2-20-16369/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Ulvi Loonurm ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16369

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja

hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

X vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 9900 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 3300 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Sirli-Kristi Käpa

Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19. detsembri 2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Mitte vastu võtta Y OÜ 21. detsembril 2022 esitatud menetlusdokumenti ja X

30. detsembril 2022 esitatud menetlusdokumenti koos dokumentaalsete tõenditega

(eelnõu selgitusega).

2. Tühistada Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsus väljamõistetud hüvitise osas. Teha

tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Riigikohtu 15. juuni 2022 otsusega on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu

29. oktoobri 2021 otsus osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 7. mai 2021

otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates

26. juunist 2020 lõpetamise osas.

2-20-16369

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Y OÜ kanda ja määrata need kindlaks

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

5. Jätta Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Rahuldada X vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

7. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

7.1. Hagi rahuldada.

7.2. Tuvastada, et X ja Y OÜ vahel 25. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu

erakorraline ülesütlemine tööandja poolt 26. juunist 2020 töölepingu seaduse

(TLS) § 89 lg 1 alusel on tühine.

7.3. Lõpetada X ja Y OÜ vahel 25. jaanuaril 2017 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2

alusel alates 26. juunist 2020.

7.4. Välja mõista Y OÜ-lt X kasuks hüvitis 9900 eurot (bruto).

7.5. Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Y OÜ kanda.

7.6. Määrata X maakohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks 3300 eurot.

7.7. Määrata

X

ringkonnakohtu

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks

3368,90 eurot.

7.8. Määrata X Riigikohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks 853,20 eurot.

7.9. Mõista Y OÜ-lt X kasuks välja menetluskulu 7522,10 eurot (3300 + 3368,90 +

853,20).

7.10. Y OÜ-l tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 26. juulil 2020 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja) vastu avalduse, milles

palus tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja

hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot ja hagejale tema diskrimineerimisega

tekitatud varalise ning mittevaralise kahju eest hüvitis 6923,85 eurot. Töövaidluskomisjon jättis

hageja avalduse rahuldamata.

2. Hageja esitas 7. novembril 2020 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus:

1) tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, 2) lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020 ning 3) mõista kostjalt TLS § 109 lg 1

2-20-16369

alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot, mida

suurendada TLS § 109 lg 1 teise lause alusel, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja

mõlema poole huve.

3. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 25. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu alusel kostja

juures juriidilise osakonna direktorina töötasuga 3300 eurot kuus. Alates 20. septembrist 2018

läks hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja

asendamiseks sõlmiti tähtajaline tööleping C-ga (asendaja). Asendaja asus 2. juunil 2020 tööle

kostja juriidilise nõunikuna. Hageja lapsehoolduspuhkus lõppes 26. juunist 2020 ning sel

päeval esitas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel alates

samast päevast. Kostja selgitas, et juriidilise osakonna juhataja ametikoht on likvideeritud ja

kahest osakonnas töötanud juristist üks viidi teise osakonda.

4. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, sest kostja ei ole tõendanud hageja töö

lõppemist TLS § 89 lg 1 tähenduses ega järginud TLS § 85 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustusi.

Kostja rikkus ka võrdse kohtlemise põhimõtet, diskrimineerides hagejat perekondlike

kohustuste täitmise tõttu, ning kohustust eelistada tööle jäämisel väikelast kasvatavat hagejat.

Kostja peab maksma hagejale TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu töötasu suuruse

hüvitise 9900 eurot ja lisaks sama paragrahvi teise lause alusel 6923,85 euro suuruse hüvitise

saamata jäänud tulu eest alates hageja koondamisest 26. juunil 2020 kuni uue töölepingu

sõlmimiseni 7. septembril 2020 ning hageja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju

eest õiglase rahalise hüvitise.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Kostja leidis, et tal oli õigus tööleping TLS § 89 lg 1 alusel üles öelda, sest ta tegeles alates

3. märtsist 2020 struktuurimuudatustega ja kaotas 2. juunist 2020 juriidilise osakonna direktori

koha. Kuna hageja töötas ainsana juriidilise osakonna direktorina, ei olnud kostjal võimalik

teda ühegi töötajaga võrrelda. Seetõttu ei olnud hagejal ka koondamisel eelisõigust. Kostja ei

pidanud hagejat võrdlema tema asendajaga, sest direktori ja nõuniku tööülesanded on erinevad.

Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, kuid hageja keeldus sellest. Hageja ei põhjendanud

ega tõendanud, et kostja diskrimineeris teda. Kostjal ei olnud TLS § 92 lg 3 järgi keelatud

hagejaga töösuhet lõpetada. Kui töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping TLS § 107

lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020.

