3-21-2159/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

3.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2159

Haldusasi

E.W kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305

punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti

14 lõike 3 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.W, esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja

advokaat Joonas Põder

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat Ants

Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 30.05.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 6.03.2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 (korraldus nr 305) kehtestati COVID-19

haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud erinevates tegevustes osalemiseks.

Käesolevas vaidluses on asjakohased korralduse nr 305 (26.08.2021 kehtinud redaktsioonis)

järgmised sätted: p 1, mis nägi ette, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil

peab Eestisse saabumisest 10 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas

viibimiskohas; p 5, mis kehtestas, et korralduses nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või

püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

SARS-CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning

diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole

möödunud rohkem kui 180 päeva (lg 3); on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist

ei ole möödunud rohkem, kui üks aasta (lg 4); p 10, mis nägi ette, et COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil piirangute kohaldamise

sportimisele, treenimisele, huvitegevusele (lg 1); spordivõistluste ning spordi- ja liikumisürituste

korraldamisele (lg 2); avalikus kasutuses olevate saunade, spaade, basseinide jms kasutamisele (lg

3); avalike koosolekutute ja meelelahutusürituste korraldamisele (lg 4); jumalateenistuste ja

1(13)

usuliste talituste korraldamisele (lg 5); muuseumide ja näituste külastamisele (lg 6); toitlustus- ja

müügi- ja teenindusalal viibimisele (lg 7); p 14 lg 3 sätestas, et isik võib punktis 13 sätestatud

tingimustel tegevuses osaleda, kui ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või

vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi.

2. Kaebaja esitas 22.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis peale kaebuse

kahel korral käiguta jätmist 29.10.2021 määrusega menetlusse nõudes Vabariigi Valitsuse 23.08

2021 korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 2 ja 3, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3

tühistamiseks.

3. Vabariigi Valitsus tunnistas oma 14.04.2022 korraldusega nr 124 kehtetuks Vabariigi Valitsuse

23.08.2021 korralduse nr 305. Korraldus jõustus 15.04.2022.

4. Kohus lubas 30.05.2022 kaebajal kohtuistungil kaebuse nõuet täpsustada, millest tulenevalt on

kohtu menetluses kaebaja poolt esitatud kaebus nõudes Vabariigi Valitsuse 23. 08 2021 korralduse

nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja punkti 14 lõike 3 õigusvastasuse

tuvastamiseks.

5. Tallinna Halduskohus peatas oma 14.06.2022 määrusega menetluse haldusasjas nr 3-21-2159

kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3-21-2163

kohaldamata jäetud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 3 ning § 28 lg 2,

lg 5, lg 6 ja lg 8 põhiseaduspärasuse küsimuses. Kohus uuendas menetluse 02.11.2022 määrusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Korralduses piiritletud tõendi olemasolu ei tõenda, et seda esitav isik ei kujuta nakkusohtu, kui

see tõend ei tugine negatiivsele testile. Selline tõend kinnitab vaid, et seda esitav isik on kas

vaktsineeritud, COVID-19 haigust eelnevalt kandnud või teatud ulatuses mõlemat. Need asjaolud

ei taga põhjendatud ulatuses inimese kaitset COVID-19 haiguse suhtes ja seega ka isiku

nakkusohutust. Tõendi esitamise nõudmine korralduses nimetatud tegevustes osalemiseks või

õiguste kasutamiseks on abinõuna ebaproportsionaalne, kuna ei täida eesmärki, milleks see ette on

nähtud.

6.2 Isegi kui korraldus ei tugine tõendi näol õigusvastasele meetmele, on selle p 5 vastavad lõiked

ebaproportsionaalsuse ja võrdsuspõhiõiguse rikkumise tõttu siiski õigusvastased. Sellisel

diskrimineerimisel puudub mõistlik ja asjakohane põhjendus.

6.3 Teadusuuringute kohaselt on isikul, kes on koroonaviiruse läbi põdenud parem kaitse

koroonaviiruse vastu, kui see on vaktsineeritul. Seetõttu on ka viiruse läbi põdenud isik vähem

tõenäoline viirust levitama, kui vaktsineeritu. Kuna korralduse p 5 lg-tes 2 ja 3 sisalduv erisus ei

teeni koroonaviiruse tõkestamise eesmärki, on see ebaproportsionaalne ja õigusvastane. Ainus

eesmärk, mida korralduse nr 305 regulatsioon täidab, on poliitiline eesmärk soodustada

vaktsineerimist ja premeerida vaktsineerituid. Sellised eesmärgid ei ole „vältimatult vajalikud“

viiruse leviku tõkestamiseks. Seega ei saa väita, et korraldus nr 305 sellel kujul vähemalt selle

seaduses sätestatud nõude täidab.

6.4 Kui tõend ei tõenda seda esitava isiku nakkusohutust, ei saa selle esitamise nõudmist pidada

meetmeks, mis täidaks selle eesmärki, mis on korralduse kohaselt võimaldada „läbi viia tegevusi,

mis oleksid kõigi osalejate jaoks võimalikult nakkusohutud ning turvalised“. Tõendi esitamise

nõue töötab sellele eesmärgile vastu, kuna avab kanali koroonaviirust kandvatele vaktsineeritud

või läbipõdenud inimestele viiruse levitamiseks. End viiruse eest kaitstuks pidaval isikul puudub

talle teada olevalt põhjendatud vajadus võtta kasutusele täiendavaid meetmeid enda ja teiste

haiguse eest kaitsmiseks ning ta osutub haiguse levitajaks. Seda ei oska ette näha ei isik ise ega

2(13)

teda ümbritsevad isikud, kes lähtuvad tõendi näilikust kinnitusest ja avalikkusele levitatud

väärinfost, et tegelikkuses nakkav isik seda ei ole.

6.5 Tõend rikub privaatsusõigust. Korralduse p 5 lg-d 3 ja 4 eristavad isikule väidetava

immuunsuse tekkimise aluseid lähtuvalt sellest, kas isik on vaktsineeritud või haiguse läbi

põdenud, eelistades üht teisele. Seda, miks korraldus sellist vahet teeb, ei ole seletatud. Tõendiga

tutvuv isik saab tutvuda seda esitava isiku delikaatsete isikuandmetega. Rikutud on

privaatsuspõhiõigust. Kaebaja privaatsuspõhiõiguse rikkumine ei ole küsimus tema andmete

töötlemise õiguslikust alusest, vaid vastava õigusliku aluse proportsionaalsusest. Puudub selgitus,

miks isiku vaktsineerimistõendiga tutvuv pool peaks saama teada tõendit esitavale isikule

manustatud vaktsiini tüübist või kas isik on saanud tõendi vaktsineerimise või läbipõdemise teel.

Sellise teabe avaldamise kohustus ei teeni ühtki legitiimset eesmärki ega saa olla vajalik ja

mõõdukas.

6.6 Läbipõdenute õiguste ja vabaduste suurem piiramine võrreldes vaktsineeritutega on

põhjendamatu ja vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Vastustaja on näinud ette, et isik, kes on

koroonaviiruse läbi põdenud, saab selle kohta väljastatud tõendi alusel ca pool aastat lühema aja

vältel vältida 10-päevase liikumispiirangu kohaldamist, kui seda saab vaktsineerimise alusel

väljastatud tõendit omav isik. Selline vahetegu on ebaproportsionaalne. Seda, et vaktsineerimine

võrreldes läbipõdemisega annab inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes

väiksema kaitse, kinnitab 25.08.2021 avaldatud Iisraelis läbi viidud uuring. Uuringu tulemuste

kohaselt tagab COVID-19 läbipõdemine tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine

mistahes levinud vaktsiiniga. Kui kumbki tõendi saamise alus peaks olema eelisseisus võrreldes

teisega, peaks see olema läbipõdemine. Sellisele järeldusele jõuab ka molekulaarbioloog Kaari

Saarma enda 21.09.2021 analüüsis. Arvestades kasutusel olevate vaktsiinide tõhususe varieeruvust

ja haiguse läbipõdemisest saadud immuunsust, ei ole põhjendatud haigust põdenud isikute õiguste

kitsendamine võrreldes vaktsineeritud inimestega. 19.11.2021 edastas Tervise ja Heaolu

Infosüsteemide Keskus (TEHIK) kaebajale teatise, mille kohaselt oli täielikult vaktsineeritute seas

päringus täpsustatud perioodi jooksul nakatunud 5371 isikut, kuid vaid 530 isikut, kes on eelnevalt

COVID-i läbi põdenud, st vaktsineeritud isikuid on ca 10 korda rohkem. COVID-19

läbipõdemisel saadud kaitse on seega tõhusam vaktsineerimisel saadud kaitsest haiglaravi vajadust

arvestades. Kaebaja saadud andmetel on nakatunud vaktsineeritud inimestest haiglaravil olnud

4603 inimest, kuid vaid 19 viiruse läbipõdenut. Eelnevast järeldub, et peale COVID-19 põdemist

ei anna vaktsineerimine sellist kaitset, mis õigustaks läbipõdenu täiendavat vaktsineerimist.

Vastustaja osundatud ECDC raport ei selgita, et COVID-19 läbipõdenud inimeste immuunsus

lõpeks 180 päeval, vaid et see kestab vähemalt 180 päeva. Raport ei välista, et see peaks olema

pikem.

6.7 Piirangud ilma vaidlustatavate eranditeta on ebaproportsionaalsed, kuna pole mõõdukad ega

otstarbekad. Vaidlustatud korralduse laiem eesmärk seisneb ühiskonna avamises või avatud

hoidmises selliselt, et tagatud oleks koroonaviiruse leviku peatamine. Tõend meetmena viimast ei

taga ja tuleb otstarbetuse ja õigusvastaselt diskrimineeriva iseloomu tõttu käibelt kaotada.

Ainuüksi õiguslikule fiktsioonile rajanevad põhiõigusi piiravad meetmed on poliitiliste otsuste

tulemus ega tugine tegelikele asjaoludele, mille pinnalt saaks hinnata praktika vastavust heale

haldusele.

6.8 Tõendi nõudmine ei riku kaebaja õigusi mitte ainult selle ajaliste piiride ulatuse, vaid ka ajalise

piiritletuse kui sellise tõttu. Viiruse läbipõdemisest saadud kaitse võib kesta üle aasta, mistõttu ei

ole põhjendatud vastavate isikute suhtes läbipõdemise tõendi väljastamine ainult aastaks. Viiruse

nakkusohtlikkus ei olene vahetult mingitest kronoloogilistest faktoritest, vaid konkreetse inimese

terviseseisundist. Igal juhul rikub COVID-19 läbipõdemise tulemusel saadud tõend, mis on rangelt

seotud 180 päevase kehtivusega kaebaja õigusi. Nakkusohutust tõendab negatiivne test.

6.9 Kaebaja, kui vaktsineerimata isiku õiguste riived ei ole proportsionaalsed. Käesolevas

vaidluses ei esine sellist selgelt piiritletud huvide hierarhiat, mis võimaldaks vastustajal väita, et

3(13)

nakkushaiguste leviku tõkestamine on isikuvabadustest ja põhiõigustest igal juhul kaalukam hüve.

Vastustaja ainus võimalus viiruse leviku õiguspäraseks ja mõõdukaks tõkestamiseks seisneb

korralduse nr 305 p-de 1 ja 10 suhtes õiguspäraste erandite väljatöötamises. Kui isiku

nakkusohutust on võimalik tuvastada kiirtesti või antikehatestiga, on võimatu tema

liikumisvabadust jätkuvalt piirata.

6.10 Korraldus nr 305 rajaneb formaalselt põhiseadusega vastuolus olevale volitusnormile ja on

seega õigusvastane. Korraldus nr 305 on põhiseadusvastane, kuna taotleb keelatud eesmärki.

6.11 Kaebuse eesmärk ei ole vaatamata korralduse nr 305 kehtetuks tunnistamisele täidetud.

Korralduse õigusvastasuse tuvastamisel avaneb kaebajal õigus nõuda endale tekitatud kahju

hüvitamist ja tõrjuda sarnaste meetmete kohaldamist enda suhtes tulevikus.

6.12 Korralduse p 1 ja 10 pole mõõdukad mh seetõttu, et puudusid vajalikud erandid. Asjaolu, et

2022 lõpu seisuga COVID-19 levik on pidurdunud tuleneb sellest, et rahvastiku seas on

läbipõdenute osakaal kasvanud. Väidet kinnitab ka Hiina näide. Vaktsineerimine kui eelistatuim

meede viiruse leviku pidurdamiseks saab kõne alla tulla vaid riskigruppide puhul, sest vaid nende

puhul saab väita, et haiguse põdemine on niivõrd halva prognoosiga, et vaktsineerimine on igal

juhul eelistatum. Kaebaja kui terve ja juba COVID-19 läbi põdenud isiku suhtes seda väita ei saa.

Korraldus nr 305 on sobiv vaktsineerimise propageerimiseks aga mitte tervise kaitse

edendamiseks. Nimetatud eesmärk on võimalik tagada teiste abinõudega.

6.13 Riigikohus selgitab oma lahendis nr 5-22-4 kaitsega ja kaitseta inimeste erinevat kohtlemist,

mitte vaktsineeritud ja läbipõdenud inimeste erinevat kohtlemist. Riigikohtu seisukohtadest

nähtub, et ilma kohaste eranditeta tuleks korralduse nr 305 suhtes jõuda järeldusele, et see ei saaks

olla proportsionaalne.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

7.1 Kaebaja on kaebuses läbivalt viidanud erinevatele välismaistele uuringutele, millele

tuginemine ei ole vastustaja hinnangul asjakohane. Riigikohus ega ka alama astme kohtud ei saa

hinnata teadusuuringute tulemusi eraldiseisvalt, vaid arvesse tuleb eeskätt võtta ekspertide

ametlikke seisukohti. Riiklike ekspertide seisukohtade puhul tuleks keskenduda eeskätt

Teadusnõukoja ekspertide ametlikele soovitustele.

7.2 Korralduses nr 305 on kehtestatud meetmed ja piirangud inimeste elu ja tervise ning

ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks ning COVID-19 haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. COVID-19 on uudne nakkushaigus NETS § 2 lg 2

tähenduses, mis levib kiiresti ja ulatuslikult. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu

nakkushaige ja veel terve inimese põhiõiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi

sekkumine lubatav. Uudse nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub

pidevalt. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute

eesmärgiks hoida ka ühiskond võimalikult avatuna, tagada tuumikfunktsioonide toimimine ja

avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult

madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Tervishoiusüsteemi toimimise tagamisega on

seotud eesmärk kaitsta vaktsineerimata inimesi, kui enam ohustatud inimgruppi haigestumise eest,

kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse intensiivravile sattunutest on

vaktsineerimata.

7.3 Eelpool toodud eesmärkidel on kehtestatud muu hulgas vaidluse all olevad meetmed, millega

on rohkem piiranguid seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem oht nakatuda,

viirust edasi kanda ning haigust raskelt põdeda ning koormata tervishoiusüsteemi. Riigikohus

märkis määruses nr 3-21-2241, et meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust.

Lähtuda tuleb ettevaatuspõhimõttest. Korralduses nr 305 kehtestatud vaidlusalused nõuded on

4(13)

korralduse eesmärkide suhtes sobivad ning aitavad kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku

tervishoiusüsteemi kaitsele.

7.4 Seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva tunnistatakse valdavas

osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugineb ECDC 10. mai 2021

tehnilisel raportil, millel põhinevad ka Eestis kehtestatud erandid. Üldise erandi kehtestamist

inimesele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva, ei saa tänaste teadmiste põhjal

pidada ohutuks ega põhjendatuks isegi kui kaitse mõnel inimesel püsib kauem. Kaebajat tuleb

korralduse nr 305 tähenduses käsitleda vaktsineerimata isikuna. Üldise erandi kehtestamist

inimestele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva, näiteks üks aasta, ei saa

tänaste teadmiste kohaselt pidada põhjendatuks, kuna kaitse sõltub mh ka konkreetse isiku

terviseseisundist. See tähendab, et kuigi COVID-19 läbipõdemisest saadud kaitse võib mõnel

inimesel püsida kauem, võib see püsida ka vähem kui 180 päeva. Seda kinnitab ka kohtupraktika

(3-21-2245, 3-21-2685). Võrreldes korralduse nr 305 kehtestamise ajaga on teadusandmeid

COVID-19 läbipõdemise suhtes juurde tulnud, ent hilisemad ECDC või muu ülemaailmselt

teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades

oleks 2021. aasta oktoobriks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et

läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem, kui 180 päeva.

7.5 Korralduse nr 362 ja nr 305 meetmete kehtestamisel on muu hulgas lähtutud põhiseaduse (PS)

§-st 12, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeelu. Olemasolevatest

teadusandmetest nähtub, et võrreldes läbipõdenud vaktsineerimata inimestega on vaktsineeritud

isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse nakatuda ja viirust edasi levitada.

Seetõttu aitab nakkushaiguste leviku tõkestamisele kaasa see, et vaktsineerimata isikud ei saaks

sotsiaalsetest üritustest niivõrd igakülgselt osa võtta, kui vaktsineeritud isikud.

7.6 Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel.

Professor Krista Fischeri diagrammist (23.08.2021) nähtub, et täielikult vaktsineeritud inimestel

on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isiktel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi

põdenud. Lisaks on tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul üle 8 korra väiksem,

kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. 19.11.2021 avaldatud analüüsi kohaselt on vaktsineerimata

läbipõdemata isikute nakatumiste hulk 100 000 inimese kohta perioodil 19.10.2021 kuni

17.11.2021 olnud ligi kaks korda suurem võrreldes lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikutega.

Oluline on ka see, kui kaua viibivad vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed haiglas. Professor

Joel Sarkopfi sõnul ei ole teaduslikku kahtlust, et vaktsineerimata isikud viibivad haiglaravil,

nende haiguse kulg on sama keeruline ja raske kui pandeemia esimese ja teise laine ajal. Tartu

Ülikooli juhitava seireuuringu tulemustest nähtub, et vaktsineeritute nakatumistõenäosus on kolm

korda väiksem kui neil, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Vaktsineerituse olulisust

rõhutatakse ka korralduse nr 305 seletuskirjas. ECDC 29.märtsi 2021 tehnilises raportis märgitust

järelduvalt leidub tõendeid, mille kohaselt vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem

viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist ja asümptomaatilist

nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem edasi. Vastustaja hinnangul saavad

kõige paremini hinnata, kas mingid meetmed on Eestis vajalikud, vastava valdkonna teadlased.

Eestis on selleks loodud Teadusnõukoda, kes on pädev hindama epidemeoloogilist olukorda ja

andma soovitusi. Eeltoodust järelduvalt on vastustaja seisukohal, et vaktsineerimine on tõhus

meede nakatumise ennetamiseks ja raske haigestumise ärahoidmiseks. Seega on vaktsineeritud

isikud vaktsineerimata ja immuunkaitseta isikutega võrreldes paremini kaitstud, mistõttu on

õigustatud anda vaktsineeritud inimestele rohkem võimalusi avalikus elus osalemiseks. Vastustajal

on tulnud lisaks Teadusnõukoja soovitustele arvestada ka maailma juhtivate ja varasemate

epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO).

7.7 Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse

leviku takistamisel. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu,

mitte nakkusvõimet ning negatiivne testitulemus tähendab üksnes, et proovi andmise hetkel ei

5(13)

olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Inimene võib negatiivse proovi andmisel olla juba

nakatunud ning muutuda nakkusohtlikuks vahetult peale proovi andmist. Vastustaja viidatud

ECDC 10.05.2021 raportist ilmneb, et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid

uuesti haigestumise eest kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade

hulk väheneb, ei ole.

7.8 Riive kaebaja õigustele on proportsionaalne. Kaebusest ei nähtu kaebaja huvisid, mis oleksid

kaalukamad Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3-21-2241 kaalutud huvidest, mistõttu tuleb

avalikke huve pidada selgelt kaalukamateks kaebaja huvidest. Sellises olukorras tuleb otsuste

tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest, millest tulenevalt on lubamatu anda laiemaid vabadusi

isikutele, kellel puudub kaitse COVID-19 vastu. Sellest tulenevalt räägib kaebuse rahuldamise ja

korralduse sätete tühistamise vastu avalik huvi. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht on, et

haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute

huvist kaalukam (Tallinna Ringkonnakohtu määrused nr 3-21-2473 p 16, nr 3-21-2550 p 22).

Nimetatu tähendab ühtlasi et avalik huvi on kaebaja huvist kaalukam ning kaebaja õiguste riivet

õigustab laiem avalik huvi. Tegemist ei ole vaktsineerimata inimeste diskrimineerimise, vaid

vaktsineeritud inimeste põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub lubatud eesmärgist

propageerida vaktsineerimist.

7.9 Korralduse nr 305 kohaste piirangute kehtestamiseks on NETS § 27 lõikes 2 ning § 28 lõikes 6

olemas õiguslik alus.

7.10 COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või vaktsineerituga võrdsustatud

isiku tõendi kontrollimise aluseks ehk isikuandmete töötlemise aluseks võib olla õigusakt

tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27.aprilli 2016 määrusest (EL) 2016/679

(isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM) art 6 lg 1 p c. Antud juhul andis isikuandmete

töötlemiseks aluse korralduse nr 305 p 16, mis sätestas isiku COVID-19 viirusega seotud tõendi

kontrollimise nõude.

7.11 Korraldusega nr 82 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 kohane kohustus esitada avalikes

siseruumides toimuvates tegevustes osalemiseks COVID-tõend. Korraldus nr 82 jõustus

15.03.2022. Korralduse nr 82 p 1 alapunktiga 4 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 punktid 14

ja 16, mis tähendab, et kaebajal on võimalik sotsiaalsetes tegevustes osaleda COVID-tõendit ette

näitamata. Seega ei kehti alates 15. märtsist 2022 enam COVID-tõendi nõuet ja tõendi olemasolu

ei kontrollita. 02.04.2022 võttis vastutaja vastu korralduse nr 108, millega tunnistati kehtetuks

korralduse nr 305 II ja III osa, sh korralduse nr 305 p 10. Korraldus jõustus 3. aprillil 2022.

14.04.20222 võttis vastustaja vastu korralduse nr 124, millega tunnistati kehtetuks korraldus nr

305 täies ulatuses. Korraldus nr 124 jõustus 15. aprillil 2022. Kaebaja on seega saavutanud

kaebuse eesmärgi.

7.12 Riigikohtu PSJV kolleegiumi otsusest nr 5-22-4 järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid

Vabariigi Valitsusel koroonapandeemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus.

Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt,

NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi.

Riigikohus ei leidnud, et nimetatud riived oleksid olnud õigusvastased.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja taotleb korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 lõigete 3 ja 4, punkti 10 lõigete 1-7 ja

punkti 14 lõike 3 õigusvastasuse tuvastamist (26.08.2021 kehtinud redaktsioonis). 14. märtsil

2022 võttis vastustaja vastu korralduse nr 82, millega tunnistati muu hulgas kehtetuks korralduse

nr 305 punkt 14. Korraldus nr 82 jõustus 15.märtsil 2022. 02.aprillil 2022 võttis vastustaja vastu

korralduse nr 108, millega tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 II ja III osa, sh korralduse nr 305

punkt 10. Korraldus nr 108 jõustus 3. aprillil 2022. 14. aprillil 2022 võttis vastustaja vastu

korralduse nr 124, millega tunnistati kehtetuks korraldus nr 305 täies ulatuses. Korraldus nr 124

6(13)

jõustus 15. aprillil 2022. Seega on korraldus nr 305 alates 15. aprillist 2022 kogu ulatuses

kehtivuse kaotanud.

9. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusaluses korralduses

kehtestatud meetmed ja piirangud olid nende kehtimise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks

vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning aitasid nende

kehtimise ajal kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele.

Käesoleva otsuse tegemise seisuga on korralduse nr 305 õiguspärasust kontrollitud erinevates

kohtumenetlustes, milles kohtud on läbivalt leidnud, et korraldus nr 305 on õiguspärane (Tallinna

Halduskohtu jõustunud otsused haldusasjades nr 3-21-2392, 3-21-2550, 3-21-2714, 3-21-2030, 3-

21-2735, 3-21-2503, 3-21-2734, 3-21-2732, 3-21-2683 ja 3-21-2720; Tallinna Ringkonnakohtu

otsus nr 3-21-2210 ja 3-21-2458). Riigikohtu PSJV kolleegium hindas lahendis nr 5-22-4

korralduse nr 305 andmise aluseks olnud õiguslike aluste põhiseaduspärasust. Kohus tugineb

käesoleva otsuse tegemisel muu hulgas kohtupraktikas juba väljendatud seisukohtadele neid täies

ulatuses üle kordamata.

10. Vaidluse põhisisuks on küsimus sellest, kas korralduses nr 305 nimetatud tegevustes

osalemiseks kaebaja, kui läbipõdenud ja antikehi omava inimese suhtes vaktsineeritud inimestest

erinevate piirangute kohaldamine oli õiguspärane. Kaebaja leiab, et kehtestatud piirangud ei olnud

tema suhtes põhjendatud ega proportsionaalsed ning teda koheldi vaktsineeritud inimestega

võrreldes põhjendamatult erinevalt, välistades mh isegi võimaluse negatiivse testitulemuse alusel

reguleeritud tegevustes osaleda. Kaebuse väited seonduvad peamiselt COVID-19 haiguse vastu

vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute põhjendamatult ebavõrdse kohtlemisega. Haiguse

läbipõdenud isikutel on kaebaja hinnangul tõenäosus uuesti nakatumiseks ja teiste isikute

nakatamiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud inimestel.

11. Vaidlus puudub selles, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikuid koheldi korraldusega nr 305

erinevalt. Vaidlus on selle üle, kas selline erinev kohtlemine oli põhjendatud ja proportsionaalne.

Mitte igasugune ühe isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole aga käsitatav

diskrimineerimisena. Tallinna Ringkonnakohus leidis otsuse nr 3-21-2210 punktis nr 10, et

põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise, ehk diskrimineerimisega on tegemist

siis, kui piirang pole formaalselt (norm pole kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ja

parlamendireservatsiooni arvestades või ei vasta õigusselguse põhimõttele) või materiaalselt

põhiseadusega kooskõlas. Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb selgitada

välja, kas piirangul (erineval kohtlemisel) on legitiimne (põhiseadusega kooskõlas olev) eesmärk

ning kas piirang on mõistlik ja asjakohane (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne 20201, § 12 kommetaar, p-d 12 jj). Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste

põhiõiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga,

aktsepteeritakse ka võrdse kohtlemise seaduse § 9 lg 1 järgi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve (PSJV) kolleegium on oma 31.oktoobri 2022 otsuses nr 5-22-4 samuti leidnud, et

korraldusega kehtestatud piirangud riivasid paljude isikute mitmeid põhiõigusi, et riivet ei saa

pidada väheintensiivseks ning et piirangud riivasid muuhulgas võrdsuspõhiõigust (p 46, 50).

Samas ei leidnud Riigikohus, et piirangud oleksid olnud õigusvastased. Riigikohus märkis, et

NETS-i sätetest tulenenud volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa

põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne grupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega

piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik (p 56).

Seonduvalt vaktsineerimisega seotud kehalise puutumatuse riivega leidis Riigikohtu PSJV

kolleegium, et riive intensiivsust vähendab seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse

vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus (p 49).

12. Kaebuse üks põhiargument on, et asjaolu, et läbipõdemistõendi kehtivusaeg on lühem kui

vaktsineerimistõendi kehtivusaeg, oli diskrimineeriv ning riivas kaebaja võrdsuspõhiõigust.

Kaebaja leiab, et ka vaktsineeritud nakatuvad ja levitavad viirust ning läbipõdenute (nagu kaebaja)

1 https://põhiseadus.ee/sisu/3483/paragrahv_12

7(13)

õiguste ja vabaduste piiramine suuremas ulatuses võrreldes vaktsineeritutega on põhjendamatu ja

vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

13. Vastustaja on korralduse nr 305 seletuskirjas2 Maailma Terviseorganisatsooni (WHO)

veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendanud, et SARS-CoV-2 põhjustav COVID-19 on

nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada

nakatunuga lähikontaktis olles. Vastustaja on seejuures arvestanud, et SARS-CoV-2 näol on

tegemist viirusega, mille kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning

eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks

ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate

inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda. Sellises olukorras oli

põhjendatud teatud tegevustes osalemiseks selliste piirangute kehtestamine, mis olemuslikult

vähendasid inimestevahelisi kontakte.

14. Kaebaja on kaebuses viidanud mitmetele uuringutele ning teadlaste avaldatud seisukohtadele,

millest kaebaja hinnangul järeldub läbipõdenute parem immuunkaitse. Kohtu hinnangul tuleb

selliste uuringute tulemuste osas arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle

vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav sest vastavaid uuringuid on

võimalik teha kontrollitud tingimustes. Läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise

aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse

inimene läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta

põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega)3. Vaktsineerimisel, kui paremini

kontrollitaval meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. Ebaselge on ka

see, kas ja kuivõrd ühe viirustüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus

kaitseb teiste viirustüvede põhjustatud haiguse eest. Lisaks on praeguseks kujunenud

kohtupraktikas rõhutatud, et üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane

arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate

tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), Eesti-spetsiifilise teadmise osas on aga eriline

roll Teadusnõukoja koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel. Kohtu rolliks saab

olla selle hindamine, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes

lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid

rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse.

15. Seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, tunnustatakse valdavas

osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugines ECDC 10. mai 2021

tehnilisel raportil4, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest

arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. Sellel tugineb ECDC ametlik

seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva

jooksul ning sellel seisukohal põhinesid ka Eestis kehtestatud erandid inimestele, kes olid COVID-

19 läbi põdenud 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist. ECDC suuniste kohaselt on teadmised

SARS-CoV-2-ga nakatunud inimeste immuunsuse kestusest piiratud ning ei ole veel kindlaks

tehtud, kas ja milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja nakkuse vastase kliinilise kaitse

vahel. Samuti ei saa antikehade tuvastamist ja määramist kasutada kaitsva immuunsuse otsese

näitajana, muu hulgas, kuna ei ole teada, milline antikehade tase kaitseks taasnakatumise eest

(vastustaja 29.11.2021 vastuse lisa 4). Seega ei ole ühegi inimese puhul võimalik tõsikindlalt

kindlaks teha, kui kaua läbipõdemise järgselt immuunkaitse püsib. Võib leidida inimesi, kelle

kaitse püsib märkimisväärselt kauem kui 180 päeva, kuid ka selliseid, kellel kaitset ei tekigi või

2 Vt Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmise

seletuskiri. Internetis leitav nt aadressi https://www.kriis.ee/covidi-kriisi_juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/

kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja seletuskirjad#korraldus-305 vahendusel

3 Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda

kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole –Laboratory-Confirmed COVID-19 Among Adults Hospitalized with COVID-19–Like Illness

with Infection-Induced or mRNA Vaccine-Induced SARS-CoV-2 Immunity — Nine States, January–September 2021 | MMWR (cdc.gov)

4 https:/www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-for-SARS-COV-1-in-the-context-of-Digital-Green-Certificate.

8(13)

see püsib väga lühikest aega. Kuna läbipõdemisega kaasnev kaitse ei olnud objektiivselt

mõõdetav, ei saanud individuaalse kaitse olemasolust piirangute ega nendest erandite

kehtestamisel lähtuda. Samal seisukohal on olnud ka Teadusnõukoda oma 20.01.2022 seisukohas

(vastustaja 18.05.2022 menetlusdokumendi lisa 1), milles on selgitatud, et antikehade testi

positiivne vastus näitab inimesel on olnud kontakt viirusega, kuid ei näita otseselt antikehade

tegelikke kaitseomadusi. Olemasolevate antikehade testidega ei saa mõõta antikehade SARS-

CoV-2 ogavalguga seondumise tugevust ega viiruse neutraliseerimisvõimet ega teada, mis laadi

antikehadega on tegemist. Test näitab vaid antikehade hulka. Seega, koroona antikehad veres

näitavad, et inimene on viiruse läbi põdenud aga nende taseme järgi ei saa teha otseseid järeldusi,

kui hästi on inimene uue omnikrontüve puhul raske haigestumise eest kaitstud. Teadusnõukoja

selgituste kohaselt on COVID- tõendite väljastamiseks vaja määratleda piirmäär, millest kõrgem

väärtus oleks tõendi väljastamise aluseks, kuid puudub teaduslikult põhjendatud antikehade

piirmäär, mille korral saaks öelda, et see tagab efektiivse kaitse haiguse vastu. Ka varasemas

kohtupraktikas on leitud, et ei ole selget teadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saadav

immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks

märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta ning et vastustaja poolt viidatud ECDC

dokumentides avaldatu põhjal saab teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt

aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise

risk madal 180 päeva jooksul (nt Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-21-2735, p 20,

p 16; 3-21-2250, p 19; 3-21-2714, p 17). Tallinna Halduskohus on käesoleva kaebusega

analoogsetes ning praeguseks jõustunud kohtulahendites leidnud, et piirangud, mis on mõnevõrra

leebemad isikute suhtes, kes on COVID-19 vastu vaktsineeritud, võrreldes isikutega, kes on

COVID-19 läbi põdenud, ei ole läbipõdenute suhtes diskrimineerivad, vaid tegemist on

vaktsineeritud isikute põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub iseenesest lubatud eesmärgist

propageerida vaktsineerimist ning tõkestada COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut

vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas võimalikult ulatusliku immuniseerimise teel (Tallinna

Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-2735, p 9; 3-21-2250 p 18; 3-21-2714, p 16; 3-21-2734, p

23).

16. Teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas on olnud oma järelduses lünklikud

(nt ECDC 24.11.2021 riskihinnangu lk 18 ja 29-30)5 ega ole võimaldanud üldistatult väita, et

vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline

või läbipõdenute puhul on kaitse isegi tõhusam (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 3-12-

2412, 3-21-2473). ECDC 01.09.2021 tehnilises raportis on leitud, et koroonavastane

vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete

haigusvormide, hospitaliseerimise ja surmade ohtu6. Kaebuses viidatud üksikuuringud, teadlaste ja

arstide seisukohad ega statistika ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad läbipõdenute

organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismis efektiivne

kaitsevõime määramata aja jooksul. Ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18) on rõhutatud, et

nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida

ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Praegusel hetkel puudub seega üldtunnustatud

teaduslik teadmine sellest, kui pikaajalist kaitset pärast haiguse põdemist verre jäävad antikehad

inimestele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunsuse tagamiseks vajalik ning millise aja

jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Eestis ei saa teha veenvaid järeldusi selle

kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta, sest neist

ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda paljudest erinevatest teguritest, nt asjaolust, et täielikult

vaktsineerituid on Eestis rohkem kui haigusest tervenenud isikuid, kõik varasemad nakatumised ei

pruugi olla PCR-testiga tuvastatud aga ka sellest, et kohaldatavate piirangute tõttu ongi teiste

hulgas haiguse varem läbipõdenutel nakatumise võimalusi olnud nt vaktsineeritud inimestest

5 Assessing the current SARS-CoV-2 epidemiological situation, projections for the end-of-year festive season and strategies for response in the

EU/EEA, 17th update (europa.eu)

6 Interim public health considerations for the provision of additional COVID-19 vaccine doses (europa.eu)

9(13)

vähem. Seega ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud

haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem

tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus

nr 3-21- 2179, p 11).

17. Seega, isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla

pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide

võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on

oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Kuna seni puudusid usaldusväärsed

mõõdikud mis võimaldanuks prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu

kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres, tuleb pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste

piiramist eelkõige neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat

immuunsuskaitset eeldada ei saanud, kuhu eelnevalt toodud põhjustel kuulusid ka läbipõdenud

pärast 180 päeva möödumist. Nimetatust tulenevalt tuleb pidada põhjendatuks korralduses nr 305

üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite tegemist, mis

soodustasid just vaktsineeritud inimesi.

18. Kohus nõustub kaebajaga, et ehkki negatiivne testitulemus peaks üldjuhul kinnitama, et isik

testi tegemise hetkel nakkusohtlik ei ole, on vastustaja põhjendatult selgitanud, et välistatud ei ole

inimese nakatumine peale testi tegemist ning et negatiivne testitulemus ei kaitse ka testi teinud

isikut ennast. Isik võib olla enne testi tegemist viirusega kokku puutunud, anda negatiivse testi

ning muutuda seejärel nakkusohtlikuks. Vastustaja on selgitanud, et on lähtunud Teadusnõukoja

soovitustest eesmärgiga leida konkureerivaid õigushüvesid arvestades parim lahendus ning ka

Teadusnõukoja hiljutise hinnangu kohaselt ei ole seni olnud põhjust taastada testimise võimalust

varasemal kujul, kus antigeeni test kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, kuna see ei ole

omnikrontüve leviku tingimustes mõistlik (vastustaja 22.03.2022 vastuse lisa 1). Ka

kohtupraktikas on leitud, et oli õiguspärane kaotada negatiivse testitulemuse alusel kehtestatud

erand tegevuspiirangutele. Kohus on oma praktikas leidnud, et negatiivne testitulemus kinnitab

küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast

nakkusohu eest. Kohus on märkinud, et ka COVID-19 läbipõdenud kaebaja puhul

immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist eeldada ei saa (Tallinna Halduskohtu

otsused asjades nr 3-21-2735, p 22; 3-21-2550, p 20; 3-21-2734, p 21).

19. Kaebuse üheks oluliseks argumendiks on ka väide, et kuna vaktsineerimine ei tõkesta viiruse

levikut, siis oli erinev kohtlemine põhjendamatu. Kohus nõustub, et vaktsineerimine tõenäoliselt

tõesti ei suuda tagada nakkusohu tõrjumist iga üksikjuhtumi korral. Ka kohtupraktikas on

väljendatud seisukohta, et pikemas perspektiivis ja erinevate viirusetüvede ilmnemisel ei ole

vaktsineerimine nakatumise ärahoidmisel osutunud nii tõhusaks kui loodeti, arvestades nt asjaolu,

et 2021. a sügistalvel teatasid mitmed väga kõrge vaktsineerimismääraga Euroopa riigid uutest

nakatumisrekorditest (Tallinna Ringkonnakohtu määrus 28.01.2022, nr 3-21-2547, p-d 14 ja 15).

Samas ei nõua meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust. Olemasolevate teadmiste

valguses ei saa väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt

ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku

kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on

selgitatud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele

tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest ka see, et osa teadlasi on teistsugusel

seisukohal (nt Riigikohtu määrus 25.11.2021, nr 3-21-2241; Tallinna Ringkonnakohtu määrus

02.12.2021, nr 3-21- 2473). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel seega lähtuda sel hetkel

olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine, isegi kui selle tõhusus ei vastanud

esialgselt loodetule, annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunsuskaitse. Järeldust, et

koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise

haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetab ka ECDC

10(13)

01.09.2021 tehniline raport7. Samuti on vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava

viiruse leviku tõkestamisel kinnitanud Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et

vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning

vaktsineerimine on soovitatud. Kaebaja poolt esitatud uuringud ja seisukohad ei lükka ümber

eelnevaid üldisi järeldusi. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 (p-d 27-31), et

teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei

taksita see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmed koroonaviiruse teemal

täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid

täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks.

Riigikohus viitas muu hulgas ka asjaolule, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid

leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega

võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

20. Seega on vaktsineeritud inimeste soodsam kohtlemine muu hulgas põhjendatav ka eesmärgiga

saavutada elanikkonna suurem vaktsineeritus selleks, et viiruse edasine levik oleks olemasolevate

vahenditega paremini kontrollitav. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada korraldusega nr 305

kehtestatud keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel on haiguse

läbipõdemisest möödas üle 180 päeva, kaebaja suhtes ilmselgelt meelevaldseks.

21. Kohus leiab, et kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne, kuna seda õigustas ülekaalukas

avalik huvi tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine. Piirangute ja meetmete

eesmärk oli piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida

meditsiinisüsteemi ülekoormamist ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Ka

kohtupraktikas on leitud, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest

riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam (Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrus nr 3-21-

2799, p 8). Ka Riigikohtu hinnangul on inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus kaalukas

põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste, sh seaduse reservatsioonita

põhiõiguste piiramiseks. Põhiseadus nimetab nakkushaige isoleerimist või nakkushaiguste leviku

tõkestamist ka sõnaselgelt legitiimseks eesmärgiks

mitmete kvalifitseeritud

seadusereservatsiooniga põhiõiguste piiramisel (PS § 20 lõike 2 punkt 5, § 29 lõige 2, § 34 ja §

47) (Riigikohtu PSJV kollegiumi otsus nr 5-22-4 p 68). Kaebaja poolt esitatud tõenditest ei

järeldu, et tema õigused olid antud olukorras kaalukamad, kui avalik huvi. Kaebajal endal ei

saanud olla kindlat teadmist sellest, et tal oli immuunsuskaitse COVID-19 vastu, mistõttu on ka

põhjendamatud kaebaja väited, et vastustaja pidi korralduse nr 305 kontekstis hindama kaebaja

tõenäosust viirusesse nakatuda. Ka Riigikohus ei leidnud otsuses nr 5-22-4, et tegemist oleks

piirangutega, mis oleksid oma intensiivsuste tõttu igal juhul õigusvastased. Kohus leiab, et

piirangute intensiivsus oli vastavuses nende eesmärgiga vähendada COVID-19 levikut ning

seeläbi kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus.

Vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestati lisameetmed ja -piirangud, sest nimetatud grupil oli

olemasoleva teadmise kohaselt suurem tõenäosus haigestuda ja sattudes haiglasse põdeda haigust

raskelt. Sellest nähtuvalt oli piirangute eesmärk muu hulgas vaktsineerimata inimeste, kui enam

ohustatud inineste grupi kaitse haigestumise eest. Nimetatud eesmärkidest lähtuvalt oli

piirangutega kaebajale õigustele kaasnenud riive proportsionaalne.

22. Kohus leiab, et vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes ei kujutanud endast

diskrimineerimist ja kaebaja võrdsuspõhiõiguse riivet. Nimetatud seisukohta kinnitab ka

kohtupraktika (nt Tallinna Halduskohtu 28.12.2021 otsus nr 3-21-2210 p 4). Antud juhul oli

COVID-19 haiguse läbipõdenud vaktsineerimata kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes

vaktsineeritud ja tõendatud immuunkaitsega isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega

suurendada elanikkonnas COVID-19 viiruse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et

viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi

toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Kohtupraktikas ei

7 Interim public health considerations for the provision of additional COVID-19 vaccine doses (europa.eu)

11(13)

ole leitud, et eesmärk võimalikult suure COVID-19 immuunsuse saavutamiseks vaktsineerimise

teel on meelevaldne (nt Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2735, p 11). Olukorras,

kus elanikkonna vaktsineerituse tase oli ebapiisav ning viiruse levik intensiivne, oli põhjendatud

vastustaja poolt meetmete rakendamine inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks. Vastuseks

kaebaja väitele seonduvalt Hiina näitega märgib kohus, et praeguse olukorra kohta Hiinas ei ole

piisavalt andmeid selleks, et teha nimetatust järeldusi käesolevas asjas. Enamikes korralduse p-s

10 nimetatud tegevustes osales reeglina suur hulk inimesi, mis suurendas paratamatult inimeste

vaheliste kontaktide arvu ning viiruse leviku võimalusi. Kuivõrd immuunkaitseta isikutel (sh

kaebajal) oli võrreldes vaktsineeritud inimestega oht kergemini nakatuda ning viirust edasi kanda,

siis aitas viiruse leviku tõkestamisele paratamatult kaasa immuunkaitseta inimestele piirangute

seadmine üritustest osa võtmisel. Kohus leiab ka, et ehkki võimalikud alternatiivid ei olnud

reguleeritud tegevustes füüsilise osalemisega täiesti samaväärsed, ei välistanud vaidlusalused

piirangud kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult.

Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides

sätestatud piirangute kohaldamist edaspidi vältida. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja õiguste

riivet võib küll jaatada, kuid riive kaebaja õigustele oli COVID-19 pandeemia ohjamise ja muude

korralduse nr 305 eesmärkide seisukohalt proportsionaalne.

23. Kaebaja leiab, et korraldus nr 305 taotles keelatud eesmärki, kuivõrd vaktsineerimise

propageerimine ei ole lubatud eesmärk. Riigikohtu PSJV kolleegium leidis oma otsuse nr 5-22-4

p-s 48, et piirangutest vabaneda võimaldas korralduse kehtimise ajal üksnes vaktsineerimine või

haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine lisaks lühiajaliselt kehtinud eranditele. Olgugi, et

puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus end vaktsineerida, tähendas selline riive kaudselt

vaktsineerimisnõude kehtestamist. Kohus märgib, et samas ei pidanud Riigikohus kaudset

vaktsineerimisnõuet õigusvastaseks. Riigikohus märkis seoses vaktsineerimisega täiendavalt, et

kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendas koroonahaiguse vaktsineerimine

surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis ka, et vaktsineerimine ei

alanda inimväärikust (PS § 10) arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga

vähendamisel (p 50). Riigikohus rõhutas, et vaidluse all olnud korralduste (nr 305 ja nr 212)

andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide

soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhinesid nii testimisel kui ka praktilisel

rakendamisel (p 50). Ka Tallinna Halduskohtu praktikas (nt 28.12.2021 otsus nr 3-21-2210 p 11,

11.01.2022 otsus nr 3-21-2469 p 13) on leitud, et tegemist oli küll vaktsineeritud isikute

sooduskohtlemisega, mis oli aga õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku

nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 29.11.2022 lahendis nr 3-21-2210 koos viidetega asjaomasele

kohtupraktikale, et teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus

(PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust

nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus.

Koroonavastase kaitsesüstinõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh

arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised

(haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). Kohus leiab käesoleva kaebuse

kontekstis, et avalikule võimule ei saanud vaktsineerimise propageerimist ette heita. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et õige ei ole kaebaja seisukoht, justkui oleks vaktsineerimise

propageerimine olnud õigusvastane.

24. Kaebaja on tõstatanud küsimuse sellest, et korralduse nr 305 alusel isikuandmete töötlemine

on olnud õigusvastane. Kaebaja on välja toonud, et nakkusohutustõend, millel on märgitud selle

kandja immuniseerimise viis ja hetk, ei ole andmete minimeerimise printsiibist tulenevalt

õiguspärane, kuna sisaldab rohkem andmeid, kui selle eesmärgi täitmiseks vajalik. Kohus nõustub

vastustajaga, et õiguslik alus tõendi kontrollimiseks ehk isikuandmete töötlemiseks võib esiteks

olla õigusakt, tulenevalt IKÜM artikkel 6 lg 1 p-st c (isikuandmete töötlemine on seaduslik juhul,

kui see on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks) või teiseks nõusolek IKÜM

12(13)

artikkel 6 lg 1 p a alusel. Kohus ei nõustu vastustajaga, et nõusolek oleks vabatahtlik, kuna isikul

oli kohustus tõend esitada, kui ta soovis osaleda korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes.

Samas ei olnud tõendi kontrollijale nähtuv teave ülemäärane, vaid vajalik, et kontrollija saaks

oma ülesannet nõuetekohaselt täita. Tegemist oli ka väga lühiajalise andmetega tutvumisega.

Tavapäraselt ei teostanud ükski ürituse korraldaja detailset kontrolli tõendil olevate andmete osas,

vaid piirdus tõendil oleva QR koodi kontrolliga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

isikuandmete töötlemine ei olnud õigusvastane.

25. Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses korralduse nr 305 andmise õiguslike aluste NETS §

27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat põhiseadusega

kooskõlas. Riigikohus asus seisukohale, et Vabariigi Valitsus ei ületanud volitusnormidest

tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Riigikohus möönis, et sõltumata korralduste

pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas Vabariigi Valitsus

pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes

epidemeoloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu

arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid Vabariigi Valitsusel kehtestada

võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse

epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole

piiranguid alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi

kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega

volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise

tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude

põhiõiguste tagamise vajaduse.

26. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

MENETLUSKULUD

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik

13(13)