2-21-10662/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023 Tartu

Tsiviilasja number

2-21-10662

Tsiviilasi

Arvo Hõraku hagi SCAN HOLZ HELME AS-i vastu

töötasu, kahjuhüvitise ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 910 eurot 85 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 611 eurot 8 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arvo Hõraku apellatsioonkaebus

SCAN HOLZ HELME AS-i vastuapellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/vastuapellatsioonkaebuse menetluse vastustaja

(hageja) Arvo Hõrak (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Kaisa Lumiste

Vastustaja/vastuapellant (kostja) SKAN HOLZ HELME

AS (registrikood 10172328), lepinguline esindaja Mihkel

Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. juuni 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis

Arvo Hõraku hagi SKAN HOLZ HELME AS-i vastu rahuldamata. Teha selles

osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Samuti tühistada maakohtu otsus

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas ja teha selles osas

uus otsus, millega jätta menetluskulud SKAN HOLZ HELME AS-i kanda.

2. Rahuldada Arvo Hõraku apellatsioonkaebus. Jätta SKAN HOLZ HELME AS-i

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja saamata jäänud

töötasu 755 eurot 86 senti (netosummas).

3.3. Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja kahjuhüvitis

kohtueelsete õigusabikulude eest 709 eurot 33 senti.

3.4. Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja 90 euro 75 sendi

suurune viivis tasumata kahjuhüvitiselt (709 eurot 33 senti) ajavahemiku 7. juuli

2021 kuni 31. jaanuar 2023 eest, samuti edasiulatuv viivis alates 1. veebruarist 2023

kuni kahjuhüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras,

kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte enam kui kahjuhüvitise

põhisumma (709 eurot 33 senti).

3.5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus SKAN HOLZ HELME AS-i

kanda.

3.6. Mõista SKAN HOLZ HELME AS-ilt Arvo Hõraku kasuks välja menetluskulud

4397 eurot. Menetluskulude hüvitis tuleb tasuda Advokaadibüroo GAVER OÜ

kontole nr EE262200221072283401.

3.7. SKAN HOLZ HELME AS peab temalt välja mõistetud menetluskuludelt tasuma

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Arvo Hõrak (hageja) esitas 7. juulil 2021 hagi ja 7. septembril 2021 selle täpsustuse SKAN

HOLZ HELME AS-i (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja vähem

makstud töötasu 755 eurot 86 senti, kohtueelsele õigusabikulule vastava kahjuhüvitise 709

eurot 33 senti ja viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. oktoobril 2003 töölepingu, mille kohaselt

asus hageja kostja juures tööle valvurina. Hageja ja kostja lõpetasid töölepingu 13. oktoobril

2020 töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel poolte kokkuleppel. Töölepingu p-de 3.1–3.3 ja 4.1

järgi oli hageja kohustatud tegema tööd täiskoormusega (8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas)

ning talle maksti kogu aeg vähemalt miinimumtöötasu. Pooled leppisid kokku kuutöötasus.

Vastavalt töölepingu p-le 4.3 maksti töötasu üks kord kuus järgneva kuu 6. kuupäevaks. Lisaks

töölepingule reguleerisid tööajakorraldust kostja töökorralduse reeglid ja vahetusega

töökohtadele ettenähtud tööaja korraldus (erikord). Võttes arvesse töökorralduse reeglite p 3.3,

3.10 ja 4.3 ning erikorra p 1 ja 2, erines valvurite tööajakorraldus töölepingus kokku lepitust.

Tööpäevad olid 24-tunnised ja seepärast ei ole kostja maksnud hagejale töölepingu kehtivuse

ajal õigesti töötasu. Kostja ei ole arvestanud hagejale töötasu maksmisel seaduses sätestatud

ületunnitöö, öötöö ning riigipühade ajal töötamise tasustamise nõudeid. Hageja esitas kostjale

3. märtsil 2021 saamata jäänud töötasu hüvitamise nõude ja palus kanda võla üle hiljemalt 13.

märtsiks 2021. Kostja seda ei teinud. Hageja nõuab saamata töötasu 2018. a juuni eest ning

ajavahemiku 2018. aasta augustist kuni 2019. detsembrini eest.

Hagejal on kostja vastu ka kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamise nõue. Hageja

pöördus nõude maksmapanekuks advokaadi poole ja talle osutati õigusteenust. Hageja advokaat

esitas kohtueelse nõude ja suhtles tööandjaga. Kulud on tõendatud kuluarvestusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja 2018. a juuni töötasu nõue on aegunud. See nõue muutus sissenõutavaks

7. juulil 2018 ja aegus seega 6. juulil 2021. Hagi on esitatud 7. juulil 2021.

Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Tööleping lõpetati tegelikult sellepärast, et

hageja oli 12. oktoobril 2020 tööl tugevas alkoholijoobes. Hagejal oli õigus ja kohustus ise oma

tööaega reguleerida ja hagejal ei olnud ligikaudu 20 aastat tööandjale pretensioone makstud

töötasu kohta. Hageja ei ole esitanud töösuhte ajal, selle lõpetamisel ega lõpparve

väljamaksmisel mingeid pretensioone. Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb jätta kohaldamata

õigusnormid, mis võimaldavad hagejal lisatasu nõuda. Hagejal ei ole õigust nõuda ületunni töö

eest tasu ka seepärast, et ta ise korraldas selle, et tal tekkisid ületunnid (võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 101 lg 3). Tööajagraafikutest ei tulene, et vahetused kestsid 24 tundi. Päevikusse on tehtud

vaid hageja enda sissekanded. Hageja ei ole võtnud arvesse ka tööaja sisse mittearvestavaid

vaheaegasid, samuti on lähtutud ebaõigetest ja vastuolulistest töötasuandmetest.

Kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja kahjunõude eeldused on tõendamata. Töötasu

nõude esitamiseks ei ole vaja advokaadist esindajat. Kuludokumendid on tõenäoliselt loodud

käesoleva kohtuasja jaoks. Kohtueelse nõude esitamisel väitis hageja, et saamata jäänud töötasu

on 2755 eurot 24 senti ja hagis väidab ta, et kostja on talle vähem maksnud 755 eurot 86 senti.

Hageja on oluliselt muutnud ka nõude arvutuskäike.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. juuni 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud töötasu 228 eurot 4 senti (netosumma), kahjuhüvitise kohtueelsete

õigusabikulude eest 354 eurot 67 senti, 26 euro 82 sendi suuruse viivise kahjuhüvitiselt

ajavahemiku 7. juulist 2021 kuni 16. juunini 2022 eest, samuti viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates 17. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus märkis, et viivis

ei või kokku ületada põhinõuet (354 eurot 67 senti). Maakohus jättis kostja menetluskulud tema

enda kanda ja 40% hageja menetluskuludest kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 594 euro suurused menetluskulud ja viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja 2018. a juuni töötasu nõue aegunud, sest

töötasu maksti iga kuu, see oli korduv kohustus ja aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 154.

