2-21-10238/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10238

Kohtuasi

X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. mai 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kristjan Okas

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11. mai 2022 otsus muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-10238

2

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 28. juunil 2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

lõpetada hageja ja kostja ühisomand kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) müües kinnistu

kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada hageja ja kostja

vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja oma abielu 15. aprillil

1988. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 19. veebruari 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-

10187. Abielu kestel, 2001. aastal omandasid pooled ühisomandisse kinnistu XXX XXXX.

Kinnistusraamatu elektroonilisse registriossa kanti kinnistu andmed 6. detsembril 2006.

Kinnistul asuvas elamus elab poolte täiskasvanud poeg. Hageja soovib lõpetada ühisomandi

kostjaga. Hagejal puudub huvi saada kinnistu ainuomanikuks.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja on nõus kinnistu ühisomandi lõpetamisega. Kostja esitas 22. oktoobril 2021 Harju

Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomand kinnistule

(registriosa nr XXXXXXXX) jättes kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega kostjat tasuma

hagejale hüvitist 19 488,20 eurot ning kohustada hagejat andma nõusolekud kinnistusraamatus

omaniku kannete muutmiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Kostja vastuväidete, vastuhagi ja selle täienduse kohaselt on kinnistu väärtuseks 74 000

eurot. Kinnistu on kostja elukohaks, mistõttu tuleb kinnistu jagada kostja ainuomandisse.

Kostjale kuulus enne poolte abielu korter Tallinnas CCC, mille kostja müüs 15. veebruaril 2001

274 000 Eesti krooni eest (17 511,80 eurot) ja seda raha kasutati 2001. aasta septembris kinnistu

omandamiseks. 217 128,55 Eesti krooni ehk 13 877 eurot tasus kostja kinnistu omandamisel

sissemaksu tegemiseks ja ülejäänud raha eest tehti majas remonti. Arvestades kinnistu väärtust

74 000 eurot, millest kummagi abikaasa osaks oleks pool selle väärtusest 37 000 eurot, ja kostja

lahusvaras olnud korteri müügist saadud 17 511,80 euro arvelt ühisvarale tehtud kulutustega

17 511,80 eurot, tuleb kostjal hagejale hüvitada tema omandi kaotuse eest hüvitist 19 488,20

eurot (74 000 : 2 = 37 000 – 17 511,80).

Hageja vastuväited vastuhagile

6. Kinnistu ei ole kostja elukohaks. Kostja elukohaks on PPP, Tallinn, mis on märgitud

rahvastikuregistrisse ja kostja enda poolt kostja elukohana menetlusdokumentides. Seega ei ole

kostja tõendanud, et temal on kinnistuga selline emotsionaalne side, mis võiks olla aluseks

ühisomandi lõpetamisel kinnistu jagamise viisi otsustamisel. Kostja ei ole tõendanud, et

ühisomandi soetamine toimus osaliselt tema lahusvara arvelt. Kinnistu õige väärtus on 154 000

2-21-10238

3

eurot. Ühisvara jagamiseks antud juhul on kõige objektiivsem viis kinnistu müük kohtutäituri

vahendusel enampakkumisel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 11. mai 2022 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus lõpetas hageja ja kostja ühisomandi kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) kostja

taotletud viisil, andes kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale tema osa

kaotuse

eest

69 300

eurot.

Maakohus

kohustas

hagejat

andma

tahteavaldused

kinnistusraamatusse kannete tegemiseks ning otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

8. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle:

- hageja ja kostja abiellusid 15. aprillil 1988;

- hageja ja kostja abielu lahutati tsiviilasjas nr 2-19-10187 Harju Maakohtu 19. veebruari 2020

otsusega , mis jõustus 28. aprillil 2020;

- kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) on hageja ja kostja ühisvara.

