS § 492 lg 1 alusel. Hageja leiab, et kostja

vastutab sõidukile tekitatud kahju eest kanalisatsioonikaevu kui rajatise omanikuna EhS § 97

lg 1 ja 5 alusel.

Hagiavalduse kohaselt sai sõiduk kahjustada 2. veebruaril 2020 kell 07.47 Tartu linnas Võru

tn 196 juures sõiduteel kaaneta olevast kaevuluugist üle sõites. Kostja vaidles hagile

maakohtus vastu, sh vaidlustas kostja õnnetuse toimumisega seonduvaid asjaolusid.

8. Maakohus rahuldas hagi. Maakohus märkis otsuses, et pooled on eri meelt õnnetuse

toimumise asjaolude osas ja sõiduki juht on kostjale esitatud teatises andnud ebaõige ülevaate

õnnetuse asjaoludest ning eksinud asjaolude kirjeldamisel terminoloogaiaga. Maakohus lähtus

otsuse tegemisel sündmuse kirjeldusest, mis oli esitatud Politsei- ja Piirivalveameti poolt ja

luges tuvastatuks, et õnnetus juhtus sõitmisel üle kanalisatsioonikaevu, mis oli õnnetuse ajaks

juba avatud või mille luuk ei olnud piisavalt tugevalt kinnitatud ning avanes õnnetuse ajal.

Maakohus jättis selle asjaolu tuvastamisel tähelepanuta, et ta tuvastas vaidlusaluse asjaolu

erinevalt mõlemast poolest. Nimelt oli hageja maakohtu menetluses seisukohal, et kahju

sõidukile tekkis läbi avatud kanalisatsioonikaevu (millel puudus luuk) sõitmise.

Maakohus jättis seejuures tähelepanuta, et ka Politsei- ja Piirivalveameti teatis on

mitmetimõistetav. Politsei teatise (tl 18) kohaselt teatas L.L. (sõiduki juht), et ta sõitis oma

autoga üle teel kaaneta oleva kaevuluugi ja vigastas oma autot. Ringkonnakohus märgib, et

kaevukaas ja kaevuluuk on põhimõtteliselt sünonüümid (st et luuki saab avada ja sulgeda, ette

panna ja ära võtta, kuid kaevuluuk ei saa olla ilma kaaneta, vt ka Eesti

õigekeelsussõnaraamat). Politsei teatis ei ole kooskõlas sõiduki juhi kirjeldusega sündmuse

kohta. Sõiduki juht andis sündmuse kohta erinevaid selgitusi. 2. veebruari 2020 e-kirjas PZU

kindlustusele avaldas sõiduki juht, et kanalisatsioonikaevu luuk oli lahti (lk 94). 3. veebruari

2020 avalduses kostjale kahjude kompenseerimiseks märkis sõiduki juht varasemast erinevalt,

et ta sõitis sõidukiga üle sademevee kaevu kaane, mis purunes ja kahjustused sõidukile

tekkisid kaevukaane purunemise tõttu (lk 59). Sündmuskohalt tehtud fotodelt nähtub, et

kaevukaas ei ole purunenud ja selle üle ei ole ka vaidlust.

Maakohus jättis vastuolu tõendite vahel pooltega arutamata ja asja lahendamiseks olulise

asjaolu välja selgitamata. Arvestades vaidlusaluste küsimuste suurt hulka ja vastuolu

tõendites oli maakohtu otsustus lahendada asi kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 alusel

asja kohtuistungil arutamata ebaõige ja ei taganud asja õiget lahendamist. Seetõttu rajas

maakohus otsuse sündmuse toimumise käigu osas paljuski oletustele. Hinnates vaidlusalust

asjaolu erinevalt mõlemast poolest, eksis maakohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatu vastu.

9. Kuivõrd maakohus jättis asjas kostja seisukohad tähelepanuta ning selgitamiskohustuse

täitmata, võimaldas ringkonnakohus pooltel esitada uusi tõendeid (vt ringkonnakohtu

28. oktoobri 2022 määrus).

