2-21-12277/21 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 6.veebruaril 2023

tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas ja avalikus e-toimikus

Tsiviilasja number

2-21-12277

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport hagi S. F. vastu 300

euro kahju väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

300 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: aktsiaselts Tallinna Linnatransport (registrikood

10312960; asukoht Kadaka tee 62a Tallinn 12618; e-post:

tlt@tallinnlt.ee) volitatud esindaja Marge Juur

Kostja: S. F. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx; e-post:

xxx) lepinguline esindaja lepinguline esindaja Lea Kurbel-

Kalamees

Menetluse liik

Kirjalik menetlus, ärakuulamine

Resolutsioon

1. Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport hagi S. F. vastu 300

euro kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldada osaliselt

2. Välja mõista S. F.lt kahjuhüvitis 150 eurot Aktsiaseltsi

Tallinna Linnatransport kasuks

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

1. Hagimenetluse kulud jätta 50% ulatuses aktsiaseltsi

Tallinna Linnatransport kanda ja 50% ulatuses S. F.

kanda

2. Määrata

Aktsiaseltsi

Tallinna

Linnatransport

hagimenetluse kuluks 75 eurot

3. Välja mõista

S. F.lt menetluskulu

37,50 eurot

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport kasuks

4. Välja mõista S. F.lt hüvitatavatelt menetluskuludelt

37,50

eurot

viivis

menetluskulude

suurust

kindlakstegeva

lahendi

jõustumisest

alates

kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtu

suuruses Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport kasuks

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele

ei

saa

esitada

apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel

Menetluse käik ja hageja nõue

1. Kohtueelselt oli asi töövaidluskomisjoni (TVK) menetluses, mis rahuldas 30.06.2021 otsusega 4-

1/894/21 Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport (edaspidi hageja või tööandja) avalduse 600 euro

väljamõistmiseks osaliselt ja mõistis tema kasuks S. F.lt (edaspidi kostja või töötaja) välja 300

eurot. Hageja sai TVK otsuse kätte 06.07.2021 ja palus kohtule esitatud hagis välja mõista

hageja kasuks kahjuhüvitis 600 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja TVK otsust ei

vaidlustanud. Töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 58 lg 1 ja lg 3 kohaselt võivad pooled

TVK otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30

kalendripäeva jooksul arvates TVK otsuse saamisest, avalduse osaliselt rahuldamise korral võib

avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. TvLS § 59 lg 1

sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mida kohtus ei

vaidlustatud. Kuna TVK otsus jõustus TvLS § 59 lg 1 järgi osas, millega TVK rahuldas hageja

nõude, siis kohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel kahju hüvitamise 300 euro osas menetlusse

võtmisest ning menetleb hageja nõuet 300 euro kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

2. Poolte vahel on 12.05.2020 sõlmitud tööleping nr 168/20, mille kohaselt töötaja töötab tööandja

juures alates 13.05.2020 bussijuhina, töötaja 6 kuu keskmine brutotöötasu perioodil 10.2020-

03.2021 on 1416,66 eurot kuus. Töölepingu lahutamatuks lisaks on ametijuhend, mille töötaja on

allkirjastanud 12.05.2020. Lisaks on töötaja töökohustused ja töökorralduse reeglistik bussijuhi

teatmikus. Töötajaga ei ole sõlmitud varalise vastutuse lepingut. 12.10.2020 toimus Harjumaal

Randvere tee – Pärnamäe ree ristmikul liiklusõnnetus, kus töötaja tööülesannete täitmisel,

juhtides tööandja bussi registreerimisnumbriga XXXXXX (edaspidi ka buss), sõitis manöövrit

tehes otsa sõiduautole Tesla XXXXXX (edaspidi ka sõiduauto või Tesla), mille tagajärjel sai

kahjustada tööandja bussi esiosa. Eeltoodud teoga tekitas töötaja tööandjale varalist kahju

1070,53 eurot (käibemaksuta)/ 1284,63 eurot (käibemaksuga), mis tekkis tööandjal seoses bussi

avariieelse seisukorra taastamisega. Töötaja seletusest ja teatel liiklusõnnetusest joonistatud

skeemist nähtub, et töötaja eksis nn parema käe reegli vastu, kui ei andnud teed sõiduautole

Tesla, mis pööras samasse suunda bussi suhtes paremalt. Bussil puudus kaskokindlustus aga kui

tööandjal oleks sõlmitud kaskokindlustuse leping, jääks tööandja omavastutuse summa

vahemikku 600 – 3000 eurot. Pooled pidasid läbirääkimisi kahju hüvitamiseks, kuid kokkulepet

ei saavutanud, mistõttu esitas tööandja avalduse töötaja vastu TVK-sse osalise kahjuhüvitise 600

euro väljamõistmiseks.

3. Hageja on seisukohal, et töötaja rikkus LS § 14 lg-s 2, § 57 lg-s 2, TLS § 16 lg-s 1 sätestatud ja

töölepingust, ametijuhendist ja bussijuhi teatmikust tulenevaid kohustusi, sest ei olnud piisavalt

tähelepanelik ega hoolas tööülesannete täitmisel bussi juhtimisel ning põhjustas tööandjale

kahju. Ametijuhendi punkti 3.5 kohaselt pidi töötaja kasutama ohutuid ja efektiivseid bussi

juhtimisvõtteid arvestades erinevaid ilmastikuolusid ning olema hea kontsentreerumis- ja

otsustusvõimega. Tööandja leiab, et töötaja rikkus töölepingut vähemalt hooletusest, kui mitte

raskest hooletusest. Töötaja juhtimisvõtted ei olnud ohutud, kontsentreeritud ega efektiivsed ning

põhjustasid bussiga teisele sõidukile otsa sõitmise, riivamise. Kuivõrd töötaja rikkus kohustust

olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning vältida kahju tekitamist, rikkus ta sellega ühtlasi

töölepingust ja ametijuhendist tulenevat kohustust.

Kostja vastuväidete kokkuvõte

4. Vastuväite kohaselt ei tunnista kostja hageja nõuet täies ulatuses, sest liiklusõnnetus leidis aset

mitte niivõrd kostja hooletuse, kui õnnetuses osalenud juhtide vastastikuse mittemõistmise tõttu.

Nimelt jäid mõlemad sõidukid seisma, et anda teisele teed. Arvates, et sõiduauto juht annab

kostjale teed, hakkas kostja liikuma, sama tegi ka sõiduauto juht, eeldades, et kostja siiski ei

kasuta talle pakutud eelist. Kostja ei eita, et tal oli liiklusreeglite kohaselt kohustus anda teed ja

ta on õiguslikult avariis süüdi. Hüvitamisele kuuluva kahju kindlaksmääramisel tuleb arvestada

TLS § 74 lõikes 2 toodud asjaoludega, eelkõige kostja vähese staažiga bussijuhina, eelnevate

avariide puudumise ja töö iseloomust tuleneva tüüpilise riskiga. Hageja on kaskokindlustuse

sõlmimata jätmisega jätnud oma riskid maandamata ja asetanud selle töötajale. Kui hageja oleks

sõlminud kaskokindlustuse, piirduks tema reaalne kahju 600 euroga (omavastutusega) ning

kostja poolt kuuluks hüvitamisele osa sellest kahjust. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvast

kahjust tuleks maha arvestada hageja tegevusega seotud tüüpilise riski kindlustamata jätmisest

tulenev kahju 470,53 eurot (1070,53-600), samuti arvestada, et kostja oli avarii toimumise ajaks

töötanud bussijuhina vaid 5 kuud ja, et tal puudusid varasemad avariid. Kostja peab õiglaseks

hüvitiseks 300 eurot, mis on TVK jõustunud otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/894/21 kostjalt

hageja kasuks välja mõistetud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja töötas hageja juures alates 13.05.2020 bussijuhina, et töötajal on

olemas bussijuhina töötamiseks vajalik D-kategooria juhiluba, et 12.10.2020 toimus Harjumaal

Randvere tee – Pärnamäe tee ristmikul liiklusõnnetus, kus kostja juhtides tööülesannete täitmisel

tööandja bussi sõitis manöövrit tehes otsa sõiduautole Tesla, mille tagajärjel sai kahjustada bussi

esiosa, et bussi remondi maksumus oli 1070,53 eurot (käibemaksuta), et pooled ei ole sõlminud

varalise vastutuse lepingut, et kostja keskmine töötasu on 1416,66 eurot kuus.

6. Riigikohus 21. juuni 2017 tsiviilasja nr 3-2-1-56-17 lahendi p-s 25 sedastanud, et üldjuhul

peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised

eeldused: töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); tööandjale on

tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on rikkumises süüdi,

st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu,

arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); kahju on hõlmatud rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

7. TLS § 72 kohaselt kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja

kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on

rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16

sätestatust. TLS § 16 lg-st 1 tulenevalt peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste

ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku

hoolsusega. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille

järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi,

arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid

teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis

või teadma pidi. TLS § 74 lg 2 sätestab, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu,

vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja

tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski,

tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult

eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja

tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Vastavalt

VÕS § 104 lg-le 3 on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Sama paragrahvi lg 4

järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.

8. Tööandja on seisukohal, et töötaja rikkus töölepingut vähemalt hooletusest, kui mitte raskest

hooletusest. Puudub vaidlus, et poolte vahel sõlmitud töölepingu lahutamatuks lisaks on

ametijuhend, mille töötaja on allkirjastanud 12.05.2020 ja töölepingus on märgitud, et

dokumendiks, mis sätestab töötajale juhised, kohustused tööülesannete täitmiseks ja

töökorralduse reeglistiku, on bussijuhi teatmik, millega töötaja on tutvunud. Töölepingu kohaselt

kohustus töötaja tegema tööd vastavalt lepingule, õigusaktidele ja ametijuhendile - ametijuhendi

punkti 3.5 kohaselt pidi töötaja kasutama ohutuid ja efektiivseid bussi juhtimisvõtteid arvestades

erinevaid ilmastikuolusid ning punkti 3.5. kohaselt olema hea kontsentreerumis- ja

otsustusvõimega, lisaks p 3.1., 3.2. tulenevatele liiklusreeglite järgimisele ja liiklusseadusest

tulenevate kohustuste täitmisele. Tööandja on töötaja töölepingust tulenevate kohustuste

rikkumisteks pidanud eelkõige, et töötaja ei olnud piisavalt tähelepanelik ega hoolas bussi

juhtimisel, et töötaja juhtimisvõtted ei olnud ohutud, kontsentreeritud ega efektiivsed ning

põhjustasid bussiga teisele sõidukile otsa sõitmise, riivamise. Tööandja on seisukohal, et kui

töötaja sõidustiil põhjustab siiski liiklusõnnetuse (bussi kahjustamine) ja tekitab kahju, on töötaja

olnud vähemalt hooletu, s.t jätnud käibes vajaliku hoole järgimata ning on seega töölepingust

tuleneva kohustuse rikkumises süüdi.

9. Kostja vastuväidetest nähtuvalt leidis liiklusõnnetus aset mitte kostja hooletuse, vaid õnnetuses

osalenud juhtide vastastikuse mittemõistmise tõttu, sest mõlemad sõidukid jäid seisma, et anda

teisele teed ning arvates, et sõiduauto juht annab kostjale teed, hakkas kostja liikuma ja sama tegi

ka sõiduauto juht, eeldades, et kostja ei kasuta talle pakutud eelist. Antud vastuväited on

vastuolus kostja enda 12.10.2020 seletusega liiklusõnnetuse teatel, millest nähtuvalt ta ei

märganud vasakpööret sooritades samuti peateel parempööret sooritavat sõiduautot Tesla ning

sõiduauto Tesla juhi vastusega hageja e-kirjas tehtud päringule, et bussijuhi tähelepanu oli mujal,

bussijuht ei pannud üldse tähele tema autot, vaid keeras tema sõiduautole sisse ja, et bussijuht oli

lohakas. Hageja kirjeldatud kostja vastuväidetele juhtide poolt vastastikku tee pakkumise kohta

vastas sõiduauto Tesla juht, et see on totaalne vale. Järelikult on kostja vastuväited kostja

12.10.2020 seletuse ja sõiduauto Tesla juhi vastusega hagejale ümber lükatud ning esitatud

tõenditega saab lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolud, et liiklusõnnetuse põhjustas

bussijuhi hooletu manööver, mis seisnes vasakpöörde sooritamisel paremale pööravale sõidukile

tee andmata jätmises. Seega rikkus kostja liiklusseaduse (edaspidi LS) § 57 lg-t 2, mis sätestab,

et kui peatee või sõidueesõigusega tee suund muutub, peab peateel või sõidueesõigusega teel

sõitev juht andma teed samal teel paremalt lähenevale või seal asuvale sõidukijuhile ja LS § 14

lg-t 2, mille järgi iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste

õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et

vältida ohtu ja kahju tekitamist. Eeltoodud rikkumistega rikkus töötaja VÕS § 104 lg 3 sätestatud

hooletusest ka töölepingust ja ametijuhendist tulenevat kohustust täita oma tööülesandeid

ametikohast tuleneva vajaliku hoolsusega, kindlustama tööandja vara säilimise ja vältida kahju

tekitamist tööandjale. Kuna hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

tuvastada, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja raske hooletus (näiteks kõrvalised tegevused bussi

juhtimisel vms) ega esitanud ka sellekohaseid tõendeid, mis viitaksid kostja raskele hooletusele,

siis asub kohus seisukohale, et kostja rikkumise puhul ei ole tegemist VÕS § 104 lg 4 sätestatud

süü vormiga.

10. Hageja on tõendanud kostja seletusega bussi registreerimisnumbriga XXXXXX kahjustustest -

esiosa kriimustamisest, fotodega bussist ja Keil M.A. OÜ arvega nr 341643, 28.10.2020 mille

tööde loetelust nähtuvad bussi avariiremondi tegemiseks vajalikud detailid, komplekteerimise ja

värvimistööd ning kulu, kokku 1070,53 eurot (käibemaksuta) ja 1284,63 eurot (käibemaksuga).

Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et töötaja tekitas tööandjale töökohustuste rikkumisega

varalist kahju 1070,53 eurot, mis seisnes bussi avariieelse seisukorra taastamisega.

11. Töötaja ametijuhendi punktide 5.3. ja 5.4. järgi vastutab töötaja tööandja poolt talle kasutamiseks

antud materiaalsete väärtuste säilivuse ja töötaja süülise tegevuse või tegevusetusega tekitatud

kahju eest. Kostja oli bussijuhina ka suurema ohu allika valitsejaks, mis eeldab tööülesannete

täitmisel kõrgendatud hoolsuse määra. Seega on töötaja töökohustusi täites liiklusõnnetuse

tekitamise tagajärjel tööandja bussile tekkinud kahju hõlmatud VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud

rikutud lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga. Töötajale pidi töölepingu sõlmimise ajal olema

ettenähtav, et liiklusõnnetuse tekitamise korral võib tööandja varale tekkida kahju, mida tööandja

peab kandma seoses bussi liiklusõnnetuse eelse seisukorra taastamisega (VÕS § 127 lg 3) ning

töötaja töökohustuste rikkumise ja tööandjale tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg-s 4

sätestatud põhjuslik seos, sest kui töötaja ei oleks 12.10.2020 tööandja bussiga sõiduautole Tesla

otsa sõitnud, ei oleks tööandja pidanud bussi remontima. Järelikult on kõik kahju hüvitamise

nõude eeldused täidetud.

12. Tööandja ettepanekust töötajale hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tööandjale tekkinud kahju

täies ulatuses s.o 1070,53 eurot nähtub töötaja 8.12.2020 avaldatust, et ta ei nõustunud kahju

hüvitamisega üle 250 euro. TVK-le ja kohtule esitatud avalduses vähendas tööandja kahju

hüvitamise nõuet 600-le eurole, millest TVK 300 euro osas avalduse rahuldas ja mis jõustus,

kuna töötaja TVK otsust ei vaidlustanud. Hageja on kahjuhüvitise suurust põhjendanud

asjaoludega, et tööandja osadel bussidel on kaskokindlustus, kuid bussil XXXXXX

kaskokindlustus puudus, et ka kindlustuse olemasolu korral oleks tööandja omavastutus

vahemikus vähemalt 600 kuni 3000 eurot, et sageli jäävad kahjusummad alla omavastutuse,

mille peavad töötaja ja tööandja omavahel ära jagama ja, et väga paljudel juhtudel on kahju

hüvitamine

välistatud.

UADBB

Aon

Baltic

Eesti

filiaali

04.12.2020

koostatud

„Kindlustuspakkumuste kokkuvõttest“ nähtuvad omavastutuse summad 300 - 3000 eurot ning, et

ca 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks tööandjale lisakulu kaskokindlustuse

maksete näol 250 000 – 600 000 eurot, mis hageja väitel ei ole majanduslikult tööandjale

otstarbekas, kuna kahju summad on statistiliselt väiksemad kui kasko omavastutus ning, et seda

ei pea mõistlikuks ka finantsasutused, nõudmata tööandjalt kaskolepingu sõlmimist. Tööandja on

töötaja töötasu hindamisel asunud seisukohale, et töötaja on võimeline nõutava kahjusumma

hüvitama, tema keskmine brutokuutasu on 1416,66 eurot, osaline kahju 600 eurot moodustab

kogu kahjust 56%, mis on vastavuses seadusega ja mida tööandja peab õiglaseks jaotiseks

arvestades töötaja rikkumist elementaarse liiklusreegli vastu. Seejuures on tööandja viidanud

Riigikohtu 21. juuni 2017 lahendis nr 3-2-1-56-17 märgitule, et võimalik madal töötasu ei

õigusta liiklusreeglite rasket eiramist ja sellega tööandja vara kahjustamist.

13. Kohus nõustub hagejaga selles, et kutseline bussijuht peab käituma analoogselt Tartu

Ringkonnakohtu lahendis nr 2-15-9656 kutselisele autojuhile omistatuga ehk kutseliselt juhilt

saab oodata kõrgendatud hoolsust, tema objektiivne hoolsusstandard on tavapärasest kõrgem, ta

peab täitma oma kohustusi professionaalselt ja võtma kasutusele kõik meetmed, et vältida

liiklusõnnetuse tekkimist. Liiklusõnnetuse kohta kogutud tõenditest nähtuvalt toimus õnnetus

12.10.2020 kell 22:25 Harjumaal Randvere tee – Pärnamäe tee ristmikul, kiirusel 5 km/h

vasakpöörde sooritamisel. Kell 23:04 ja 23:33 tehtud fotodelt nähtuvalt oli ristmik valgustatud,

millest saab järeldada, et nii nähtavus kui ka bussi kiirus võimaldasid kostjal sõiduautot Tesla

näha. Kuna kohus tuvastas eelpool, et kostja vastuväited õnnetuses osalenud sõidukite juhtide

vastastikusest mittemõistmisest ei vasta tegelikkusele, vaid tõenditest nähtuvalt ei pannud kostja

sõiduautot Tesla tähele, siis saab järeldada, et kostja asus manöövrit sooritama veendumata oma

sõidueesõiguses. Järelikult ei käitunud ta kompetentsele ja professionaalsele bussijuhile kohaselt,

mistõttu peaks töötaja poolt tööandjale hüvitatav kahju olema suurem kui TVK otsusega

väljamõistetud 300 eurot.

14. Kostja vastutab hagejale põhjustatud kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses, kusjuures

tavalise hooletuse korral tuleks tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata enam kui raske

hooletuse korral. Lisaks hageja viidatud seisukohale on Riigikohus 21. juuni 2017 lahendi 3-2-1-

56-17 p-s 21 märkinud järgmist: “Kolleegium nõustub ringkonnakohtu loogikaga, et tööandja ei

saa oma vara säilimisest tingitud riske maandada esmajoones sellega, et sõlmib töötajatega

varalise vastutuse kokkuleppeid. See moonutaks muu hulgas töötaja TLS § 74 järgse vastutuse

olemust ja sisu. Varalise vastutuse kokkuleppe keskne mõte peaks olema tööandja

tõendamiskoormise lihtsustamine juhul, kui töötajale on usaldatud raha või muutuva seisuga

asjade kogum (nt laoseis), mitte aga hinnalise asja (töövahendi) hävimise ja kahjustamise riskide

panek töötajale. Kostja tegevusvaldkonda veoteenuse osutajana arvestades pidanuks ta ise

sõlmima veoki suhtes kaskokindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkulepe ei saa asendada

kindlustust ega töötajad olla tööandja jaoks kindlustusandjaks. Kui kindlustamise mõistlikkust ja

tööandja tegevusega seotud tüüpilisi riske arvestatakse töötaja seadusest tuleneva vastutuse

hindamisel TLS § 74 lg 2 järgi, tuleb seda teha ka varalise vastutuse kokkuleppe lubatavuse

hindamisel TLS § 75 järgi. Kui vastava vara puhul on mõistlik ja käibes tavaline vara

kindlustada, tuleb tööandjal seda teha. Suure väärtusega veokite puhul, millel on suur risk ka

töötajast sõltumata sattuda õnnetusse või saada varastatud või kahjustatud, on kindlustamine

kolleegiumi arvates mõistlik ja tööandjalt oodatav. Töötaja ei peaks vastutama veoki varguse,

tulekahju või vandalismi eest, kui ta ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud. Sõltumata töötajale

makstava hüvitise suurusest ei saa tööandja vähemasti üldjuhul ka eeldada, et töötaja suudaks

hüvitada kallihinnalise veoki väärtuse. Varalise vastutuse kokkulepe on sel juhul seda

ebaõiglasem, et varalise vastutuse kokkuleppe allkirjastamine võib olla ka tööleasumise

tingimuseks.“.

15. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb töötaja vastutuse piiramisel arvestada tema poolt esile

toodud asjaolusid ehk töötamist tööandja juures bussijuhina lühikest aega ca viis kuud (sh.

katseaeg neli kuud), eelnevate avariide puudumist ja töö iseloomust tulenevat tüüpilist riski,

mille tööandja on jätnud arvestamata järgmistel põhjendustel. Tööandja tegevuses s.o

igapäevaselt

ühistranspordi

ja/või

liiniveo

korraldamisel

on

risk

liikluses

busside

liiklusõnnetustesse sattumiseks ja nendele kahjustuste tekkimiseks oluliselt suurem kui muudel

liikluses osalevatel transpordivahenditel, mistõttu on tegemist tüüpilist kõrget riski eviva

ettevõtlusega. Hagejal on võimalik riske vähendada busside kogu kahju ehk kaskokindlustuse

sõlmimisega, mida hagiavaldusest nähtuvalt on ta osade busside suhtes ka teinud. Seega on

hageja kindlustanud bussid valikuliselt. Kostjale, kes omas väga lühikest bussijuhistaaži ei antud

töövahendiks bussi, mis oleks olnud kindlustatud ja mille osas oleks tööandjal tekkinud kahju

üksnes omavastutuse ulatuses, vaid buss, mis oli jäetud kindlustamata. Kohus on seisukohal, et

sellise valikuga tööandja suurendas oma riske, mitte ei vähendanud neid. Kuivõrd hageja esitatud

UADBB Aon Baltic Eesti filiaali 04.12.2020 koostatud „Kindlustuspakkumuste kokkuvõte“

hõlmab paljusid busse, siis ei saa kohus lugeda tõendatuks hageja väidet, et antud juhul oleks

bussile tekitatud kahju jäänud alla omavastutust või vähemalt omavastutuse piiridesse, sest

samahästi võinuks see kindlustuspakkumuste kokkuvõtte järgi jääda ka 600 euro piiridesse,

millest osa kuulunuks töötaja poolt hüvitamisele ja sellisel juhul oleks olnud nii hageja kahju kui

ka kostjalt väljamõistetav kahjuhüvitis objektiivselt väiksemaks. Ka on hageja esitatud

põhjendus, et busside kindlustamine ei ole majanduslikult tööandjale otstarbekas, sest ca 400

bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks tööandjale lisakulu kaskokindlustuse maksete

näol 250 000 – 600 000 eurot ühekülgne, sest välja on toomata kõik muud ettevõtja

kuluarvestuse alused s.h kahjude summad. Järelikult ei ole hageja tõendanud oma väidet, et bussi

kaskokindlustamine oleks olnud majanduslikult kahjulikum kui selle kindlustamata jätmine ning

bussi kindlustamata jätmine ei oma tähtsust töötaja vastutuse piiramisel. Kohtu arvates on

tööandja oma eelkirjeldatud tegevusega – anda töövahendiks vähese staažiga bussijuhile

kindlustamata buss kahjuriski ise suurendanud, mistõttu peaks ta kandma ka rohkem kui pool

liiklusõnnetusega põhjustatud kahjust. Kohus on veel seisukohal, et analoogselt Riigikohtu

21. juuni 2017 lahendi 3-2-1-56-17 p-s 21 märgitule, et tööandja ei saa oma vara säilimisest

tingitud riske maandada esmajoones sellega, et sõlmib töötajatega varalise vastutuse

kokkuleppeid, ei peaks tööandja maandama kahju riske töötajatelt seaduse alusel

väljamõistetavate kahjuhüvitistega ka olukorras, kus töötajatega ei ole sõlmitud varalise

vastutuse lepinguid, sest ka see moonutaks töötaja TLS § 74 järgse vastutuse olemust ja sisu ning

tööandja ja töötaja majanduslik olukord ja rahalised vahendid kahju hüvitamiseks ei ole

võrreldavad.

16. Eeltoodust tulenevalt arvestab kohus, et töötaja hoolsusstandard on tavapärasest kõrgem, et ta

peab suurema ohu allika valdajana täitma oma kohustusi professionaalselt ja võtma kasutusele

kõik meetmed, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist, et ta pani rikkumise toime hooletusest, et tal

oli bussijuhina väike töökogemus ja varasemad rikkumised puudusid, et tööandjale tekitatud

kogukahju on võrreldav töötaja keskmise netokuupalgaga, et kostja jättis kasutamata võimaluse

maandada bussile põhjustatud kahju kandmise riski kaskokindlustuslepingu sõlmimisega või

kostjale töövahendiks kindlustatud bussi andmisega, on põhjendatud mõista kostjalt hageja

kasuks välja täiendavalt kahjuhüvitis 150 eurot. sellisel juhul oleks kostja kanda jääv vastutuse

osa 42% ja hagejal 58%.

17. Kohus on seisukohal, et hageja esile toodud kohtu seisukoht tsiviilajas nr 2-21-6686, milles

kohus asus kahjuhüvitise väljamõistmisel seisukohale, et kaskokindlustuse puudumine ei ole

kostja vastutust piirav asjaolu, ei oma antud asja lahendamisel tähendust, kuna hüvitise

määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus ja kohus kaalub igas asjas eraldi,

millised olulised asjaolud ja kui suurel määral ta kahjuhüvitise arvestamisel aluseks võtab.

18. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p

1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse

täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse

täitmist kui võlgnik seda rikub. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi on

põhjendatud ja tõendatud osaliselt ja kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 alusel välja

mõista 150 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et

hagimenetluse kulud tuleb jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätta need 50%

ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda.

20. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukuluks. Hageja menetluskuluks on pärast menetlusse

võtmist ja osalise riigilõivu tagastamist riigilõiv 75 eurot. Kohtule esitatud vastuste järgi pooltel

muud menetluskulud puuduvad. Kuna kohus jagas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 50% riigilõivust, mis on 37,50 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse

kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

menetluskuludelt 37,50 eurot alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kohtunik