9. Maakohus leidis, et kinnistu ühisomand tuleb lõpetada kostja vastuhagis taotletud viisil.

Maakohtu põhjenduste kohaselt võib isikul olla elukoht mitmes kohas ning kostja

rahavastikuregistrisse kantud väljavõte kostja teise elukoha kohta on vaid üheks tõendiks isiku

ühe elukoha suhtes. Kostja on esile toonud, et kinnisasjal elab alaliselt poolte ühine

täiskasvanud poeg. Kuigi kostja viibib aeg-ajalt kinnisasjal ajutiselt, siis ei tähenda see, et

kostjal ei oleks seal alalist majapidamist ja pidevat seost seal asuva elukohaga. Seega on kostjal

kinnistuga tugev emotsionaalne seos, kuna kinnisasjal asuv elamu on kostja ja tema pere

elukohaks. Kostja huvi säilitada oma kodu kaalub üles mistahes hageja muud huvid, mistõttu

kinnistu ainuomandi jätmine kostjale on ühisomandi lõpetamiseks õiglane viis. Hageja huvid

ei saa eelnimetatud viisil ühisomandi lõpetamiseks kahjustatud. Hageja ei soovi saada kinnistu

ainuomanikuks, tal puudub kinnistuga emotsionaalne side. Hageja omandikaotuse korvab

hagejale makstav hüvitis. Kuivõrd käesoleval juhul soovib üks ühisomanik saada kinnistu

ainuomanikuks, siis tuleb eelistada sellist ühisomandi lõpetamise viisi kinnisasja

võõrandamisele avalikul enampakkumisel.

10. Hageja peab andma tahteavaldused kinnistu ühisomandi ülekandmiseks kostjale vaid juhul,

kui kostja on talle maksnud hüvitise ühisomandi osa kaotuse eest. Seega on põhjendatud

kohtuotsuses hageja tahtevalduste andmise sidumine ühisomandi üleandmiseks ja omaniku

kande muutmiseks kostjalt raha saamisega.

11. Kostja on seisukohal, et kinnisasja väärtuseks on LVM Kinnisvara hindamisakti nr 1833-

21RA kohaselt 74 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja hindamisakti hind on väga

kaheldav, sest kui lähtuda eeldusest, et soodsaim ruutmeetri hind on 4,54 eurot, kujuneks

vaidlusaluse kinnisasja väärtuseks 115 497,60 eurot. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja

28. detsembril 2021 kostja tellitud müügikuulutuse hinnaga 200 000 eurot, maaklerettevõtte

Tina KVB OÜ äriregistri väljavõtte ja väljavõtte kinnisvaraportaalist www.kv.ee Lääne-Harju

vallas olevatest kinnistu müügikuulutustest. 25.veebruaril 2022 esitas hageja vaidlusaluse

kinnistu suhtes koostatud Pindi Kinnisvara hindamisakti nr 220225-39012, mille kohaselt on

kinnisasja väärtuseks 154 000 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja hindamisakt ei ole

usaldusväärne. Selles esiletoodud hind ületab kostja hindamisaktis toodud hinda rohkem kui

kahekordselt ja seda olukorras, kus hindamisaktide koostamise ajaline vahe on vaid kuus ja

pool kuud. Maakohus jättis arvestamata hageja poolt 28. detsembril 2021 teiste esitatud

tõenditega. Maakohus leidis, et kohtul puudub alus kahelda poolte esitatud hinnangute puhul

2-21-10238

4

kinnistute hindajate pädevuses ja arvata, et tegemist oleks asjatundmatute või ebapädevate

hinnangutega.

12. Maakohtu

põhjenduste

kohaselt

tuleb

vaidlusaluse

kinnisasja

turuväärtuse

kindlakstegemisel lähtuda hageja hinnangust, kuivõrd see kajastab asja väärtust ühisomandi

lõpetamise ajale võimalikult lähedal. Kuigi hageja valitud hindajad ei käinud kinnisasjal asuvas

majas, siis ei oma see tähtsust, kuivõrd maja seisukorra ja sisustuse hindamisel tugineti kostja

esitatud hindamisaktis kirjeldatule.