7. Hageja hüvitisnõue on alusetu ega ole põhjendatud isegi juhul, kui ülesütlemine on tühine.

Kostja on maksnud hagejale TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel kokku 6600 eurot ning Eesti

Töötukassa on maksnud hagejale töötuskindlustushüvitist 3472,95 eurot. Seega on hageja

saanud kokku hüvitist 10 072,95 eurot. Lisaks tuleb hagejale makstavat hüvitist TLS § 109 lg 1

teise lause alusel vähendada, kuna poolte töösuhe kestis lühikest aega, hageja käitus kostja

töötajaga ebaviisakalt ja agressiivselt ning hageja keeldus kostja pakutud teisest tööst,

töölepingu kokkuleppel lõpetamisest ja kostja pakutud hüvitisest. Kuna kostja ei

diskrimineerinud hagejat, ei ole alust hagejale väljamõistetavat hüvitist suurendada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2021 otsusega hagi ja tuvastas, et töölepingu erakorraline

ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist

2020 ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja viie kuu keskmise

2-20-16369

töötasu suuruse hüvitise, kokku 16 500 eurot. Maakohus arvas sellest summast TLS § 100 lg-

te 1 ja 5 alusel maha hagejale makstud 6600 eurot, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

9900 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv

550 eurot, õigusabikulud 2750 eurot ja viivis.

9. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle:

- 25. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle

juriidilise osakonna direktori ametikohale, hageja töötasu oli pärast katseaega 3300 eurot;

-

20. septembril

2018

jäi

hageja

rasedus-

ja

sünnituspuhkusele

ning

seejärel

lapsehoolduspuhkusele;

- kostja juriidilise osakonna direktori ametikohustusi täitis tähtajalise töölepingu alusel kuni

hageja tööle naasmiseni asendaja;

- 2. juunil 2020 kohtus hageja kostja personalijuhi ja uue tegevjuhiga;

- 8. juunil 2020 esitas hageja kostjale lapsehoolduspuhkuse lõpetamise ja tööle naasmise

avalduse alates 26. juunist 2020;

- 26. juunil 2020 andis kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega

koondas hageja;

- 26. juunil 2020 oli hageja alla kolmeaastast last kasvatav töötaja;

- kostja tasus hagejale TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitistena kokku 6600 eurot.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine.

Kostjal ei olnud õigust hagejat TLS § 89 lg 1 järgi koondada, sest hageja töömaht ei vähenenud

viisil, et tema tööülesanded oleksid lõppenud või töösuhte jätkamine muutunud võimatuks.

Struktuurimuudatustega likvideeris kostja osakondade direktorite ametikohad ja jagas

direktorite tööülesanded ümber. Pärast struktuurimuudatusi säilis kostjal juriidiline osakond,

milles oli vähemalt üks juriidilise nõuniku ametikoht ja vähemalt üks juristi ametikoht. Kuna

osakonna

direktori

ja

nõuniku

töö

sisu

kattub,

ei

kadunud

hageja

töökoht

struktuurimuudatusega ära. Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, mis oli nõuniku

ametikohast madalam ametikoht.

11. Kostja rikkus hageja koondamisel ka TLS § 89 lg-s 5 sätestatut, sest ta ei eelistanud hagejat

teistele juriidilise osakonna töötajatele ega võrrelnud teda võrreldavate tööülesannetega

töötajatega, s.o hageja asendajaga.

12. Kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise

tõttu (TLS § 89 lg 4). Kostja eelistas nõuniku ametikohale hageja asendajat põhjusel, et viimane

ei viibinud töölt eemal perekondlike kohustuste täitmise tõttu, mitte tema paremate tööoskuste

või ametikoha kiire täitmise vajaduse tõttu. Kostja tegevjuhil oli hageja asendajaga hea koostöö,

kuid hagejal ei saanud puhkuse ajal tegevjuhiga sellist usalduslikku suhet tekkida.

13. Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020. Vähemalt üldjuhul

saab kohus lepingu lõpetada ajast, mil see lõppenuks etteteatamistähtaja järgimise korral.

Pooled on palunud töölepingu lõpetada alates 26. juunist 2020.

14. TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu

suurune hüvitis, kokku 16 500 eurot. TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu

töötasu suurust hüvitist tuleb sama paragrahvi sama lõike teise lause alusel suurendada kahe

kuu töötasu võrra, arvestades töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ning seda, et kostja

diskrimineeris hagejat ja hagejale tekkis sellest mh otsene varaline kahju. Hageja kasuks

väljamõistetav hüvitis sisaldab varalise kahju hüvitist 6923,85 eurot, s.o saamata jäänud töötasu

alates töölepingu lõpetamisest 26. juunil 2020 kuni uue töölepingu sõlmimiseni 7. septembril

2-20-16369

2020, ning hüvitist hagejale diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Hagejale

makstavast

hüvitisest

tuleb

maha

arvata

hagejale

Eesti

Töötukassa

makstud

töötuskindlustushüvitis ning kostja TLS § 100 lg 1 alusel makstud koondamishüvitis ja

