2-20-3693/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3693

Kohtuasi

Weldon Ehitus OÜ hagi Baltic Panels OÜ vastu

27.06.2019

töövõtulepingust

tuleneva

leppetrahvi

52 528 euro saamiseks ja Baltic Panels OÜ vastuhagi

Weldon Ehitus OÜ vastu 53 373,54 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.09.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Weldon Ehitus OÜ 29.09.2022 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

52 528 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Weldon Ehitus OÜ (registrikood 11418553),

seaduslik esindaja Kenneth Karpov

Kostja: Baltic Panels OÜ (registrikood 12117842),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Weldon Ehitus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 01.09.2022 otsus osaliselt, sh Weldon Ehitus OÜ hagiga

seotud menetluskulude jaotuse osas, ning rahuldada Weldon Ehitus OÜ hagi

osaliselt.

3. Mõista kostjalt Baltic Panels OÜ-lt hageja Weldon Ehitus OÜ kasuks välja

töövõtulepingust tulenev leppetrahv 33 617,92 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi

rahuldamata.

4. Harju Maakohtu 01.09.2022 otsus on jõustunud resolutsiooni p 2 osas, millega jäeti

rahuldamata Baltic Panels OÜ vastuhagi Weldon Ehitus OÜ vastu 53 373,54 euro

saamiseks.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

2-20-3693

2

5.1. Rahuldada Weldon Ehitus OÜ hagi Baltic Panels OÜ vastu osaliselt ja mõista

Baltic Panels OÜ-lt Weldon Ehitus OÜ kasuks välja töövõtulepingust tulenev

leppetrahv 33 617,92 eurot. Jätta hagi rahuldamata leppetrahvi nõudes

18 910,08 eurot.

5.2. Jätta rahuldamata Baltic Panels OÜ vastuhagi Weldon Ehitus OÜ vastu

53 373,54 euro saamiseks.

5.3. Jätta Baltic Panels OÜ vastuhagiga seoses maakohtu menetluses hageja ja

kostja kantud menetluskulud täielikult kostja kanda.

5.4. Jätta Baltic Panels OÜ hagiga seoses maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud 36 % ulatuses hageja ja 64 % ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Weldon Ehitus OÜ (hageja) esitas 06.03.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Baltic Panels

OÜ (kostja) vastu 27.06.2019 töövõtulepingust tuleneva leppetrahvi 52 528 euro saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.06.2019 töövõtulepingu, mille objektiks oli Fahle

äripargi I etapi (Tartu mnt 80, Tallinn) puitlamell-ripplagede paigaldus. Lepingu kohaselt pidi

töövõtja (kostja) alustama töödega hiljemalt 01.07.2019 ja lõpetama need hiljemalt 16.09.2019.

Tööde kogumaksumuseks oli 105 056 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja tasus

eelnimetatud summast kostjale ettemaksuna 20 000 eurot.

3. Hageja esitas kostjale 12.08.2019 nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja

lepingu ülesütlemise ning leppetrahvi hoiatuse, kuna 43 päeva pärast tööde algust (ja 35 päeva

enne lõpp-tähtpäeva) oli töid kostja poolt teostatud üksnes umbes 0,13% ulatuses ning sedagi

lepingus ja projektis sätestatud kvaliteedinõuetele mittevastavalt.

4. Kuna kostja ei asunud oma kohustusi täitma, siis ütles hageja 27.12.2019 lepingu üles ning

esitas kostja vastu leppetrahvi nõuded kokku 80 683,01 eurot ja kahjunõude 29 193,73 eurot

koos kahjude arvestusega. Kuigi hagejal on kostja vastu nii leppetrahvi- kui ka kahjunõue,

esitab hageja käesolevas tsiviilasjas üksnes leppetrahvi nõude (võlaõigusseadus (VÕS) § 158

lg 1, § 161, lepingu p-d 4.2, 4.4 ja 4.4.2).

