2-22-107371/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Niinemets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-107371

Tsiviilasi

Renovum OÜ hagi J. U. (end. V.) ja A. S. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2127,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Renovum OÜ, registrikood 14042462;

lepinguline esindaja I. V.;

kostja I J. U. , isikukood XXX, elukoht XXX.

kostja II A. S. , isikukood XXX, elukoht XXX.

Menetluse liik

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Renovum OÜ hagi A. S. vastu võla nõudes.

2. Jätta Tartu Maakohtu 06.10.2022 tagaseljaotsuses käsitlemata menetluskulud

hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Käesolevas

lihtmenetluse

asjas

esitatud

apellatsioonkaebus

võetakse

Tartu

Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD

1. 28.07.2017 sõlmisid Kreditex Liising OÜ (endine Kreditex Liising AS, edaspidi

liisinguandja) ja kostja I kapitalirendi tüüpi liisingulepingu nr XXX (edaspidi

liisinguleping), samal kuupäeval sõlmisid liisinguandja ja kostja II käenduslepingu nr

XXX (edaspidi käendusleping). Liisingulepingu alusel omandas liisinguandja kostja

ülesandel ja huvides sõiduki, mille andis kostja I valdusesse ning kostja I kohustus

liisinguandjale tasuma põhiosast ja intressidest koosnevaid makseid lepingu lisaks

oleva annuiteetgraafiku alusel. Käenduslepingu p 1.1 järgi kohustus käendaja

vastutama liisingulepingu nr XXX ja selle kõigi tulevikus tehtavate muudatuste ja

täienduste ning lisade nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu p 1.2 alusel vastutab

käendaja liisinguvõtja poolt tagastamata krediidi summa, tasumata intresside ning

kohustuse rikkumistest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti

liisinguvõtjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise

eest solidaarselt liisinguvõtjaga. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on

12 000 eurot.

2. Kostja I ei tasunud liisingumakseid nõuetekohaselt, mistõttu edastas liisinguandja talle

nii tasuta kui tasulisi teateid ja hoiatusi. Kostja I tagastas sõiduki liisinguandjale

21.01.2021. 24.01.2021 sõlmisid liisinguandja ja kostja I kokkulepe, millega loeti

liisinguleping lõppenuks ja liisingulepingust tulenevate kohustuste tähtpäev

saabunuks. Kuna liisinguese vajas remonti, tekkis liisinguandjale remondikuluna kahju

288,95 eurot. Liisinguandja võõrandas liisingueseme 11.05.2021 hinnaga 2000 eurot.

Kuna müügitulust ei piisanud liisinguandja nõude rahuldamiseks, saatis liisinguandja

12.01.2022 kostjale I tasulise meeldetuletuse võla tasumiseks. Kuna kostja I nõudele

ei reageerinud, loovutas liisinguandja nõude kostja I vastu hagejale.

3. Kostjale II saadeti esimene teavitus tema elukohta 18.04.2019 (hagiavalduse lisa 6).

17.12.2020 edastati kostja II elukohta hoiatus lepingu ülesütlemise kohta, samuti

28.02.2022 teade nõude loovutamise kohta hagejale (hagiavalduse lisa 16). Kostja II

ei ole teavitustele reageerinud ega liisingulepingu täitmise vastu huvi tundnud.

4. Hageja nõuab kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt liisingulepingu nr XXX ja

käenduslepingu nr XXX alusel põhivõla 912,43 eurot, intressi 173,83 eurot,

kahjuhüvitise 288,95 eurot, leppetrahvi 52,14 eurot ja seisuga 14.04.2022

sissenõutavaks muutunud viivise 460,05 eurot, samuti edasiulatuva viivise põhinõudelt

912,43 eurot kokkulepitud määras 26,36% alates 15.04.2022 väljamõistmist.

5. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna leping lõppes 22.01.2021 poolte kokkuleppega.

Samuti ei ole hageja viivitanud nõude esitamisega, kuna teade nõude loovutamise

kohta edastati 28.02.2022 ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitas hageja juba

04.03.2022.

