1-22-4024/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2023 Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-4024

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Julia Katškovskaja, Inna Ombler

Kriminaalasi

X süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.10.2022 otsus

Apellant

süüdistatava X valitud kaitsja Janar Urres

Prokurör

Marika Reintop

Süüdistatav

X (isikukood XXXXXXXXXXX; ülejäänud isikuandmed

maakohtu otsuses – kd I, tlk 222)

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaitsja Janar Urrese apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.10.2022 otsus muutmata.

3. Jätta X menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Menetluse käik maakohtus ja kohtuotsus:

X anti 01.08.2022 kohtu alla KarS § 121 lg 2 p 3 järgi lühimenetluses, sest ta kägistas kohtule

esitatud süüdistuse (kd I tlk 162-166) järgi 2021.a jooksul, süüdistuses näidatud ajavahemikel,

kaks korda Q, ühe korra C, ühe korra W ja kaks korda Y. Kõik kannatanud tundsid kägistamise

tagajärjel kaelapiirkonnas valu, osa tütarlastest ei saanud hingata ja kaotasid teadvuse. Samuti

lõi X 2021.a juunis-augustis ühe korra Y ning 2021.a augustis kahel korral F. Löögid

põhjustasid kannatanutele valu. Tegude toimepanemise ajal oli praegu täisealine süüdistatav

alaealine, kannatanud olid ja on alaealised.

Harju Maakohus tunnistas X 25.10.2022 otsuse alusel KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistas

teda 1 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3

võrra. Kohus otsustas, et kandmisele kuuluv 8 kuu pikkune vangistus jääb kooskõlas KarS § 74

lg 1 ja 3 täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta pikkuse katseaja

kestel toime uut, tahtlikku kuritegu ning täidab KarS §-des 75 lg 1 p-des 1-6, lg 2 p-des 21 ja 8

sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi. X katseaeg hakkas KarS § 78 p 1 alusel kulgema alates

lahendi kuulutamisest, kuid KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi peab

süüdimõistetu täitma lahendi jõustumisest. Viimaks lahendas kohus küsimuse, kuidas toimida

digitaalse andmekandjaga, mõistis X-lt välja menetluskuluna sundraha 981 eurot ning määras,

et summa tuleb tasuda otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiste maksetega.

Maakohus märkis nn kägistamist puudutavate etteheidete osas kokkuvõtvalt, et kannatanute

ütlused on usaldusväärsed ning samuti ühendab erinevaid kannatanuid sarnane kuritegude

toimepanemise viis. Y ja F löömise luges maakohus tõendatuks nende ütluste alusel.

Süüdistatava ütlusi pidas kohus usaldusväärseks üksnes osas, kus ja millal ta kannatanutega

tutvus ja kokku puutus. Maakohus leidis, et X pani kõik etteheidetavad teod toime kaudse

tahtlusega. Karistust mõistes oli kohus seisukohal, et X ei kahetse ega saa aru oma tegude

tõsidusest ja ohtlikkusest. Kohus ei nõustunud kriminaalhooldaja ja prokuröri ettepanekuga

kohaldada mõjutusvahendit ja allutada X kooskõlas KarS §-ga 87 käitumiskontrolli nõuetele.

Kohus viitas, et sama mõjutusvahendit on süüdistatava suhtes varem kohaldatud, kuid see ei

olnud piisav ega hoidnud ära uusi kuritegusid. Rahalist karistust ei pidanud kohus võimalikuks,

sest X-l ei ole sissetulekuid.

Maakohus tegi 25.10.2022 kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosa motiivid menetlusosalistele

kättesaadavaks 16.11.2022.

X kaitsja apellatsioon:

Süüdimõistetu kaitsja Janar Urres esitas 01.12.2022 Tallinna Ringkonnakohtule tähtaegse

apellatsioonkaebuse. Apellant soovis asja lahendamist kohtuistungil, suulises menetluses.

Apellatsioonkaebuses taotles kaitsja ringkonnakohtult eelistungi korraldamist KrMS §-s 339

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, eelistungil maakohtu otsuse

tühistamist ja kooskõlas KrMS § 328 lg 1 p 2 kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

maakohtule. Nimetatud taotluste rahuldamata jätmise korral maakohtu otsuse tühistamist ja

kliendi õigeks mõistmist. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks X õigeks mõistmist,

palub kaitsja maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel

maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda.

Kaitsja on esmalt seisukohal, et maakohus pidanuks kriminaalasja prokuratuurile KrMS § 238

lg 1 p 2 alusel tagastama, sest kohtueelne menetlus viidi läbi puudulikult. Maakohus rikkus asja

tagastamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Apellatsioonkaebuse järgi tuleb kaebuse hindamiseks mõista, miks süüdistatav esitas

kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamise taotluse ja tunnistas ennast maakohtus toimunud

istungil süüdi. X toimis nii, sest:

-

üldmenetlusega kaasneb risk, et kohut ei õnnestu oma süütuses veenda;

-

tal on probleemid vaimse tervisega, kriminaalmenetlusega kaasneb vaimne pinge ja

ärevus;

-

kriminaalhooldaja tegi ettekandes ettepaneku mõjutusvahendi kohaldamist ja prokurör

kinnitas, et taotlebki seda kohtult, s.o oli võimalus leida asjas n.ö kirik keset küla

lahendus, kui süüdistatav vabastatakse karistusest.

Apellant rõhutab, et klient ei ole etteheidetavaid tegusid toime pannud. Isegi juhul, kui

süüdistatav ennast süüdi tunnistab, tuleb kohtul kontrollida, kas süüdistatavale etteheidetav tegu

on koosseisupärane, õigusvastane ning kas ta on selle toimepanemises süüdi. Kriminaalasjas

puudub vaidlus, et kägistamisvõtteid tehti, kuid tegemist oli levinud mänguga ning kõik toimus

vastastikusel kokkuleppel. Kriminaalasjas on oluline tuvastada, kas ja milline oli kannatanute

kogemus ja praktika kägistamismänguga ning kuidas kägistamine toimus (nt kas vastavalt

omavahelisele kokkuleppele tehti seda ka ootamatult või vastavalt eelnevale palvele), sest

kohtupraktikas on läbivalt kannatanu nõusolekut määratletud kui teadlikku ja vabatahtlikku

koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamist. Kriminaalasjas on teavet vabatahtliku

kägistamise kohta jaganud üksnes Q. Maakohus kasutas teabe kogumata jätmist üllatuslikult

tõendina süüdistatava kahjuks, mitte kasuks leides (otsuse lk 18), et süüdistatava ütlused, mille

järgi W palus oma kägistamist, pole usutavad, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kannatanu

W l oleks varem olnud kokkupuuteid kägistamisega.

Kaitsja on seisukohal, et maakohus eiras KrMS § 268 lg 1 nõudeid ja väljus süüdistusakti

piiridest. Prokuratuuri esitatud süüdistusaktis on mh kliendile ette heidetud episoode tõendavate

tõendite loetelu, mis on ühetaoline: kannatanu ütlused, kannatanu seadusliku esindaja ütlused,

süüdistatava ütlused ja osades episoodides haigla vastus menetleja järelepärimisele. Maakohus

pole süüdistusaktis sisalduvast tõendite loetelust kinni pidanud, vaid kohus on lähtunud

kriminaaltoimikust tervikuna. Nii näiteks on maakohus C-ga seotud episoodi tõendanud Q

ütlustega, kuigi viimastele prokuratuur ise süüdistusaktis ei viita. Tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kaitsja viitab, et süüdistusakti järgi kasutati süüdistatava terviseandmeid teda iseloomustava

teabena ning maakohus kasutas neid (sh haiguslugudes sisalduvat teavet) süüdistatavale

mõistetavat karistust (sh mõjutusvahendi kohaldamata jätmist) põhjendades. Apellant märgib,

et kriminaalasjas puudub süüdistatava nõusolek või kokkulepe temaga seotud terviseandmete

avaldamiseks. Sellele vaatamata koguti kriminaaltoimikusse 12.10.2021 SA Tallinna

