3-21-1822/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1822

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla 2. juuni 2021. a käskkirja nr 6-

3/428-1 ja 7. juuli 2021. a vaideotsuse nr 6-12/165-2

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, esindaja AR

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-21-1822 materjalide juurde haldusasja nr 3-21-1506 toimikus

asuvad Viru Vangla 29. märtsi 2021. a käskkiri nr 6-2/230-1 ja 2. juuli 2021. a

käskkiri nr 6-2/230-2 (Viru Vangla 10. novembri 2021. a vastuse lisad 1 ja 5).

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. detsembri

2021. a otsuse haldusasjas nr 3-21-1822 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-1822

2(8)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 02.06.2021 käskkirjaga nr 6-3/428-1 X süüdi vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistas teda 7 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Viru Vangla 29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1 on kinnipeetav X määratud

tööle majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates

01.04.2021. Vastavalt arsti ettekirjutusele on X võimeline vanglas töötama osaliselt,

töövõimeline kergematel majandustöödel (nt koristamistööd). X ei allunud 06.05.2021 kella

10.20 ajal valvuri korraldusele asuda tööle, ei toonud välja allumatuse põhjuseid ega soovinud

meditsiinitöötaja vastuvõtule, vaid ütles valvurile, et ehk soovib keegi kõrvalkambrist tööle

minna. Kinnipeetav selgitas 14.05.2021 ja 28.05.2021 vastuväidetes, et ta on vahistatu ja ei ole

seega kohustatud töötama, ning samuti ohustaks töötamine tema tervist ja saadav töötasu ei ole

piisav.

Tööle asumise korralduse andmise hetkel Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1 kehtis

ning kinnipeetaval oli VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 järgi kohustus seda täita. X puhul ei esine

VangS § 37 lg-s 2 nimetatud asjaolusid ja enne tööle määramise käskkirja koostamist hindas

kinnipeetava tervislikku seisundit arst, kelle hinnangul võib ta teha nt koristamistööd.

Majandustöid tegevatele kinnipeetavatele on tagatud võimalus kasutada isikukaitsevahendeid

ja seega ei ohustaks töötamine kinnipeetava tervist. X kannab karistust Tallinna

Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse nr X-XX-XXXX alusel, millega talle mõisteti

liitkaristuseks 8 aastat 6 kuud vangistust ja karistuse kandmise alguseks loeti 02.08.2017. Seega

on X süüdimõistetu ja VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud vanglas töötama. Kinnipeetava

töötamine vangistuse kestel ei ole pelgalt rahateenimise võimalus, vaid suuresti kasvatusliku

iseloomuga abinõu. Kuna vanglas on kinnipeetavate elementaarsete vajaduste rahuldamine

tagatud, siis ei ole makstava töötasu puhul määrav, kas selle eest oleks kinnipeetaval võimalik

n-ö ära elada. Allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, sest väljendab otsest vastupanu

vanglasüsteemile ja õiguskorrale ning võib kujuneda vastuhakuks, annab kaaskinnipeetavatele

negatiivset eeskuju ja raskendab ka distsipliini tagamist. See on raske rikkumine, mille eest

karistatakse kartserisse paigutamisega. X-l oli rikkumise toimepanemise ajal 2 kehtivat

distsiplinaarkaristust, kuid kumbki neist ei olnud seotud allumatuse ja töökohustuse eiramisega.

Eesmärgipärane ja proportsionaalne on määrata rikkumise eest 7 ööpäeva pikkune

kartserikaristus.

2. Viru Vangla jättis 07.07.2021 vaideotsusega nr 6-12/165-2 rahuldamata X 07.06.2021

vaide 02.06.2021 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC

otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX, millega X-le määrati kuuekuuline vangistus, jõustus

YY.YY.YYYY ja karistus pöörati täitmisele. Seega oli X 06.05.2021 süüdimõistetu staatuses

ja VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud töötama.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 09.08.2021 kaebuse Viru Vangla 02.06.2021 käskkirja

nr 6-3/428-1 ja 07.07.2021 vaideotsuse nr 6-12/165-2 tühistamiseks. Kaebaja viibis Viru

Vanglas 02.02.2017–06.07.2021 vahistatuna VangS § 4 lg 1 tähenduses, mida on kinnitanud

3-21-1822

3(8)

Tartu Ringkonnakohus XX.XX.XXXX määruses kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Ka

karistusregistris on märge, et 6-kuulise karistuse kandmise tähtaeg algas 02.08.2017. VangS §

93 lg-st 7 tulenevalt ei ole vahistatu kohustatud töötama, mistõttu on distsiplinaarkaristus

määratud alusetult ja õigusvastaselt. Vaidlustatud käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 54 nõuetele ja selle tühistamine on vajalik, sest karistus mõjutab kaebajat negatiivselt

(sh ennetähtaegse vabastamise taotlemisel ja vanglas soodustuste saamisel). Tühistada tuleb ka

vaideotsus, milles on vääralt leitud, et kaebaja oli 06.05.2021 süüdimõistetu.

4. Viru Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. X viibis Viru Vanglas

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsuse alusel, mis jõustus YY.YY.YYYY.

Kaebaja pani rikkumise toime 06.05.2021, mil 6-kuuline karistusaeg ei olnud veel möödunud.

Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määruse tegemise ajaks vahistatu staatuses,

kuna Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega mõistetud karistusaeg oli möödunud,

kuid rikkumise toimepanemise ajal oli kaebaja süüdimõistetu ja tal oli VangS § 37 lg 1 järgi

kohustus töötada, kui ei esine VangS § 37 lg-s 2 ja § 38 lg-s 22 märgitud asjaolusid. Kui need

asjaolud esinevad, siis ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega teda tööst keeldumise eest

karistada. Vangla selgitas enne tööle määramise käskkirja andmist välja kaebaja töövõime

(VangS § 37 lg 3) ja vaidlusaluse konkreetse töökorralduse andmisel ei soovinud kaebaja

meditsiinitöötaja poolset ülevaatust. Karistuse määramisel on järgitud menetlus- ja

vorminõudeid (vt VangS § 64; justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 97 lg 2) ning kaebajale tagati ärakuulamisõigus. Karistuse liigi ja

määra valikut on arusaadavalt põhjendatud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus 06.05.2021 täitmast

valvuri korraldust asuda tööle ja ei esitanud keeldumise kohta arusaadavat põhjendust. Vaidlus

on selle üle, kas kaebaja oli 06.05.2021 vahistatu või kinnipeetav ning kas tal oli õigus tööle

asumisest keelduda. Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsus kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX jõustus YY.YY.YYYY. Tartu Ringkonnakohus selgitas XX.XX.XXXX määruses, et

kaebaja viibib Viru Vanglas kriminaalasjas nr X-XX-XXX vahistatuna VangS § 4 lg 1

tähenduses. Halduskohtul puudub alus asuda teistsugusele järeldusele. Puudub vaidlus, et

kaebaja oli alates 01.04.2021 määratud Viru Vangla 29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1

tähtajatult tööle majandustööde abitööliseks. Nimetatud käskkirja on kaebaja vaidlustanud

Tartu Halduskohtus (vt haldusasi nr 3-21-1506), kuid vaidlusaluste haldusaktide ja kohtuotsuse

tegemise seisuga on käskkiri kehtiv.