2-20-3693

3

4.1. Lepingu p 4.2 sätestab kostja kohustuse tasuda lepingus sätestatud tähtaja ületamisel

hagejale leppetrahvi 0,5% lepingu hinnanguliselt kogumaksumuselt (105 056 eurot, millele

lisandub käibemaks) päevas alates tähtaja viimasele päevale järgnevast päevast kuni kohustuste

nõuetekohase täitmiseni. Seega on hageja leppetrahvi nõue perioodi 16.09.2019 kuni

23.12.2019 eest 61 772,93 eurot (105 056 eurot + käibemaks x 98 päeva x 0,5%).

4.2. Lisaks on hagejal vastavalt lepingu p-dele 4.4 ja 4.4.2 õigus leping üles öelda ja/või nõuda

töövõtjalt leppetrahvi 15% lepingu hinnanguliselt kogumaksumuselt, kui töövõtja ei ole ilmselt

võimeline töid õigeaegselt ja nõuetekohaselt teostama ning üle andma. Hageja leppetrahvi nõue

eelnimetatud punktide alusel on 18 910,08 eurot (105 056 + käibemaks x 15%).

4.3. Eeltoodust tulenevalt on hageja leppetrahvi nõue kokku 80 683,01 eurot (61 772,93 +

18 910,08), mida hageja on hagi esitamisel vähendanud 52 528 euroni.

5. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist.

5.1. Lepingut ei õnnestunud täita kostja süül peamiselt seetõttu, et lepingu täitmise käigus

ilmnes, et kostjal puuduvad töö tegemiseks vajalikud oskused, kogemused ja kvalifitseeritud

tööjõud. 12.08.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi nõudmise hoiatuse. Kostja tunnistas enne

kohtumenetluse algust hageja leppetrahvi nõuet. 29.08.2019 tunnistas kostja, et ta ei ole

võimeline töid teostama. Seetõttu alustas hageja läbirääkimisi uute töövõtjate leidmiseks, kes

oleksid nõus tegema neid töid, mida kostja teha ei suutnud.

5.2. Pooled ei ole konkludentselt lepingut muutnud. Lepingu p-i 7.4 järgi lepingu muutmine

sellisel viisil võimalik ei ole. See, et lepingus kokku lepitud kostja kohustuste täitmise tähtaeg

(16.09.2019) saabus, kostja ei olnud oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning hageja jätkas

kostjalt kohustuste täitmise nõudmist, ei tähenda, et lepingut oleks konkludentselt muudetud.

5.3. Juhul kui leping on kostja sõnul lõppenud täitmisega, peaks kostja näitama, millal on ta

hagejale sellekohase lõppakti esitanud (lepingu p 3.2). Leping ei lõppe seetõttu, et kostja ei

suuda töid teostada ning hageja pöördub abi saamiseks kolmandate isikute poole.

5.4. Lepingu p-de 4.2 ja 4.4.2 alusel määratud leppetrahvid ei ole määratud ühe ja sama

rikkumise eest: lepingu p 4.2 käsitleb tööde teostamisega hilinemist üle kokkulepitud tähtaja;

lepingu p 4.4.2 aga põhimõttelist suutmatust töid teostada.

6. Hageja palub jätta kostja vastuhagi rahuldamata.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Vastavalt lepingule oli kostjal kohustus alustada lepingulisi töid 01.07.2019 ning lõpetada

töö hiljemalt 16.09.2019 ja see hagejale üle anda. Kostja käitus heas usus, kui esitas 29.08.2019

hagejale kirjaliku teate, et lepingu täitmisega kokkulepitud tähtajaks ta toime ei tule. Sõltumata

asjaolust, et hageja leidis laetöödele uued alltöövõtjad, jäi kostja samuti lepingut täitma ning

kokkuvõttes oli sama lepingutööd täitmas lisaks kostjale veel seitse erineva tööülesandega

töövõtjat.

