3-21-543/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-543

Haldusasi

X kaebus MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond 11.

veebruari 2021. a makseteatise nr 951989 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond,

esindaja OO

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari

2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-543 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. märtsil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-543

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) 11.02.2021 makseteatise nr 951989

kohaselt on X-le kuuluvale sõidukile Volkswagen 1300 Buggy (reg.märk XXXXXX)

rakendunud automaatne liikluskindlustus ehk sundkindlustus, mille kindlustusandja on LKF.

Makseteatise järgi oli X kohustatud 30 päeva jooksul tasuma 13.11.2020–10.02.2021

kindlustusmakse 129,70 eurot. LKF selgitas, et automaatse liikluskindlustuse makseteatis on

haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Kui sõidukit kasutatakse, tuleks kohe

sõlmida liikluskindlustusleping. Kui sõidukit ei kasutata, tuleks see liiklusregistrist kustutada.

Sundkindlustus kehtib kuni liikluskindlustuslepingu sõlmimiseni või sõiduki liiklusregistrist

kustutamiseni. Kindlustusmakse määrad on kehtestatud rahandusministri määrusega. Õiguslike

alustena on välja toodud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-d 3–7 ja §-d 60–68.

2. X esitas 08.03.2021 vaide, milles märkis, et tegemist on hobisõidukiga, millega ta sõidab

ainult suvekuudel ja teeb tavaliselt kindlustuse perioodiks mai–oktoober. Hobisõiduki

sundkindlustuse kohustus ajaks, mil sõidukit ei kasutata, ei ole mõistlik ja vaide esitajat tulnuks

lepingu sõlmimisest eelnevalt teavitada, et selgitada välja liikluskindlustuse vajadus. LKF jättis

10.03.2021 vaideotsusega X vaide rahuldamata. Automaatse liikluskindlustuse tekkimine ja

makse tasumise kohustus ei sõltu sellest, kas sõidukit kasutatakse või mitte. Kui sõiduk on

liiklusregistris arvel, siis on kindlustuslepingu sõlmimise kohustus (LKindlS § 3 lg 1 ja § 4 p 1,

v.a erandid §-des 5–6). X oli liiklusregistri järgi kindlustuskohustusega isik (LKindlS § 7 lg-d

1 ja 2). Kuna makseteatistes märgitud perioodil oli sõiduk liiklusregistris arvel ja sellel puudus

liikluskindlustusleping, samuti ei esinenud ühtegi kindlustuskohustusest vabastuse erandit, siis

tekkis sõidukile liikluskindlustus automaatselt sundkindlustusena. Vaide esitajale on saadetud

meeldetuletus võimaliku tekkiva automaatse liikluskindlustuse kohta 23.09.2020. LKF-l ei ole

kohustust kõnealust teadet kätte toimetada ja teate mitte kätte saamine ei vabasta sõiduki

omamisega kaasnevast vastutusest. Makseteatis on vaide esitajale kätte toimetatud.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 15.03.2021 kaebuse MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond

11.02.2021 makseteatise nr 951989 tühistamiseks. Kaebaja ei nõustu makseteatisega, sest

sundkindlustuse algusest ei olnud kaebajat korrektselt teavitatud. Teavitus 13.11.2020 alustatud

sundkindlustusest saadeti e-posti aadressil XXX, mis ei ole kaebaja isiklik e-posti aadress.

Seevastu 11.02.2021 makseteatis toimetati kaebajale kätte posti teel 03.03.2021. Kuna tegemist

on hobisõidukiga, siis on kaebaja liikluskindlustuse tavaliselt teinud vastavalt ilmaoludele.

2020. aastal kaebaja liikluskindlustuslepingut ei sõlminud, sest COVID-19 tingimuste tõttu ei

leidnud sõiduk kasutamist.

4. LKF palus 05.05.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Liiklusregistris registreeritud

sõiduki suhtes on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping (LKindlS § 3 lg 1)

ja kaebaja oli liiklusregistri järgi perioodil 13.11.2020–10.02.2021 kindlustuskohustusega isik

(LKindlS § 7 lg-d 1 ja 2). LKF on saatnud kaebajale 23.09.2020 e-kirjaga meeldetuletuse, et

sõidukil peab alates 14.10.2020 olema kohustuslik liikluskindlustuse leping, kuna viimane

kindlustusleping lõppes 13.10.2019 (vt LKindlS § 60 lg 2 p 2). Meeldetuletus saadeti e-posti

aadressil YYY, kus kaebaja on isiklikult määranud ümbersuunamise e-posti aadressile XXX.

Kaebaja ei sõlminud kohustuslikku liikluskindlustuse lepingut ega kustutanud sõidukit ajutiselt

liiklusregistrist. LKF saatis 13.11.2020 kaebajale esimese automaatse liikluskindlustuse

makseteatise nr 920658 perioodi 14.10.2020–12.11.2020 eest summas 49,90 eurot.

Infosüsteemi andmetel ei ole seda makseteatist õnnestunud seniajani kätte toimetada. LKF

3-21-543

3(6)

koostas 11.02.2021 makseteatise nr 951989 perioodi 13.11.2020–10.02.2021 eest summas

129,70 eurot, mis on kaebajale posti teel kätte toimetatud. LKindlS ei kohusta LKF-i toimetama

enne makseteatise koostamist isikule kätte meeldetuletust sundkindlustuse tekkimisest, seega

ei mõjuta meeldetuletuse mitte kätte saamine automaatse liikluskindlustuse rakendamise

õiguspärasust ega makseteatise kehtivust. Meeldetuletus on eelkõige informatiivse iseloomuga.

Seejuures oli kaebajat tekkivast automaatsest liikluskindlustusest teavitatud, sest kaebaja oli

selle ise suunanud enda juhitavale äriühingule OÜ Q.

5. Tallinna Halduskohus jättis 24.01.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Liiklusregistris

registreeritud sõidukile tuleb sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping (LKindlS § 3 lg 1,

§ 4 p 1). Kindlustuskohustusega isik (LKindlS § 7 lg-d 1 ja 2) on kohustatud maksma LKF-le

automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakset ajavahemiku eest, mil sõidukil on automaatne

kindlustuskaitse (LKindlS § 62 lg 2). Vaidlust ei ole, et kaebaja sõiduk (reg.märk XXXXXX)

oli 13.11.2020–10.02.2021 liiklusregistris arvel ning kaebaja oli kindlustuskohustusega

isikuks. Vastustaja väitel on kaebajale e-kirjaga saadetud 23.09.2020 meeldetuletus nr 898385,

mis on esitatud ka kohtule. Samuti on LKF esitanud makseteatiste infolehed. Samas märgib

vastustaja õigesti, et meeldetuletus on tegelikult informatiivse iseloomuga, mis tähendab, et

selle eelnev kättetoimetamine ei ole tingimata nõutav ning kättetoimetamise ebaõnnestumine

ei anna alust makseteatist tühistada. Kindlustuskohustuse vältimiseks oleks kaebaja pidanud

korraldama sõiduki registrist kustutamise, vajadusel kasvõi ajutiselt. Sõiduki ajutiselt registrist

kustutamise võimalusele viitas vastustaja ka 23.09.2020 meeldetuletuses. Meeldetuletuses on

märgitud, et viimane kindlustusleping lõppes 13.10.2019, seega oli täidetud LKindlS § 60 lg 2

p 2 tingimus ehk sõiduki suhtes sõlmitud viimase lepingu kehtivusest oli möödunud 12

kalendrikuud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 15.02.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 26.01.2023) tühistada

halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb varasemalt esitatud

seisukohtade juurde. Juriidilist isikut ja füüsilist isikut ei tohi samastada. Kui riik teeb isikule

tema teadmata e-posti aadressi, siis peab olema kindel, et sinna on sisestatud õige aadress, kuhu

kirjad suunatakse. Kui isikuga ei saada selle kaudu kontakti, siis tuleb isiklikult ühendust võtta.

Sõiduk on füüsilise isiku nimel ja LKF ei ole tõendanud, et kaebaja ise märkis aadressi, kuhu

kirjad edasi suunatakse. Kaebaja ei tea, kuidas sattus riigiportaali äriühingu aadress. LKF peaks

asjaolusid põhjalikumalt uurima ka olukorras, kus on ilmne, et tegemist on suveautoga, mis

talvel liikluses ei osale. See pidanuks selgelt nähtuma nii sõiduki nimest kui ka varasemate

kindlustuslepingute andmetest. Kaebaja tõesti ei teadnud, et pärast 12 kuu möödumist rakendub

sundkindlustus. Automaatse liikluskindlustuse rakendamiseks ei ole praegusel juhul mingit

alust, sest sõidukit ei ole kasutatud (sh oli tegemist koroonaviiruse pandeemia ajaga). Kaebajale

ei ole arusaadav, miks ta peaks sõlmima liikluskindlustuse lepingu, kui ta teenust ei kasuta.

Kaebaja ei ole teinud midagi valesti, vaid ainult natuke eksinud. Ta on teinud oma järeldused

ja on edaspidi tähelepanelikum. Kohus ei ole inimlikkuse aspektile üldse tähelepanu pööranud.

7. LKF palub 10.03.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Riigi loodud @eesti.ee e-posti aadressidelt suunatakse kirjad edasi isiku enda

määratud e-posti aadressile ning kui see on muutunud, siis on isikul kohustus sellest teavitada,

et riigi poolt saadetud teda puudutav teave jõuaks õigeaegselt temani. LKindlS ei sea LKF-le

kohustust toimetada enne makseteatise koostamist isikule kätte meeldetuletus sundkindlustuse

tekkimisest, mistõttu ei mõjuta informatiivse iseloomuga meeldetuletuse mitte kätte saamine

makseteatise õiguspärasust ega kehtivust (vt Tallinna Halduskohtu 13.04.2016 määrus nr 3-16-

635, p 9). Lisaks on kaebajat tekkivast automaatsest liikluskindlustusest teavitatud, sest e-posti

3-21-543

4(6)

aadress XXX on seostatav OÜ-ga Q, mille juhatuse liikmeks on X. Seetõttu ei ole eluliselt

usutav, et kaebaja ei ole meeldetuletust kätte saanud. Juriidilise isiku ja füüsilise isiku

eristamine ei ole praegusel juhul asjakohane, sest kaebaja on ise avaldanud enda kui füüsilise

isiku kontaktandmetena OÜ Q äriregistri järgse e-posti aadressi. Kuna makseteatist ei

õnnestunud kaebajale e-postiga kätte toimetada, siis toimetati see temale kätte tähtsaadetisena.

Automaatne liikluskindlustus kestab, kuni sõlmitakse liikluskindlustusleping või kustutatakse

sõiduk liiklusregistrist. Kuna esimest makseteatist ei suudetud kaebajale kätte toimetada ja

samas jätkus automaatne liikluskindlustus ka pärast selle makseteatise koostamist, siis oli

vastustaja LKindlS § 65 lg 3 järgi kohustatud koostama teise 90-päevase makseteatise.

Kindlustusmakse määrad on LKindlS § 63 alusel sätestatud rahandusministri määrusega ning

makseteatise summa ei sisalda intressi ega viiviseid. Asjaolu, et kaebaja ei ole kättesaadav, ei

vabasta teda seadusest tulenevatest kohustustest. LKF on kohustatud väljastama makseteatised

vastavalt seadusele ja tal pole õigust nimetatud nõudest loobuda. Automaatse liikluskindlustuse

makse tasumise kohustus ei sõltu sellest, kas sõidukit kasutatakse või mitte. Tegemist ei ole

teenuse eest arve väljastamisega, vaid makseteatis on seaduse alusel koostatud haldusakt. Kui

sõidukit teatud ajavahemikel ei kasutata ja seda ei soovita kindlustada, tuleb see automaatse

liikluskindlustuse vältimiseks registrist kustutada. Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi

õigusnormile, mida vastustaja või halduskohus oleks ebaõigesti kohaldanud, ega asjaolule, mis

oleks valesti või ebapiisavalt tuvastatud. Inimlikkuse küsimuse kõrvale jätmine ei anna alust

halduskohtu otsust tühistada, sest õigusemõistmisel tuleb lähtuda seadusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Menetlusosaliste vahel puudub sisuline vaidlus selles, et LKF-i 11.02.2021 makseteatise

nr 951989 koostamise ajal esinesid faktilised asjaolud, mis on LKindlS § 60 lg-st 2 tulenevalt

aluseks automaatse liikluskindlustuse rakendamiseks. Mootorsõiduk Volkswagen 1300 Buggy

(reg.märk XXXXXX) oli registreeritud liiklusregistris (LKindlS § 3 lg 1, § 4 p 1), kuid sõidukil

puudus makseteatises märgitud perioodil 13.11.2020–10.02.2021 kohustuslik liikluskindlustus

ja viimane liikluskindlustusleping kehtis 14.09.2019–13.10.2019 ehk selle kehtivuse lõpust oli

möödunud enam kui 12 kalendrikuud (LKindlS § 6 lg 1, § 60 lg 2 p 2). Kindlustuskohustus oli

kaebajal kui eeltoodud sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul (LKindlS § 7 lg 1).

Tegemist ei ole vanasõidukiga (vt liiklusseaduse (LS) § 83) ega võistlussõidukiga (vt LS § 82).

9. Vaidlust ei ole ka selles, et makseteatisega nõutud kindlustusmakse 129,70 eurot vastab

rahandusministri 04.09.2014 määrusega nr 31 „Automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse

määra kehtestamine“ kehtestatud määrale. Määruse § 1 lg-te 1–3 kohaselt koosneb automaatse

liikluskindlustuse kindlustusmakse määr kindlustusmakse päevamäärast iga päeva eest, mil

sõiduki suhtes rakendub automaatne kindlustuskaitse, ja fikseeritud maksemäärast 10 eurot iga

väljastatud automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse makseteatise kohta. Määruse lisast

tulenevalt on M1 kategooria sõiduki puhul, mille mootori võimsus on 1–69 kW, päevamääraks

1,33 eurot. Kuna vaidlustatud makseteatis on LKindlS § 65 lg 3 alusel esitatud 90 kalendripäeva

pikkuse kindlustusperioodi eest, siis kujunes kindlustusmakse summa järgmiselt: 90 päeva ×

1,33 eurot + 10 eurot = 129,70 eurot.

10. Kaebaja on esiteks seisukohal, et kuivõrd tegemist on üksnes suvekuudel kasutatava nn

hobisõidukiga, mis pidi vastustajale nähtuma nii liiklusregistrisse kantud sõiduki andmetest (s.o

lahtine sõiduk) kui ka sõiduki suhtes varem sõlmitud liikluskindlustuslepingute perioodidest,

siis ei ole talveperioodil sundkindlustuse rakendamine mõistlik, sest puudub liikluskindlustuse

vajadus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohustusliku (sh automaatse) liikluskindlustuse

normistik lähtub eeldusest, et kui sõiduk on liiklusregistris registreeritud, võib see ka liikluses

osaleda ja kindlustusjuhtumi (LKindlS § 8) korral peab olema tagatud sõidukiga kolmandale

3-21-543

5(6)

isikule põhjustatud kahju hüvitamine. LKindlS § 6 lg 1 järgi puudub kindlustuskohustus lepingu

lõppemisele järgneva 12 kalendrikuu jooksul tingimusel, et sellel ajavahemikul ei osaleta

sõidukiga liikluses ega kasutata sõidukit muul viisil, mis võib põhjustada kindlustusjuhtumi,

ning eelnimetatud tähtaja jooksul ei rakendata sõidukile automaatset liikluskindlustust (viimati

märgitu tuleneb ka LKindlS § 60 lg 2 p-st 2). Kuigi kõnealuse 12-kuulise ajavahemiku vältel

kindlustuskohustus puudub, on kolmandatele isikutele põhjustatud kahju hüvitamine tagatud

seeläbi, et LKindlS § 36 lg 2 järgi peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja

hüvitama kahju, mis on tekitatud 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist, kui kahju

põhjustaja ei pidanud kinni LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust

ja sõidukiga põhjustati kahju. Sel juhul tekib kindlustusandjal LKindlS § 55 alusel tagasinõue

isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest. LKindlS § 6 lg-s 1 sätestatud erand

kehtestatigi esmajoones nende isikute huvides, kes soovivad oma sõidukeid kasutada üksnes