Kinnipeetav on VangS § 67 p 1 kohaselt kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele, mis

ei ole ilmselgelt tühine (vt HMS § 63 lg 2; Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 17;

30.05.2012 otsus nr 3-3-1-14-12, p 10). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 02.12.2021 määruses

praeguses asjas (p-d 10–11), et allumiskohustuse rikkumine esineb ka juhul, kui hiljem selgub,

et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas. Kaebajat

karistati 02.06.2021 käskkirjaga selle eest, et ta ei allunud korraldusele asuda tööle. Korralduse

andmise ajal (06.05.2021) oli kaebaja tööle määramise käskkiri (29.03.2021) kehtiv ning selle

peale haldusasjas nr 3-21-1506 esitatud kaebuse rahuldamisel ei muutuks käskkiri tühiseks,

vaid üksnes kehtetuks, kuid seda tuli kuni tühistamiseni siiski täita (HMS § 60 lg 2). Seega eiras

kaebaja õigusvastaselt vanglaametniku seaduslikku korraldust asuda koristustööle, vaatamata

asjaolule, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna. Distsiplinaarmenetlus toimus vastavalt VangS

§-dele 64 ja 101. Kaebaja staatuse väljaselgitamiseks pöördus vastustaja nii Riigiprokuratuuri

kui ka Viru Maakohtu poole ning vastustajale teadaolevalt oli kaebaja kinnipeetava staatuses.

Käskkirjas on nõuetekohaselt põhjendatud karistamise vajadust ning karistuse liiki ja määra.

Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Rikkumise asjaolusid arvestades ei ole

3-21-1822

4(8)

7-ööpäevane kartserikaristus ülemäärane. Allumatus on vanglas raske rikkumine. Tõendatud ei

ole, et kaebaja puhul oleks esinenud muid töötamist välistavaid asjaolusid (VangS § 37 lg 2).

Tööle asumisest keeldumise aluseks ei saa olla kartus nakatuda koroonaviirusesse ega vähene

töötasu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane. Viru Vangla 07.07.2021

vaideotsus ei riku kaebaja õigusi iseseisvalt, mistõttu ei ole ka selle tühistamiseks alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 14.01.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. Halduskohtu otsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele ning

kohus rikkus uurimispõhimõtet. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade ja põhjenduste

juurde ning palub ringkonnakohtul neid arvestada. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja

viibis Viru Vanglas vahistatuna. Seega tulnuks kaebus rahuldada, sest vastustaja on olnud kogu

aeg ekslikul seisukohal, et kaebaja oli 06.05.2021 süüdimõistetu (tulenevalt kohtuotsusest nr

X-XX-XXXX) ning seega VangS § 37 lg 1 järgi kohustatud töötama. Halduskohus käsitles

otsuses ainult VangS § 67 p 1 rikkumist, jättes tähelepanuta, et kaebajat karistati vaidlustatud

käskkirjaga ka VangS § 37 lg 1 rikkumise eest. Kohtuotsuses sellekohane analüüs (s.o kaebaja

alusetust karistamisest VangS § 37 lg 1 järgi) puudub. Riigikohus rahuldas ZZ.ZZ.ZZZZ

otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kaebaja kaitsja teistmisavalduse ning uuendas

kriminaalmenetluse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse osas, millega

oli kaebajale karistusseadustiku (KarS) § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus 8 aastat 6 kuud.

Seega puudub vaidlus, et kohtuotsuse nr X-XX-XXXX alusel kantud kuue kuu pikkune karistus

sai kantud 02.02.2018 (karistusaja alguseks määrati kaebaja vahistamine 02.08.2017). Järelikult

viibis kaebaja vanglas vahistatuna ja temale ei laienenud VangS § 37 lg-st 1 tulenev

töökohustus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on seetõttu õigusvastane (HMS § 4 lg

2, § 54, § 56).

Halduskohus on asunud HKMS § 158 lg-t 3 eirates vaidlustatud käskkirja vastustaja eest ise

põhjendama, sidudes kaebaja väidetava rikkumise VangS § 37 lg 1 asemel hoopis Viru Vangla

29.03.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-1, millega kaebaja oli tööle määratud. Viidatud käskkiri ei

ole asjakohane, sest kaebajat ei karistatud tööle määramise käskkirja mittetäitmise eest. Kohus

on otsuses (p 17) lisaks ebaõigesti märkinud, et käskkiri on otsuse tegemise seisuga jätkuvalt

kehtiv, sest kaebaja tööle määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks Viru Vangla 02.07.2021

käskkirjaga nr 6-2/230-2, kuna kaebaja on vahistatu, kellel puudub VangS § 93 lg-st 7 tulenevalt

kohustus töötada. Tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisest on kaebaja teavitanud

29.11.2021 määruskaebuses.

Halduskohus kohaldas VangS § 67 p 1 ebaõigesti, kui leidis, et kaebaja eiras vanglaametniku

korraldust õigusvastaselt, kuigi ta oli vahistatu. Vanglaametniku korraldus oli ilmselgelt tühine

(HMS § 63 lg 2) ja seega algusest peale kehtetu ning kaebaja ei pidanud seda täitma. Kaebaja

kui vahistatu tööle sundimine oli vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 1, sest vastustajal puudus

õigus kohelda kaebajat süüdimõistetuna ja kohaldada tema suhtes kinnipeetavatele kehtestatud

režiimi (sh töökohustust). Kuna vastustaja ei saanud kohustada kaebajat töötama, siis ei saanud

tööst keeldumise korral tema suhtes kohaldada distsiplinaarvastutust (nt Riigikohtu 22.01.2015

otsus nr 3-3-1-53-14, p 15; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p 17). Kohus leidis ka vastuoluliselt,

et distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt, kuigi kaebaja suhtes viidi distsiplinaarmenetlus

läbi süüdimõistetutele kohaldatavate normide järgi, kuigi ta oli vahistatu. Viidatud VangS § 37

lg 2 ei ole asjakohane, sest kaebajal puudus töökohustus igal juhul (VangS § 93 lg 7).

7. Viru Vangla palub 29.12.2022 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus on vastuoluline, sest kaebaja viitab esmalt, et

3-21-1822

5(8)

teda karistati töökohustuse rikkumise eest VangS § 37 lg 1 järgi, ja heidab seejärel ette, et teda

karistati tööle määramise käskkirja (Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1) rikkumise

eest, jättes tähelepanuta, et VangS § 37 lg 1 ja viidatud käskkiri on vastastikku seotud. Kaebaja

poolt korralduse mittetäitmise ajal oli tööle määramise käskkiri (vaidlustatud haldusasi nr 3-

21-1506) kehtiv. Üheski kaebaja viidatud kriminaalasjas ei ole käsitletud küsimust, millises

staatuses (vahistatu või süüdimõistetu) kaebaja tööle asumise korralduse andmise ajal vanglas

viibis. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud korraldust tööle asuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohus märkis ekslikult, et Viru Vangla 29.03.2021 käskkiri nr 6-2/230-1 kaebaja

tööle määramise kohta oli kohtuotsuse tegemise aja seisuga (20.12.2021) kehtiv. Kaebaja juhtis

29.11.2021 määruskaebuses tähelepanu, et tööle määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks

Viru Vangla 02.07.2021 käskkirjaga nr 6-2/230-2. Praeguse haldusasja toimikus puuduvad nii

kaebaja tööle määramise käskkiri kui ka käskkiri selle tühistamise kohta, kuid Viru Vangla on

nimetatud dokumendid esitanud XX.XX.XXXX vastuse lisadena 1 ja 5 haldusasjas nr 3-21-

1506. Ringkonnakohus võtab nimetatud käskkirjad ka praeguse haldusasja toimikusse, kuivõrd

need tõendavad asjaolu, et kaebaja oli 01.04.2021–01.07.2021 tööle määratud. Halduskohtu

eksimus tööle määramise käskkirja kehtivusaja piiritlemisel ei mõjutanud siiski asja

lahendamist, sest HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hinnatakse haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning seega on kaebaja distsiplinaarsüüteo kontekstis

oluline, et 29.03.2021 käskkiri kehtis valvuri 06.05.2021 korralduse andmise ajal.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et halduskohus on asunud Viru Vangla

02.06.2021 käskkirja nr 6-3/428-1 ise põhjendama, sidudes kaebaja rikkumise VangS § 37 lg 1

asemel hoopis tööle määramise käskkirjaga. Vaatamata asjaolule, et distsiplinaarasjas tunnistati

kaebaja süüdi selles, et ta pani 06.05.2021 toime VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise, on

vaidlusaluses 02.06.2021 käskkirjas (p 2 teine lõik) selgelt välja toodud, et kaebaja töökohustus

oli kindlaks tehtud 29.03.2021 käskkirjaga, mis oli 06.05.2021 seisuga kehtiv. Tuleb arvestada,

et kuigi VangS § 37 lg 1 kohustab kinnipeetavat üldjuhul töötama, ei ole see nõue absoluutne,

vaid kehtib üksnes siis, kui ei esine VangS § 37 lg-s 2 ja § 38 lg-s 22 sätestatud asjaolusid ning

töökohustuse olemasolu eeldab lisaks, et vanglal on üldse võimalik kinnipeetavale sobivat tööd

pakkuda (VangS § 38 lg 1) ja kinnipeetavat ei ole töökohustusest ka ajutiselt vabastatud (VangS

§ 42 lg 1). Muu hulgas tuleb tuvastada seegi, kas tegemist on kinnipeetavaga või on isik hoopis

vahistatu, kellel töökohustus puudub (VangS § 93 lg 7). Kuivõrd vanglas kinni peetava isiku

töökohustuse olemasolu ja ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb tuvastada ja hinnata hulgaliselt

asjaolusid ning kaaluda erinevaid huve, siis tuleb kinnipeetav VangS § 38 lg-te 21 ja 22 ning

justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja

töölt vabastamise kord“ § 4 alusel eraldi dokumendiga tööle vormistada. Seega tuvastatakse

konkreetse kinnipeetava töökohustus esmajoones just tööle määramise käskkirjas.

10. Sõltumata isiku tööle määramise käskkirja kehtivusest ei saa konkreetsete tööülesannete

täitmisele asumise korraldus olla siiski õiguspärane, kui selle andmise ajal ilmnevad asjaolud,

mis välistavad vanglas kinni peetava isiku töökohustuse. Kuigi valvuri 06.05.2021 ettekandest

nr 6-20/2192-1 nähtuvalt ei toonud X tööle asumisest keeldumisel välja arusaadavat

põhjendust, miks ta korraldust ei täida, nähtub asja materjalidest, et X oli 21.04.2021 esitanud

vanglale vaide tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, milles rõhutas, et ta viibib

vanglas vahistatuna, mitte süüdimõistetuna, ja seega puudub tal kohustus töötada (vt Viru

Vangla 04.10.2021 vastuse lisaks 2 oleva Viru Vangla 26.05.2021 selgitustaotluse lisa 2).

3-21-1822

6(8)

11. Halduskohus leidis otsuses (p 16) Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määrusele nr

X-XX-XXXX tuginedes, et kaebaja viibis Viru Vanglas kriminaalasjas nr X-XX-XXX

vahistatuna. Otsusest ei nähtu samas, millist ajahetke halduskohus seejuures silmas pidas.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määrusest nr X-XX-

XXXX teha mingeid järeldusi selle kohta, milline oli kaebaja staatus 06.05.2021 seisuga, vaid

kõnealuses määruses on selgitatud kaebaja staatusega seonduvat üksnes vastuseks Viru Vangla

26.05.2021 taotlusele, milles oli soovitud teada, kas Xt tuleks ka pärast XX.XX.XXXX (s.o

kuue kuu möödumist Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse nr X-XX-XXXX

jõustumisest) käsitada süüdimõistetuna, nagu on leidnud prokuratuur, või on ta siiski vahistatu,

nagu on leidnud X ja tema kaitsja. Tartu Ringkonnakohus selgitas XX.XX.XXXX määruses, et

kuna CC.CC.CCCC otsusega mõistetud kuue kuu pikkune vangistus on kantud ja

kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud vangistus ei ole jõustunud ning samas asjas X suhtes

tehtud vahistamisotsus on jätkuvalt kehtiv, siis viibib X määruse tegemise seisuga vanglas

vahistatuna. Seega tuvastati määrusega üksnes X staatus XX.XX.XXXX seisuga.

12. Apellatsioonkaebuses on ebaõigesti väidetud, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus,

et kaebajale Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega mõistetud 6-kuuline vangistus

sai kantud 02.02.2018, mistõttu viibis kaebaja 06.05.2021 seisuga Viru Vanglas selgelt

vahistatuna ja ei olnud kohustatud töötama. Vastustaja on olnud kogu aeg seisukohal, et kui

liitkaristusega ei ole võimalik arvestada, siis kandis kaebaja CC.CC.CCCC otsusega mõistetud

kuue

kuu

pikkust

vangistust

vahemikus

YY.YY.YYYY–XX.XX.XXXX.

Tallinna

Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistati Xt kuue kuu

pikkuse vangistusega ning samas suurendati temale Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud vangistust ja mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 8

aastat 6 kuud, lugedes karistuse kandmise alguseks 02.08.2017 (s.o alates kriminaalasjas nr X-

XX-XXX kohaldatud eelvangistuse algusest, mis oli maakohtu XX.XX.XXXX otsusega KarS

§ 68 lg 1 alusel loetud karistusaja hulka). Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsus jõustus

Riigikohtu YY.YY.YYYY määrusega, millega ei võetud X kaitsja kassatsiooni menetlusse.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX

maakohtu XX.XX.XXXX otsuse mh X-le mõistetud 8-aastase vangistuse osas ja mõistis

kaebajale uue otsusega karistuseks 12 aastat vangistust, määrates karistusaja alguseks

02.08.2017. Ringkonnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu XX.XX.XXXX määrusega,

millega jäeti X kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata. Riigikohus rahuldas ZZ.ZZ.ZZZZ

otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX osaliselt kaebaja kaitsja teistmisavalduse, uuendas

kriminaalmenetluse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse osas, millega

X-le mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus eksis, liites

kaebajale mõistetud karistusele varasema karistuse, mis ei olnud veel jõustunud. Ülejäänud osas

(sh X karistamine 6 kuu pikkuse vangistusega) jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Harju

Maakohtu 26.08.2022 määrusega nr X-XX-XXXX (jõustus edasi kaebamata 15.09.2022) on

Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC ja XX.XX.XXXX otsustega X-le mõistetud

karistused praeguseks uuesti liidetud, lugedes kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud 6-

kuuline vangistus kaetuks kriminaalasjas nr X-XX-XXX mõistetud 12-aastase vangistusega

ning mõistetud kaebajale liitkaristuseks 12 aastat vangistust ja karistuse kandmise alguseks

loetud 02.08.2017.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal olnuks Tallinna Ringkonnakohtu

CC.CC.CCCC otsusega nr X-XX-XXXX mõistetud liitkaristust reaalselt võimalik kandma

asuda üksnes juhul, kui Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXX mõistetud

karistus jõustub. Tuleb arvestada, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud otsuse jõustumine

ei saanud n-ö jõustada kriminaalasjas nr X-XX-XXX kaebajale mõistetud karistust, mille kohta

puudus jõustunud kohtuotsus. Olukorras, kus CC.CC.CCCC otsusega mõistetud kergema

3-21-1822

7(8)

karistuse võrra KarS § 64 lg 1 alusel suurendatud raskem samaliigiline karistus ei olnud

jõustunud (ja tühistati hiljem ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusega), tuleb järeldada, et

CC.CC.CCCC otsuse alusel sai toimuda üksnes 6-kuulise vangistuse kandmine alates

YY.YY.YYYY. Kuna kaebajat ei olnud kriminaalasjas nr X-XX-XXXX vahistatud, vaid tema

vahistamine seondus kriminaalasjaga nr X-XX-XXX (X peeti Eesti Vabariigi poolt 14.07.2017

välja antud Euroopa vahistamismääruse alusel kinni 02.08.2017), siis tuleb CC.CC.CCCC

otsusega mõistetud karistuse kandmise algust arvestada alates otsuse jõustumisest

(kriminaalmenetluse seadustiku § 410 lg 1), sest puudub selline eelvangistuse aeg, mida saaks

KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka arvata. Järeldust, et kuna üks osa CC.CC.CCCC otsusega

mõistetud liitkaristusest polnud jõustunud, siis ei saanud sellega arvestada, toetavad ka Tartu

Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX määruses (p-d 5–6) väljendatud seisukohad. Kokkuvõtlikult

viibis X Tallinna Ringkonnakohtu CC.CC.CCCC otsuse kriminaalasjas nr X-XX-XXXX alusel

ajavahemikul YY.YY.YYYY–XX.XX.XXXX Viru Vanglas kinnipeetava staatuses, kuigi oli

samal ajal kriminaalasjas nr X-XX-XXX jätkuvalt ka vahistatu. Sellises olukorras tuli tema

suhtes kohaldada süüdimõistetu kinnipidamisrežiimi, arvestades lisaks vahistatu staatusega

kaasnevaid erisusi (nt Riigikohtu 21.04.2008 otsus nr 3-3-1-84-07, p 15; 17.11.2008 otsus nr 3-

3-1-54-08, p 9).

14. Kuna kaebaja oli 06.05.2021 seisuga mh kinnipeetav, mitte üksnes vahistatu, siis laienes

temale ka VangS § 37 lg 1 järgne kohustus vanglas töötada, kui ei esine töökohustust välistavaid

asjaolusid. Olukorras, kus kaebaja ei toonud välja ühtegi sisulist põhjendust, miks tal ei ole

võimalik täita valvuri 06.05.2021 korraldust asuda täitma tööülesandeid, ei saa tööle asumise

korraldust pidada õigusvastaseks. Seega oli vastustajal õigus kohustada kaebajat tööle asuma

ja kohaldada tööst keeldumise korral tema suhtes ka distsiplinaarvastutust. Vastupidist ei tulene

ka distsiplinaarmenetluse käigus esitatud vastuväidetest, sest COVID-19 haigestumist saanuks

vältida isikukaitsevahendite kasutamisega ja võimalik vaidlus töötasu suuruse üle ei takistaks

kuidagi tööle asumist. Korraldus ei olnud lisaks tühine, mistõttu oli kaebajal VangS § 67 p-st 1

tulenevalt kohustus seda täita. Kaebaja ei ole viidanud konkreetselt ühelegi HMS § 63 lg-s 2

sätestatud tühisuse alusele ja ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud valvuri korraldusel ühtegi

ilmselget tühisuse alust, vaid kaebaja pidas korraldust üksnes õigusvastaseks (leides, et ta viibib

vanglas vahistatu staatuses), kuid see ei andnud talle siiski õigust jätta korraldus täitmata (nt

Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 13; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p-d 17, 21–

22; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 18, 22–23; 22.01.2015 otsus nr 3-3-1-53-14, p 13).

15. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid temale määratud karistuse liigile ja määrale.

Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas määratud distsiplinaarkaristuse valikut

põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Tööle asumisse korraldusele mitteallumist tuleb pidada

raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 19; 10.10.2017 otsus nr

3-15-3133, p 17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-15, p 26) ja kohtupraktikas ei ole samalaadsete

rikkumiste puhul peetud ülemääraseks mh oluliselt pikemaid kartserikaristusi kui 7 ööpäeva.

Kaebaja ei ole toonud esile ka põhjuseid, mis annaksid alust hinnata 7 ööpäevaks kartserisse

paigutamise tema suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks. Kuivõrd Viru Vangla 02.06.2021

käskkiri nr 6-3/428-1 on õiguspärane ja 07.07.2021 vaideotsus nr 6-12/165-2 ei riku iseseisvalt

kaebaja õigusi, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

3-21-1822

8(8)

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viru Vangla ei

ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)