Hageja muutis ringkonnakohtu menetluses oma seisukohta kindlustusjuhtumi toimumise

asjaolude osas, asudes seisukohale, et kahju sõidukile tekkis kanalisatsioonikaevu kaanest üle

sõitmisel kui kanalisatsioonikaevu kaane serv jäi sõiduki alumistesse konstruktsioonidesse

kinni ja tekitas sõiduki liikumisel selle kerele märkimisväärse löökkoormuse suunaga alt üles

(II kd lk 14). Seisukoha muutmisel tugines hageja ringkonnakohtule esitatud asjatundja

R. Põdersalu 13. detsembri 2022 arvamusele (lk 195-208).

Kostja esitas Avariigrupp OÜ eksperthinnangu ja asjatundja M. Sinimäe vastuse kostja

päringule. Kostja asus asjatundjate arvamuse alusel seisukohale, et sõidukil tekkinud

kahjustused ei ole seotud vaidlusaluse kaevu ega kaevuluugiga.

10. Seega tuleb ringkonnakohtul asja lahendamiseks arvestades kostja vastuväiteid kõigepealt

tuvastada, kas toimunud on kindlustusjuhtum, st, et kas hageja kirjeldatud asjaoludel on

sõidukile tekkinud kahju.

Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Kuivõrd hageja on tasunud

teeomaniku eest kahjujuhtumiga seotud kulutused, peab ta tagasinõude esitamisel teevälise

rajatise omaniku vastu tõendama kindlustusjuhtumi toimumise asjaolusid.

Ringkonnakohus möönab, et tegemist on sellise kindlustusjuhtumiga, mille toimumise

asjaolusid on tagantjärgi keeruline tõendada. Politsei saabus sündmuskohale pärast sündmuse

toimumist. Kohtule on esitatud politsei tehtud fotod sündmuskohast, samuti fotod sõiduki

vigastustest. Kuivõrd kohtul puuduvad valdkonna eriteadmised, ei saa kohus teha fotode

alusel ise järeldusi kanalisatsioonikaevu ja selle kaane seisundi ja sõiduki vigastuste

tekkemehhanismi osas ja saab nende tõendite hindamisel lähtuda asjatundjate arvamustest.

Kostja avaldas ringkonnakohtu istungil, et sündmuse järgselt tema esindaja sündmuskohal

asjaolude uurimise eesmärgil ei viibinud ja lisaks politsei fotodele täiendavaid fotosid tehtud

ei ole. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 8, et politsei kirjalik õiend sündmuse

asjaolude kohta ning sõiduki juhi seletus sündmuse toimumise osas on vastuolus.

Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on kindlustusjuhtumi asjaolude tõendamisel

oluliseks tõendiks tunnistajate, sh sõiduki juhi ütlused, aga ka asjatundjate arvamused

sõidukile kahju tekitamise asjaolude kohta. Kohus peab hindama kõiki tõendeid kogumis ja

ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse kuulata asjas tunnistajana üle sõiduki juht L.L..

Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2023 istungil hageja sellest taotlusest loobus, kuivõrd L.L. ei

nõustunud tunnistajana ütlusi andma. Pooled ei ole väitnud, et sündmuskohal viibis teisi

isikuid peale sõiduki juhi, keda saaks tõendamisele kuuluvate asjaolude osas tunnistajana üle

kuulata.

11. Sõiduki vigastused on tõendatud sõiduki diagnostika väljavõtte ja fotodega (lk 95-104,

samuti R. Pödersalu e-kirjaga sõiduki vaatlusel tuvastatu kohta (lk 61). Hageja soovib lisaks

politsei õiendile ja fotodele tõendada kindlustusjuhtumi toimumist asjatundja R. Põdersalu

arvamusega.

Asjatundja R. Põdersalu leidis, et sõiduki põhjaalused vigastused tekkisid seetõttu, et

kanalisatsioonkaevu kaas ei olnud kanalisatsioonikaevu krae külge korralikult kinnitatud.