KOSTJA I VASTUVÄITED

6. Kuna kostja I tähtaegselt hagile ei vastanud, rahuldas Tartu Maakohus hagi kostja I

suhtes 06.10.2022 tagaseljaotsusega (jõustunud 06.12.2022).

KOSTJA II VASTUVÄITED

7. Kostja II hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

8. Kostja II hinnangul on nõue aegunud, kuna esimene nõue, millest hakkasid intressid

jooksma, on tehtud 28.07.2017, seega on möödunud kolmeaastane tähtaeg.

9. Põhinõude suurus on ebaselge, samuti nõuab hageja õigusvastaselt korraga intressi ja

viivise tasumist. Maksekäsu kiirmenetluses ja hagis esitatud summad ei klapi.

Arusaamatuks jääb nõue kahjuhüvitise 707,83 eurot väljamõistmiseks. Hageja on

kõrvalnõuete suurust tahtlikult kasvatanud, hoides võlga enda käes kaks aastat, sellest

kostjat II teavitamata.

10. Kostja II sai võlgnevusest teada esmakordselt Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna

kaudu, tekkinud võlgnevusest ei teavitanud teda kostja I, liisinguandja ega hageja.

Kostja II ei ole hageja viidatud teateid kätte saanud ning hageja ei ole teadete saatmist

tõendanud. Krediidiandjal ja tema õigusjärglastel oli kohustus tekkinud võlgnevusest

teatada tähitud kirjaga. Kostja II aadress ei ole muutunud. Seega ei ole põhjendatud ka

nõue õigusabikulude hüvitamiseks, kuna kostja II ei põhjustanud oma tegevusega

kohtumenetlust.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike

järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

13. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, on kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel

kohustus oma vastuväidet tõendada (Riigikohtu 6. veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-137-07, p 13).

14. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et kohus hindab otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud

on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

15. TsMS § 444 lg 2 järgi kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega. Hagi hind on 2127,92 eurot ja kohus on TsMS §. 405

lg 1 alusel hagi menetlenud lihtmenetluses.

16. Hageja nõue põhineb kostja II ja Kreditex Liising OÜ (end. Kreditex Liising AS)

28.07.2017 sõlmitud käenduslepingul nr XXX, millega kostja II võttis kohustuse

käendada kostja I ja Kreditex Liising OÜ 28.07.2017 sõlmitud liisingulepingust nr

XXX tulenevaid kohustusi. Hageja nõue põhineb seega tarbijakäenduslepingul

võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 mõistes. Käenduslepingus on kokku lepitud

vastutuse rahalises maksimumsummas ning see on sõlmitud kirjalikult, seega ei ole

leping VÕS § 143 lg 2 ega § 144 lg 2 alusel tühine.

17. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

18. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja

vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta

vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja

leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult

sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

19. Kuna kostja I ei esitanud kohtule tähtaegselt vastuväiteid, luges kohus TsMS § 407 lg

1 kolmanda lause alusel hageja esitatud faktilised väited kostja I poolt omaksvõetuks

ning rahuldas hagi kostja I suhtes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses tagaseljaotsusega. Kostja II on hagile vastanud ja sellele täies

ulatuses vastu vaielnud, mh on kostja II esile toonud, et teda ei ole teavitatud

võlgnevuse tekkest, lepingu lõpetamisest ega nõude loovutamisest. Kohtu hinnangul

ei saa asjaolust, et kostja I ei ole hagile vastanud, lugeda asjaolusid omaksvõetuks ka

kostja II suhtes, eriti olukorras, kus kostja II on esitanud vastuväiteid nii põhilepingust

kui käenduslepingust tulenevatele kohustustele.

20. Käenduslepingu p 2.1 järgi juhul, kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingust tulenevaid

kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda liisingulepingu

täitmist omal äranägemisel kas liisinguvõtjalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt.

Käendaja on kohustatud täitma liisinguvõtja poolt võlausaldaja kasuks täitmata

rahalised kohustused 14 (neliteist) kalendripäeva jooksul arvates võlausaldaja

sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Käenduslepingu p-s 3.3. on pooled kokku

leppinud, et „ühe poole teade teisele poolele loetakse kättesaaduks, kui teade on

üleantud allkirja vastu või saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga lepingus

näidatud aadressil või poole poolt teatatud muutunud aadressil ja postitamisest on

möödunud 14 (neliteist) kalendripäeva.“ (dtl 52).

