3-21-745/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-745

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2021

otsusele nr 4.2-1/8967-3

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Marko Pilv

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

29.11.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.12.2021

kohtuotsus haldusasjas nr 3-21-745 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.02.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-21-745

2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-le oli väljastatud 15.09.2020 relvaluba DL50012131 kehtivusajaga kuni 11.08.2025,

mille alusel oli tal õigus jahipidamise otstarbel vallata vintraudset püssi Remington700-ADL,

kaliiber 308Win, nr E6304574, jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel vintraudset

püstolit Steyr, kaliiber 7,65mm, nr 015030 ning sileraudset püssi Fabarm-Brestsia, kaliiber

12, nr 903773-331471.

2. Politsei ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 27.01.2021

kiirmenetluse otsusega nr 231620007436 karistati X relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Otsuse kohaselt X 29.10.2020 kell 10.00

Tallinnas, XXX, olles tulirelva Remington 700-ADL, nr E6304574 omanik, lõi sellised

relvahoiutingimused, et võimaldas selle tulirelva kõrvalise isiku (abikaasa) valdusse sattumist,

millega rikkus relva käitlemise nõudeid. Karistusregistri andmetel jõustus kiirmenetluse otsus

12.02.2021.

3. PPA tunnistas 16.03.2021 otsusega nr 4.2-1/8967-3 X-le väljastatud relvaloa DL50012131

kehtetuks ning kohustas X relvad ja laskemoona võõrandama või alustama võõrandamist.

RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa

omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-des

1-7, 9 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 sätestab soetamisloa või relvaloa andmist

välistavad asjaolud ning nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 7 kohaselt ei anta soetamisluba

ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva

olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas

õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Seega esineb X suhtes RelvS § 43 lg 3 p-s 2

koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 sätestatud asjaolu. Nimetatud seadusesätte kohaldamisel

puudub PPA-l kaalutlusõigus, mistõttu ei ole võimalik arvesse võtta isikut ja tema poolt

toimepandud tegu. X relvaluba tuleb kehtetuks tunnistada.

Ka kaalutlusõiguse olemasolul ei oleks otsus teistsugune. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas

ning isik, kellele tulirelv usaldatakse, peab olema usaldusväärne. X on usaldusväärsuse

kaotanud. Relva hoidmiseks on ettenähtud konkreetsed nõuded. Tulirelva hoidmine viisil, kus

sellele on võimaldatud juurdepääs kõrvalisel isikul, on lubamatu.

4. X esitas 07.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.03.2021 otsuse nr 4.2-

1/8967-3 tühistamiseks.

Otsusest ei nähtu, millistest asjaoludest tulenevalt on põhjendatud kaebaja relvaloa kehtetuks

tunnistamine. Haldusakt on motiveerimata ja ei vasta seaduse nõuetele ega Riigikohtu

praktikas korduvalt väljendatud põhimõtetele. Vastustaja oleks pidanud relvaloa kehtetuks

tunnistamise üle otsustamisel teostama sisuliselt kaalutlusõigust ja hindama kaebaja väärteo

raskust, selle toimepanemise asjaolusid ja kaebaja isikuomadusi. Vastustaja käsitluse kohaselt

toob iga väiksemgi RelvS-i nõuete rikkumine automaatselt kaasa lisaks väärteokorras

karistamisele ilma kaalutlusõiguse teostamiseta relvaloa kehtetuks tunnistamise, mis on

ebaproportsionaalne. Otsus riivab kaebaja põhiseaduslikku õigust omada ja kasutada tulirelva

jahipidamiseks ning enda ja oma vara kaitse eesmärgil. Vastustaja pole kaebaja põhiõigust

piirava meetme rakendamisel hinnanud selle sobivust, mõõdukust ja proportsionaalsust.

Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu, kuid kriminaalkorras karistatu

relvaloa kehtetuks tunnistamise läbi sunnitakse kaebajat loobuma ka tema omandis olevast

tulirelvast ja laskemoonast.

RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on vastuolus PS § 19 lg-ga 1 osas, milles

nimetatud sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteokorras

karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega.

3-21-745

3(5)

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses avaldatud seisukohtade

juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 31.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

vaidlustatud haldusakti põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Vastustaja on põhjendatult leidunud, et kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne.

Riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud,

et see isik tunneb ja täidab kehtestatud käitlemisnõudeid (vt Riigikohtu 18.06.2018 otsus nr 5-

19-26, p 51). Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal-

või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule

ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale (vt samas, p 47). Seejuures ei muuda ohtu

iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud

(vt samas).

Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kaebajat on karistatud väärteo korras RelvS § 891 lg

1 järgi relva hoidmise nõuete rikkumise eest, täpsemalt selle eest, et ta hoidis püssi

Remington700-ADL väljaspool relvakappi. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et esineb

RelvS § 36 lg 1 p-s 7 ja § 43 lg 3 p-s 2 sätestatud alus. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja

selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et

tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile esitatud kõrgendatud

nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele enam ei vasta. Käesoleval juhul kaalub avalik

huvi üles kaebaja relvavajaduse.

Riigikohus on RelvS põhiseaduspärasust osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks

tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud teo

asjaolusid ning raskust, juba hinnanud ja leidnud, et väärteokorras karistatud isiku relvaloa

kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne (vt Riigikohtu 18.06.2018 otsus nr 5-19-26).

Riigikohus leidis, et „[k]ui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla

märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega.

Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine“ (vt

samas, p 51). Seega pole kaebaja taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohus nõustus ekslikult vastustaja tõlgendusega, et kaalutlusõigust ei pea teostama, kui

esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu, sest sellega kaasneb RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel

automaatselt relvaloa kehtetuks tunnistamine. Selline automaatne tagajärg ei ole

proportsionaalne.

Vastustaja on otsuses samas siiski asunud kaalutlusõigust teostama ning leidnud, et kaebaja ei

ole enam usaldusväärne ning tulirelva hoidmine viisil, kus sellele on võimaldatud juurdepääs

kõrvalisel isikul, on lubamatu. Riigikohus on 14.12.2010 otsuses nr 3-4-1-10-10 leidnud, et

kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks

vältimiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva; põhjendatud ei ole

relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse

võtmata (p 58).

Kuriteo ja väärteo vahel on põhimõtteline erisus, sest kriminaalkaristused on ette nähtud vaid

raskemate õigusrikkumiste eest. Õige pole olukord, kus väärtegude puhul pole relvaloa

3-21-745

4(5)

kehtetuks tunnistamise kaalumine võimalik. Halduskohus ei arvestanud ega hinnanud väärteo

asjaolusid. Kaebajale kuulub kokku kolm tulirelva ning tal on olemas relvakapp, kus ta oma

relvi ja laskemoona hoiustab. Kaebajat karistati väärteokorras selle eest, et ta oli ühe tulirelva

jätnud relvakappi tagasi panemata ning see kuivas tema korteris eraldi lukustatavas toas, kus

relv oli peidetud maalide taha. Ühe relva puhul pole relvakapp, lukustatav sahtel ega laegas

nõutav (RelvS § 46 lg 8). Halduskohus ei arvestanud olukorra ebamõistlikkusega selles

mõttes, et kui isikul on üks relv, siis ta võib seda vabalt kodus hoida. Kaebajal on kolm relva

ning nendest kaks asusid nõuetekohaselt lukustatud relvakapis. Kaebaja ei olnud raskelt

hooletu või pahatahtlik. Jääb ebaselgeks, kuidas ühte tulirelva omav isik võib seda hoida

vabalt, aga kolme relva omava isiku poolt ühe relva vaba hoidmine kujutab endast suurt ohtu.

Kaebajale väärteokorras mõistetud karistuse liik ja määr kinnitavad, et kaebaja süü ei olnud

suur. Määratud karistus moodustas u 12% lubatud maksimaalsest karistusest.

Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud luua regulatsioon, mis annaks võimaluse kohaldada

väärteomenetluses lisakaristusena relvaloa kehtetuks tunnistamist, siis oleks see ette nähtud

juba RelvS § 891 lg-s 1. Analoogselt on nt liiklusseaduses (LS) lisakaristusena ette nähtud

võimalus juhtimisõiguse äravõtmiseks ja seda kohaldatakse kaalutlusõigust teostades.