Kanalisatsioonikaevu kaanest esirattaga üle sõites pöördus kanalisatsioonikaevu kaas oma

kinnituspinnal servaga üles ning selle serv haakus sõiduki põhjaaluste konstruktsioonide taha.

Kuna kaane kõrgus maapinnast on suurem kui sellest üle sõitnud sõiduki põhjaalauste

konstruktsioonide kõrgus maapinnast, avaldus kaane toetuspinnal sõidukile märkimisväärne

löökkoormus ning sõiduki põhja konstruktsioon deformeerus. Kanalisatsioonikaevu kaane

poolt sõiduki põhjaalaustele pindadele kahjustuste tekitamine on tehniliselt võimalik. Juhul

kui kaant fikseerivad nagad (väljaulatuvad osad) asuvad kaane krae suhtes piki sõidukite

liikumise suunda võib juhul, kui kaanest üle sõitva sõiduki ratas kaane servale toetub, kaas

kinnituspinnal pöörduda ja selle vastasserv üles kerkida. Arvestades kanalisatsioonikaevu

kaane raskust (36 kg) ja paksust (rohkem kui 10 mm) ei deformeeru otsasõidul mitte

kanalisatsioonikaevu kaas vaid sõiduki põhjaalused kronsteinid ja külje kandekonstruktsioon,

mis on valmistatud ca 0, 5-2 mm paksusest omavahel kokkukeevitatud teraslehtedest. Seetõttu

on tehniliselt võimalik ja eluliselt usutav, et kontaktist kanalisatsioonikaevu luugiga

deformeerus sõidki külje kandevkonstruktsioon, kaevu kaanele märkimisväärseid vigastusi

aga ei tekkinud.

Asjatundja tugines arvamuse andmisel vigastatud sõidukist tehtud fotodele, 19. veebruaril

2020 toimunud sõiduki vaatlusele (vaatluse teostas asjatundja ise), 25. veebruari 2020 sõiduki

kandevkonstruktsiooni mõõtmise tulemustele, T. Alekõrsi ja I. Maasingu (Avariigrupp OÜ)

16. novembri (arvamuses ekslikult märgitud „veebruari“) 2022 arvamusele ja internetis vabalt

leitavatele videoülesvõtetele erinevatest liiklusõnnetustest.

R. Põdersalu arvamusest ei nähtu, kas ja milliste sündmuskohal tehtud fotodega on asjatundja

arvamuse andmiseks tutvunud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtule arusaadav, millel põhineb

asjatundja seisukoht, et kaevu kaanele märkimisväärseid vigastusi ei tekkinud. Asjatundja ei

ole kaevu kaant sündmuskohal näinud. Politsei tehtud fotodel (lk 41-43) asetses kaevukaas

asfaldil tagurpidi, st et vigastuste olemasolu või puudumine kaane pealmisel küljel fotodelt ei

nähtu. Fotodelt (lk 43) nähtub aga, et kaevukaane servas on siiski vigastus, mille

tekkepõhjust ei ole pooled vaatamata ringkonnakohtu asjakohastele selgitustele suutnud

tõendada (kostja peab seda kangiga tekitatud vigastuseks kaane avamisel kolmanda isiku

poolt). Seega ei tugine asjatundja seisukoht, et sõidukiga kokku puutudes kaevukaanele

vigastusi ei tekkinud, tema poolt uuritud ja talle teadaolevatele tõenditele.

Asjatundja selgitused kaant fikseerivate nagade osas ei ole samuti kooskõlas sündmuskohal

tehtud fotoga kaevukaanest, millel fikseerivaid nagasid ei nähtu. Asjatundja arvamusele

lisatud fotol asetsev nagadega kaevukaas, mis on saadud Avariigrupp OÜ arvamusest, ei oma

vaidlusaluse sündmusega seost. Seega ei ole asjatundja põhistanud oma järeldust, et sõiduki

põhjaaluste kahjustuste tekkimine on seotud kanalisatsioonikaevu nagadega.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et eelnimetatud põhjustel ei ole asjatundja

R. Põdersalu arvamust sõiduki vigastuste tekkemehhanismi osas võimalik konkreetse kaevuga

seostada. R. Põdersalu arvamust ei muuda usutavamaks sellele lisatud videod, sest need ei ole

seostatavad hagi aluseks oleva kindlustusjuhtumiga.

