2-22-128078/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 31.1.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-128078

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi X ja MTÜ Nõustamised

(likvideerimisel)

vastu

krediidilepingust

ja

käenduslepingust tuleneva võla ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

ringkonnakohtus

8626,08 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Krediidikaitse Grupp OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Päivi Margna

Kostjad MTÜ Nõustamised (likvideerimisel) ja X

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 28.12.2022 otsusele menetlusse

võtmisest.

2. Jätta X menetlusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud X kanda.

4. Kindlaksmääratavad apellatsioonimenetluse kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

2-22-128078

2

määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 27.7.2022 maksekäsu kiirmenetluses avalduse

MTÜ Nõustamised (likvideerimisel; laenusaaja, kostja I) ja X (käendaja, kostja II) vastu

solidaarselt 5068,09 euro saamiseks. Kostjad tunnustasid nõuet 4527,36 euro ulatuses ja

vaidlesid ülejäänud osas nõudele vastu, mistõttu anti asi lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 1.9.2022 kostjate vastu hagi (täpsustatud 5.9.2022 ja 17.10.2022 avaldustega),

milles palus kostjatelt solidaarselt tema kasuks välja mõista põhivõlg 4439,71 eurot, intress

1860,81 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 606,15 eurot

ja alates 2.9.2022 viivis 0,2% päevas põhivõla tasumata osalt päevas kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte rohkem kui 3093,33 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja laenusaaja 6.1.2022

laenulepingu nr Ci201723112, mille alusel anti laenusaajale laenu 5000 eurot kohustusega

tasuda laenusumma kasutamise eest intressi 5% kuus (60% aastas). Laenuandja kandis

laenusumma laenusaaja arvelduskontole 7.1.2022. Laenusaaja ja kostja II (kostja I juhatuse

liige) sõlmisid 6.1.2022 laenusaajale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

käenduslepingu nr CiK2017231121, mille kohaselt vastutab käendaja laenusaaja poolt

tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete

(eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste

ning kahju hüvitamise) eest kuni 10 000 euro ulatuses. Laenulepingu kohaselt kohustus

laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 18.7.2023.

Kuna laenusaaja rikkus korduvalt laenulepingut, ütles laenuandja laenulepingu erakorraliselt

üles alates 22.7.2022, millega muutus kogu laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks.

Hagi esitamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kokku 6906,67 eurot, sealhulgas põhinõue

4439,71 eurot, intress 1860,81 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivised 606,15 eurot. Laenulepingu p 6.3 järgi tuleb laekunud maksed arvestada esimeses

järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja

leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimaks tähtajaks tasumata laenu

katteks. Kostja I on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 1505,46 eurot.

26.7.2022 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja

loovutas laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid

nõuete loovutamisest samal päeval.

3. Kostjad teatasid 2.10.2022 avalduses, et tunnustavad hageja nõudeid 5000 euro ulatuses ja

vaidlevad ülejäänud osas hagile vastu.

4. Hageja vähendas 17.10.2022 avaldusega nõudeid, paludes kostjatelt välja mõista

5385,09 eurot (põhivõlg 4439,71 eurot, intress 540,73 eurot ja 1.9.2022 seisuga arvestatud

viivis 404,65 eurot) ning alates 2.9.2022 kuni põhivõla tasumiseni viivis 0,2% päevas, kuid

kokku mitte rohkem kui 4614,91 eurot.

5. Kostjad teatasid 20.11.2022 avalduses, et nõustuvad hageja nõudega 5385,09 euro ulatuses

tingimusel, et saavad võlga tasuda 100-euroste igakuiste osamaksetena.

2-22-128078

3

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus lõpetas menetluse 1521,58 euro väljamõistmist puudutavas osas hagist

osalise loobumise tõttu, rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

5385,09 eurot ning viivise (arvestatuna põhinõudelt 4439,71 eurot) määraga 0,2% päevas alates

2.9.2022 (kaasaarvatud) kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 4614,91 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja menetluskulud 1517,88 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

6.1. Kostjad on võtnud omaks kõik hagi aluseks olevad faktiväited. Kostja I on saanud

krediidilepingu alusel hageja nimetatud ulatuses ja tingimustel rahalise laenu ning kostja II on

taganud krediidilepingust tulenevaid nõudeid käendusega, vastutuse piirsummaga 10 000 eurot.

Hageja väitel on lepingute alusel makstud tagasi 1505,46 eurot, kostjate väitel vähem. Kostjad

ei ole kohtu selgitustele vaatamata põhjendanud, et tagasimakseid tuleks arvestada kohustuste

täitmiseks teisti, kui seda on teinud hageja. Kostjate etteheited hageja soovimatusele neile

maksepuhkust anda ei mõjuta hagi õigsust.

6.2. Kostjatel ei ole vastuväiteid hageja nõudele 5385,09 euro ulatuses. Vaidluse all on seega

hageja nõue alates 2.9.2022 sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks. Viivise määr

0,2% päevas vastab lepingule. Tulevikus sissenõutavaks muutuv viivisenõue on esitatud

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 367. Vaatamata kohtu selgitustele ei

ole kostjad esitanud põhjendusi ega taotlusi, mis annaksid aluse viivisenõude rahuldamata

jätmiseks. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada hageja viivisenõude

õigusvastasust või mille alusel saaks nõuet vähendada.

6.3. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 ning arvestades hagist loobumist ca 22%

ulatuses, tuleb 78% hageja menetluskuludest jätta solidaarselt kostjate kanda ja 22% kostjate

menetluskuludest hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 28.12.2022 otsuse (vaidlustatud

otsus) tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja taotleb menetlusabi

korras apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise võimaldamist osamaksetega.

7.1. Kohtuotsuse tegemise järel on muutunud faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei ole

maakohtu otsust enam võimalik täita. Harju Maakohus 11.1.2023 algatas määrusega tsiviilasjas

nr 2-23-168 kostja I suhtes pankrotimenetluse. Maakohtu määruse kohaselt on kostjal I keelatud

ajutise pankrotihalduri nõusolekuta oma vara käsutada. Seega ei ole kuni pankrotimenetluse

lõpetamiseni võimalik vaidlustatud otsust täita. Eeldatavasti ei täida kostja I otsust, kuna tal

puudub vara. Kuivõrd kostja II vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest kuni

10 000 euro ulatuses, kuid kohtuotsusega on kostjatelt välja mõistetud oluliselt suurem summa

(koos menetluskuludega 11 517,88 eurot, millele lisandub veel viivis menetluskulude tasumata

osalt), siis ei ole kohtuotsus enam praegusel kujul täidetav.

7.2. Vaidlustatud otsuse põhjendava osa kohaselt jättis maakohus 78% hageja menetluskuludest

solidaarselt kostjate kanda ja 22% kostjate menetluskuludest hageja kanda, kuid otsuse

resolutsioonis ei ole märgitud, et 22% ulatuses jäävad menetluskulud hageja kanda.

2-22-128078

4

7.3. Maakohus on vääralt tõlgendanud hea usu põhimõtet. Kohus märkis, et kõrvalnõuded

võivad olla vastuolus hea usu põhimõttega, kuid ei ole selles osas mingeid põhjendusi esitanud.

Viivis 0,2% päevas on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus pole märkinud alates

2.9.2022 väljamõistmisele kuuluva viivise arvestamise lõpukuupäeva.

7.4. Kostjad pakkusid välja kompromisslahendusi (sh hagi osalist tingimuslikku omaksvõttu),

kuid kohus ei teinud midagi selleks, et suunata pooli lõpetama asi kompromissiga. Samuti ei

arvestanud kohus kostjate väiteid selle kohta, kuidas nad püüdsid laenuandjaga kohtuvälist

kokkulepet saavutada, taotledes maksepuhkust ning muid võimalusi laenulepingu muutmiseks.

7.5. Kohtuotsuse kohaselt lahendati asi kirjalikus menetluses, kuid maakohus pidas

arusaamatul põhjusel asjas kohtuistungi. Kohtuistungil püüdis kohus mõjutada kostjaid hagi

õigeks võtma ning esitas hulgaliselt subjektiivseid seisukohti seoses kostjate tegevusega

laenulepingu täitmisel. Selline kohtuniku tegevus annab aluse kahelda tema erapooletuses.

7.6. Kohus ei selgitanud kostjatele vajadust esitada asjaolusid, mis võiksid olla viivisenõude

vähendamise aluseks. Kostjad ei olnud teadlikud, et ilma asjaomase taotluseta kohus

viivisenõuet vähendada ei saa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS

§ 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

9. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24.4.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis

üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

10. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus

põhjendustega. Maakohus on otsuse resolutsiooni punktis 5 määranud menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda, kuid otsuse põhjendustest nähtub, et seoses hagist osalise

loobumisega jättis kohus 22% kostjate menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude jaotuse

ebaõige kajastamine resolutsioonis ei mõjuta siiski kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud

menetluskulude summa suurust, kuna kostjatelt on otsuse punktis 15 toodud arvutuskäigust

lähtuvalt välja mõistetud 78% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest. Kuivõrd

kostjad ei esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja, puudusid neil kulud, mida hagejalt

oleks saanud välja mõista. Seega ei oleks alust apellatsioonkaebust menetluskulusid puudutavas

osas rahuldada.

11. Asjaolu, et kostja I suhtes on algatatud pankrotimenetlus, ei mõjuta vaidlustatud otsuse

õiguspärasust ning ei välista ka selle täitmist. Käendajana vastutab apellant solidaarselt

kostjaga I ehk põhivõlgnikuga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest (VÕS § 142

2-22-128078

5

lg 1 ja § 145 lg 1). See tähendab, et hageja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist

kostjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1).

12. Apellandi ja laenuandja vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143

lg 1). Käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõudele, kuna selles on kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 10 000 eurot. Ringkonnakohus

märgib, et piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga

nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete

vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas

(vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Seega ei ole maakohtu otsus

ebaõige selle tõttu, et kostjatelt välja mõistetud summa ületab koos menetluskuludega

10 000 eurot.

13. Maakohus tõi 2.11.2022 määruses välja, et kostjad pole esitanud põhjendusi, millest saaks

järeldada, et hageja nõue on 5000 eurot ületavas osas alusetu. Maakohus selgitas, et intressinõue

määraga 60% aastas ja viivisenõue määraga 0,2% päevas võib olla vastuolus hea usu

põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 2; VÕS § 6) ja kokkulepped nende

määrade kohaldamiseks võivad osutuda tühiseks, kui tegemist oli tüüptingimustega (VÕS

§ 42), samuti võivad esineda õigustused nende nõuete vähendamise nõudmiseks (VÕS § 113

lg 8). Maakohus märkis, et kostjatel tuleb esitada oma seisukohad ja taotlused kohtule selgelt

sõnastatuna.

Kostjad tegid 15.11.2022 vastuses etteheiteid laenuandjale, kes ei võimaldanud

majanduslikesse raskustesse sattunud kostjale I maksepuhkust ega soovinud kokku leppida

uues maksegraafikus. Samuti märkisid kostjad, et hageja soovib kõrge intressimäära kaudu

kostjate arvelt rikastuda ning see on kostjate arvates nõuete vähendamise aluseks.

Hageja märkis maakohtu 16.12.2022 istungil, et kuivõrd laenuleping on sõlmitud seoses kostja

I majandus- ja kutsetegevusega, ei ole põhjust lepingu tingimusi arvestades pidada viivise

määra 0,2% päevas ebamõistlikuks. Kostjad ei toonud kohtuistungil välja asjaolusid, mis

annaks alust viivist hea usu põhimõttele tuginedes vähendada. Seda märkis ka maakohus

kohtuistungil. Kostja I majanduslikud raskused ja nende tekkimise põhjused ei ole viivisenõude

vähendamise aluseks. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivisenõude puhul sõltub viivisenõude arvestamise

lõppemine põhivõla tasumise ajast. Kohtuotsuse resolutsiooni järgi on (käendaja vastutuse

piirsummat arvestades) edasiulatuva viivisenõude maksimaalne summa 4614,91 eurot.

14. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks olnud erapoolik, mõjutanud kostjaid hagi

omaks võtma või takistanud kompromissi sõlmimist. Maakohus võimaldas pooltel võrdselt

esitada seisukohti ja taotlusi ning selgitas, milliseid asjaolusid ja tõendeid kumbki pool peab

esitama. Menetlusosalised said esitada oma kompromissiettepanekud ning maakohus korraldas

kohtuistungi, et soodustada kompromissi sõlmimist (TsMS § 4 lg 4). Kompromissi sõlmimise

otsustavad pooled (TsMS § 4 lg 3), kohus ei saa seda neile peale sundida. Hagejal ei olnud

kohustust nõustuda kostjate pakutud maksegraafikuga, mille kohaselt tasutakse 100 eurot kuus.

Samuti ei olnud maakohtul alust rahuldada hagi vaid osaliselt ning määrata nõude tasumise

tingimused selliselt, nagu on kostjad kompromissina välja pakkunud.

15. Asjaolu, et vaidlustatud otsuses on märgitud asja lahendamise vormiks kirjalik menetlus,

kuigi asi lahendati kohtuistungil, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Üldjuhul lahendatakse

2-22-128078

6

tsiviilasi kohtuistungil. Poolte nõusolekul (TsMS § 403 lg 1) või TsMS § 404 lg-s 1 sätestatud

juhul võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Asja lahendamine kirjalikus menetluses

on kohtu kaalutlusotsus ning vajadusel võib kohus asja lahendamiseks määrata kohtuistungi ka

juhul, kui pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega.

16. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

17. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavandatav menetluses osalemine

on edukas, ei ole alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust vabastada ta menetlusabi

korras riigilõivu tasumisest.

TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei

suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda

üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise

edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt

põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata,

et apellandi menetluses osalemine oleks edukas.

Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse

rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil

riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse

võtmise otsustamist kõrvaldada. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral

oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv tagasi.

18. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast. Apellandil apellatsiooniga seonduvaid kulusid ei tekkinud,

mistõttu pole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

19. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

20. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)