13. Vaidlusaluse kinnisasja koosseisu kuulub kaks katastriüksust: hoonestatud kinnisasja osa

(XXX) ja hoonestamata kinnisasja osa (QQQ). Hindamisaktides toodud hindade erinevuse osas

nähtub mõlemast hindamisaktist, et hindajad on kasutanud kinnisasja turuväärtuse

kindlakstegemiseks võrdlusmeetodit. Võttes arvesse kostja esitatud hindamisaktis tema hindaja

poolt välja toodud keskmisi Lääne-Harju ja Saue vallas hinnatava varaga kostja hindajale

teadaolevaid

tehinguhindasid,

kohandamise

tulemusena

saadud

tulemust,

hetke

pakkumishindasid, positiivseid ja negatiivseid tegureid, on kostja valitud hindaja hinnanud

hinnatava

vara

turuväärtuseks

74 000

eurot.

Hageja

esitatud

hindamisaktis

on

võrdlusinformatsioonina analüüsitud Pindi Kinnisvara OÜ andmebaasi tehinguid Lääne-Harju

vallas ja Saue vallas ning võrreldes nende tehingute hindasid kujuneb kinnisasja turuväärtuseks

kokku 154 000 eurot. Hageja hindamisaktis toodud hind on kõrgem, mis on seotud kinnisvara

üldise hinnatõusuga ja võrreldavate tehingute kõrgemate hindadega. Maakohus, tuginedes

hageja eksperthinnangule ja asjaolule, et saadud tulemuse täpsuseks on hinnatud +/-10%, leidis,

et vaidlusaluse kinnisasja harilik väärtus on 138 600 eurot (154 000 – 10%). Hageja omandiosa

väärtus on 69 300 eurot (138 600 / 2).

14. Kostja esitatud arhiivi väljavõtted, millest nähtuvad aastatel 1985–2001 järjestikused

elukohad ja sissekirjutused Tallinna aadressidel FFF, VVV ja KKK ning Tallinnas CCC korteri

omandamine ja müük ei tõenda, et tegemist oleks olnud kostjale kuuluva lahusvaraga. Kostja

ei ole tõendanud ühisvaraks olevale kinnisasjale lahusvara arvelt kulutuste tegemist.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus rahuldas kostja vastuhagi vaid osaliselt, ja teha uus otsus, millega kostja vastuhagi

täielikult rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

16. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud põhjendamata miks ta ei nõustu kostja

esitatud faktiliste asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega. Maakohus on hageja esitatud

tõendeid eelistades ebaõigesti leidnud, et kohase ja õiglase hüvitise määramiseks on

põhjendatud lähtuda üksnes hilisemast hindamisaktist. Maakohus on jätnud kontrollimata ja

ebaõigesti leidnud, et hageja ja kostja hindamisaktides märgitud kinnistu turuväärtuse erinevus

tuleneb kinnisvara hinna üldisest tõususust. Maakohus on jätnud tähelepanuta hindamisaktides

kinnistu hinna kahekordse erinevuse, mistõttu on maakohtu järeldus rajatud usaldusväärselt

kontrollimata tõendile. Maakohus ei saanud hageja hindamisakti pidada piisavalt

usaldusväärseks, et selle alusel määrata hagejale õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotuse eest.

17. Maakohus on ekslikult jätnud kohtumenetluse käigus kostja eelmise ebapädeva esindaja

kõrvaldamata. Pädeva esindatuse korral oleks kostja saanud õigeaegselt täita enda

tõendamiskoormise, et tõendada 17 511 euro ulatuses kulutuste tegemist poolte ühisvaras

olevale kinnistule. On ilmne, et mistahes kinnisasja ülalpidamisega kaasnevad kulutused, mis

on vajalikud kinnisasja säilitamiseks. Samuti on ilmne, et kinnipidamisasutuses viibimise ajal

2-21-10238

5

ei olnud hageja võimeline kinnisasja säilitamiseks vajalikke kulutusi kandma ega teinudki seda.

Seetõttu on kinnisasja säilitamiseks vajalikke kulutusi teinud üksnes kostja. Maakohus ei ole

kinnistu säilitamiseks tehtud kulutuste tegemist kinnisasja eest õiglase hüvitise määramisel

arvesse võtnud ega eelnevalt pidanud vajalikuks seda küsimust pooltega arutada.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

20. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus otsustas kostjalt hageja

kasuks omandi kaotuse eest tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks 69 300 eurot, millest

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust vaid eeltoodud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

21. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

22. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid

on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on

kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus

on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused

menetlusõiguse

norme

oluliselt

rikkudes.

