3-22-2019/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

31.01.2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-2019

Haldusasi

Xi kaebus Tartu linna vastu seoses üürisuhte

lõpetamisega

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 06.01.2023. a

määruse peale ja esialgse õiguskaitse taotlus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 06.01.2023. a määruse peale selle

esitajale koos määruskaebuse lisadega.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamise taotlus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 25.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hiljem täiendava avalduse, milles palus:

1.1. Tuvastada Tartu linna toimingu õigusvastasus, millega ilma, et Tartu linn oleks vastu

võtnud vastavat üldakti, mis võimaldaks Tartu linnal lõpetada munitsipaalüürnikega korraliselt

üürilepingud, kui need on linnaametnike arvates muutunud tähtajatuks, esitas Tartu

linnaametnik kaebajale üürilepingu korralise ülesütlemise teate.

1.2. Tuvastada asjaolu, et Tartu linn ei ole teinud otsust ega haldusakti kaebajaga 1998. a

sõlmitud Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemiseks ei 2017. a ega ka hiljem või see

ei ole kehtima hakanud.

1.3. Tuvastada asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon ei ole andnud juhist või

volitust Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale ega selle juhatajale K. Jürgensonile

kaebajaga sõlmitud Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks.

1.4. Tuvastada asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgenson ei

ole saatnud kaebajale 15.12.2017 avaldust nr 4-7.1/08418 kaebajaga sõlmitud xxx

munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks.

1.5. Tuvastada asjaolu, et kaebaja 27.01.2022. a teabenõudele Tartu LV linnavarade osakonna

juhataja K. Jürgensonile ei vastanud 28.01.2022 kirjaga nr 4-7.1/03797 K. Jürgenson.

1.6. Tuvastada asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-

582 p-s 13 kirjutatud väide, et: „asjakohatu on hageja väide, et Tartu Linnavalitsuse

eluasemekomisjoni haldusaktil hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta puuduvad komisjoni

liikmete allkirjad“ ei vasta tõele.

1.7. Kui kohtumenetluse käigus selgub, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja

K. Jürgenson on saatnud kaebajale 15.12.2017 avalduse nr 4-7.1/08418 kaebajaga sõlmitud

Xxx munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamiseks, siis tuvastada, kas see avaldus on

haldusakt või ei ole.

1.8. Kui Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni poolt kaebajale

15.12.2017 saadetud avaldus nr 4-7.1/08418 on olemas ja on haldusakt, siis tuvastada selle

haldusakti tühisus.

2. Tartu Halduskohus tagastas 06.01.2023. a määrusega Xi kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus

tagastab kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1

alusel on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui

seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

2.1. Kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk

kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisel (ülesütlemisel). Kohus tegi

kohtuasjas 2-18-582 kindlaks, et tegemist oli nii-öelda tavalise üürilepinguga, mitte

sotsiaaleluruumiga (tl 33). Tartu linn tegutses tema kui üürileandja õiguste teostamisel

juriidilise isikuna eraõiguslikus õigussuhtes, mitte haldusorganina avaliku võimu teostamisel

või avalikku ülesannet täites. Üürilepingu ülesütlemine ei kujuta endast avaliku võimu

teostamist - see toimub võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras olenemata sellest, kes on

üürile antud eluruumi omanik. See, kuidas tehti otsus kaebajaga sõlmitud üürilepingu

ülesütlemise kohta, on juriidilise isiku sisemise töökorralduse küsimus. Vaidluse lahendamine

ei ole halduskohtu pädevuses ning kohus tagastab nõuded 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 HKMS § 121

lg 1 p 1 alusel.

