3-20-1884/171 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1884

Otsuse kuupäev

31.01.2023

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Priit Pungaste kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks 4000 euro ulatuses seoses faktilise

abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata

jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja – Priit Pungaste

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamine

Istungil 19.01.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Priit Pungaste kaebus osaliselt.

2. Mõista Viru Vanglalt Priit Pungaste kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 600 eurot.

3. Jätta riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest on kaebaja menetlusabi korras vabastatud,

riigi kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

4. Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulude hüvitis 16 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

02.03.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-20-1884

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinnipeetavana viibinud Priit Pungaste (edaspidi ka kaebaja) esitas

01.06.2020 Viru Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tema

elukaaslase X. Esmalt märkis vangla taotlusele 15.06.2020 käsikirjaliselt, et kokkusaamist

lubatakse, ning määrati kokkusaamise aeg. Seejärel palus vangla kaebajal esitada tõendeid tema

ja X kooselu tõendamiseks ning X edastas 22.06.2020 inspektor-kontaktisiku e-posti aadressile

tõendeid. 03.07.2020 teatas Viru Vangla inspektor-kontaktisik kaebajale suuliselt, et pikaajalist

kokkusaamist ei võimaldata, põhjendades keeldumist sellega, et kriminaalhoolduse andmete

põhjal ei elanud X kaebajaga juba alates 2020. a jaanuarist.

2. P. Pungaste esitas 13.07.2020 Viru Vanglale selgitustaotluse, paludes lõpetada tema

lähedastega suhtlemise õiguse piiramine. Kaebaja märkis, et lükkab kriminaalhoolduse andmed

tema ja X kooselu lõppemise kohta ümber sellega, et 02.01.2020 toimus kaebaja kodus aadressil

xxx, Kohtla-Järve kriminaalhooldaja kodukülastus, kus fikseeriti sel aadressil elavad 3 inimest

– kaebaja, X ja viimase poeg, kes kõik olid kodus. Kaebaja märkis, et vangla võib seda

informatsiooni uuesti kontrollida.

3. Viru Vangla vastas kaebaja selgitustaotlusele 06.08.2020. a vastusega nr 6-10/24158-2,

märkides järgmist.

Pikaajalisest kokkusaamisest keelduti põhjusel, et kaebaja ei tõendanud kaheaastast kooselu

enne käimasolevat vangistust. Inspektor-kontaktisik andis kaebajale võimaluse kuni

27.07.2020 tõendada oma kaheaastast kooselu X ning kaebaja esitas küll tõendid ja vangla

andmetel olid kaebaja ja X tõepoolest elukaaslased ajavahemikul 2014–2019. Vanglal olevate

andmete põhjal ei ole aga kaebaja ja X kooselu kestnud enne 13.05.2020 alanud vangistust kaks

aastat, kuna selgus, et nende kooselu oli lõppenud 2019. a lõpust. Vangla võimaldab kaebajale

ja X pikaajalise kokkusaamise kõrvaltingimusega ehk juhul, kui nad registreerivad abielu.

4. P. Pungaste esitas Viru Vangla vastuse nr 6-10/24158-2 peale vaide, mille vangla tagastas

06.10.2020. a kirjaga nr 6-12/269-2 läbivaatamatult.

5. P. Pungaste esitas 29.09.2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru

Vangla tegevuse peale seoses talle elukaaslasega pikaajalisest kokkusaamisest keeldumisega.

6. Halduskohus võttis 06.01.2021. a määrusega kaebuse menetlusse Viru Vangla

kohustamise nõudes võimaldama kaebajale pikaajaline kokkusaamine X.

7. Viru Vangla esitas 06.05.2021 kaebusele kirjaliku vastuse, paludes jätta see rahuldamata.

8. P. Pungaste esitas 04.11.2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses X

pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega alates 01.06.2020, põhjendades taotlust järgmiselt.

8.1. Viru Vangla on ise tunnistanud kaebaja kooselu X vähemalt 2014. aastast kuni 2019.

aastani. See tähendab, et tegemist on pikaajaliste elukaaslastega. Isegi kui kaebaja ei elaks enam

X, oleks ka endise elukaaslasega kokkusaamise piiramine õigusvastane. Lisaks kasvatab

kaebaja X poega alates 5. eluaastast ning neil on kuni kahjunõude esitamise ajani ühine

majapidamine. Arvestades pikaajalist kooselu, ühist majapidamist ja elukaaslasega viimase

lapse koos kasvatamist, peaks riik tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võtma

tarvitusele meetmeid kaebaja õiguste tagamiseks. Kaebaja, tema elukaaslase ja elukaaslase

lapse kannatused ootusärevuses on kestnud alates kaebaja vangistuse algusest 13.05.2020, ning

alates sellest ajast on nad kogenud ainult negatiivseid üleelamisi ja lootuse purunemisi. Kaebaja

ja tema elukaaslase suhe on olnud katkemise äärel ning kokkusaamiste võimaldamata jätmine

kahjustab seda jätkuvalt. Kõik vangiregistris olevad andmed, sh kriminaalhoolduse andmed

3-20-1884

tõendavad kaebaja ja X kooselu. Kokkusaamise piirangul ei ole mõistlikku ja moraalset

põhjendust.

9. Viru Vangla jättis 06.12.2021. a otsusega nr 6-16/262-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata,

leides, et vangla tegevus kaebajale X pikaajalise kokkusaamise loa mitteandmisel oli järgmistel

põhjendustel õiguspärane.

9.1. Pärast kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse saamist teostas vanglaametnik sisulist

kontrolli selle üle, kas kinnipeetavale on soovitud isikuga kokkusaamine lubatud, ning tuvastas,

et kokkusaamise eeldused on täitmata. Ametnik tuvastas kinnipeeturegistri kannete pinnalt, et

kriminaalhooldaja Jelena Dobrotina ja X vahel 17.02.2020 toimunud telefonivestluses teatas X,

et tema kooselu P. Pungastega lõppes 2019. a detsembrikuus. Sellest tulenevalt on täitmata

faktilise elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise lubamiseks vangistusseaduse (VangS) § 25

lg-s 1 sätestatud tingimus, et kinnipeetava ja tema faktilise elukaaslase vaheline kooselu on

väldanud vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust. Kuna P. Pungaste hakkas

karistust kandma 13.05.2020, oleks pidanud tema kooselu elukaaslasega kestma alates

13.05.2018 kuni karistuse kandmise alguseni. Paraku lõppes kooselu 2019. a detsembrikuus.

Kaebaja ei ole piisavalt tõendanud, et tema kooselu X on väldanud vähemalt kaks aastat enne

karistuse kandmise algust, kuigi talle anti selleks võimalus. Kuna kaebajal ja Xil ei ole ühiseid

lapsi, siis ei ole X Kaebaja faktiline abikaasa VangS § 25 lg 1 tähenduses, sest 17.02.2020. a

seisuga (ca kolm kuud enne kaebaja vangistuse algust) ei elanud kaebaja ja X koos.

9.2. Kaebaja suhtlust tema elukaaslase ja lapsega ei ole alates 01.06.2020 õigusvastaselt

piiratud. Kinnipeeturegistri andmetel on toimunud ajavahemikul 16.06.2020–06.11.2021

kaebaja ja X vahel 13 lühiajalist kokkusaamist. Samuti võimaldatakse kaebajale telefonikõnesid

lähedastega.

10. P. Pungaste esitas 07.12.2021 kohtule kaebuse täienduse, milles palub mõista Viru

Vanglalt välja kahjuhüvitise seoses talle elukaaslasega pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamata jätmisega alates 01.06.2020.

11. Kohus otsustas 15.07.2022. a määrusega vaadata haldusasja läbi istungimenetluses.

12. Kohus lõpetas 31.08.2022. a määrusega menetluse kohustamisnõudes põhjusel, et kaebaja

paigutati 22.02.2022 avavangla osakonda, kus pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata, ning

jätkas menetlust kahju hüvitamise nõudes.

13. Viru Vangla esitas 08.09.2022 täiendava vastuse kaebusele hüvitamisnõuet puudutavas

osas, paludes jätta see rahuldamata.

14. Asjas toimus 19.01.2023 kohtuistung, kus kohus kuulas tunnistajana üle Xi. Kohus määras

kohtuistungil asja arutamise jätkamise kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtaja

lisadokumentide esitamiseks.

15. Kaebaja esitas 21.01.2023 kohtule täiendavaid tõendeid ning vastustaja esitas 25.01.2023

neile tõenditele enda seisukoha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

16. Priit Pungaste palub kaebuse rahuldada ja mõista talle välja kahjuhüvitis 4000 eurot Viru

Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju eest. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.

16.1. Pärast 01.06.2020 vanglale pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamist palus

kontaktisik kaebajal esitada tõenditena väljavõtteid pangamaksetest ühise majapidamise eest,

tõendamaks kaebaja faktilist abielu X, misjärel edastaski X väljavõtted kontaktisiku e-posti

aadressile. Tegemist oli pangamaksetega alates 2015. aastast nii kommunaalkulude kui ka

3-20-1884

elektriarvete tasumise kohta. 03.07.2020 teatati kaebajale ootamatult pikaajalisest

kokkusaamisest keeldumisest, kuigi luba kokkusaamiseks oli juba eelnevalt antud. Hiljem küsis

kontaktisik kaebajalt veel lisatõendeid kooselu kohta, näiteks ühisvara kohta. Kaebaja oli

pakkunud vanglale tõenduseks ka korteriühistu esimehe tõendit tema ja X kooselu kohta

aadressil Xxx, Kohtla-Järve, kuid vangla seda ei vajanud. Vanglal oli võimalus kaaluda oma

otsust uuesti vaide läbivaatamisel, kuid vaiet ei lahendatudki. Pärast vastustajale elukaasluse

tõendamiseks tõendite esitamist oleks vastustaja pidanud andma võimaluse lisatõenduste

esitamiseks, minetamaks kahtlused. Tõendamiskoormis oli läinud üle vanglale. Vangla on

külvanud segadust, tunnistades kaebaja ja X kooselu vähemalt viie aasta vältel (2014–2019),

väites samas, et kahte kooseluaastat ei tule kokku.

16.2. Aadressil xxx, Kohtla-Järve elab kaebaja ja tema elukaaslasega viimase 12-aastane

poeg, keda kaebaja kasvatab 5. eluaastast. Kaebaja pere elab kuni kaebuse esitamise ajani samas

korteris. Vangla väide, et kaebaja ja X suhe katkes 2019. a detsembris, ei vasta tõele. Näiteks

teostas kriminaalhooldusametnik kaebaja juures 02.01.2020 kell 09.30 kodukülastust ja

registreeris kaebaja korteris elavad X ja tema poja, kes olid samal ajal kodus. Veel saab nende

kooselu tõendada sellega, et X oli oma pojaga aadressil xxx, Kohtla-Järve, kui seal käis

13.05.2020 politseipatrull. Väidetava elukaasluse katkemise välistab see, et kaebaja peresuhted

X ja tema lapsega pole katkenud, nad on kaebaja karistuse kandmisest alates kirjavahetuses,

kohtuvad lühiajalistel kokkusaamistel ning suhtlevad telefoni teel. Elukaaslust tõendavad ka

maksekorraldused, millest nähtub X poolt arvete tasumine xxx, Kohtla-Järve korteri kulude

eest, kuhu on kaebaja sisse kirjutatud ja mis on kaebaja isa nimel. Kui elukaaslased on mõne

päeva lahus, ei tähenda see tingimata lõplikku lahkuminekut (Riigikohtu 17.06.2021. a otsus

asjas nr 3-19-1416, p 24).

16.3. Vastustaja on süüliselt ja pahatahtlikult rikkunud kaebaja õigust eraelu puutumatusele,

mis hõlmab perekonnapõhiõigust. Ka püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada

perekonna. Vastustaja tegevus on tekitanud psüühilisi negatiivseid läbielamisi, lisapingeid

vanglas ning riide elukaaslasega.

16.4. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, et kaebajat on hoitud pahatahtlikult tema perest

lahus pikka aega, s.o alates 01.06.2020 kuni hüvitamiskaebuse esitamiseni ajani, mil see jätkub.

Kaebaja oli perest lahus 13.05.2020 kuni 20.05.2022, kui sai avavanglas viibides lühiajalisele

väljasõidule. Samuti tuleb hüvitise määramisel arvesse võtta seda, et vastustaja viivitus ja

venitamine on süstemaatiline ja pahatahtlik. Kaebaja on esitanud Viru Vanglale taotlused X

pikaajalisele kokkusaamisele saamiseks ka 02.09.2021 ja 07.12.2021, kuid need on jäänud

rahuldamata. Kaebajale ei võimaldatud elukaaslasega lahusoleku leevendamiseks klaasist

vaheseinata lühiajalisi kokkusaamisi, kuigi ta seda taotles.

16.5. Kohtuistungil jäi kaebaja oma varasemate seisukohtade juurde.

17. Viru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata, jääb kahjunõude rahuldamata jätmise

otsuses toodud põhjenduste juurde ning on esitanud kohtule täiendavalt järgmised põhjendused.

17.1. Arvestades, et kaebaja hakkas kandma vanglakaristust 13.05.2020, oleks tema ja X

kooselu pidanud algama hiljemalt 12.05.2018, et lugeda X kaebaja faktiliseks abikaasaks.

Kaebaja viibis enne vangistuse kandmist kriminaalhooldusel ning tema kriminaalhooldaja on

teinud 17.02.2020 vangiregistrisse kande, et kaebaja elukaaslane kontakteerus telefoni teel

kriminaalhooldajaga ja andis teada, et ta ei ela juba 2019. a detsembri lõpust enam kaebajaga

koos. Seda, et kaebaja ei elanud 2020. a alguses kellegagi koos, kinnitab kaudselt seegi, et

kriminaalhooldusametnik ei pääsenud korduvalt, s.o 18.02.2020, 05.03.2020 ja 12.03.2020

korterisse (xxx, Kohtla-Järve), kus kaebaja väidetavalt koos elukaaslasega elas. Eluruumi

rahaliste kohustuste täitmist tõendavate dokumentidega ei ole võimalik ümber lükata X poolt

3-20-1884

vangla kriminaalhooldajale avaldatut, et ta ei ole kaebajaga enam 2019. a detsembri lõpust

kooselus.

17.2. Pikaajalise kokkusaamise lubamise üle otsustamisel peab vangla kontrollima, kas

kokkusaaja on VangS § 25 lg-s 1 nimetatud isik. Praegusel juhul selgus asjaolude

kontrollimisel, et kaebaja ja X vaheline kooselu lõppes 2019. a detsembris (täpne kuupäev ei

ole teada). Seega ei kuulunud taotlus rahuldamisele. Kokkusaamist ei muuda lubatuks asjaolu,

et ametnik esialgselt nõustus kokkusaamise lubamisega.

17.3. Kohtuistungil jäi vastustaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt

märkis vastustaja, et kahtleb tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, kuna tegemist on kaebaja

elukaaslasega, kes võib tegutseda kaebaja huvides. Samuti rõhutas vastustaja, et kaebaja ja X

kooselu lõppemise fakti on arvesse võetud kaebaja suhtes erakorralise ettekande tegemisel ja

jõustunud kohtumääruses, mida kaebaja ei ole vaidlustanud.

KOHTU SEISUKOHT

18. Haldusorgani poolt avaliku võimu volituste rakendamisel isikule tekitatud kahju

hüvitamise alused ja kord on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. RVastS § 7 lg-st tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused seega

järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus

suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kohtul analüüsida, kas Viru Vangla on tegutsenud vangla ja kaebaja vahelises

avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt ja rikkunud sellega kaebaja õigusi, kas kaebajal on

tekkinud RVastS § 9 alusel hüvitatavat kahju, kas vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik

seos, kas kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades muu hulgas

õigusrikkumise raskust, süü vormi ja raskust ning vastutust piiravaid asjaolusid

(RVastS § 9 lg 2, § 13).

19. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses sellega, et Viru

Vangla jättis talle alates 01.06.2020 võimaldamata pikaajalised kokkusaamised X. Kuigi

kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 04.11.2021, saab pidada kaebajale pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamata jätmist vangla jätkuvaks tegevuseks. Kahju hüvitamise

perioodiks tuleb seega lugeda periood alates 01.06.2020, mil kaebaja taotles esmakordselt

pikaajalist kokkusaamist X, kuni 22.02.2022, mil kaebaja pikaajalistele kokkusaamistele

lubamine ei olnud tema avavanglasse paigutamise tõttu enam võimalik. Sel ajavahemikul esitas

kaebaja lisaks 01.06.2020. a taotlusele (digitaalse kohtutoimiku (dtl) 25) ja seda täiendavale

13.07.2020. a taotlusele (dtl 23–24) vanglale X pikaajalisele kokkusaamisele saamise taotlused

ka 02.09.2021 (dtl 260–261) ja 07.12.2021 (dtl 282–283). Kõigil neil juhtudel keeldus vangla

kokkusaamise lubamisest põhjendusega, et X puhul ei ole tõendatud VangS § 25 lg 1 teises

lauses nõutud asjaolu ehk kaheaastane kooselu kaebajaga enne tema karistuse algust (dtl 27,

260, 282–283).

20. Vastavalt VangS §-le 23 tuleb vanglateenistusel soodustada kinnipeetava vanglavälist

suhtlemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Üks vanglavälise suhtlemise võimalusi on kinnipeetavale

3-20-1884

võimaldatav pikaajaline kokkusaamine, mis on hõlmatud kinnipeetava põhiseadusliku õigusega

perekonnaelu puutumatusele (vt Riigikohtu 16.05.2012. a määrus nr 3-3-1-11-12, p-d 13, 15).

21. VangS § 25 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi

abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või

kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama lõike teine lause sätestab, et

pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või

vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Sättes on fikseeritud

ajavahemik, kui kaua peab olema nn mitteabieluline kooselu kestnud, ning seda ennekõike

põhjusel, et vanglal endal oleks võimatu inimeste vaheliste suhete lähedust igal konkreetsel

juhul mõõta. VangS § 25 lg-st 1 tuleneb, et see ajavahemik on kaks aastat enne karistuse

kandmise algust ning vanglal ja kohtul tuleb sellest lähtuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

18.10.2011. a otsuse nr 3-10-2101 lk 5). VangS § 25 lg 1 on sõnastatud imperatiivselt, mis

tähendab, et vangla peab keelduma kinnipeetava pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui

isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele (vt Riigikohtu

01.10.2008. a otsus nr 3-3-1-37-08, p 10).

22. Kaebaja esitas vanglale esmakordselt taotluse X pikaajalisele kokkusaamisele saamiseks

01.06.2020 (dtl 25). Kui kaebajat oli suuliselt teavitatud kokkusaamisest keeldumisest, esitas ta

vanglale 13.07.2020 avalduse (dtl 23–24), milles palus keeldumist põhjendada ja talle

kokkusaamine lubada. Kohus leiab, et kaebaja 13.07.2020. a avaldust tuleb käsitada

01.06.2020. a taotluse täiendusena. Vanglale nende avalduste esitamisega algatas kaebaja

haldusmenetluse, mille läbiviimisel tuli vanglal lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS)

sätetest, arvestades vangistusseaduse erisusi (VangS § 11 lg 1, HMS § 14 lg 1, § 35 lg 1 p 1).

Muu hulgas oli vanglal haldusmenetluse käigus kohustus selgitada omal initsiatiivil välja kõik

otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud ning vajaduse korral koguda selleks

tõendeid oma algatusel (HMS §-d 6 ja 38, vt ka Riigikohtu 01.10.2008. a otsus nr 3-3-1-37-08,

p 13). Samuti lasus vanglal kohustus selgitada kaebajale, millised tõendid ja muud dokumendid

tuli tal haldusmenetluses esitada (HMS § 36 lg 1 p 3).

23. Asja materjalidest tuleneb, et pärast kaebaja 01.06.2020. a taotluse saamist tutvus vangla

kaebaja kohta kinnipeeturegistrisse kantud andmetega ning tuvastas sinna 17.02.2020 kaebaja

kriminaalhooldaja tehtud sissekande. Sissekande kohaselt oli kaebaja jätnud 17.02.2020

ilmumata kokku lepitud registreerimisele ning ametnik ei saanud temaga ühendust. Ametnik on

sissekandes märkinud, et samal päeval tööpäeva lõpus võttis ametnikuga telefoni teel ühendust

isiku elukaaslane, kelle sõnul isik umbes poolteist nädalat tarvitab alkoholi ning koos nad ei ela

juba detsembrikuu lõpust (dtl 211, 720). Arvestades, et vanglale teadaolevalt ei olnud kaebaja

abielus ning tal ei olnud lapsi, tuli vanglal kaebaja taotluse menetluses kindlaks teha, kas

kaebaja ja X puhul oli täidetud VangS § 25 lg 1 teises lauses toodud kaheaastase kooselu

tingimus. Seega oli kriminaalhooldaja 17.02.2020. a päevikukanne, mis kajastas kaebaja ja X

kooselu asjaolusid, selles haldusmenetluses tähtsust omav tõend.

24. Viru Vangla kodukorra 13.2.3 kohaselt tuleb esimest korda pikaajalist kokkusaamist

taotleval isikul VangS § 25 lg-st 1 tulenevat õigust dokumentaalselt tõendada. Seda arvestades

on vangla asjakohaselt palunud kaebajal endal esitada täiendavaid tõendeid tema ja X kooselu

kohta. Kuigi vastustaja ei ole koostanud sellekohaseid kirjalikke dokumente, saab poolte

selgitustest järeldada, et kaebajale anti suuliselt võimalus tõendite esitamiseks nii enne

kaebajale suuliselt keeldumisest teavitamisest 03.07.2020 kui ka enne kirjaliku keelduva otsuse

koostamist 06.08.2020. Kohtule on esitatud väljatrükk X-kirjavahetusest, mis kinnitab, et X

edastas Viru Vangla inspektor-kontaktisik Svetlana Okunevale tõendi 22.06.2020 (dtl 805).

Kirja manuses oli maksekorraldus, millest nähtub X poja arveldusarvelt 13.05.2020 Eesti

3-20-1884

Energia AS-le 60-eurose ülekande tegemine selgitusega „arve tasumine Mati Pungaste“

(dtl 806). Kaebaja väitel esitati vastustajale veel vähemalt kaks maksekorraldust – üks neist

09.06.2015 X arvelt Eesti Energia AS-le 43,75-eurose ülekande tegemise kohta selgitusega

“platez za elektricestvo“ (dtl 807) ja teine 26.03.2016 X arvelt Sergei Maskinile 100-eurose

ülekande tegemise kohta selgitusega „xxx“ (dtl 808).

25. Kaebaja palus juba enda 13.07.2020. a selgituses vanglal kontrollida kriminaalhoolduse

andmeid 02.01.2020 kohta, väites, et kriminaalhooldaja oli tuvastanud sel päeval kaebaja

elukohas X ja viimase poja kohalolu, mistõttu ei saanud kaebaja sõnul vastata tõele, et nad ei

elanud X 2019. a detsembri lõpust enam koos. Kohtul ei ole andmeid selle kohta, et vastustaja

oleks pärast kaebaja poolt sellele asjaolule ja võimalikule tõendile viitamist konkreetse

asjaoluga seonduvat täiendavalt uurinud ja selle kohta tõendeid kogunud. Viru Vangla

06.08.2020. a vastusest kaebajale selgub küll, et inspektor-kontaktisik oli andnud kaebajale

tähtaja kuni 27.07.2020, et tõendada tema kaheaastast kooselu, kuid seda, et vangla oleks ka ise

kaebaja väiteid kontrollinud või täiendavaid tõendeid kogunud, dokumenteeritud andmetest ei

nähtu. Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et oli pakkunud vanglale xxx 6 kortermaja

korteriühistu esimehe kinnitust kaebaja ja X kooselu kohta korteris 20, kuid kaebaja sõnul

vangla seda ei vajanud. Seega nähtub nii haldusmenetluse käigus koostatud dokumentidest,

poolte selgitustest kui ka S. Okuneva poolt kahjunõude menetluses 25.11.2021 antud

selgitustest (dtl 717), et kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse menetlemisel on asjaolude

ja tõendite hindamisel selgelt antud määrav kaal kriminaalhooldaja 17.02.2020. a

päevikukandele ning ainuüksi sellest on tehtud järeldus kaebaja ja X lahkuminekust 2019. a

detsembri lõpus. Puuduvad viited sellele, et vangla oleks kas või kaalunud seda, kas lähtuvalt

X esitatud 13.05.2020. a maksekorraldusest ja kaebaja osutatud asjaoludest oleks olnud vaja

lahkumineku fakti täiendavalt uurida või kas ja milliseid täiendavaid tõendeid oleks olnud vaja

selleks koguda (HMS § 36 lg 1 p 3).

26. Kohus leiab, et vanglal pidi talle esitatud 13.05.2020. a maksekorralduse, kaebaja viidatud

02.01.2020. a kodukülastusega seonduva, samuti haldusmenetluse aegse suhtluse pinnalt X

tekkima kahtlus kriminaalhooldusametniku 17.02.2020. a päevikukandes sisalduva info

tõelevastavuses või vähemalt kahtlus selles, kas selles fikseeritud andmed võisid siiski viidata

kaebaja ja X pelgalt ajutise iseloomuga teineteisest eemalviibimisele. Asjaolu, et X poja

arveldusarvelt oli 13.05.2020 tasutud xxx korteri omanikust Mati Pungaste (kaebaja isa) eest

arveid, viitab sellele, et arve tasumisele eelneval ajal (eeldatavasti võis arveldusperioodiks olla

2020. a aprill) elasid xxx korteris ka X ja tema poeg. Samuti on nii kaebaja, vastustaja kui ka

X tunnistajana ütlusi andes kohtule kinnitanud, et inspektor-kontaktisik oli kaebaja taotluse

menetluse jooksul X kontaktis. Seega oli ametnikul võimalus küsida Xilt selgitusi

kriminaalhooldaja 17.02.2020. a päevikukandes märgitu ning tema ja kaebaja kooselu

väidetava katkemise kohta, samuti nende kooselu kohta enne kaebaja vangistuse algust

(sealjuures saab ka haldusmenetluses olla üheks tõendiks tunnistaja ütlus, HMS § 38 lg 2).

27. Kohtumenetluses on kaebaja kohtule esitanud Kohtla-Järve linn, xxx tn 6 korteriühistu

juhatuse liikme 25.10.2021 koostatud õiendi (dtl 161, tõlge eesti keelde dtl 670), milles juhatuse

liige kinnitab, et korteris xxx on alates 01.01.2017 elanud X, P. Pungaste ja Y. Samuti on

kohtule esitatud väljavõte kaebaja elektroonilisse toimikusse kriminaalhooldaja poolt

02.01.2020 tehtud päevikukandest (dtl 720), millest nähtuvalt väitis kaebaja 02.01.2020

toimunud registreerimisel, et pühade aeg oli möödunud rahulikult kodus perega televiisorit

vaadates. Ka samal päeval toimunud kodukülastuse kohta fikseeritud andmed (dtl 710) ei viita

sellele, et kaebaja elukorralduses oleks vahepealsel ajal toimunud muutusi. Selle üle, et kaebaja

ja X olid olnud elukaaslased alates 2014. aastast, vangla ei vaidle. Samuti kinnitab sellist

kooselu näiteks Viru Vangla 07.12.2015 koostatud P. Pungaste iseloomustus (dtl 254–258),

3-20-1884

milles on märgitud, et vabanemise korral asuks isik elama aadressile xxx, Kohtla-Järve, kus ta

omab sissekirjutust alates 20.01.2011 ja kus elab isiku elukaaslane koos oma alaealise pojaga

(dtl 256).

28. Kohtus tunnistajana üle kuulatud X kinnitas kohtuistungil kohtu küsimustele vastates, et

elas 2020. a jaanuarist maini kaebajaga koos aadressil xxx, Kohtla-Järve (istungi helisalvestis

alates 00:18:37, protokolli lk 2, dtl 818). Tunnistaja mäletas, et kaebaja kriminaalhooldaja oli

talle 2020. aasta veebruaris helistanud, ning selgitas, et ütles kriminaalhooldajale, et ta oli

kaebajaga sel hetkel omavahel riidu läinud, aga ikkagi hoiavad nad oma suhteid alles (samas).

Veel selgitas tunnistaja, et kui kaebaja kuritarvitas alkoholi, oli ta tema peale tema käitumise

pärast tige ning läks paariks päevaks kodust ära ema juurde (samas). Kriminaalhooldajaga

17.02.2020 suhtlemisega seoses selgitas X, et helistas kriminaalhooldajale, kui oli tööl; ta

muretses oma elukaaslase pärast, sest elukaaslane jõi ega võtnud tema kõnesid vastu; ning ta

tahtis kriminaalhooldajalt teada, kas elukaaslane läks registreerimisele või mitte (istungi

helisalvestis alates 00:38:05, protokolli lk 3, dtl 819). Tunnistaja kinnitas, et tema poolt

kriminaalhooldajale telefoni teel öeldu ei tähendanud, et nad ei ela koos, vaid ta ütles lihtsalt,

et kaebaja joob (istungi helisalvestis alates 00:38:05, protokolli lk 4, dtl 820). Veel selgitas

tunnistaja, et nad elavad kaebajaga koos alates 2014. aastast (istungi helisalvestis alates

00:14:12, protokolli lk 1, dtl 817) ning et kaebaja on vaatamata enda halvale elustiilile

hoolitsenud tema ja tema lapse eest (istungi helisalvestis alates 00:41:49, protokolli lk 4, dtl

820).

29. Tunnistaja ütlustes esineb ka mitmeid vastuolusid (ennekõike sündmuste toimumise aegade

osas). Kuigi selle põhjuseks võib olla sündmustest möödunud aeg, tuleb siiski nõustuda

vastustajaga, et tunnistaja ütlused ei pruugi olla täies ulatuses usaldusväärsed. Hoolimata

sellest, järeldub eelnevalt välja toodud tunnistaja ütlustest piisava kindlusega see, et kaebaja ja

X olid kooselus alates 2014. aastast, elasid seejuures koos aadressil xxx, ning ajavahemikel,

mil kaebaja kuritarvitas alkoholi, lahkus X nende ühisest elukohast, viibides ja elades mõne aja

enda ema juures. Näiteks on X pidanud enda ema elukoha aadressilt (yyy, Kohtla-Järve)

kaebajaga kirjavahetust ajal, mil kaebaja viibis 14.02.–14.05.2019 šokivangistuses

(kirjavahetuse väljavõte dtl 743; Rahvastikuregistri andmetel on tegemist X ema elukoha

aadressiga). Samuti nähtub kohtu tehtud päringutest Rahvastikuregistrisse, et nii X kui ka tema

poja elukoha aadressiks on registris ka käesoleval ajal märgitud just X ema elukoha aadress.

Kohus peab vaidluse asjaolusid arvestades eluliselt usutavaks, et kuigi X on alates 2014. aastast

elanud kaebajaga koos aadressil Xxx, Kohtla-Järve, võib ta olla periooditi viibinud ka enda

lähedal elava ema juures.

30. Kohus leiab, et sellest, kui elukaaslased on rasketel perioodidel või muudel põhjustel elanud

mingitel konkreetsetel ajavahemikel erinevatel eluasemetel, ei saa automaatselt järeldada

VangS § 25 lg 1 teises lauses silmas peetud kooselu lõppemist. Vastupidise VangS § 25 lg 1

tõlgenduse korral ei oleks tagatud selle sätte eesmärk säilitada suhteid inimestega, kellega

kinnipeetaval olid enne vangistuse algust välja kujunenud seaduse silmis piisavalt lähedased

suhted. Seega, olukorras, kus vanglale oli kas kaebaja ja X otseste sellekohaste kinnituste või

vanglale esitatud ja kaebaja viidatud tõendite pinnalt teada, et hoolimata kaebaja ja tema

pikaajalise elukaaslase väidetavalt katkenud kooselust olid nad siiski kooselus veel enne

kaebaja vangistuse algust, tuli vanglal asjaolusid täiendavalt uurida. Kaebaja ja X kooselu lõppu

ei saa tõsikindlalt järeldada sellest, et kaebaja kriminaalhooldusametnik ei pääsenud

18.02.2020, 05.03.2020 ja 12.03.2020 sisse kaebaja korterisse aadressil xxx, Kohtla-Järve.

Samuti ei kinnita kuidagi kaebaja ja X kooselu lõppemist 2019. a lõpus asjaolu, et Viru

Maakohus on oma 25.03.2020. a määruses kaebajale kriminaalasjas nr 1-18-9774 määratud

karistuse

täitmisele

pööramise

kohta

(dtl

711–714)

lähtunud

kaebaja

3-20-1884

kriminaalhooldusametniku 13.03.2020. a erakorralisest ettekandest (dtl 185–187), milles on

muu hulgas viidatud X poolt 17.02.2020 kriminaalhooldajale öeldule. Kaebaja suhtes

kriminaalhoolduse läbiviimine ja käitumiskontrolli nõuetele allumata jätmise tõttu karistuse

täitmisele pööramine ei oma tähtsust kaebaja ja X kooselu tuvastamisel.

31. Eeltoodu tõttu ei ole vangla kohtu hinnangul järginud nõuetekohaselt HMS §-st 6 tulenevat

uurimiskohustust ning on jõudnud õigusvastaselt järeldusele, et kaebaja ja X puhul olid

pikaajalise kokkusaamise võimaldamise eeldused täitmata. Kuna kohtumenetluses kogutud

tõendid viitavad pigem kaebaja ja X kooselu jätkumisele ka 2020. aastal, ei saanud olla tegemist

ka seesuguse menetlusnõuete rikkumisega, mis ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist ja

mis ei saaks kaasa tuua keelduva haldusakti tühistamist (vt HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1).

Vangla tegevus kaebaja 01.06.2020. a ja 13.07.2020. a taotluste alusel talle pikaajalise

kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel on seega olnud õigusvastane ning ka

kohtumenetluses ei ole vangla tõendanud, et uurimispõhimõtte rikkumine ei saanud mõjutada

haldusmenetluse tulemust. Vangla ei ole asjas tähtsust omavaid asjaolusid täiendavalt uurinud

ka kaebaja 02.09.2021. a ja 07.12.2021. a pikaajalise kokkusaamise taotluste menetluses, vaid

on jätkuvalt lähtunud sellest, et X ja kaebaja kaheaastane kooselu ei olnud tõendatud (kaebaja

02.09.2021. a taotlusele 29.09.2021 ametniku tehtud käsikirjaline märkus, dtl 260; ja kaebaja

07.12.2021. a taotlusele 16.12.2021 ametniku tehtud käsikirjaline märkus, dtl 282–283).

Asjaolude piisaval määral kindlaks tegemata jätmise ning samadest põhjendustest lähtumise

tõttu on õigusvastased ka need kaebajale pikaajalisest kokkusaamisest keeldumised.

32. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega on hõlmatud vangla tegevuse

põhiseaduslikkuse kontroll, mille läbiviimist on kaebaja kohtult taotlenud enda 24.01.2022. a

avalduses (dtl 386–388). Praegusel juhul on vastustaja kaebajale õigusvastaselt pikaajaliste

kokkusaamiste keelamisel ülemäära sekkunud kaebajale põhiseadusest tulenevasse õigusesse

perekonnaelu puutumatusele ning kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud.

33. Kohus nõustub kaebajaga, et tema pereelu puutumatuse rikkumisega on talle tekitatud

mittevaralist kahju, mis on ennekõike seisnenud hingeliste üleelamiste talumises (vt ka

võlaõigusseaduse § 128 lg 5). Perekonnapõhiõiguse rikkumisest tingitud mittevaraline kahju

on hüvitatav RVastS § 9 1g 1 alusel (Riigikohtu 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 26 ja seal

viidatud praktika). Vastustaja õigusvastane tegevus ja kaebajal tekkinud kahju on ka

põhjuslikus seoses.

34. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse ja mittevaralise kahju tekkimise korral tuleb eeldada

vastustaja süüd, s.t et vastustajal endal lasub kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, mis

näitavad, et rikkumine oli vabandatav (vt nt Riigikohtu 05.12.2017. a otsus nr 3-14-52324,

p 18.2 ja seal viidatud praktika). Rikkumist vabandatavate asjaolude puudumisel ja hooletuse

esinemise tõendamata jätmisel tuleb kohtul pidada haldusorgani otsust tahtlikuks tegevuseks,

sõltumata konkreetse ametiisiku võimalikest motiividest (vrd Riigikohtu 18.06.2020. a otsus

nr 3-16-1903, p 33; 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 27). Praegusel juhul ei ole vastustaja

rikkumist vabandatavatele asjaoludele viidanud ega neid tõendanud, mistõttu tuleb eeldada

tema tegevuses süü esinemist.

35. Kaebajale ei saa ette heita RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist. Kaebaja on vaidlustanud praeguses haldusasjas vangla poolt tema

01.06.2020. a taotluse rahuldamata jätmise. Samuti on kaebaja esitanud hiljem edutult vanglale

uued taotlused pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks.

36. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

3-20-1884

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1; 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21

ja seal viidatud praktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb

arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, samuti nende

kumulatiivset mõju. Hüvitise suuruse määramisel on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid

asjaolusid kohtlemise kestus (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Kohus

märgib, et kuigi kaebaja on palunud mõista vastustajalt vastavalt võlaõigusseadusele välja ka

viivise ja intressid (20.06.2020. a avaldus, dtl 473–478), ei ole viiviste ja intresside

väljamõistmine halduskohtumenetluses üldjuhul võimalik ning kohus arvestab vangla

kõnealuse tegevuse eripärasid hüvitise suuruse osas kaalutlusotsuse tegemisel.

37. Kohtu hinnangul tuleb kaebajale hüvitise määramisel võtta muu hulgas arvesse, et kaebajal

ei olnud võimalust kohtuda X pikaajalisel kokkusaamisel kokku enam kui 1 aasta ja 8 kuu vältel

ning vastavalt justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-le 45

oleks tulnud vanglal selle aja jooksul võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine vähemalt

kolmel korral. Samas on kokkusaaja puhul tegemist täiskasvanud isikuga, kellega kaebajal on

olnud võimalik suhteid hoida ka lühiajalistel kokkusaamistel, mida vangla kinnitusel leidis

ajavahemikul 16.06.2020–06.11.2021 aset 13, ning telefoni ja kirjavahetuse teel.

Kohtupraktikat ja konkreetse vaidluse asjaolusid (sh haldusmenetluses vastuoluliste tõendite

olemasolu), samuti riigi üldist elatustaset arvestades peab kohus põhjendatuks mõista kaebajale

vastustajalt mittevaralise kahju katteks välja hüvitise 600 eurot.

38. Kohus rahuldab seega kaebaja hüvitamiskaebuse osaliselt.

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on

vabastanud 06.01.2021. a määrusega kaebaja riigilõivu 15 euro tasumise kohustusest kaebuse

esitamisel. Hüvitamiskaebuse esitamisel on kaebaja tasunud täiendavalt riigilõivu kokku

105 eurot (25.07.2022 ja 30.09.2022). 15 eurot, mille tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras

vabastatud, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Kaebaja tasutud 105 eurost tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks aga välja mõista osa, mis vastab kaebuse rahuldamise ligikaudsele

proportsioonile (s.o 15%) ehk 16 eurot.

40. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)