Halduskohus jättis alusetult rahuldamata kaebaja taotluse kontrollida asjakohaste õigusaktide

põhiseadusele vastavust, viidates üksnes Riigikohtu lahendile asjas nr 5-19-26. Ühest

eksimusest muidu õiguskuuleka isiku puhul ei saa tuletada abstraktse ohu olemasolu. Relvaloa

kehtetuks tunnistamine ei välista isiku poolt uue relvaloa saamist pärast väärteokaristuse

arhiveerimist, s.o ühe aasta möödudes karistuse täitmisest. On arusaamatu, kuidas pärast aasta

möödumist ei ole isik enam ohtlik.

Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ei saa välistada asjaolu, et Riigikohus on varasemalt

sarnases küsimuses seisukoha kujundanud. Riigikohtu praktika on ajas arenev ja muutuv. PS §

15 lg 1 annab igaühele õiguse nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva

normi põhiseadusevastaseks tunnistamist. RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on

vastuolus PS § 19 lg-ga 1 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks

tunnistamisel arvestada väärteokorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo

asjaoludega.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Vaidlust pole selles, et kaebaja puhul esines RelvS § 36 lg 1 p-st 7 ja § 43 lg 3 p-st 2

tulenev õiguslik alus relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ning kehtiv regulatsioon ei näe sellises

olukorras ette kaalutlusõigust. Järelikult on kaebuse rahuldamine võimalik vaid olukorras, kus

kohus jätab RelvS § 43 lg 3 p-i 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 kohaldamata ning algatab

sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

11. Halduskohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 18.06.2019 otsusele nr 5-19-26, kus oli samuti arutamisel küsimus, kas RelvS §

43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 nende koosmõjus on põhiseaduspärased. Ka selles asjas oli isikut

karistatud RelvS § 891 lg 1 alusel väärteokorras (rahatrahv 5 trahviühikut ehk 20 eurot) ning

tegu

seisnes

jahipüssi

viie

padruni

unustamises

lukustamata

autosse.

Tallinna

Ringkonnakohus tunnistas eelnimetatud RelvS-i sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid

Riigikohus asus teistsugusele seisukohale.

3-21-745

5(5)

Ringkonnakohus ei hakka siinkohal Riigikohtu lahendi seisukohti taasesitama, sest need on

avalikult kättesaadavad, vaid hindab alljärgnevalt, kas praeguses vaidluses esineb asjaolusid,

mis võiksid viidata võimalusele, et samade normide osas võib uus põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetlus tuua kaasa teistsuguse lahendi.

12. PS § 15 lg 1 lausest 2 tulenev õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes

asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist, ei tähenda kohtu kohustust vastav

menetlus igal juhul algatada. Kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on

mingi normi põhiseadusele vastavust juba hinnanud, saab uue menetluse algatamine olla

õigustatud vaid juhul, kui ilmnevad mingid uued asjaolud, millega Riigikohus ei saanud

varasemas menetluses arvestada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegu selliseid asjaolusid. Ka asjas nr 5-19-26 oli isiku

poolt toime pandud väärtegu, mille puhul Riigikohus möönis, et rikkumine polnud raske ning

isik rikkus nõudeid pelgalt hooletusest ning seega ei olnud eriti suur ka tema süü (p 49).

Riigikohus hindas samuti seda, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse

omandivabadusse, sest relvad tuleb võõrandada, ning pärast karistusandmete karistusregistrist

kustutamist relvaluba uuesti taotledes kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu (vt samas). Kui isik

rikub relva või laskemoona käitlemise nõudeid, on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud

relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (p

51). Riigikohus suunas kaalutlusõiguse teostamise väärteomenetluse läbiviimise faasi,

märkides, et kui rikkumine oli väheoluline, ei ole vaja väärteomenetlust alustada või saab

alustatud väärteomenetluse lõpetada ja piirduda nõuete rikkuja hoiatamisega (vt samas).

Riigikohus hindas regulatsiooni proportsionaalsust ning leidis muu hulgas, et Riigikohtu

lahend nr 3-4-1-10-10 ei ole asjassepuutuv (p-d 45–46).

Kokkuvõtlikult saab märkida, et kaebaja ei ole välja toonud selliseid faktilisi või õiguslikke

asjaolusid, mis erineksid asjas nr 5-19-26 tuvastatust. Samuti ei ole Riigikohtu lahendi

tegemisest möödunud nii kaua aega, et rääkida kohtupraktika võimalikust muutumisest.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)