Lastehaigla vastus uurija nõudekirjale, millega edastati kriminaaltoimikusse süüdistatava

epikriisid ja haigusloo väljavõtted haiglas viibimise ja pöördumiste kohta. Ekspertiisiakti järgi

kasutas ekspert kriminaalasja materjale (s.o AS Ida-Tallinna Keskhaigla, AS Medicum

Tervishoiuteenused, OÜ Adeli Eesti, OÜ Viimsi Perekeskus, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla,

SA Tallinna Lastehaigla ja Tallinna Kiirabi meditsiinilist dokumentatsiooni ning 19.04.2022

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku IX osakonna ruumides läbi viidud

psühhiaatrilise intervjuu ja -jälgimise tulemustena kogutud andmeid). Kriminaalhooldaja

tugines

25.02.2022

kohtueelse

ettekande

koostamisel

SA

Tallinna

Lastehaigla

psühhiaatriakliiniku vastusele, millest nähtus nii ravi periood, kui ta terviseprobleemide ja ravi

detailid. Kaitsja leiab, et süüdistatava (osaline) terviseandmete tõendikogumist väljajätmine

tingib maakohtu otsuse tühistamise, kuna sellele teabele tuginemine mõjutas olulisel määral

kohtu siseveendumust karistuse määramisel ja tõi sel põhjusel kaasa ebaseadusliku otsuse

tegemise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kaitsja märgib, et maakohtu motiivid, miks klient tuleb süüdi mõista, põhinevad valdavalt

kannatanute ütlustel. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta kohtupraktikas juurdunud võtted,

mis kohustavad kohtuid nn sõna-sõna vastu tõenduslikus olukorras ühte süüstava tõendi

hindamisel tõusetunud kahtlusi igakülgselt ja erapooletult vaagima ning neid veenvalt

kummutama.

Kannatanu Q puudutavates episoodides ei nõustu apellant maakohtuga, et kannatanute Q ja C

ütlused on omavahel haakuvad, kuigi kannatanud ei suuda meenutada täpselt päevi, millal

süüdistatav talle etteheidetavad teod toime pani. Süüdistusaktis ei ole Q episoodide tõendamisel

esitatud tõendina C ütlusi, kuid maakohus on süüdistusakti piiridest väljunud ja sedastanud, et

Q ütlused riimuvad C ütlustega. Kaitsja hinnangul on Q ja C ütlustes ulatuslikud vastuolud:

-

Q sõnul lasid nii tema, kui C ennast süüdistataval kägistada, esialgu see neile meeldis.

Süüdistatav kägistas neid korduvalt, kuni ta ühel korral kaotas teadvuse ning seejärel ta

seda enam ei soovinud. Kannatanu väitel nägi perioodil 01.04.2021-05.05.2021 kõiki

kägistamisi pealt C, kuid viimane räägib ainult ühest kägistamisest, mille käigus Q

kaotas teadvuse;

-

C räägib enda kägistamisest, mille käigus ta kaotas teadvuse ning mainib, et kui ta

teadvusele tuli, lebas meelemärkusetu Q tema kõrval. Viimane seda vahejuhtumit üldse

ei maini. Q selgitas, et C lasi süüdistataval ennast kägistada ja C-le see meeldis, kuid

viimane eelnevat üldse ei selgita.

Apellant leiab, et lisaks eeltoodule pole kannatanu Q ütlused usaldusväärsed, sest:

-

kannatanu ütlused on vastuolulised. Ühest küljest väidab kannatanu, et 7-ndal korral,

kui ta haiglas oli, siis C enam seal ei olnud ja keegi teine kägistamisi pealt ei näinud.

Seejärel väidab kannatanu, et viimase kägistamisjuhtumi juures viibisid teised haigla

tüdrukud, kuid seda väidet ei toeta mitte ükski muu tõend;

-

kannatanu pole selgitanud, millistes ruumides ja kuidas said järelevalvega asutuses

järjepidevalt toimuda kägistamisjuhtumid, mida ning mille tagajärgi ei märganud ei

teised patsiendid ega arstid;

-

maakohus pole analüüsinud, miks jätkas kannatanu oma sõnul pärast 12.06.2021

haiglast välja kirjutamist suhtlemist süüdistatavaga juuli keskpaigani. Kannatanu tegi

seda vabatahtlikult ja pärast väidetavat ca 10-t vägivallajuhtumit. Selline käitumine pole

tavapärane;

-

kannatanu väitel oli ca 10 eelneva nõusolekuta kägistamisjuhtumi juures C, kes ei

sekkunud. Eluliselt loogiline selgitus sellisele käitumisele puudub ning maakohus pole

analüüsinud, mis võis kannatanu sõbranna ükskõiksuse tingida;

-

kannatanul oli põhjust valetada. Maakohus on jätnud analüüsimata, et kriminaalasi sai

alguse, sest kannatanu ema soovis lapse saata uuesti haiglasse, viimane seda ei soovinud

ja viitas põhjustele, miks haiglas pole turvaline. Kannatanu väiteid kontrolliti ja need ei

leidnud kinnitust. Järelikult on kannatanul kalduvus liialdada;

-

kannatanul pole kunagi tuvastatud väliseid vigastusi. Maakohtu selgitus, et patsiendid

ei rääkinud juhtunust haigla personalile ja asi tuli ilmsiks alles mitu kuud pärast

sündmusi, ei ole nõustumisväärne. Kannatanu oli sündmuste toimumise ajal haigla

hoole ja järelevalve all, tema kirjeldatud viisil kägistamise tagajärjel pidanuks tema

kaelale jääma jäljed. Pole usutav, et ca 10 korral jäid kannatanu kehal olnud jäljed haigla

personalile märkamata ja fikseerimata. Järelikult kannatanu kirjeldatud mahus ja

intensiivsusastmega kägistamisi ei olnud.

Apellandi hinnangul pole välistatud, et ühel hetkel ei olnud Q ja C enam kägistamismängust

huvitatud, kuid nad jätsid selle arusaadaval viisil kommunikeerimata. Samuti ei saa välistada,

et kannatanud on kägistamismängud tagasivaatavalt, ütlusi andes, hinnanud millekski, mida

nad ei soovinud, kuid sündmuste ajal väljendasid oma sõnade ja/või käitumisega selle vastu

huvi.

Kannatanu C puudutavas episoodis ei nõustu apellant maakohtuga, et kannatanu ütlused on

usaldusväärsed. Apellant viitab, et paljuski kattuvad vastuväited sellega, millele ta viitas Q

puudutavates episoodides. Täiendavalt märgib kaitsja, et maakohus on kägistamismängu

käitumismustri omistanud ekslikult kliendile. Kägistamismäng on tuntud üle maailma, tegemist

ei ole X välja mõeldud käitumisaktiga.

W puudutavas episoodis on apellant seisukohal, et kannatanu ütlused ei viita kuriteole. Kuigi

kannatanu ütles, et ta tundis valu, nähtub tema ütlustest, et kõik toimus kokkuleppel, kannatanu

vabal tahtel ja soovil. Kannatanu selgitas, et ta reageeris X tegevusele alles siis, kui tundis

õhupuudust. See viitab W vabale tahtele kägistamist proovida. Kannatanu ütlustega on

tõendatud, et kui asi hakkas tõsiseks minema, vabastas X kaelapiirkonna. Kannatanu W viitab

ütlustes oma palatikaaslasele, võimalikule tunnistajale nimega Ä, kuid kriminaalasjas kogutud

tõenditest ei nähtu, et kannatanu kirjeldatud isik üldse eksisteeriks. Menetleja ei ole teinud

toiminguid isiku välja selgitamiseks.

Kannatanu Y puudutavates episoodides leiab kaitsja, et kannatanu ütlused ei ole

usaldusväärsed. Y ütluste järgi nägid seda, kuidas süüdistatav teda kägistas, pealt sõbrannad N

ja H. Tunnistajad kuulati üle, kuid kumbki ei väida seda, mida kannatanu. Maakohus pole väga

olulisele vastuolule tähelepanu pööranud. Apellant on seisukohal, et Y andis kägistamise kohta

valeütlusi ning see seab kahtluse alla tema ütlused kahes ülejäänus teda puudutavas episoodis.

Ajavahemikul 01.06.2021-31.08.2021 väidetavalt toimunud episoodis väljus maakohus

süüdistusakti piiridest, kui sedastas, et kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad kannatanu F

ütlused. Süüdistusakti järgi ei soovinud prokuratuur viimase ütlusi Y puudutavates episoodides

kasutada. Lisaks on maakohus 01.06.2021-31.08.2021 episoodis piirdunud tõdemusega, et

kannatanu tundis valu. Kohtu kontroll pole piisav, sest episoodis heidetakse süüdistatavale ette

lahtise käega löömist. Kui rusikaga löömise korral võib valdavalt möönda, et kannatanu tunneb

valu, siis lahtise käega antud löögi intensiivsus ja tugevus võib olla olenevalt olukorrast erinev.

Nt kasutatakse lahtise käega löögi andmist tähelepanu tekitamiseks, unest äratamiseks,

märguandeks, et teise poole öeldu oli solvav vms.

Kannatanu F puudutavates episoodides kordab kaitsja, et lahtise käega löömise episoodis pole

maakohus kontrollinud tekitatud valuaistingu võimalikku intensiivsust. Kannatanu kirjelduse

järgi ta nutma ei hakanud ja oli lihtsalt solvunud. Kõhupiirkonda saadud löögi kohta ütleb

kannatanu, et mingit sinikat seal ei olnud. Apellandi hinnangul pole lahtise käega vastu kõhtu

löömine tavapärane vägivallaakt. Üldjuhul on tegemist pigem patsutusega ning reeglina ei ole

lahtise käega kõhtu löömise korral eesmärki teisele valu põhjustada. Klient ongi selgitanud, et

ta pole kannatanut kunagi valu tekitamise eesmärgil löönud, küll on aga omavahel müratud.

Apellant ei nõustu järgmiste maakohtu otsuses sisalduvate üldiste hinnangutega ja

argumentidega, millega kohus põhjendab kliendile mõistetud karistust:

-

meelevaldne on maakohtu väide, et kõikide kannatanute ütlustest kõlama nagu klient

tunneks noorte naiste kehalisest väärkohtlemisest mõnu. Tegelikult on nii öelnud

kannatanu C, tegemist on kannatanu subjektiivse arvamusega, mis ei vasta tõele;

-

meelevaldne on maakohtu väide, et kannatanute kägistamine polnud juhuslik, vaid

iseloomustas süüdistatava käitumist konfliktiolukordades. Keegi kannatanutest pole

öelnud, et süüdistatavale etteheidetud episoodidele eelnes mingisugune konflikt;

-

meelevaldne on maakohtu väide, et süüdistataval on sõltuvusainete kuritarvitamise tõttu

terviseprobleemid. Kliendi ema, X meditsiinidokumendid ning süüdistatavale

ekspertiisi teinud ekspert maakohtu seisukohta ei kinnita;

-

maakohtu väide, et süüdistatava suhtes varasemalt KarS § 87 sätestatud mõjutusvahendi

kohaldamine jäi tulemusteta, on osaliselt meelevaldne. Kliendi kriminaalhooldaja leidis,

et X täitis kontrollnõudeid üldjoontes rahuldavalt ja tegi ametnikuga koostööd.

Käsilolev kriminaalasi on valdavas osas seotud kägistamismängus osalemisega,

varasem puudutab narkootiliste ainete käitlemist. Samuti on ebaõigesti arvesse võetud

arhiveeritud väärteokaristust. Riigikohtu praktika järgi saab varasemaid karistatusi uue

karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist

kustutatud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga.

Menetluse käik ringkonnakohtus:

Ringkonnakohus tegi kaitsja apellatsioonkaebuse nähtavaks prokuratuurile, kannatanutele ning

nende seaduslikele esindajatele. KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul laekusid kirjalikud

seisukohad prokuratuurilt ja kannatanu Q seaduslikult esindajalt Z-lt.

Prokuratuur ei nõustunud apellandi seisukohaga, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistatavale selgitati lühimenetluse

olemust ja erisusi võrreldes kokkuleppemenetlusega. Prokuratuur on seisukohal, et kannatanute

ütlused on detailsed, sarnased ja kokkulangevad. Kannatanute ütlustes sisalduv teave haakub ja

nad on rääkinud sama juttu nii oma vanematele kui uurijale. Maakohus on tõendeid põhjalikult

analüüsinud ja jõudnud õigesti järeldusele, et X tuleb KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

Otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kannatanu Q seaduslik esindaja Z. Kannatanu ema on seisukohal, et kannatanute ütlused on

riimuvad ja usaldusväärsed. Maakohus sai erinevalt prokuratuurist aru, et sellised teod väärivad

karistust. Süüdistatav on ära rikkunud seitsme endast tunduvalt noorema tüdruku elu ja väärib

tegelikult veel raskemat karistust.

Ringkonnakohus jättis 09.01.2023 määrusega rahuldamata kaitsja taotluse eelistungi

korraldamiseks ja määras, et kaitsja apellatsioonkaebus vaadatakse läbi kinnisel kohtuistungil.

Kohtuistungil jäi kaitsja esitatud apellatsioonkaebuse juurde, X toetas kaitsja apellatsiooni ning

rõhutas repliigi korras, et ta ei ole talle etteheidetavaid kuritegusid toime pannud. Prokurör oli

seisukohal, et apellatsioonkaebus pole põhjendatud. Maakohus ei väljunud süüdistusakti

piiridest ja leidis õigesti, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed, tõendite hindamisel vigu ei

tehtud. X terviseandmed on vaatamata süüdistatava nõusoleku puudumisele lubatavad tõendid,

sest need on kogutud enne 01.04.2022, kui Riigikohus tegi lahendi asjas nr 1-20-5071.

Ringkonnakohtu seisukoht:

Apellatsioonis tõstatatud üldised küsimused.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus pidanuks kriminaalasja KrMS § 238 lg 1 p 2

alusel tagastama, sest kohtueelne menetlus viidi läbi puudulikult. Kooskõlas KrMS § 238 lg 1

p 1 teeb kohus nõupidamistoas prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui

kriminaaltoimiku materjalid pole piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Kohtupraktikas

(viimati RKKKo 1-17-1629 p 39) on rõhutatud, et maakohus saab lühimenetluses teha KrMS §

238 lg 1 p 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt

informatsiooni asja lahendamiseks. Käsilolevas asjas võib apellandi etteheited kohtueelse

menetluse puudustele kokku võtta nii, et kriminaalasja kohtueelses menetluses ei kogutud

piisaval määral tõendeid, mis võivad olla klienti õigustavad. Nii näiteks tulnuks apellandi

hinnangul kannatanutele esitada täiendavaid küsimusi kägistamismängu kohta ning küsitleda

Laste Vaimse Tervise Keskuse personali, kelle ülesandeks oli haiglas viibinud kannatanute ja

süüdistatava järelevalve. Ringkonnakohus märgib, et kooskõlas KrMS § 14 lg 1 ei saa kohus

täita kaitsefunktsiooni, sest see on kaitsja ülesanne. Pärast kohtueelse menetluse lõppu

esitatakse kriminaaltoimik kahtlustatavale ja kaitsjale tutvumiseks. Juhul, kui kahtlustatav

ja/või tema kaitsja näevad, et mingisugune väga oluline toiming on jäetud kohtueelses

menetluses tegemata või tõend kogumata, on neil õigus ja võimalus esitada prokuratuurile

