4-10-3939/9 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

Ärakiri 4-10-3939

1

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2011 a Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-10-3939 Kohtukoosseis

Kohtunik Piia Jaaksoo

Väärteoasi

G.H kaebus Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo

Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemliikluspolitseinik A.Kleeman 21.10.2010 otsusele

väärteoasjas nr 2570,10,004417, mille kohaselt karistati G.H

Liiklusseaduse § 74 19

lg 2 järgi rahatrahviga 7200

krooni s.o 120 trahviühikut ja Liiklusseaduse § 7419 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks Menetlusosalised

Kaebuse esitaja G.H, isikukood xxx, *, * kodanik

Kohtuväline menetleja Lääne Prefektuuri Korrakaitsebüroo

Haapsalu politseijaoskond, asukoht Lossiplats 4 Haapsalu 90502 RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt, määratud põhija lisakaristuse osas Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna 21.10.2010 otsus väärteoasjas nr 2570,10,004417 ja teha karistuse osas uus otsus:

1.1 Liiklusseaduse § 74-19 lg 2 alusel määratud rahatrahv 120 . tühistada G.H-le trahviühikut s.o 7200 krooni;

1.2. Liiklusseaduse § 74 tühistada G.H-le 19

lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks;

1.3 karistada G.H Liiklusseaduse § 74 . 19

lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 ( kuuks, mille algust lugeda kohtuotsuse jõustumisest kaheks) . 2. Saata kohtuotsus G.H-le ja kohtuvälisele menetlejale.

Ärakiri 4-10-3939

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise

soovist Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul alates kohtuotsus kättesaamisest

Kaevatav otsus Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna 21.10.2010 otsusega väärteoasjas nr

2570,10,004417 karistati G.H järgmise rikkumise eest – 25.09.2010.a kell 05.05 Risti- Virtsu-Kuivastu-Kuressaare 33.km, juhtis mootorsõidukit seisundis, mille puhul juhi väljahingatavas õhus ühe liitri kohta 0,40 +-0,05 mg/l, seega mitte vähem kui 0,35 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. G.H rikkus sellega LS § 20 lg 4 ja pani toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7419

lg 2 järgi. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendav asjaolu kahetsus. Väärteo eest on G.H-le karistuseks määratud LS § 74 19 lg 2 alusel rahatrahv 7200 krooni s.o 120 trahviühikut ja LS §7419 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kaebus 04.11.2010 saabus Pärnu Maakohtusse G.H kaebus otsusele väärteoasjas nr 2570,10,004417, milles kaebuse esitaja vaidlustab lubade äravõtmist. Oleks väga vaja, et lube ei võtaks, sest saaks tööd autojuhina, on masu ja praegu pole nii kerge tööd saada. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohus saatis 05.10.2010 kaebuse kohtuvälisele menetlejale, kes oma 17.11.2010 saadetud vastuses võttis alljärgneva seisukoha:

Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud kõiki menetlusse puutuvaid asjaolusid ja

kogutud tõendeid. Arvestatud on vastulausega ja seal avaldatud kahetsusega. Menetlusalune isik

alkoholi tarvitamist eitanud ei ole. Isik on esitanud kohtuvälisele menetlejale avalduse rahatrahvi tasumiseks ositi, mille kohtuväline menetleja rahuldas võimaldades rahatrahvi tasuda 6 kuu jooksul

Menetlusalune isik vaidlustab juhtimisõiguse äravõtmist, põhjendades seda sellega, et saaks tööd autojuhina. Seda aga missuguses firmas ja kelle juures on jätnud märkimata.

Menetlusalune isik juhtides mootorsõidukit, kui juhi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 mg/l pani toime ühiskonnaohtliku teo, millega seadis ohtu nii iseenda kui ka

kaasliiklejate elu ja tervise. Arvestamata ei saa jätta, et tegemist on esmast juhtimisõigust omava isikuga kellel puudub piisav juhtimise kogemus ning seda, et ta sõidutas ka sõitjaid olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Kuna menetlusalune isik alustas sõitu Vana-Vigalast kell 00.15 kuni politsei

poolt kinni pidamiseni 00.55 paiku enne Kasari baari siis võib arvata, et sõitu alustades oli alkoholisisaldus juhi väljahingatavas õhus suurem. Kuna menetlusalune isik on ka varasemalt toime pannud väärtegusid, mille eest määrtaud karistused

ei ole mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma, siis leidis kohtuväline menetleja, et lisaks

põhikaristusele tuleb sellel korral rakendada ka lisakaristust ja seda juhtimisõiguse äravõtmisega minimaalmääras kolmeks kuuks. Kohtuväline menetleja leiab, et rikkumine on tõendamist leidnud ja jääb väärteoasjas tehtud otsuse juurde, sest otsus tuleneb seadusest ja vastab rikkumise raskusele. V™S § 120 lg 1 alusel lahendada kaebus kirjalikus menetluses. 18.11.2010 edastas kohus kohtuvälise menetleja seisukoha G.H-le ning 17.12 ja 28.12 teatas G.H kohtule, et on nõus, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses. KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt V™S § 120 lg-le 1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse

koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et asja saab lahendada kirjalikus menetluses.

Ärakiri 4-10-3939

3 V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoasja toimikus (edaspidi VTT) tl 7 kohaselt on G.H poolt toime väärteoprotokolli pandud rikkumise kirjeldus alljärgnev – 25.09.2010 kell 00.55 Lääne maakonnas Lihula vallas Risti- Virtsu mnt 33.km, liikus Risti-Virtsu mnt suunas, juhtis mootorsõidukit Opel Corsa reg nr 933 ASK seisundis, mille puhul juhi väljahingatavas õhus ühe liitri kohta 0,40 mg +- 0,05 mg/l alkoholi, seega mitte vähem kui 0,335mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi LS) § 20 lg 4 ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 7419 lg 2 järgi. LS § 20 lg 4 sätestab, et juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. LS § 7419 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi.

Kohus leiab, et G.H ütlustega ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga on G.H poolt talle süüks arvatud väärteo toimepanemine tõendamist leidnud.

Vastavalt VTT tl 3, 4 on tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja väljatrükile 25.09.2010 G.H suhtes kasutatud kell 01.05 tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, mille lugem oli 0,40 mg/l, laiendmääramatus +-0,05 mg/l ja mõõtetulemus 0,35 mg/l. Samad tulemused nähtuvad ka väljatrükist. G.H on kirjutanud protokolli, et märkusi ei ole.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis VTT tl 5 on G.H andnud väärteo kohta järgmiseid ütlusi – 24.09.2010 jõi Vana-Vigalas õlut Walter. Õlut oli üks liiter. 25.09.2010 veidi

peale 00.15 otsustasid minna sõpradega Kasari baari. Juhtis sõiduautot Opel Corsa reg.märgiga 933ASK Vana-Vigalast kuni Kasari baarini. Kasari baar asub Risti-Virtsu maantee 33.kilomeetril. veidi enne kohalejõudmist lõpetas sõidu politseinike poolt antud peatumismärguanne. Nõustus autot juhtima, kuna arvas, et on juba kaine. Alkomeetrit kahjuks ei ole.

Eelkirjeldatud tõendid tõendavad kokkulangevalt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemist G.H poolt. Kohus leiab, et G.H pani talle süüks arvatud väärteo toime hooletusest.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 18 lg 3 järgi paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. G.H kinnitas, et ta jõi õlut eelnevalt, kuid arvas, et oli juba kaineks saanud, kuid tähelepanelikuma suhtumise korral oleks ta pidanud aru saama, et ei ole veel seisundis, mis lubaks tal autot juhtida. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.

KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja

kohus leiab, et G.H on talle süüks arvatud LS § 74 19

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane.

Ärakiri 4-10-3939

4 Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal et väärteoasjas leiduvate tõenditega

on tõendamist leidnud, et G.H rikkus LS § 20 lg 4 ja pani sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi.

Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 7419 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni ühe aastani. G.H on kohtuvälise menetleja poolt karistatud toimepandud väärteo eest LS 74 19 lg 2 alusel

rahatrahviga 120 trahviühikut s.o 7200 krooni ja LS § 7419

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis G.H puhul on tuvastatud. Karistuse

mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Nähtuvalt väärteoasja materjalidest on G.H kahetsenud toimepandut, edastades ka kohtule korduvalt maili teel oma kahetsust. Kahetsus on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alusel

ja see on märgitud ka kohtuvälise menetleja otsuses. G.H on ka oma süüd tunnistanud, mis

samuti on KarS § 57 lg 1 p 3 alusel karistust kergendava asjaolu, kuid seda ei ole kohtuvälise menetleja otsuses märgitud. Kohtuväline menetleja on oma seisukohas kirjutanud, et arvestatud on kõiki menetlusse puutuvaid asjaolusid. Samas leiab kohus, et kohtuväline menetleja on oma seisukohas välja toonud asjaolusid, mida otsuse tegemisel ja karistuse mõistmisel arvestada ei tohi.

Kohtuväline menetleja on oletanud, et sõidukit juhtima asudes võis G.H veel suurem

alkoholisisaldus veres olla. Selline oletamine on lubamatu, sest mootorsõiduki juhi puhul on

seadusandja ette näinud kindla protseduurireegli, kuidas alkoholisisaldust juhi veres või

väljahingatavas õhus tuleb tuvastada ja mingitele oletustele siin kohta ei ole. Alkoholisisaldus G.H väljahingatavas õhus on tuvastatud vastavalt õigusnormidele ja sellest tulemusest tulebki lähtuda. Nii kohtuvälise menetleja otsuses kui seisukohas on rõhutatud, et arvestamata ei saa jätta, et isik pani

toime ühiskonnaohtliku teo, millega seadis ohtu nii ise enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on nõus seisukohaga, et liiklusrikkumiste puhul tuleb rikkujale anda selge signaal, et tegemist on ohtliku teoga, mille tõttu võivad ohtu sattuda ka kaasliiklejad, kuid see saab väljenduda eelkõige selles, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvidega, mis on üks karistuse mõistmise alustest. Liikluseeskirjad ongi kehtestatud selleks, et tagada kõikide liiklejate turvalisus.

Liiklusväärteod on sätestatud Liiklusseaduses ja seal on sätestatud väga palju väärteokoosseise. Kohus leiab, et seadusandja on ilmselgelt liiklusalaste väärtegude eest karistuse ja karistuse piiride

määramisel lähtunud ka asjaolust, et liiklusväärtegu on selline, millega võib kaasneda oht

kaasliiklejatele ja seda juba ka karistuspiiride määramisel arvestanud. Kohtuväline menetleja on

karistuse määramisel põhjendanud seda – „Menetlusalune isik pani toime ühiskonnaohtliku teo,

millega seadis ohtu nii ise enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise“. KarS § 58 loetleb karistust raskendavad asjaolud. Kohus ei leia, et kohtuvälise menetleja poolt kirjeldatud asjaolu mahuks mõne karistust raskendava asjaolu alla. Karistust raskendavad asjaolud on aga seaduses ammendavalt loetletud ja kohtuvälise menetleja poolt tegelikult sellise karistust raskendava asjaolu arvestamine, mida seadus ette ei näe, ei ole kooskõlas seadusega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et tegelikult G.H poolt oli väärtegu toime pandud üldohtlikul viisil, mis vastavalt KarS § 58 p 7 on karistust raskendav asjaolu. Kohtuväline menetleja on oma seisukohas leidnud ka, et arvestamata ei saa jätta,

et G.H sõidutas sõitjaid, olles eelnevalt alkoholi tarvitanud. Sellist asjaolu ei sisaldu aga

väärteoprotokollis olevas väärteokirjelduses ning selliste asjaoludega arvestamine, mida isikule väärtoeprotokollis süüks ei ole arvatud, on väljumine väärteoprotokolli piirest, mis ei ole lubatud.

Ärakiri 4-10-3939

5 Seega karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Vastavalt karistusregistri teatisele tl 15-16 on G.H karistatud kolmel korral liiklusalaste

väärtegude eest rahatrahvidega, rahatrahvid on tasutud. Ühel korral on G.H karistatud mootorsõiduki juhtimises kui puudus juhtimisõigus ja kahel korral kiiruseületamiste eest. G.H

on tõepoolest isikuks, kellel on esmane juhiluba. Seega tuleb karituse eripreventiivset eesmärki

silmas pidades eriti hoolikalt kaaluda, milline karistus mõjutaks G.H edaspidi hoiduma liiklusväärtegude toimepanemisest.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et kuna eelmised karistused, s.t rahatrahvid ei ole mõjutanud

G.H seaduskuulekalt käituma, siis tuleb tema osas lisaks põhikaristusele kohaldada

lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohtule jääb arusaamatuks, miks kohtuväline

menetleja, leides ise, et rahatrahvid ei ole mõjutanud G.H õiguskuulekalt käituma, on määranud G.H-le põhikaristuseks ikkagi rahatrahvi. LS § 74-19 lg 2 näeb põhikaristusena ette

rahatrahvi, aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise. Seega ka põhikaristuse mõistmisel tuleb kaaluda, milline karistus mõjutab isikut õiguskuulekalt käituma ja mõista just selline karistus. Kohtuväline menetleja on leidnud, et seda eesmärki täidab lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus aga leiab, et sama hästi täidab seda eesmärki põhikaristusena mõistetav juhtimisõiguse äravõtmine, sest põhikaristusena rahatrahvi mõistmine, mis ei täida konkreetse isiku puhul eripreventiivset eesmärki, ei ole põhjendatud. Samas märgib kohus ka seda, et juhtimisõigus äravõtmine põhikaristusena ei ole raskem karistus kui rahatrahv. Rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine on oma olemuselt erinevad

karistused, mis avaldavad isikule karistuse näol erinevat mõju – ühel juhul peab isik karistusena tasuma rahatrahvi, teisel juhul on isik karistuse kandmise ajaks kõrvaldatud mootorsõiduki juhina

liiklusest, mis peaks väga hästi tagama, et ta uusi liiklusväärtegusid toime ei pane. G.H on

kaebuses leidnud, et juhtimisõiguse äravõtmine tuleb tühistada, kuna siis tal ei ole võimalik tööd saada, töö nõuab juhtimisõiguse olemasolu. Kohus leiab, et selliste asjaolude peale on tarvis mõelda

siis, kui õigusrikkumisi toime pannakse. On üldteada asjaolu, et liiklusrikkumiste korral on

karistusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine. Kui isik paneb korduvalt toime liiklusväärtegusid, siis ei ole tal põhjust arvata, et teda ei karistata seaduses ettenähtud karistusega.

Seadusandja on KarS § 48-1 lg 2 sätestanud ainukese erandina, mil isikult ei või karistusena juhtimisõigust ära võtta olukorra, kui isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesoleval juhul sellise erandiga tegemist ei ole. Kohus leiab, et G.H-le tuleb toimepandud väärteo eest

karistuseks mõista põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Seega tuleb põhikaristusena mõistetud rahatrahv ja lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmine tühistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et G.H süü ei ole suur – alkoholi piirmäära ületamine oli

LS § 74- 19 lg 2 sätestatud alammäära lähedases määras, G.H on algusest peale oma süüd tunnistanud. Esineb karistust kergendav asjaolu – kahetsus. Tegu on toime pandud hooletusest.

Kohus leiab, et õiguskorra kaitsmise huvidest tingituna ei saa G.H-le toime pandud väärteo eest mõista karistust alammääras, vaid see peab olema suurem. Samas aga arvestades eelloetletud asjaolusid leiab kohus, et mõistetav karistus peab olema karistuse keskmisest määrast väiksem.

Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, leiab kohus, et Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu

politseijaoskonna 21.10.2010 otsus väärteoasjas nr 2570,10,004417 tuleb tühistada osaliselt –

mõistetud karistuste osas ja kohus teeb selles osas uue otsuse, mis ei raskenda isiku olukorda – tühistab põhikaristusena mõistetud rahatrahvi, mõistab põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise ja tühistab lisakaristusena äravõetud juhtimisõiguse. Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §§ 120 lg 1, 132 p 2, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3, 199 lg 2, LS §-st 7419 lg 2 ja KarS §§ 56 lg 1, 66 lg 2, 3. /allkiri/ Piia Jaaksoo

Kohtunik

Ärakiri õige