12. Kostja esitas tõendina Avariigrupp OÜ 16. novembri 2022 arvamuse (lk 153-159), mille

kohaselt ei ole võimalik, et vaidlusalune sõiduk oleks kas avatud kanalisatsioonikaevust läbi

sõites või mingil viisil luugist üle sõites saanud kahjustusi, mis on tuvastatud R. Põdersalu

poolt 19. veebruaril 2020 sõiduki avariijärgsel ülevaatusel. Asjatundjad leidsid ka seda, et

juhul kui kaevuluugi serv oleks üles tõusnud luugist esimese rattaga üle sõites, siis oleks luuk

pidanud kokku puutuma vahetult esiratta taga sõiduki põhjaga (40-45 cm kaugusel esirattast),

mitte esirattast 2, 6 meetri kaugusel asuva õõtshoova kinnitusega, avarii järgselt puuduvad

jäljed ja kahjustused asfaldil ja kaevuluugil, mis oleks pidanud õnnetuse toimumise järgselt

neil esinema. Sõiduki vigastused viitavad sellele, et sõiduk on kukkunud teravaservalise

eseme otsa. Kaevuluuk oli õnnetuse järgselt tagurpidi, kuid luugi mõõtmeid arvestades ei

saanud see sõiduki all teistpidi pöörduda.

13. Ringkonnakohus leiab, et hagejal oli võimalik olulisi vastuolusid asjas esitatud tõendite,

sh sõiduki juhi selgituste ja asjatundjate arvamuste vahel kindlustusjuhtumi toimumise

asjaolude väljaselgitamiseks ületada sõiduki juhi L.L. ülekuulamisega tunnistajana. Hageja

sellest võimalusest loobus. Ilma sõiduki juhti üle kuulamata ei saa ringkonnakohus käesoleval

juhul kontrollida hageja väidete tõesust kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude osas.

Ringkonnakohus leiab seetõttu, et asjas kogutud tõendid ei tõenda tõsikindlalt hagi aluseks

oleva kindlustusjuhtumi toimumist 2. veebruaril 2020 kell 07.47 Tartu linnas Võru tn 196

juures, mille käigus sõiduk Mercedes-Benz sai hagis kirjeldatud vigastusi.

Mõlemad pooled on esitanud vastuväite teise poole asjatundja(te) pädevuse osas.

Ringkonnakohus märgib, et kohus hindab asjatundjate arvamusi dokumentaalsete tõenditena

TsMS § 272 lg 1 tähenduses ning arvamuse andjal ei pea olema riiklikult tunnustatud eksperdi

kvalifikatsiooni. Puuduvad tõendid, et arvamuse andnud isikud ei omaks erialast pädevust

selliseid arvamusi andma.

Kuivõrd hageja ei ole kindlustusjuhtumi toimumist tõendanud, puudub alus hagi

rahuldamiseks. Seetõttu ei võta ringkonnakohus ka seisukohta hageja nõude aluseks olevate

muude asjaolude, sh kahju suuruse, osas.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata.

14. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suurus maakohtus 34 h ja

15 minuti õigusabi eest hinnaga 140 eurot/h kokku 4795 eurot, millele käibemaksu ei lisandu.

Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suurus kuni 29. novembri 2022 kohtuistungini

6527, 50 eurot (sh õigusabi 28 h ja 15 minuti eest hinnaga 170 eurot/h, riigilõiv 840 eurot ja

asjatundja arvamustega seotud kulud 885 eurot) ja seejärel kuni 10. jaanuari 2023

kohtuistungini 15 h ja 45 minutit õigusabi eest hinnaga 170 eurot/h 2677, 50 eurot, millele

käibemaksu ei lisandu. Kokku on kostja menetluskulu ringkonnakohtus 9205 eurot.