9. Poolte vahel 2019. aasta septembris toiminud läbirääkimistega pikendas hageja lepingut ning

uueks lepingu tähtajaks oli 23.12.2019. Samuti muudeti lepingut lepinguhinna osas. Sõltumata

sellest, et pooled ei muutnud lepingut kokkulepitud kirjalikus vormis (leping p 7.4), muutsid

2-20-3693

4

nad lepingu tähtaega ja lepingutasu konkludentselt: kostja jätkas vähendatud mahus töö

tegemist ja hageja tõi objektile kolmandad isikud sama lepingutöö tegemiseks. Lisaks sellele

jätkas kostja laedetailide tarnimist kuni hoone lagede lõpliku valmimiseni 23.12.2019.

Arvestades, et pooled on lepingut pikendanud, siis on leping lõppenud lepingu täitmisega

vaatamata sellele, et lepingut täitsid ühiselt nii kostja kui ka hageja poolt objektile toodud

alltöövõtjad. Hageja ei ole tõendanud, et leping oli selle ülesütlemise päeval täitmata.

10. Hageja leppetrahvi nõue on arusaamatu ning täidetud ei ole leppetrahvi väljamõistmise

eeldused. Kuna lepingupooled muutsid enne töö valmimise tähtpäeva töö üleandmise tähtaega,

siis ei sattunud kostja töö üleandmisel viivitusse ja leppetrahvi nõude eeldus puudub.

Leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja jätkas ka pärast 16.09.2019 lepingu

täitmist heas usus teadmisega, et leppetrahvi ei nõuta. Hageja ei avaldanud kostjale, et ta

kavatseb muudetud tingimustega lepingu täitmise vastuvõtmisel nõuda leppetrahvi enne

muutmist aset leidnud sündmustele tuginedes. Hageja ei ole pärast 12.08.2019 esitanud kostjale

leppetrahvi nõude kohta teadet vastavalt VÕS § 159 lg-le 2. Leppetrahvi nõue tuleb esitada

pärast rikkumisest teadasaamist ja pelgalt mis tahes ennetavad teated tulevikus võimaliku

rikkumise asetleidmise tagajärgedest ilma rikkumisele järgneva teate esitamiseta toovad kaasa

leppetrahvi nõude lõppemise.

11. Leppetrahvi suuruse kujunemine on ebaselge. Hagist ei selgu, miks leppetrahvi arvestuse

perioodiks on määratud 16.09.2019 kuni 23.12.2019. Samuti on pooled lepingutasu suurust

vähendanud. Isegi kui eeldada, et hagejal oleks kostja vastu leppetrahvi nõue, siis lisaks selle

ebaselgele arvestusele ei saaks leppetrahvi suuruse arvestamisel aluseks võtta poolte vahel

sõlmitud lepingu algset hinda 105 056 eurot, kuna tegelik töömaht osutus väiksemaks.

Leppetrahvi jätkuv sidumine lepingu esialgse hinnaga oleks vastuolus hea usu põhimõttega,

kuna kostjale kuuluv tasunõue on tegeliku töömahu väiksemaks muutumise korral väiksem.

Kostja sai hüpoteetiliselt olla pärast 16.09.2019 viivituses ainult töö selle osa väärtuses, mis oli

tema kohustus, s.o eristada tuleks kostja kohustuste ulatust kolmandate isikutega sõlmitud

lepingute täitmise kohustuste ulatusest.

12. Mõlema leppetrahvi nõude eeldused sisuliselt kattuvad – need on ette nähtud juhuks, kui

lepingu pool rikub tähtaega. Kahekordne leppetrahviõiguse teostamine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega.

13. Lepingu p-i 4.4 alusel esitatava leppetrahvi nõude eeldus ei ole täidetud, sest

lepingutähtajast kinnipidamine osutus võimatuks hageja enda käitumise tõttu. Kokkulepitud töö

valmimise

tähtaja

rikkumise

tõid

kaasa

hageja

vastukäivad

juhised

ja

hageja

vastuvõtuviivitusse sattumine juhiste andmisel, mille eest kostja ei vastuta.

14. Igal juhul kuuluks leppetrahv vähendamisele, sest hageja oli ise vastuvõtuviivituses ning ta

ei taganud kostjale lepingu täitmise normaalseid tingimusi ja eeldusi.

