2-21-7839/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.1.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7839

Kohtuasi

Y OÜ hagi X vastu alusetult saadud töötasu

tagastamise ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8.3.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

31 411,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y OÜ (registrikood 11403043), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margit Lahevee

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Klen Laus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8.3.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Y OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Y OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-7839

2

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y OÜ (hageja) esitas 10.11.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus X-lt

(kostja) välja mõista alusetult makstud töötasu.

2. TVK jättis 16.4.2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2950/20 hageja avalduse rahuldamata.

3. Hageja esitas 17.5.2021 Harju Maakohtule kostja vastu hagi (täiendatud 21.12.2021), milles

palus kostjalt välja mõista alusetult saadud töötasu 29 084,90 eurot ja viivised võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni selle summa

nõuetekohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja töölepingu, mille alusel asus kostja

1.10.2007 tööle müügijuhi ametikohale. 19.5.2011 kandeavalduse alusel kanti kostja

äriregistrisse hageja juhatuse liikmena. Kostja jätkas juhatuse liikmena müügijuhi

tööülesannete täitmist. Kostja on ühtlasi 45% osalusega hageja osanik. Kostjaga ei ole sõlmitud

juhatuse liikme käsunduslepingut, samuti puudub osanike otsus juhatuse liikmele tasu

maksmise kohta.

3.2. Hageja tegevjuht teavitas 22.6.2020 kostjat, et tema tööleping enam ei kehti ja tegi

ettepanekud edasiste lepinguliste suhete korrektseks vormistamiseks. 10.7.2020 teavitas hageja

esindaja kostjat, et loeb olemasoleva töölepingu lõppenuks ja lõpetab juuni seisuga töölepingust

tulenevate maksete tegemise. Kostjale maksti lõpparve ja kasutamata puhkuse hüvitis

30.6.2020 seisuga. Nendest avaldustest on üheselt mõistetav hageja tahe lugeda töösuhe

kostjaga lõppenuks. Igal juhul sai lepingu lõpetamine kostjale teatavaks hiljemalt lõpparve

laekumise hetkel. Tööleping on seega üles öeldud ja ülesütlemine on kehtiv. Poolte vahel ei ole

sõlmitud täiendavaid lepinguid.

3.3. Kostja on 7.8.2020 esitatud töövaidlusavalduses kinnitanud, et ta pidas kostja 10.7.2020

e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks. Ehkki kostja vaidlustas töölepingu ülesütlemise

30 päeva jooksul 10.7.2020 e-kirja saamisest, on töölepingu ülesütlemine siiski kehtiv, kuna

kostja võttis oma avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tagasi ja TVK menetlus selles

asjas on lõpetatud.

3.4. Kostja ei täida hageja huvides töökohustusi, mis nähtub mh sellest, et hageja sisuliselt ei

kasuta müügijuhi igapäevases töös vajaminevat äritarkvara ning tema nimistus olevate klientide

kaudu tekkiv müügikäive on järsult langenud. Töölepingu kohaselt pidi kostja täitma tegevjuhi

korraldusi, kuid tegevjuht ei ole kostjale tööülesandeid jaganud. Kostja on ühtlasi alustanud

hagejaga konkureeriva äritegevusega, mille lõpetamise nõudega on hageja ka kohtusse

pöördunud (tsiviilasi nr 2-21-4820). Kostja on hageja juhatuse liikmena hageja pangakontolt

endale ilma õigusliku aluseta maksnud välja töötasu perioodi 2020. a juuli kuni 2021. a

november eest kokku 29 084,90 eurot. Kostja on seeläbi rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja

tekitanud hagejale kahju.

