3-21-2486/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

08.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2486

Haldusasi

W.V (W.V) kaebus Eesti Kaitseväe 01.10.2021 käskkirja

nr 353P tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning

teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise

nõudes.

Menetlusvorm

Suuline, kirjalik

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: W.V

Esindaja: Henno Nurmsalu

Vastustaja: Eesti Kaitsevägi

Vastustaja esindajad: Martin Herem, Katrin Lehtla, Mart

Vendla

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.V kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eesti Kaitseväe peastaabi ülema (edaspidi vastustaja) 01.10.2021 käskkirja nr 353P

„Tegevteenistusest vabastamine“ alusel NATO staabielemendi Eesti kontingendi side ja

kommunikatsiooniosakonna staabiohvitser major W.V (edaspidi kaebaja) vabastati

ametikohalt 01.10.2021 ja tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvati reservi alates 02.10.2021.

W.V vaidlustas Eesti Kaitseväe 01.10.2021 käskkirja nr 353P, taotledes selle tühistamist,

teenistusse ennistamist ning teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist, alternatiivselt

Eesti Kaitseväe 01.10.2021 käskkirja nr 353P õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest

vabastamise aluse muutmist ja hüvitise väljamõistmist.

08.12.2022 toimunud kohtuistungil kaebaja kinnitas, et jääb põhinõude juurde (ATS § 105 lg

4) ning loobub alternatiivsest nõudest (ATS § 105 lg 2). Kohtuistungil pooled teatasid, et on

valmis pidama kompromissläbirääkimisi ning kohus andis pooltele aega

kompromissläbirääkimiste pidamiseks tähtajaga kuni 22.12.2022, mida pikendati kaebaja

poole taotlusel kuni 06.01.2023, et Kaitsevägi saaks selgitada välja ametikohad, mida

kaebajale oleks võimalik pakkuda. 30.12.2022 teavitas vastustaja kohut, et Kaitseväe juhataja

on pöördunud struktuuriüksuste ülemate poole, et välja selgitada ametikohad, mida oleks

võimalik kompromissläbirääkimistel kaebajale pakkuda. Kaitseväe juhataja pöördumise

tulemusel selgus, et Kaitseväes ei ole ühtegi ametikohta, mille juht oleks nõus kaebajaga koos

töötama. Kirjas märgiti, et Kaitsevägi toimib usalduse põhimõttel ning struktuuriüksuste

juhtidel kaebaja vastu usaldus puudub. Kaitseväelane ei pea mitte ainult olema usaldusväärne,

vaid ka näima usaldusväärne. Vastustaja väitel on W.V 15.12.2022 esinenud avalikul

üritusel, kus avaldatud seisukohtade tõttu ei näe Kaitsevägi võimalust jätkata kaebajaga

teenistussuhet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et teenistusest vabastamine on formaalselt õigusvastane. Tõendite

esitamise nõue ei tulene seadusest. Kaitseväe peastaabi ülema 23.09.2021 teatises nr KVPS-

1.2-3.2/21/27221-1 on nimetatud, et KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe

juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Teatises on põhjendatud, et kuna tööandjal

ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada,

on Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 kohustanud kaebajat Töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p 111, Vabariigi

Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” alusel esitama ühe järgnevatest tõenditest: COVID-19

haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või

COVID-19 läbipõdemise tõend. Kaebaja märgib, et eelviidatud seadustest ei tulene Kaitseväe

juhataja käskkirjaga nõutavate dokumentide esitamise kohustust. TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab

kohustuse tööandjale korraldada töökeskkonna riskianalüüs. KKS § 24 p 1 ja p 111 sätestab

Kaitseväe juhataja õiguse kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad.

Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144, mis ei ole seaduse tasandi õigusakt, kehtestab

eelkõige töökeskkonna riskianalüüsi nõude tööandjale. Sedavõrd ulatusliku nõude

kehtestamine, mis läheb vastuollu PS §-s 12 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, ei ole

lubatud, sest selline nõue rikub ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi. Kaitseväe

tegevus teenistujate vaktsineerimisele kohustamisel lähtub mitte kaitseväes nakkuse leviku

PS-le vastava (proportsionaalse) tõkestamise eesmärgist, vaid inimeste vaktsineerimisele

sundimise eesmärgist, mida ei saa aga pidada põhiseaduspäraseks.

Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 162 tühine käsk. Kaebaja on esitanud vastuväited

käskkirjale nr 162, leides, et eelviidatud käskkiri on KKS § 33 lg 1 p 3 nimetatud tühine käsk,

mida sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja lg 3 kohaselt ei pea täitma. Kaebaja esitas

oma 10.09.2021 teatises tühisest käsust mitmed põhjendused, miks tegemist on tühise käsuga.

Vaidlustatud käskkirjas on leitud põhjendamatult, et kaebaja ei ole põhjendanud, mille alusel

peab ta käsku tühiseks. Eeltoodud väide on vale, sest vastavad põhjendused said reaalselt

esitatud. Samuti on asjakohatu väide, et tõendi esitamise kohustus ei tähenda, et tegemist on

kohustusega vaktsineerimiseks. Kui kaebajal on võimalik teenistust jätkata vaid

vaktsineerimistõendi esitamise järgselt, siis on tegemist vaktsineerimiskohustusega, mis on

aga kaebaja põhiõigusi oluliselt rikkuv kohustus. Käsk, millega kohustatakse inimesi laskma

endale vaktsiine süstida, on aga tühine. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et teenistusalaselt

on õigus anda käsk ka terviseküsimustes (vaktsineerimiseks). Seejuures on viidatud kaitseväe

toimimise tagamisele ja nakatumise vältimisele. Põhiseadusega kaitstud kehalise puutumatuse

nõuete alusel ei ole lubatud sellest olulisemaks pidada kaitseväe toimimist ehk pragmaatilised

kaalutlused ei saa olla olulisemad kui kehalise puutumatuse põhiõigus. Eriti vaktsineerimise

puhul, mis teadaolevalt ei paku olulist kaitset nakatumise või viiruse edasikandumise eest,

sest pidevalt nakatuvad ja annavad nakkust edasi ka vaktsineeritud inimesed.

Kaebaja leiab, et teenistusest vabastamine on õigusvastane, kuna riskianalüüs ei ole

objektiivne. Kaebaja märkis 10.09.2021 esitatud teatises, et riskianalüüs ei ole objektiivne, ei

lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta sellise riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele.

Riskianalüüs kätkeb väga tõsiseid ja põhimõttelisi puudusi ning on selge, et see on koostatud

mitte lähtudes eesmärgist kaardistada tegelikud riskid ja nende tõsidus, vaid eesmärgist

luua alus, millele toetudes õigustada mittevaktsineeritud inimeste teenistusest

vabastamist. Lisaks on vaktsineerimisotsus, mh lähtudes põhiseaduse §-dest 26, 28,

41 ja 20, igaühe isiklik otsus ja vaktsineerimisvabadus on olulise põhiõigusena

seaduse kaitse all. Ühtlasi ei vasta riskianalüüs hetke ohuolukorrale Eestis. Sellise

riskianalüüsi eesmärkidele ja võimalikele ohtudele seoses vaktsineerimissunniga on

viidanud ka õiguskantsler ning kaebaja leiab, et praegusel kujul on see riskianalüüs

selgelt erapoolik ja ebapädev. Kaebaja hinnangul võib vaktsineerimine iseenesest olla

tööohutuse tagamise abinõuks, aga kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed (nt

distantseerumise nõue, vaheseinad, töökorralduse muutmine vms) ja alles seejärel

individuaalsed abinõud (nt maskid, kaitseriietus, individuaalne elektrooniline õhupuhasti

(krae), kiirtestimine vms). Kui riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav,

tagatakse töötaja ohutus kas vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava

tõendi

kontrollimisega või töötajate testimisega. Juhul kui leitakse, et teatud ametikohtadel on

eeltingimuseks vaktsineerimine, siis tuleb vastav kohustus sätestada ka seaduses, käesoleval

juhul siis Kaitseväeteenistuse seaduse §-s 83. Praegusel juhul on tegemist

ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi rikkuva nõudega, mis oluliselt piirab põhiõigusi

ja seetõttu saaks selline piirang tuleneda vaid otseselt seadusest. Sellisel juhul oleks tagatud ka

normi formaalne põhiseaduslikkuse kontroll Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleri poolt.

Vaktsineerimine ei ole ainus võimalik meede. Käskkirja lisaks olevas seletuskirjas on

nimetatud, et antud hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte

100%) vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse

kandlust. Kaebaja märgib, et Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse

(CDC) poolt 24.08.2021 avaldatud uuringu tulemuste kohaselt on ka Eestis laialt kasutatud

vaktsiinide (Pfizer-BioNTech, Moderna ja Janssen) efektiivsus viiruse Delta tüve levides

täienevalt kahanenud. Enne Delta tüve levimist täheldati vaktsineeritud inimeste puhul 91%-se

määraga kaitset koroonaviiruse suhtes ja peale Delta tüve dominantseks muutumist 66%-se

määraga kaitset. Samas näiteks 27.03.2021 teadusajakirjas The Lancet avaldatud Taanis läbi

viidud uuringu kohaselt kaitses 2020. aastal kogutud andmete põhjal koroonaviiruse

läbipõdemine keskmiselt 80,5%-se määraga uuesti nakatumise eest. Üle 65-aastaste puhul oli

see määr aga 47,1%. Hiljutiste teadusuuringute kohaselt levitavad Covid-19 vastu

vaktsineeritud inimesed oma leibkonna liikmete seas sama suure tõenäosusega viiruse

deltavarianti kui need, kes pole süstitud – sellise järelduseni jõudsid näiteks Briti teadlased

uuringus, mille tulemusi esitleti kuulsas teadusväljaandes The Lancet

(https://forte.delfi.ee/artikkel/95008939). Eeltoodu tõendab, et riskianalüüsis toodud väide

üksnes vaktsiini tõhususe kohta on sisuliselt vale, mistõttu on ka võetavad meetmed tõendite

esitamise näol ebaproportsionaalsed ja võrduspõhiõiguse rikkumised. Vaktsineerimine annab

võrreldes läbipõdemisega inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema

kaitse,

mida

kinnitab

25.08.2021

avaldatud

(https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1.full) Iisraelis läbi viidud

suuremastaabiline uuring. Uuringu tulemuste kohaselt on SARS-CoV-2 vastu

BioNTech/Pfizeri kaks doosi saanud vaktsineeritutel 13,06 korda suurem tõenäosus viiruse

deltatüvesse nakatuda kui läbipõdenutel. Kõik teadaolev viitab sellele, et COVID-19

läbipõdemine tagab tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine mistahes levinud

vaktsiiniga. Lisaks on teada, et haiguse läbipõdemine on enamasti kerge kuluga eriti

vanusegrupis, kuhu kuulub kaebaja. Seega on riskianalüüs jällegi lähtunud valest eeldusest

ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest ohutegurite minimeerimises,

mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Määruses nr 144 § 22 on sõnaselgelt esitatud

näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes

on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia

läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs tervikuna

oluliste puudustega. Oluline on märkida, et Kaitseväe koduleheküljel avaldatud

informatsioonist nähtuvalt on Kaitseväe vaktsineerituse tase 21.10.2021 seisuga ligi 98%

teenistujatest ja töötajatest. Seega ei saaks kaebaja tegevteenistuse jätkumine kuidagi

kahjustada avalikku huvi Eesti Vabariigi kaitsevõime tagamise näol. Vähemalt peaks olema

riskianalüüsis arvesse võetud asjaolu, et märkimisväärse osa kaitseväelaste vaktsineerimise

järel ei ole ülejäänute vaktsineerimiskohustuse kehtestamine põhjendatud ning iga

üksikjuhtumit tuleks kaalutleda eraldi.

Vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandumist. Riskianalüüsis ei sisaldu ka analüüsi, kuidas

igal ametikohal võiksid muud meetmed olla efektiivsemad kui valitud meetmed. On vaid

nenditud, et erinevate tegevuste riskitase on kõrge ja lisameetmena on vajalik:

„Vaktsineerimine – tööandjal ei ole mõistlikult võimalik väljaõppeprotsesse ümber

korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on

tõenäoline, seades ohtu ühisel tookohal viibivad teenistujad.“ Seega on lisameetme eelduseks

vaktsineeritud isikute viiruse edasikandmisvõime oluline vähenemine. Samas on praeguseks

üldtunnustatud arusaam, et vaktsineerimine ei takista (kaugeltki mitte algselt lubatud määral)

viiruse edasikandumist, vaid pigem leevendab viiruse rasket läbipõdemist (mis on

probleemiks peamiselt vanurite puhul). Seega ei ole valitud lisameede asjakohane vältimaks

viiruse edasikandumist. Riskianalüüsis puudub teave, mis juhtub aasta möödumisel

vaktsineerimisest. Käskkirja nr 162 lisaks oleva seletuskirja kohaselt tuleb esitada tõend, et

töötaja on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase

vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning sellest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta.

Kaebaja toob välja, et kui vaktsineerimisdoosist ühe aasta möödumise järgselt puudub

praeguste teadaolevate andmete kohaselt vaktsiinil igasugune efekt – tegelikult kaob

immuunsus juba palju varem, vaid loetud kuudega, ja seetõttu ei ole seda paljudel end kevadel

vaktsineerida lasknud inimestel. Selleks ajaks (tegelikult juba palju varem) võrdsustuvad

vaktsineeritud inimese immunoloogilised näitajad mittevaktsineeritud inimeste omadega.

Riskianalüüsis puudub igasugune teave selle kohta, mida kavatsetakse teha ühe aasta

möödumisel, eriti arvestades, et osad teenistujad said vaktsineeritud juba kevadel 2021. Kui

kaitseväe teenistujaid ei kohustata tegema aasta möödumisel uusi vaktsiinisüste ja nii

perioodiliselt ka sellele järgnevas tulevikus, siis saab nende vaktsineeritusest lähtuv

immuunsus olema peagi nii ehk naa vaktsineerimata teenistujate omaga samaväärne

(tegelikult on paljude, nt 2021 kevadel Astra Zeneca vaktsiini manustanute puhul seda juba

praegu). Ka see on kaebaja hinnangul oluline puudus riskianalüüsis. Kaebaja hinnangul

eeltoodud tingimuse täitumisel langeb ära alus ka mitte-vaktsineeritud teenistujate teenistusest

vabastamiseks (nt kui mõni praegune teenistuja on pikemaajalisel puhkusel, nt

vanemapuhkusel ja naaseb teenistusse alles kevadel vms). Seega on tegemist teenistujate

selgelt ebavõrdse kohtlemisega, mida ei saa pidada põhiseaduspäraseks.

Määruse nr 144 § 6 lg 3 nõudeid ei ole täidetud. Määruses nr 144 on sõnaselgelt esitatud

näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes

on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia

läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste

puudustega. Töötaja vajab tööandja poolset tuge, et töötaja saaks tunda end turvaliselt ja olla

kindel, et riskianalüüsiga nakkusohutuse tagamiseks ettenähtud meetmena vaktsineerimine on

tema tervisele ja elule ohutu. Tööandja saab suunata töötaja määruse nr 144 § 6 lg 3 kohaselt

töötervishoiuarsti vastuvõtule, mis on tööandjale kohustuseks. Kaebajale teadaolevalt ei ole

teenistujatele sellist võimalust antud, nende personaalsete terviseandmete alusel ei ole

vaktsineerimise vajalikkust ja sobivust hinnatud ning see on oluline rikkumine. Kaitseväe

juhataja käskkirjas ja selle lisades sisalduvad olulised puudused, mis ei võta arvesse kõiki

võimalusi ohutegurite minimeerimisel. Samuti ei lähtu riskianalüüs teadusuuringute käigus

tõendatud asjaoludest viiruse edasikandumise tingimuste kohta. Kui riskianalüüs kinnitab, et

rahvatervise või kriitiliste teenuste toimepidevuse tagamiseks on vältimatu tagada töötajate

vaktsineerimine, tuleb asjakohaseid seadusi täiendada tegevusaladega, millel töötamiseks

oleks ilmtingimata vaja tervisetõendi esitamine ning täpsustada, milliseid tõendeid on tarvis

esitada.

Kaebaja leiab, et vastab kõigile seadusest tulenevatele nõuetele, mis kehtivad

tegevteenistujatele, ning eeltoodu on tõendatud käesolevas avalduses toodud asjaoludega ning

pidevalt läbitud tervisekontrollidega. Kaebaja arvates on ebaproportsionaalne, kui üle 20 aasta

laitmatut tegevteenistuse staaži omavaid teenistujaid vabastatakse niivõrd lühikese

etteteatamistähtajaga teenistusest üksnes seetõttu, et teenistuja ei saa kaudselt meditsiinilistel

põhjustel või ei soovi siseveendumuse tõttu või muudel olulistel isiklikel kaalutlustel ennast

vaktsineerida ühe konkreetse vaktsiiniga.

Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Kaitsevägi ei nõustu kaebaja väitega, et

tõendite esitamise nõue ei tulene seadusest. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5

kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava

dokumendi. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna

riskianalüüs. Riskianalüüsi eesmärk on leida töökeskkonnas olevad ohud ja hinnata

töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks

on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks ning riskide maandamine on olulise

tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema töövõimet ning asutuse tegevuse

tulemuslikkust. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada

ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

17.08.2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi määrus nr 144) muudatused. Muudatuste

eesmärk oli tagada SARS-Cov-2 viiruse laialdase leviku ajal töökohtadel töötajate tervise ja

ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse täpsustamine puudutas kõiki tööandjaid ja töötajaid,

kes töökeskkonnas puutuvad kokku SARS-Cov-2 viirusega, suunates tööandjat riskianalüüsi

uuendama ja rakendama sobivaid meetmeid. Määruse seletuskirja kohaselt on iga töökoht

erinev ja seetõttu on töökeskkonna riskianalüüsi koostamine ette nähtud tööandja poolt (TTOS

§ 13 lg 1 p 3). Tööandjal on kõige parem ülevaade töökeskkonnast, milles tema töötajad

töötavad, sh millised riskid esinevad, sh viirusnakkuse leviku oht ning tööandjal on võimalik

valida, milliste meetmetega riske maandada. Tööandja võib riskianalüüsi teha ise, tellida selle

teenusena või koostada Tööinspektsiooni uues iseteeninduskeskkonnas (tööelu infosüsteem

TEIS), mis abistavate küsimustega võimaldab koostada riskianalüüsi. Määruse nr 144 § 6 lg 1

kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt.

Sama sätte lg 2 p 7 alusel peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni,

tagades teiste meetmete hulgas vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku

bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on tõhus vaktsiin. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt

oli tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste

inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse

vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise

või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga.

Riigikohus selgitas 25.11.2021 kohtumääruse nr 3-21-2241 p-s 24, et tööandjale on antud

sõnaselgelt õigus kehtestada rangemaid nõudeid ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta

rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. Eelnevast lähtudes on riskianalüüsi

koostamine tööandja kohustus ning tööandjal on õigus kehtestada õigusaktides ettenähtud

miinimumnõuetest rangemaid nõudeid. Lisaks on Riigikohus 25.11.2021 määruse nr 3-21-

2241 p-s 23 asunud seisukohale, et vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva

intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega

seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega

kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete

õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada

vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu

üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr

5-19-40/36, p 50).

Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestati kõigile Kaitseväe teenistujatele töötamise tingimuseks

vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirjast tuleneb, et kui isik

soovib Kaitseväes teenistust jätkata, tuleb tal ennast vaktsineerida. Tegemist on tingimusliku

vaktsineerimisnõudega, mis kitsendab küll kaebaja võimalust jätkata tegutsemist senisel

ametikohal, kuid tegemist ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebaja

juurdepääsu avalikele teenustele (st erinevalt EIK 08.04.2021 otsuses nr 47621/13 jt,

Vavřička jt vs. Tšehhi2). Sellest erisusest tulenevalt ei pruugi olla tingimata nõutav, et

konkreetsel ametikohal jätkamiseks sätestatud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise alus peab

olema seaduses samavõrra täpselt määratletud nagu üldise vaktsineerimisnõude puhul

(Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241 p 20, Tallinna Ringkonnakohtu määrus 3-21-

2918 p 14). Arvestades viidatud kohtute hinnanguid, saab asuda seisukohale, et vastustaja võis

Kaitseväe teenistujatele ametikohal jätkamiseks sätestada vaktsineerimistõendi esitamise

nõude.

Vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõue

kehtestati TTOS § 134 alusel läbiviidud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusel. Riskianalüüs ja

seda kinnitav käskkiri on antud kehtiva seaduse alusel, sellega kooskõlas ja on kehtivad.

Seega tuleneb vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi

esitamise nõude kehtestamise õigus seadusest, millest tulenevalt on tegemist muu seaduse

alusel nõutava dokumendiga, mille teenistuja pidi tööandjale esitama. Tegemist on

teenistuslikul eesmärgil antud käsuga. Käsk on antud lähtudes Kaitseväe põhiülesande

täitmisest ja arvestades riskianalüüsi olulist aspekti - riigikaitselist töökohustust. Kaitsevägi

on ülesehituselt süsteemne tervik, kus iga ametikoht on eesmärgipärane. Kaitsevägi peab

olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks

valmis olema. Kaitsevalmiduse muutmisele eelnevad tegevused peavad olema proaktiivsed

ning arvestama maksimaalselt ühelt poolt kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe

vajadusi ning teiselt poolt kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse.

Kaitseväe põhiülesande täitmiseks on oluline isikkoosseisu võimalikult suurel hulgal

kohalolu. Tegevteenistus ei ole ega saa olla distantsilt ja kaitseväelaste tegevust toetavad

tugitegevused toimuvad samuti kontaktsena. Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103

„Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu

moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja

andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel on Kaitseväe juhataja 21.04.2017

käskkirjaga 190P määranud 100% Kaitseväe ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega

ametikohaks (24.10.2022 vastuse lisa 4). Eelnevast tulenevalt on Kaitseväes kõik ameti- ja

töökohad riigikaitselise töökohustusega. Arvestades, et Kaitsevägi on sõjaväeliselt

korraldatud valitsusasutus, siis teenistuja nakatumine COVID-19-sse võib häirida või

mõjutada Kaitseväe jaoks oluliste tegevuste toimimist. Kaitseolukorra muutumisel ei ole

teenistujal õigust otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita ning on kohustatud

viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. Isik peab olema valmis koheselt

ilmuma teenistusse ja seda ka raskes pandeemia olukorras ning üldist kaitsevõimet

kahjustamata., mis tähendab, et isikul tuleb igal juhul asuda teenistusse ja täita oma

tööülesandeid. Riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks

toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Riigikohus on

25.11.2021 määruse 3-21-2241 punktis 31 leidnud, et „Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud

nõude alusel toimuv vaktsineerimine on käsitatav teenistusülesande täitmisena. Käskkirja nr

162 p 5 jättis teenistujatele võimaluse esitada tõend vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste

näidustuste kohta“. Tallinna Ringkonnakohus on 30.11.2021 kohtumääruse 3-21-2237 p-s 14

leidnud, et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike,

vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele

avalikke huve. Kaebajal oli võimalik kaaluda, kas tema jaoks oli olulisem jätkata teenistust

Kaitseväes ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas.

Samas määruses märgib ka kohus, et teadmata on, millisel ajahetkel võib riigi julgeolekut

puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi julgeolekut puudutavas kriisiolukorras peaks

hakkama kõiki inimeste immuniseerimata jätmisest tekkivaid riske uuesti läbi mõtlema ja

otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks Kaitsevägi keskenduda kriisiolukorras oma

peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi kaitsevõime ja riigi julgeolek.

Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustik“ p 9

kohaselt lähtutakse Kaitseväe eesmärkide saavutamisel võrdse kohtlemise põhimõttest.

Kaitseväelane allutab kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe huvidele. Kaebaja ei ole

varem sisemäärustiku ega KVTS sätestatu osas vastuväiteid esitanud, mis tähendab, et kaebaja

on nendega nõustunud ja kohustus neid sätteid täitma. Seega oli vastustajal õigus nõuda

kaebajalt käskkirja nr 162 p 4 täitmist.

KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande

vormis. Sama paragrahvi lõige 7 alusel on käsu saaja kohustatud vastuvaidlematult täitma

saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka teenistusalased käsud, mille täitmise

kohustus ei tulene tema ametikohast. Riskianalüüsi seletuskirja kohaselt on Kaitseväe

eesmärk tagada ja hoida riigi kaitsevõimet. Seega on Kaitsevägi kohustatud rakendama

meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks, et seeläbi tagada riigi

kaitsevõime. Riskianalüüs on objektiivne, lähtub teaduslikult tõendatud alustest ja

vastab riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele. Tööandja seadusest tulenev kohustus on koostada

riskianalüüs ning ette näha riskide maandamise meetmed. Riskianalüüsis nähakse muuhulgas

ette tegevuste kavandamine riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks ning tööandja peab

riskianalüüsi uuendama, kui on ilmnenud uusi andmeid ohuteguri mõju kohta inimese

tervisele. Tõsisemaid tervisehäireid põhjustavad tegurid tuleb maandada eelisjärjekorras.

Töökeskkonnas esinevaid riske ei hinnata isiku, vaid teenistuskoha põhiselt. COVID-19

viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks

eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles

alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus

vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele. Riskianalüüsi tulemusena

nähtus, et riskitase on kõrgem tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja

ajateenijate valdkondades võrreldes väljaõpet toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja

kinnitas riskianalüüsi 30.03.2021 käskkirjaga nr 79. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli

viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli

märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks.

23.08.2021 vastu võetud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 25 kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui

alfatüvi, samuti nakatusid deltatüve tõttu teisesed juhud kolmandasi juhte hõlpsamini ning

viiruse peiteaeg on lühem. Viirus levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste

hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Samuti on SARS-CoV-2 viirusega

nakatumise oht õues, kus viibitakse paljude inimestega lähedases kontaktis. Terviseameti

02.08.2021 koostatud analüüsi kohaselt oli nakatamiskordaja üle-eestiliselt 1,55 (piirid 1,45 -

üle 1,6). R on kasvutrendis, mis on seotud nii Delta tüve domineerimisega kui ka ürituste

läbiviimisega. Kõrgeim oli Kaitseväes nakatumiste arv aprillis 2021, kus haigestunute arv

ületas 300 (max 344) ning isolatsiooni määratud teenistujate arv oli üle 1200 (max 1273)

(31.08.2021 riskianalüüsi lk 4). Sõltumata sellest, et isik ise ei haigestunud tuli tal jääda

karantiini kümneks kalendripäevaks kui tema lähikontaktsel oli diagnoositud COVID-19

haigus. Seevastu vaktsineeritud teenistujad ei pidanud lähikontaktsetena viibima karantiinis ja

said jätkata teenistusülesannete täitmist. (Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldus nr 212, p

5). Rakendusviroloogia professor Andres Merits väitis, et deltatüve puhul on vaktsiinide

efektiivsus ülikõrge. Ka professor Irja Lutsar kinnitas, et elanikkonna vaktsineerimine kahe

doosiga on ennekõike see, mis selle vastu aitab võidelda. Teadusnõukoja liige ja Tartu

Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer on 23.08.2021 avaldanud Eesti juuli-

ja augustikuu andmete põhjal koostatud diagrammi, millest nähtub, et täielikult vaktsineeritud

inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega

haigust läbi põdenud (31.08.2021 riskianalüüsi joonis 4).

Kaitseväe juhataja esmane kohustus on tagada riigi julgeolek ning reageerida koheselt

tekkinud ohtudele. Puudus teadmine, milline võib olla järgmine koroonatüvi ning kas see on

leebem või veel agressiivsem. Kuna deltatüvi oli agressiivsem kui alfatüvi, siis olemas olnud

teadusuuringute ja hinnangute valguses tunnistas Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p-ga 1

kehtetuks 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüsi. Käskkirja nr 162 punktiga 2

kinnitas Kaitseväe juhataja „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.

COVID-19" koos tegevuskavaga. Tegevväelaste suhtes ei toonud käskkirjaga nr 162

kinnitatud riskianalüüs kaasa muudatust vaktsineerimise nõude osas võrreldes 30.03.2021

kinnitatud riskianalüüsiga. Kaebajal oli vaktsineerimise kohustus alates 30.03.2021. Samal

ajal kehtis testimise kohustus neile ametikohtadele, kellele ei kohaldunud

vaktsineerimiskohustus. Kaitsevägi üldmeetmena esmalt suunas kõik teenistujad kaugtööle

(02.2020), mistõttu katkes igasugune väljaõpe. Seejärel kinnitati käskkirjaga nr 79 riskianalüüs,

mis nägi ette vaktsineerimise kohustuse kõrge nakatumise riskiga tegevuskohtadele. Ülejäänud

isikkoosseisule kehtis testimise ja maskikandmise kohustus. Selgus, et selle meetme

rakendamine ei olnud eesmärgipärane ja endiselt olid Kaitseväe tööprotsessid häiritud.

Riskianalüüsi seletuskiri (lk 2) selgitab, et on oluline, et kogu Kaitseväe isikkoosseis oleks

valmis ja võimeline mistahes ajahetkel täitma kõiki oma seaduse ja teiste õigusaktidega

sätestatud ülesandeid. Hetkel on teatud tööülesannete puhul võimalik rakendada küll kaugtööd

või tööülesandeid muud moodi ümber korraldada, kuid Kaitsevägi peab olema valmis

reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema.

Kaitsevalmiduse muutmisele eelnevad tegevused peavad olema proaktiivsed ning arvestama

maksimaalselt ühelt poolt kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe vajadusi ning teiselt

poolt kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse. Testimise võimaluse

jätkamine ei oleks sama tõhus meede, sest ei takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse

levitamist. Samuti näitab test vaid hetkeolukorda ega ole seega usaldusväärne pikemaajalises

perspektiivis.

TTOS § 121 lg 3 sätestab, et töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete

kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. Tööandja

kohustus on tagada ohutu töökeskkond, rakendades selleks vajalikke meetmeid, mis tähendab,

et testimise kulu ei tohi jätta töötaja kanda, mis tähendaks Kaitseväele ka märkimisväärset

materiaalset kulu nii testide ostmise kui ka ohtlike jäätmete käitlemise mõttes.

Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata

teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu (Tallinna

Ringkonnakohtu 29.12.2021 määrus nr 3-21-2549 p 16). Seega on riskianalüüsi tegevuskavas

leitud, et meede riskitasemel keskmine-kõrge on vaktsineerimine. Kui asutuses on asutuse

juht kehtestanud kohustuse, mis tugineb analüüsil ja Kaitseväes ei ole mitte ühtegi töökohta,

kus võiks töötada testimisega või maski kandmisega ilma vaktsineerimata, siis ei ole ka

kaebaja puhul võimalik muid meetmeid kasutada. Ka Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses 3-

21-2241, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel

ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste

nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada

teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused

teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid

vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite

kohta praegu ei ole (p-d 27–28). Riskianalüüsi kui dokumendi eesmärk pole selles erinevate

otsuste vastuvõtmine, vaid töökeskkonnas vastavate riskide esinemise ja esinemiste tasemete

välja selgitamine, sh riskide maandamise võimalused.

Kaitsevägi on koostanud TTOS sätetele vastavalt riskianalüüsi, esitanud analüüsi selgitused

ning nende põhjal on kinnitatud tegevuskava ning vastu võetud töökorralduslik otsus (käskkiri

nr 162), mis konkreetselt kogumina Kaitseväe tegevust arvesse võttes on kõige tulemuslikum

ja kokkuvõttes kogu Kaitseväe

isikkoosseisu edaspidist tegevust toetav. Peale

vaktsineerimiskohustuse kehtestamist on saanud Kaitsevägi läbi viia väljaõpet ja õppuseid

ning igapäevatööd ilma takistusteta. Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti sõnul on

Kaitseväes kõrge vaktsineerituse taseme tõttu võrreldes ühiskonnaga üldiselt olukord selgelt

parem. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust õigusvastaseks. Hinnata tuleb seda, kas

vastustaja prognoos korralduste andmise või muutmise aja seisuga oli põhjendatud ja kas

sellest lähtudes valitud meetmed olid põhjendatud. (Tallinna Halduskohtu 10.06.2022 otsus nr

3-21-2732, p 24). Kaitsevägi ei ole vaktsiinide tõhususe hindamiseks/kaalumiseks pädev

asutus. Samuti ei ole Kaitsevägi pädev asutus sellekohaseid täiendavaid uuringuid tegema või

vaktsiinide ohutust kahtluse alla seadma. Tegemist ei ole asjaoluga, mida peab tööandja

kaaluma, kui Eestis kasutusel olevatele vaktsiinidele on müügioad antud, mis tähendab, et

nende ohutust ja toimet on piisavalt uuritud ning nende kasutamine on lubatud. Seega ei

pidanud vastustaja eelnimetatud asjaolusid meetme kehtestamisel kaaluma. Kaitseväe

seisukohta toetab ka Riigikohtus korduvalt väljendatud seisukoht, et ennetava meetme

eesmärgiks ei ole karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme

rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud

teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme

rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et

õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse

kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, st arvestada saab neid asjaolusid, mis olid

haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme

õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis

ilmnesid pärast meetme rakendamist. (Riigikohtu nr 3-3-1-88-14, p 16; nr 3-3-1-63-09, p 16;

nr 3-3-1-33-10, p 12). Riigikohtu seisukoht kattub ka ELTL tuleneva ettevaatuspõhimõttega

(Euroopa Üldkohtu otsus T-710/21 ja teised seal viidatud lahendid). Euroopa Üldkohus on

27.04.2022 otsuses (T-710/21) leidnud, et COVID-19 vaktsineerimistõendi nõue ei riiva

ülemääraselt õigust kehalisele puutumatusele, õigust võrdsele kohtlemisele ja

mittediskrimineerimisele, õigust sellele, et inimkeha puudutav mistahes meditsiiniline

sekkumine toimub vabal ja teadlikul nõusolekul, õigust vabadusele ning lõpuks õigust eraelu

austamisele ja isikuandmete kaitsele. Lisaks otsustas kohus, et arvestades epidemioloogilist

olukorda ja nende meetmete vastuvõtmise ajal olemasolevaid teadusteadmisi, olid kõnealused

meetmed vajalikud ja sobivad. Kuigi on tõsi, et täielikult ei võimalda COVID-19

edasikandumist vältida ei vaktsineerimine, testid ega läbipõdemine, võimaldab kehtiva

COVID-tõendi (2021/953, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/953,

14.06.2021) esitamise kohustus seda riski objektiivselt ja mittediskrimineerivalt vähendada ja

seega saavutada tervise kaitse eesmärki. Üldkohus asus seisukohale, et arvestades töötajate

tervise kaitse kohustust ning ettevaatuskohustust on vaidlustatud otsus taotleva eesmärgi

suhtes proportsionaalne.

Alates 03.03.2021 oli kohustus vaktsineerida kõrge riskitasemega ametikohtadel, sh kaebajal.

Hoolimata korduvatest märgukirjadest seda korraldust ei täidetud, järelikult ei olnud leebema

meetmega võimalik tagada eesmärgi saavutamist. Kaebaja ei ole selgitanud, milliste tunnuste

alusel oleks pidanud tema suhtes erandi kehtestama. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine tuleb

kõne alla olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse.

Võrdsuspõhiõigus ja diskrimineerimiskeeld tähendab, et ilma mõistliku ja asjakohase

põhjenduseta ei tohi isikuid erinevalt kohelda. Kaitseväes kohaldub tõendi esitamise nõue

kõikidele ametikohtadele, seega ei kohelda ühtegi töökohta erisustega. Praegusel juhul

tugineb tööandja seisukoht objektiivsel riskianalüüsil. Kaebaja ei ole võrdses olukorras

isikutega, kes viibivad vanemapuhkusel, sest vanemapuhkusel viibijatega on teenistussuhe

peatunud. Lisaks sellele, et nad ei puutu kokku igapäevaselt Kaitseväe teenistujatega, et ole

neil ka kaitseolukorra muutumisel kohustust asuda teenistuskohustusi täitma. Kaebajal

seevastu on kohustus olla igapäevaselt teenistuses ning valmisolek igal hetkel asuda täitma

teenistusülesandeid tööandja poolt määratud kohas. Tööandjal on kohustus riskianalüüsi üle

vaadata ja pidevalt uuendada ettevaatusprintsiibil, kuid see ei tähenda, et tööandjal oleks

kohustus ennustada meetmete tõhusust aasta pärast. Meetmed peavad olema tõhusad nüüd ja

praegu. COVID-19 puhul on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega, mille kohta teave täieneb

pidevalt.

Kaitseväe juhatajal puudus pädevus eirata Vabariigi Valitsuse korraldust nr 212, mis nägi

ette karantiini ja isolatsiooni tingimused nakatunud isikute puhul. TTOS-st tuleneva tööandja

kohustuse kohaldamisel töötaja tervisekontrolli korraldamiseks tuleb arvestada KVTS § 192

lg 1 sätestatuga, mille kohaselt kaitseväelase ja asendusteenistuja teenistustingimustele

kohaldatakse Töötervishoiu ja tööohutuse seadust, arvestades käesolevas seaduses sätestatud

erisusi. KVTS § 83 p 6 näeb ette erisuse, et tegevteenistusse võetakse isik, kes vastab

tegevväelase tervisenõuetele ning KVTS § 98 lg 1 p 2 kohaselt toimub arstlik läbivaatus ja

tervisenõuete vastavuse hindamine Kaitseväe arstlikus komisjonis määramata või määratud

ajaga tegevteenistuse korral igal kolmandal aastal katkematusse tegevteenistusse asumisest

arvates. Kaitseväe juhataja 02.04.2013 käskkirjaga nr 78 kinnitatud Kaitseväe

sisekorraeeskirja (24.10.2022 vastuse lisa 5) punkt 63 nägi ette, et käesoleva eeskirja

punktides 61 ja 62 sätestatut ei kohaldata tegevväelastele. Tegevväelaste terviseuuringuid

teostatakse kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktidega ettenähtud korras.

Kaebaja näol oli tegemist tegevväelasega, kelle terviseseisundit ei hinnanud töötervishoiuarst,

vaid Kaitseväe arstlik komisjon. Kaitseväe koosseisu kuulub meditsiiniüksus, mis lähtub oma

töös Kaitseväe spetsiifikast ja mida juhib peaarst. Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse olid

kaastatud Kaitseväe meditsiiniüksus, sh Kaitseväe peaarst. Sotsiaalministeerium on oma

selgituses (24.10.2022 vastuse lisa 6) määruse 144 § 6 lg 3 sätte tõlgendamise osas juhtinud

tähelepanu, et töötervishoiuarst ei hinda, kas töötajale on vaktsineerimine vastunäidustatud või

mitte. Kaitsevägi korraldas vaktsineerimise Kaitseväe meditsiiniüksustes arstliku järelevalve

all. Vastustaja leiab määruse 144 § 6 lg 3 ja määruse seletuskirja tõlgendades, et sättes

nimetatud vajalikkuse ja sobivuse üle konsulteerimisel on silmas peetud, et riskianalüüsi

koostamisel hinnatakse, kuidas on tööandjal vaktsineerimist kõige otstarbekam töötajatele

korraldada ning sätte eesmärk ei ole riskianalüüsi koostamisele eelnevalt iga üksiku töötaja

puhul vaktsineerimise vastunäidustuse väljaselgitamine. Vastava tõendi saanuks töötajale

väljastada tema perearst või raviarst. Käskkirjaga nr 162 on Kaitseväe juhataja andnud

Kaitseväe peaarstile pädevuse otsustada olukorrapõhiselt meditsiiniliste vastunäidustuste üle,

lähtudes talle esitatud arstlikust hinnangust. Kaebaja ei ole tõendit meditsiiniliste

vastunäidustuste kohta esitanud. Kaebaja viide tema laitmatule tegevteenistuse staažile ei ole

kohane, sest see ei seondu kuidagi tema nakkusohutusega. 16.02.2022 vastuse lisas kaebaja

viitab Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2022 määruse haldusasjas 3-21-2547, milles toodud kohtu

selgitusi ja põhjendusi vaktsineerimisnõude proportsionaalsuse hindamisel palub kaebaja

arvesse võtta. Ringkonnakohus on määruse punktis 9 möönnud, et ehkki halduskohus on

osutanud, et nii Kaitseväes kui ka PPA-s vaktsineerimiskohustuse kehtestanud käskkirjad on

sarnased, ei pruugi sarnased olla kõik käskkirjade õiguspärasusel tähtsust omavad asjaolud.

Kaitsevägi on eelnevalt selgitanud, et asjaolud on erinevad. Kaebaja oli tegevväelane ning

NATO staabielemendi Eesti kontingendi side- ja kommunikatsiooni-jaoskonna staabiohvitser.

Kaebajal oli kohustus osaleda staabitöös, osaleda koosolekutel, käia lähetustes, osaleda

töögruppides ja võtta osa rahvusvahelisest suhtlusest teiste staapide liikmetega. Kaebaja töö

hõlmas suures osas salastatud võrkude kasutamist ja kolleegidega ühes ruumis viibimist.

Rahvusvahelistel töögruppidel osalemiseks tuli kaebajal järgida üritust korraldava riigi

vaktsineerimisnõudeid ning selles osas puudusid erandid. Eelnevast lähtudes oli kaebaja puhul

tegemist teenistujaga, kes ei saanud töötada distantsilt või kontaktivabalt.

Kaebaja soovib enda ennistamist ATS § 105 lg 4 järgi. Vastustaja märgib, et kaebaja tõlgendus

ATS § 105 regulatsioonile on ebaõige. ATS § 105 lg 4 näeb ette nõudeõiguse riskirühmale,

mille kohaselt on õigus nõuda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud

aja eest, millest arvatakse maha teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud

tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt

teenistusest vabastamisest (ATS § 105 lg 5 p 3). ATS § 105 lg 2 näeb ette nõudeõiguse lg-s 4

sätestatud riskirühmale juhul, kui nad loobuvad ennistamise nõudest. Sellisel juhul on õigus

nõuda kuue kuu (teenistusest vabastamise ajal kehtinud redaktsioon) töötasu ulatuses hüvitist.

Seega on ATS § 105 lg 2 ja 4 alternatiivsed nõuded riskirühmale. Kaebaja on läbivat jäänud

seisukohale, et ta jääb ennistamise nõude juurde (ATS § 105 lg 4) ning on loobunud

alternatiivsest nõudest (ATS § 105 lg 2). Kaebaja ametikoht oli NATO staabielemendis. Seega

taotleb ta ennistamist ametikohale, millel töötamise tingimuseks on riigisaladuse loa

olemasolu. Ilma riigisaladuse loa olemasoluta ei saa siseneda ka hoonesse. Kaebajal

riigisaladuse luba puudub. ATS käsiraamatus (lk 309) viidatakse, et Riigikohus on asunud

seisukohale, et teatud vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse.

Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille

kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest

vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS vr § 88; kehtiv KVTS § 143) ja

teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (KVTS

§ 145). Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 34 lg 8 kohaselt, kui isik töötab

ametikohal, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu õiguse omamine ja

isiku juurdepääsuluba tunnistatakse kehtetuks, siis lähtutakse käesoleva seaduse § 27 lg-st 3.

Kuna kaebajal riigisaladuse luba puudub, esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud

teenistusse võtmist välistav asjaolu, mistõttu ei ole võimalik ennistamise nõuet rahuldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil

menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja

koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas NATO staabielemendi Eesti kontingendi side- ja

kommunikatsioonijaoskonna staabiohvitseri major W.V vabastamine ametikohalt ja

tegevteenistusest 01.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega oli

õiguspärane või mitte.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt kohus hindab haldusakti ja

toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Osundatud

sätte seletuskirjas on sedastatud (eelnõu 755 SE): „Tegemist on kaaluka põhimõttelise

normiga nii õiguskaitse efektiivsuse kui ka täitev- ja kohtuvõimu vahekorra piiritlemise

seisukohast. Kontrollitava haldusotsuse tegemisest on halduskohtu otsuse tegemise ajaks

tavaliselt möödunud umbes üks aasta, pahatihti enam. Selle aja jooksul muutuvad sageli

haldusotsuse või kaebaja nõude aluseks olevad asjaolud. Kaebuse põhjendatuse hindamisel on

määrava tähtsusega, kas kohus arvestab neid muutusi. Senist kohtupraktikat läbib põhimõte,

et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Seda põhimõtet ei

ole eelnõus peetud võimalikuks ega vajalikuks muuta ning seda on laiendatud ka

toimingutele. Asudes haldusakte hindama hilisemate asjaolude valguses, ei teostaks kohus

enam haldusakti üle õiguslikku kontrolli, vaid asuks ise täitevvõimu eest otsuseid tegema.“

Kaitseväe juhataja 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 kinnitati „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.“ (edaspidi käskkiri nr 79). Nimetatud käskkirja nr 79

kokkuvõttes on leitud, et üldistatult võib lugeda kõrge nakatumise riskiga tegevväelaste,

julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondi ning vaktsineerimine on

hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt

parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli sel

ajal tegevväelane.

Kaitseväe peastaabi ülema 01.10.2021 käskkirjaga nr 353P vabastati NATO staabielemendi

Eesti kontingendi side- ja kommunikatsioonijaoskonna staabiohvitser major W.V ametikohalt

ja tegevteenistusest 01.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega

ning arvati reservi alates 02.10.2021. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjas selgitati, et

KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Nimetatud käskkirja kohaselt Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 alusel kehtib kaitseväeteenistusse võtmise tingimusena

p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi on tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus. Käskkirja nr 353P kohaselt seisuga

14.09.2021 ei olnud major W.V Kaitseväe juhataja nõutud dokumenti esitanud, seega esines

tema suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on

tegevteenistusest vabastamise aluseks.

Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kinnitati „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“, mille p-ga 1 tunnistati kehtetuks 30.03.2021

käskkiri nr 79. Sama käskkirja p-ga 2 kinnitati riskianalüüs ja tegevuskava. Riskide hindamise

tulemusel jõuti järeldusele, et Kaitseväe ülesannete, riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks

ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes

rakendada, millest tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid

kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Käskkirjas leitakse, et kuna

tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt

maandada, siis on Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p 4 järgi kohustanud Kaitseväe

teenistujaid esitama ühe järgnevatest tõenditest: - COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

alustamise (esimene doos), - vaktsineerimiskuuri läbimise või - COVID-19 läbipõdemise

tõend. Nimetatud tõendi esitamine kinnitab vastavust tegevteenistuse nõuetele. Tõendi

esitamise tähtajaks määrati 14.09.2021. Samaks kuupäevaks oli võimalus esitada ka COVID-19

haiguse vastast vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend.

Kaitseväe juhataja edastas 31.08.2021 kõikidele Kaitseväe teenistujatele e-kirjaga

pöördumise, milles kordas riskianalüüsi kinnitamist, selle põhjendusi ning kohustust tutvuda

allkirja vastu Kaitseväe e-õppe keskkonnas riskianalüüsiga ning esitada tähtajaks vastav

tõend.

Kaebaja esitas 10.09.2021 Kaitseväe peainspektorile, Kaitseväe peastaabi üldosakonna

ülemale ning NFIU ülemale ja personaliosakonna ülemale teatise tühisest käsust. Teatises

märgitakse, et kaebaja peab tühiseks käsuks Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja p-st 4

tulenevat käsku, mille kohaselt pidid Kaitseväe teenistujad esitama tõendi, mis tõendaks

teenistuja vastavust tegevteenistuse nõuetele.

23.09.2021 teatisega nr KVPS-1.2-3.2/21/27221-1 juhiti kaebaja tähelepanu asjaolule, et ta ei

ole Kaitseväe juhataja nõutud dokumenti esitanud. Kaebajale anti võimalus esitada nõutud

tõend, samuti oma seisukohad/vastuväited hiljemalt 30.09.2021. Teatises selgitati, et nõutava

dokumendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi kaebajaga teenistussuhte alates 01.10.2021.

30.09.2021 esitas kaebaja vastuväited kavandatava teenistusest vabastamise kohta. Nõutud

tõendit kaebaja ei esitanud.

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 kohtumääruse asjas nr 3-21-2071 p 10 esimese

lause kohaselt käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks

vaktsineerimiskohustuseks. Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2021 kohtumääruses asjas nr

3-21-2241 (p 19) leiab, et „/…/ Käskkirja nr 162 p 4 tühistamise korral oleks kaebaja

teenistusest vabastamine vältimatult õigusvastane. Kolleegiumi esialgsel hinnangul on

käskkirja nr 162 p 4 tühistamine pigem vähetõenäoline/…/“. Sama kohtulahendi p-s 20

Riigikohus on asunud seisukohale, et käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada

otseseks vaktsineerimiskohustuseks.

Kaebaja väidab, et tema ametikohalt ja tegevteenistusest vabastamine oli nii formaalselt kui

ka materiaalselt õigusvastane. Kaebaja arvates vaidlusaluse tõendi esitamise nõue ei tulene

seadusest. Teatises on nimetatud, et KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe

juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Teatise kohaselt kuna tööandjal ei ole

võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, on

Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 kohustanud kaebajat Töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 1, p 111, Vabariigi

Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” alusel esitama kas COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise (esimene doos) või vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19

läbipõdemise tõendi. Kaebaja leiab, et eelviidatud seadustest ei tulene Kaitseväe juhataja

käskkirjaga nõutavate dokumentide esitamise kohustust. Kaitseväe tegevus teenistujate

vaktsineerimisele kohustamisel lähtub mitte kaitseväes nakkuse leviku Põhiseadusele vastava

(proportsionaalse) tõkestamise, vaid inimeste vaktsineerimisele sundimise eesmärgist, mida ei

saa pidada põhiseaduspäraseks.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt

peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi.

TTOS sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded,

tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel.

Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs.

Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt oli tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku

korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi

töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust

kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Tulenevalt KKS §

23 lg-st 1 ja Kaitseväe põhimääruse § 3 lg-st 1 juhib Kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel

Kaitseväe juhataja. Kaitseväe põhimääruse § 3 lg 1 täpsustab, et Kaitseväe juhataja ülesanded

sätestatakse seaduse ja selle alusel antud õigusaktiga. KKS § 24 p 111 kohaselt kehtestab

Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sh sisekorra.

Vastustaja selgituse kohaselt riskianalüüsi koostamine on tööandja kohustus ning tööandjal on

õigus kehtestada õigusaktides ettenähtud miinimumnõuetest rangemaid nõudeid. Lisaks on

Riigikohus 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-s 23 asunud seisukohale, et

vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva intensiivsusastmega sõltuvalt kestusest,

kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest

avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise

võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist

praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme

õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160;

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50).

Riigikohus sedastas 25.11.2021 kohtumääruse nr 3-21-2241 punktis 24, et „Kaitseväe juhataja

31. augusti 2021. a käskkirja kui halduse siseakti p-le 4 võivad anda piisava aluse töötervishoiu

ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6

lg 2 p 11. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd,

kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS

§ 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses)

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2

lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle

rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.“ Riigikohus

on sama määruse p-s 31 leidnud, et „Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel toimuv

vaktsineerimine on käsitatav teenistusülesande täitmisena. Käskkirja nr 162 p 5 jättis

teenistujatele võimaluse esitada tõend vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste

kohta“.

Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 alusel kehtestati kõigile Kaitseväe

teenistujatele töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse

vastu. Vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise

nõue kehtestati TTOS § 134 alusel läbi viidud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusel.

Riskianalüüs ja seda kinnitav käskkiri on antud kehtiva seaduse alusel ning on õigusruumis

kehtivad. Eeltoodust nähtuvalt tuleneb vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19

läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõude kehtestamise õigus seadusest, seega on

tegemist muu seaduse alusel nõutava dokumendiga, mille teenistuja pidi tööandjale esitama.

Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 162 KKS § 33 lg 1 p-s 3 nimetatud tühine käsk, mida sama

paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja lg 3 kohaselt ei pea täitma. Vastustaja sellise

käsitlusega ei nõustu ning osundab, et KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus

suulises, kirjalikus või märguande vormis ning sama paragrahvi lg 7 alusel on käsu saaja

kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka

teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. KKS § 33 lg 1 p 3

kohaselt on käsk tühine ka siis, kui käsk ei ole antud teenistuslikul eesmärgil, välja arvatud

KKS §-s 30 sätestatud juhtudel. Antud juhul käsk oli antud lähtudes Kaitseväe põhiülesande

täitmisest ja arvestades riskianalüüsi olulist aspekti - riigikaitselist töökohustust. Vaidlust ei

ole, et Kaitseväe põhiülesanne on kaitsevalmiduse alalhoidmine läbi sõjalise jõu loomise, mis

on (peab olema) alalises valmisolekus. Kaitsevägi on oma ülesehituselt süsteemne tervik, kus

iga ametikoht on eesmärgipärane. Vaidlust ei ole, et Kaitsevägi peab olema valmis reageerima

ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema. Vastustaja

selgituse kohaselt kaitsevalmiduse muutmisele eelnevad tegevused peavad olema proaktiivsed

ning arvestama maksimaalselt ühelt poolt kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe

vajadusi ning teiselt poolt kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse

ning Kaitseväe põhiülesande täitmiseks on oluline isikkoosseisu võimalikult suurel hulgal

kohalolu. Vastustaja selgitab, et tegevteenistuses ei saa olla distantsilt ja kaitseväelaste

tegevust toetavad tugitegevused toimuvad samuti kontaktsena.

Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103 „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega

ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti-

või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel

on Kaitseväe juhataja 21.04.2017 käskkirjaga nr 190P määranud 100% Kaitseväe

ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ametikohaks. Seega Kaitseväes on kõik ameti- ja

töökohad riigikaitselise töökohustusega.

W.V oli tegevväelane ning NATO staabielemendi Eesti kontingendi side- ja

kommunikatsioonijaoskonna staabiohvitser. Vaidlust ei ole, et kaebajal kui tegevväelasel

(staabiohvitseril) oli kohustus osaleda staabitöös, osaleda koosolekutel, käia lähetustes, osaleda

töögruppides ja võtta osa rahvusvahelisest suhtlusest teiste staapide liikmetega. Kaebaja töö

hõlmas suures osas salastatud võrkude kasutamist ja kolleegidega ühes ruumis viibimist.

Rahvusvahelistel töögruppidel osalemiseks tuli kaebajal mõistetavalt järgida üritust

korraldava riigi vaktsineerimisnõudeid ning selles osas puudusid erandid. Vastustaja kinnitusel

kaebaja puhul oli tegemist teenistujaga, kes ei saanud töötada distantsilt või kontaktivabalt.

Kohus nõustub vastustajaga, et kuna Kaitsevägi on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus,

siis on ilmne, et teenistuja nakatumine COVID-19-sse võis häirida või mõjutada Kaitseväe

jaoks oluliste riigikaitseliste tegevuste toimimist. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma

riigi kaitseseisundi muutmisel ning isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või

ametikoha asukohta. Vastustaja märgib, et alalises valmiduses oleva sõjalise jõu aluseks on

Kaitseväe isikkoosseisu töövõime ja tegevusvabaduse säilitamine eesmärgiga vajadusel igal

ajal ja viivitamatult teenistusse asuda ning see nõue kehtib eranditult kogu Kaitseväe

isikkoosseisule. Vastustaja osutab, et Kaitseväe teenistuja ei saa otsustada, et kui tema

hinnangul teenistusülesannete täitmine seab ohtu tema elu ja tervise, siis ta kaitseolukorra

muutumisel teenisusse ei asu. Kaitseväes teeniv isik peab olema valmis viivitamatult ilmuma

teenistusse, ja seda ka raskes pandeemia olukorras, üldist kaitsevõimet kahjustamata.

Vastustaja kinnitab, et riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ja tööprotsesside efektiivseks

toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada, millest sõltuvalt

eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb ka

inimestevaheline nakatumisrisk.

Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustik“ p-i 9

kohaselt Kaitseväe eesmärkide saavutamisel lähtutakse võrdse kohtlemise põhimõttest. Sama

määrustiku p-i 10 kohaselt allutab kaitseväelane kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe

huvidele. Kohtu hinnangul vastustajal oli õigus nõuda kaebajalt käskkirja nr 162 p 4 täitmist.

Vaieldamatult on Kaitseväe eesmärk tagada ja hoida riigi kaitsevõimet, millest sõltuvalt on

Kaitsevägi kohustatud kohaldama meetmeid ka teenistujate tervise kaitseks ja ohutu

töökeskkonna tagamiseks. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka

üle kordama. Seega kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega (millega on tutvunud ka

kaebaja ja tema esindaja), siis ei pea kohus hakkama neid üle kordama vastavalt

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb

rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

Kaebaja väidab, et riskianalüüs ei ole objektiivne, ei lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei

vasta sellise riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele. Kaebaja väitel on riskianalüüs koostatud

eesmärgist luua alus, millele toetudes õigustada mittevaktsineeritud inimeste teenistusest

vabastamist. Kaebaja leiab, et teenistujaid on koheldud ebavõrdselt. Lisakas leiab kaebaja, et

vaktsineerimine ei ole ainus võimalik meede ohutegurite minimeerimiseks, kuna ei välista

viiruse edasikandumist algselt lubatud määral. Kaebaja heidab vastustajale ette, et

riskianalüüsis puudub teave, mis juhtub aasta möödumisest vaktsineerimisest. Lisaks leiab

kaebaja, et määruse nr 144 § 6 lg 3 nõudeid ei ole täidetud ehk et tööandja peab

konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning väidab, et tööandja seadusest tulenev kohustus on

koostada riskianalüüs ning ette näha riskide maandamise meetmed. Riskianalüüsis nähakse

muuhulgas ette tegevuste kavandamine riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks ning

tööandja peab riskianalüüsi uuendama, kui on ilmnenud uusi andmeid ohuteguri mõju kohta

inimese tervisele. Riskianalüüsi tegemine on ennetustegevusena järjepidev protsess ning seda

peab hoidma pidevalt vastavuses olemasoleva töökeskkonnaga. Vastustaja on välja toonud, et

COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021,

mille eesmärgiks oli välja selgitada valdkondadepõhiselt nakatumise riskid. Teostatud

riskianalüüsist nähtus, et riskitase on kõrgem tegevväelaste, julgeolekuteenistujate,

meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades võrreldes väljaõpet toetavate valdkondadega.

Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30.03.2021 käskkirjaga nr 79. Riskianalüüsi

muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis tervikuna, kui

koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks.

Vastustaja selgitas, et Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p-i 25 kohaselt levis deltatüvi 60%

paremini kui alfatüvi, samuti nakatuti deltatüve tõttu hõlpsamini ning viiruse peiteaeg oli

lühem. Kuna deltatüvi oli agressiivsem levija kui alfatüvi, siis olemas olnud teadusuuringute ja

hinnangute valguses tunnistas Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p-ga 1 kehtetuks 30.03.2021

käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüsi. Käskkirja nr 162 p-ga 2 kinnitas Kaitseväe juhataja

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos

tegevuskavaga. Vastustaja seejuures rõhutab, et tegevväelaste suhtes ei toonud käskkirjaga nr

162 kinnitatud riskianalüüs kaasa muudatust vaktsineerimise nõude osas võrreldes 30.03.2021

kinnitatud riskianalüüsiga. Vastustaja väitel kaebajal oli vaktsineerimise kohustus alates

30.03.2021. Kaebaja ei ole esitanud tõendit vaktsineerimise vastunäidustuste kohta. Kaebaja

oli tegevväelane, kelle terviseseisundit ei hinnanud töötervishoiuarst, vaid Kaitseväe arstlik

komisjon. Töötervishoiuarst ei hinda, kas töötajale on vaktsineerimine vastunäidustatud või

mitte. Kohus lisab, et eelnimetatud tõendi (vastunäidustuse kohta) võis vajadusel väljastada

selleks pädevust omav perearst või eriarst/raviarst.

Kaebaja väitel oleks Kaitsevägi pidanud esmalt valima üldmeetmed ja alles seejärel

individuaalsed abinõud. Vastustaja kinnitusel on nii ka toimitud. Vastustaja on meetme valiku

osas toonud välja, et esmalt suunati kõik teenistujad kaugtööle (02.2020), mistõttu katkes

igasugune väljaõpe. Seejärel kinnitati käskkirjaga nr 79 riskianalüüs, mis nägi ette

vaktsineerimise kohustuse kõrge nakatumise riskiga tegevuskohtadele (ülejäänud

isikkoosseisule kehtis testimise ja maskikandmise kohustus).

Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 sedastanud, et Kaitseväes kehtestatud

vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei

aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja

vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse.

Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide

efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate,

ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).

Riigikohus on selgitanud, et testimine täiendab vaktsineerimist, aga ei asenda seda. Tallinna

Ringkonnakohus on 24.01.2022 määruses (p 11) asjas nr 3-21-2918 leidnud, et muud viiruse

leviku tõkestamist soodustavad meetmed (nt kaitsemaskide kasutamine, distantsi hoidmine,

desinfitseerimine, teatud olukordades täiendav kiirtestimine) on vajalikud vaktsineerimisest

sõltumata, kuid sellest ei saa järeldada, et vaktsineerimine oleks eesmärgipäratu või ebavajalik

abinõu.