Kostja kinnitas, et kuigi kostjat esindas menetluses kaks esindajat, on õigusabile kulunud aeg

arvestatud kui ühe esindaja ajakulu, välja arvatud kohtuistungite pidamisega ja nendeks

valmistumisega seotud ajakulu.

Hageja leiab, et maakohtu menetluses on kostja kulud õigusabile põhjendatud 3045 euro

ulatuses. Kostja nõutav õigusabikulu suurus on arvestades hagihind ebaproportsionaalne.

Hageja leiab, et ka ringkonnakohtus ei ole 44 h õigusabi arvestades asja keerukust ja mahtu

põhjendatud. Ka ei ole põhjendatud kahe advokaadi samaaegne kohtuasjaga tegelemine ja

esindamine kohtuistungil. Kostja õigusabikulud ei saa olla apellatsioonimenetluses suuremad

kui 24 h ning väljamõistetavad menetluskulud ei tohiks ületada 50% taotletud mahust.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-182-16, p 14; 11. veebruar 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11,

18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Asja keerukuse hindamisel tuleb arvestada nii asja õiguslikku keerukust , kuid ka seda, kui

palju oli esindajal vajalik esitada menetluses dokumente, sh nende sisu, samuti seda, kas asjas

on peetud kohtuistungeid. Tegemist on keskmise keerukuse ja mahukusega tsiviilasjaga.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui

need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 2-17-13164 asunud seisukohale, et kui erilisi põhjendusi mitme esindaja

kasutamiseks ei ole, tuleks piirduda esindajakulude väljamõistmisega, mis oleks tehtud ühele

esindajale. Asja keerukuse tõttu mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine

eeldab selle põhjendamist nii mitut esindajat kasutanud menetlusosalise kui ka kohtu poolt.

Seejuures ei viita asja tavapärasest suuremale keerukusele mitme esindaja kasutamine, vaid

see peab tulenema asja olemusest ja mahust. Kui asja keerukus ei kinnita mitme lepingulise

esindaja kasutamise vajadust, tuleb üldjuhul jätta menetlusosalise lepingulise esindaja kulud

osaliselt hüvitamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja keerukus ega mahukus ei eelda

mitme esindaja kasutamist ning kulude põhjendatuse hindamisel lähtub ringkonnakohus

vajalikust ja põhjendatud kulust ühele esindajale.

Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määrale (maakohtus 140 eurot/h ja ringkonnakohtus 170

eurot/h) ei ole hageja vastuväiteid esitanud ning ringkonnakohus hindab tasumäära kooskõlas

olevaks advokaadi tavapärase keskmise tunnitasu määraga sama liiki asjades.

Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused õigusabile on osaliselt ülepaisutatud.

Menetlusdokumendi koostamise ajakulu peab üldjuhul sisaldama ka selle koostamiseks

vajalike dokumentidega tutvumise ajakulu.

Kostja esindajad koostasid maakohtu menetluses lisaks hagi vastusele veel kolm

menetlusdokumenti ja menetluskulude nimekirja. Nimetatud töö eest on põhjendatud ja

vajalik kulu 3500 eurot. Ringkonnakohtus koostasid kostja esindajad apellatsioonkaebuse ja

veel kaks menetlusdokumenti, valmistusid ning osalesid kahel kohtuistungil kogupikkusega

2h ja 15 minutit ja tegid toiminguid seoses asjatundjate arvamuste saamisega. Nimetatud töö

eest on vajalik ja põhjendatud kulu 32h x 170 eurot, millele lisandub riigilõiv 840 euro ja

asjatundja arvamuste koostamisega seotud kulud 885 eurot. Kokku on kostja põhjendatud

menetluskulu ringkonnakohtus 7165 eurot.

Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks menetluskuluna kokku 10 665 (3500 + 7165) eurot

ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks