3-21-1459/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1459

Haldusasi

X kaebus Eesti Haigekassa 3. mai 2021. a ettekirjutuse nr

5-3.3/3462317 ja 2. juuni 2021. a vaideotsuse

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. mai 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Kaarel Kais

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja EP

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. mai 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1459 ja

teha uus otsus, millega rahuldada X kaebus.

3. Tühistada Eesti Haigekassa 3. mai 2021. a ettekirjutus nr 5-3.3/3462317 ja 2. juuni

2021. a vaideotsus.

4. Mõista Eesti Haigekassalt X kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulud 2328,20 eurot (kaks tuhat kolmsada kakskümmend kaheksa eurot

20 senti). Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme

kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. märtsil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-21-1459

2(4)

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa kohustas 03.05.2021 ettekirjutusega nr 5-3.3/3462317 X 30

kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamisest arvates maksma tagasi alusetult saadud hüvitise

253,62 eurot. AS Y esitas Eesti Haigekassale 13.04.2020 X töövõimetuslehe nr 1002633103

töövabastuse perioodiga 23.03.2020–10.04.2020, mille alusel X-le maksti 24.04.2020

haigushüvitist 355,07 eurot. Hiljem selgus, et X sai 2020. a aprilli eest Eesti Töötukassalt

töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga (Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse nr 130

„Tööhõiveprogramm 2017–2020“ § 191 lg 5) ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (vt

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-d 1 ja 3). Seega puudus haigekassal õiguslik alus maksta temale

sama aja eest ajutise töövõimetuse hüvitist (vt ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg 1 ja § 60

lg 1 p 5) ning alusetult saadud hüvitis 253,62 eurot tuleb tagasi nõuda (vt Eesti Haigekassa

seaduse (EHKS) § 4 lg 1; RaKS § 62 lg 3).

2. Eesti Haigekassa jättis 02.06.2021 vaideotsusega rahuldamata X 28.05.2021 vaide

ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. X sai ajavahemiku 01.–10.04.2020 eest koos

haigushüvitisega ka töötasu hüvitist, kuid seadus ei luba maksta haigushüvitist, kui isik saab

haiguslehe ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. RaKS ei sätesta, et haigushüvitis peab

olema samas suuruses või katma osaliselt koos teiste sissetulekutega kindlustatud isiku tegeliku

töötasu. Haigushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja (praegusel juhul töötukassa)

on haigushüvitise saamise perioodil teinud samuti sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 30.06.2021 kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõuetega tühistada Eesti Haigekassa 03.05.2021 ettekirjutus nr 5-3.3/3462317 ja 02.06.2021

vaideotsus. Kaebaja ei ole esitanud perearstile valeandmeid ja haigusleht oli õige. Kaebajal ei

olnud haigestumise ajal võimalik täita töökohustusi ning tal puudus ka võimalus mõjutada

tööandja otsuseid. Vajaduse korral peaks töötukassa nõudma töötasu hüvitise tagasi.

4. Eesti Haigekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei väida, et kaebaja

oleks esitanud valeandmeid või kindlustusjuhtumit ei esinenud. Ettekirjutus on tehtud üksnes

põhjusel, et kaebajal ei olnud õigust saada sama perioodi eest nii ajutise töövõimetuse hüvitist

kui ka töötasu hüvitist. Kuna töötasu hüvitist maksti terve kalendrikuu eest, siis sai kaebaja 01.–

10.04.2020 eest samaaegselt haigushüvitist ja sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

5. Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2022 otsusega X kaebuse rahuldamata. Kuna ajutise

töövõimetuse hüvitist makstakse RaKS § 50 lg 1 alusel isikule, kes on ajutiselt töökohustustest

vabastatud ja tal jääb seetõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, kuid kaebaja sai 2020.

a aprilli eest töötasu hüvitist, mida käsitatakse määruse nr 130 § 191 lg 5 kohaselt tööandja

makstud töötasuna, siis ei olnud tal õigust samal ajal saada ka haigushüvitist. Vastustaja on

kohaldanud RaKS § 60 lg 1 p-i 5 ja § 62 lg-t 3 õigesti ning ettekirjutus vastab haldusaktile

esitatavatele nõuetele. Kaebajale on tagatud ärakuulamisõigus ja vastustaja ei ole teinud

kaalumisvigu. Vaideotsus on samuti õiguspärane.

3-21-1459

3(4)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 13.06.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus tuvastas ebaõigesti,

et kaebaja sai 01.–10.04.2020 eest sotsiaalmaksuga maksustavat tulu ja vastustajal oli seetõttu

õigus nõuda saadud haigushüvitis RaKS § 62 lg 3 alusel kaebajalt tagasi. Töötasu hüvitist ei

saa lugeda makstuks selle ajavahemiku eest, mil tööandjal puudus kohustus töötasu maksta (sh

töövõimetuslehel viibitud aeg). Halduskohus seda küsimust sisuliselt ei hinnanud. Vastustajal

ei olnud EHKS § 4 lg-st 1 ja RaKS § 62 lg-st 3 tulenevalt lisaks kohustust kaebajalt hüvitis

tagasi nõuda, sest kõnealused sätted jätsid haigekassale kaalutlusõiguse. Ettekirjutuses tulnuks

põhjendada sedagi, miks on just kaebajalt hüvitis tagasi nõutud, kuigi paljudelt teistelt sarnases

olukorras olevatelt isikutelt ei ole vastustaja hüvitist tagasi nõudnud.

7. Eesti Haigekassa vaidles 02.08.2022 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palus

see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RaKS § 62 lg 3 järgi on vastustajal kaalutlusõigus üksnes hüvitise tagasinõudmise meetodi osas.

Kuna kaebajale oli kogu töövõimetushüvitis välja makstud ja tema töövõimetuse periood oli

lõppenud, siis puudus järgmise perioodi väljamakse, millest saanuks alusetult makstud hüvitist

kinni pidada. Seetõttu tuli vastustajal alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Kaebajat

ei ole koheldud ebavõrdselt, sest kuigi vastustaja ei ole tõesti nõudnud töövõimehüvitist tagasi

kõigilt isikutelt, kes said samal ajal ka töötasu hüvitist, seisneb selle põhjus üksnes vastustaja

piiratud haldusvõimekuses (vrd liiklusjärelevalve).

8. Riigikohus leidis 11.01.2023 otsuses nr 3-21-997 sarnaste asjaoludega vaidluses (kaebaja

viibis 2020. a aprillis töövõimetuslehel 01.04.2020–20.04.2020 ja sai samal perioodil töötasu

hüvitist, mille haigekassa nõudis ettekirjutusega tagasi), et kuna töötasu hüvitise saamise õiguse

tekkimise üheks eelduseks oli see, et tööandja kohaldas töötasu maksmisel töölepingu seaduse

§ 35 või § 37, mille kohaldamine eeldab, et töötaja on töövõimeline, ning tööandjal ei ole

kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu selle aja eest, mil ta ei ole töövõimeline (sh on

ajutiselt töövõimetu), maksti töötasu hüvitist järelikult aja eest, mil töötaja oli töövõimeline.

Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad

ajavahemikud kattuda. Riigikohus märkis lisaks, et määrusest nr 130 ei nähtunud, et Vabariigi

Valitsuse eesmärk oli välistada sama kalendrikuu eest nii ajutise töövõimetuse hüvitise kui ka

töötasu hüvitise maksmine, mida kinnitavad mh hilisemad normid.

9. Eesti Haigekassa esitas ringkonnakohtule 17.01.2023 avalduse, mille kohaselt võtab

vastustaja Riigikohtu 11.01.2023 otsust nr 3-21-997 arvestades kaebuse õigeks.

10. X esitas 17.01.2023 seisukoha, milles jäi apellatsioonkaebuse juurde ja juhtis täiendavalt

tähelepanu, et Riigikohus on 11.01.2023 otsuses nr 3-21-997 analoogses asjas asunud

seisukohale, et kui töötaja on viibinud 2020. a aprillis osaliselt (mitte terve kalendrikuu)

haiguslehel ja saanud samal kuul nii töötasu hüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, siis ei

saa töötasu hüvitist lugeda makstuks perioodi eest, mil töötaja viibis haiguslehel. Sellisel juhul

ei ole töövõimetushüvitist makstud alusetult ja haigekassal puudub alus hüvitist tagasi nõuda.

Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka praeguses vaidluses ja kaebus tuleb seega rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. HKMS § 27 lg 3 kohaselt on vastustajal on lisaks muudele HKMS-s sätestatud õigustele

õigus kaebus õigeks võtta. HKMS § 159 lg 1 näeb ette, et kui vastustaja võtab kohtule esitatud

avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Eesti Haigekassa on ringkonnakohtule

esitatud 17.01.2023 kirjalikus avalduses selgesõnaliselt võtnud X kaebuse õigeks. Õigeksvõtu

3-21-1459

4(4)

vastuvõtmisest keeldumiseks ei ole alust, sest praeguse haldusasja menetluses ei osale

kolmandaid isikuid (HKMS § 159 lg 4) ja Tallinna Halduskohtule 28.07.2021 edastatud

02.09.2019 volikirjast nr 1.1-2/27492 nähtuvalt ei ole Eesti Haigekassa volitatud esindaja

esindusõiguse seadusjärgset ulatust HKMS § 31 lg 2 alusel piiratud. Seega on õigeksvõtmine

kehtiv ja kaebus tuleb HKMS § 159 lg 1 kohaselt rahuldada.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 13.05.2022 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse ning tühistab Eesti Haigekassa 03.05.2021

ettekirjutuse ja 02.06.2021 vaideotsuse.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 5 esimene lause näeb ette, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast

õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb esitada kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

14. X on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 35 eurot ning kandnud

apellatsioonimenetluses esindajakulu 2293,20 eurot (sh käibemaks). Sellises suuruses

esindajakulud kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus

on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kaebaja on esitanud

lisaks tõendid arvete tasumise kohta. Arvetest ja neile lisatud tööaruannetest nähtuvalt vastab

arvetel kajastatud summa advokaadi 14,7 töötunnile tunnihinnaga 130 eurot + käibemaks ning

õigusteenust on osutatud ajavahemikul 27.05.2022–17.01.2023. Ringkonnakohtu hinnangul on

taotletud esindajakulu tervikuna HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalik ja põhjendatud ning seda

ei ole alust jätta vastustajalt osaliselt välja mõistmata ka HKMS § 108 lg 5 alusel, sest taotletud

kulud on tehtud enne kaebuse õigeksvõtmist. Esindajakulude põhjendatud suuruse hindamisel

võtab ringkonnakohus arvesse, et kaebaja ei kasutanud esimese astme kohtus esindaja abi ning

seega tuli advokaadil apellatsioonkaebuse koostamiseks töötada läbi ka esimese astme kohtule

esitatud seisukohad. Olukorras, kus ringkonnakohus oli kirjaliku menetluse tähtajad määranud

11.01.2023 määrusega ning vastustaja esitas avalduse kaebuse õigeksvõtmise kohta 17.01.2023

kell 15.16 ja advokaat esitas kaebaja täiendavad seisukohad 17.01.2023 kell 15.39 ehk vaid 23

minutit õigeksvõtust hiljem, tuleb pidada usutavaks sedagi, et nimetatud menetlusdokument oli

esindajal sisuliselt valmis juba enne 17.01.2023 (arvele nr 23011 lisatud tööaruande kohaselt

toimus seisukoha koostamine peamiselt 16.01.2023 ja lõplikult vormistati see 17.01.2023).

Pärast kaebuse õigeksvõtmist tehtud toimingutega (st 18.01.2023 menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine) seoses ei ole menetluskulude hüvitamist taotletud.

15. Kaebaja 18.01.2023 taotlus kohustada vastustajat tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses jääb rahuldamata. Menetluskuludelt tasutava viivise väljamõistmine

on võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist

võimalust ette ei näe (nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27). HKMS § 1 lg-st 3

tulenevalt kohaldatakse halduskohtumenetluses TsMS-i üksnes HKMS-s sätestatud juhtudel.

16. Eesti Haigekassa ei ole esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta ning

kuna ringkonnakohus rahuldab X apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab tema

kaebuse tervikuna, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg

1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)