Vastustaja on nentinud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise tõhusust, millest tulenevalt

Kaitsevägi on meetme kohaldamise järgselt saanud läbi viia väljaõpet ja õppuseid ning

igapäevatööd ilma takistusteta. Vastustaja kinnitusel Kaitsevägi ei ole väitnud resoluutselt

üksnes vaktsiini tõhusust, vaid on riskianalüüsi seletuskirjas selgitanud, et hetketeadmise

kohaselt aitab vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või rasket

haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti

rõhutanud, et pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine iseenesest ei muutnud varem tehtud prognoosotsust õigusvastaseks. Nimetatud

seisukohta toetab ka Riigikohus 25.11.2021 lahendis asjas nr 3-21-2241 (p 27). Kohus saab

hinnata seda, kas vastustaja prognoos korralduste andmise või muutmise aja seisuga oli

põhjendatud ja kas sellest lähtudes valitud meetmed olid põhjendatud (Tallinna Halduskohtu

10.06.2022 otsus asja nr 3-21-2732, p 24). Seejuures kohus nõustub vastustajaga, et

Kaitsevägi ei pidanud kaaluma meetme kehtestamisel Eestis müügiloa saanud vaktsiinide

tõhusust ega seadma kahtluse alla nende ohutust, kuna Kaitsevägi ei ole selleks pädev asutus.

Tööandjal oli kohustus riskianalüüsi üle vaadata ja seda pidevalt uuendada

ettevaatusprintsiibist ning kehtivast ja tol ajal pidevalt muutuvast olukorrast lähtudes, mis aga

ei tähenda, et tööandjal oleks kohustus ennustada meetmete tõhusust nt aasta pärast (seda ei

ole võimalik prognoosida). Kohus nõustub vastustajaga, et kohaldatavad meetmed peavad

olema tõhusad nüüd ja praegu (hetkeolukorras). COVID-19 puhul oli tegemist uudse

nakkushaigusega, mille kohta teave pidevalt täienes/muutus. Kohus osutab, et arvestades

viiruse agressiivsust, sh selle kiiret levikut, ei olnud prognoositav ka viiruse edasine kulg.

Riigikohus on leidnud, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi

alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve

kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve

kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb

ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, st arvestada saab

neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus

ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, st võtta arvesse neid

asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist (RKHKo 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09,

p 16; 3-3-1-33-10, p 12). Riigikohtu seisukoht kattub ka ELTL tuleneva ettevaatuspõhimõttega

(Euroopa Üldkohtu otsus T-710/21 ja teised seal viidatud lahendid).

Kaebaja väidab, et vaktsineerimisnõue sekkub otseselt inimese kehalisse puutumatusesse.

Samale järeldusele on jõudnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 31.10.2022 lahendi

nr 5-22-4, p-s 48, nentides, et „/…/Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese

vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse /…/“. Sama lahendi p-des 49 ja

50 on Riigikohus leidnud, et siiski vähendab kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive

intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise

surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus.“

Kohus märgib, et kui riigi tavapärane toimimine oli pandeemiast tingituna häiritud, pidi riik

viiruse leviku kontrolli all hoidmiseks osasid riigi funktsioone piirama. Vastustaja väitel riik ei

andnud Kaitseväele õigust kaitsevõime tagamise ülesandest pandeemia olukorras taganeda,

seega pidi Kaitsevägi tegema kõik endast oleneva, et tagada Kaitseväe põhitegevuse

jätkusuutlikkus parimal võimalikul viisil, millega nõustub ka kohus. Riskianalüüs oli

kehtestatud seaduse alusel tööandja seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks riigi kaitsevõime

tagamiseks ning ühtlasi ka kõikidele teenistujatele ohutu töökeskkonna võimaldamiseks.

Kohus leiab, et tegemist oli õiguspärase teenistusalase käsuga, mida on kinnitanud Riigikohus

25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 (p 31). Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel

toimuv vaktsineerimine oli mõistetav/tõlgendatav teenistusülesande täitmisena.

Kaebaja väitel vaktsineerimine on tema vaba tahe. Kohus nõustub selles kaebajaga.

Kaitsevägi on samuti seda aktsepteerinud, kuid leidnud, et sellisel juhul peab kaebaja leidma

endale tegevuse mõnes muus valdkonnas. Vastustaja viitab, et asudes teenistusse Kaitseväes

(kus kehtib nn käsuliin) on kaebaja nõustunud nii kaitseväeteenistuses kehtivate tingimustega

kui ka põhiõiguste riivega, mida kaitseväeteenistus kaasa toob, millega nõustub ka kohus.

Kaitseväe tegevteenistuses olles kaitseväelane allutab isiklikud huvid Kaitseväe huvidele.

Kohus leiab, et Kaitsevägi on riskimaandamise meetmete valikul kohaldanud õiguspäraselt ja

vajalikus ulatuses kaalutlusõigust. Riskianalüüsi koostamise järgselt pidi tööandja kasutusele

võtma meetmed riskide vähendamiseks (TTOS § 121), mis on ennetustegevus. Kaitsevägi on

meetmeid erinevate riskitasemete korral kirjeldanud/analüüsinud tegevuskavas. Vastustaja

kinnitusel kuna kaebaja ametikoha riskitase oli „keskmine-kõrge“, siis ei kohaldunud temale

riskitasemel „madal“ kohaldatavad meetmed. Tööandja on koostanud 30.03.2021

riskianalüüsi, milles on riske hinnanud tegevuse või tegevuskoha põhiselt ning leidnud, et

vaktsineerimiskohustus rakendub osadele Kaitseväe teenistuskohtadele (tasemega „keskmine-

kõrge“). Tööandja oli uue koroonatüve levimisel riskianalüüsi 31.08.2021 ajakohastanud ning

lisanud selgitused ametikohtade riskitaseme määramise kohta. Riskianalüüsis selgitatakse

samuti, miks on oluline riskitasemel „keskmine-kõrge“ vaktsineerimine. Riskianalüüsiga

koos on kinnitatud ka tegevuskava, milles on eraldi välja toodud meetmed erinevate

riskitasemete puhul. Kohus nõustub vastustajaga, et tööandja ei saa ega tohi teenistuskohas

leiduvate riskide maandamise osas hakata riskide maandamise üle kaalutlema lähtuvalt

sellest, kuidas konkreetset teenistuskohta täitev teenistuja oma töökohustusi täidab või

milliseid riskide maandamise viise sobivaks peab. Riskianalüüsi kohaselt on kaebaja

ametikoha riskitase „keskmine-kõrge“, millest Kaitsevägi ka lähtus. Tegevuskava nägi ette

riskitasemel „keskmine-kõrge“ meetmena vaktsineerimise. Kaitsevägi on õigesti arvestanud

konkreetse ametikoha riskitasemega. Kaitsevägi ei saa kriisolukorras luua olukorda, kus on

võimalus suurel osal isikkoosseisust haigestuda.

Põhiseaduse § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul

seal loetletud põhiõigusi ning ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis

sätestatud üldistel alustel (Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241). Kohtu

hinnangul praegusel juhul oli riigikaitse ja rahvatervisega seotud huvi kaalukam. Kohus ei

nõustu kaebajaga, et tööandja on riskimaandamise meetmete valikul jätnud kaalutlusõiguse

kohaldamata. Vaidlust ei ole, et tööandja on koostanud riskianalüüsi, milles on riske hinnatud

tegevuse või tegevuskoha põhiselt. Riskianalüüsiga koos on kinnitatud ka tegevuskava,

milles on eraldi välja toodud tegevused erinevate riskitasemete osas. Kohus nõustub

vastustajaga, et tööandja ei saa ega tohi teenistuskohas leiduvate riskide maandamise osas

hakata riskide maandamise üle kaalutlema lähtuvalt sellest, kuidas konkreetset teenistuskohta

täitev teenistuja oma töökohustusi täidab või milliseid riskide maandamise viise sobivaks

peab. Kohtu hinnangul Kaitsevägi on antud juhul arvestanud konkreetse ametikoha

riskitasemega („keskmine-kõrge“). Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 p 4 alusel kehtestati

kõigile Kaitseväe teenistujatele töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust

põhjustava viiruse vastu. Vaktsineerimisnõude eesmärk oli koroonapandeemia tingimustes

inimeste elude ja tervise kaitse ning riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu/katkematu

toimimise tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli

kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk

kokkuvõttes riigi enda kindlustamine (Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241, p 26).

Vastustaja viitab Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-le 32, milles on asutud

seisukohale, et KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt vabastatakse tegevväelane

teenistusest nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema

teenistusse võtmise sama seaduse § 83 kohaselt. ATS § 95 lg 1 koosmõjus §-ga 15 kohustab

asutust ametnikku teenistusest vabastama, kui ilmneb asjaolu, mis välistab isiku teenistusse

võtmise (sama lahendi p 20). Kehtiva käskkirja nr 162 p 4 alusel kaitseväelastelt nõuti

vaktsineerimistõendi esitamist määratud tähtajaks. Vaidlust ei ole, et kaebaja seda nõuet ei

täitnud ning vastavat tõendit ei esitanud. Samas oli kaebajal võimalus vaktsineerimise

meditsiinilise vastunäidustuse puhul esitada vastav arstitõend. Käskkiri nr 162 ei välista

sellise tõendi esitamist ja aktsepteerimist.

Kohus ülalöeldut kokku võttes asub seisukohale, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ning

puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole

taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask

Kohtunik