21. Pooled on seega käenduslepingus kokku leppinud, et käendaja vastutuse eelduseks on

põhivõlgniku kohustuste rikkumine ning käendaja kohustus muutub sissenõutavaks

võlausaldaja poolt käendajale vastava kirjaliku teate üleandmisega allkirja vastu või

tähitud kirjaga saatmisega. Kohtule esitatust ei nähtu, et käendaja vastu oleks enne

kohtumenetlust esitatud nõue lepingus kokkulepitud vormi ja teatamise korda järgides.

Seega on nõue esitatud alles kohtumenetluses hageja poolt, kes ei ole käenduslepingu

pooleks. Hageja tugineb asjaolule, et esialgne võlausaldaja on loovutanud talle nõude

kostja I vastu. Hageja ei ole täpsustanud, kas loovutatud on ka nõue kostja II vastu.

22. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda leping alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS

§ 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude

loovutamiseks on VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi vaja nõude loovutaja ja omandaja

kokkulepet ja nõude loovutamise eesmärgi saavutamiseks (võlausaldaja vahetus) on

vajalik kehtiva loovutamislepingu sõlmimine. VÕS § 167 lg 1 järgi lähevad nõude

tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused,

sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud

loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele

võlausaldajale.

23. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on tulenevalt

TsMS § 230 lg-st 1 muu hulgas tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega

(Riigikohtu 16. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 18).

24. Riigikohtu praktika järgi on nõude loovutamine käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse

kuuluvust. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist

vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud

ei ole (Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11). Lepingust

tulenevate nõuete loovutamise lepingu vormi puhul tuleb arvestada VÕS § 11 lg-s 3

sätestatut, mille kohaselt peab lepingust tuleneva nõude loovutamisleping olema

samas vormis, milles sõlmiti põhileping (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk

833).

25. VÕS § 170 kohaselt on loovutamine kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude

loovutamisest uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab nõude loovutamise

kohta välja antud dokumendi võlgnikule. VÕS § 168 lg 2 järgi peab senine

võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab

nõude loovutamist. VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele

võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude

loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude

loovutamisest kirjalikult teatanud.

26. Hageja on hagiavalduses toonud esile, et liisinguandja 28.02.2022 loovutas nõude

kostja I vastu hagejale ning selle kohta saadeti samal kuupäeval kostjatele teade (dtl

31). Hageja ei ole esile toonud, et kostjat II oleks eraldi teavitatud nõude loovutamisest

ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Kostja II on korduvalt väitnud, et talle ei ole

teatatud võlgnevuse tekkest (dtl 117-118, dtl 131). Kostja II on omaks võtnud üksnes

selle, et on „mõne aasta eest“ saanud liisinguandjalt teavituse võla kohta, mis seejärel

aga likvideeriti (dtl 131). Kostja II toob esile, et ei oma isiklikku e-postiaadressi ja

teavitused pidid olema talle saadetud posti teel allkirja vastu (dtl 131). Kostja II on

korduvalt palunud hagejal esitada tõendid kirjade saatmise kohta (dtl 131, 141).

27. VÕS § 167 lg 1 sätestab eelduse, et käendusleping läheb uuele võlausaldajale üle koos

põhilepinguga. Hageja ei ole esitanud tõendeid loovutustehingu toimumise kohta.

Kohtu hinnangul ei ole hageja ka tõendanud, et liisinguandja on kostjaid nõude

loovutamisest teavitanud. Hageja on kohtule tõendina nõude loovutamisest ja sellest

teatamisest esitanud e-kirja väljatrüki (dtl 86). Kohtu hinnangul ei tõenda väljatükk

nõude loovutamise tehingu sõlmimist ega kostjate teavitamist. Dokumendi päises on

märgitud kostja I endist nime sisaldav e-postiaadress, puuduvad kirja saatmist

kontrollida võivad (meta)andmed. Kiri on allkirjastamata, puudub selle koostaja nimi.

Seega ei ole ka tuvastatav, kes on tahteavalduse juriidilise isiku nimel teinud ning kas

sellel isikul on esindusõigus. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit, et teade oleks

kostjale üle antud liisingulepingu p-s 15.4 kokkulepitud viisil allkirja vastu, saadetud

tähitud kirjaga ega et see oleks ka lepingu mõistes „muul viisil“ kätte toimetatud.

Seega ei ole hageja tõendanud, et liisinguandja ehk algne võlausaldaja on teatanud

nõude loovutamisest kummalegi kostjale.

28. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist,

kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil,

kus nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljas lõige sätestab, et omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustes.

29. TsMS § 440 lg 4 järgi kohus ei ole õigeksvõtuga seotud ka asjas, kus osaleb mitu

kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi

ei võta õigeks kõik kostjad.

30. VÕS § 149 lg 1 alusel on käendajal õigus vastuväiteid esitada ka juhul kui põhivõlgnik

neist loobus, seega ei saa lugeda kostjat II seotuks sellega, et kostja I on vastuväidete

esitamata jätmisega hageja nõude vaikimisi omaks võtnud. Samuti saab käendaja

esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel

sõlmitud käenduslepingust (Riigikohtu 18. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-

10, p 11).

31. Hageja ei ole tõendanud, et tema või liisinguandja on esitanud käendaja vastu

käenduslepingu p. 3.1. järgse nõude, arvestades käenduslepingu p-s 3.3. kokku lepitud

vorminõudeid ja teate edastamise korda. Samuti ei ole tõendatud kostjale II nõude

loovutamisest teatamist ega muude kohtueelsete teavituste saatmist. Arusaamatuks

jääb, kuidas tõendab kostja II teatamist viide kirja väljatrükile, mille teksti järgi on

kostja I 18.04.2019 võtnud ühendust liisinguandjaga, et teatada tekkinud

makseraskustest ja soovinud leida mõlema osapoole jaoks sobivat lahendust (dtl 124,

59). Hageja on esile toonud, et kostja II ei ole tundnud huvi lepingu täitmise vastu (dtl

124). Kohus nõustub, et käendajal on VÕS § 146 lg 1 alusel õigus nõuda võlausaldajalt

teavet põhilepingu täitmise kohta, seega on kostjale II etteheidetav, et ta ei ole ise

päringute tegemise kaudu infot kätte saanud. Kostja II on esile toonud, et on „mõned

aastad tagasi“ saanud ühe teate liisinguandjalt, et on tekkinud võlgnevus, mis

likvideeriti (dtl 131). Kohtu hinnangul ei saa kostja II väitest ühe teate saamise kohta

järeldada, et ta oli või pidi olema kursis hiljem tekkinud probleemidest põhilepingu

täitmisega. Kohtu hinnangul on mõistlikult usutav, et kostjal II võis tekkida eeldus, et

vajadusel saadetakse talle kirjalikud teated lepingus kokkulepitud vormis ja viisil

käenduslepingus märgitud aadressil, milliseid kostja II on menetluses korduvalt

nõudnud ka näha. Kohus möönab, et kuigi teabe küsimise õiguse kasutamata jätmine

on kostjale II etteheidetav, siis pole tegemist niivõrd suure rikkumisega, mis annaks

alust tõendamiskoormise muutmiseks.

32. Seega on hageja esmakordselt esitanud nõude kostja II vastu maksekäsu

kiirmenetluses, mis on üle läinud käesolevaks hagimenetluseks. Kostja II ei ole hagi

õigeks võtnud ja on esitanud vastuväiteid nõude selgusele, olemasolule, suurusele,

kujunemise korrale, kõrvalnõuetele kui hagi kooskõlale kehtiva õigusliku

regulatsiooniga ning juhtinud tähelepanu vastuoludele maksekäsu kiirmenetluse

avalduses ja hagiavalduses. Kuna kostja II on õiguslike eriteadmisteta tarbija, tuleb

tema vastuväiteid tõlgendada laiendavalt ja leida, et tema vastuväidetest ilmneb tahe

vaidlustada hagi terves ulatuses, sh hageja õiguse käenduslepingu alusel kohustuse

täitmist nõuda.

33. Kostja II toob esile, et hageja on käitunud halvas usus ja hageja nõue on ebaselge, kuna

maksekäsu kiirmenetluses ja hagis nõutud summad erinevad oluliselt (dtl 118). Hageja

on vastuolu põhjendanud järgnevalt: „Maksekäsukiirmenetluse avalduse saab esitada

igaüks, kellel puudub juriidiline haridus, sellepärast võivad ka andmed erineda. Hagi

koostamisel muutuvad andmed vastavalt Eesti Vabariigi seadusandluses sätestatule

nõuete esitamisel“ (dtl 125). Kohus hageja seisukohaga ei nõustu ja selgitab hagejale,

et ka maksekäsu kiirmenetluses esitatavad nõuded peavad olema kooskõlas Eesti

Vabariigi seadustega, valeandmete esitamine ei ole lubatud ning võib kaasa tuua

kriminaalvastutuse. Seetõttu tuleb avaldajal TsMS § 4821 lg 1 p 61 alusel ka kinnitada

esitatud andmete õigsust, samuti teadmist, et tahtlik valeandmete esitamine kohtule

võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Hageja ei ole esile toonud, et maksekäsu

kiirmenetluse avalduse oleks esitanud temaga mitteseotud isik või et see ei oleks see

toimunud tema korraldusel, maksekäsu kiirmenetlusele järgnenud hagimenetluses ei

ole esinenud probleeme menetlusdokumentide kättetoimetamisega hageja volitatud

esindajale, ei ole esinenud probleeme üleminekul hagimenetluseks, hageja on

hagiavalduses ka arvestanud maksekäsu kiirmenetlusega. Seega puuduvad põhjused,

mis ei peaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud isiku käitumine mitte olema

omistatav TsÜS § 132 lg 1 alusel hagejale. Hageja ei saa vastutusest vabaneda, kui ta

ise kohustab maksekäsu kiirmenetluse avaldusi esitama isikuid, kellel puuduvad

vajalikud oskused. Kohus nõustub kostjaga II, et hageja käitumine ei ole kooskõlas

hea usu põhimõttega ning enne hagimenetlust niivõrd erinevate nõuete esitamisega on

hageja käitunud vastuoluliselt ning tekitanud põhjendatud kahtluse oma nõuete

olemasolus ja õigsuses.

34. Käenduslepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendajal tekib käenduslepingust eraldiseisev

iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ja võlausaldajal lisaks iseseisev

nõudeõigus käendaja vastu (Riigikohtu 18. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-

10, p 11).

35. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama

paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on

täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel

viisil.

36. Samuti, arvestades käenduslepingu p-des 3.1 ja 3.3 kokku lepitut, leiab kohus, et

tõlgendades käenduslepingut kooskõlas VÕS §-s 29 toodud tõlgendamisreeglitega, ei

ole TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus

käendajalt nõutakse kohustuse täitmist lepingu pooleks mitteoleva isiku poolt,

tõendamata oma õigust käendajalt kohustuse täitmist nõuda. Seega ei muutu

käenduslepingu alusel võetud kohustus sissenõutavaks enne käenduslepingu p 3.1.

nimetatud nõude esitamisest õigustatud isiku poolt.

37. Eeltoodut arvestades tuli hagejal selgelt ja üheselt tõendada, et tal on õigus nõuda

kostjalt II liisinguandjaga sõlmitud käenduslepingu alusel kostja I kohustuse täitmist.

Seda ei ole aga hageja teinud. Seega on kostjal II õigus keelduda kohustuse täitmisest,

kuni hageja ei ole esitanud lepinguga kooskõlalist nõuet ja tõendanud, et on täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isik.

38. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

39. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 173 lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 järgi määrab kohus otsuses kindlaks

menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu

rahalise suuruse.

40. Kohus jätab menetluskulud, mis ei ole juba kindlaks määratud ja välja mõistetud Tartu

Maakohtu 06.10.2022 tagaseljaotsusega, hageja kanda. Kostja II ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja. Kostja II on menetluses esindanud end ise. Seega

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

kohtunik