hooajaliselt (vt Riigikogu XII koosseisu 423 SE seletuskiri, lk 15–17). Seevastu liiklusregistris

registreeritud sõidukile rohkem kui 12 kuu jooksul liikluskindlustuslepingu sõlmimata jätmist

ei saa enam põhjendada hooajalise kasutusega, vaid see viitab pigem sõiduki kasutamisele ilma

kindlustuskaitseta, mis on LKindlS § 3 lg 2 järgi keelatud. Tagamaks ka selliste sõidukitega

põhjustatud liikluskahjude hüvitamine, ongi nähtud ette automaatne liikluskindlustus (LKindlS

§ 60 lg 1). Sundkindlustuse puhul ei ole tegemist teenuse osutamisega, vaid avalik-õigusliku

rahalise kohustusega, mille eesmärk on riskide hajutamine (nt L. Lehis, K. Lind. Põhiseaduse

§ 113 kommentaarid, p 12 – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu 2020, lk 817).

11. Kaebaja sõiduki suhtes automaatse liikluskindlustuse rakendamine oli proportsionaalne.

Kuigi on usutav, et kaebaja ei pruukinud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

CoV-2 laialdase leviku ja sellest tulenevalt riigis kehtestatud ulatuslike piirangute tõttu 2020. a

n-ö hooajal sõidukit kasutada, pidi ta sõidukiomanikuna siiski olema kursis seadusest tuleneva

kindlustuskohustuse tingimustega, sh asjaoluga, et LKindlS § 6 lg-s 1 sätestatud erand kehtib

üksnes 12 kalendrikuud ja pärast seda rakendub automaatne liikluskindlustus. Selline süsteem

on suuremate muudatusteta kehtinud juba alates 01.10.2014 ning kaebaja on mh sama sõidukit

varem (alates 20.06.2016) korduvalt kindlustanud ainult teatud osa aastast. Isik, kes soovib

erandile tugineda, peab ise tegema endale selgeks ka erandi kohaldamise olulised tingimused.

Tähtsust ei oma mh asjaolu, et tegemist on lahtise kerega nn hobisõidukiga, mis ongi mõeldud

sõitmiseks eelkõige suvekuudel ja teedeta maastikul, sest kaebaja sõiduki omadused ei välista

iseenesest selle liikluses osalemist ka talveperioodil ja sõidukiga kahju põhjustamise võimalust.

Kindlustuskohustuse tekkimise vältimiseks olnuks kaebajal võimalik taotleda LS § 77 lg 7

alusel sõiduki ajutist liiklusregistrist kustutamist kuni 24 kuuks. Automaatse liikluskindlustuse

regulatsiooni ja LKF-i tegevust on korduvalt hinnanud ka õiguskantsler ning leidnud need

olevat õiguspärased (nt 29.04.2014 seisukoht nr 6-1/140564/1401903; 11.06.2015 seisukoht nr

7-6/150392/1502656; 22.04.2016 seisukoht nr 6-1/160418/1601791; 10.10.2017 seisukoht nr

7-6/171262/1704472).

12. Vaidlustatud makseteatise tühistamiseks ei anna alust see, et kaebaja ei ole väidetavalt

saanud kätte temale e-posti teel edastatud 23.09.2020 meeldetuletust nr 898385 ega LKindlS

§ 65 lg 2 alusel koostatud esimest 13.11.2020 makseteatist nr 920658 summas 49,90 eurot. LKF

on 05.05.2021 vastusele lisanud infosüsteemi väljavõtted, mille kohaselt on vastustaja saatnud

nii 23.09.2020 meeldetuletuse kui ka 13.11.2020 ja 11.02.2021 makseteatised e-posti aadressil

YYY, mis on suunatud e-posti aadressile XXX. Asjaolu, et e-posti aadressile YYY saadetavad

elektronkirjad suunatakse edasi e-posti aadressile XXX, kinnitab mh kaebusele lisatud

riigiportaali kuvatõmmis. Kõnealune e-posti aadress on OÜ Q /LINK EEMALDATUD/

märgitud äriühingu kontaktaadressiks. Äriregistri andmetel on kaebaja OÜ Q ainuosanik ja

ainus juhatuse liige ning kuna äriühingul puuduvad töötajad, siis on alust eeldada, et äriühingu

3-21-543

6(6)

e-posti aadress on täielikult kaebaja kontrolli all. Seejuures nähtub kaebusele lisatud

riigiportaali kuvatõmmiselt, et ka OÜ Q @eesti.ee aadressid on suunatud edasi e-posti

aadressile XXX. Etteheited füüsilise isiku ja juriidilise isiku lubamatust samastamisest ei ole

asjakohased, sest kaebaja on riigiportaalis e-kirjade suunamise ise aktiveerinud ja määranud ka

e-posti aadressi, kuhu kirjad suunatakse. Võttes arvesse eesti.ee ametliku postkasti teenuse

kasutustingimusi (vt nt p-d 2.1–2.3: eesti.ee ametliku postkasti teenust saab kasutama hakata,

kui kasutaja suunab oma @eesti.ee aadressi igapäevaselt kasutatavale e-posti aadressile;

@eesti.ee

aadressi

suunamisega

annab

teenuse

kasutaja

nõusoleku

dokumentide

elektrooniliseks kättetoimetamiseks; teenusest on kasutajal võimalik igal ajal loobuda

@eesti.ee e-posti aadressi suunamise lõpetamisega), ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet, et

tema ei ole määranud aadressi, kuhu @eesti.ee aadressile saadetud kirjad edasi suunatakse,

samuti pidi kaebaja mõistma teenuse aktiveerimise tähendust. Seega ei ole oluline, et kaebaja

on mitmetes infosüsteemides (sh liiklusregistris) märkinud enda e-posti aadressiks YYY, mida

ta on kasutanud mh praeguses kohtumenetluses ning mis on ka OÜ Q äriregistri järgseks e-posti

aadressiks. Eesti.ee ametliku postkasti teenuse aktiveerimisega võttis kaebaja endale ühtlasi

kohustuse igapäevaselt jälgida e-posti aadressi, millele ta on kirjad edasi suunanud (vt ka

haldusmenetluse seaduse § 27 lg 1 ja lg 2 p 1; samuti Riigikogu XIII koosseisu 497 SE

seletuskiri, lk 6–7).

13. Vastustaja märgib lisaks õigesti, et 23.09.2020 meeldetuletus oli üksnes informatiivne (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2017 määrus nr 3-17-1579, p 11) ning selle kättesaamisest ei

sõltunud automaatse liikluskindlustuse rakendumine ega makseteatise õiguspärasus ja kehtivus.

Automaatne liikluskindlustus tekib ja lõpeb seaduses sätestatud asjaolude esinemise korral

automaatselt (LKindlS § 60 lg-d 2 ja 3). Samal põhjusel ei ole oluline, et makseteatis on esitatud

90-päevase kindlustusperioodi lõpus (vt Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 otsus nr 3-21-1224,

p 7). LKindlS § 65 lg-st 4 tulenevalt esitataksegi automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse

makseteatised tagantjärele üksnes selle aja eest, mil sõidukil oli automaatne kindlustuskaitse,

kuid mitte harvem kui esmalt 30 päeva eest ja edaspidi 90 päeva kaupa, kuni sõiduki automaatne

kindlustuskaitse mõnel LKindlS § 60 lg-s 3 märgitud alusel lõpeb. Vaidlustatud makseteatis on

kaebajale LKindlS § 66 lg 1 nõuete kohaselt kätte toimetatud.

14. Halduskohtu otsuse tühistamist ei saa tingida ka selle väidetavalt vähene inimlikkus, sest

kohus peab tõlgendama kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme eesmärgipäraselt ning saab jätta

asjassepuutuva õigustloova akti sätte asja lahendamisel kohaldamata üksnes siis, kui normi

rakendamine viiks konkreetsel juhul põhiseadusevastasele tulemusele (HKMS § 158 lg 4).

Praegu sellist olukorda ei esine, sest asjassepuutuv regulatsioon oli piisavalt selge ja kaebaja

käsutuses olid mõistlikud võimalused vältida automaatse liikluskindlustuse rakendumist.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 24.01.2022 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. LKF ei ole

menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)