Vastuseks

apellatsioonkaebusele

märgib

ringkonnakohus järgmist.

23. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus poleks saanud arvestada kinnistu väärtuse

kindlakstegemisel hageja esitatud hindamisakti ainuüksi sel põhjusel, et poolte esitatud kahes

hindamisaktis on kinnistu väärtus kahekordse hinnaerinevusega, kus hindamisaktid on esitatud

vaid kuue ja poole kuuse vahega. Asjaolu, et kostja peale tõendite esitamiseks antud tähtaega

oleks soovinud kinnistu väärtuse kindlaks tegemisel tugineda asjas määratavale kohtulikule

ekspertiisile, ei anna alust heita maakohtule ette asjaolude välja selgitamata ja tõendite

kogumata jätmist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad

TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma tõendid nii varakult, kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite

esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või

tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi

2-21-10238

6

vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist

esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval

põhjusel võimalik varem esitada. Menetlusosalistele oli teada, et hageja ja kostja hinnangud

kinnistu väärtuse kohta erinevad rohkem kui kaks korda, hetkest, mil kostja esitas oma väidete

kinnitamiseks kinnistu hindamisakti, et ümber lükata hageja väiteid kinnistu väärtuse kohta.

Kuna kostja on seisukohal, et kinnistu väärtus tuleb määrata vaid kostja esitatud hinnast

lähtudes (teistsugust kinnistu väärtust kostja nimetanud ei ole), siis ei ole põhjust arvata, et

kostja pole saanud oma väidete kinnituseks esitada tõendeid, sest kostja esitatud hinnang

kajastab kostja väidetud kinnistu väärtust. Seega ei ole kohane kostja etteheide, et maakohus

oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu esitatud hinnaerinevustele kinnistu väärtuse kohta ja

tegema täiendava ettepaneku tõendite esitamiseks. Vaidlust ei ole, et pooltele on käesolevas

menetluses olnud selge tõendamiskoormise jaotus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal poleks

olnud selge, et tema peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid.

24. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse

eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1).

25. TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et kohus võtab seisukohad menetlusosaliste väidete ja tõendite

osas lõpplahendis. Maakohus võttiski otsuses seisukoha poolte esitatud hindamisaktide kohta.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja esitatud hinnangu alusel kinnistu väärtuse

määramine tagab omandi kaotanud abikaasale võimalikult õiglase hüvitise. Kohtupraktika

kohaselt tuleb ühisomandi osast ilma jäävale ühisomanikule tagada täielik ja õiglane rahaline

hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest ühisomandi lõpetamisel ning õiglast hüvitist on

võimalik maksta, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi

kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 p 13

ja seal viidatud lahendid). Kuigi maakohus on otsuses märkinud, et kinnistu väärtuse

kindlakstegemisel tuleb lähtuda hageja esitatud hinnangust, kus kinnistu väärtust on kajastatud

ühisomandi lõpetamise ajahetkele rohkem lähemal, on maakohus kinnistu väärtuse määramisel

võrrelnud lisaks mõlemat hindamisakti. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et maakohus oleks

kinnistu väärtuse määranud hageja esitatud hinnangule tuginedes üksnes seetõttu, et see on

ajaliselt hilisem. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus oleks justkui

põhjendanud, et kahe hindamisakti erinevus tuleneb vaid kinnisvara hinna üldisest tõusust.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitatud hindamisaktis kinnistu turuväärtuse

kõrgem hind seotud kinnisvara üldise hinnatõusuga ja võrreldavate tehingute kõrgemate

hindadega. Maakohus hindas mõlema poole esitatud hindamisakte ja tuvastas hilisemate

võrreldavate kinnisasja müügitehingute võrdluses, kus hageja hindamisaktis oli arvestatud

konkreetse kinnisvarabüroo andmebaasis olevaid tehinguid, kuid kostja hindamisaktis oli

arvestatud kostja hindajale teadaolevaid tehinguid, et hageja hindamisaktis märgitud kinnistu

kõrgem hind on põhjendatud. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab õigeks lähtuda kinnistu

väärtuse hindamisel hageja esitatud hindamisaktist ja kolleegiumi hinnangul ei eksinud

maakohus sellise järelduse tegemisega. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte

esitatud kinnistu väärtuse hinnangute keskmisest maksumusest lähtumine vara väärtuse

kindlakstegemisel on kohane tõendite hindamine, et kindlaks teha kinnistu õige harilik väärtus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi on asja väärtus selle harilik turuväärtus, mitte poolte

esitatud tõenditest nähtuv keskmine turuväärtus. Kui poolte esitatud dokumentaalsetel tõenditel

2-21-10238

7

on märgitud kinnistu erinevad turuhinnad, siis ei saa kohus määrata kinnistu väärtust kindlaks

poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvate turuhindade ligikaudse keskmisena (vt

Riigikohtu 3. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).

26. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus pole taganud kostjale tema

õiguste kaitset, kui on jätnud kostja eelmise esindaja menetlusest kõrvaldamata. Asja

materjalidest nähtub, et maakohus on selgitanud kostjale 13. oktoobri 2021 kirjas, 2. novembri

2021 määruses ja 3. veebruari 2022 kirjas, et kui kostja soovib tugineda sellele, et ta tegi XXX

kinnistule kulutusi oma lahusvara arvelt, tuleb kostjal need asjaolud välja tuua ja esitada

vastavad tõendid. Kolleegium leiab, et sellega oli maakohus oma selgitamiskohustust piisavalt

täitnud ning kostjale pidi selge olema, et tal tuleb esitada väited lahusvarast kulutuste kandmise

kohta ja väiteid kinnitavad tõendid. Kostja tõi alles 6. aprillil 2022 (peale eelmenetluse lõppu)

esile, et kui kohus lubab kostjal veel täiendavaid tõendeid esitada, siis soovib ta esitada kohtule

ka tõendeid hooldus- ja remonditööde jms kulutuste kohta, mida kinnisasjale on tehtud tema

rahaliste vahendite arvelt. Seega kostja ei täpsustanud maakohtu menetluses ka peale esindaja

vahetumist, milliseid kulutusi ja millises summas kostja kinnistule tegi lisaks CCC korteri

müügist saadud rahaga kinnistu sissemaksu tasumisele. Olukorras, kus pool ei too esile

asjaolusid, ei ole kohtul võimalik poolele selgitada ka kohustust neid asjaolusid tõendada.

Seejuures ei olnud maakohtul endal kohustust asjaolusid välja selgitada, kuna hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7,

§ 230 lg 1; Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Eeltoodust

tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja etteheidetega, et maakohus oleks pidanud kostja

eelmise lepingulise esindaja menetlusest kõrvaldama, kuna viimane ei esitanud kostja väidete

kinnitamiseks tõendeid ning seda ka peale korduvalt kohtu poolt tõendamisvajaduse

selgitamist. Maakohus on 12. aprilli 2022 määruses põhjalikult ja ammendavalt põhjendanud,

miks kohtul ei olnud alust kostja eelmist lepingulist esindajat menetlusest kõrvaldada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul

alust väita, et kostja õigused menetluses võiksid olla jäänud tagamata kohtu selgituskohustuse

täitmata tõttu.

27. Maakohus ei pidanud hindama kostja väiteid kinnisasjale tehtud kulutuste 17 511,80 euro

suuruses tuvastamiseks, sest maakohus ei tuvastanud, et kostjale oleks kuulunud lahusvarana

korter, mille müügist sai kostja 17 511,80 eurot, et selle summa arvelt teha ühisvaraks olevale

kinnisasjale sama summa ulatuses kulutusi. Seega ei olnud asja lahendamisel tähtsust ka kostja

väidetel selle kohta, et hageja kinnipidamisasutuses viibimisel tegi vaidlusalusest lahusvarast

ühisvarale kulutusi kostja.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

29. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud kostja kanda.

30. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

2-21-10238

8

31. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)