2-21-7839

3

3.5. Alusetu on kostja väide, et tasu maksmise jätkamise on osanikud vaikivalt heaks kiitnud.

Kostja ei ole tõendanud, et panustab hageja majandustegevusse viisil, mis annaks alust isegi

kaaluda tasu määramist. Kostjal on hageja juhatuse liikmena juurdepääs hageja ruumidele,

e-postile ja töövahenditele. Samuti on kostja e-posti aadress säilinud teatud klientide jaoks

ettevõtte kontaktandmete hulgas. Üksikutele päringutele reageerimine ja sellealane minimaalne

suhtlus hageja bürooassistendiga, samuti mõne hageja jaoks ebaolulise tarnija uudiskirja

edastamine kolleegidele, ei tõenda kehtiva töölepingu olemasolu või müügijuhi tööülesannete

faktilist täitmist lepingus sätestatud mahus ja müügijuhilt eeldatud kvaliteediga. Müügijuhi

ülesanneteks on eelarvelise müügiplaani koostamine ja täitmine, müügikampaaniate

korraldamine ja arendamine koostöös tootejuhtidega, müügipersonali koolitamine ja

välispartneritega suhtlemine. Kostja pole tõendanud ühtegi tegevust müügitiimi juhtimisel,

sh müügistrateegia koostamist ning töökoosolekute, tootekoolituste ja müügikampaaniate

korraldamist.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

4.1. Hageja ei ole töölepingut kostjaga üles öelnud. Kostja on täitnud müügijuhi ülesandeid

ning tema töö sisu ega maht ei ole 2020. a juulist sisuliselt muutunud. Hageja ei ole ka

takistanud kostjal väidetava õigussuhte lõppemise järgselt müügijuhi ametiülesandeid täitmast.

Alates töölepingu sõlmimisest, sh ka pärast kostja valimist hageja juhatuse liikmeks, on kostjale

makstud igakuist tasu, viimasel ajal 1700,50 eurot (neto) kuus. Kuni 2020. a juulini tegi

igakuiseid ülekandeid kostjale hageja raamatupidaja ja alates 2020. a juulist kostja ise.

4.2. Hageja ja kostja ei pööranud kuni 2020. a suveni tähelepanu sellele, kas kostja täidab

müügijuhi ülesandeid töölepingu või juhatuse liikme lepingu alusel. 22.6.2020 esitas hageja

kostjale ettepaneku lepinguliste suhete muutmiseks. Pooled ei jõudnud lepingulise suhte

muutmises kokkuleppele. Sõltumata sellest, kas kostja täidab müügijuhi ülesandeid töösuhte

või juhatuse liikme suhte alusel, on kostjal õigus saada igakuist tasu.

4.3. Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi töölepingu ülesütlemisavaldusena käsitatavat

tahteavaldust. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa töölepingu ülesütlemine olla kaudne, vaikiv või

tingimuslik, vaid see peab toimuma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) nõuetele vastava

tahteavaldusega. Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu

lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-2-1-117-11, p 17). Hageja on 23.7.2020 vastuses kostja esindajale teatanud, et tööleping

tuleb lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel juhatuse liikmeks valimisega ning alates sellest ajast

on tasu makstud kehtetu töölepingu alusel. Sellest järeldub, et ka hagejal endal puudub selgus

töölepingu väidetava lõppemise ajas.

4.4. Isegi kui lugeda poolte töösuhe lõppenuks seoses kostja valimisega hageja juhatuse

liikmeks, siis on kostjale makstud igakuist tasu juhatuse liikme suhte alusel. Ainetu on hageja

väide, et puudub osanike otsus juhatuse liikmele tasu maksmiseks. Hageja on oma pikaaegse

käitumisega igakuiste ülekannete tegemisel möönnud tasu maksmise kohustuse olemasolu

(TsÜS § 113).

4.5. Asjaolust, et kostja vaidlustas töölepingu ülesütlemise TVK-s, ei saa järeldada, et

töölepingu ülesütlemise asjaolu üle puudub vaidlus. Olukorras, kus poolte õigussuhete sisu ja

kehtivus oli ebaselge, pidas kostja otstarbekaks pöörduda TVK poole, et saada kinnitust

töösuhte kehtivuse kohta. Kuna hageja kinnitas TVK-le esitatud seisukohtades, et 2020. a suvel

2-21-7839

4

hagejalt kostjale saadetud kirjad sisaldasid selgitusi ja ettepanekut lepinguliste suhete

vormistamiseks ning töösuhe lõppes juba 2011. aastal, ei pidanud kostja vajalikuks

õigusvaidlusega jätkata.

4.6. Kui kostja tööülesannete täitmine ei vasta hageja ootustele ning hageja on seisukohal, et

kostja rikub oma töökohustusi, on hagejal olnud võimalik kasutada seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, s.o esitada kostjale hoiatus ja seejärel öelda tööleping üles. Asjaolu, et

hageja ei ole nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutanud ega ka piiranud kostja tööülesannete

täitmist, kinnitab, et kostjale esitatud etteheited on otsitud. Ei ole sisulist vaidlust, et kostjal on

juurdepääs töökohale ja töövahenditele (sh programmidele ja e-postile) ning kostja tegevuse

tulemusena tekib hagejale käive ja tulu.

4.7. Hagejal oleks teoreetiliselt alus keelduda töötasu maksmist üksnes juhul, kui kostja

keelduks talle antud töö tegemisest. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et kostja oleks

jätnud oma tööülesanded täitmata. Hageja on esitanud kostja töötulemused (müügikäibe)

tegelikust väiksemana. Asjakohatu on hageja viide kostja konkureerivale tegevusele. Hageja ja

kostja vahel sõlmitud töölepingu kohaselt ei loeta konkureerivaks tegevuseks kostja tegevust Q

OÜ-s (praeguse ärinimega C OÜ) ja Z OÜ-s. Seega ei saa kostja tegevust C OÜ-s käsitada

konkurentsikeelu rikkumisena.

4.8. Ka juhul, kui kohus peaks leidma, et poolte vaheline töösuhe lõppes 2020. a juulis, on

hageja nõue töötasu väljanõudmiseks VÕS § 1028 alusel põhjendamatu. Kohtupraktika järgi

võib poolte tahteavaldus tööle asumiseks olla ka kaudne ning kui pool asub tööle, tuleb eeldada

töölepingu sõlmimist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p-d 11 ja 16). Kuivõrd kostja

on jätkanud samade tööülesannete täitmist ning hageja saab kostja töö tulemusena kasu (käivet),

tuleb lugeda, et poolte vahel kehtib uus tööleping senise töölepinguga samadel tingimustel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 8.3.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.

5.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust järgmiste asja

lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude üle:

-

1.4.2007 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel asus kostja 1.10.2007 täistööajaga

tööle müügijuhi ametikohale töötasuga 1607,25 eurot kuus;

-

19.5.2011 kanti kostja äriregistrisse hageja juhatuse liikmena, kirjalikku juhatuse liikme

teenistuslepingut kostjaga sõlmitud ei ole;

-

kostja on 45% osalusega hageja osanik;

-

kostja on hageja arveldusarvelt maksnud endale töötasu perioodil 2020. a juuli kuni

2021. a november kokku 29 084,90 eurot;

-

kostjal on juurdepääs töökohale ja töövahenditele (sh programmidele ja e-postile) ning

kostja tegevuse tulemusena on tekkinud ja tekib hagejale käive ja tulu.

5.2. VÕS § 1027 järgi peab isik VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele

isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on

teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu 10.12.2019 otsuse nr 2-16-10632 kohaselt peab hageja

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut

2-21-7839

5

kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1

kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes

ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1

järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu

tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse

alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi

maksma.

5.3. Juhatuse

liikme

ametisuhe

on

käsundilaadne

õigussuhe,

millele

kohalduvad

võlaõigusseadusest

tulenevad

käsunduslepingu

sätted.

Käsundiandjal

on

kohustus

käsundisaajale tasu maksta vaid siis, kui pooled on selles kokku leppinud (VÕS § 619).

Osaühingu juhatuse liikme tasu suurus ja maksmise kord määratakse kindlaks osanike otsusega

(ÄS § 1801 lg 1). Juhatuse liige ei tohi endale ise tasu määrata ning juhul, kui juhatuse liige

seda ilma osanike nõusolekuta siiski teeb, annab see aluse esitada tema vastu kahju hüvitamise

nõue. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku juhatuse liikme lepingut, mis näeks ette

kostjale juhatuse liikme ülesannete täitmise eest tasu maksmise, ei saanud kostjale tehtud

maksed põhineda tema juhatuse liikme staatusel.

5.4. Töölepingu seadus (TLS) ei näe ette, et tööleping kaotab kehtivuse, kui töötaja annab

nõusoleku asuda täitma tööandja juhatuse liikme ülesandeid. Samuti ei muutu töötaja saamisel

tööandja juhatuse liikmeks tööleping juhatuse liikme lepinguks. Kohtupraktikas on tunnustatud

samal ajal juhatuse liikme ja töötajana tegutsemise võimalikkust (vt nt Riigikohtu otsused

tsiviilasjades nr 3-2-1-39-04 ja nr 3-2-1-134-02).

5.5. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, piisab

töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2). Töölepingu

ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled

lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (Riigikohtu 7.12.2011 otsus nr 3-2-1-117-11, p 17).

Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda tahteavalduse tõlgendamise

reeglitest (TsÜS § 75 lg 1). Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on

töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Tööandja avaldus, millest

ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav

ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, ei saa

tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega. TLS ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma

aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt Riigikohtu 16.1.2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-07 ja 25.1.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-09).

5.6. 22.6.2020 kirjas lähtub hageja ekslikust arusaamast, et kostja juhatuse liikmeks asumise

järel ei saa enam lähtuda varasemalt sõlmitud töölepingust. Hageja tegi ettepaneku sõlmida

tasuta juhatuse liikme leping või palgatöö tegemise soovi esinemise korral uus tööleping.

10.7.2020 kirjas osundas hageja küll lepingu lõppenuks lugemisele, kuid seda ajendil

vormistada juriidiliselt korrektselt ümber lepingulised suhted juhatuse liikme ja hageja vahel.

Ühtlasi viitas hageja kirja lõpus taas varasemale ettepanekule sõlmida uus tööleping. Seega ei

ole võimalik kummastki kirjast välja lugeda selget tahet töölepingu lõpetamiseks, vaid sealt

nähtub hageja tahe jätkata töösuhet, kuid vormistada selle kohta uus leping. Ka lõpparve

väljamaksmist ei ole võimalik pidada töölepingu lõpetamise tahteavalduseks. Samuti ei

muutnud kostja 7.8.2020 töövaidlusavaldus, mille kohaselt mõistis kostja hageja 10.7.2020

kirja

töölepingu

ülesütlemisavaldusena,

hageja

10.7.2020

e-kirja

kohaseks

ülesütlemisavalduseks. Seega ei ole hageja töölepingut kohase tahteavaldusega lõpetanud ning

1.4.2007 sõlmitud tööleping on jätkuvalt kehtiv. Järelikult on täitmata alusetu rikastumise

nõude eeldusena soorituse õigusliku aluse puudumine.

2-21-7839

6

5.7. Töölepingust tulenevate kohustuste ja konkurentsikeelu rikkumist puudutavad hageja

väited on asjakohatud, kuivõrd need etteheited ei välista töötasunõude õiguspärasust.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

6.1. Maakohus hindas töölepingu ülesütlemise kehtivust vastuolus TLS §-s 105 sätestatuga,

eirates selle normi rakendamiseks kehtestatud tähtaegu. Maakohus on otsuses andnud

töölepingu ülesütlemise kehtivust puudutavatele asjaoludele üllatusliku tõlgenduse.

6.2. Tööleping on üles öeldud 30.6.2020 avaldusega, milles hageja teatas, et loeb töölepingu

lõppenuks. Samuti maksis hageja välja lõpparve. Hageja on oma tahet väljendanud viisil, mis

ei saa jätta kahtlust, et konkreetse töölepingu alusel töö ei jätku. TLS-st ei tulene, et töölepingu

ülesütlemise tahteavaldust sisaldav tööandja kiri töötajale ei tohi sisaldada muid tahteavaldusi,

mh ei ole kuidagi piiratud teha ühe lepingu ülesütlemise tahte avaldamise järel ettepanek uue

kokkuleppe sõlmimiseks. Uue lepingulise vahekorra loomise soov ja selle väljendamine ei

muuda olematuks samas dokumendis avaldatud tahet senine tööleping lõpetada.

6.3. Kuna TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud avalduse või hagi alusel pole

kohus või TVK tuvastanud ülesütlemise tühisust, on töölepingu ülesütlemine vastavalt

TLS § 105 lg-le 2 algusest peale kehtiv. Seadusliku aluseta või seaduse nõuetele mittevastav

töölepingu ülesütlemine (TLS § 104) ei ole automaatselt tühine, vaid selle tühisuse

tuvastamiseks tuleb pöörduda TVK või kohtu poole. Kui töötaja leiab, et tööandja on töölepingu

õigusvastaselt üles öelnud, siis tuleb tal nõuda töövaidlusorganis ülesütlemise tühisuse

tuvastamist.

6.4. Kostja avaldusest TVK-le nähtub, et ta sai aru, et temaga sõlmitud tööleping on üles

öeldud. Ka maakohus möönis, et kostja mõistis hageja 10.7.2020 kirja töölepingu

ülesütlemisavaldusena. Seda arvestades on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et

töölepingut ei ole üles öeldud. Kuna kostja võttis TVK-le esitatud avalduse tagasi, ei ole

TVK ega kohus TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud avalduse või hagi alusel

töölepingu ülesütlemise tühisust tuvastanud.

6.5. Olukord, kus maakohus hindab töölepingu ülesütlemise tühisust poolteist aastat pärast selle

vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist, on vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega ja

tööandja õigusega hoida ära ebasoovitava töösuhte jätkumine. Kui tööandjal puudub soov

töösuhet jätkata, siis loetakse leping tema avalduse alusel lõppenuks ka juhul, kui tööandjal

puudus õiguslik alus töölepingu ülesütlemiseks (TLS § 107). Praeguses asjas tehtud otsuse

tulemusel on töötaja tööandja tahte vastaselt sisuliselt tööle ennistatud.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

7.1. Hageja ei ole töölepingut üles öelnud. Kuna hageja kinnitas TVK menetluses, et 2020. a

suvel esitatud kirjade näol oli tegemist üksnes selgitusega ja ettepanekuga lepinguliste suhete

vormistamiseks ning töösuhe on lõppenud juba 2011. aastal, kaotas vaidlus oma aktuaalsuse ja

kostja ei pidanud vajalikuks õigusvaidlusega töösuhte ülesütlemise kehtivuse üle jätkata. Seega

2-21-7839

7

võttis hageja omaks, et lepingut ei ole lõpetatud 2020. a suvel esitatud tahteavaldustega. Sellest

omaksvõtust ei saa hageja oma suva järgi loobuda.

7.2. Olukorras, kus hageja on aktsepteerinud kostja poolt müügijuhi ülesannete täitmist ning

kostja tegevuse tulemusel tekib hagejale käive ja kasum, on alusetud hageja väited

ettevõtlusvabaduse riive ja lepinguvabaduse piiramise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6

kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ega

korda neid täies ulatuses. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ning jättis olulised väited ja tõendid hindamata. Maakohtu seisukohad ei ole ka

üllatuslikud.

10. Maakohus on õigesti selgitanud, et tööleping ei lõppe töötaja nimetamisega tööandja

juhtorgani liikmeks. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku

juhtorgani liikme lepingule. Nimetatud säte ei reguleeri töölepingu lõppemist ning ei välista

ühingu ja tema juhtorgani liikme vahelise töösuhte olemasolu (vt ka Riigikohtu 21.4.2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 13.1). Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-des 79, 80,

81 ja 83. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu

lõpetamist vormistamata (vt ka Riigikohtu 19.4.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 12).

Osaühingu osanike otsust, millega töötaja nimetatakse ühingu juhatuse liikmeks, ei saa käsitada

töölepingu ülesütlemisavaldusena ning sellega, kui töötaja annab nõusoleku asuda juhatuse

liikmeks, ei saa lugeda sõlmituks poolte kokkulepet töölepingu lõpetamiseks (vt ka Riigikohtu

26.11.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-02, p 10). Seega tuleb töötaja nimetamisel juhatuse

liikmeks töölepingu lõpetamine eraldi vormistada.

11. Hageja arvates on ta tööleping üles öelnud 22.6.2020 e-kirjaga (tl 15 (e-kiri), dtl 292–293

(manus)) või hiljemalt 10.07.2020 e-kirjaga (I kd, tl 16).

22.6.2020 kirjas teavitas hageja kostjat vajadusest vormistada äriühingu suhe juhatuse liikmega

õiguslikult korrektselt, märkides, et tööleping, millest seni on lähtutud, ei kehti. Hageja märkis,

et müügijuhi ja juhatuse liikme ülesannete kattumine välistab töösuhte olemasolu ning

vaatamata formaalse töölepingu olemasolule ei ole poolte vahel faktilist töösuhet, mistõttu ei

ole ka kostjale töötasuna väljamakstavatel summadel õiguslikku alust. Hageja tõi kirjas välja,

et poolte õiguste ja kohustuste kokkuleppimiseks tuleb sõlmida juhatuse liikme leping

(käsundusleping); kui kostja eelistab töölepingu alusel töötada, tuleb tal juhatuse liikme kohalt

tagasi astuda. Kostja vastas hageja 22.6.2020 e-kirjale 10.7.2020 kirjas (dtl 541–543), milles

avaldas, et peab töölepingut kehtivaks ning jätkab juhatuse liikme ja müügijuhina tegutsemist,

kuid on nõus osaühingu osanike koosolekul võtma vastu otsuse, mille alusel sõlmitakse mõlema

juhatuse liikmega sarnase sisuga juhatuse liikme leping.

10.7.2020 kirjas märkis hageja, et lepingulised suhted hageja ja kostja vahel vormistatakse

ümber ning hageja loeb töölepingu lõppenuks; juunikuu seisuga lõpetatakse kostjale

töölepingust tulenevate maksete tegemine ning muude töölepinguliste reeglite kohaldamine.

2-21-7839

8

Hageja lisas, et formaalselt lõppes poolte vaheline leping juba alates hetkest, kui kostja andis

nõusoleku asuda juhtorgani liikmeks.

12. TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on

tühine. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist

on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest

(VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2; Riigikohtu 8.5.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9268, p 18.1).

Tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68

lg-d 3 ja 4). VÕS § 195 lg-st 2 tulenevalt peab töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuma

lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest

täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja

lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Töötajale tehtud avaldus,

millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu

ülesütlemise avalduseks (Riigikohtu 7.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 3-21-117-11, p 17).

Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud

tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (Riigikohtu 9.4.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-14,

p 11). TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma.

Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma,

tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel mõistma pidi.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja 22.6.2020 ega 10.7.2020 e-kirja ei saa

pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks. Hageja kirjadest ei nähtu üheselt tema tahe vabastada

pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Kuivõrd hageja on kirjades välja toonud

oma (eksliku) seisukoha, et tööleping lõppes juba kostja asumisega hageja juhatuse liikmeks,

jääb ebaselgeks, mis ajast tuleb hageja arvates lugeda tööleping lõppenuks. Seejuures on

töölepingut võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv ülesütlemine on tühine

(Riigikohtu 7.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17; 2.5.2019 otsus tsiviilasjas nr

2-17-6057, p 15.2). Lisaks on hageja viidanud vajadusele sõlmida käsundusleping või uus

tööleping, mis näitab tahet lepingulist suhet jätkata. Samuti ei ole töölepingu lõppemisel

makstavate summade, sh kasutamata puhkuse hüvitise väljamaksmine käsitatav töölepingu

lõpetamise tahteavaldusena, nagu maakohus on õigesti märkinud. Ka kostja ei mõistnud hageja

22.6.2020

kirja

töölepingu

ülesütlemisavaldusena.