2.2. Kohus märgib, et kaebuse nõuetes 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimused on ka

jõustunud kohtulahenditega juba vastuse saanud:

- Tartu linn on kaebajaga 16.12.1998 sõlmitud üürilepingu 15.12.2017. a avaldusega üles

öelnud ja kaebaja on ülesütlemisavalduse 20.12.2017 kätte saanud (Tartu Maakohtu otsus asjas

2-18-582 p 51, tl 33 pöördel);

- üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik (Tartu

Ringkonnakohtu otsus asjas 2-18-582 p 13, tl 39, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 2-19-

15949 p 8, tl 79);

- üürileping on üles öeldud kehtivalt ja kaebajal on kohustus eluruum vabastada (kohtuotsused

asjas 2-19-15949, vt käesolevas asjas 18.10.2022 tehtud määruse p 3);

- Tartu linna 15.12.2017.a avaldus nr 4-7.1/08418 on eraõiguslik tahteavaldus; selle

esitamisele eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik (juriidilise isiku sisesuhe); üürilepingu

ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ja ei anta välja haldusakti

(Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 3-18-2163 p 9, tl 52, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas

3-18-1779 p 7, tl 50, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-19-3720, tl

53-56, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjades 3-19-1543 ja 3-21-926,

tl 58-61 ja 68-71, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-19-15949, tl 73-

79). Kaebaja on seega juba saanud erinevates kohtumenetluses ja korduvalt vastused kõigile

oma nõuetele.

2.3. Kaebuse nõue 1.6 kujutab endast kaebaja vastuväidet tsiviilkohtumenetluses kujundatud

Tartu Ringkonnakohtu seisukohale. Kui kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud, siis oli tal

õigus esitada kassatsioonkaebus. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilasja lahendamise

raames väljendatud kohtu seisukohtade õigsust. Kohus tagastab ka selle nõude HKMS § 121

lg 1 p 1 alusel.

2.4. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda

üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus tagastab kaebuse punktis 1.5 nimetatud nõudes eeltoodud

alusel. Selle tuvastamine, kas kaebaja teabenõudele vastas K. Jürgenson või mõni muu isik, ei

mõjuta mingil moel kaebaja õigusi.

3. X esitas 20.01.2023 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

06.01.2023. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks kaebuse nõuete 1-4 ja 6-8 osas

ning palus saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

3.1. Halduskohtu seisukoht, et kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud

eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisel

(ülesütlemisel) ning selle tõttu ei ole ka eelnimetatud tuvastusnõudeid võimalik menetleda, on

õigusvastane. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi seadusesättele, millest tuleneks, et kohaliku

omavalitsuse

haldusorganite

toimingute

vaidlustamine

oleks

eraõiguslik

vaidlus.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et sisult avalik-õiguslikke vaidlusi on pädev menetlema

ainult halduskohus. TsMS-s puudub menetluskord, kuidas saaks eelnimetatud vaidlusi

lahendada tsiviilkohtumenetluse käigus, kus menetluse esemeks oli kohaliku omavalitsuse

ametniku tegevuse õigusvastasuse tuvastamine üürilepingu ülesütlemisel, nagu see oli

tsiviilasjas nr 2-18-582. Selles tsiviilasjas jättis kohus kõik hageja Xi väited selle kohta, et

Tartu linn ei ole vastu võtnud üldakti, milles oleks kirjas Tartu linna tahteavaldus lõpetada

üürilepingud üürnikega, kellele kuulub teises omavalitsuses kinnisvara või kelle üürileping

olevat linnaametnike arvates muutunud tähtajatuks. Tartu Maakohus oma 25.09.2018. a otsuse

p-s 52 kirjutas: „Seega on asjakohatu hageja väide selle kohta, et ülesütlemine on õigusvastane,

kuna linn ei ole vastu võtnud vastavasisulisi õigusakte.“ Sisuliselt tegi maakohus sellega

lahendi avalik-õigusliku vaidluse kohta, kas üldakt kinnisvara omavate või väidetavalt

tähtajatute üürilepingutega üürnikega lepingute lõpetamiseks pidi olemas olema või mitte.