Hageja leiab, et ta on teinud ületunnitööd ning nõuab selle eest lisatasu. Ületunnitööd saab teha

vaid poolte kokkuleppel ning üldjuhul tuleb ületunnitöö tegemine hüvitada vaba aja andmisega

(TLS § 44 lg 1, 6 ja 7). Hageja ja kostja vaheline töösuhe kestis ca 18 aastat. Kohtule ei ole

esitatud ületunnitöö ja selle eest raha maksmise kokkuleppeid. Hageja enda tegevusetuse tõttu

ei ole nõude eeldused täidetud. Hageja ei saa nõuda ületunnitasu, kuna ta töötas kaua aega kostja

juures etteheiteid tegemata. Seega tuleb ületunnitöö tasu nõue jätta rahuldamata.

Ööajal ja riigipühadel tehtud töö eest makstavat tasu reguleerivad TLS § 45 lg-d 1–3. Kostja ei

ole tuginenud sellele, et hagejaga oleks sõlmitud kokkulepe, et tema töötasu sisaldab ka tasu

öösel ja riigipühade ajal tehtud töö eest või et hagejale hüvitatakse selline töö vaba aja

andmisega. Seega tulnuks töösuhtes kohaldada seaduses sätestatud kõrgema töötasu nõudeid.

Maakohus leidis, et arvestades öösel ja riigipühadel töötatud aja eest maksmisele kuuluvat

lisatasu, pidanuks kostja tasuma hagejale ajavahemikus 2018. a juunist kuni 2019. a detsembrini

töötasu kokku rohkem 228 eurot 4 senti (netosummas). Maakohus arvutas tasumata summa

välja esitatud tõendite ja hageja välja pakutud arvestuspõhimõtete alusel. Maakohus märkis, et

tõenditest nähtuvalt on hageja mõnel kuul eksinud tegelikult töötatud tundide arvuga. Nii oli

tööajagraafikute kohaselt hageja väidetust tööpäevi ja seega ka töötunde vähem augustis 2019

(hageja töötas 168, mitte 192 tundi), novembris 2019 (hageja töötas 144, mitte 168 tundi) ja

detsembris 2019 (hageja töötas 168, mitte 192 tundi). Tööajagraafikutega on tõendatud, et

valvurid töötasid graafiku alusel 24-tunnistes vahetustes. Vaheaegu graafikutest ei nähtu.

Maakohus leidis, et hagejale 2018. a ja 2019. a juunis makstud lisatasu tuleb arvata hageja

saadud töötasu hulka, kuna hageja ei ole tõendanud, et need lisatasud ei olnud ööajal ja

riigipühadel tehtud töö ning ületundide eest.

Asjaolu, et töötaja ei ole varem nõudnud seaduses ettenähtud lisatasu ööajal ning riigipühadel

tehtud töö eest, ei tähenda, et tööandja ei peagi seda maksma. Isegi kui töölepingu lõppemise

põhjustas hageja tegu, ei välista see tema õigust saada seaduses sätestatud töötasu.

Hageja nõuab ka 709 euro 33 sendi suuruste kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Maakohus

leidis, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kostja maksis hagejale seaduses ettenähtust

väiksemat tasu ja hageja võis pöörduda advokaadi poole. Hageja esindaja koostas nõudekirja,

pöördus nõudega kostja poole ja pidas kostjaga kirjavahetust. Hageja on esitanud tõendina

teenuse osutamise lepingu juurde kuuluva kuluarvestuse, mille kohaselt olid hageja kohtueelsed

õigusabikulud 1064 eurot (s.h käibemaks). Hageja on piisavalt tõendanud, et esitatud arved on

seotud kostja vastu esitatud nõudega. Maakohus leidis aga, et õigusabikulu on liiga suur,

arvestades mh seda, et kohtumenetluses on tuvastatud, et hageja nõue ei ole täies ulatuses

põhjendatud. Maakohus pidas seda kulu põhjendatuks kolmandiku ehk 354 euro 67 sendi

ulatuses (s.h käibemaks). Maakohus mõistis selle summa kostjalt ka välja.

Arvestades hagi osalist rahuldamist ja õiglust ning poolte suhtumist teineteisesse (s.h asjaolu,

et kostja ei soovinud leida kohtuvälist lahendust ja püüdis lükata oma vastutuse tööajarežiimi

tagamisel töötajale, samuti väiteid, nagu saaks see, et töötaja oli üks kord tööl olles joobes,

välistada kõik tema õigused seaduses sätestatud töötasu saada), jättis maakohus kostja

menetluskulud kostja enda kanda ja hageja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise

ulatusele 40% ulatuses kostja kanda. Maakohus luges hagejale osutatud õigusabi mõistlikuks

mahuks kokku 9 tundi ehk 1260 eurot, millest 40% on 504 eurot (sealhulgas käibemaks). Lisaks

mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 40% tasutud riigilõivust ehk 90 eurot. Kokku

mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 594 euro suurused menetluskukud ja vastavalt

hageja taotlusele ka viivise menetluskuludelt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Samuti vaidlustab hageja

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse,

millega hagi täielikult rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtus

kantud menetluskulud 3682 eurot 98 senti või alternatiivselt 1737 eurot. Ringkonnakohtu

menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata ületunnitöö

tasu nõude. See nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Sellest lähtuvalt on maakohus

ebaõigesti vähendanud ka väljamõistetud kahjuhüvitist. Lisaks on maakohus rikkunud

menetlusõiguse norme, kui jättis pooltele teatamata otsuse tegemise aja ega andnud neile

tähtaega, et esitada menetluskulude nimekiri.

Hageja töötas 2019. a augustis 192 tundi, mitte 168 tundi, 2019. aasta novembris 168 tundi,

mitte 144 tundi ja 2019. aasta detsembris 192 tundi, mitte 168 tundi, nagu leidis maakohus.

Kostja ei vaielnud maakohtus hageja esitatud töötundide arvule vastu, seega pidi maakohus

lähtuma hageja esitatust.

2018. ja 2019. a juunis makstud lisatasud on preemia, mida ei saa arvestada tavapärase töötasu

hulka. Kostja ei esitanud nende ülekannete kohta ühtegi raamatupidamislikku tõendit. Kui

tööandja oleks tasunud hagejale juunikuus öösel ja riigipühadel töötamise eest, oleks seda

tehtud koos juunikuu palgaga, s.o juulikuus tehtud maksega. Lisaks on ebaloogiline, et tööandja

maksab ühe korra aastas töötajale lisatasu ööajal ja riigipühadel töötatud aja (ning ületundide)

eest, kuid ülejäänud aasta jooksul mitte. Usutav ja tõenditega kooskõlas ei ole ka olukord, kus

tööandja maksab töötajale ühe korra aastas kõik vaidlusalused tasud välja. Seejuures on

makstud tasude suurus ka liiga väike (2018. aasta juunis 119 eurot 68 senti ja 2019. aasta juunis

120 eurot).

Hageja saamata jäänud töötasu nõue on 755 eurot 86 senti ja see tuleb kostjalt välja mõista.

Kuna maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja saamata jäänud töötasu nõuet, tuleb

kahjuhüvitisena välja mõista 709 eurot 33 senti ja sellele vastav viivis.

Maakohus jättis menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestamata hageja täiendava

menetluskulude nimekirja, mille ta esitas 16. juunil 2022. Hageja esitas selle enne, kui kohus

otsuse tegi. Kuna hageja ei teadnud, et kohus teeb otsuse 16. juunil 2022 ehk kõigest kaks päeva

pärast pooltele seisukoha esitamiseks antud tähtaega, ei teadnud hageja, et ta peab esitama

täiendava menetluskulude nimekirja. Hageja palub, et ringkonnakohus võtaks hageja

maakohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel arvesse ka 16. juunil 2022 esitatud

menetluskulude nimekirja ja mõistaks kostjalt välja menetluskulud 3682 eurot 98 senti. Isegi

kui ringkonnakohus seda menetluskulude nimekirja ei arvesta, tuleb hageja menetluskulusid

suurendada, kuna maakohus eksis käibemaksu arvutusega. Maakohus leidis, et põhjendatud

menetluskulud on õigusabikulud 1260 eurot ja riigilõiv 225 eurot. Kohtu arvutuste kohaselt

oleksid õigusabikulud pidanud olema 1512 eurot (koos käibemaksuga) + 225 eurot ehk kokku

1737 eurot.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja ei ole tasude arvutamisel võtnud arvesse töökorralduse reeglites sätestatud tööaja sisse

mittearvestavaid vaheaegasid, vaid on lähtunud alusetust eeldusest, et hageja töötas puhke- ja

lõunapausideta 24 tundi järjest. Ainuüksi sellest, et kostja on maksnud juunis hagejale

nominaaltöötasust suurema summa, ei saa järeldada, et see oli preemia. Kui hageja leiab, et

kostja oleks pidanud öötöö ja riigipühade eest maksma iga kuu lisatöötasu ja kostja viivitas

selle maksmisega, siis saanuks hageja esitada viivisenõude. Maakohus tuvastas 2019. a augusti,

novembri ja detsembri tööpäevade arvu õigesti.

Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamine pole põhjendatud, sest asi ei ole keeruline ja hageja

nõue oli ülepaisutatud Lisaks ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ega kahju suurust.

Põhjendamatu on ka hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud mõistma hageja kasuks välja

3682 euro 98 sendi suurused menetluskulud.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas

uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud

hageja kanda. Lisaks leiab kostja, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse ekslikult

menetlusse võtnud.

Öösel ja riigipühade ajal töötamise eest tasu nõudmine on samamoodi vastuolus hea usu

põhimõttega nagu ka ületunnitöötasu nõue. Hageja ei esitanud töösuhte ajal ühtegi pretensiooni.

Äärmiselt ebaõiglane oleks võimaldada hagejal saada tasu, milles pooled ei ole kokku leppinud

ja mille suhtes hagejal ei saanud olla õiguspärast ootust. Maakohus ei arvestanud, et hageja ja

teised vahetusega töötajad soovisid ise oma tööaega paindlikult korraldada. Seepärast anti neile

õigus leppida omavahel kokku töötamise ajagraafik ning ise tööaega koordineerida. Hageja pidi

ise järgima seaduses sätestatud tööaja piiranguid.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 154 ja jättis TLS § 29 lg 9 ekslikult kohaldamata. Kuigi

töötasu makstakse perioodiliste maksetega, ei kohaldu töötasu nõude aegumisele TsÜS § 154,

vaid TLS § 29 lg 9. Seega aegus 2018. a juuni töötasu nõue 6. juulil 2021. Hagi esitati kohtule

7. juulil 2021 ja nõue on aegunud.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise nõudeid. Hageja esitatud tööajagraafikud on hageja enda

koostatud. Vaheaegu ja puhkepause märkmikusse ei kantud, kuid see ei tähenda, et vaheaegasid

ja pause ei olnud. Sellest tulenevalt on ekslik maakohtu järeldus, et tasustatud tööaeg oli 24

tundi vahetuse kohta.

Kohtuväliste õigusabikulude hüvitise nõue on põhjendamatu, sest töötasu nõude esitamiseks ei

ole advokaati vaja. Lisaks ei ole õigusabikulu kohta esitatud õigeid kuludokumente.

Kuluarvestus on koostatud 6. juulil 2021 ehk päev enne hagi esitamist, mitte 25. juunil 2021

nagu kuluarvestuses kirjas.

Maakohus jaotas menetluskulud valesti, lähtuda tulnuks hagi rahuldamise proportsioonist ja

jätta 60,23% menetluskuludest hageja ja 39,77% kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud,

miks ta ei lähtunud hagi rahuldamise proportsioonist.

7. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda. Hageja leiab, et vastuapellatsioonkaebus ei ole õigesti menetlusse võetud.

Tööandja seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei õigusta see, et töötaja ei nõudnud

varem selle täitmist. Töötasu hüvitamise nõuet ei mõjuta see, et töötajad võisid ise oma tööaega

koordineerida. Tööandja peab tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja

arvestust. Hageja 2018. a juuni töötasu nõue ei ole aegunud.

Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja töövahetus oli 24 tundi. Kuna hageja töötas

valvurina ja oli vahetuses üksi, siis ei saanud hageja töö iseloomust tulenevalt vaheaegu teha.

Seega kuulusid tööpäevasisesed vaheajad tööaja hulka.

Hagejal oli nõude maksmapanekuks vaja advokaadi abi. Kohtueelse õigusabi suurus ja nõude

suurus ei ole omavahel sellises seoses, et neid tuleks vähendada samas proportsioonis. Hinnata

tuleb nõude esitamisega seotud töömahtu. Hageja ei pidanud esitama arveid ja kuluarvestus on

kahju tekkimise tõendamiseks sobiv tõend. Kuluarvestus ei ole koostatud 6. juulil 2021, pdf-

fail on loodud sel päeval.

Maakohus jaotas menetluskulud õigesti ega ületanud menetluskulude väljamõistmisel

diskretsioonipiire.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata.

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt koos

maakohtus väljamõistetud summadega hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu kokku 755

eurot 86 senti (netosummas) ning kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest kokku 709

eurot 33 senti. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 90 euro 75 sendi

suuruse viivise tasumata kahjuhüvitiselt (709 eurot 33 senti) ajavahemiku 7. juuli 2021 kuni 31.

jaanuar 2023 eest ja edasiulatuva viivise alates 1. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks

muutunud viivisega kokku mitte rohkem kui põhisumma (709 eurot 33 senti). Tulenevalt

sellest, et hagi rahuldatakse täielikult, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust

ja

kindlaksmääramist

puudutavas

osas.

Apellatsioonkaebus

rahuldatakse,

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud

ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Kuna hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmist

ja kostja hagi rahuldamist puudutavas osas, siis on apellatsiooniastmes vaidluse all kõik hageja

nõuded. Pooled ei ole vaidlustanud üksnes seda osa maakohtu otsusest, millega maakohus

märkis, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivis ei või ületada põhivõlga.

10. Ringkonnakohus

käsitleb

oma

otsuses

kõigepealt

apellatsioonkaebuse

ja

vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisega seonduvat (I), seejärel hageja ületunnitöö tasu

nõuet ning öösel ja riigipühade ajal töötamisest tulenevat tasunõuet (II), hageja 2018. a juuni

töötasu nõude aegumist (III) ja muid hageja töötasunõudega seotud kostja vastuväiteid (IV).

Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus hageja kahjunõuet ja viivisenõuet (V) ning lõpetuseks

jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud (VI).

I

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustik annab ringkonnakohtule teatud juhtudel võimaluse

keelduda menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlemisest. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas

esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on oma otsuses andnud loa

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

12. Kuna maakohus ei ole praeguses asjas andnud TsMS § 442 lg 10 järgi luba oma otsust edasi

kaevata,

oli

ringkonnakohtul

TsMS § 637

lg 21 järgi

iseenesest

õigus

keelduda

apellatsioonkaebust menetlemast. Siiski saanuks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keelduda vaid juhul, kui kaebus olnuks tervikuna ilmselgelt

põhjendamatu (vt selle kohta nt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12,

p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11; 17. jaanuari 2018. a määrus

tsiviilasjas nr 2-17-101031, p 12). Praegusel juhul ei olnud kaebusest tulenevalt ilmne, et

maakohus ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole rikkunud

menetlusõiguse normi, mistõttu oli ringkonnakohtul õigus ja kohustus kaebust menetleda.

13. TsMS § 637 lg 3 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, võib

vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda üksnes sama paragrahvi lg 1 p-des 2–

4 ja lg-s 2 nimetatud juhtudel ehk juhul, kui vastuapellatsioonkaebus on formaalsete

puudustega.

Kuna

ringkonnakohus

võttis

apellatsioonkaebuse

menetlusse

ja

vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused ei olnud, on ringkonnakohus

ka vastuapellatsioonkaebuse õigesti menetlusse võtnud.

II

(A)

14. Hageja on esitanud esiteks saamata jäänud töötasu nõude. Ta soovib saada töötasu, mis tal

jäi väidetavalt saamata 2018. a juunis ning 2018. a augustist kuni 2019. a detsembrini. Saamata

jäänud töötasu on hageja käsitluse järgi tasu, mida kostja pidanuks hagejale maksma lisaks

tavalisele töötasule selle eest, et hageja tegi ületunde ning töötas osa ajast ka öösel ja

riigipühadel. Maakohus rahuldas osaliselt öösel ja riigipühadel töötamise eest nõutava tasu

nõude, kuid jättis rahuldamata ületunnitöö tasu nõude, leides, et hageja ei saa ületunnitöö tasu

nõuda seepärast, et ta jättis ise kostjaga sõlmimata ületunnitöö kokkuleppe ja et ta ei nõudnud

seda tasu töösuhte ajal. Teisiti öeldes leidis maakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude

maksmapanek on vastuolus hea usu põhimõttega.

15. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis ületunnitöö tasu nõude

rahuldamata. Hageja arvates ei ole tema nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja seletuse

kohaselt ei nõudnud ta töösuhte ajal tööandjalt ületunnitasu seepärast, et ei tahtnud töösuhtes

endale probleeme tekitada.

16. Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja leiab, et hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei

nõudnud ületunnitöö eest tasu töösuhte kehtivuse ajal või vahetult pärast selle lõppu. Töötaja

on töösuhtes nõrgem pool ja sellest tulenevalt ei pruugi ta olla töösuhte ajal valmis tööandja

vastu nõudeid esitama. Samal põhjusel ei saa hagejale kui töötajale ette heita seda, et ta ei ole

kostjaga sõlminud ületunnitöö tegemise kirjalikke kokkuleppeid. Nõuete esitamiseks näeb

seadus ette aegumistähtajad ja vaid väga erandlikel juhtudel saaks olukorras, kus nõue on

esitatud aegumistähtaja jooksul, pidada nõude maksmapanekuga viivitamist hea usu põhimõtte

vastaseks. Praeguses olukorras selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.

17. Kostja töökorralduse reeglite (I kd, tl 12–17) p 3.5 näeb ette, et kui töötingimuste tõttu pole

võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, on lubatud kohaldada tööaja

summeeritud arvestust. Tööaja summeeritud arvestuse korral koostab tööandja tööajakava

kogu arvestusperioodi kohta ja teeb selle teatavaks töötajatele vähemalt viis päeva enne

arvestusperioodi algust. Viidatud reeglite p 3.7 järgi korraldatakse vahetustega töö korral

tööaega vahetuste ajakavaga, mille koostab töölõigu juht ja kinnitab ettevõtte juht. Reeglite p-

s 3.10 on märgitud, et tööandja peab ületunnitöö arvestust iga töötaja kohta eraldi.

18. Töökorralduse reeglitele lisaks kehtis kostja juures vahetustega töökohtadele ettenähtud

tööaja korraldus ehk erikord (I kd, tl 17, pöördel). Selle p-s 1 on märgitud, et erikord

kehtestatakse selleks, et töötajad saaksid oma tööaega ise paindlikult korraldada. Erikorra p 2

kohaselt tuleb tööajakava kokkuleppimisel järgida töökorralduse reeglites ja töölepingu

seaduses ettenähtud puhkeaja nõudeid. Erikorra p 4 järgi on vahetustega töötajaks erikorra

tähenduses mh ka valvurid.

19. Tööaja korraldamine on tööandja ülesanne. Kostja on selgitanud, et ta andis hagejale ja

teistele valvuritele võimaluse kehtestada endale ise tööajakorraldus. See ei tähenda aga, et

tööandja saanuks delegeerida töötajatele (sh hagejale) ka kohustuse jälgida ise tööaega selliselt,

et ei tekiks ületunde. Hageja ületunnid tekkisid sellest, et tema tööleping nägi ette

kaheksatunnise tööpäeva ja 40-tunnise töönädala. Tööandjal olnuks lihtne ületunde vältida –

selleks tulnuks tal kehtestada tööaja summeritud arvestus ja hageja töölepingus sätestatust

erinev arvestusperiood (TLS § 6 lg 6 ja § 43 lg 3). Selliselt saanuks tööandja tagada, et

ületunnitööks saanuks lugeda kokkulepitud tööaega ületavat tööd nädalast pikema

arvestusperioodi jooksul.

20. Maakohus leidis, et asjas ei saa tuvastada, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud

ületunnitöö tegemise kokkulepe. Samas nähtub tõenditest, et hageja ja teised valvurid

korraldasid oma tööaega ise ja täitsid valvegraafikuid (I kd, tl 18–181 ja pöördel). Kostja ei ole

väitnud, et ta ei teadnud, kuidas hageja ja teised vahetustega töötajad oma tööd korraldasid või

kui palju nad töötasid. Ringkonnakohtu arvates ei saaks kostja mitteteadmisele ka tugineda, sest

tööandja ei saa vabaneda oma seadusest tulenevate kohustuste täitmisest, pannes need

kohustused töötajatele. Kuna hageja ja teised valvurid töötasid sama töökorraldusega pikka

aega ja see toimus kostja teadmisel, siis võis hageja kostja käitumisest järeldada, et kostja

nõustub hageja enda korraldatud tööajast tulenevate tagajärgedega.

21. Hageja on esitanud tööaja arvestuse aluseks olevad graafikud (I kd, tl 18–181 ja pöördel).

Ta on muu hulgas välja toonud ka selle, mitu ületundi ta iga kuu tegi. Kostja on hageja esitatud

tööaja arvestusele vastu vaieldes väitnud vaid seda, et hageja ei töötanud iga vahetuse jooksul

24 tundi, kuid muus osas ei ole kostja hageja arvutustele vastu vaielnud.

22. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et hageja esitatud tööajagraafikutega

on tõendatud, et valvurid töötasid graafiku alusel 24-tunnistes vahetustes. Kostja väidab, et

hageja esitatud graafikutes olid sissekanded, mis näitasid, et viimased toimingud tegid valvurid

oma vahetuse ajal mitte kell kaheksa järgmisel hommikul, vaid kella seitsme ja poole kaheksa

vahel. Graafikutest nähtub aga selgelt, et vahetuse jooksul tehtud kellaajalised sissekanded

tähendasid vahetuse ajal tehtud toiminguid (klotside purustamine, uste sulgemine, ringkäigud

jmt) ning isegi kui vahetuse viimane toiming tehti näiteks kell pool kaheksa hommikul, ei

tähenda see seda, et valvur oleks saanud enne järgmise vahetuse töötaja saabumist töökohalt

lahkuda. See, et tööandja lubas töötajatel ise oma tööaega korraldada, ei ole praegusel juhul

oluline. Töökorralduse üle oli kontroll kostjal ja ta saanuks kehtestada vajalikud reeglid, kuid

ei teinud seda. Ringkonnakohus märgib, et lisaks on ka eluliselt usutav, et kui kõik valvurid

tulevad tööle kell kaheksa hommikul ja töötatakse vahetustes, siis kestabki iga vahetus järgmise

päeva kella kaheksani hommikul. Hageja esitatud tööajagraafikutest nähtub, et see nii ka oli.

Kuna tööajagraafikuid täitsid kõik valvurid, mitte ainult hageja, siis on nendes kajastatud

andmed ka usaldusväärsed.

23. Kostja väidab mh seda, et valvuritel pidid 24 tunni pikkuse vahetuse jooksul olema ka

sellised vaheajad, mida ei arvata tööaja sisse. TLS § 47 lg 2 teine lause näeb ette, et

tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu

ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada

tööajal. Üksi töötava valvuri töö on eelduslikult selline, et ta ei saa puhkamiseks ega

einetamiseks töökohalt lahkuda. Seda, et hagejal oli faktiliselt niisugune võimalus, ei ole kostja

tõendanud.

24. Seega ei lükka kostja vastuväited ümber hageja väidet, et ta on vaidlusalusel ajavahemikul

mõnel kuul teinud rohkem töötunde, kui ta töölepingu järgi oleks pidanud tegema.

25. TLS § 44 lg 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba aja andmisega, kui ei ole kokku

lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kuna hageja ja kostja töösuhe on lõppenud, siis ei ole

võimalik hageja ületunnitööd hüvitada vaba aja andmisega, vaid see tuleb hüvitada rahas (TLS

§ 44 lg 7).

26. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude maksmapanek ei ole

hea usu põhimõttega vastuolus ja hagejal on õigus seda tasu nõuda. Tasu suuruse ja

väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha allpool (vt otsuse p 44).

(B)

27. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus seda osa hageja nõudest, milles hageja soovib saada

saamata jäänud töötasu öösel ja riigipühadel töötamise aja eest. Maakohus rahuldas selle nõude

osaliselt. Selle nõudega seoses on apellatsiooniastmes vaidluse all esiteks see, kas see nõue on

kooskõlas hea usu põhimõttega. Teiseks on vaidluse all öösel ja riigipühade ajal töötatud

tundide arv ning kolmandaks see, kas 2018. ja 2019. a juunis hagejale lisaks tavapärasele

kuutöötasule makstud summa oli preemia või lisatasu öösel ja riigipühade ajal töötamise ning

ületundide eest.

28. Kostja arvates on hageja töötasunõue öösel ja riigipühade ajal töötamise eest samamoodi

vastuolus hea usu põhimõttega nagu ka ületunnitöö tasu nõue. Kostja põhjendab nõude

maksmapaneku vastuolu hea usu põhimõttega sellega, et hageja ei esitanud töösuhte ajal

pretensioone, et hagejaga lõpetati tööleping tegelikult sellepärast, et ta oli tööl joobes, et ta

pöördus kohtu poole alles aasta pärast töösuhte lõppu, et tal ei saanud olla ootust sellist tasu

saada ja et tööandja võimaldas töötajatel endal oma tööaega korraldada ning hageja kasutab

seda nüüd pahatahtlikult ära.

29. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et hageja

ei ole kaotanud nõudeõigust põhjusel, et see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samamoodi

nagu ületunnitöö eest makstava tasu puhul, ei pea töötaja ka öösel ja riigipühade ajal töötamise

eest saadaolevat lisatasu nõudma töösuhte ajal. Kostja ei saa väita, et hageja kasutab talle antud

tööaja korraldamise õigust ära, kuna nii seaduse kui ka kostja enda kehtestatud töökorralduse

reeglite järgi oli just kostjal kui tööandjal kohustus pidada kõigi töötajate tööaja üle arvet.

30. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et hageja töötas osa ajast öösel ja riigipühade ajal. Kostja

on üksnes väitnud, et hageja ei oleks tohtinud oma tööd ise korraldades lasta tekkida olukorral,

kus ta töötab ka öösel ja riigipühade ajal. Selline väide on asjakohatu, kuna kostja andis ise

vahetustega töötajatele õiguse oma tööaega korraldada ja sellise töökorralduse puhul pidi kostja

olema valmis selleks, et kui töötajad töötavad öösel või riigipühade ajal, tuleb see neile

kompenseerida.

31. Hageja on hagiavalduses esitanud arvestuse selle kohta, millise osa ajast töötas hageja

vaidlusalusel perioodil ööajal (TLS § 45 lg 1) ja millise osa ajast riigipühade ajal (TLS § 45 lg

2). Kostja ei ole sellele arvestusele vastu vaielnud. Seda, et pooltel olnuks kokkulepe, et selline

töötamine kompenseeritakse töötajale vaba aja andmisega või et hagejale makstavas töötasus

juba sisalduks tasu eelnimetatud ajal töötamise eest, ei ole asjas esitatu põhjal võimalik

tuvastada. Seega kohaldas maakohus pooltevahelisele töösuhtele õigesti TLS § 45 lg-s 1 ja 2

sätestatud kõrgema töötasu nõudeid.

32. Hageja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et hageja töötas 2019. a augustis 7 päeva ehk

168 tundi, novembris 6 päeva ehk 144 tundi ning detsembris 7 päeva ehk 168 tundi ja et

tegelikult töötas hageja 2019. a augustis 8 päeva ehk 192 tundi, novembris 7 päeva ehk 168

tundi ning detsembris 8 päeva ehk 192 tundi. Hageja on seisukohal, et maakohus ei saanud

tugineda otsuse tegemisel teistsugusele arvestusele, kuna kostja ei vaielnud hageja esitatud

arvestusele vastu.

33. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole maakohtu menetluses hageja esitatud

tööaja arvestusele vastu vaielnud. Kostja on üksnes väitnud, et vahetused ei kestnud 24 tundi ja

et vahetuse ajal olid valvuril puhkepausid, mis ei olnud tasustatav tööaeg (vt kostja vastuse p-

d 2.30–2.33). Lisaks on kostja väitnud, et hageja ei ole arvestuse aluseks võtnud õiget töötasu

(kostja vastuse p 2.34). Kostja ei ole seega väitnud, et hageja oleks töötanud teistsuguse arvu

tunde või et hageja ületunnitöö tasu ja öösel ning riigipühade ajal töötatud aja eest maksmisele

kuuluv tasu peaks olema teistsugune kui hageja arvestuses.

34. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud ka 14. juuni 2022. a menetlusdokumendis.

Selle dokumendi eesmärk oli vastata kohtu 31. mai 2022. a küsimusele. Nimelt küsis maakohus

pooltelt, mille eest maksis kostja hagejale iga aasta juunis lisatasu. Kostja esitas koos 14. juuni

2022. a vastusega küll omapoolse töötundide arvutuse, kuid tema selgitusest nähtub, et kostja

soovis sellega näidata, et hageja tööpäevad ei kestnud 24 tundi, vaid vähem. Seega ei olnud

maakohtus vaidlust selle üle, mitu päeva hageja iga kuu töötas.

35. Kuna kostja ei vaielnud maakohtu menetluses hageja töötasu arvutustele vastu, siis tulnuks

maakohtul hagi rahuldamisel lähtuda nendest arvutustest (TsMS § 4 lg 2 ning § 5 lg-d 1 ja 2).

III

36. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus kostja vastuväidet, et hageja 2018. a juuni

töötasunõue on aegunud. Kostja leiab, et maakohus kohaldas aegumise norme valesti, kui leidis,

et see nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus

leidis õigesti, et hageja 2018. a juuni töötasunõue ei ole aegunud.

37. Töötasu nõude aegumist reguleerib TLS § 29 lg 9, mille kohaselt on töötasu nõude esitamise

tähtaeg kolm aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohus leidis, et vaatamata

eeltoodud sättele kohaldub praegusel juhul ka TsÜS § 154, mille teine lause näeb ette,

et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta

lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

38. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja 2018. a juuni töötasu nõude aegumisele ei

kohaldu TsÜS § 154. TLS § 29 lg 9 kui töötasu nõude aegumist reguleeriv norm lisati

seadusesse töövaidluste lahendamise seaduse vastuvõtmisega ja see jõustus 1. jaanuaril 2018.

Enne seda reguleeris töötasunõude aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVS) § 6 lg 3, mis nägi ette, et töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Seejuures ei

reguleerinud ITVS aegumise algusaega. Seega kohaldusid töötasu nõude aegumise alguse

arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted ja juhul, kui töötasu maksti perioodiliselt

(nagu ka hagejale), algas aegumine TsÜS § 154 teise lause järgi selle kalendriaasta lõppemisest,

mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks.

39. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selleks, et kindlaks teha, kas praegu kehtiva TLS § 29 lg-

ga 9 koos kohaldub ka TsÜS § 154, analüüsida TLS § 29 lg 9 muutmise põhjendusi ja eesmärke.

Töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu 407 SE seletuskirja kohaselt oli muudatuste eesmärk

viia õigusloome ühtlustamiseks töövaidluskomisjonile või kohtusse esitatavate nõuete aegumise

tähtajad töölepingu seadusesse, mille kohaselt täiendatakse töölepingu seadust §-ga 31 ja § 29

lõikega 9. Tegemist on nõuete aegumist puudutavate sätete väljavõtmisega menetlust

reguleerivast seadusest ning nende viimisega materiaalõigust reguleerivasse seadusesse.

Sisulised põhimõtted aegumistähtaja osas on jäänud kehtiva õigusega võrreldes samaks.

40. Kuna seadusandja eesmärk ei olnud muuta töötasunõuete aegumise põhimõtteid, tuleb

asuda seisukohale, et töötasu nõude aegumise algusele kohaldub lisaks TLS § 29 lg-le 9 ka

TsÜS § 154. Seega leidis maakohus õigesti, et kui hageja 2018. a juuni töötasu nõue muutus

sissenõutavaks 7. juulil 2018, siis hakkas hageja nõue aeguma 2018. a lõppedes ning see oleks

aegunud 31. detsembril 2021. Hagi esitamise ajaks ehk 7. juuliks 2021 ei olnud hageja

töötasunõue seega aegunud.

IV

41. Hageja vaidlustab maakohtu otsust mh osas, millega maakohus arvas kostjalt väljamõistetud

töötasust maha 2018. ja 2019. a juunis lisaks kuutöötasule makstud summad. Üks kostja

vastuväiteid on menetluses olnud ka see, et hagejale iga aasta juunis makstud lisatasu oligi tasu

ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Maakohus nõustus kostjaga ja märkis

otsuses, et hageja pidanuks tõendama, et juunikuus makstud lisatasu oli preemia, mitte lisatasu

ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest.

42. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti, kui leidis,

et hageja pidanuks tõendama, et makstud summad olid preemia, mitte lisatasu ületunnitöö ning

öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Ringkonnakohus leiab, et kostja oleks pidanud

tõendama, et see tasu oli lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest, mitte

aga preemia. Kostjal olnuks lihtne näidata, mille eest ta seda tasu maksis ja kuidas ta seda

arvutas. Kostja ei ole seda tõendanud ega ka selgitanud, kuidas kõnealused lisatasud kujunesid.

Maakohtu järeldus, et tegu oli lisatasuga ületundide ning öösel ja riigipühade ajal töötamise

eest ei ole ka kooskõlas vaidlusaluse lisatasu maksmise asjaoludega – seda maksti üks kord

aastas juunikuus ja makstud summad ei vastanud aasta jooksul tehtud ületundide ning öösel ja

riigipühade ajal töötamise eest makstavale lisatasule. Seega oli see eelduslikult preemia ja

kostja ei ole vastupidist tõendanud.

43. Eeltoodust tulenevalt tuleb saamata jäänud töötasu kostjalt väljamõistmisel jätta 2018. ja

2019. a juunikuised lisatasud väljamõistetavast summast maha arvamata.

44. Kuna hageja töötasunõude maksmapanek ei ole üheski osas vastuolus hea usu põhimõttega

ja kuna eelnevast nähtuvalt ei ole põhjendatud ükski kostja vastuväide sellele nõudele, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista kogu hageja nõutud saamata jäänud töötasu 755 eurot 86

senti.

V

45. Hageja teine nõue on kohtueelsete õigusabikulude kui kahju hüvitamise nõue. Hageja on

palunud mõista kostjalt välja 709 euro 33 sendi suuruse kahjuhüvitise. Maakohus mõistis

kostjalt välja poole sellest ehk 354 eurot 67 senti.

46. Kostja leiab, et see nõue tulnuks jätta rahuldamata, kuna töötasu nõude esitamiseks ei olnud

hagejal advokaati vaja. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Kuigi tegu on lihtmenetluse asjaga,

ei tähenda see, et vaidlusküsimused oleksid olnud lihtsad. Seda näitab mh ka vaidluse ulatus

apellatsiooniastmes. Seega võis hageja kasutada lepingulise esindaja abi selleks, et püüda panna

oma nõuet maksma kohtuväliselt. Asjaolude kohaselt on hageja lepinguline esindaja pidanud

enne kohtusse pöördumist kostjaga kirjavahetust (I kd, tl 188–192; II kd, tl 26–33) ja sellest

nähtub, et kostja ei ole soovinud anda hageja esindajale teavet ega pidada hageja nõude suhtes

läbirääkimisi. Kuid sellest ei saa järeldada, et hageja ei võinud kohtuvälist õigusabi kasutada.

47. Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles

ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis mh kahju tekitamise tagajärjel kantud või

tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks ja

kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja

võis vaidluse kohtuvälise lahendamise lootuses kasutada õigusabi juba enne hagi esitamist ja

õigusabile kulunud mõistlik summa on hageja kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes.

48. Kostja on hageja kahjunõudele vastu vaieldes leidnud ka seda, et hageja ei ole esitanud

tõendeid, et tal kohtueelne õigusabikulu üldse tekkinud on, ja et hageja esitatud kuluarvestus ei

ole asjakohane tõend. Kostja leiab ka seda, et hageja esitatud kuluarvestuse faili meta-andmete

järgi on see koostatud 6. juulil 2021 ehk päev enne hagi esitamist, mitte 25. juunil 2021 nagu

kuluarvestuses kirjas.

49. Ringkonnakohtu arvates ei anna need kostja väited alust jätta temalt kahjuhüvitist välja

mõistmata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuluarvestus on asjakohane tõend ja leiab, et

pdf-faili koostamise kuupäev ei mõjuta dokumendis sisalduvate kulude põhjendatust ega

vajalikkust. Isegi kui kuluarvestus oleks koostatud päev enne hagi esitamist, on advokaat

hagejat kohtueelsetes läbirääkimistes esindanud.

50. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja töötasunõue täielikult, siis on

hageja kohtueelsed õigusabikulud suuremas osas olnud põhjendatud ja vajalikud. Hageja

esitatud kuluarvestuse kohaselt (I kd, tl 210 ja pöördel) on hageja lepingulise esindaja enne

kohtusse pöördumist tehtud toimingud olnud mõistlikud. Hagejale on osutatud õigusabi 6 tundi

ja 20 minutit tunnitasuga 140 eurot + käibemaks. Kokku on hageja kohtueelne õigusabikulu

olnud 886 eurot 67 senti + käibemaks ehk koos käibemaksuga 1064 eurot. Hageja on palunud

sellest kostjalt välja mõista 709 eurot 33 senti (koos käibemaksuga). Arvestades seda, et hageja

kohtueelsed nõudearvestused olid veidi teistsugused kui need, mis ta on esitanud

kohtumenetluses, on 709 eurot 33 senti kohtueelsele õigusabile kulunud mõistlik summa VÕS

§ 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

51. Hageja on palunud mõista kostjalt lisaks välja kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest (7. juulist 2021) kuni

põhivõla tasumiseni.

52. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

53. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja 709 euro

33 sendi suurune kahjuhüvitis, siis tuleb kostjalt vastavalt viivisekalkulaatorile mõista hageja

kasuks välja 90 euro 75 sendi suurune viivis ajavahemiku 7. juulist 2021 kuni 31. jaanuarini

2023 eest. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis alates 1.

veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise (709 eurot 33 senti) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

54. Maakohus märkis viivise väljamõistmisel, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetav viivis ei

või koos juba sissenõutavaks muutunud viivisega olla suurem kui kostjalt väljamõistetud

kahjuhüvitis. Kuna pooled ei ole seda maakohtu otsustust vaidlustanud, siis märgib ka

ringkonnakohus oma otsuses sama.

VI

(A)

55. Kostja on mh vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi

täielikult, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Sellest tulenevalt

ei käsitle ringkonnakohus oma otsuses poolte väiteid seoses maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotusega.

56. Hageja vaidlustab ka maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust ja seda kahel

põhjusel. Esiteks eksis maakohus hageja arvates väljamõistetavate menetluskulude arvutamisel

ja teiseks jättis maakohus tähelepanuta hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirja.

57. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei

teatanud pooltele otsuse avalikult teatavaks tegemise aega ega andnud võimalust esitada lõplik

menetluskulude nimekiri.

58. Asjaoludest nähtuvalt märkis maakohus 9. juuli 2021. a menetlusse võtmise määruses, et

menetleb asja lihtmenetluses ja määras hagejale menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja.

29. aprillil 2022 saatis maakohus pooltele kirja, milles selgitas, et asjas on kavas teha peagi

kohtulahend. 31. mail 2022 saatis maakohus pooltele uue kirja, kus küsis mõningaid täpsustusi

asjaolude koha ja andis pooltele kuni 14. juunini 2022 tähtaja selgituste, täpsustuste ning

tõendite esitamiseks. Mõlemad pooled esitasidki selleks ajaks oma selgitused. 16. juunil 2022

esitas hageja ka täiendava menetluskulude nimekirja, kuid samal päeval tegi maakohus asjas

juba otsuse.

59. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud pooled maakohtu 31. mai 2022. a kirja ja selles antud

tähtaega mõistma nii, et 14. juuniks 2022 tuleb esitada ka lõplikud menetluskulude nimekirjad.

Maakohus menetles asja küll lihtmenetluses (TsMS § 405), kuid ka lihtmenetluses peab

pooltele tagama peamised menetlusõigused. Selliseks oluliseks menetlusõiguseks on ka

võimaluse andmine esitada menetluskulude nimekiri kõigi asjas kantud menetluskulude kohta.

60. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta ka

hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulusid.

Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue lahendi.

61. Esmalt on õige hageja väide, et tema lepingulise esindaja tunnitasu on olnud 140 eurot ilma

käibemaksuta, mitte käibemaksuga. Koos käibemaksuga oli hageja lepingulise esindaja

tunnitasu seega 168 eurot. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis on tal õigus saada

menetluskulud hüvitatud koos käibemaksuga. Maakohus pidas esialgses menetluskulude

nimekirjas märgitud õigusabikuludest põhjendatuks 9 tunnile vastavaid menetluskulusid ja

pooled ei ole seda vaidlustanud. Seega olid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud

kulud hageja esimeses menetluskulude nimekirjas toodud toimingute osas 9 × 168 = 1512 eurot

ja menetluskulud koos riigilõivuga kokku 1512 + 225 =1737 eurot.

62. Arvesse tuleb aga võtta ka hageja 16. juuni 2022. a menetluskulude nimekirjas märgitud

menetluskulusid. Need kulud olid tingitud sellest, et hageja koostas vastuse kostja vastusele,

samuti sellest, et kohus küsis pooltelt 14. juuniks 2022 täiendavaid seisukohti, ning sellest, et

hageja vastas ka kostja 14. juunil 2022 esitatud seisukohtadele ning koostas ja esitas kohtule

täiendava menetluskulude nimekirja. Viidatud teise menetluskulude nimekirja järgi osutas

hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi veel 11 tundi 50 minutit ja hageja täiendav

õigusabikulu oli sellest tulenevalt 1656 eurot 65 senti, millele lisandus käibemaks ehk koos

käibemaksuga 1987 eurot 98 senti.

63. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teise menetluskulude nimekirja järgi taotletav

lepingulise esindaja kulu ülepaisutatud. Osa menetlusdokumente on olnud sellised, mille

koostamist kohus ei ole nõudnud, samuti on toimingutele kulunud aeg liiga pikk.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on hageja 16. juuni 2022. a

menetluskulude nimekirjas toodud toimingute eest 5 tunnile vastav õigusabikulu ehk 5 ×168 =

840 eurot (koos käibemaksuga).

64. Kokku tuleb kostjalt seega hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluses kantud

menetluskulu 1737 eurot (esimese menetluskulude nimekirja järgi) + 840 (teise menetluskulude

nimekirja järgi) = 2577 eurot.

(B)

65. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

66. Hageja on esitanud ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirjad 13. jaanuaril 2023

ja 17. jaanuaril 2023 ning nende kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes olnud

kokku 5215 eurot. Sellest 245 eurot on riigilõiv ja 4970 eurot (sh käibemaks) lepingulise

esindaja kulu. Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud apellatsiooniastmes liiga palju

riigilõivu. Kuna töötasunõue on riigilõivuvaba, siis pidi hageja tasuma riigilõivu üksnes kahju

hüvitamise nõude vaidlustatud osalt ja selle riigilõivu suurus on 140 eurot. Ringkonnakohus

selgitab, et hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud riigilõivu

tagastamist.

67. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218

kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.

68. Hageja esindaja tunnitasu (140 eurot ilma käibemaksuta ja 168 eurot koos käibemaksuga)

on mõistliku suurusega.

69. Küll aga on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra ülepaisutatud. Lepinguline

esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 29 tundi 35 minutit. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et hageja ei ole ringkonnakohtu menetluses esitanud uusi seisukohti, vaid on peamiselt

korranud juba varasemas menetluses esitatut. Sellest tulenevalt on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu apellatsioonimenetluses 10 tundi ehk 10 ×168 = 1680 eurot (koos käibemaksuga).

Lisaks on hageja menetluskuluks apellatsiooniastmes 140 euro suurune tasumisele kuulunud

riigilõiv ja kokku tuleb kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja mõista

1680 +140 = 1820 eurot.

(C)

70. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 2577 eurot (maakohtu

menetluskulu) + 1820 (ringkonnakohtu menetluskulu) = 4397 eurot.

71. Hageja on füüsiline isik ja ta on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on

põhjendatud hüvitada talle menetluskulu koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et kõik

tema taotlustest nähtuvad lepingulise esindaja toimingud ja kulutused on tehtud seoses

käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

72. Hageja on palunud kanda menetluskulude hüvitise Advokaadibüroo GAVER OÜ kontole

nr EE262200221072283401.

73. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise

taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt