2-22-8523/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

02. veebruar 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-8523

Tsiviilasi

AS Saaremaa Piimatööstus hagi Imlitex Eesti OÜ vastu

kahju 151 456,76 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

177 465,15 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

AS

Saaremaa

Piimatööstus,

registrikood

10053871, aadress Pikk tn 64, Kuressaare linn, Saaremaa,

93851; lepinguline esindaja E J, (xxx)

Kostja: Imlitex OÜ, registrikood 14255502, aadress Pärnu

mnt

141,

Tallinn,

11314;

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Marko

Pikani

(marko.pikani@glimstedt.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Rahuldada hageja AS Saaremaa Piimatööstus hagi kostja Imlitex Eesti OÜ vastu

151 456.76 euro ja viivise nõudes.

2. Välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja AS Saaremaa Piimatööstus kasuks kahju

151 456.76 eurot.

3. Välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja AS Saaremaa Piimatööstus kasuks

07.06.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8945,08 eurot ja TsMS § 367 alusel

lisanduv viivis alates 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras

0,05% tasumata põhivõlalt päevas.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta tsiviilasja menetluskulu täies ulatuses kostja kanda.

2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hageja palub 07.06.2022 esitatud hagi kohaselt välja mõista kostjalt Imlitex Eesti OÜ hageja

AS Saaremaa Piimatööstus kasuks välja võlgnevus summas 151 456,76 eurot, sh põhivõlg 142

511,68 eurot ja 07.06.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8945,08 eurot; TsMS § 367

alusel lisanduv viivis alates 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras

0,05% tasumata põhivõlalt päevas, kusjuures viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni mõista välja

kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest ning jätta menetluskulud kostja kanda ja

kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

2. AS Saaremaa Piimatööstus sõlmis 18.03.2019 Imlitex Eesti OÜ-ga fikseeritud hinnaga

elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001, mille kohaselt kostja kohustus müüma hagejale

elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga

41,35 eur/MWh. 04.11.2021 sai hageja kätte kostja poolt 30.09.2021 saadetud teate lepingu

ülesütlemise kohta, milles Imlitex Eesti OÜ teatas VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes lepingu

erakorralisest ülesütlemisest alates 01.10.2021. Lepingu ülesütlemist põhjendas kostja ootamatu

turuolukorraga ja erakordselt kõrgete elektri hindadega hulgimüügiturul, mis ei võimalda oma

kohustusi elektri müügilepingute alusel täita. Hageja saatis 09.11.2021 kostjale lepingu täitmise

nõude, mis sisaldas ka lepingu ülesütlemise avaldust koos täiendava tähtaja andmisega rikkumise

lõpetamiseks hiljemalt 12.11.2021. Kostja vaidles sellele vastu, hageja edastas 21.12.2021

kostjale kahjunõude 2021 novembri elektritarbimise hinnavahe hüvitamiseks. Hageja saatis

kostjale 11.01.2022 kahjunõude 2021 detsembri tarbimise hinnavahe hüvitamiseks, avaldades

samas valmisolekut kompromissläbirääkimisteks. Hageja tegi kahjuhüvitise maksmiseks

ettepaneku summas 71 255 eurot, kostja ei vastanud.

3. Hageja nõue tuleneb tähtajalisest elektrienergia müügilepingust, millele vastavalt VÕS § 208

lg 3 kohaldatakse asja müügilepingu sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus

eseme olemusega. Elektrienergia müügilepinguga seonduvat reguleerib lisaks eriseadusena

elektrituruseadus (ELTS). Hageja põhinõudeks on kahjunõue, mis tuleneb kostja poolsest

elektrienergia müügilepingu olulisest rikkumisest alates 01.11.2021, mille tõttu on hageja lepingu

üles öelnud alates 13.11.2021 pärast kostjale 09.11.2021 kirjas antud täiendava tähtaja edutult

möödumist. Kostja eelneval 30.09.2021 ülesütlemisavaldusel ei olnud õiguslikku tagajärge, kuna

kostjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks. Kostja tugines 30.09.2021 lepingu lõpetamise teates

lepingu erakorralise ülesütlemise alusele vastavalt VÕS § 196 lõikele 1, põhjendades lepingu

lõpetamist ootamatu turuolukorraga ja erakordselt kõrgete elektri hindadega hulgimüügiturul, mis

ei võimalda oma kohustusi elektri müügilepingute alusel täita. Müügilepingu üldtingimuste

punktis 7.3 oli sätestatud ammendav loetelu lepingu ülesütlemise alustest ning kostjal ei olnud

õigust seda loetelu VÕS § 196 lõikele 1 tuginedes omavoliliselt laiendada.