Tsiviilkohtul ei olnud pädevust sellise avalik-õigusliku vaidluse kohta oma arvamust avaldada

ja lahendit teha.

3.2. Määruse p-s 3 väitis halduskohus, et kaebuses tõstatatud küsimused on jõustunud

kohtulahenditega juba vastused saanud. See väide ei vasta tõele. Mitte ühegi kaebuse nõude

osas p-des 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimustes ei ole ükski kohus lahendit teinud.

3.3. Halduskohtu väide, et üürileping on üles öeldud kehtivalt ja kaebajal on kohustus eluruum

vabastada (kohtuotsused asjas 2-19-15949, vt käesolevas asjas 18.10.2022 tehtud määruse

p 3), ei vasta tõele. Üürilepingu ülesütlemise kehtivust ei saanud tsiviilkohus tsiviilasjas

nr 2-18-582 tuvastada, sest hageja X ei olnud maakohtule sellist hagi esitanud, väidetavalt

olemasolevat Tartu LV eluasemekomisjoni 05.12.2017. a protokollilist otsust nr 40 ei olnud

Xile ega kohtule saadetud ning Xile saadetud Tartu LV linnavarade osakonna juhataja K.

Jürgensoni 15.12.2017 avaldus ei olnud haldusakt (mida tunnistas tsiviilkohus ka Xi esimese

vastuhagi menetlemise tulemusena tsiviilasjas nr 2-19-15949) .

3.4. Halduskohtu määruse väide, et: “üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks

pädevust omanud isik (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 2-18-582 p 13, tl 39, Tartu

Ringkonnakohtu määrus asjas 2-19-15949 p 8, tl 79)” näitab, et halduskohus peab seda

vaidlust, kas üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik,

eraõiguslikuks vaidluseks. See ei vasta HMS sätetes kirjas olevatele põhimõtetele. Selline

vaidlus on kindlasti avalik-õiguslik vaidlus ning Tartu Ringkonnakohtul tsiviilasjades

nr 2-18-582 ja 2-19-15949 ei olnud pädevust sellise vaidluse osas oma arvamust avaldada.

Käesolevas asjas kaebuse p-des 7 ja 8 palubki kaebaja selle tuvastamist, kas K. Jürgensoni

15.12.2017. a avaldus oli haldusakt ning kui oli, siis selle haldusakti tühisuse tuvastamist.

3.5. Kogu Xi haginõue tsiviilasjas nr 2-18-582 üürilepingu lõpetamisega seoses oli avalik-

õiguslik, sest vaidlustatud oli linnaametniku toimingut, mitte haldusakti ning seda oleks

pidanud menetlema halduskohus. Tsiviilkohus õigusvastaselt võttis selle haginõude

menetlusse ja tegi otsuse, et üürilepingu ülesütlemine ei olnud õigusvastane.

3.6. Halduskohus nimetab ebaõigesti linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni

15.12.2017. a avaldust nr 4-7.1/08418 Tartu linna eraõiguslikuks tahteavalduseks. See oli vaid

K. Jürgensoni ainuisiklik tahteavaldus, sest Tartu linn ei olnud koos sellega esitanud Tartu LV

pädeva haldusorgani eluasemekomisjoni haldusakti, kust oleks näha, et see volitas

K. Jürgensoni lepingu ülesütlemisavaldust esitama.

3.7. Ei vasta HMS sätetele ka määruse seisukoht, et 15.12.2017. a avaldusele nr 4-7.1/08418

väidetavalt eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik, mille käigus ei anta välja haldusakti.

Halduskohus ei ole esitanud oma määruses ühtegi põhjendust sellele, miks ta leiab, et enne

15.12.2017 üürilepingu ülesütlemise avalduse esitamist selle esitamisele eelnenud

otsustusmenetlus on eraõiguslik. Samuti ei ole halduskohus esitanud tõendeid, mille põhjal ta

järeldas, et mingi eluasemekomisjoni otsustusmenetlus Xiga üürilepingu lõpetamiseks üldse

aset leidis.

3.8. Tartu Ringkonnakohtu väidet tsiviilasjas nr 2-18-582 eelnimetatud asjaolu kohta X

tsiviilkohtus vaidlustada ei saanud, sest ei toimunud kohtuistungit, kus kohus oleks

eelnimetatud väite esitanud ning Tartu linn ise oli oma 14.12.2018. a vastuses Xi

apellatsioonkaebusele eitanud, et haldusakt Xiga üürilepingu ülesütlemise kohta oleks olemas.

X ei teadnud ette, et 25.02.2019. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 ringkonnakohus esitab

võltsitud asjaolu, mille kohaselt on asjakohatu hageja väide, et Tartu Linnavalitsuse

eluasemekomisjoni haldusaktil hagejaga üürilepingu lõpetamise kohta puuduvad komisjoni

liikmete allkirjad. Riigikohus enam mitte ühegi tõendi olemasolu ei kontrolli. Antud juhul

Riigikohus ei saanud tulla selle pealegi, et ringkonnakohtu kohtunikud asjaolusid võltsivad,

sest see on kuritegu. Kohtunike tegevuse vaidlustamine on avalik-õiguslik vaidlus ja selle

kohta ei ole tsiviilkohtul pädevust lahendit teha, sest TsMS-s puudub vastav menetluskord.

Seega ei ole seaduslik ka halduskohtu seisukoht, et kohtunike tegevust ja nende poolt võltsitud

asjaolu oleks X saanud vaidlustada Riigikohtule kassatsioonkaebust esitades tsiviilasjas nr 2-

18-582.

3.9. Kui kaebuses oli esitatud taotlus kolmanda isiku kaasamiseks, siis oleks halduskohus

pidanud sellele taotlusele oma määruses ka vastama. Kui ta Eesti Vabariigi kaasamist

vajalikuks ei pidanud, siis oleks ta pidanud seda põhjendama

4. 21.01.2023 esitas X ringkonnakohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles soovis, et

kaebajat ja tema pereliiget Y ei tõstetaks Tartu linnale kuuluvast eluruumist aadressil xxx,

Tartus välja enne, kui käesolevas haldusasjas saab tuvastatud, kas Tartu Linnavalitsuse

linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni poolt kaebajale 15.12.2017 saadetud avaldus nr

4-7.1/08418 on haldusakt ja kas see haldusakt on tühine. Käesolevas haldusasjas nr 3-22-2019

esitas kaebaja oma kaebuse 7. ja 8. nõudes palve halduskohtule, et see tuvastaks, kas Tartu LV

linnavarade osakonna juhataja poolt 15.12.2017 Xile saadetud avaldus nr 4-7.1/08418 on

haldusakt ning kui on, siis palus tuvastada selle haldusakti tühisus. Haldusakti tühisuse

tuvastamine on HMS järgi halduskohtu pädevuses. Kaebaja leiab, et senikaua, kui kohus ei ole

tuvastanud, kas K. Jürgensoni 15.12.2017 avaldus on tühine, ei tohiks teda ja Y nende poolt

kasutatavast eluruumist välja tõsta, sest see on õigusvastane. Kohtulahendist sõltub see, kas K.

Jürgensoni avaldusega üldse sai Xiga sõlmitud üürilepingut lõpetada.

Kui kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamist takistab mõni seadus, muu õigusakt või

toiming, siis lähtudes Põhiseaduse § 15 palus kaebaja tunnistada see põhiseadusevastaseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et Xi määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning

määruskaebus kuulub tagastamisele HKMS § 207 lg 2 alusel.

6. HKMS § 207 lg 2 alusel võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks käesoleva seadustiku

§ 187 lõikes 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma

õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Määruskaebuse esitaja vaidlustab halduskohtu

06.01.2023. a määrust osas, milles tema kaebus tagastati HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel leides,

et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja

1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel

kehtinud üürilepingu lõpetamisest (ülesütlemisest) ning nõue 1.6 kujutab endast kaebaja

vastuväidet tsiviilkohtumenetluses kujundatud Tartu Ringkonnakohtu otsuse seisukohale. Kui

kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud, siis oli tal õigus esitada otsuse peale

kassatsioonkaebus. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilasja lahendamise raames

väljendatud kohtu seisukohtade õigsust.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel

koostoimes HKMS § 203 lg-ga 2 põhjendusi ei korda. Halduskohus selgitas arusaadavalt ja

jälgitavalt, miks puudub halduskohtul pädevus antud vaidluse lahendamiseks ja tagastas

kaebuse õiguspäraselt HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Määruskaebuses esitatud väited ei ole

aluseks Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse tühistamiseks.

Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus veelkord üksnes järgnevat.

8. TsMS § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. HKMS § 1 lg 1 kohaselt

lahendatakse halduskohtus haldusasju ning § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-

õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmiti 1998. a üürileping, mis on tsiviilõiguslik

leping. Kuigi üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud

munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemisest tekkinud vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis

kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9

lg 1 kohaselt esimese astme kohtuna menetlema maakohus.

9. Riigikohus on korduvalt tõdenud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad

tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu

erikogu 24.03.2015. a määruse nr 3-3-4-1-15 p 9; 20.12.2001. a otsuse nr 3 3-1-15-01 p-d

13-16). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on

Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga. Eelnevat arvestades

on halduskohus asjakohaselt märkinud, et kaebaja üürilepingu ülesütlemist puudutavad

vaidlused on võrsunud eraõiguslikust suhtest ning halduskohtul puudub seetõttu pädevus

käesoleva kaebuse lahendamiseks.

10. Kuna üürileping on tsiviilõiguslik leping, siis üürilepingu ülesütlemisega seonduv kuulub

samuti tsiviilõiguse valdkonda, mitte ei muutu haldusõiguslikuks vaidluseks. Tsiviilõigusliku

lepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet. Seetõttu on jätkuvalt

ebaõige kaebaja arvamus, et Tartu linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldust nr 4-7.1/08418

saab käsitleda haldusaktina ja vaidlustada tuvastamiskaebusega halduskohtus. Tartu linna

15.12.2017. a avaldusega sooviti üles öelda eraõiguslikus suhtes sõlmitud leping ning sellise

vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.

Seoses Tartu linnavarade osakonna 15.12.2017. a avalduse nr 4-7.1/08418 vaidlustamisega

halduskohtus selle tühisuse tuvastamiseks ka käesolevas asjas, märgib ringkonnakohus, et

nimetatud avaldust vaidlustas kaebaja juba ka näiteks asjas 3-21-926, milles tehtud määrused

kaebuse tagastamise kohta halduskohtul pädevuse puudumise tõttu jõustusid 13.08.2021, sest

Riigikohus ei andnud Xi määruskaebusele menetlusluba.

Kuna kaebuse nõuetes 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimused, s.h 15.12.2017. a avaldusega

seonduv on korduvalt jõustunud kohtulahenditega juba lahenduse saanud, siis hoiatas

halduskohus kaebajat põhjendatult, et edaspidi võib kohus sama sisu ja eesmärgiga nõuete

jätkuvat esitamist vaatamata korduvate varasemate kohtulahendite olemasolule samades

küsimustes, lugeda menetlusõiguse kuritarvitamiseks HKMS § 28 lg 1 ja 2 tähenduses.

11. Kaebaja väited Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15.12.2017. a avalduse välja

andnud ametniku pädevuse osas on samuti analüüsitavad ja lahendatavad üürilepingu

ülesütlemise vaidlustamisel maakohtus.

12. Samuti on igati õiguspärane halduskohtu seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu

25.02.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-582 toodud kohtu põhjenduste või väidete õigsuse

kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse.

13. Mis puudutab kaebuses esitatud taotlust kaasata kolmanda isikuna haldusasja menetlusse

Eesti Vabariik, siis nimetatud taotluse osas ei pidanudki halduskohus 06.01.2023. a määruses

seisukohta võtma, sest halduskohus ei asunud kaebuse sisuliselt läbi vaatama, vaid tagastas

esitatud kaebuse tervikuna põhjusel, et esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu

pädevuses.

14. Viidatud asjaoludest tuleneb, et kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisega seonduv

vaidlus kuulub lahendamisele maakohtus. Vaidluse asjaoludest tulenevalt on selgelt äratuntav,

et kaebaja esitatud määruskaebusega on tema võimalused oma õiguse kaitseks ilmselgelt

vähesed ning põhjendatud on määruskaebuse tagastamine HKMS § 207 lg 2 alusel.

15. Mis puudutab Xi poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust, siis selle taotluse jätab

ringkonnakohus HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.

Kuna Xi kaebus tagastati tervikuna põhjusel, et selle lahendamine ei ole halduskohtu

pädevuses ja ringkonnakohus on halduskohtuga samal seisukohal ning tagastab Xi

määruskaebuse halduskohtu 06.01.2023. a määruse peale, siis on ka esitatud esialgse

õiguskaitse taotluse ese oma olemuselt eraõiguslik, mistõttu tuleks taotlus esitada koos

kaebusega maakohtule lahendamiseks. Kui esitatud kaebuse lahendamine pole halduskohtu

pädevuses, siis ei saa ei halduskohus ega ka ringkonnakohus lahendada sisuliselt esialgse

õiguskaitse taotlust. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kuulu sellisel juhul haldusasju

lahendavate kohtute pädevusse. Samale seisukohale jõudis ringkonnakohus näiteks juba asjas

nr 3-19-1543 tehtud 13.09.2019. a määruses.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et jõustunud kohtuotsusega kohtuasjas nr 2-19-15949

on kaebajale pandud kohustus eluruum vabastada ning otsustatud tema väljatõstmine.

Kui kaebaja soovib esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks või kaebuse

kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, siis on täitemenetluse seadustiku § 11 lg 1 p 4 ja 5 alusel

tegemist maakohtu pädevuses oleva asjaga.

16. Määruskaebuses märkis X, et juhul, kui kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamist

takistab mõni seadus, muu õigusakt või toiming, siis lähtudes Põhiseaduse § 15 palub ta

tunnistada see põhiseadusevastaseks. Määruskaebuse esitaja on seega esitanud abstraktse

sisuga taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Ringkonnakohus

märgib esmalt, et sellise sisuga taotluse alusel ei ole võimalik vastava menetluse algatamise

üle otsustada, kuna määruskaebuse esitaja ei ole välja toonud ühtegi seadusesätet, mille PS-le

vastavuse kontrolli teostamist ta ringkonnakohtult soovib. Kohus seda kaebaja eest otsustada

ei saa.

Pealegi sätestab PSJKS § 9 lg 1, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja

lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu,

tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse

Riigikohtule. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, et

PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse

õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud, kui kohus

esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on

põhiseaduse vastane (12.11.2015. a määrus asjas nr 3-4-1-28-15, p 29). Kuna käesolevas asjas

on halduskohtule esitatud kaebus tagastatud ilma seda sisuliselt lahendamata ning ka

ringkonnakohus tagastab Xi määruskaebuse ilma seda menetlusse võtmata ning jätab pädevuse

puudumise tõttu läbi vaatamata esialgse õiguskaitse taotluse, s.o ei kohalda esialgset

õiguskaitset, siis puudub käesoleval juhul ka vastav sisuline menetlus, mille raames

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist kaaluda. Eeltoodust tulenevalt jätab

ringkonnakohus määruskaebuses esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamise taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)