KrMS § 225 lg 1 alusel taotlusi. Taotluste esitamata või rahuldamata jätmisel ei ole mõistlik

mõelda lühimenetluse kohaldamisele, sest selles menetluses lahendatakse asi KrMS § 233 lg 1

alusel üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Selliste tõendite esitamine, mida

kriminaaltoimikus pole ning isikulistele tõendiallikatele täiendavate küsimuste esitamine, on

kehtiva seaduse järgi võimalik ainult üldmenetluses. Apellant on kinnitanud, et X andis oma

kriminaalasjas nõusoleku lühimenetluseks teavitatult (vt apellatsiooni p 8). Järelikult oli ta

nõusolekut andes (ja hiljem kohtus selle juurde jäädes) päri, et tema kriminaalasi lahendatakse

selle teabe alusel, mis sisaldub toimikus. Juhul, kui seal on valdavalt inimest süüstavad tõendid,

siis pole paraku kohtu ülesandeks määrata, et toimik tuleb prokuratuurile tagastada, et viimane

korraldaks õigustavate tõendite kogumise. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus

ei rikkunud kriminaalasja tagastamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg

2 mõttes.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et asja lahendamisel ei ole võimalik kasutada X tervist

puudutavaid andmeid, mis koguti ja lisati kriminaaltoimikusse ilma tema nõusolekuta. RKKKo

märkis

oma

01.04.2022

lahendis

nr

1-20-5071,

et

VÕS § 768

lg 1

kohaselt peavad tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevad isikud

hoidma saladuses neile tervishoiuteenuse osutamisel või tööülesannete täitmisel teatavaks

saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta, samuti hoolitsema selle eest, et

tervishoiuteenuse osutamist kajastavates dokumentides sisalduvad andmed ei saaks teatavaks

kõrvalistele isikutele, kui seaduses või kokkuleppel patsiendiga ei ole ette nähtud teisiti.

Arvestades VÕS § 768 lg-st 1 tulenevat kohustust hoida saladuses patsiendi andmeid

sisaldavates dokumentides kajastatu, keelab KrMS § 72 lg 1 p 3 seega ka kutsesaladusega

kaetud dokumentide esitamise. Patsiendisaladuse avaldamine on lubatav mh juhul, kui selleks

on puudutatud isiku nõusolek.

Kriminaaltoimikus (kd I tlk 93) on SA Tallinna Lastehaigla 12.10.2021 vastuskiri Politsei- ja

Piirivalveameti Lääne-Harju politseijaoskonna nõudekirjale, millega SA Tallinna Lastehaigla

edastab menetlejale X epikriisid ja haigusloo väljavõtted SA Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse

Tervise Keskuses viibimiste ja pöördumiste kohta (kd I tlk 94-114). Süüdistusakti (kd I tlk 164)

järgi on haigla vastuskiri koos lisadega tõend, mille abil soovib prokuratuur süüdistatavat

iseloomustada. Vaidlus puudub, et X nõusolekut andmete väljastamiseks ei olnud.

Prokurör selgitas, et tõend on tervikuna lubatav, sest see koguti enne 01.04.2022 RKKKo

lahendi nr 1-20-5071 teatavaks tegemist. Tõenäoliselt põhineb prokuröri loogika RKKKo

lahendis nr 1-16-6179 (sideandmete tõendina lubatavust käsitanud kaasus) väljendatul, kuid

erinevalt prokurörist leiab kolleegium, et süüdistusakt koostati 30.06.2022 ning seega pidi

prokurör RKKKo lahendis nr 1-20-5071 sisalduvaid seisukohti silmas pidades mõistma, et SA-

l Tallinna Lastehaigla ei olnud seaduslikku alust menetlejale süüdistatava eelneva nõusolekuta

tema terviseandmete edastamiseks. Prokuröril oli viidatud Riigikohtu lahendi valguses

võimalik enne tõendi toimikusse lisamist X seisukohta täpsustada, kuid seda ei tehtud.

Kahetsusväärselt ei pööranud X nõusoleku puudumisele tähelepanu ka maakohus, kuigi kohus

peaks tõendi vastuvõtmisel ja sellele tuginemisel kontrollima, kas ja mis ulatuses on puudutatud

isik andnud nõusoleku oma terviseandmete kasutamiseks (vt siinkohal ka RKKKo nr 1-20-

2143). Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusalust tõendit võimalik kasutada vaid osas, mis see

puudutab süüdistatava viibimist haiglas (vt RKKKo 1-20-5071 p 28).

X kaitsja ütles ringkonnakohtu istungil, et klient oma terviseandmete kasutamiseks nõusolekut

ei anna, oma advokaadi kõrval istunud süüdistatav oli kaitsjaga konkludentselt nõus. Järelikult

on SA Tallinna Lastehaigla 12.10.2021 vastuskirjale lisatud tõendid lubamatud.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et X nõusolekuta kogutud terviseandmeid on oma

25.02.2022 kohtueelses ettekandes (kd I tlk 135-138) kasutanud kriminaalhooldaja.

Kolleegiumile arusaadavalt on kriminaalhooldaja pärast süüdistatava haiguslugude ja

epikriisidega tutvumist jõudnud järeldusele, et kuritegude toimepanemine oli suurel määral

tingitud X vaimse tervise olukorrast ning sel põhjusel peaks süüdistatav süüdimõistmise korral

võtma omale lisakohustuse pöörduda psühhiaatri vastuvõtule ja läbida määratud ravi.

Kriminaalhooldusametniku järeldus tuleb ettekandest välja jätta, sest see ei põhine lubataval

tõendil.

Esitatud apellatsioonis on kaitsja seisukohal, et tõendite kogumist tuleb lisaks X haiguslugudele

ja epikriisidele välja jätta ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 7.1-3/310 (kd I

tlk 142-147). Apellant viitas, et ekspertiisiakti järgi kasutas ekspert kriminaalasja materjale, s.o

AS Ida-Tallinna Keskhaigla, AS Medicum Tervishoiuteenused, OÜ Adeli Eesti, OÜ Viimsi

Perekeskus, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, SA Tallinna Lastehaigla ja Tallinna Kiirabi

meditsiinilist dokumentatsiooni. Ringkonnakohus nendib, et tegelikult on viidatud loetelust

kriminaaltoimiku materjalide hulgas ainult SA Tallinna Lastehaigla meditsiiniline

dokumentatsioon (vt uuesti kd I tlk 94-114). Muid materjale, mida ekspert akti järgi kasutas,

järelepärimise vastusele ja hiljem kriminaaltoimikusse lisatud pole. Ekspertiisiaktile lisatud

arve (kd I tlk 148) järgi kulutas ekspert aega mh X digiloo kallal töötamisele.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 593 lg 5 järgi on riikliku ekspertiisiasutuse

kohtuarsti eksperdil ja riiklikult tunnustatud või riikliku ekspertiisiasutuse või tema

lepingupartneri kohtupsühhiaatria eksperdil on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele

isikuandmetele kohtuarstliku ekspertiisi ning kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemiseks. Lisaks

on ekspert X vahetult intervjueerinud. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et ekspertiisiakt tuleb

tervikuna kõrvale jätta, sest pole alust arvata, et ekspert kujundas oma järelduse üksnes

kriminaaltoimikus olevate SA Tallinna Lastehaigla vastustele tuginedes. Ekspertiisiaktist tuleb

välja jätta tsitaadid ja viited dokumentatsioonile, mis on kriminaaltoimiku kd I tlk 94-114 (SA

Tallinna Lastehaigla vastuse lisad). Nende tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendi

nõusolekuta edastatud dokumentide puhul pole võimalik kindlaks teha, kas ekspert võttis

andmed kriminaaltoimikust või tervise infosüsteemist.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus väljus süüdistusakti piiridest KrMS § 268 lg 1

mõttes, kui kasutas mõne episoodi tõendamiseks tõendeid, mida süüdistusaktis vastava episoodi

juures nimetatud tõendite loetelus ei sisaldu. Kaitsja seisukoht, et maakohus rikkus sellega

KrMS § 339 lg 2 järgi oluliselt menetlusõigust, ei ole õige. Kooskõlas KrMS § 268 lg 1 toimub

kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi v.a samas

paragrahvis esitatud erandid. Ringkonnakohus nendib, et süüdistusakt annab seega kohtule ja

menetlusosalistele raamid, millest kohtulikul arutamisel ja kohus hiljem otsust tehes väljuda ei

või. Süüdistusakti põhiosas tuleb KrMS § 154 lg 2 p 4 järgi märkida tõendid, mis kinnitavad

süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada

soovitakse. Prokuratuur informeerib seega süüdistusaktis mh süüdistatavat (ja tema kaitsjat)

ning kohut, millised on tõendid, mille abil kavatseb prokurör veenda kohut, et süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud on tõesed. Kolleegiumi hinnangul ei tulene esiteks KrMS § 154

lg 2 p 4 nõuet, et süüdistusaktis tuleks tõendid grupeerida episoodide kaupa. Ringkonnakohtu

hinnangul on veidi keeruline rääkida kriminaalasja materjalidega tutvunud kaitsja (ja

süüdistatava) üllatamisest, kui KrMS § 154 lg 2 p 4 tulenev ainukene nõue – näidata ära, mida

tõend tõendab – puudutab tõendi asjakohasust, mitte seda, et tõend peaks tingimata olema

süüdistusaktis kajastatud konkreetse episoodi all olevas loetelus. Teiseks pole kohus ka juhul,

kui prokurör on tõendid episoodide kaupa sorteerinud, nimekirjaga rangelt seotud. Kohus

hindab kooskõlas KrMS § 61 lg 2 tõendeid kogumis ja siseveendumuse kohaselt.

Apellant ei nõustunud maakohtuga, et X-le etteheidetavate tegude toimepanemise viisi sarnasus

(nn modus operandi) on kriminaalasjas käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Kaitsja viitas, et

kannatanud (ja süüdistatav) on tegelikult oma ütlustes kirjeldanud kägistamismängu ning see ei

ole kliendi käitumismuster, vaid tegemist on maailmas tuntud mänguga. Ringkonnakohus

apellandiga ei nõustu, kuigi kaitsjal on osaliselt õigus. Selles, et n.ö kägistamismäng tõepoolest

eksisteerib, kolleegium ei kahtle.

Vaadates kannatanute ütlusi tuleb tõdeda, et kägistamismängust võis X-le rääkida Q. Kannatanu

on öelnud, et alguses ta lasi ennast süüdistataval kägistada, sest ta on kuulnud, et see võib

tekitada naudingut (kd I tlk 8). Süüdistatav selgitas, et kägistamismängu tutvustasid talle

tüdrukud, kes ütlesid, et kägistamine erutab neid (kd I tlk 123). Arvestades Q ütlusi (eelkõige,

et kannatanu ei ütle nagu pärineks tema teadmine kägistamisega kaasuvast naudingust

süüdistatavalt) on X ütlus selle kohta tõenäoliselt usaldusväärne. Samas on maakohus

kolleegiumi hinnangul silmas pidanud, et kannatanute ütluste järgi kasutas X kägistamisel

valdavalt sama võtet, asetades oma käsivarre ootamatult ümber kannatanu kaela. Lisaks mängis

tõendeid kogumis hinnates süüdistatav piltlikult öeldes kägistamismängu üksi, kuigi

ringkonnakohtule arusaadavalt pidanuks mängureeglite järgi olema mängijaid kaks.

Puutuvalt isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisse märgib ringkonnakohus, et

maakohus on kõikide kannatanute seaduslike esindajate ütlused kõrvale heitnud viitega, et

lapsed rääkisid oma vanematele sündmustest märksa hiljem ning seega pole lapsevanemate

ütlused KrMS § 66 lg 21 mõttes tõendiks. Apellant pidas maakohtu lähenemist õigeks.

Maakohtu ja apellandiga nõustuvalt tuleb tõdeda, et valdavalt said kannatanute seaduslikud

esindajad toimunust teada alles siis, kui lapsed kutsuti menetlustoimingule ning nende ütlused

sisaldavad teavet, mida kannatanud jagasid pärast ülekuulamisi. Samas on kaks erandit: 1) Q

ema, kes selgitas, et tütar rääkis talle kägistamisest varem, kuid siis pidas ta seda ebaõnnestunud

ettekäändeks, mille abil laps proovib haiglas viibimisest pääseda (kd I tlk 14) ning 2) F ema,

kes ütles, et kui talle politseist helistati, siis ta küsis kohe tütre käest, kas X on talle kuidagi

haiget teinud ja kas nad suhtlevad (kd I tlk 28). Kolleegium märgib nõustuvalt maakohtuga, et

tunnistajate Q ja F ütlused viidatud osas pole kooskõlas KrMS § 66 lg 21 tõendamiseseme

asjaolusid tõendavad iseseisvad tõendid, sest vaieldamatult ei võimalda seda ajaline lõtk. Samas

võib ütlusi kasutada kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, s.o eelkõige tütarlaste

ütluste järjepidevus.

Apellandi hinnangul andis klient kohtueelses menetluses ütlusi, mis on usaldusväärsed (vt

apellatsiooni III ptk, IV ptk p 19, V ptk p 31.3 jne), kuid maakohus leidis, et süüdistatava

sõnadesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et kannatanute ja

süüdistatava ütlused riimuvad selles, millal, kus ja mis asjaoludel nad tutvusid (vt siinkohal ka

SA Tallinna Lastehaigla vastused päringule kd I tlk 18, 40, 94-114). Maakohtuga nõustuvalt

nendib ringkonnakohus, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad. Tõsi, kannatanute ütlused

on esmapilgul teatud osas vastuolulised, kuid eeltoodu ei tähenda automaatselt nagu peaks

sellisel juhul uskuma süüdistatavat, pealegi on vastuolud kõrvaldatavad.

X arvates on kriminaalasi tingitud üksteist tundvate kannatanute kättemaksuihast -tüdrukud on

tema peale kurjad, kas armukadedusest või sestap, et suhe lõppes halvasti (vt kd I tlk 124).

Esmapilgul võiks väita, et süüdistatava seisukoht on jumekas. Kannatanute ütlusi kõrvutades

on üpris ilmne, et X liikus n.ö suhtest-suhtesse ning kõik tüdrukud tundsid üksteist (vt siinkohal

nt Q ütlused selle kohta, et X oli naistemees ja sebis teda ning C paralleelselt vs C ütlused, mille

järgi tegi X talle ettepaneku suguelundi suhu võtmiseks ajal, mil poiss ja Q tihedamalt suhtlesid;

nt W ütlused selle kohta, et haiglas viibimise ajal ajas X talle pidevalt mesijuttu või nt

süüdistatavaga suhtes olnud Y ütlused, et X hakkas pärast nende lahkuminekut käima tema

sõbranna F-ga). Enamik X-ga suhtes olnud tüdrukutest (Q, Y ja F) kirjeldavad sisuliselt sama:

esialgu (nii nädal-paar) oli süüdistatav meeldiv ja viisakas, kuid õige pea ilmnes X manipuleeriv

käitumine – süüdistatav sai alati oma tahtmist, puudutas see siis ühiselt mõnuainete tarvitamist

või poisi seksisoove. Kannatanute kirjeldatud suhtemuster on sarnane ning sel põhjusel võiks

iseenesest öelda, et Q, Y ja F on oma valeütlused koos välja mõelnud. Samas jätab süüdistatav

esiteks kannatanute nn valeütluste võimaliku motiivi sisustades tähelepanuta rea pisiasju.

Esiteks, miks pidanuks süüdistatavaga lähisuhtes olnud ja tema käitumises pettunud tüdrukute

vandenõuga liituma C ning W, kes pole kunagi süüdistatavaga n.ö käinud. Ringkonnakohus ei

suuda esitada mitte ühtegi mõistlikku põhjendust. Teiseks tekib küsimus, miks F ei kirjeldanud

oma ütlustes, kuidas X teda kägistas. Ühise vale korral on üks süüdistatavas pettunud

kannatanutest-ekskallimatest hakanud täiesti oma rida ajama. Kolmandaks ei lõppenud

kannatanute sõnul suhted süüdistatava initsiatiivil. Ühel hetkel tõdesid tüdrukud ise, et

toksilisest suhtest on mõistlikum väljuda. Viimaks on kannatanute ütlusi põhjust üldiselt

usaldada sel põhjusel, et kannatanutest kaks – Y ja F on süüdistatava suhtekäitumist puudutanud

omavahelises vestluses, mida oli võimalik taasesitada (kd I tlk 50-53).

Järgnevalt vastab kolleegium apellandi etteheidetele X-le etteheidetud episoodide kaupa.

Kannatanu Q (episoodid ajavahemikul 01.04.2021-05.05.2021 ja 12.05.2021-12.06.2021) ja

kannatanu C (episood ajavahemikul 03.04.2021-30.04.2021).

Maakohus on oma 25.10.2022 otsuses (kd I tlk 227) märkinud, et kannatanu Q-ga seotud

episoodid on tõendatud kannatanu ja (selles episoodis) tunnistaja C ütlustega ning SA Tallinna

Lastehaigla nõudekirjas sisalduva teabega. Kannatanu Q ja tunnistaja C ütlusi pidas maakohus

usaldusväärseks põhjusel, et need on omavahel haakuvad (kd I tlk 227 pöördel). Süüdistatava

ütlused olid maakohtu jaoks vastuvõetavad üksnes osas, mis need riimuvad tütarlaste ütlustega

ja dokumentaalsete tõenditega.

Q ütlusi (kd I tlk 6-10, 22-25) tervikuna hinnates ning ütluste kõrvutamisel teiste tõenditega

(tunnistajate Q ja C ütlused ning süüdistatava ütlused) nõustub kolleegium apellandiga, et

maakohus on jätnud käsitamata vastuolud Q ja C ütlustes. Samas ei näe kolleegium ühtegi

mõistlikku põhjust, miks peaks kaitsjaga nõustuma. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu

lõppjäreldus Q ja C puudutavates episoodides õige ning kolleegium lisab omalt poolt järgmised

põhjendused.

Esmalt märgib kolleegium kannatanu Q ütluste kohta, et nendes sisalduvad hinnangud X-ga

seotud suhtlusele ja sündmustele on antud tagasivaatavalt. Suhtluse ja nn suhte ajal kannatanu

selles ilmselt midagi halba ja ennast kahjustavat ei näinud. Paslik on viidata C ütlustele, mille

järgi Q-le X väga meeldis. Q enda sõnul oli ta X-ga suhtes, kuid ei C ega X seda ei kinnitanud.

Olukorras, kus kannatanule süüdistatav mingisugusel ajahetkel siiralt meeldis, pole midagi

imekspandavat selles, millele apellant viitas – et miks jätkas Q kliendiga suhtlemist pärast

haiglast väljasaamist suvel 2021.

Apellandi viide, mille järgi mõtles kannatanu sündmused välja, et teda uuesti haiglasse ei

paigutataks, pole tõsiseltvõetav. Ei saa märkimata jätta, et see versioon ei ole mitte kuidagi

ühildatav suurejoonelise armukadedate tütarlaste vandenõuga, millele viitas X. Selles osas, kas

haiglasse minek oli Q enda soov (nagu väidab tema ema, vt kd I tlk 14) või kannatanu ema soov

pärast seda, kui kannatanu enda sõnul sai närvivapustuse, kui ema tema mokatubaka karbid ära

võttis (nagu väidab kannatanu, vt kd I tlk 9) on Q ja Q ütlused paraku vastuolus. Olukorras, kus

kannatanu kinnitaks seda, mida räägib tema ema, oleks lihtne väita, et haiglasse minek oli Q

enda soov ning seega pole võimalik väita, et kannatanu soovis midagi mingisugusel ettekäändel

vältida. Tõenduslik olukord (vastuolulised ütlused) viimast ei võimalda. Samas on kõiki

tõendeid kogumis hinnates ilmne, et kannatanu pole andnud valeütlusi selle kohta, mis toimus

haiglaseinte vahel süüdistuses näidatud ajaperioodidel.

Kannatanu Q väitis ülekuulamisel (vt kd I tlk 6-10), et siis, kui ta oli kuuendat korda haiglas

(s.o ajavahemikul 01.04.2021-05.05.2021, vt kd I tlk 18), lasid tema ja toanaaber C ennast X-l

korduvalt kägistada. Kannatanu märkis, et esialgu see neile meeldis, ta oli kuulnud, et

kägistamine võib tekitada naudingut. Q sõnul kägistas süüdistatav teda ja toanaabrit alati

üksteise ees. Kannatanu ütlustest saab järeldada, et kägistamisi, milleks oli tema nõusolek

olemas, oli kokku ca 15 korda (vt kd I tlk 8). Vastab tõele apellandi tähelepanek, et C pole mitte

midagi sellist, mida väidab kannatanu, poole sõnanagi oma ütlustes puudutanud (kd I tlk 29-

30). C räägib ainult ühest kägistamise episoodist, mis oli tema jaoks ootamatu. Lisaks on Q ja

C ütlustes veel vastuolusid. Nii näiteks erinevad tüdrukute versioonid sellest, kus ja mis moodi

toimus X ning Q ühine etteaste (Q sõnul imes ta X suguelundit kellegi teise toas, kus olid kõik

sel ajal haiglas viibinud tüdrukud ning süüdistatav seemnepurskeni ei jõudnud, sest ta hakkas

imemise ajal naerma; C selgitas, et X ja Q tulid nende tuppa, kus oli tema ja vist T-nimeline

tüdruk, Q hakkas X suguelundit imema ning X lõpetas Q särgi peale, mõlemad olid heas tujus).

Kannatanu Q ja C ütlused on täielikult riimuvad osas, mis puudutab X poolt Q löömist viimase

nõusolekul.

Süüdistatav X selgitas (kd I tlk 120-125), et ta tutvus Vaimse Tervise Keskuses Q, C ja W-ga,

tüdrukud tegid üksteisele kägistamisvõtteid, mis olid nende jaoks erutavad. Kannatanud

palusid, et ta seda teeks ning nad kägistasid üksteist vastastikku. Süüdistatav märkis, et ta ei ole

mitte kunagi teinud Q-le haiget, isegi siis, kui kannatanu seda otsesõnu palus. Q tahtis teda

korduvalt lüüa, kuid ta hoidis tüdruku kinni. X versioon on seega täiesti risti-vastupidine

kannatanute omaga isegi osas, kus viimaste ütlused on ühtsed (nn kägistamise episood ja Q

löömine).

Ringkonnakohus on varem viidanud, et süüdistatava ütlused, mille järgi tutvustati talle

kägistamismängu haiglas, ei tarvitse olla valed. Arvestades, et X ja Q ütlused riimuvad selles,

et süüdistatav kägistas nii kannatanut, kui C korduvalt viimaste nõusolekul, peab kolleegium

võimalikuks, et C ei soovinud mingisugustel sisemistel kaalutlustel ülekuulamisel sellest

rääkida. Fakt, et sa lased ennast vabatahtlikult kellelgi peaaegu teadvusekaotuseni kägistada,

võib olla ühel hetkel äge, kuid tegelikult pole see midagi, millega hoobelda. Süüdistatava

ütlused, et ta kägistas kannatanuid ainult viimaste nõusolekul, ei ole kolleegiumi arvates õiged.

Kannatanu Q ütlustest võib mõista, et ühel hetkel muutus mäng tema jaoks liiga ohtlikuks, s.o

pärast seda, kui ta kaotas teadvuse. Soov panna mängule selle koha peal punkt on eluliselt

usutav. Apellandi seisukoht, et kommunikatsioon kliendiga ei olnud piisav on ümber lükatud

Q ütlusega, mille kohaselt ütlesin X-le, et ta ei kägistaks mind rohkem, sest mulle ei meeldinud

see tunne (kd I tlk 8). Kannatanu Q sõnul jätkas X tema kägistamist, kuid tema nõusolek selleks

puudus. Kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad tema ema ütlused, kelle sõnul rääkis laps

haiglas viibimise ajal talle, et seal on ebaturvaline ning X kägistab teda selja tagant, kuid sel

hetkel nägi ta tütre kurtmise taga soovi haiglast pääseda ning ei võtnud sel põhjusel juttu tõsiselt

(kd I tlk 14). Kannatanu ütluste usaldusväärsust toetab kolleegiumi arvates ka see, milline

inimene süüdistatav temaga kokku puutunud tütarlaste sõnul oli. Üldistavalt kirjeldasid kõik

tegelikult riimuvalt, et X saavutas alati oma tahtmise. See, mida tüdrukud soovisid, X-le korda

ei läinud. Eeltoodu tõttu peab kolleegium usutavaks, et süüdistatav soovis seda nn mängu edasi

mängida ning tegigi seda. Seda, miks C ei sekkunud, ei oska kolleegium tütarlapse eest öelda

ning lähtub Q sõnadest, et C ei tulnud appi, sest toanaaber ei võtnud olukorda tõsiselt. Iseenesest

võiski selleks põhjus puududa, kui C-l sel hetkel süüdistatava kägistamise osas individuaalseid

pretensioone polnud.

Puutuvalt etteheitesse, et C ja Q kirjeldavad nn kägistamise episoodi (st seda, millest rääkis ka

C) erinevalt, märgib ringkonnakohus, et süüdistust ja kannatanute ütlusi ning esitatud süüdistust

lugedes pole võimalik mõista, miks apellant on seisukohal, et tüdrukud peavad tingimata

rääkima ühest ja samast vahejuhtumist? Fakt on see, et C sõnul oli X käitumine tema jaoks

ootamatu, s.o võimalikku nõusolekut, mille olemasolule teatud ajahetkel viitasid nii Q, kui

süüdistatav, kägistamiseks ei olnud. Lisaks nähtub C ütlustest, et ta kaotas kägistamise

tagajärjel teadvuse, s.o isegi, kui süüdistatav kannatanut viimase nõusolekul regulaarselt

kägistas ja ta otsustas need korrad millegipärast oma ütlustes maha vaikida, on tõenäoline, et

inimene siiski toob esile sündmuse/sündmused, mis teda moel või teisel häirisid. Sel põhjusel

pole kolleegiumil alust kahelda C ütlustes, mis puudutavad temaga seotud episoodi.

Apellandile jäi arusaamatuks, kuidas kannatanutel ei tekkinud mittemingisuguseid väliseid

vigastusi. Maakohus on tegelikult sellele vastanud (vt kd I tlk 227 pöördel), kuid kolleegium

märgib täiendavalt, et esiteks viitas nii mõnigi neist (nt antud episoodis C), et pärast kägistamist

kael siiski punetas. Teiseks sõltub näiteks verevalumite teke suuresti konkreetse indiviidi

organismi eripäradeks. Kolmandaks ei kägistanud X kannatanute Q ja C (ning tegelikult ka

teiste kannatanute) sõnul neid mitte kätega (ehk sõrmedega), vaid nii, et süüdistatav asetas

kannatanute selja taga olles oma käevarre ümber ohvri kõri ja hakkas suruma. Arvestades

süüdistatava kasutatud võtet (kus kannatanute nahapinda mõjutati väliselt n.ö laiemalt ja

ühtlasemalt) ja seda, et kägistamise kestus oli kannatanute sõnul mõõdetav sekundites, mitte

minutites, pole põhjust öelda, et mingisugused välised vigastused (peale punetuse) üldse pidid

tingimata tekkima.

Küsimusele, kuidas said kägistamismängud toimuda haiglas, kus eelduslikult peaks patsientide

üle olema tavapärasest tugevam järelevalve, ei oska kolleegium vastata. Sarnaselt võib küsida,

kuidas sai Q ennast lõikuda (vt kannatanu ema ütlused) asutuses, kus ravitakse mh ka

suitsiidseid teismelisi või alaealine Q ööbida vastassoost alaealise X palatis (vt C ütlused).

Eeltoodu põhjal tuleb tõdeda, et minetusi oli teisigi ning üldistavalt võib öelda, et tõenäoliselt

suhtus haigla personal reeglite järgimisse mõnevõrra lodevamalt, kui peaks.

Kokkuvõtvalt ei näe kolleegium, et apellatsioonis esitatud väited, mis puudutavad kannatanuid

Q ja C, peaks kuidagi kummutama maakohtu lõppjärelduse selles, et süüdistatavale etteheidetud

teod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud (viimase osas vt siinkohal maakohtu otsus kd I tlk

227 pöördel ja 228).

Kannatanu W (episood ajavahemikul 10.05.2021-19.05.2021).

Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kannatanu ütluste pinnalt pole võimalik jaatada,

et X pani toime kuriteo. Kaitsja hinnangul nähtub W ütlustest, et kägistamine oli kokkuleppel

ning kannatanu reageeris süüdistatava tegevusele alles siis, kui tundis õhupuudust. Süüdistatav

omakorda reageeris adekvaatselt ning vabastas kohe kannatanu kaela. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu argumentatsiooniga (kd I tlk 228) ning lisab omalt poolt, et kannatanu ütluste järgi

hakkas ta X kätega togima, kui tundis valu ja õhupuudust, kuid esmalt süüdistatav mitte kuidagi

ei reageerinud. Seda, et kägistamiseks olnuks tema eelnev nõusolek, kannatanu oma ütlustes ei

maini.

Puutuvalt etteheidetesse, et kohtueelses menetluses ei tehtud kindlaks W-ga samas toas viibinud

Äi, märgib kolleegium, et tunnistaja isiku välja selgitamata jätmine ei tähenda antud juhul, et

kannatanu valetas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et W ütlused on usaldusväärsed ning

süüdistatava ütlused ei ole.

Kannatanu Y (episoodid juulis 2021, ajavahemikul 01.06.2021-31.08.2021 ja augustis 2021).

Episoodides, mis puudutavad kannatanu Y (vt maakohtu põhjendused kd I tlk 229-229 pöördel)

leiab kaitsja, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest juulis 2021 toimunud

vahejuhtumit nägid Y sõnul pealt sõbrannad H ja Y, kuid tunnistajad kannatanu sõnu ei kinnita

(vt ütlused kd I tlk 66-68, 69-71). Apellant on seisukohal, et kannatanu valetas ning see fakt

devalveerib tema ütluste tõsiseltvõetavust kahes ülejäänud episoodis.

Esmalt jätab apellant tähelepanuta, et tegelikult on lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele

vastuolus ka kaitsja poolt usaldusväärseks peetud tunnistajate ja süüdistatava ütlused (vt X, H

ja N ütlusi selle kohta, kes kelle kutsel kannatanu koju ilmus, millises hingelises seisundis oli

tunnistajatele teadaolevalt süüdistatav ning mis toimus hommikul, s.o kes kuhu läks või jäi).

Teiseks pole kaitsja vastuväiteid võimalik sisuliselt analüüsida. Süüdistusaktis puudub juuli

2021 episoodis, mis on seotud Y-ga, viide tunnistajate H ja N ütlustele. Prokuratuur episoodi

tõendamisel tunnistajate ütlusi järelikult kasutada ei soovinud. Kohtuistungi protokolli (kd I tlk

206-209) järgi avaldati istungil poolte nõusolekul süüdistusaktis loetletud tõendid ning X

kaitsja ei taotlenud täiendavalt mitte ühegi süüdistusaktis nimetamata tõendi avaldamist.

Kooskõlas KrMS § 15 lg 1 võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on

kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Seega ei saanudki

maakohus otsuse tegemisel tunnistajate H ja N ütlusi kasutada, sest keegi seda kohtult ei

taotlenud. Apellandi väited pole seega asjakohased, sest tunnistajate ütlusi pole mitte üheski

kohtuastmes avaldatud ja uuritud. Eeltoodud põhjusel pole alust maakohtu järelduste

kohendamiseks.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et käsiloleval juhul võttis prokuratuur tegelikult

märkimisväärse ja ringkonnakohtu jaoks arusaamatu riski, edastades kohtule lühimenetluses

isikuliste tõendiallikate ütlustel põhinevas episoodis kriminaaltoimiku, milles sisalduvad

kannatanu ja tunnistajate ütlused kuriteosündmuse kohta on põhimõttelises vastuolus.

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks kohtueelses menetluses ei kasutatud KrMS sätestatud

võimalust isikulisi tõendiallikaid vastastada või lihtsalt kannatanut täiendavalt küsitleda. Asja

sisusse süüvimata ei saa siiski märkimata jätta, et tõenäoliselt oli kannatanul täiesti adekvaatne

põhjus, miks ta tõstis enda kägistamise magamistoast elutuppa.

Apellandi väitele, et maakohus väljus Y-ga seotud teises nn kägistamise episoodis (august

2021) F ütlusi kasutades süüdistusakti piiridest, ringkonnakohus vastas. Muid etteheiteid

apellatsioonis ei sisaldu ning ringkonnakohtul pole maakohtule selles, et X tegu on kannatanu

ja tunnistaja ütlustega tõendatud ning see on õigesti kvalifitseeritud (kd I tlk 229) suurt midagi

lisada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatava versioon tõsiselt võetav ei ole.

Episoodis, mis puudutab Y löömist (ajavahemikul 01.06.2021-31.08.2021) pole kaitsja rahul,

et maakohus lähtus klienti süüdi mõistes kannatanu sõnadest, et ta tundis X löögist valu.

Apellant on ise viidanud, et lahtise käega antud löögi intensiivsus ja tugevus võib olla olenevalt

olukorrast erinev. Seda, et lahtise käega antud löök reegeljuhtumil üldse valu ei põhjusta, kaitsja

kolleegiumile arusaadavalt ei väida ning kui väidaks, siis tekiks küsimus, millistele andmetele

(eelkõige teaduslikud uuringud) see väide tugineks. Mil moel pidanuks maakohus kontrollima

täiendavalt kannatanul tekkinud valuaistingu intensiivsust olukorras, kus kannatanu on öelnud,

et tal oli valus, apellatsioonist ei selgu. Sedavõrd üldise etteheite pinnalt pole võimalik öelda,

milles seisnes maakohtu eksimus. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu ütlustest ei nähtu,

nagu kasutanuks X lööki tähelepanu äratamiseks või märguandeks. Löök oli kantud

süüdistatava pettumusest ja pahameelest, et kannatanu tema juurde ei tule. Mõlemad, eriti just

pahameel, on tugevad emotsioonid ning kui lisada siia veel tõsiasi, et X oli kannatanute sõnul

harjunud oma tahtmist läbi suruma, on tõenäoline, et puude oli tühipaljast patsutusest

märkimisväärselt intensiivsem.

Kannatanu F (episoodid augustis 2021).

Kuivõrd apellandi vastuväited, mis puudutavad löögi intensiivsust, on samad, ei hakka

ringkonnakohus oma varasemalt esitatud põhjendusi kordama. Kannatanu ütluste

usaldusväärsuses alust kahelda pole, antud juhul on F kõhtu löömisest rääkinud ka oma emale

(vt tunnistaja F ütlused). Põsepiirkonda suunatud löök oli tingitud kannatanu sõnul süüdistatava

armukadedusest ning kõhtu suunatud löök oli antud omavahelise vaidluse käigus. Kannatanu

ütlustest ei nähtu, et löögid ei oleks valu põhjustanud.

X-le mõistetud karistusest.

Kuigi apellant otsesõnu ei taotle maakohtu otsuse revideerimist, mis puudutab karistust, võib

apellatsiooni mõista nii, et üks väga suur maakohtu eksimus seisneb selles, et süüdistatavale

mõisteti karistus, mitte ei kohaldatud mõjutusvahendit. Maakohtu otsusest (kd I tlk 231) võib

välja lugeda, et kohus arvestas X iseloomustava materjalina PPA Põhja Prefektuuri Ida-Harju

politseijaoskonna vastuskirjas sisalduvat infot (kd I tlk 87-88), mille järgi on X varasemalt

jäänud huviorbiiti nii narkootiliste ainete tarvitamise, kui vargustega. Seda, mida väidab kaitsja

(vt apellatsiooni p 55) maakohtu otsusest ei nähtu, s.o maakohus ei otsustanud karistuse kasuks

üksnes või valdavas ulatuses põhjusel, et X-l on üks arhiveeritud väärteokaristus. Maakohtu

kaalutlus on põhjalik ning kolleegiumi hinnangul on arvestatud kõiki vajalikke aspekte.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu keskse argumendiga: mõjutusvahendi kohaldamine ei ole

põhjendatud olukorras, kus selle toime ehk käitumiskontrollile allutatu edaspidine

õiguskuulekus on kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olematu ning isik absoluutselt ei

kahetse toimepandut. Ringkonnakohus rõhutab, et mõjutusvahendi (ja karistuse) eesmärk pole,

et süüdistatav ei paneks enam toime samaliigilisi kuritegusid (vt siinkohal apellatsiooni p-d

54.1-54.2) vaid nii mõjutusvahend, kui karistus on olnud mõjusad ja täitnud oma eesmärgi

juhul, kui allutatu käitub edaspidi õiguskuulekalt. Sarnaselt maakohtuga tuleb mõjutusvahendi

kohases toimes põhjendatult kahelda olukorras, kus seda kohaldati 20.01.2021 kohtuotsuse

alusel ning kõik süüdistatavale etteheidetavad episoodid on toime pandud selle kohaldamise

ajal. Järelikult pole mõjutusvahend piisavaks meetmeks. Iseenesest võib mõista süüdistatava

pingutusi, et talle kohaldataks tingimusliku karistuse asemel mõjutusvahendit: arvestades

kannatanute ütlusi süüdistatava tarbimisharjumuste ja eluviisi kohta, on tõenäoline, et

samamoodi edasi toimetades võivad X oodata ühel hetkel teatavat laadi sekeldused.

Mõjutusvahendi kohaldamine aitaks hoida karistusregistri puhta ning sellega ei kaasne ohtu, et

ühel hetkel pöördub teatud eelduste täitumisel varasemalt kohaldatud tingimuslik vangistus

reaalseks.

X-le mõistetud karistuse liik ja määr on täiesti kohased. Süüdistatava teod olid väga ohtlikud,

ta ei tunnista ega kahetse, kannatanuid oli rohkem, kui üks. Arvestades, et mõistetud karistus

jääb sanktsiooni alamäära lähedale, pole ilmselgelt mittemingisugust alust väita, et karistus on

liiga raske ja ei vasta süü suurusele.

Küsimusele, kas kohaldada katseaega kontrollnõuetega või ilma, tuleks vastata nii, et esimene

võimalus on põhjendatud juhtudel, kus kohtul on alust prognoosida, et süüdistatavast lähtuvad

edaspidigi märkimisväärsed riskid ning nende maandamiseks on tarvilik kriminaalhooldaja tugi

ja järelevalve. Sõltuvalt konkreetsetest riskidest on kohtul võimalik lisaks KarS § 75 lg 1

loetletud üldistele kontrollnõuetele ja -kohustustele panna KarS § 75 lg 2 nimetatud täiendavaid

kohustusi. Maakohus on selles osas korrektselt toiminud arvestades, et süüdistatav on jätkanud

õigusvastaste tegude toime panemist ning silmas pidades X iseloomustavaid andmeid.

Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohtu põhjendused, mis puudutavad X karistuse

küsimust on põhjalikud ning kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga.

Apellatsioonimenetluse kokkuvõte ja menetluskulud.Kõike eeltoodut arvestades jääb X kaitsja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Harju Maakohtu 25.10.2022 otsus lühimenetluses tuleb jätta

muutmata.

Kaitsja

esitas

menetluskulude

nimekirja,

kuludokumendid

ja

taotluse

apellatsioonimenetluse kulude välja mõistmiseks Eesti Vabariigilt. Ringkonnakohus teeb

KrMS §-s 337 lg 1 p 1 sätestatud lahendi ning seega jäävad X menetluskulud kooskõlas KrMS

§ 185 lg 2 tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/