4. Üldtingimuste p 7.3. kohaselt võib lepingu enne lõpptähtaega üles öelda järgmistel juhtudel: a)

Poolte kirjalikul kokkuleppel poolte vahel kokkulepitud tingimustel enne ettenähtud perioodi

lõppemist. b) Kui leping on tähtajatu, siis ühepoolselt teatades teisele Lepingupoolele

ülesütlemisest vähemalt 1 (üks) kalendrikuu ette. Kui see periood ei lõppe kalendrikuu viimasel

päeval, siis lõpetatakse leping kalendrikuu viimasel päeval kell 24:00. c) Kui klient rikub oluliselt

lepingut, on tarnijal õigus leping ühepoolselt ilma kohtusse pöördumata üles öelda. Sellisel juhul

peab tarnija kliendile lepingu ülesütlemisest vähemalt 10 (kümme) kalendripäeva ette teatama.

Üldtingimuste p 7.3 loetletud lepingu lõpetamise aluseid käesoleval juhul ei esinenud. Lepingule

täiendavalt sätestab ELTS § 92 lg 1 alused, millal elektrilepingu ülesütlemine müüja poolt on

lubatud. ELTS § 92 lg 1 sätestab, et müüjal on õigus elektrileping üles öelda juhul, kui

elektrienergia tarbija on lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud ega ole rikkumist müüja

antud mõistliku aja jooksul vastanud või kui elektrienergia tarbija on kasutanud elektrienergiat

ebaseaduslikult või on tahtlikult või raske hooletuse tõttu kahjustanud mõõteseadme plomme või

taatlusmärgiseid.

5. ELTS § 92 lg 41 annab müüjale õiguse elektrileping üles öelda enne kokkulepitud tähtpäeva,

kui lepingujärgne tarbimiskoht on võõrandatud ning tarbijal puudub selle kasutamiseks seaduslik

alus. Ka sellised asjaolud puudusid. Lepingu üldtingimuste p-s 7.3 ega seaduses sätestatud lepingu

lõpetamise aluseid käesoleval juhul ei esinenud, ei olnud kostjal õigus hagejaga sõlmitud

tähtajalist lepingut üles öelda. Kui asuda seisukohale, et lepingus loetletud lepingu lõpetamise

alused ei piiranud kostja võimalust lepingut üles öelda ka muul mõjuval põhjusel VÕS § 196 lg 1

tähenduses, ei saa kostja 30.09.2021 ülesütlemisavaldust pidada kehtivaks. VÕS § 196 lg 1

kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud

tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kostja tugines

lepingu ülesütlemise avalduses ootamatule turuolukorrale ja erakordselt kõrgetele elektri

hindadele hulgimüügiturul, kuid ei ole seejuures kaalunud ega arvestanud mingilgi määral

lepingupartneri huve, sh õigustatud ootust tähtajalise lepingu kehtima jäämise osas kuni

kokkulepitud tähtaja lõpuni ja negatiivseid tagajärgi, mille lepingu lõpetamine kaasa toob.

6. Lepingu kohaselt kohustus kostja müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud

tähtaja jooksul, s.o 01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga 41,35 eur/MWh. On tavapärane, et

fikseeritud hinnakokkuleppega elektrienergia müügilepingud sõlmitakse hinna tasemega, mis on

kõrgem vastava hetke maailmaturu hindadest. Elektritarbija on valmis sellises lepingus maksma

turuhinnast kõrgemat hinda just seetõttu, et tagada kindlus hinnapüsimise vastu lepingu tähtaja

lõpuni. Hageja täitis sellist tema jaoks mõnevõrra kulukama, kuid riskivaba lepingu

hinnakokkulepet kogu lepingu kehtivuse aja jooksul alates maist 2019. Kostja poolt energiamüügi

lõpetamise hetke seisuga oli lepingu lõpuni jäänud veel vaid 2 kuud. Tähtajalise lepingu

erakorraline ülesütlemine vaid 2 kuud enne lepingu tähtaja saabumist, kusjuures mistahes

alternatiive kaalumata ja lepingupartnerile välja pakkumata, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega

ega VÕS § 196 lg 1 sätestatud kohustusega arvestada lepingu ülesütlemisel mõlemapoolse huviga.