TLS § 100 lg 5 järgi makstud ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitis, s.o kokku

6600 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 9900 eurot.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv ja

kostjal oli koondamisolukord ning tal ei olnud keelatud hagejat koondada. Kostja ei ole hagejat

diskrimineerinud. Hagejale TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud viie kuu töötasu suurune

hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Seda hüvitist tuleb vähendada. Kostja ei pea tasuma

hüvitist, sest kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, hageja keeldus kostja pakutud võimalusest

lõpetada tööleping poolte kokkuleppel ja saada kolme kuu töötasu suurust hüvitist; hageja

keeldus kostja pakutud juristi ametikohast; kostja maksis hagejale hüvitise 6600 eurot ja Eesti

Töötukassa maksis hagejale töötuskindlustushüvitist 3472,95 eurot; hageja käitus kostja

töötajaga ebaviisakalt ning asus juba kaks kuud pärast töösuhte lõppemist tööle teise tööandja

juures.

Vastustaja seisukoht

16. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebus

17. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse osas, millega

maakohus arvas TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitisest maha TLS § 100 lg 5 alusel

makstud hüvitise 3300 eurot. Hageja leiab, et kuna TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud

hüvitist saab tasaarvestada TLS § 100 lg-s 1 sätestatud hüvitisega, tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista 13 200 eurot.

Seisukoht vastuapellatsioonkaebusele

18. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Menetluse edasine käik

19. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. oktoobri 2021 otsusega maakohtu otsuse kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise osas, vähendades seda

6600 euroni. Ringkonnakohus tühistas otsuse menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas ning muutis menetluskulude jaotust.

20. Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, milles hagi rahuldati ja tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetati

töösuhe ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvis. Kostja palus teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

21. Hageja esitas Riigikohtule vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata, s.o diskrimineerimise tuvastamata jätmise ja

hüvitise välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus selles osas teha uue otsuse, millega tema

hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-20-16369

22. Riigikohus

rahuldas

15. juuni

2022

otsusega

kassatsioonkaebuse

osaliselt

ja

vastukassatsioonkaebuse täielikult ning tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kahjuhüvitise väljamõistmise ning menetluskulude

jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

23. Riigikohus

jättis

muutmata

ringkonnakohtu

otsuse

resolutsiooni

osas,

milles

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates 26. juunist 2020 lõpetamise osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt välja mõistetud hüvitise osas. Tühistatud osas

teeb

ringkonnakohus

uue

otsuse

vastavalt

kohtuotsuse

resolutsioonis

märgitule.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

25. Pärast ringkonnakohtu 19. detsembri 2022 kohtuistungit on kostja esitanud 21. detsembril

2022 selgitusi ja hageja esitanud 30. detsembril 2022 täiendavad seisukohad koos lisatud

eelnõuga. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja

hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla ka

asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Lisaks eeltoodud tingimusele kehtib ka üldine põhimõte, mille kohaselt peab vastuvõetav tõend

olema asjakohane ja lubatav (TsMS § 238). Kuna ringkonnakohus oli 19. detsembril 2022

kohtuistungil lõpetanud asja arutamise, siis ei saanud menetlusosalised pärast kohtuistungit

esitada enam täiendavaid seisukohti, mida nad oleks saanud väljendada hiljemalt kohtuistungil.

Hageja ja kostja menetlusdokumendid on esitatud hilinenult. Arvestades, et pooled ei ole nende

menetlusdokumentide (sh hageja tõendite) hilist esitamist põhjendanud ning need ei sisalda

selliseid väiteid, mida poleks saanud väljendada kohtuistungil, nende vastuvõtmine põhjustaks

menetluse viibimise, sest tuleb küsida vastaspoole seisukohta, siis jätab ringkonnakohus poolte

menetlusdokumendid koos nendes esitatud seisukohtadega ja hageja esitatud tõendid asja

juurde vastu võtmata (TsMS §-d 238 lg 3 p 3, 331 lg 1, 652 lg-d 3 ja 4). Kuna dokumendid on

esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

26. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas

asjas on Riigikohtu 15. juuni 2022 otsusega jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri

2021 otsus osas, millega ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 7. mai 2021 otsuse muutmata,

s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates 26. juunist

2020 TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise osas. Nimetatud osas ringkonnakohus kostja

apellatsioonkaebust ei kontrolli.

27. Riigikohus tühistas 15. juuni 2022 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021

otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise ning

menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saatis

Riigikohus asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kontrollib

2-20-16369

maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust esmalt töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest

tuleneva hüvitise kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Seejärel saab ringkonnakohus

otsustada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise.

28. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

29. Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleks välja mõista tema viie kuu keskmise töötasu

suurune hüvitis, s.o kokku 16 500 eurot, kuid sellest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha

kostja TLS § 100 lg-te 1 ja 5 kohaselt hagejale makstud hüvitised, s.o kokku 6600 eurot.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena kokku 9900 eurot, mis vastab hageja

kolme kuu keskmisele töötasule (ühe kuu keskmine töötasu 3300 eurot). Kuna Eesti Töötukassa

andmetel

oli

hageja

keskmine

ühe

kalendripäeva

töötasu

144,40 eurot,

kuid

töötuskindlustushüvitist sai hageja 53,43 eurot kalendripäeva eest, on hageja otsene varaline

kahju 6923,85 eurot (144,40 – 53,43 = 90,97 x 65 + 7 x 144,40). Maakohus märkis, et

TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistetav hüvitis sisaldab hageja saamata

jäänud tulu 6923,85 eurot ja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist.

Apellatsioonimenetluses vaidlevadki pooled TLS § 109 lg-st 1 tuleneva hüvitise suuruse üle.

30. TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Sama paragrahvi sama lõike teise lause kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon

hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

31. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-s 15 on Riigikohus märkinud, et jääb oma

varasema seisukoha juurde, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisenõue on lepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka

võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted, mh VÕS §-d 127, 128, 134 ning 139 ja 140. Seega hõlmab

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb

hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju

(saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Samuti on kolleegium selgitanud, et

töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma otsuse resolutsioonis tööandjalt

välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas

(vt Riigikoht üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.4).

32. Maakohus on eksinud kostjalt hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 kohaldamisel

koostoimes võlaõigusseaduse 7. peatüki sätetega (VÕS § 127 lg-tega 5 ja 6, § 128 lg-ga 4,

§ 134 lg-ga 1 ning §-dega 139 ja 140). Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8

sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole põhjendanud, kas ja kui suures

ulatuses on hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist vähendatud töötuskindlustushüvitise võrra

ning kui suur osa hüvitisest on hüvitis varalise ja kui suur osa mittevaralise kahju tekitamise

eest. Selliselt on maakohus hageja hüvitisnõude rahuldamiseks asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ja kohaldanud tuvastatud asjaoludel ebaõigesti materiaalõigust. Kuigi

maakohtu otsus välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 9900 eurot on lõppjäreldusena õige,

siis on maakohus resolutsioonis vastuoluliselt märkinud, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja

mõista hüvitis 16 500 eurot, millest arvestatakse maha 6600 eurot. Maakohus on ebaõigesti

jätnud välja mõistmata hüvitise ühtse summana. Ringkonnakohus saab rikkumised kõrvaldada.

2-20-16369

33. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisenõue kui töölepingu rikkumisest tulenev kahju

hüvitamise nõue annab õiguse nõuda hüvitist, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusega on tuvastatud, et kostja töölepingu

erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja pooltevaheline tööleping on alates 26. juunist

2020 TLS § 107 lg 2 alusel lõpetatud.

34. Ringkonnakohus tuvastab ja pooled ei vaidle, et hageja keskmiseks ühe kuu töötasuks oli

3300 eurot (I kd, tl 15–17).

35. Hageja on palunud hüvitise välja mõistmisel arvestada hagejal saamata jäänud töötasu

6923,85 eurot, mis on hagejal tekkinud varaline kahju, kui hageja alates 26. juunist 2020 ei

saanud teha tööd ja saada töötasu kuni 6. septembrini 2020, mil hageja asus 7. septembrist 2020

tööle uue tööandja juurde. Kostja hageja varalise kahju suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.

36. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on

hüvitamisele kuuluv saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb

kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine

oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

37. Ringkonnakohus tuvastab ja pooled ei vaidle, et hagejale on Eesti Töötukassa tasunud alates

4. juulist kuni 6. septembrini 2020 töötuskindlustushüvitist 65 kalendripäeva eest 53,43 eurot

päevas kokku 3472,95 eurot (bruto) (I kd, tl 34–35). Võttes arvesse hageja keskmist ühe

kalendripäeva töötasu, mis oli Eesti Töötukassa andmetel 144,40 eurot ja Eesti Töötukassa

poolt hagejale tasutud töötuskindlustushüvitist 53,43 eurot kalendripäevas, on tõendatud, et

hageja saamata jäänud sissetulekuks, s.o varaliseks kahjuks on 6923,85 eurot (144,40 – 53,43

= 90,97 x 65 + 7 x 144,40). Seega juhul, kui töölepingut poleks lõpetatud ja hageja oleks saanud

kostja juures teha tööd ja saada töötasu, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju saamata jäänud

töötasu näol. Kuna Eesti Töötukassa tasutud töötuskindlustushüvituse 3472,95 eurot on hageja

maha arvestanud kogu oma saamata jäänud töötasust, siis on hageja oma kahju hüvitamise

nõude esitanud väiksemana, s.o 3472,95 euro võrra. Hageja on tõendanud, et arvestades

hagejale tasutud töötuskindlustusehüvitist 3472,95 eurot, on tema varaliseks kahjuks, s.o

saamata jäänud tuluks 6923,85 eurot.

38. Hageja on palunud hüvitise väljamõistmisel arvestada hagejal tekkinud mittevaralise

kahjuga

seoses

hageja

töölepingu

ebaseadusliku

ülesütlemisega,

sh

hageja

diskrimineerimisega, kus hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal alla kolmeaastast last

üksikvanemana. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et

hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal kolmeaastast last. Kostja vastuväidete kohaselt on

hageja mittevaralise kahju nõue põhjendamatu.

39. Maakohus leidis, et kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike

kohustuste täitmise tõttu, kui lõpetas hagejaga ebaseaduslikult töölepingu, millega on tekkinud

hagejale mittevaraline kahju. Samas ei ole maakohus oma otsuses selgelt välja toonud, kui

suureks on maakohus hagejal tekkinud mittevaralist kahju pidanud. Arvestades asjaolu, et

maakohus pidas hagejale TLS § 109 lg 1 alusel põhjendatuks hüvitiseks hageja viie kuu

2-20-16369

keskmise töötasu suuruses summas, s.o 16 500 eurot, millest varaline kahju on 6923,85 eurot,

on maakohus jätnud märkimata mittevaralise kahju suuruse 9576,15 (16 500 – 6923,85) eurot.

40. Kuna hageja palus mõista kostjalt mh välja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise

kahju eest rahalise hüvitise, pidi maakohus tegema kindlaks, kas kostja diskrimineeris hagejat.

Riigikohus on samas asjas tehtud otsuse p-s 16.2 selgitanud, et ainuüksi koondamise aluse

puudumine ei tähenda alati töötaja diskrimineerimist, vaid kindlaks tuleb teha, kas töötajat on

koheldud koondamisel halvemini nt tema soo või soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu (vt

TLS § 3 ja § 89 lg 4 koostoimes nt soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) §-ga 6). Sooline

diskrimineerimine tehakse töövaidluses kindlaks SoVS § 4 järgi. Selles sättes ettenähtud

jagatud tõendamiskohustuse järgi peab töötaja esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib

eeldada, et teda on diskrimineeritud, ning tööandja peab menetluses tõendama, et ta ei ole

rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Samasuguse tõendamiskoormuse jaotuse näeb ette

võrdse kohtlemise seadus (VõrdKS) § 8.

41. TLS § 3 sätestab tööandja kohustuse tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgida

võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendada võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise

seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise

ajal kehtinud SoVS § 3 lg 1 p 3 kohaselt diskrimineeritakse isikut sooliselt mh siis, kui teda

koheldakse samalaadses olukorras teisest isikust ebasoodsamalt lapsevanemaks olemise või

perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Tööandja tegevus loetakse SoVS § 6 lg 1 ning 2 p-de 1

ja 7 kohaselt diskrimineerivaks ka siis, kui ta teeb tööle valimise või töösuhte lõpetamise otsuse,

jättes isiku kõrvale või koheldes teda muul moel halvemini nt lapsevanemaks olemise või

perekondlike kohustuste täitmise tõttu. VõrdKS § 2 lg 3 järgi ei välista see seadus võrdse

kohtlemise nõudeid töösuhetes mh perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

42. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja diskrimineeris hagejat

töölepingu

ebaseaduslikul ülesütlemisel lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu.

Käesolevas asjas on hageja hagiavalduses esile toonud, et hagejal oli alla kolme aastane laps ja

kostja soovis hagejaga töölepingut lõpetada. Hageja tõi hagiavalduses esile, et tal oli

lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste tõttu, st lapsehoolduspuhkusel olemise tõttu

võimatu luua usalduslikke suhteid kostja tegevjuhiga. Sellest tulenevalt on hagejat koheldud

teiste töötajatega ebasoodsamalt, kuna kostja eelistas töötajat, kelle perekondlikud kohustused

ei takistanud loomast tööalaseid usalduslikke suhteid kostja tegevjuhiga. Maakohus ei ole

eeltoodut lugenud tõendatuks kostja personalijuhi W öeldule tuginedes, vaid maakohus on

järeldanud, et eeltoodud asjaolud nähtuvad ka W öeldust, mille kohaselt on mh öeldud, et hageja

on pikalt töölt eemal olnud. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et hageja ei ole esile toonud faktilisi

asjaolusid, mille kohaselt on hagejat diskrimineeritud ja seetõttu kostja justkui ei pidanudki

tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Tõendamiskoormist on maakohus

pooltele selgitanud 4. märtsi 2021 määruses (I kd tl 69–70).

43. Kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka tuginedes

W kinnitusele, et tema ei ole kunagi väitnud hagejale, et viimane ei saaks ühe aasta ja kaheksa

kuuse rasedus- ja sünnituspuhkusest ning lapsehoolduspuhkusest tingitud puhkepausi järgselt

tööga hakkama, või selgitustele hageja koondamise kohta, ei saa lugeda tõendatuks, et kostja ei

ole hagejat diskrimineerinud. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodud W kinnitusel ega väidetel

seoses diskrimineerimise tuvastamisega ka tähtsust. Tähtust ei ole ka W ja hageja vestlusel

võimalikust kompensatsioonist või hageja suhtlusstiilil temaga töölepingu lõpetamisel.

Käesolevas asjas on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus leidis, et hagejaga

töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 järgi on tühine. Hagejaga töölepingu

ülesütlemise ajal kehtinud TLS § 92 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei või tööandja öelda töölepingut üles

2-20-16369

mh põhjusel, et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. TLS § 92 lg 2 kohaselt, kui

tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et

tööleping on üles öeldud sama paragrahvi lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei

tõenda, et ta ütles töölepingu üles töölepingu seaduses lubatud alusel. Kuna kostja ei tõendanud

TLS § 89 lg-s 1 sätestatud koondamise aluse olemasolu, ütles kostja töölepingu üles põhjusel,

et hageja täitis olulisi perekondlikke kohustusi. Seega on asjas tuvastatud, et kostja ütles

töölepingu üles hageja perekondlike kohustuste tõttu, kuna hageja kasvatas töölepingu

ülesütlemise ajal alla kolmeaastast last. Seega on põhjendatud järeldada, et juhul kui hageja

poleks

olnud

lapsevanemaks

olemise

ja

oma

perekondlike

kohustuste

tõttu

lapsehoolduspuhkusel, siis oleks hagejal olnud võimalus teha koostööd kostja tegevjuhiga,

kellega luua tööalaseid usalduslikke suhteid ning hagejaga ei oleks töölepingut lõpetatud.

44. Nii SoVS § 13 lg-te 1 ja 2 kui ka VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi võib isik, kelle õigusi on

diskrimineerimise tõttu rikutud, nõuda õigusi rikkunud isikult seaduses sätestatud alusel ja

korras mh kahju hüvitamist ja rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikku

rahasummat. Hüvitise suurust kindlaks määrates arvestab töövaidlusorgan SoVS § 13 lg 3 ja

VõrdKS § 24 lg 3 kohaselt mh diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Riigikohus selgitas

otsuse p-s 16.4, et eelnimetatud sätted ei anna olukorras, kus töötajat diskrimineeriti töölepingu

erakorralisel ülesütlemisel, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral kahju hüvitamise

nõude esitamiseks iseseisvat alust. Töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise

ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral mõistetakse rahaline hüvitis

diskrimineerimise eest välja TLS§ 109 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-16716, p-d 13–15).

45. Hageja on palunud kohtul otsustada temale õiglase mittevaralise kahju suurus. VÕS § 127

lg 6 alusel, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks

teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja

ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

46. Hageja on veenvalt põhistanud, et olukorras, kus hagejal on alla kolmeaastane laps ja hageja

peab täitma lapse ülalpidamiskohustust, on hageja ootamatu töökoha kaotus, mure sissetuleku

puudumise ning võimekuse osas täita oma igakuiseid finantskohustusi põhjustanud hagejale

stressi ja üleelamisi. Seega on põhjendatud järeldada, et hagejal on tekkinud märkimisväärne

mittevaraline kahju seetõttu, et kostja diskrimineeris hagejat töölepingu ebaseaduslikul

ülesütlemisel lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste tõttu. Juhul kui kostja poleks

seda teinud, poleks hagejal mittevaralist kahju tekkinud. Arvestades asjaolu, et hageja

diskrimineerimine oli küll ühekordne, s.o oli seotud hagejaga ebaseaduslikult töölepingu

lõpetamisega, kuid hagejal oli alla kolmeaastane laps, mistõttu on töösuhte lõpetamine esimesel

hageja tööle asumisel päeval peale lapsehoolduspuhkuse lõpetamist kolleegiumi arvates

äärmiselt ebaõiglane. Kostja ei ole peale töölepingu ebaseaduslikku ülesütlemist püüdnud

leevendada hageja olukorda ega pakkunud lahendusi hagejal tekkinud kahju heastamiseks.

Lähtudes eeltoodust on kolleegiumi arvates õigeks ja õiglaseks mittevaraliseks hüvitiseks,

arvesse võttes ka asjaolu, et ringkonnakohus on seotud asja lahendamisel apellatsioonkaebuse

piiridega, hageja ligikaudne kolmekuuline keskmine töötasu määr 9576,15 (16 500 – 6923,85)

eurot.

47. Kuna hageja varaline kahju ja mittevaraline kahju kokku on 16 500 (9576,15 + 6923,85)

eurot on suurem kui TLS § 109 lg 1 alusel üldjuhul töötajale ettenähtud kolmekuine hüvitis,

siis on põhjendatud suurendada hagejale ettenähtud hüvitist töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise eest hageja viie kuu keskmise töötasu määrani, s.o. 16 500 eurot.

2-20-16369

48. Tööandja poolt TLS § 100 lg 1 alusel hagejale tasutud koondamishüvitise 3300 euro võrra

hagejale TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise vähendamist ei ole hageja ega kostja

vaidlustanud. Arvestades mõlema poole huve on põhjendatud hüvitise vähendamine 3300 euro

võrra.

49. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb hageja kasuks väljamõistetud hüvitist vähendada

töötuskindlustushüvitise võrra, kuid maakohus ei ole põhjendanud, kas ja kui suures ulatuses

on hageja kasuks väljamõistetud hüvitist vähendatud töötuskindlustushüvitise võrra. Pooled

vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas TLS § 109 lg 1 alusel makstavat hüvitist tuleb

vähendada hagejale Eesti Töötukassa poolt tasutud töötuskindlustushüvitise võrra.

50. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja kasuks väljamõistetud

hüvitist tuleb vähendada hagejale Eesti Töötukassa poolt tasutud töötuskindlustushüvitise

võrra. Hagejale varalise kahju tekkimisel on juba arvestatud, et hageja kahju on temale Eesti

Töötukassa makstud töötuskindlustushüvitise 3472,95 euro võrra väiksem, mistõttu ei ole

põhjendatud hagejale makstavat hüvitist vähendada töötuskindlushüvitise võrra.

51. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt, kas hagejale makstavast hüvitisest

tuleb maha arvestada hagejale TLS § 100 lg 5 alusel tasutud 3300 eurot. Riigikohus on samas

asjas tehtud otsuse p-s 15.4 selgitanud, et olukorras, kus kostja rikkus hageja koondamisel

TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust teatada hagejale töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest vähemalt 30 kalendripäeva ette, on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 5

hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Samas

kohaldub TLS § 100 lg 5 üksnes siis, kui töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv.

Ringkonnakohus tuvastab ja apellatsioonimenetluses pooled ei vaidle, et kostja maksis hagejale

TLS § 100 lg 5 alusel ühe kuu töötasu suuruse hüvitise 3300 eurot. Seega käesoleval juhul ei

ole põhjendatud hagejale TLS § 109 lg 1 alusel makstavat hüvitist vähendada hagejale

TLS § 100 lg 5 alusel hagejale tasutud 3300 euro võrra, kuna selle summa on hageja saanud

kostjalt alusetult.

52. Kolleegiumi arvates kostja pakkumised hagejale uue töökoha näol või töölepingu

lõpetamiseks põhjusel, et hageja töökoht koondatakse, olukorras, kus on tuvastatud, et kostjal

ei oleks olnudki põhjust hagejat koondada, ei ole sellisteks asjaoludeks, et vähendada hageja

kasuks väljamõistetavat hüvitist. Samuti ei ole põhjendatud hüvitist vähendada põhjusel, et

hageja käitus W öeldu kohaselt ebaviisakalt, kui ei nõustunud tööandja pakkumistega.

Asjaoluga, et kostja asus pärast töölepingu lõpetamist veidi enam kui kaks kuud pärast

töölepingu lõpetamist uuele tööle, on kolleegiumi arvates just hageja vähendanud võimalikku

suuremat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid

asjaolusid, mille alusel oleks põhjust arvata, et kahju seoses töölepingu ebaseadusliku

lõpetamisega oleks tekkinud hagejast (VÕS § 139). Kolleegiumi arvates ei esine ka selliseid

asjaolusid, et arvata, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane

või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (VÕS § 140).

53. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal hagejale tasuda TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist

13 200 eurot (16 500 – 3 300).

54. Kolleegiumi arvates on kostja vastuväidetest tulenevalt hagejale tasutava hüvitise

3300 euro vähendamiseks põhjendatud kohaldada tasaarvestamise kohta käivaid sätteid.

Ringkonnakohus

peab

kontrollima

hüvitise

vähendamiseks

korrektset

õiguslikku

kvalifitseerimist maakohtu poolt ka siis, kui maakohtu antud kvalifikatsiooni hüvitise

vähendamiseks

iseenesest

vaidlustatud

ei

olnud.

Kostja

on

25. märtsi

2021

2-20-16369

menetlusdokumendis palunud juhul, kui kostja ülesütlemisavaldus osutub tühiseks,

tasaarvestada kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisel vähem etteteatatud aja eest

TLS § 100 lg 5 lausel tasutud hüvitis 3300 eurot hagejale välja mõistetud hüvitisega, millise

hageja on selliselt saanud alusetul (I kd, tl 86). Kolleegiumi arvates on kostja 25. märtsi 2021

menetlusdokumendis esitanud tingimusliku protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, millega

ringkonnakohus saab otsuse tegemisel arvestada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84

järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu

tagastatakse vastavalt alusetult rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna hageja on

saanud hüvitise 3300 eurot vaid sel põhjusel, et kostja oli esitanud töölepingu

ülesütlemisavalduse seoses koondamisega ja koondamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise

maksmiseks, kuid käesolevas asjas on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine seoses

koondamisega oli tühine, siis on tõendatud, et hageja sai 3300 eurot alusetult ja kostjal on õigus

see summa hagejalt tagasi nõuda.

55. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad

tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis

tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse

tegemisega teisele poolele.

56. Tasaarvestuseks on oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele

rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema

kohustuse täitmist. Kuna kostjal on alusetust rikastumisest tulenev 3300 euro nõue hageja vastu

ja hagejal on kostja vastu hüvitise nõue 13 200 eurot, siis on tuvastatud, et kostjal on õigus oma

nõue hageja nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestada. Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist

sõltub tasaarvestuse toimumine ja tasaarvestuse võimalikkus üksnes tasaarvestavast poolest.

Asjaolu, et hagejal võib veel olla nõudeid kostja vastu, ei takista kostjal oma tasaarvestuse

õigust teostamast. Tasaarvestuse õigus on tasaarvestuse õigust omava isiku kujundusõigus.

Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud ühepoolne tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1

esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle kättesaamisega teiselt poolt ja teise poole

nõusolekut tasaarvestuseks ei olegi vaja. Kuna tasaarvestust ei pea tegema poolte kokkuleppel,

vaid seda saab teha avalduse esitamisega teisele poolele, mida kostja on teinud, siis ei ole vaja

tasaarvestuse tegemiseks vastaspoole nõusolekut.

57. Kuna kostja on tasaarvestanud oma nõude hageja vastu 3300 eurot hageja nõudega kostja

vastu 13 200 eurot, siis on hageja kohustus tasuda kostjale 3300 eurot lõppenud ja kostja

võlgneb hagejale 9900 eurot (13 200 – 3300). Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hüvitis 9900 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

58. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

2-20-16369

59. Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda TsMS § 174 lg 3

alusel ka ringkonnakohus.

60. Hageja esitas menetluskulude nimekirjad 4. oktoobril 2021, 13. juunil 2022 ja

19. detsembril 2022.

Hageja 4. oktoobri 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista

apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kulu 1840,70 (käibemaksuta) eurot ja riigilõiv 300

eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati hagejale õigusabi 16,91 tundi keskmise

tunnihinnaga 108,85 eurot (käibemaksuta). Arvestades, et ringkonnakohtu menetluses oli

esitatud nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus, apellatsioonimenetluses toimus

istung ja võttes arvesse praeguse asja keerukust ning esitatud menetlusdokumentide sisu ja

mahtu, on kolleegiumi arvates hageja menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud ja ajakulu

põhjendatud ning vajalik. Hageja lepingulise esindaja keskmine tunnitasu 108,85 eurot

(käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Hageja 13. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirja järgi palub hageja kostjalt välja

mõista kassatsioonimenetluses kantud lepingulise esindaja kulu 853,20 eurot (sisaldab

käibemaksu). Menetluskulude nimekirja lisast nähtuvalt osutati hagejale õigusabi 4,2 tundi.

Vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu on 220 eurot (lisandub käibemaks).

Administratiivseid toiminguid on teinud juristi abi tunnihinnaga 80 eurot (lisandub käibemaks).

Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane palub ta menetluskulud hüvitada koos

käibemaksuga. Lähtudes menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust

argumentatsioonist, peab kolleegium hageja lepingulise esindaja ajakulu vajalikuks ja

põhjendatuks. Samuti on tasumäär kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega, mh arvestades, et

hageja vajas kassatsioonimenetluses osalemiseks advokaati ning vandeadvokaat esindas

hagejat üksnes Riigikohtus.

Hageja 19. detsembril 2022 esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt

välja ringkonnakohtu teises menetluses lepingulise esindaja kulu 1228,20 eurot.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutati hagejale ringkonnakohtu menetluses õigusabi

11,16 tundi tunnihinnaga 110 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades menetlusdokumentide

mahtu ja sisu ning asja uuel läbivaatamisel arutatud küsimusi, peab kolleegium hageja

lepingulise esindaja ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks ning lepingulise esindaja tunnitasu 110

eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

61. Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus

3368,90 eurot (1840,70 + 300 + 1228,20) ja Riigikohtus 853,20 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177

lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)