Seevastu

7.8.2020

esitatud

töövaidlusavalduse (dtl 483–485) asjas nr 4-1/2116/20 kohaselt pidas kostja hageja 10.7.2020

e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks. Samas kuna kostja võttis avalduse TVK-le

11.11.2020 avaldusega (dtl 273) tagasi seoses sellega, et hageja väitel puudus 22.6.2020 ja

10.7.2020 kirjade saatmise ajal poolte vahel töölepinguline suhe (dtl 265–271) ning kostja

arvates tegutses ta juhatuse liikme lepingu alusel, ei saa väita, et hageja 10.7.2020 kirjas

väljendatud tahteavalduse tõlgendamise üle puudub vaidlus.

14. Hageja väited, mis puudutavad TLS § 105 kohaldamist, on asjakohatud. Kuna maakohus

leidis, et hageja ei ole töölepingut üles öelnud, ei ole nimetatud säte praeguses asjas kohaldatav

(vt Riigikohtu 7.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-117-11, p 17). Seda ei mõjuta asjaolu, et

kostja esitas TVK-le avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. TLS § 105 lg 1

kohase hagi või avalduse peab ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama pool, kellele

avaldus tehti, üksnes juhul, kui ta on saanud kätte seaduses sätestatud vorminõuetele vastava

ülesütlemisavalduse

(Riigikohtu

11.6.2014

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-52-14,

p 14).

Ülesütlemisavalduse puudumise korral puudub töötajal vajadus TVK-sse või kohtusse

pöörduda.

2-21-7839

9

15. Asjakohatud on ka hageja väited lepinguvabaduse ja ettevõtlusvabaduse riive kohta ning

viited TLS § 107 lg-le 2 ja õiguskantsleri 24.1.2014 seisukohale nr 9-2/140108/1400384, mis

puudutab TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust. Viidatud säte ei ole sarnaselt TLS §-le 105

praeguses asjas kohaldatav.

16. Eelnevast järeldub, et hageja ja kostja vahel oli vaidlusalusel perioodil kehtiv tööleping

(I kd, tl 85–87), milles oli kokku lepitud töötasu maksmises (1607,25 eurot kuus). Asjas esitatud

tõenditest ja väidetest nähtub ühtlasi, et kostja on jätkanud tegutsemist müügijuhina,

sh perioodil 2020. a juuli kuni 2021. a november, ning tema tegevuse tulemusel on hagejal

tekkinud käive. Seega ei ole kostjale nimetatud perioodil tehtud väljamakse (kokku

29 084,90 eurot) õigusliku aluseta, s.o tegemist ei ole VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud olukorraga,

kus hageja on kostja rikastamiseks täitnud kohustust, mida ei ole olemas, mida ei ole tekkinud

või mis on hiljem ära langenud.

17. Põhinõude rahuldamata jäämise tõttu jääb rahuldamata ka hageja nõue viivise

väljamõistmiseks. Kuna maakohus ei ole viivisenõude rahuldamata jätmist otsuse põhjendavas

osas eraldi välja toonud, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

18. Menetluskulude jaotust puudutavas osas on maakohtu otsuse põhjendused vastuolus

resolutsiooniga. Otsuse resolutsiooni kohaselt on maakohus jätnud menetluskulud hageja

kanda, kuid põhjendava osa p-s 42 on kohus märkinud, et hageja menetluskulud jäävad

75% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 25% ulatuses hageja kanda, lähtudes hagi

osalise rahuldamise proportsioonist. Maakohtu põhjendused on selles osas ilmselgelt

ebakohased, kuna hagi on jäetud täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jätab maakohtu

otsusest need põhjendused välja (p 42 alates viitest TsMS § 163 lg-le 1) ning asendab need

põhjendusega, et TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus hageja kanda.

Maakohtu otsuse resolutsioon vastab TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele ning selle

muutmiseks pole alust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

20. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)