Elektriturul hindade tõus ei andnud kostjale automaatselt alust lepingut erakorraliselt üles öelda.

Leping oli sõlmitud kindlaks tähtajaks ja fikseeritud hinnaga just selleks, et kaitsta kokkulepitud

perioodi vältel hagejat elektrihinna tõusu riski vastu. Kostja elektrienergia müüjana võttis lepingu

sõlmimisel ja fikseeritud hinnakokkulepet sõlmides teadlikult selle riski enda kanda, mis ongi

fikseeritud hinnaga lepingute põhiline ja olemuslik tunnus. Kostja pidi ette nägema oma

majandus- ja kutsetegevuses esinevaid riske, muuhulgas arvestama võimalusega, et elektrihind

tõuseb planeeritust enam. Tegemist on kostja äririskiga, mida ei saa üle kanda teisele lepingu

poolele.

7. 12.11.2021 kirjas tugines kostja alternatiivselt lepingu korralise ülesütlemise õigusele VÕS §

195 lg 3 alusel. VÕS § 195 lg 3 sätestab, et püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele

suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku

etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline

ülesütlemine). Nimetatud säte kohaldub seega üksnes tähtajatule kestvuslepingule. Poolte vahel

sõlmitud elektrienergia müügileping sõlmiti aga tähtajalise lepinguna kehtivusega kuni

31.12.2021, mistõttu VÕS § 195 lg 3 ei ole selle lepingu ülesütlemisel kohaldatav.

8. Kostjal puudus alus nii lepingu korraliseks kui ka erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu kostja

30.09.2021 ülesütlemisavaldus ei omanud õiguslikku tagajärge ning leping kehtis edasi ka pärast

kostja poolt teatatud lepingu lõppemise kuupäeva, s.o 31.10.2021. Leping lõppes alles hageja

poolt 09.11.2021 esitatud erakorralise ülesütlemise alusel alates 13.11.2021.

9. Kostja lõpetas hagejale elektrienergia tarnimise alates 01.11.2021, rikkudes seeläbi lepingus

sätestatud kohustust varustada hagejat elektriga kuni lepingu tähtaja lõpuni ehk kuni 31.12.2021.

3.9.2. Hageja käsitas kostja käitumist olulise lepingu rikkumisena ning esitas 09.11.2021 kostjale

nõude rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks ja elektrienergia müügi taastamiseks vastavalt

kokkulepitud tingimustele. 09.11.2021 kirjas andis hageja kostjale mõistliku tähtaja rikkumise

lõpetamiseks VÕS § 114 lg 1 tähenduses. Samuti teatas hageja kostjale kooskõlas VÕS § 116 lg-

ga 5, et kui kostja ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb hageja lepingu

ülesöelduks. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja

andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava

tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks.

Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust

taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid

reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele.

Riigikohus jäi nimetatud seisukoha juurde ka 29.03.2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-1, selgitades

otsuse p-s 11, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral ning VÕS § 116

lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse

täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Hageja 09.11.2021

ülesütlemisavalduse tagajärg saabus pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist (tähtaja

viimane päev oli 12.11.2021) automaatselt, kuna kostja ei lõpetanud antud tähtaja jooksul

rikkumist, vaid keeldus sellest. Leping lõppes seega hageja ülesütlemisavalduses nimetatud

kuupäevast ehk alates 13.11.2021. Lepingujärgse elektrienergia hinna (41,35 eur/MWh) ja

asendustehingust tuleneva hinna vahe näol on hagejale tekkinud kahju, mis 2021.a. novembri ja

detsembri kuu eest oli kokku 142 511,68 eurot (sh novemeber 57 918,78 eurot ja detsember 84

592,91 eurot. Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt vastutavad lepingupooled üksnes otsese

varalise kahju eest, mis kuulub hüvitamisele hiljemalt 30 päeva jooksul alates nõude esitamisest,

tingimusel, et vastav kahju on tõendatud.

10. Hageja esitas kostjale nõude novembri kuu hinnavahe hüvitamiseks 21.12.2021 ning nõude

detsembri kuu hinnavahe hüvitamiseks 11.01.2022, millest tulenevalt saabus novembri eest

esitatud nõude täitmise tähtpäev 20.01.2022 ja detsembri eest esitatud nõude täitmise tähtpäev

10.02.2022. Nõudekirjadele lisas hageja ka kahju tõendavad dokumendid ehk AS Eesti Energia

arved. Kostja ei ole hageja poolt esitatud kahjunõudeid tähtaegselt rahuldanud, mistõttu on

hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu

üldtingimuste p 6.3 kohaselt maksab lepingupool, kes ei tasu teisele lepingupoolele õigeaegselt,

tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivisintressi lepingu eriosas märgitud

määras. Lepingu eriosas märgitud viivisemäär oli 0,05% tasumata summalt päevas. Hagi

esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 8 945,08 eurot. Viivise täpsem

arvutuskäik nähtub hagile lisatud nõude arvestusest. Hageja nõuab kostjalt ka lisanduvat viivist

TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest

kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kostja vastuväited

11. Kostja hagi tunnista. 30.09.2021 esitas kostja hagejale ülesütlemise teate, millega ütles hageja

ja kostja vahel 18.03.2019 sõlmitud elektrienergia müügilepingu nr EE- 2019/001 VÕS § 196 lg

1 alusel erakorraliselt üles alates 01.11.2021. Seega on täidetud VÕS § 195 lg-st 1 tulenev lepingu

ülesütlemise formaalne eeldus. VÕS § 196 üks eesmärkidest on anda võimalus püsiva kohustuse

või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingute ülesütlemiseks mõjuval põhjusel, mis ei

ole seotud teise poole lepingu rikkumisega. Mõjuvaks põhjuseks on antud juhul elektrihindade

erakorraline tõus, mis ületab piiri, millega mõistlik majanduskutsetegevuse raames tegutsev

ettevõtja oleks pidanud arvestama. Kostja on lepingu ülesütlemist põhjendanud järgmiselt:

„Tulenevalt ootamatust turuolukorrast ja erakordselt kõrgetest elektri hindadest hulgimüügiturul,

ei saa Imlitex Eesti täita oma kohustusi elektri müügilepingute alusel ning peab elektri müügi

äritegevuse lõpetama või vastupidisel juhul muutub Imlitex Eesti maksejõuetuks“. Kostja selgitas

12.11.2021 hagejale, et: „Praegust ootamatut turusituatsiooni ja erakordselt kõrgeid elektrihindu

hulgimüügiturul ei oleks saanud Imlitex mõistlikult ette näha Lepingu sõlmimise hetkel. Sellist

turusituatsiooni ei ole kunagi esinenud ja mingil juhul ei saa seda käsitleda hariliku äririskina,

milleks Imlitex ja kõik teised elektri tarnijad oleks pidanud valmistuma ning millele tulnuks üles

ehitada ka äriplaanid“.

12. Kohtuasjas nr 3-2-1-84-10 on Riigikohus väljendanud järgmist seisukohta: „ Majanduse

normaalset toimimisviisi iseloomustab tsüklilisus, st selle aktiivsuse suurenemine ja vähenemine.

Samas ei välista kolleegium võimalust, et majanduse erakordne madalseis või hüppeline

hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal,

võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, seda eriti

pikemaks tähtajaks sõlmitud üürilepingute puhul“. Olgugi, et nimetatud kohtulahendis on

käsitletud üürilepingu ülesütlemist, on Riigikohus selgelt väljendanud mõttekäiku, et majanduse

normaalset toimimist iseloomustab küll tsüklilisus, kuid erakordseid asjaolusid, mis on

tsüklilisuse taustal eristatavad, võib pidada lepingu ülesütlemise aluseks. Kostja peab eelviidatud

kohtulahendis Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta käesoleva vaidluse raames asjakohaseks

olenemata viitest üürilepingutele, sest majandustsükleid käsitlev analüüs ei ole otseselt seotud

lepinguga, mille ülesütlemise üle arutletakse, ja analoogia korras saab samale Riigikohtu

loogikale tugineda käesoleva vaidluse puhul. Samuti nagu Riigikohus, leiab ka kostja, et

elektrihindade muutumine ehk tsüklilisus on normaalne, kuid selline elektrihindade hüppeline

tõus, mis viis kostja lõpuks 30.09.2021 teostatud lepingu ülesütlemiseni, on tsüklilisuse taustal

selgelt eristuv ning käsitletav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena. Kostja ei

öelnud lepingut üles koheselt pärast elektrihindade tõusu, kui olukord muutus lõplikult

kriitiliseks, oli kostja sunnitud peatama oma majandustegevuse ning ütlema üles kõik lepingud,

mille alusel kostja oma majandustegevuse raames elektrit müüs, sh hagejaga sõlmitud lepingu, et

vältida maksejõuetust.

13. Kostja ei nõustu hageja hagiavalduse p-s 3.6.2 esitatud seisukohaga, mille kohaselt,

müügilepingu üldtingimuste punktis 7.3 oli sätestatud ammendav loetelu lepingu ülesütlemise

alustest ning kostjal ei olnud õigust seda loetelu VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes omavoliliselt

laiendada. Pooled ei leppinud lepingus kokku, et poolte vahelisi suhteid reguleerib üksnes leping.

Kostja on seisukohal, et lepingu ülesütlemisel ei olnud ta piiratud üksnes lepingu punktis 7.3

sätestatud alustega, eelkirjeldatud olukord elektri hulgimüügi turul on käsitletav mõjuva

põhjusena ning kostja on lepingu õiguspäraselt VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelnud alates 01.11.

2021. Lepingu rikkumise tulemusena tekkis hageja väitel talle kahju summas 142 511, 68 eurot.

Hageja õiguskäsitlus ei ole antud juhul asjakohane, sest nagu käesolevast kostja vastusest juba

eelnevalt selgus, ütles kostja lepingu õiguspäraselt üles alates 01.11.2021. Kostja poolne kehtiv

lepingu ülesütlemine tähendab omakorda, et kostja ei olnud kohustatud osutama hagejale lepingu

alusel teenust alates 01.11.2021 ning seega ei rikkunud kostja ka lepingut. Samuti ei olnud hagejal

võimalik alates 13.11.2021 üles öelda lepingut, mis kirjeldatud kuupäeval ei olnud enam kehtiv.

Hageja poolt kirjeldatud kahju, s.o elektrienergia ostmiseks perioodil 01. november 2021 kuni 31.

detsember 2021 sõlmitud asendustehingute hinnavahe ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik

seos, mistõttu ei saa omistada vastutust hageja poolt kantud kulude eest kostjale.

Kohtu põhjendused

14. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.

15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

16. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest

ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2, kohus ei või otsuses ületada nõude piire

TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

17. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg

3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82

esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva ja kohustuse

täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

18. Asjaolud, millest kohus asja lahendamisel lähtuda saab, mille üle vaidlus puudub:

 AS Saaremaa Piimatööstus sõlmis 18.03.2019 Imlitex Eesti OÜ-ga fikseeritud hinnaga

elektrienergia müügilepingu nr EE-2019/001.

 kostja kohustus müüma hagejale elektrienergiat lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o

01.05.2019 kuni 31.12.2021 hinnaga 41,35 eur/MWh.

 kostja tarnis hagejale elektrit kuni 31.10.2021.

 hagejale tarnis alates 01.11.2021 elektrit Eesti Energia AS-lt, kahe kuu hinnavahe on 142

511,68 eurot.

 hageja esitas 09.11.2021 erakorralise ülesütlemise avalduse.

 kostja esitas 30.09.2021 teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta.

19. Vaidluse all ei ole, et hageja on vastavalt kostja tellimustele müünud elektrienergiat sellest

tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et on poolte vahel oli ostu-müügilepingust tulenev õigussuhe.

VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva,

valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi

ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

20. Hageja loeb VÕS § 196 lg 2 alusel lepingu ülesöelduks ning nõuab kostjalt lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kahju suuruse arvestus baseerub hinnavahe ulatuses.

VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS §

196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist

kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud

mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Käesolevas asjas on hageja vaidlustanud kostja poolt

lepingu ülesütlemise seoses teenuse mitteosutamisega alates 01.11.2021 ja kahju tekitamisega.

21. Nimetatud sättest tulenevalt on erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks eelkõige

olukord, kus kostja ei või kõiki asjaolusid ja ka mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda

lepingu jätkamist. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud 30.09.2021 lepingu ülesütlemise

teates märgitud asjaolusid. Kostja on põhjuseks toonud ootamatu turuolukorra ja erakordselt

kõrge elektrihinna hulgimüügiturul, mis sundis teda lepingu lõpetama või vastasel juhul

pankrotistuma.

22. Erakorraline ülesütlemine erisätte puhul tulnuks see elektrituruseadusest, milliseid aluseid

esile toodud ei ole. ELTS § 92 lg 4.1 annab müüjale õiguse elektrileping üles öelda enne

kokkulepitud tähtpäeva, kui lepingujärgne tarbimiskoht on võõrandatud ning tarbijal puudub selle

kasutamiseks seaduslik alus.

23. Pooled on kokku leppinud, et poolte kirjalikul kokkuleppel võib lepingu enne tähtaega üles

öelda, ning mh kui ei täideta üldtingimuste punktides 3.1-3.3 sätestatud kohustusi. Kostja on

tuginenud oma ülesütlemise teates VÕS §- le 196 lg 1. Kohus nõustub hagejaga, et müügilepingus

ja üldtingimustes olid pooled kokku leppinud tähtajalise lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused.

Kostjal oli võimalus arvestada ja prognoosida tähtajalise lepingu sõlmimisel elektrienergia hinda

ja lepingu muutmise või lõpetamise aluseid hagejaga kokku leppida lepingu sõlmimisel. VÕS §

196 näeb ette vajaduse mõlemapoolse lepingu poole huvide arvestamise. Antud juhul oli hageja

õigustatud lepingus märgitud hinnaga saama elektrienergiat kokkulepitud tähtaja jooksul.

Kuivõrd kostja poolt lepingu ülesütlemiseks puudub nii seaduslik kui lepinguline alus, on

ülesütlemine tühine. Vaidluse all ei ole, et kostja lõpetas elektrienergia tarne, seega ei täitnud ta

lepingulist kohustust ning hagejal oli alus lepingu ülesütlemiseks.

24. Asja menetluse käigus kohus tuvastab, kas võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

kas võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1

järgi vabandatav; kas võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju

oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul,

kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju

on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagi faktiliste asjaoludena on esile toodud, et (TsMS §

363 lg 1 p 2) kostja tegevuse tõttu pidi hageja ostma kallimat elektrienergiat, mistõttu on

tekkinud kahju. Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatus on sätestatud VÕS §-s 127. VÕS § 127 lg 1

kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu

ei oleks esinenud. Tegemist on varalise kahjuga, mida reguleerib VÕS § 132.

25. Kohus leiab, et eeltoodud põhjendustel on tõendatud, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud

lepingulist kohustust müüa hagejale elektrit kokkulepitud tähtaja jooksul. Müügilepingus oli

lepitud kokku elektrienergia tarneperiood 01.05.2019 00:00-31.12.2021 24:00. Kostja tarnis

hagejale elektrit kuni 31.10.2021. Tuvastatud on Eesti Energia AS arvetega, et kostja rikkumise

tõttu oli hageja sunnitud kostjaga sõlmitud lepingu üles ütlema ning ostma novembri ja

detsembrikuu jooksul elektrit kallima hinnaga. Hinnavahe tõttu on hagejale tekkinud kahju kokku

summas 142 511,68 eurot. VÕS § 135 lg 1, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust

taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi,

mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool

kohustust

rikkunud

lepingupoolelt

kahjuhüvitisena

nõuda

lepingujärgse

hinna

ja

asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. VÕS § 135 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud

lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust

taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe

tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult

aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud. Asendustehing

on tehing mis on tehtud mõistliku aja jooksul pärast taganemist mõistlikul viisil ja millega

saavutati sama eesmärk, mida peeti silmas lepinguga millest taganeti. Hageja on tõendanud

asendustehingu sõlmimise Eesti Energia AS esitatud arvetega perioodil 30.11.2021-31.12.2021.

Kostja väitel on ta lepingu üles öelnud koheselt pärast elektrihindade tõusu, samas ei ole esile

toonud ega tõendanud majanduslikku võimetust täita oma kohustust.

26. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seoses hagi rahuldamisega on

põhjendatud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis ja edasiulatuv viivis alates hagi

esitamisest 08.06.2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni lepingujärgses määras 0,05% tasumata

põhivõlalt päevas.

Menetluskulud

27. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

28. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

29. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik