3-22-1463/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1463

Haldusasi

Mittetulundusühingu Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate

Seltsi ja Eesti Ihtüoloogia Seltsi kaebus Vabariigi Valitsuse

03.06.2022 korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa

andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja

Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks

elektrienergia tootmisel“ tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad – Mittetulundusühing Jägala Kalateed (kaebaja

I), Eesti Kalastajate Selts (kaebaja II) ning Eesti

Ihtüoloogia Selts (kaebaja III), ühine volitatud esindaja

vandeadvokaat Margus Kõiva

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kolmas isik I – Wooluvabrik OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaadi abi Siiri Paljupuu

Kolmas isik II – Jõelähtme vald, volitatud esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada vastustajale tema 26.09.2022 kaebuse vastuse lisad 1–5 ja 15–16.

2. Tagastada kaebajatele tema 21.11.2022 esitatud menetlusdokumendi lisad 1–2.

3. Jätta Mittetulundusühingu Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate Seltsi ja Eesti

Ihtüoloogia Seltsi kaebused nii tühistamis- kui ka tuvastamisnõuetes rahuldamata.

4. Mõista Mittetulundusühingult Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate Seltsilt ja Eesti

Ihtüoloogia Seltsilt solidaarselt Wooluvabrik OÜ kasuks välja menetluskulu 3250

eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.03.2023. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta

on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Linnamäe hüdroelektrijaam (edaspidi Linnamäe HEJ või elektrijaam) rajati aastatel 1922–

1924 ning see asub Jägala jõel Harjumaal Jõelähtme vallas Jõesuu külas Jõelähtme vallale

kuuluval Tammi kinnistul (registriosa nr 6321702, katastritunnus 24505:002:0030).

Linnamäe HEJ taastati 2002. aastal ning alates sellest ajast on toimunud ka järjepidev Jägala

jõe paisutamine ning hüdroenergiast elektrienergia tootmine. Alates 21.12.2016 on Linnamäe

HEJ pais kultuuriministri käskkirjaga nr 180 tunnistatud kultuurimälestiseks.

2. Linnamäe HEJ ehitised asuvad Jägala jõe lõigul, mis kuulub keskkonnaministri

15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade

nimistu“ (edaspidi määrus nr 73) § 2 punktist 20 tulenevalt lõhe, jõeforelli, meriforelli ja

harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Lisaks asuvad Linnamäe HEJ ehitised Jägala jõe

hoiualal, mille kaitse-eesmärk on nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiivi1) II lisas

nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe

(Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse

(Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruse nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju

maakonnas“ § 1 lg 1 punkt 1). Jägala jõe hoiuala kuulub Jägala loodusala nime all Natura

2000 võrgustiku alade nimekirja. Nimekiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 05.08.2004

korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“

ning see kinnitati Natura võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12.11.2007 otsusega nr

2008/24/EÜ. Jägala loodusala kaitse-eesmärkideks on kaitsta lisaks ka saarmase (Lutra

lutra) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) isendite elupaiku.

3. Linnamäe HEJ käitamiseks ning Jägala jõe paisutamiseks hüdroenergiast elektrienergia

tootmiseks kehtib täna Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus 15.08.2008

väljastatud vee-erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 (edaspidi vee erikasutusluba2008). Ehkki

vee erikasutusluba2008 pidi kehtima kuni 15.01.2013, siis on seda uue veeloa taotluse

menetluses korduvalt pikendanud ning see kehtib pärast järjekordset pikendamist kuni

31.12.2024. 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotluse menetlus ei ole seniajani lõppenud ning

Keskkonnaamet viib läbi Linnamäe HEJ tagantjärele Natura hindamise ja erandi hindamise

mõjude hindamise menetlust (edaspidi Natura tagantjärele hindamine).

4. 06.12.2021 avalikustas Keskkonnaamet „Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamise ja

hüdroenergiast elektritootmine“ tagantjärele Natura hindamise ja „Jägala jõel Linnamäe

paisul jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektritootmine“ Natura hindamise viimase etapi –

Natura erandi etap – aruanded. Aruannetes leiti, et Linnamäe HEJ tegevuse jätkamine ei ole

võimalik Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust kahjustamata. Samuti

leiti aruannetes, et Natura erandi kohaldamise tingimused ei ole täidetud, kuna taotletavaks

tegevuseks on alternatiivid, ülekaalukat avalikku huvi ei esine, ehk elektritootmine ja

paisutamine ei ole kultuuripärandi aspektist vältimatult vajalikud või ülekaalukad avalikud

huvid ja neid tegevusi saab lubada loodusaladel vaid sel juhul, kui need ei mõjuta

negatiivselt Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust.

5. Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks

Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia

kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ (edaspidi korraldus nr 163) andis Vabariigi Valitsus

1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21.05.1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta

2 (27)

Keskkonnaametile keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

(edaspidi KeHJS) § 29 lg 3 alusel nõusoleku tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala

jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia

tootmisel. Vabariigi Valitsus leidis, et Linnamäe paisul vee paisutamine ja selle tulemusel

Linnamäe HEJ-s hüdroenergia kasutamine elektri tootmiseks on jätkuv tegevus, mis sai

alguse enne Jägala loodusala moodustamist, ning hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast

mõjust Jägala loodusalale kui Natura 2000 võrgustiku alale on tegevus alternatiivsete

lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel

põhjustel.

6. Mittetulundusühing Jägala Kalateed (edaspidi MTÜ Jägala Kalateed või kaebaja I), Eesti

Kalastajate Selts (edaspidi Kalastajate selts või kaebaja II) ja Eesti Ihtüoloogia Selts

(edaspidi Ihtüoloogia selts või kaebaja III)2 esitasid 07.07.2022 ühise kaebuse, milles

taotlevad Vabariigi Valitsuse korralduse nr 163 tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle

tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist. Kohus võttis kaebuse menetlusse nõuetes

tühistada Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus nr 163 ning või kui tegemist on

menetlustoiminguga, siis tuvastada selle õigusvastasus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebajate seisukoht

7.1. Kaebajatel on keskkonnaorganisatsioonidena kaebeõigus ning seda ei mõjuta ka asjaolu,

et kaebaja III asutati pärast korralduse nr 163 andmist. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse

esitamise seisuga ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) seletuskirja

kohaselt ei pea selts keskkonnaorganisatsiooni kriteeriumitele vastamiseks olema eelnevalt

tegutsenud. Sellisel juhul tuleb hinnata põhikirjast tulenevate keskkonnakaitseliste

eesmärkide elluviimise võimekust.

7.2. Korraldus on eelhaldusakt, mitte menetlustoiming. Tegemist on lõplikult tuvastatud

asjaoludega, millest Keskkonnaamet ei või veeloa andmisel mööda minna. Ka korraldusest

nr 163 endast nähtub, et vastustaja eesmärgiks oli piiritleda asja lõplikuks otsustamiseks

avalik huvi ning saavutada selle põhjal tegevusloa andmine. Korraldus nr 163 oleks

menetlustoiming, kui Keskkonnaamet oleks pöördunud tegevusloa andmise sooviga

Vabariigi Valitsuse poole ja taotlenud täidetud eeltingimuste põhjal selleks KeHJS § 29 lg 3

alusel Vabariigi Valitsuse nõusolekut. Seda Keskkonnaamet ei teinud.

7.3. Vastustaja selgitused korralduse nr 163 õigusliku mõju kohta on vastuolulised. Ühelt

poolt leiab vastustaja, et korraldus nr 163 on Keskkonnaametile siduv, ent teisalt leiab, et

korraldus nr 163 jätab veeloa taotluse lahendamise tulemuse täiesti lahtiseks. Vabariigi

Valitsus on vastuse kohaselt andnud Keskkonnaametile üksnes nõusoleku veeloa

väljastamiseks.

7.4. Linnamäe pais tõkestab Jägala jõge, mis kuulub Jägala loodusala osana Natura 2000

võrgustikku. Ka asub Linnamäe pais Jägala jõe sellel osal, mis on kantud määruse nr 73

lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse ning kus

looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 51 lg 1 kohaselt on keelatud uute paisude rajamine ja

olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu

loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. LKS § 51 lg 11 kohaselt on jõe või

selle osa loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel

lubatud üksnes tingimusel, et sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi ning lisaks

2 Jägala Kalatee, Kalastajate selts ja Ihtüoloogia Selts edaspidi ühiselt kaebajad

3 (27)

sätestab kehtiva veeseaduse (edaspidi VeeS) § 174 lg 3, et määruse nr 73 loetellu kantud jõel

peab paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu.

Vana veeseaduse kohaselt tuli läbipääs tagada juba 01.01.2013, kuid seni ajani ei ole

Linnamäe paisul seda tehtud.

7.5. Kolmas isik I taotleb Linnamäe HEJ tegevuse jätkamiseks uut vee erikasutusluba

selliselt, et ta oleks vabastatud kalade läbipääsu tagamise kohustusest. Veeloa andmise

menetluses koostas Keskkonnaamet Natura tagantjärele hindamise ja leidis, et erandi

kohaldamine ei ole võimalik. Kalade üles- ja allavoolu läbipääsu puutumine mõjutab

oluliselt jõe elustikku ja ökoloogilist seisundit ning eelduslikult ka Natura 2000 Jägala

loodusala kaitse-eesmärkideks oleva loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide elupaiku ning

I lisas nimetatud elupaigatüüpi. KeHJS § 29 lg-te 3 ja 4 alusel oleks loa saanud anda üksnes

järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) projekt

tuleb ellu viia üldiste huvide mõjuval põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel;

3) Vabariigi Valitsus annab nõusoleku; 4) liikmesriik võtab enne loas määratud tegevusega

alustamist kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed ja meetmetest teavitatakse Euroopa

Komisjoni.

7.6. Korraldus nr 163 on kooskõlas HMS § 63 lg 2 punktiga 3 tühine, kuna Vabariigi

Valitsusel puudus pädevus korralduse vastuvõtmiseks. Korraldus nr 163 tugineb KeHJS § 29

lg-le 3, mille kohaselt saab Vabariigi Valitsus anda nõusoleku keskkonnamõju hindamisel

tegevusloa andmiseks. Viidatud norm ei ole asjakohane nende projektide osas erandi

tegemisel, mille mõju KeHJS ei reguleeri (Riigikohtu lahend 3-17-1739). Praegusel juhul

puudub keskkonnamõju hindamise menetlus, kuna Keskkonnaamet lõpetas selle 09.07.2021,

mistõttu on korraldus nr 163 antud volitusnormita. Loodusdirektiivi sätete alusel Natura

erandi hindamisel (sh tagantjärele hindamisel) KeHJS § 29 lg 3 ei kohaldu ning puuduvad ka

teised siseriiklikud või Euroopa Liidu õiguse sätted, mis annaksid Vabariigi Valitsusele

pädeva asutuse rolli või nõusolekuna vormistatud ennetava kaalutlusotsuse langetamise

pädevuse. Kui Vabariigi Valitsus soovib nõusoleku andmise pädevust loodusdirektiivi alusel

Natura tagantjärele hindamisel, on selle eelduseks direktiivi vastava osa ülevõtmine ning

menetlusnormide selgesõnaline kehtestamine siseriiklikus õiguses. Vabariigi Valitsuse

seadus (edaspidi VVS) võimaldab § 49 lg 2 alusel viia Vabariigi Valitsusele otsustamiseks

ministri valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, kui küsimus puudutab ka teiste

ministeeriumide valitsemisalasid ja kokkulepet ei saavutata. Tegemist ei ole normiga, mis

saaks täita seadusliku aluse põhimõtte kohast volitusnormi. VVS § 49 lg 2 ei saa anda ühele

ministrile (käesoleval juhul eelnõu Vabariigi Valitsusse viinud kultuuriminister) võimaluse

asendada Vabariigi Valitsuse korralduse kaudu pädeva haldusorgani (Keskkonnaameti)

kaalutlusi ennetavalt oma kaalutlustega. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas 3-21-

150, et korraldus nr 163 ei ole Keskkonnaameti kaalutlusõigust redutseeritud.

7.7. Nõusolek oleks tühine ka siis, kui nõusolek oleks formaalselt antud keskkonnamõju

hindamise menetluse raames. Praegusel juhul ei pöördunud Keskkonnaamet nõusoleku

saamiseks Vabariigi Valitsuse poole, kuna Keskkonnaamet leidis Natura tagantjärele

hindamise menetluses, et alternatiivsed lahendused Linnamäe paisul ja tootmisseadet

kasutades elektrienergia tootmisele on olemas. Lisaks ei tuvastanud Keskkonnaamet sellise

ülekaaluka avaliku huvi olemasolu, mille tõttu võiks loobuda Natura 2000 ala kaitse-

eesmärkide saavutamisest ja ala terviklikkuse taastamisest. Vabariigi Valitsuse korraldus nr

163 aga asendab Keskkonnaameti kaalutused ja põhjused ning asub väitma, et alternatiivid

tegevusele puuduvad. Seega segi kui vastav keskkonnamõju hindamise menetlus eksisteeriks

ja tegemist oleks KeHJS sätete alusel läbi viidava menetlusega, ei anna KeHJS § 29 lg 3

Vabariigi Valitsusele võimalust sekkuda kultuuriministri initsiatiivil ennetaval

4 (27)

Keskkonnaameti tegevusloa andmise menetlusse. Kaebajatele teadaolevalt ei kaasatud

Keskkonnaametit korralduse nr 163 menetlusse.

7.8. Täidetud ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaldamise eeldused (vt ka Euroopa

Kohtu lahend asjas C-304/05 ja C-241/08). Kuna artikli 6 lg 4 kohaldamine on erand lg-st 3,

siis tuleb seda sätet tõlgendada rangelt (Euroopa Kohtu lahend asjas C-239/04) ja seda võib

kohaldada ainult tingimustes, kus kõik direktiivi artikli 6 lg 3 nõuded on täidetud.

Keskkonnaamet on kooskõlas loodusdirektiivi artikli 6 lg-ga 3 projekti mõjud kindlaks

teinud, kuid lg 4 eelduste hindamist lõpule ei viidud, mistõttu ei ole ka selle kohaldamise

eeldused täidetud ja Vabariigi Valitsus andis nõusoleku tegevuseks ennatlikult. Puuduvad

siseriiklikud normid, mis saaksid asendada asjassepuutuvaid loodusdirektiivi sätteid.

7.9. Korraldus nr 163 anti väljaspool avatud menetlust, mida tuleb pidada menetlusnõuete

rikkumiseks. Euroopa Komisjoni juhendi kohaselt on üldsusel ka juhul, kui kava või projekti

hinnatakse üksnes elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel, õigus osaleda loa andmise

menetluses. Selline järeldus on vastavuses Euroopa Kohtu Århusi konventsiooni nõudeid

käsitleva praktikaga (C-243/15, punkt 49). Menetluses osalemine hõlmab eelkõige õigust

„„keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda“, esitades „kavandatava

tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või

avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt““ (otsus

kohtuasjas C-243/15, punkt 46). Korralduse eelnõu ei avalikustatud ega kooskõlastatud isegi

teiste ministeeriumitega. Korraldus sisaldab teavet, väiteid, põhjendusi ja järeldusi (eeskätt

kultuuriväärtuste, muinsuskaitse ja energia valdkonnas), mis ei ole avatud menetlust läbinud

(HMS § 46 jj). Arvestades vastuolu avatud menetluse läbinud menetlusdokumentide ja

korralduse nr 163 vahel võib järeldada, et menetlusnõuete rikkumine mõjutas otseselt asja

otsustamist (HMS § 58).

7.10. Korraldus nr 163 on antud kaalutlusvigadega, kuna kaalumata on kavandatud tegevuse

mõju Natura 2000 alale. Korralduse andmise ajal oli teada, et tegevus Linnamäe paisul

teadaolevalt kahjustab Jägala loodusala kaitse-eesmärke. Jägala jõe hoiuala

kaitsekorralduskava kohaselt on hoiuala liikide ja elupaikade negatiivne mõju seotud eeskätt

paisutusega, sh Linnamäe HEJ-ga ning paisutust likvideerimata ei ole võimalik loodusala

kaitse-eesmärkide täitmine. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse andmisel välja selgitanud,

käsitlenud ega sisuliselt kaalunud Wooluvabrik OÜ senise ja taotletava tegevuse

keskkonnamõju, sh Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele

avaldatavat mõju. Vabariigi Valitsus ei ole kaalunud negatiivse mõju ulatust ja laadi ega

kõrvutanud seda korralduses kavandatud tegevuse õigustamiseks aluseks võetud avaliku

huviga. Vabariigi Valitsus ei ole käsitlenud juba eksisteerivat keskkonnaalast teavet ega

oodanud ära Keskkonnaameti Natura tagantjärele hindamise ning Natura erandi hindamise

tulemusi. Korraldus nr 163 ei sisalda täpset teavet, mis võimaldaks määrata kindlaks, millist

laadi peavad olema võimalikud asendusmeetmed (või isegi võimaldaks järeldada, et

asendusmeetmed vastupidiselt Keskkonnaameti järeldustele eksisteerivad). Korraldus nr 163

lähtub põhjendamatult eeldusest, et negatiivsete tagajärgede tuvastamisel ja alternatiivsete

lahenduste puudumisel on Vabariigi Valitsusel piiramatu diskretsioon Natura 2000 kaitse-

eesmärkide ja terviklikkuse asendamiseks valitud avalikule huvile tugineva tegevusega.

Korralduse nr 163 seletuskirja punkt 2 kohaselt ei nõustunud aga Vabariigi Valitsus

05.05.2022 kabinetinõupidamisel põhimõtteliselt Keskkonnaameti hinnanguga, et ei esine

asjaolusid Natura erandi kohaldamiseks. Vabariigi Valitsus on kaalumis- ja

põhjendamiskohustuse täitmisest sisuliselt loobunud. Vabariigi Valitsus on

keskkonnaaspektide käsitlemata jätmisega teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2) ning rikkunud

uurimispõhimõtet (HMS § 6), mistõttu on vaidlustatud otsus sisuliselt õigusvastane.

5 (27)

7.11. Hüvitusmeetmete puutumine välistab loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaldamise.

Keskkonnaamet hindas Natura erandi hindamise etapis hüvitusmeetmeid ning leidis, et

Jägala loodusala kaitseväärtusi ei ole võimalik samas või suuremas mahus kompenseerida ja

hüvitusmeetmete rakendamine ei ole võimalik. Vähemas mahus kompenseerimine oleks

vastuolus Natura erandi tegemise põhimõttega, mille kohaselt peavad hüvitusmeetmed

tagama kahjustatud elupaigatüübi või liigi elupaiga samaväärse toimivuse, kui oli algse

Natura 2000 ala puhul. Keskkonnaamet leidis, et hüvitusmeetmete rakendamine ei võimalda

tagada ka vastavate kaitseväärtuste Natura 2000 võrgustiku alade geograafilist esindatust ja

sidusust. Jääb arusaamatuks, kuidas sellises olukorras peaks Keskkonnaamet need

hüvitusmeetmed leidma, mistõttu ei ole Keskkonnaametil ka võimalik korraldus täita.

Olukorras, kus hüvitusmeetmed ettenähtavalt puuduvad, on tegevust õigustavate üldiste

huvide piiritlemine ainetu, sest Natura 2000 erandit ei ole võimalik rakendada.

7.12. Korraldus tugineb väärale teabele, kaalumisvigadele ning järeldusi on põhjendatud

puudulikult. Natura 2000 erandi kaalumisel ei ole üksikisiku erahuvi asjakohane kaalutlus,

ehkki korralduses käsitletakse just kolmanda isiku I võimalust teenida HEJ opereerimisega

tulu eeskätt mälestise säilitamise kontekstis. Kolmandale isikule I tulu teenimise võimaluse

tagamine, käitaja kulude vähendamine või käitaja majandustegevuse jätkamiseks tagatiste

andmine ei ole loodusdirektiivi art 6 lg 4 kohaselt asjakohased kaalutlused. Korraldusega

püütakse jätta mulje, et ilme Linnamäe HEJ toimimiseta pole kultuurimälestise säilitamine

võimalik, kuid muinsuskaitse seaduse § 33 kehtivus ei sõltu sellest, kas mälestise omanik

leiab sellele tulutoova majandusliku rakenduse. Tähelepanuta on jäetud

muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 35, mis sätestab võimaluse taotleda mälestise

saamiseks riigilt toetust, ehkki võimalikuks võib pidada, et vaidlustatud korralduse

põhjenduste taga ongi soov vältida toetuste maksmist. Selline mõttekäik jätab tähelepanuta

selle, et Natura erandi kohaldamisega kaasneks Keskkonnaministeeriumi haldusala kohustus

tagada tõenäoliselt miljonite eurode ulatuses hüvitusmeetmete rakendamine. Kuigi

teoreetiliselt peaks hüvitusmeetmete kulud saastaja maksab põhimõtte alusel kandma

Wooluvabrik OÜ. Jääb arusaamatuks, kuidas peaks kolmas isik I suutma katta

hüvitusmeetmete kulud, olles samal ajal võimetu hooldama ühte paisu rajatist.

7.13. Korraldus on kultuurimälestise ulatuse ja kasutuse osas eksitav ning korraldus sisaldab

läbivalt eksitavaid viiteid Linnamäe HEJ ajaloolisele ja kultuuriloolisele väärtusele ja sellest

väidetavalt tulenevale säilitamise ning tootmise jätkamise vajadusele. Muinsuskaitseamet on

MTÜ-le Jägala Kalateed kinnitanud, et ameti käsutuses ei ole dokumenti, mis kinnitaks

Linnamäe HEJ paisu tunnistamist kauneimaks tööstusehitiseks. Muinsuskaitseameti

eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu 31.03.2016 ettepaneku alusel tunnistati

kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kultuurimälestiseks ainult Linnamäe HEJ

paisu rajatis koos mittetöötava kalatrepiga (kultuurimälestiste registri kanne nr 30418).

Kaasaegne HEJ hoone, jalakäijate sild, HEJ mehhanismid ning turbiinid ega ka säilinud

ajaloolised müüritised ei ole kultuurimälestisena kaitse all ega kuulu mälestise koosseisu.

Vaidlustatud korralduses käsitletakse eksitavalt Natura 2000 erandit õigustava

kultuuripärandina nii kultuurimälestiseks tunnistatud rajatisi kui teisi kinnistule püstitatud

ehitisi. Kultuurimälestis ei moodusta seadmete kogumit, millega oleks üldse võimalik

elektrienergiat toota. Pais ja mittetöötav kalatrepp ei moodusta oma algses funktsioonis

töötavat objekti. Kõik teised ehitised ja seadmed nende kahe rajatise ümber on ca 20 aastat

tagasi asendatud kaasaegsetega.

7.14. Paljasõnalised on ka väited kultuuripärandi kahjustamise kohta ning korraldus tugineb

põhjendamatult eeldusel, et ainult vee erikasutuse jätkamine (paisutamine ja hüdroenergia

tootmine) tagab kultuuripärandi kaitse, rahvusvaheliste kohustuste täitmise ning piirkonnas

kaitse alla võetud arheoloogiapärandi ja harjumuspärase maastiku säilitamise, samuti energia

6 (27)

valdkonna eesmärkide saavutamise. Sellised järeldused tuginevad kaalutlusvigadele.

Linnamäe HEJ piirneb Jägala jõe kõrgendikul asuva kultuurimälestisega „Linnus Jägala

linnamägi“ (reg nr 17535). Vaidlustatud korralduse p-s 3.1.2 esitatakse väide, et mitte ühegi

senises menetluses kalade läbipääsuks väljapakutud lahendusvariandi elluviimisel ei ole

tagatud kaitsealuse paisu terviklik ja pikaajaline säilimine, enamik lahendusvariante

ohustavad kaitsealuseid arheoloogiamälestisi ja võimalikku arheoloogiapärandit paisjärve

kaldal ja/või all. Korralduse punkti 3.1.4 kohaselt eemalduks vee langetamisega jõgi

linnamäest oluliselt ja muistset keskkonda iseloomustav maastiku rekonstruktsioon kaoks.

Vaidlust ei saa olla selles, et paisutus on sellel Jägala jõe lõigul hiljutine ja lühiajaline nähtus,

mis ei ulatu muinasaega. Muistset keskkonda iseloomustas Jägala linnamäega piirnev

kärestikuline jõgi, mitte paisutus. Vaidlustatud korralduses ei käsitleta ega kaaluta

kaitsealuse paisu ja kalatrepi rajatise säilitamise ja eksponeerimise võimalusi kalatrepi

rajamise korral. Eeldus, nagu tooks elektritootmisest loobumine kaasa kultuuriväärtuse

hävimise on paljasõnaline. Eeldus, nagu kaasneks paisutuse alandamise ja kalatrepi

rajamisega paisu ohustamine, rikkumise või hävitamine või rahvusvaheliste kohustuste

rikkumine, on põhjendamata. Vaidlustatud korralduses ei ole kaalutud ega analüüsitud

kultuurimälestiseks oleva paisu avalikes huvides kasutamise võimalusi paisutuse alandamisel

või biotoobile vaba läbipääsu tagamisel. Riigikohus on juba sarnases asjas selgitanud, et

muinsuskaitseline huvi ei õigusta käitajale energia tootmiseks loa andmist, samuti et

kõrvalekaldumist loodusdirektiivi nõuetest ei õigusta avalik huvi hüdroenergia tootmise

vastu. Ka Muinsuskaitseamet on Kunda I paisu osas möönnud, et hüdroenergia tootmine ei

ole muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks vajalik.

7.15. Korralduses käsitletakse esmatähtsana kohaliku omavalitsuse eesmärki säilitada

olemasolev olukord ning vältida seeläbi Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalike

muudatuste tegemine. Komisjoni juhendi kohasel on mõistlik arvata, et „[ülekaalukate]

üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste, sh sotsiaalsete või majanduslike

põhjustega“ peetakse silmas olukordi, kus planeeritavad kavad või projektid on

hädavajalikud: (a) kodanike elu põhiväärtuste (tervis, julgeolek, keskkond) kaitsmisele

suunatud meetmete või poliitika raames; (b) riigi ja ühiskonna jaoks eriti oluliste strateegiate

raames või (c) konkreetseid avalike teenuste osutamise kohustusi täitva majanduslikku või

sotsiaalset laadi tegevuse raames. Kohaliku elukeskkonna muutusteta säilitamise eesmärk ei

vasta nendele kriteeriumitele.

7.16. Vaidlustatud korralduse p 4 kohaselt on Linnamäe HEJ summaarne koguvõimsus 1152

kW ning aastatoodang vahemikus 5-7 GWh. Korralduses käsitletakse Linnamäe HEJ-s kui

kõrge energia muundamise kasuteguriga juhitava võimsusega jaama. Linnamäe HEJ toodang

on väiksem suvel ning see on vastutsükliline päikesele ning seetõttu heaks alternatiiviks

päikesest tulenevale elektritoodangule perioodidel, mil päikeseelektri toodang on madalam.

Selline väide on eksitav, sest Linnamäe HEJ ei ole juhitava võimsusega elektritootja ning

elektrienergia tootmine sõltub vooluhulkadest. Linnamäe HEJ aastane tootmismaht jääb

vahemikku 3,2–7,9 GWh, s.t 48%, mis jääb selgelt alla korralduses märgitud 90%-le.

Keskkonnaametile esitatud andmetest nähtub, et 25% ajast jääb Linnamäe HEJ

tootmisvõimsus isegi alla 35% ning osadel kuudel langeb tootlikkus nullini. Linnamäe HEJ

tootlikkuse „juhtimine“ seisneb Natura 2000 ala koosseisu kuuluva veekogu veetaseme

pidevas muutmises. Veerežiimi muutmine (veetaseme kõigutamine) on üks Linnamäe HEJ

Natura 2000 alale avaldatavatest ebasoodsatest mõjudest. Esiteks on selline praktika

vastuolus LKS § 51 lg-ga 51, mis keelab sellel Jägala jõe lõigul koelmuala kaitseks

veerežiimi muutmise. Teiseks ei vabasta ka veetaseme kõigutamine jaama sõltuvusest Jägala

jõe muutuvatest vooluhulkadest. Sarnaselt päikese- ja tuuleenergiaga on tegemist juhitamatu

energiaallikaga. Ka väited energiajulgeolekusse panustamisest on ülepaistutatud, kuna

Puuduvad tõendid selle kohta, et süsteemihaldur saaks Linnamäe HEJ-d hädaolukorra puhul

7 (27)

juhtida. Ei ole tõendatud, et jaam oleks ehitatud ümber saartalituse jaoks. Seega puudub

Linnamäe HEJ-s sageduse hoidmise automaatika ning autonoomseks tööks vajalikud

kondensaatorid ja sagedusautomaatika. Linnamäe HEJ-l puudub võimekus katkestuse korral

iseseisvalt piirkonda elektrienergiaga varustada. Lisaks ei kvalifitseeru Linnamäe HEJ ka

elutähtsa teenuse osutajaks. 1.1.1.2.Linnamäe HEJ ei moodusta olulist osa Eesti

taastuvenergia toodangust ning selle töö lõpetamine ei sea ohtu Eesti taastuvenergia

eesmärkide saavutamist. Statistikaameti andmetel moodustas hüdroenergia 2020. aastal

taastuvenergiast 1,2% ning Linnamäe HEJ panus taastuvenergiatoodangus oli 0,23%. Eestis

vastutab varustuskindluse eest Elering AS, kes on Varustuskindluse aruandes 2021 ära

märkinud, et Eestis elektrisüsteemi võimekuse hindamisel ei arvestata Eesti hüdroenergiaga,

kuna Eestis on nii vähe installeeritud võimsust, et selle modelleerimine ei oma süsteemi

võimekuse analüüsides nähtavat mõju. See kinnitab, et loodusdirektiivi art 6 lg 4 kohaseid

üldiste huvide seisukohalt eriti mõjuvaid põhjuseid tegelikult ei eksisteeri.

7.17. Kui kohus peaks vaatamata kaebuse põhjendustele leidma, et vaidlustatud korraldus ei

ole pädevuse puudumise tõttu tühine, siis on põhjendatud taotluse esitamine Euroopa

Kohtule eelotsuse küsimiseks. Üheks selgitamist vajavaks küsimuseks võib olla see, kas

liikmesriik on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korralduse andmisega täitnud Natura 2000 ala

kaitsmise ja looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemise vältimise kohustuse

nõuetekohaselt, lubades kava või projekti üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel

põhjustel elluviimise. Nõuetekohasuse hindamisel on oluline, et pädev asutus on leidnud, et

kavandatud tegevusele on olemas alternatiivid ja loodusdirektiivi art 6 lg-s 4 nimetatud

asendusmeetmed puuduvad. Kui kohus peab eelotsuse küsimist põhjendatuks, soovivad

kaebajad esitada täpsema ettepaneku eelotsuse küsimuste sõnastamiseks.

8. Vastustaja seisukoht

8.1. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Korraldus ei ole tühine, kuna selle

on andnud pädev haldusorgan. Kaebajad esitavad kaebuses mahuka käskkirja põhjenduste

kriitika ja oma subjektiivse arusaama sellest, milline saab olla hüdroelektrijaama

muinsuskaitseline ja/või kultuuriväärtus. Samas ei ole konkreetse kaasuse kontekstis need

asjad omavahel üldse seotud. Objekti kultuuriväärtuse hindamine on Linnamäe HEJ puhul

Muinsuskaitseameti pädevuses ning ei sõltu sellest, kas kaebajad neid hinnanguid jagavad.

Veeloa väljastamise otsustab Keskkonnaamet. Praegune vaidlus saaks puudutada vaid

Vabariigi Valitsuse KeHJS § 29 lg 3 alusel antud nõusoleku kehtivust, aga mitte seda, kas või

miks on Linnamäe hüdroelektrijaama pais aastal 2016 tunnistatud kultuurimälestiseks.

8.2. Vaidlustatud korraldus on sisult eelhaldusakt, kuid sellega ei otsustatud veeloa andmist

või selle andmisest keeldumist. Seejuures jääb vastustaja esialgse õiguskaitse taotlusele

vastamisel väljendatud seisukohale, mille kohaselt sisaldab KeHJS § 29 lg 3 endast

erivolitust tegevusloa osas nõusoleku andmiseks ja selles nõusolekus esitatud põhjendused

on põhimenetluses veeloa väljastajale siduvad. Vabariigi Valitsuse nõusoleku andmisel ei ole

käsitletud muid vee erikasutusloa andmise või andmata jätmise eeldusi, vaid üksnes selliseid,

mida on silmas peetud KeJHS § 29 lg 3 rakendamisel. Vaatamata antud nõusolekule, mis

omab veeloa menetluses Keskkonnaametile siduvat tähendust selles esitatud asjaoludel ja

põhjendustel, on veeloa menetlus eraldiseisev haldusmenetlus, mida reguleerib eriseadusena

Veeseadus (VeeS). Teoreetiliselt on Keskkonnaametil võimalik veeloa andmisest keelduda,

kui esinevad muud seaduses sätestatud keeldumise alused, mida vastustaja korralduses nr

163 käsitletud ei ole. Korralduses käsitlemist leidnud keskkonnaalased kaalutlused ja

seisukohad Natura 2000 erandi osas on aga Keskkonnaametile veeloa andmise menetluses

siduvad.

8 (27)

8.3. Kaebajatel puudub kaebeõigus ning kaebajate paljasõnaline viide põhikirjale ei ole

piisav, et pidada MTÜ-d keskkonnaorganisatsiooniks. Põhikiri on ühingu liikmete

omavahelisi suhteid reguleeriv ühingu (sise)dokument, millel väljapoole õiguslikku

tähendust ei ole (vt detailsemad põhjendused allpool). Keskkonnakaitseliste eesmärkide

täitmine saaks olla tuvastatav reaalsete tegevuste kaudu (KeÜS § 31), mitte tuleneda liikmete

omavahelisi suhteid reguleerivast põhikirjast. Pelgalt põhikirja olemasolu MTÜ-le

kaebeõigust ei anna. Määrav on organisatsiooni reaalne tegevus. Kaebaja III asutati vahetult

enne kohtusse pöördumist ja pärast korralduse nr 163 vastuvõtmist. Seega ei ole kaebajal III

ka reaalset kontrollitavat tegevust ning ta asutati üksnes kohtumenetluse tarbeks. Vastustaja

arvates on ilmne, et korralduse vastuvõtmise momendil olematu õigussubjekti õigusi rikkuda

või riivata ei ole võimalik. HKMS § 158 lg 2 kohaselt haldusakti ja toimingu õiguspärasust

hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd kaebajat III

õiguslikus mõttes sel hetkel ei eksisteerinud, siis ei saaks ükski tema argument olla kaebuse

rahuldamise aluseks.

8.4. Kaebus sisaldab argumente, mis ei ole konkreetse vaidluse olemust arvestades

asjakohatud, kuna praegusel juhul ei kavatseta rajada uusi paise või rekonstrueerida

olemasolevaid, mis tõstaksid veetaset. Samuti ei ole kavas muuta veekogu sängi ja

hüdroloogilist režiimi. Midagi sellist ei ole korraldusega otsustatud. Ka see, et paisu omanik

on kohustatud tagama kalade läbipääsu ei ole seotud menetlusega ning seda ei olnud vajalik

hinnata. Vaidlust ei ole, et käitaja peab omama veeluba ning et selle väljastab

Keskkonnaamet, kuid korraldusega nr 163 ei olegi otsustatud veeloa andmist või sellest

keeldumist, vaid sellega on antud Keskkonnaametile üksnes nõusolek veeloa väljastamiseks.

Praegu on vaidluse all korralduse nr 163 õiguspärasus ja selle kontrolli lähtekohaks on

korralduse andmise aluseks olnud volitusnorm (täpsemalt KeHJS § 29 lg 3).

8.5. Täidetud on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused. Keskkonnaameti arvamus, kas

Natura erandi kohaldamise eeldused on/ei ole täidetud, ei oma tähtsust ka seetõttu, et

Vabariigi Valitsuse asus korralduses nr 163 seisukohale, et tegevuse elluviimine hoolimata

ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel

võimalik siis, kui: a) puuduvad alternatiivsed lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku

huviga seotud põhjused; c) Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on

sobivad hüvitusmeetmed. Vabariigi Valitsus on neid argumente vaidlustatud korralduses

käsitlenud ja leidnud, et kõik need tingimused on üheaegselt täidetud. KeHJS § 29 lõike 3

alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste

puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel,

sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Erinevalt Keskkonnaametist leidis

Vabariigi Valitsus, et praegu on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused täidetud ja

kohaldamine võimalik.

8.6. Linnamäe HEJ-s hüdroenergia tootmiseks erineb erakordne avalik huvi ning vastustaja

jääb korralduse punktides 3 ja 4 toodud seisukohtade juurde. Keskkonnaamet järeldused ja

hinnangud ei ole määravad ning need on kaebajad lihtsalt oma kaebusesse üle võtnud. Kui

väidetavaks probleemiks on kalade läbipääs, siis tuleb see küsimus lahendada koostöös teiste

ametkondade ja veeloa taotlejaga. Keskkonnaametil on veeloa andmise menetluses

kaalumisruum ja tal on võimalik teha VeeS § 174 lg 4 alusel ka erandeid ning vabastada isik

kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest. Sellise erandi tegemise võimaluse kasuks

räägib ka asjaolu, et Linnamäe HEJ paisust mõni kilomeeter ülesvoolu asub Jägala juga, mis

ise moodustab looduslikku kalatõkke. See asjaolu erinevalt Linnamäe paisust ei näi

kaebajatele mingisugust probleemi valmistavat.

9 (27)

Paisjärv eksisteeris olemasoleval kujul juba 2005. aastal, kui moodustati hoiuala ja ole

olemas ka 2007. aastal, kui kinnitati Natura alade nimekiri. Vaidlusaluse käskkirjaga anti

nõusolek tegevusloa andmiseks, kuid selle tulemuseks ei ole keskkonnas või looduses

olemasoleva olukorra muutumine. Vabariigi Valitsus võttis arvesse, et Linnamäe HEJ-s on

vee paisutamine ja hüdroenergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse

enne Natura ala loomist. Riigikohus selgitas 28.01.2021 otsuses nr 3-17-1739, et nii elupaiga

halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi

seisund Natura ala moodustamise hetkel. Loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärk on hoida ära

kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine halvenemine, s.t tegemist on esmajoones

ennetusmeetmetega. Ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel vastu võetud meede ei saa käia

aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv

ei saa kohustada Eesti riiki taastama olukorda, mis valitses paisu asukohas ligi 100 aasta

eest. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 võtab Natura aladel üle LKS § 32 lg 2 ning sätte

eesmärgiks on olukorra halvenemise ennetamine ja lähtealuseks on elupaiga ja liigi seisund

Natura ala moodustamise hetkel. Nõusoleku andmisega ei kaasne mingit faktilist tegevust,

mis tooks endaga kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise

riive ohu. Tegevusest hoidumise või selle keelamise all on Riigikohus vastava tegevuse all

mõelnud vee erikasutusloa taotluses kavandatavat tegevust. Ka Wooluvabrik OÜ ei taotle

vastustaja teadmise kohaselt mingeid muudatusi senises tegevuses, vaid soovib

energiatootmist

jätkata.

8.7. Kaebajate käsitlus, millega kohaselt on korraldus õigusliku aluse puudumise tõttu

tühine, jääb vastustajale arusaamatuks. Korralduse andmise aluseks oli KeHJS § 29 lg 3.

Hüvitusmeetmed määrab ning nende rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et enne otsuse tegemist oleks tulnud ära oodata

Keskkonnaameti poolt KMH algatamine, tegevusloa andmise soovi ja andma

Keskkonnaamet kaalutluste ja põhjenduste alusel nõusoleku või sellest keelduma. Selliseid

tingimusi KeHJS § 29 lg 3 ei kehtesta. Nõusolek tegevusloa andmiseks anti erivolituse alusel

ning konkreetse juhtumi kontekstis ning sisuliselt lahendas Vabariigi Valitsus

ministeeriumite üleselt lahendanud aastaid kestnud vaidluse selle üle, kas konkreetsel juhul

saaks rakendada Natura 2000 erandit ja kas on võimalik hüdroenergia tootmisega jätkata

olemasolevas ajaloolises asukohas Linnamäel. Need seisukohad on edasises veeloa

menetluses Keskkonnaametile siduvad ja amet ei saa neid ümber hinnata.

8.8. Korraldus ei ole formaalselt õigusvastane. Kaebajate väidetest võib aimata, et nende

arvates projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine toimub eksklusiivselt

loodusdirektiivi alusel ning KehJS § 29 lg 3, millest tuleneb Vabariigi Valitsuse pädevus

anda nõusolek nn Natura erandi rakendamiseks, on kohaldatav üksnes etteulatuval, mitte aga

tagantjärele keskonnamõju hindamisel. Selline seisukoht ja lähenemine on vale. Ehkki

loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see

direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti

keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et

loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest

liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus

asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid

kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS

sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et

erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada

ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt

kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Ehkki

loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see

direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti

10 (27)

keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et

loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest

liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus

asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid

kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS

sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et

erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada

ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt

kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Eelnevast

tuleneb, et KeHJS § 29 lg 3, mis annab Vabariigi Valitsusele pädevuse anda nõusolek nn

Natura erandi rakendamiseks, kehtib nii projekti keskkonnamõju etteulatuval kui ka

tagantjärele hindamisel. Järelikult võis valitsus ka vaidlusalusel juhul oma nõusoleku

andmisel tugineda KeHJS § 29 lg-le 3. Riigikohus selgitas otsuse 3-17-1739, et Eesti õigus –

nagu ka loodusdirektiiv ise – ei reguleeri projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist

otsesõnu, on Eesti riigi pädeval asutusel õigus ja ka kohustus selline hindamine läbi viia. Kui

lähtuda kaebaja (arvatavast) loogikast, siis ei tohiks ka Keskkonnaametil olla pädevust

projekti keskkonnamõju hinnata tagantjärele ja anda hinnangut Natura erandi eelduste

täidetusele tagantjärele – see aga ilmselgelt nii ei ole.

8.9. Korralduse andmine ei eeldanud avatud menetluse kohaldamist ning ka kaebaja ei viia

ühelegi normile, kus selline kohustus vastustajale oleks pidanud tulenema (vt HKMS § 46 lg

1). Kaebaja viidatud juhendid ja kohtupraktika puudutavad „loa andmise menetlust“, mitte

aga nõusoleku andmist. Lisaks on Euroopa Komisjoni juhend (suunised) nn pehme õiguse

akt, mis ei too Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele siseriiklikule üksusele kaasa siduvaid

õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta, et Euroopa Komisjoni tõlgendavad teatised ei ole

õiguslikud siduvad, Euroopa Kohtu otsus asjas C-360/09: Pfleiderer, p 21). Juhendi

õiguslikku mittesiduvust on otsesõnu mööndud märgitud juhendis endas: „Olles /.../

tõlgendav dokument“ ja „Igal juhul on liikmesriikidel vabadus ise valida praktiliste

meetmete rakendamiseks kõige sobivam viis /.../“ (vt juhendi alapeatükk „Käesoleva

dokumendi eesmärk ja laad“).

8.10. Korralduse andmisel kaaluti asjakohaseid argumente. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et

praegusel juhul ei olnud korralduse fookuses mitte see, kas esineb kavandatud tegevuse

kahjulik mõju Natura 2000 alale, vaid see, kas on võimalik kohaldada Natura erandit

olukorras, kus jätkuv tegevus võib Natura ala kaitse eesmärke ohustada. Teisisõnu oli

kaalumise kohaks küsimus, kas vaatamata tegevuse kahjulikule mõjule on siiski erandit

kohaldades võimalik kavandatavat tegevust ellu viia. Vastustajale oli juba korralduse

vastuvõtmise hetkel teada, et Keskkonnaameti enda arvates pole taotletavat tegevust

võimalik jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke kahjustamata.

Kaalutlusõiguse realiseerimisel on vajalik välja selgitada asja otsustamiseks olulised

asjaolud, mitte kõikvõimalikud asjaolud. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaselt on tegevuse

elluviimine ebasoodsast mõjust hoolimata võimalik, kui a) puuduvad alternatiivsed

lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused; c) Natura 2000

võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. KeHJS § 29 lõike 3

alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste

puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel,

sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Korralduse fookus ongi seetõttu

suunatud avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste esiletoomisele, mis

põhjendaksid eeldatava kahjuliku tegevuse jätkamise võimalikkust. Neid aspekte on

korralduses ka äärmiselt põhjalikult käsitletud. Nii on korralduse p 3.1 selgitatud objekti

suurt kultuurilist väärtust, mh selgitakse Linnamäe HEJ paisu staatust kultuurimälestisena

kultuuriministri 21.12.2016 käskkirja nr 180 alusel (vt p 3.1.1.), kultuurimälestise

11 (27)

kasutusvajadust funktsionaalse ja sihtotstarbelisena (vt p 3.1.2), kirjeldatakse Eesti

rahvusvahelisi muinsuskaitselisi kohustusi (vt p 3.1.3), tuuakse esile arhitektuuripärandiga

seonduv (p 3.1.4) ja käsitletakse kultuurmaastiku kui kultuuripärandi elemente (p 3.1.5).

Lisaks analüüsitakse kohaliku tasandi huve (vt p 3.2) ja käsitletakse põhjalikult

alternatiividega seonduvat (vt p 4). Seejuures selgitatakse korralduses (vt p 5), et sobivate

hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet vastavalt KeHJS § 29 lg 4

tegevusloa andmisel. Korralduse kokkuvõte sisaldub p 6 ja vastuvõetud otsus on

formuleeritud p 7. Valitsus hindas korralduses seda, kas vaatamata võimalikule kahjulikule

tegevusele saaks see jätkuda kohaldades Natura 2000 erandit ning leidis, et erandi

rakendamine on võimalik. Vastustaja on lähtunud selle küsimuse otsustamiseks asjakohasest

kaalutlustest. See, et vastustaja ei ole jõudnud Keskkonnaametiga, kes on vastandlikel

seisukohtadel ja kelle ainsaks looduskaitseliseks huviks on paisjärve likvideerimine,

sarnastele järeldustele, ei tähenda kaalutlusreeglite rikkumist.

8.11. Vabariigi Valitsus ei pidanud otsustama hüvitusmeetmete üle, seda teeb

Keskkonnaamet veeloa andmise menetluses.

Kaebajate esitatud hüpotees, et

hüvitusmeetmeid ei eksisteeri, on lihtsalt spekulatsioon. Kaebajad ei vii ise läbi ühtegi

haldusmenetlust. Kui nad üksnes tsiteerivad Keskkonnaameti väidetavaid seisukohti, siis see

kinnitab arvamust, et kaebajad proovivad käesolevas asjas võtta ise endale Keskkonnaameti

rolli ning kaebajate endiga see olukord puutumust ei oma.

8.12. Kultuuriministri käskkiri 180 on kehtiv ning 18.12.2020 väljastatud käskkirja nr 190

osas toimub vaidlus haldusasjas 3-21-150. Ka praeguse vaidluse raames ei saa kahtluse alla

seada neid toiminguid, mida teostasid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet enne

21.12.2016 käskkirja andmist. Veel vähem on need argumendid asjakohased Vabariigi

Valitsuse 03.06.2022 korralduse hindamisel. Puudub igasugune alus ja vajadus hinnata

kaebajate 07.07.2022 esitatud kaebuse alusel 21.12.2016 käskkirja nr 180 õiguspärasust.

Tegu on endiselt kehtiva haldusaktiga. Kaebajad esitavad kaebuses mahuka käskkirja

põhjenduste kriitika ja oma subjektiivse arusaama sellest, milline saab olla

hüdroelektrijaama muinsuskaitseline ja/või kultuuriväärtus. Samas ei ole konkreetse kaasuse

kontekstis need asjad omavahel üldse seotud. Objekti kultuuriväärtuse hindamine on

Linnamäe HEJ puhul Muinsuskaitseameti pädevuses ning ei sõltu sellest, kas kaebajad neid

hinnanguid jagavad. Praegune vaidlus saaks puudutada vaid Vabariigi Valitsuse KeHJS § 29

lg 3 alusel antud nõusoleku kehtivust, aga mitte seda, kas või miks on Linnamäe

hüdroelektrijaama pais aastal 2016 tunnistatud kultuurimälestiseks.

9. Kolmanda isiku I seisukoht

9.1. Vastustaja tegevus Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelise patiseisu

lõpetamiseks oli põhjendatud. Linnamäe paisu ja HEJ töö jätkamist on arutatud korduvalt

ning juba 10.10.2019 oli Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel arutelu all Linnamäe

paisu küsimus ning võimalikud lahendused edasiminekuks. Kabinetinõupidamise

tulemusena leidis Vabariigi Valitsus, et keskkonnahuvid ei kaalu Linnamäe paisu puhul üles

majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Seega avaldas Vabariigi Valitsus koos tolleaegsete

keskkonna- ja kultuuriministriga seisukohta, et pigem peaks Linnamäe paisu kui

ehitismälestise säilitama ning võimaldama jätkata hüdroelektrijaamal tööd. Selline

10.10.2019 kabinetinõupidamise seisukoht oli samaaegselt kahe asjassepuutuva

valitsemisala ministri kokkulepe VVS § 49 lg 2 esimese lause tähenduses, millega antud

juhist oleks pidanud järgima oma menetluses ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse

kuuluv Keskkonnaamet. Asjaolu, et pärast ministrite ja Vabariigi Valitsuse liikmete vahelise

üksmeele saavutamist ei suutnud Keskkonnaamet mitme aasta jooksul (2019–2022) jõuda

keskkonnaloa taotluse menetlusega lõppfaasi või arvestada Vabariigi Valitsuse tasandil

12 (27)

väljendatud ülekaaluka avaliku huviga paisutuse jätkamise poolt, muutis Wooluvabrik OÜ

hinnangul vältimatuks selle, et Vabariigi Valitsus annab korralduse, millega lahendatakse

erinevate valitsusasutuste vahelised erimeelsused ja mis on VVS § 41 lg 6 kohaselt

Keskkonnaametile täitmiseks ja toimingute tegemisel arvesse võtmiseks. Kuivõrd küsimus

taandub erinevate õiguslike huvide kollisiooni ületamisele (kultuuriväärtuslikud,

muinsuskaitselised ja looduskaitselised huvid koos asjakohaste kaitsenormidega), siis oli

põhjendatud Vabariigi Valitsuse poolt seisukoha andmine siduvamas vormis kui 10.10.2019

kabinetinõupidamise protokolli kujul.

9.2. Õige on väide, et Linnamäe tervikväärtus koos töötava HEJ-ga tuleb säilitada ning

korralduses nr 163 on põhjalikud ja asjakohased kaalutused, mis selle järelduseni jõuti.

Kuigi tuleb möönda, et ilma poolelioleva KMH menetluseta on küsitav KeHJS sätete

kohaldamine sellise Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduses sisaldunud põhimõttelise

seisukoha väljendamiseks, siis on Vabariigi Valitsusel õigus lahendada VVS § 101 lg 3

alusel erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste (Muinsuskaitseamet ja

Keskkonnaamet, Kultuuriministeerium ja Keskkonnaministeerium) vahelised õiguslikud

vaidlused.

9.3. Korralduse nr 163 andmisel ei ole toimunud kaebajate viidatud ulatuslikke minetusi, mis

saaksid olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Korralduse andmisel olid kaasatud ministrid ja

erinevate osapoolte arvamused on korralduses kajastatud. Vabariigi Valitsus ei ole teinud ka

Keskkonnaameti asemel lõplikku otsust veeloa väljastamiseks.

9.4. Erinevalt kaebajate arvamusest, siis Linnamäe paisjärve säilitamise ja LKS § 51 lg-te 1

ja 11 vahel puudub vastuolu. LKS § 51 sätestab piirangud olukordadeks, kui kaitsealusel

veekogul soovitakse olemasolevat paisu rekonstrueerida ulatuses, mis muudab senist

olukorda. Vaidlus puudub selles, et Linnamäe HEJ ja paisjärv on praegusel kujul

eksisteerinud alates 2002. aastast (st enne Jägala jõe arvamist Natura 2000 alade hulka).

Oluline on tähelepanu juhtida ka asjaolule, et 15.06.2004 määruse nr 73 andmisel väljendas

riik lõhejõgede kaitse alla võtmise määruse seletuskirjas selgelt seisukohta, et

keskkonnaministri määrusega ei mõjutata kaitse alla võetavatel aladel olemas olevaid vee-

ehitisi. Seega on paljasõnaline kaebajate eeldus, et Eesti riigi poolt 05.08.2004 korraldusega

nr 615 tehtud ettepanek Natura 2000 võrgustiku alade kohta või Euroopa Komisjoni

12.11.2007 otsusega nr 2008/24/EÜ vastavate alade kinnitamine tähendab seda, et paisutus

tuleb igal juhul ja eelkõige looduskaitselistel põhjendustel likvideerida. Keskkonnaministri

15.06.2004 määruse nr 73 seletuskirjast tuleneb üheselt, et kehtestatavad looduskaitselised

piirangud ja meetmed ei kuulu kohaldamisele olemasolevate vee-ehitiste suhtes. Eeltoodu

tõttu on ka ekslik asuda seisukohale, et Natura 2000 võrgustiku alade ja loodusdirektiivi

sätteid tuleb tõlgendada rangeimal võimalikul viisil, mille kohaselt ei piisa

keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks üksnes olemasoleva looduskeskkonna

säilitamisest vaid on vajalik astuda täiendavaid samme ka keskkonna taastamiseks

(muutmiseks).

9.5. Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist ja 2004–2007 aastatel liikide ja elupaikade

kaitse alla võtmist tuleb mõista sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja –

keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise

eesmärgiga ning mis tahes hinnaga, seejuures hävitades loodusväärtuste taastamiseks

muinsuskaitselisi ja sotsiaalmajanduslikke väärtusi. Vastupidise käsitluse puhul oleks

pidanud 2004–2007 aastate otsustes ja eelkõige Jägala jõe hoiuala kaitse alla võtmise kaitse-

eesmärkides olema sõnaselgelt toodud eesmärkidena uute elupaikade loomine ning

kudealade taastamine Linnamäe paisust ülesvoolu. Tegelikkuses avaldas keskkonnaminister

2004. aasta seletuskirjas, et Jägala jõe kaitse alla võtmine ei mõjuta olemasolevaid vee-

13 (27)

ehitisi. Isegi Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega kinnitatud Lääne-Eesti

vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 ei näinud ette, et Linnamäe paisjärve alla

jääv jõelõik taastatakse. Jõeliste elupaikade taastamise eesmärk on ainsana sõnastatud

Keskkonnaameti poolt koostatavas kaitsekorralduskavas, millega Keskkonnaamet on

lubamatult laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid seoses Jägala jõe ja

Linnamäe paisu ümbritseva piirkonna kaitse-eesmärkidega (Jägala jõe hoiuala

kaitsekorralduskava perioodiks 2022-2026 on vaidlustatud haldusasjas nr 3-22-1199).

9.6. Kaebajad samastavad Vabariigi Valitsuse loodusdirektiivi artikli 6 lg-s 3 mainitud

pädeva asutusega, milleks on aga Keskkonnaamet. Vaidlustatud korraldus on põhimõtteline

otsustus, mille langetamine oli vajalik selleks, et lahendada erinevate valitsemisalade

ametiasutuste vahel juba aastaid kestnud vastuolu. Vastava põhimõttelise otsuse tegemise

juures viibisid asjassepuutuvad ministrid, kelle kaudu toimus muinsuskaitseliste ja

looduskaitseliste huvide esitamine ja põhjendamine. Sellise põhimõttelise otsustuse

tegemine ei ole samastatav loodusdirektiivi art-s 6 sätestatud otsustustega, millega

seonduvalt kaebajad on viidanud avaliku menetluse ja kaasamise nõuete rikkumisele.

Keskkonnaamet kui keskkonnaloa taotlust lahendama pädev ametiasutus peab vastava

haldusmenetluse raames järgima kaebajate poolt viidatud nõudeid, kuid Vabariigi Valitsuse

03.06.2022 korraldus ei olnud antud osana keskkonnaloa haldusmenetlusest.

9.7. Ebaselgeks jääb kaebaja käsitus, nagu oleks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku

küsimise õigus üksnes Keskkonnaametil ja siis, kui haldusmenetluse ja Natura hindamise

tagajärjel on jõutud otsuseni keskkonnaloa väljastamise kohta. Sellisel juhul oleks KeHJS §

29 lg 3 nõusolek üksnes heakskiit pädeva asutuse otsusele, kui mitte meede selleks, et

võimaldada Vabariigi Valitsusel kujundada eraldiseisev seisukoht vaidlusaluse tegevuse

vajalikkuse, põhjendatuse ja lubatavuse kohta. Kaebajate lähenemise järgi ei ole

põhimõtteliselt võimalik Vabariigi Valitsusel KeHJS § 29 lg 3 alusel seisukohta väljendada

juhul, kui Keskkonnaamet on jõudnud järelduseni, et keskkonnaluba ei väljastata, sest

sellisel juhul ei esitaks Keskkonnaamet ka taotlust VV nõusoleku saamiseks. Eeltoodust

tulenevalt ei ole kaebajate tõlgendus KeHJS § 29 lg 3 ja 4 regulatsioonist usutav ega

kooskõlaline regulatsiooni eesmärgiga.

9.8. Kaebajad lähtuvad ekslikust eeldusest, nagu oleks Vabariigi Valitsus asunud täitma

Keskkonnaameti ülesandeid. Vaidlustatud korraldusega ei kaasne vahetult mingi tegevuse

lubamine või jätkumine – isegi VV 03.06.2022 korralduses on selgelt sõnastatud, et

keskkonnaloa väljastamise ja pikendamise otsustab Keskkonnaamet, mitte Vabariigi

Valitsus. Seetõttu ei ole asjakohased ka väited selle kohta, et hüvitusmeetmeid ei ole

määratletud või KeA-d ega avalikkust ei ole kaasatud. Vastavate menetlustoimingute

läbiviimine ning sobivate lahenduste leidmine (sh võimalike hüvitusmeetmete määratlemine)

saaks toimuda üksnes KeA poolt läbi viidava haldusmenetluse raames. Vabariigi Valitsus on

03.06.2022 korraldusega nr 163 andnud erinevatele ametiasutustele põhimõttelise suunise

selle kohta, millised väärtused ja põhjendused on ministeeriumide juhtide poolt peetud

lõppastmes prevaleerivamateks. Seega on Vabariigi Valitsus lahendanud aastatepikkuse

Keskkonnaministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi vahelise patiseisu vastavalt VVS § 101

lg-le 3.

10. Kolmanda isiku II seisukoht:

10.1. Linnamäe HEJ paisu näol on tegemist vana ja väärtusliku paisuga, mille abil on

pikaaegselt toimunud ja jätkuvalt toimub vee paisutamine Linnamäe paisjärves. Linnamäe

HEJ rajamine leidis aset aastatel 1922-1924 ning alates Linnamäe HEJ ehitamisest on olnud

takistatud Jägala jõe loomulik voolamine ja kalade loomulik liikumine Jägala jões.

14 (27)

Vaatamata Linnamäe HEJ hoone õhkimisele nõukogude vägede poolt 1941 säilis Linnamäe

HEJ pais. Linnamäe HEJ alustas uuesti hüdroelektrienergia tootmist aastal 2002, seega

ajaliselt enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga 01.05.2004 ning hüdroenergiat

toodetakse Linnamäe HEJ-s käesoleva ajani.

10.2. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omab tähtsust Euroopa Kohtu praktika,

mille kohaselt ei kohaldu jätkuva tegevuse korral, mis on alanud enne KMH direktiivide

ning loodusdirektiivi ülevõtmise tähtaja lõppu, kohustused keskkonnamõju eelnevaks

hindamiseks. Eesti kontekstis tähendab see, et KMH direktiivide ja loodusdirektiiviga

seonduvalt ei saa olla asjakohane keskkonnamõju eelnev hindamine nende tegevuste osas,

millega on alustatud enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga (C-209/04, punkt 56 ja

C-266/08, punktid 47–48). Võimalik saaks olla üksnes niinimetatud Natura tagantjärele

hindamine, kus võrreldaks, kas seisuga 05.08.2004 – kui Vabariigi Valitsus kinnitas Natura

2000 võrgustiku alade loetelu, milles sisaldus ka 5 km pikkune lõik Jägala jõest – võrreldes

on Linnamäe paisjärves vee paisutamine halvendanud kaitstava elupaiga ja kaitstavate

liikide seisundit. Euroopa Kohtu lahenditest C-6/04 (punktid 57–60) ja C-399/14 (punktid

43–46) lähtuvalt tuleks asuda seisukohale, et kui mingi tegevus, mis on alanud enne

konkreetse ala arvamist Natura alade hulka, võib põhjustada elupaikade halvenemist või

liikide häirimist, võib olla asjakohane Natura tagantjärele hindamise läbi viimine, hindamaks

tagantjärele projekti mõju olemasolevale alale. Sellise Natura tagajärjele hindamise läbi

viimisel tuleks kolmanda isiku hinnangul võrrelda konkreetse piirkonna seisukorda hetkel,

kui alustati menetlust piirkonna Natura alade hulka arvamiseks, seisukorraga Natura

tagantjärele hindamise ajal. Kui sellise hindamise tulemuseks on, et konkreetse ala Natura

alade hulka arvamise menetluse algatamisel ei olnud elupaiga/elupaikade seisukord ja/või

liikide häiritus halvem kui Natura tagantjärele hindamisel läbi viimise ajal, siis ei ole põhjust

rääkida tegevuse negatiivsest mõjust. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses

nr 3-17-1739 väljendatud seisukohaga (punktis 39–31).

10.3. Kolmanda isiku arvates on kaalutlused, millised nähtuvad Vabariigi Valitsuse

03.06.2022 nr. 163 korraldusest ja millega sisustatakse avalikkuse jaoks esmatähtsaid ja

erakordselt tungivaid põhjuseid Jägala jõel vee paisutamise ja hüdroelektrienergia

tootmisega jätkamiseks, asjakohased.

10.4. Eesti Vabariik on ühinenud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga ning Jägala jõe

alamjooksu piirkonnas ning Linnamäe paisjärve piirkonnas elab vähemalt 8 nahkhiireliiki

ning mõlema eesmärgi – käsitiivaliste kaitse ning elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi

taastamine – samaaegne saavutamine ei ole võimalik. Veelgi enam, üks eelmises lauses

nimetatud eesmärk välistab teise. Kui taastada elupaigatüübi 3260 soodne seisund ehk

lõpetada vee paisutamine ja likvideerida Linnamäe paisjärv, siis avaldab see olulist

negatiivset mõju nahkhiirtele. Jääb üle küsida, kas loodusdirektiivi sisu ja mõttega on

kooskõlas see, et elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamist eelistatakse käsitiivaliste

kaitsele ehk kas loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud kaitsealuste liikide seisukorra

halvendamist võib lubada selleks, et tulevikus võib-olla õnnetuks taastada samas piirkonnas

teatud elupaigatüübi soodne seisund. Seetõttu ei ole kolmanda isiku arvates välistatud, et

käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleks Euroopa Kohtult küsida eelotsust seonduvalt

loodusdirektiivi sisu ja mõtte välja selgitamisega. Kolmas isik II on seisukohal, et olukorras

kus tuleb otsustada, kas eelistada kaitsta loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud

tegelikkuses antud piirkonnas elavaid liike või loodusdirektiivi I lisas nimetatud

elupaigatüübi soodsa seisundi taastamist, omab prioriteeti tegelikkuses praegusel ajal elavate

liikide kaitse. Seda põhjusel, et tegelikkuse teatud piirkonnas liikide, millised on nimetatud

loodusdirektiivi II ja/või IV lisas, elamine on vaadeldavad kaitset vääriva reaalsusena.

Vastavalt loodusdirektiivi artikkel 2 lg-le 1 on direktiivi eesmärgiks looduslike elupaikade

15 (27)

ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise

mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse

asutamislepingut. Seega on loodusdirektiivi esmaseks eesmärgiks olemasolevate elupaikade,

loomastiku ja taimestiku kaitsmine. Tarvidus elupaiga, loomastiku või taimestiku soodsa

seisundi taastamiseks loodusdirektiivi tähenduses võib tekkida ainult siis, kui kaitset

väärivaid olemasolevaid elupaikasid, loomastikku ja taimestikku enam säilinud ei ole.

Samasugune lähenemine nähtub loodusdirektiivi artikkel 6 lõigetest 1-2 ja 4, millest ilmneb,

et liikmesriigid peavad kehtestama vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad loodusdirektiivi II

lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Seejuures peavad liikmesriikide poolt võetavad

meetmed vältima loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimist. Loodusdirektiivi II

lisas nimetatud liikide häirimine on lubatud vaid eriti mõjuval põhjusel, kusjuures

liikmesriigil lasub sellisel juhul kohustus võtta tarvitusele vajalikud asendusmeetmed.

Seejuures ei ilmne loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid

direktiivi lisas II nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama

mõne elupaigatüübi soodsat seisundit. Samasugune lähenemine ilmneb ka loodusdirektiivi

artikkel 12 lg-st 1 ja artiklist 16, mille kohaselt liikmesriigid kehtestavad vajalikud meetmed,

et tagada direktiivi lisas IV loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul

levialal, keelates muuhulgas nende loomaliikide tahtliku häirimise. Seejuures ei ilmne

loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid direktiivi lisas IV

nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama mõne elupaigatüübi

soodsat seisundit.

10.5. Oluline on pidada silmas ka elektrienergia varustuskindlusega seonduvat temaatikat.

Hetkel on Eestis ja laiemalt Euroopas oluliseks probleemiks asjaolu, et nõudlus

elektrienergia vastu ületab elektrienergia pakkumise. See on toonud kaasa kohati väga

kõrged elektrihinnad ning vajaduse toetada nii eratarbijaid kui ka ärikliente hakkama

saamisel kõrgete elektrihindadega. Siia lisandub energiajulgeolekuga seonduv. Kui Vene

Föderatsioon ja Valgevene Vabariik peaksid Baltikumi senisest elektrisageduse hoidmise

süsteemist lahutama ning samaaegselt alandatakse veetaset Narva jões, mis tekitab olulisi

probleeme Kirde-Eestis paiknevate soojuselektrijaamade jahutamisega, võib Eestis tekkida

märkimisväärseid probleeme elektrienergia kättesaadavusega. Linnamäe HEJ olulisust ja

sellest tingitud erakordselt tungivat vajadus jätkata hüdroenergia tootmist tõendavad ka

Majandus- ja Kommunikatsiooni ning Eesti Teaduste Akadeemia seisukohad.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tõenditest

11. Halduskohtule tõendite esitamist ning tõendite asja materjalide juurde võtmist reguleerib

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) 6. peatükk. HKMS § 56 lg 1 kohaselt on

tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus

seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid

põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad

asjaolud. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab

selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on

asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada

või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Riigikohus selgitas 25.04.2019 otsuses

nr 3-17-1276, et ehkki haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust

omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud, kuid sellest ei saa tuletada vajadust koormata toimikut asjas

16 (27)

tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei

vaielda (punkt 20).

12. Vastustaja esitas vastuseks kaebusele kohtule arvukalt Riigi Teatajas avaldatud

õigusaktide terviktekste, samuti väljavõtte Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud

väljaandest ning Euroopa Liidu Toimimise lepingust. Seejuures on vastustaja selliste

dokumentide esitamise vajadust põhjendanud mitte vajadusega tõendada mingit asjaolu, vaid

põhjusel, et sellele on vaidlustatud korralduse viidatud või et sellele on kaebuses viidanud

kaebaja, aga kohtule seda esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole selliste tõendite ja

dokumentide esitamine kohtumenetluses põhjendatud ning sellised tõendid koormavad

menetlust asjatult. Sel põhjusel ei ole põhjust võtta toimikusse järgmisi vastustaja

26.09.2022 esitatud dokumente:



kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri 180 (lisa 1) ja 18.12.2020 käskkiri nr 190

(vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 2), mis mõlemad on kättesaadavad Riigi

Teatajast3 ning kohtul ei ole mingit alust arvata, et Riigi Teataja ei suudaks käskkirju

autentsel kujul säilitada;



Vabariigi Valitsuse 11.02.2016 määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“,

mis on samuti kättesaadav Riigi Teatajast4 (lisa 5). Lisaks ei ole menetlusosaliste

vahel vaidlust, et Linnamäe pais asub Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis ning

seda asjaolu ei ole vaja tõendada;



vastustaja esitatud lisasid 15–16, mis on vastavalt „Ülemaailmse kultuuri- ja

looduspärandi kaitse konventsioon“ ning „Euroopa arhitektuuripärandi kaitse

konventsioon“, mis mõlemad on kättesaadavad Riigi Teatajast5 ning vaidlust, et Eesti

on need ratifitseerinud ning need on Eesti suhtes jõustunud, ei ole;



Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommentaaride väljavõte põhiseaduse preambuli osas

(lisa 3), kuivõrd ükski menetlusosaline ei ole vaidlustanud korralduse väidet, et

põhiseaduse preambul sätestab Eesti riigi kohustuse tagada eesti rahva ja kultuuri

säilimise läbi aegade. Lisaks ei tugine ka ükski vastustaja esitatud väide sellele.



Väljavõte Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 3 ja 167 (lisa 4), kuivõrd nende

üle ei ole vaidlust ning need on kättesaadavad Euroopa Liidu Teatajast https://eur-

lex.europa.eu/.

Eelnevast tulenevalt ning kooskõlas HKMS § 62 lg-ga 2 jätab kohus toimikusse võtmata ja

tagastab kaebajale tema 26.09.2022 kaebuse vastuse lisad 1–5 ja 15–16.

13. Kohtul on lahendamata ka vastustaja 29.11.2022 taotlus jätta asja materjalide juurde

võtmata kaebaja 21.11.2022 esitatud täiendavad tõendid6. Vastustaja hinnangul ei ole tõendid

asjakohased ega oma asjas tõenduslikku väärtust ning need on eranditult koostatud

kohtumenetluse ajal pärast korralduse vastuvõtmist. Kohus leiab, et lisa 1 ei ole praeguse

vaidluste kontekstis asjakohane tõend, kuna seda asjaolu ei ole vaja tõendada. Vastustaja ei

ole väitnud, et Linnamäe pais ei omaks Natura ala kaitseväärtustele mõju või et paisutuse

3 Kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri nr 180 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/323122016001

ning 18.12.2020 käskkiri nr 190 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/322122020001

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007

5 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon on kättesaadav

https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 ning Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon on kättesaadav https://

www.riigiteataja.ee/akt/13089076

6 Kaebaja esitas 21.11.2022 kohtule täiendavate tõenditena M. Kesleri hinnangu Jägala jõe alamjooksu

siirdekalade potentsiaali kohta (lisa 1; allkirjastatud 17.11.2022); Keskkonnaõiguse Keskuse tehtud analüüsi

Natura erandi kohaldamise ning vaidlustatud korralduse kohta (lisa 2; allkirjastamata ent koostatud pärast

vaidlustatud haldusakti andmist); A. Ümar eksperthinnangu Eesti Ihtüoloogia Seltsile (lisa 3; allkirjastatud

21.11.2022); Elering AS vastus kaebajate küsimustele (lisa 4; e-kirjavahetuse kuupäev 15.11.2022) ning

Tallinna Tehnikaülikooli hinnangu Linnamäe HEJ võimalikust mõjust Eesti elektrienergia tootmisel ja

varustuskindluse tagamisel (lisa 5; allkirjastatud 21.11.2022)

17 (27)

lõppemisel oleks võimalik aja jooksul taastada kudealasid kuni Jägala joani, mis suurendaks

merre rändavate nookalade arvukust. Seega tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 esitatud lisa

1. Samuti tagastab kohus lisa 2, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Praegusel juhul

jääb mulje, et kaebaja püüab Keskkonnaõiguse Keskuse analüüsiga oma kaebuse õiguslikku

positsiooni tõendada. Ehkki kohtu hinnangul võiks kaebajale tagastada ka A. Ümara

arvamuse (lisa 3), ent kuna kaebaja hinnangul tõendab see tema positsioone, siis võtab kohus

selle toimikusse. Küll aga märgib kohus, et see tõend ei lükka ümber vastustaja esitatud

tõendeid, mille kohaselt on Linnamäe pais ja HEJ väärtuslikud just selliselt nagu nad täna

kasutuses on (vt vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 7 ja 10). Kohus märgib, et ka 21.11.2022

esitatud lisad 4 ja 5 ei oma korralduse õiguspärasuse hindamisel sisulist tähendust, kuna

nendest ei saa järeldada, et Linnamäe HEJ oleks ebaoluline ning et vastustaja oleks

korralduse andmisel lähtunud väärast kaalutlusest. Vaatamata sellel võtab kohus ka lisad 4 ja

5 asja materjalide juurde. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 lisad 1 ja

2. Lisad 3–5 võtab kohus asja materjalide juurde.

14. Kaebaja esitas kohtule täiendavaid tõendeid ka 22.12.2022 avalduses, kusjuures tegemist

on osale varem esitatud menetlusdokumentide joonealustes märkustes esitatud

väljatrükkidega. Kohus märgib, et ehkki esitatud tõendid on osalt n-ö kaebuse joonealused

viited, siis ei pea kohus vajalikuks neid kaebajale tagastada, kuna sellisel juhul on tagatud

nende dokumentide autentsus kohtumenetluse lõpuni. Lisaks on esitatud tõendite hulgas ka

selliseid, millega kaebajad soovivad tõendada, et tegemist on keskkonnaorganisatsioonidega.

Nõuetest

15. Kohus peab vajalikuks selgitada ka nõuetega seonduvalt. Kohus ei nõustu vastustajaga,

et kaebaja väited korralduse tühisusest väljuvad menetlusse võetud kaebuse nõuetest. Õige

on vastustaja väide, et kohus tagastas korralduse nr 163 tühistuse tuvastamise nõude, aga

vastustaja jätab tähelepanuta nõude tagastamise põhjuse. Nimelt selgitas kohus 28.07.2022

määruse punktis 15.3, et praegusel juhul on asjakohane Vabariigi Valitsuse korralduse

tühistamise nõue, kuna HKMS § 41 lg 4 kohaselt saab kohus haldusakti tühisuse teha

kindlaks tühistamiskaebuse alusel, mistõttu eraldiseisva tühisuse tuvastamise nõude

esitamine ei ole vajalik. Seega vastupidiselt vastustaja väidetele ei ole kaebaja väited

korralduse tühisusest asjakohatud ega välju ka menetlusse võetud kaebuse nõuetest.

Kaebeõigusest

16. KeÜS § 30 lg 2 näeb keskkonnaorganisatsioonile ette kaebeõiguse, kui vaidlustatud

haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise

keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Keskkonnaorganisatsiooniga on MTÜ puhul

tegemist juhul, kui tema põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning ta edendab oma

tegevusega keskkonnakaitset. Täiendavalt selgitab KeÜS § 31 lg 3, et keskkonnakaitse

edendamise hindamisel tuleb arvesse võtta ühenduse võimet oma põhikirjalisi eesmärke ellu

viia, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumise korral aga organisatsioonilist

ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi. Kaebajate määratlemisel

keskkonnaorganisatsioonina saab tugineda ka Århusi konventsiooni art 2 lg 5 määratlusele.

Konventsioonis sätestatud tunnustele vastava keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust on

tunnustanud ka Euroopa Kohus (vt nt Euroopa Kohtu 08.11.2016 otsus asjas nr C-243/15, p

55; Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2018 otsus asjas nr 3-18-551, p 8).

Nii KeÜS § 30 lg 2 kui ka Århusi konventsiooni art 9 lg 2 alusel tuleb

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust eeldada ning tõlgendada organisatsiooni kohtusse

pöördumise õigust laiendavalt (vt ka Euroopa Kohtu 14.01.2021 otsus asjas nr C-826/18).

18 (27)

Küll aga tuleb arvestada sellega, et keskkonnaorganisatsioonidele KeÜS § 30 lg-ga 2 ning §-

ga 31 antud kaebeõigus ning tema huvi põhjendatuse ja õiguste rikkumise eeldus on

erandlikud kaebeõiguse alused (HKMS § 44 lg 3) ega ole piiramatud.

Keskkonnaorganisatsioonidele antud erandlik kaebeõigus on mõeldud eelkõige selleks, et

asjast huvitatud valitsusvälised organisatsioonid, kellel võivad puududa muud mõistlikud

võimalused kaebuse esitamiseks, saaksid kaitsta keskkonnaalaseid huve. Konkreetsest

vaidlusest saadav kasu peab aitama kaasa organisatsiooni edasiste keskkonnaalaste

eesmärkide saavutamisele. Kirjeldatud olukorraga pole tegemist juhul, kui organisatsioon

kasutab kaebuse esitamiseks üksnes enda juriidilist vormi, ent ei plaani edaspidi

vaidlusaluste keskkonnaküsimustega tegeleda. Seetõttu peab keskkonnaorganisatsioon lisaks

põhikirjalistele eesmärkidele olema valmis tõendama enda senist tegevust ning võimekust

põhikirjalisi tegevusi ellu viia (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2022 määrus nr 3-21-1682,

punkt 16).

Riigikohus selgitas 11.10.2018 otsuses nr 3-17-2132, et kui keskkonnaorganisatsioonil on

kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti

andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud

menetlustoimingu vaidlustamise eeldused (punkt 9). Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht

kohaldatav ka eelhaldusakti vaidlustamisel.

17. Kohus jääb varem väljendatud seisukohale, mille kohaselt on kaebajatel KeÜS §-st 31

tulenev kaebeõigus ning seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja III asutati pärast korralduse nr

163 andmist ning vahetult enne halduskohtusse pöördumist. Vaidlust ei ole, et kõik kaebajad

on kantud MTÜ-dena äriregistrisse7 ning nende põhikirjades8 on põhikirjaliste eesmärkidena

välja toodud järgmine:

17.1. Kaebaja I osas on põhikirjas märgitud, et ühingu eesmärgiks on mh siirdekalade

asurkondade taastamine ja suurendamine tagades kaladele soodsa kudemis- ja

kasvukeskkonna (punkt 1.4.1) ning põhitegevuseks tegevuspiirkonnas on mh märgitud

jõgede hüdroloogilise režiimi parandamine, s.h. tõkestatuse ja vooluhulga inimtekkelise

fluktueerimise vähendamise kaudu (punkt 1.5.1) ning Jägala Linnamäe tammist ülesvoolu

kunagiste kudealade taastamine; veevarustuse maksimaalne tagamine; siirdekaladele

kättesaadavaks tegemine, s.h. kalateede rajamine (punkt 1.5.2).

17.2. Kaebaja II osas on põhikirjas märgitud, et ehkki ühingu üldine eesmärk on Eesti

harrastuskalastajate liitmine ühtsesse organisatsiooni, mis seisab kõikide Eesti kalastajate

huvide ja õiguste eest, edendab jätkusuutliku harrastuskalastuse traditsioone ja kultuuri ning

tagab nende järjepidevuse (punkt 2.7), siis alameesmärgiks on muu hulgas kalavarude kaitse

ning kestvalt hea seisundi saavutamine.

17.3. Kaebaja III osas on põhikirjas märgitud ühingu eesmärgina ühendada kalade

uurimisega tegelevaid isikuid ja edendada nendevahelist koostööd veekogude fauna ja seda

mõjutavate tegurite uurimisel ning looduse mitmekesisuse teaduspõhisel säilitamisel.

18. Kaebajad selgitasid enda tegevust 21.11.2022 täiendavate seisukohtade punktis 2.2.

Lisaks esitasid kaebajad 22.12.2022 täiendavad tõendid (lisad 8–14), et kaebajate I ja II näol

on tegemist suhteliselt aktiivsete keskkonnaorganisatsioonidega. Mis puudutab aga kaebajat

III, siis esitas kaebaja III 22.12.2022 oma liikmete CV-d (lisad 15–19) ning kohtule ei nähtu,

et vahetult enne kohtusse pöördumist asutatud selts ei oleks suuteline oma põhikirjas toodud

7 Kaebaja I kanti äriregistrisse 29.12.2009; kaebaja II kanti äriregistrisse 25.03.2014 ning kaebaja III asutati

01.07.2022 ja kanti äriregistrisse 07.07.2022.

8 Kaebuse lisad 9-11

19 (27)

keskkonnakaitselisi eesmärke täitma. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajatel on

kaebeõigus korralduse nr 163 vaidlustamiseks.

Korralduse nr 163 õiguspärasus

19. Kohus jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et korraldus nr 163 oma olemuselt

eelhaldusakt, mille vaidlustamiseks on kohane tühistamisnõue. Seejuures ei sõltu korralduse

nr 163 õiguslik tähendus sellest, kas selle andmiseks pöördus Vabariigi Valitsuse poole

Keskkonnaamet või otsustas nõusoleku anda Vabariigi Valitsus mõne teise menetlusosalise

taotlusel või omal algatusel. Eelhaldusakti eesmärgiks on teha õiguslikult siduvalt kindlaks

asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, vt HMS § 52 lg 1 punkt 2. Seega on

eelhaldusakti ülesanne teatud küsimuste regulatiivne lahendamine selliselt, et nende juurde

enam tagasi ei tulda. Ka eelhaldusakti resolutiivosa on igaühele kohustuslik, sh haldus- ja

riigiorganitele (HMS § 60 lg 2).

20. Korraldusega nr 163 tegi vastustaja siduvalt kindlaks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud

asjaolud mis lubaksid Keskkonnaametil väljastada veeloa vaatamata sellele, et kolmanda

isiku I soovitud tegevusel on ebasoodne mõju Jägala loodusalale. Vastupidiselt

Keskkonnaameti Natura tagantjärele hindamise aruannete tööversioonis toodule leidis

vastustaja, et kolmanda isiku I taotletud tegevusele puuduvad alternatiivsed lahendused, ning

võttes aluseks avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused – vajaduse

tagada kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajaline ja terviklik säilimine ning

seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamise, mis on pika ajaloo vältel

välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele –,

leidis vastustaja, et vaatamata Natura 2000 ala ebasoodsale mõjule on tegevuse lubatav.

Seejuures ei ole Vabariigi Valitsus otsustanud veeloa andmist Keskkonnaameti eest ning

samuti ei ole korralduse nr 163 andmine toonud kaasa olukorda, kus Keskkonnaameti

kaalutlusõigus veeloa andmise või selle andmata jätmiseks oleks redutseerunud nullini. Küll

aga tuleb Keskkonnaametil arvestada veeloa andmisel, et keskkonnaalaste argumentide

kõrval eksisteerib ülekaalukas avalik huvi veeloa andmiseks ning üksnes ebasoodne mõju

Natura 2000 alale ei ole piisav argument, et enne Natura ala moodustamist lubatud tegevuse

jätkumine täielikult välistada.

21. Kaebaja argumendid tuginevad suuresti keskkonnakaitselistele kaalutlustele ning sellele,

et Natura ebasoodsa mõju tõttu ei oleks vastustaja nõusolekut saanud anda. Kohus kaebajaga

ei nõustu, kuna KeHJS § 29 lg 3 eesmärgiks ongi leida üles need kaalukad põhjused, miks

vaatamata tegevuse ebasoodsale mõjule on siiski tegevuse lubamine võimalik. Selline

järeldus tugineb KeHJS § 29 sõnastusel, mis korralduse nr 163 vastuvõtmise ajal kehtis

alates 2015. aastast järgmises sõnastuses:

„§ 29. Natura 2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisus

(1) Kui hinnatakse mõju Natura 2000 võrgustiku alale:

1) peab keskkonnamõju hindamisel eelkõige arvestama ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust;

2) saadab otsustaja enne käesoleva seaduse § 22 kohast nõuetele vastavuse kontrollimist kaitstava

loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks keskkonnamõju hindamise aruande.

(2) Tegevusloa võib anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on

veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala

terviklikkust ega kaitse eesmärki.

(3) Kui hoolimata kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku

alale on see tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks

esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi

põhjustel, võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul tuleb tegevusloa andmisel seada hüvitusmeetmete

rakendamise kohustus, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitset.

20 (27)

Keskkonnaministeerium teavitab vastuvõetud hüvitusmeetmetest Euroopa Komisjoni viivitamata

pärast loa andmist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist.

(5) Kui kavandatav tegevus mõjutab eeldatavalt ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku alal esinevat

esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50)

tähenduses, võib Vabariigi Valitsus anda nõusoleku ainult juhul, kui kavandatav tegevus on seotud

inimese tervisega, elanikkonna ohutusega või olulise soodsa mõjuga keskkonnaseisundile. Teiste

avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste korral võib loa anda ainult pärast

Euroopa Komisjonilt arvamuse saamist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne

hüvitusmeetmete rakendamist.“.

KeHJS § 29 lg-d 1 ja 2 sätestavad käitumisjuhise olukordadeks, kus tegevusel Natura alale

ebasoodne mõju puudub. KeHJS § 29 lg-d 3 ja 4 aga annavad käitumisjuhise olukorraks, kus

Natura mõju hindamisel tuvastatakse ebasoodne mõju, mis välistaks Natura ala kaitse-

eesmärke arvestades tegevusloa andmise. Esmalt tuleb hinnata, kas taotletavale tegevusele

on olemas alternatiivsed lahendused mis ei tooks Natura alale kaasa ebasoodsat mõju. Kui

vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb hinnata, kas esinevad sellised avalikkuse jaoks

esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi

põhjused, mis prevaleerivad keskkonnakaitselised aspektid ja ebasoodsa mõju Natura alale.

Seejuures ei pea Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel hindama ja otsustama, kas milliste

hüvitusmeetmete korral võib tegevusele nõueoleku anda. Hüvitusmeetmete väljatöötamine ja

kehtestamine on Keskkonnaameti pädevuses (vt korralduse punkt 5 ja KeHJS § 29 lg 4).

22. Praegusel juhul ei ole vastustaja asunud väitma, et tegevusega ei kaasneks ebasoodsat

mõju Natura alale (vt korralduse nr 163 punkt 1). Kuna Keskkonnaamet tuvastas ebasoodsa

mõju, mis KeHJS § 29 lg 2 kohaselt välistaks kolmandale isikule I tegevusloa andmise, siis

tuli KeHJS § 29 kohaselt järgmisena välja selgitada, kas tegevusloa väljastamine oleks

võimalik Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Seda, kas esinevad ülekaalukad avaliku huviga

seotud põhjused, otsustab Vabariigi Valitsus, mitte Keskkonnaamet, mistõttu Natura

tagantjärele hindamise aruande tööversioonis toodud seisukohad, et selliseid põhjuseid ei

esine, ei ole Vabariigi Valitsusele siduvad. KeHJS § 29 lg 3 alusel tehtav otsustus on muu

hulgas poliitilise valiku tegemine, st tegemist otstarbekuse alusel tehtud otsustusega, kuhu

kohus ei sekku (HKMS § 158 lg 3). Lisaks on tegemist sedavõrd laia diskretsiooni sisaldava

otsustusega, mistõttu on kohtu roll otsuse õiguspärasuse hindamisel tavapärasest ahtam ning

see piirdub sisuliselt ilmselgete vigade testiga. Seega saab kohus praegusel juhul sisuliselt

kontrollida ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude

tuvastamisel ega ole teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel

nõusoleku andmisel ilmselgeid vigu (meelevaldseid järeldusi) ning kas ta on järginud

menetlus- ja vorminõudeid, sh oma otsust vajalikus ulatuses põhjendanud.

23. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks mõne olulise asjaolu jätnud otsuse tegemisel arvesse

võtmata. Asjaolu, et Keskkonnaameti ja vastustaja või kaebajate ja vastustaja seisukohad ei

ühti, ei tähenda, et nõusoleku andmine oleks olnud õigusvastane. Samuti ei nõustu kohus, et

otsus oleks põhjendamispuudustega. Vastustaja arutluskäik, miks nõusoleku andmine on

lubatav ning millised on need ülekaalukad avalikud huvid mis nõusoleku andmise tingivad,

on selged ja arusaadavad.

24. Võttes aluseks vaidlustatud korralduses toodud asjaolud, siis ei ole vaidlust järgmiste

asjaolude üle:



Linnamäe hüdroelektrijaama pais rajati aastatel 1922–1924 ning see taastati

olemasoleval kujul aastaks 2002, kui algas uuesti hüdroenergia tootmine;

21 (27)



Linnamäe HEJ rajatised asuvad Jägala jõe hoiualal, mille kaitse-eesmärkideks on

loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu

(Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud

elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse;



Linnamäe HEJ asub Jägala loodusalal (Natura 2000 ala), mille kaitse-eesmärgiks on I

lisas nimetatud kaitstav elupaigatüüp on jõed ja ojad (3260); II lisas nimetatud liigid,

mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp

(Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe

(Salmo salar);



Euroopa Liiduga liitumisel (2004. aastal) ning ala Natura 2000 alana üles andmisel

oli Linnamäe HEJ olemas ning olemas oli ka paisutus. Samuti eksisteeris paisutus

ajal, mil moodustati hoiuala (2005. aastal) ning kinnitati Natura alad (2007. aastal)9;



Jägala jõgi on kantud keskkonnaministri määruse nr 73 nimistusse ning seda Jägala

joast allavoolu;



Kultuurimälestiseks on tunnistatud Linnamäe HEJ pais;



Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus andis Eesti Energia AS-ile

15.01.2008 vee erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013

Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe HEJ-s Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast

elektrienergia tootmiseks;



Vee erikasutusluba kehtib tänaseni ning seda on 04.10.2012 esitatud uue veeloa

taotlemise menetluses korduvalt pikendatud;



Keskkonnaamet algatas Eesti Energia 04.10.2012 taotluse alusel 19.03.2015 KMH

menetluse, mis lõppes 09.07.2021 otsusega jätta aruanne heaks kiitmata ning

keskkonnamõju hindamise menetlus lõpetati10;



Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas 3-17-1739 viib Keskkonnaamet läbi

tagantjärele Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamine ja hüdroenergiast

elektritootmise Natura hindamise ning see menetlus ei ole lõppenud;



Linnamäe paisul paisutamist ning hüdroenergia tootmist saab pidada jätkuvaks

tegevuseks.

25. Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul puudus menetlus, mille raames KeHJS §

29 lg-s 3 sätestatud nõusolekut anda. Ehkki KeHJS regulatsioon ei ole just kõige

õnnestunum ning see ei reguleeri Natura tagantjärele hindamise menetlust, siis kohtu

hinnangul on KeHJS vastavad sätted kohaldatavad analoogia korras. Seega kohaldub KeHJS

§ 29 lg 3 a Natura tagantjärele hindamise menetluses. Kuna Natura tagantjärele hindamise

menetlus ei ole lõppenud, siis oli vastustajal ka õigus nõusoleku andmiseks ning seda ka

ilma Keskkonnaameti vastavasisulise taotluseta. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaamet asus

Natura tagantjärele hindamise menetluse töödokumendis seisukohale, et puuduvad sellised

erilised asjaolud, mis võimaldaksid Natura erandi kohaldamist. Seega ei pidanud

Keskkonnaamet ka vajalikuks pöörduda KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks

Vabariigi Valitsuse poole. Võttes aluseks KeHJS § 29 lg 3 sõnastuse, siis on Vabariigi

Valitsuse pädevuses otsustada, kas esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis õigustaksid

tegevusloa väljastamise vaatamata Natura ala ebasoodsale mõjule. Ehkki Keskkonnaamet

võib vastavasisulise analüüsi läbi viia, siis ei saa Keskkonnaamet selliste asjaolude esinemist

otsustada Vabariigi Valitsuse eest. Seega leiab kohus, et arvestades Keskkonnaameti ja

Muinsuskaitseameti vahelist patiseisu, siis oli Vabariigi Valitsusel õigus teha otsustus

nõusoleku andmise kohta ka kultuuriministri taotluse alusel. Vastupidisel juhul sõltuks

Vabariigi Valitsusele antud õiguse kasutamine üksnes tegevusloa andja otsustusest, kas ta

9 Vt vaidlustatud korralduse punkt 1

10 Kolmas isik I vaidlustas Keskkonnaameti 09.07.20021 otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-21-2106),

ent kaebus tagastati.

22 (27)

soovib Vabariigi Valitsuse poole pöörduda või mitte. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et

korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2 punkti 3 alusel tühine.

26. Seoses nõusoleku küsimise ja Natura tagantjärele hindamise aruande tööversiooniga on

tähelepanuväärne, et sisuliselt on Natura tagantjärele hindamise töörühma liikmed eranditult

seotud Keskkonnaameti ning keskkonna valdkonnaga. Kohtule ei nähtu, et avalikustatud

aruannete koostamisse oleks kaasatud muinsuskaitse ja kultuuripärandiga seotud eksperte.

Samas ei saa eitada, et KeHJS-i kohaselt on kuultuuripärandiga seonduv üks osa mõjude

hindamise protsessist ning arvestades teema tundlikkust oleks olnud ka mõistlik, et

menetlusse kaasatakse ka n-ö teise poole erialaeksperdid. Seega ehkki Natura hindamise

tööversioonis sisaldub hinnang, mille kohaselt ei peeta Natura erandi kohaldamist

võimalikuks, siis ei saa sellest järeldada, et Vabariigi Valitsus ei võiks asuda teistsugusele

seisukohale ning vaatamata Natura tagantjärele hindamise aruandes esitatud seisukohtale,

pidada siiski võimalikuks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmist.

27. Kaebaja hinnangul on korraldus tühine ka HMS § 63 lg 2 punkti 5 alusel, ehk põhjusel,

et sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul

objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja tugineb seejuures väitele, et kuna

Keskkonnaamet tuvastas, et hüvitusmeetmed puuduvad, ent korraldusega kohustatakse

Keskkonnaamet neid loa andmisel seadma, siis ei ole Keskkonnaametil võimalik korraldust

hüvitusmeetmete osas täita. Kohus kaebajaga ei nõustu.

Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei eelda KeHJS § 29 lg 3

alusel nõusoleku andmine hüvitusmeetmete olemasolu nõusoleku andmise hetkel. See

tuleneb selgelt KeHJS § 29 lg-te 3 ja 4 sõnastusest, kus lg 3 sätestab, mida arvesse võttes

saab Vabariigi Valitsus nõusoleku anda. Hüvitusmeetmete rakendamise kohustus tuleneb

KeHJS § 29 lg-st 4 ning selle sätte kohaselt on hüvitusmeetmete seadmine loa andja

kohustus. Ehkki kaebaja teeb Natura tagantjärele hindamise aruande tööversioonist

järelduse, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole võimalik, siis tegelikult sellist järeldust

aruande tööversioonist ei nähtu11. Hüvitusmeetmete kava käsitleb töödokument „Natura

erandi etapp“, täpsemalt selle punkt 312. Kuna tegemist ei ole lõpliku dokumendiga, vaid

tööversiooniga ning kohtule ei ole teada, et Natura tagantjärele keskkonnamõju hindamise

menetlus oleks lõppenud, siis ei ole välistatud, et nii korralduse nr 163 kui ka aruande

avalikustamise järgselt on võimalik seda osa ka täiendada. Kohus nõustub vastustajaga, et

Keskkonnaameti ning vastustaja seisukohad on Linnamäe HEJ tegevuse jätkamisel täiesti

vastassuunalised ning kui vastustaja leidis, et erandi kohaldamine on võimalik, siis

Keskkonnaamet on olnud jäigalt positsioonil, et senine tegevus Linnamäe paisul peab

lõppema. Sellest seisukohast lähtuvalt on Keskkonnaamet ka Natura hindamise aruande

tööversioonis välja toodud, et kuna alternatiivsed lahendused on olemas13 ja puudub vajadus

muu ülekaaluka avaliku huvi tuvastamiseks, siis ei ole vajalik ka hüvitusmeetmete võtmine.

Korraldusega nr 163 asus vastustaja aga seisukohale, et tegevusele alternatiive ei esine ning

tegevusloa väljastamine on avalikes huvides. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et erandi

kaalumisel tuleb arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes tegevuse

11 Kaebuse lisad 2 ja 3

12 Kaebuse lisa 3

13 Natura hindamise tööversiooni kohaselt on alternatiivsed lahendused: Kokkuvõtvalt on tootlikumad

taastuvenergiaallikad Eestis biomass, tuuleenergia, jäätmekütus ja päikeseenergia, mis on reaalseks

alternatiiviks Natura ala kahjustavale hüdroenergia kasutamisele jõgede paisutamisel. Reaalseks alternatiiviks

saab lugeda vaid uutel tehnoloogiatel põhinevat hüdroenergia kasutamist (nt PHAJ). Ka on teised

alternatiivenergiaallikad oluliselt suurema tootlikkusega ja neid on võimalik rajada Natura 2000 võrgustiku

alasid kahjustamata. Võrdluseks Linnamäe HEJ võimsus 1,15 MW, Aulepa tuulepargi koguvõimsus 48 MW

(ühe tuuliku võimsus 3 MW), kavandatava Paldiski PHAJ võimsus 520 MW, kavandatava Liivi lahe

meretuulepargi võimsus 1000 MW (ühe tuuliku nimivõimsus 6-20 MW).

23 (27)

eesmärgist, mitte aga sellest, et kuskil Eestis oleks elektri tootmine võimalik. Lisaks arvestas

vastustaja tegevuse hindamisel ka seda, et tegemist on olemasoleva ja jätkuva tegevusega,

mis algas juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning ala Natura alade nimekirja

kandmist. Kuna kohtule ei nähtu, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole täielikult

välistatud, siis ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2

punkti 5 alusel tühine.

28. Kohus ei nõustu kaebajaga, et korralduse nr 163 andmine oleks eeldanud avatud

menetluse läbiviimist ning seda ei nähtu ka kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni

juhendmaterjali punktist 4.7.214. HMS § 46 lg 1 sätestab, et avatud menetlus viiakse läbi

seaduses sätestatud juhtudel. KeHJS ei näe ette keskkonnamõju hindamise menetlusele

avatud menetluse sätete kohaldamist, mistõttu ei pidanud vastustaja nõusoleku andmiseks

avatud menetlust läbi viima. Keskkonnamõju hindamisele on kehtestatud tavapärasest

haldusmenetlusest erinev menetluskord ning sellest ei nähtu, et mõju hindamise menetluses

antud nõusolekutele tuleks kohaldada täiendavaid avalikustamise nõudeid. Seda seisukohta

ei muuda ka kaebaja üldsõnaliselt viidatud keskkonnaõiguse või haldusmenetluse

üldpõhimõtted ja Århusi konventsioon. Praegusel juhul andis Vabariigi Valitsus

Keskkonnaametile sisulise nõusoleku väljastada veeluba ka sellisel juhul, kui antaval loal on

ebasoodne mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele. Tegemist ei olnud loa väljastamisega,

kuivõrd veeloa väljastab Keskkonnaamet, kes viib veeloa andmise menetluse läbi avatud

menetluses.

29. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on

kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. Praegusel juhul leidis Vabariigi Valitsus, et avalikkuse

jaoks esmatähtsad ja erakordselt tuginvad põhjused tegevuse lubamiseks seisnevad eeskätt

kultuuripärandi kaitses ning kohaliku tasandi huvide kaitses. Nimelt märkis Vabariigi

Valitsus vaidlustatud korralduse punktis 6 järgmist: „Vabariigi Valitsus kaalus eespool

esitatud argumente ja asjaolusid ning võrdles keskkonnakaitselisi huvisid ning

muinsuskaitselisi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, samuti hindas alternatiivide

puudumist. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast

mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja

Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia

tootmiseks alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja

erakordselt tungivatel põhjustel. Avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad

põhjused seisnevad kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku

säilimise tagamises ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku

säilitamises, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka

väärtuslik tulevastele põlvedele säilitamiseks. Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja

Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia

tootmiseks on eeldus, mis tagab kultuuriväärtusliku ehitise ja keskkonna säilimise

olemasoleval kujul. Oma kaalutlustes võttis Vabariigi Valitsus arvesse, et Linnamäe HEJ-s

on vee paisutamine ja hüdroelektrienergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai

alguse enne Natura ala loomist. Samuti võeti arvesse Jägala jõel asuvate

hüdroelektrijaamade (Linnamäe HEJ, Jägala Energy HEJ) panust Eesti taastuvenergia

tootmisse ning üldisesse energiajulgeolekusse.“. Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste

kaalutlustega ning seda ei muuda ka see, et kaebajad keskkonnaorganisatsioonidena nende

kaalutlustega ei nõustu. Kohus ei pea vajalikuks muus osas korralduse põhjendusi siinkohal

korrata, ent kohtu hinnangul on praegusel juhul asjakohanevälja tuua, et muinsuskaitselised

kaalutlused võivad olla piisavad selleks, et lubada Natura ala kaitse-eesmärke kahjustavat

tegevust (Riigikohtu otsus nr 3-17-1739, punkt 32). See, kas eelistada keskkonnakaitselisi

14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:C:2019:033:FULL&from=ES

24 (27)

eesmärke või säilitada kultuuripärandit on valiku ja otstarbe küsimus ning kohtule ei nähtu,

et vastustaja oleks otsuse tegemisel olnud meelevaldne.

30. Lisaks peab kohus vajalikuks peatuda ka sellel, et vastustaja on põhjendatult korralduses

välja toonud, et Linnamäe pais eksisteeris juba ajal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ning

andis Jägala jõe suudmest kuni Jägala joani Natura 2000 alade nimekirja. Kaebajate sooviks

on taastada Jägala jõe looduslik olukord. Kohtu hinnangul ei saa loodusdirektiivist ega ka

sellega seotud kohtupraktikast tuletada, et Eesti peaks taastama Jägala jõel olukorra, mis

valitses ca 100 aastat tagasi ning seda põhjusel, et olemasolevale paisule ja tegevusele

vaatamata esitati ala Natura alade nimekirja. Loodusdirektiivi artikli 3 lg 1 kohaselt koosneb

Natura 2000 võrgustik aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II

lisas loetletud liikide elupaigad, ning mis võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada

asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende

looduslikul levilal. Seega ei näe ka loodusdirektiivi artikkel 3 ette, et igal juhul tuleks

taastada kunagine olukord, vaid oluline on tagada, et võrreldes Natura ala moodustamisega

ala seisund ei halveneks. Seda loogikat kinnitab ka nt Euroopa Kohtu praktika, kus on

mööndud, et loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 alusel võetud meetmed ei saa käia aja kohta, mis

eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu (C-399/14).

31. Kaebaja väited, et kohaliku tasandi huvisid esitatakse kallutatult on paljasõnaline ning

see tugineb sisuliselt väitel, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on poliitilised. Kohus

nõustub vastustajaga, et kohaliku elu küsimusi otsustab kohalik omavalitsus ning on

tähelepanuväärne, et alates 2002. aastast, mil Linnamäe HEJ taastati ning see alustas oma

senist tööd on kohaliku omavalitsuse jätkuv seisukoht olnud, et Linnamäe HEJ peaks

tegevust senisel viisil jätkama. Vabariigi Valitsus on vaidlustatud korralduses põhjalikult

selgitanud, milles kohaliku tasandi huvid seisnevad ning asjaolu, et kaebajad vastustajaga ei

nõustu, ei muuda korraldust õigusvastaseks.

32. Korraldust ei muuda õigusvastaseks ka see, et kaebajate arvamus Linnamäe HEJ

panusest elektrienergiatootmisse erineb vastustaja omast. Seejuures nõustub kohus

vastustajaga, et praeguse vaidlust kontekstis ei oma sisulist tähendust Linnamäe HEJ

toomismahud jms. Elektrienergia tootmist analüüsis vastustaja korralduses nr 163

alternatiivide kontekstis ning leidis, et vaatamata oma väiksusele on Linnamäe HEJ tegevus

kliimapoliitika eesmärke silmas pidades oluline. Vastustaja on sellele seisukohale jõudmist

põhjendanud korralduse punktis 4 ning kohtu hinnangul ei ole tegemist meelevaldse

järeldusega. Linnamäe paisu ja HEJ näol on tegemist olemasoleva tootmisüksusega, mis on

elektrienergia tootmises osalenud veidi enam kui 20 aastat ning kaebaja väited, et kolmas

isik I võiks tegeleda elektri tootmisega alternatiivsetel viisidel on põhjendamatu. Ei saa olla

vaidlust, et põhimõtteliselt on igale tegevusele võimalik leida alternatiiv või alternatiivne

koht, kuid praegusel juhul tuleb otsuste tegemisel lähtuda sellest, et tegemist on olemasoleva

tootmisüksusega, mis asus selles kohas juba Natura 2000 ala moodustamisel. Riigikohus

selgitas 18.02.2021 otsuses nr 3-17-2562, et: „Euroopa Komisjon on seoses loodusdirektiivi

art 6 lg-ga 2 leidnud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla Natura

ala määramise ajal registreeritud taseme, kuid parema seisundi saavutamise korral tuleks

lähtuda paranenud seisundist (teatis 2019/C 33/01, p 3.5). Sellega haakub Euroopa Kohtu

seisukoht, mille kohaselt tuleb hindamisel võtta arvesse kõiki tegureid, mis esinesid ala

loetellu kandmise päeval, samuti kõiki tegureid, mis on ilmnenud või võivad ilmneda sellel

alal projekti osalise või täieliku teostamise järgselt pärast nimetatud kuupäeva (otsus asjas

nr C-399/14: Grüne Liga, p 62). Kuna loodusdirektiivi art 6 lg-d 2-4 on suunatud ühtse

kaitsetaseme tagamisele (samas, p 52) ja lg 3 alusel projektile loa andmine ei tohi kaasa

tuua olulist halvenemist või häirimist lg 2 tähenduses (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee,

p 36), on neid seisukohti kohane arvestada ka art 6 lg 3 kohaldamisel.“. Seega olukorras,

25 (27)

kus taotletav tegevus eksisteeris juba Natura ala moodustamise ajal on hinnangute tegemise

lähtekohaks, et tegevus ei tohi kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist. Praegusel juhul

on aga kaebajad selle asjaolu täielikult välja jätnud ning leidnud, et sisuliselt tuleks taastada

ajalooline olukord, ent üksnes selle erisusega, et ehitised võivad kasutult keskkonda jääda.

Asjaolu, et Keskkonnaamet on läbi kaitsekorralduskavade otsustanud taastada Linnamäe

paisul paisu rajamisele eelnenud olukorra ei tähenda, et see eesmärk tuleb igal juhul

saavutada. Meetmed, mis kaitse korraldamiseks kavandatakse peavad olema

proportsionaalsed ning kooskõlas loodusdirektiivi artikliga 3 ja 2 lähtuma sellest, et

võrreldes ala Natura alade hulka arvamisega olemasolev olukord ei halveneks.

33. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). Seejuures tuleb menetluskulude hüvitamisel arvestada HKMS

§-s 109 sätestatud põhimõtteid ning Riigikohtu 11.05.2022 otsuses nr 3-20-663 avaldatud

seisukohti. Viidatud lahendis muutis Riigikohus menetluskulude väljamõistmise praktikat

õigusabiteenuse eest makstud tasule lisanduva käibemaksu osas. Riigikohus selgitas, et

HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Esindajakulu (HKMS § 103 lg 1 punkt 1) väljamõistmiseks piisab

tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise kohustus (HKMS §

109 lg 11).

34.1. Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist summas 27 369 eurot (käibemaksuga).

Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate taotletud menetluskulud nende endi

kanda.

34.2. Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 16 830 eurot

(käibemaksuta). Kohus leiab, et vastustaja menetluskulude välja mõistmine kaebajatelt ei ole

põhjendatud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid

teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune

vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, kuivõrd tegemist on vastustajale

seadusega pandud ülesande täitmisega. Asjaolu, et selle ülesande täitmise ettevalmistavat

menetlust kandis Kultuuriministeerium, kelle igapäraste tegevuste hulka looduskaitseliste ja

energeetikaalaste küsimustega tegelemine üldiselt ei kuulu ei oma menetluskulude jaotamise

otsustamisel tähendust.

34.3. Kolmas isik I (Wooluvabrik OÜ) taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 3250

eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul ei saa pidada kolmanda isik I esindajakulusid asja

mahtu arvestades põhjendamatuks või ebavajalikuks, mistõttu tuleb need kaebajatel need

kolmandale isikule I solidaarselt hüvitada.

34.4. Kolmas isik II (Jõelähtme vald) taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2739 eurot

(sh käibemaks). Kolmas isik II ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleks tema

menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul ei saa pidada ka kolmanda

isiku II menetluskulusid ülemäärasteks või muul viisil põhjendamatuteks, ent nende

väljamõistmisel tuleb hinnata, kas vaidlus oli seotud kolmanda isiku II põhitegevusega.

Nimelt ei keela kohtupraktika haldusorganil halduskohtumenetluses välise õigusabi

kasutamist, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude

26 (27)

väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase

põhitegevuse raamidest väljuv (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-

63-10, punkt 32). Kohtu hinnangul ei väljunud praegune vaidlust kolmanda isiku

põhitegevuse raamidest. Kolmandal isikul on koosseisulised juristid, kes oleks saanud

kolmandat isikut ka esindada. Sel põhjusel leiab kohus, et kolmandal isikul II oli olemas

piisav kompetents kohtumenetluses osalemiseks, mistõttu ei olnud välise õigusabi

kasutamine kohtu hinnangul vältimatu.

35. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebajalt kolmanda isiku I kasuks välja mõista menetluskulud

summas 3250 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

MUUDETUD RIIGIKOHTU 11. DETSEMBRI 2025 KOHTUOTSUSEGA.

27 (27)