15. Kostja esitas 29.12.2021 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista lepingust taganemise

alusel lepingu täitmisena üleantu summas 53 373,54 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Harju Maakohtu 01.09.2022 otsusega jäeti hagi ja vastuhagi rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

2-20-3693

5

17. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel 27.06.2019 sõlmitud töövõtuleping

(VÕS § 635 lg 1), mille p-i 1.1 kohaselt oli lepingu objektiks Fahle äripargi I etapi puitlamell-

ripplagede paigaldus vastavalt lepingus ja lepingu lisaks olevates lepingu dokumentides

sätestatud tingimustele. Hageja on edastanud 12.08.2019 kostjale nõude lepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks, lepingu ülesütlemise ning leppetrahvi hoiatuse. 27.12.2019 on hageja

kostjale edastanud teate töölepingu ülesütlemisest, leppetrahvi- ja kahjunõude. Kohus märkis,

et kuna hageja tugines nimetatud teates kostjapoolsele tähtaja rikkumisele, siis ei ole tegemist

mitte VÕS § 655 tellijapoolse ülesütlemisega, vaid avalduse sisust nähtuvalt oli hageja tahe

lepingust taganeda kostjapoolsele olulisele rikkumisele tuginedes (VÕS §116, § 647).

18. Hageja hagi jääb rahuldamata. Hageja on käesoleva vaidluse asjaoludest tulenevalt

kaotanud 27.12.2019 avalduse esitamise hetkeks õiguse leppetrahvi nõudmiseks, kuivõrd

hageja ei ole teatanud kostjale mõistliku aja jooksul pärast väidetava rikkumise avastamist

leppetrahvi nõude esitamisest.

19. Ainuüksi asjaolu, et hageja tegi 12.08.2019 kostjale leppetrahvi hoiatuse, ei ole aluseks

leppetrahvi nõude rahuldamiseks. Hageja esitas hoiatuse enne lepingus kokkulepitud tööde

valmimise tähtaega ehk enne rikkumise toimumist, kuid VÕS § 159 lg 2 seob tagajärje

tekkimise rikkumise avastamisest teatamisega. Kostja kinnitas vastuseks 12.08.2019 hoiatusele

esialgselt, et suudab lepingut täita ning puudus alus eeldada, et kostja ei saa võetud kohustusega

hakkama. Asja materjalidest nähtub, et pärast 12.08.2019 ülesütlemise ja leppetrahvi hoiatuse

tegemist on kostja lepinguobjektil jätkuvalt tegutsenud ning sinna materjale tarninud (vt

pooltevaheline e-kirjavahetus, tunnistaja C ütlused).

20. Lepingu p-s 3.1 sätestatud tähtaeg tööde valmimiseks oli 16.09.2019. Kostja teatas hagejale

29.08.2019, et ta ei ole võimeline lepingus sätestatud paigaldamise kohustust täitma (vt kostja

29.08.2019 e-kirjad). Seega oli hagejale alates 29.08.2019 teada, et kostja pooltevahelist

lepingut paigalduse osas ei täida. Arvestades lepingu p-s 1.1 sätestatud lepingu eesmärki

(puitlamell-ripplagede paigaldus) ja paigalduse osakaalu lepingu maksumusest (ligikaudu 44%,

vt I kd tl 15 pöördel töövõtja hinnapakkumine), oli tegemist olulise osaga lepingust. Hageja ei

taganenud lepingust, ei nõudnud lepingu täitmist ega teatanud kavatsusest nõuda leppetrahvi

tööde tähtaja järgimata jätmise tõttu. Selle asemel teatas hageja, et kavatseb kostjalt sisse nõuda

kõik kahjud, mis tekivad seoses sellega, et hageja pidi objektile leidma teised paigaldajad (I kd

tl 44). Tunnistaja C kinnitusel pidasid pooled läbirääkimisi olukorrale lahenduse leidmiseks

ning otsustasid paigaldajateks võtta eraldi töövõtjad. Kostjale jäi mulje, et lepingu täitmine

jätkub.

21. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kostja poolt lepingu olulises osas täitmatajätmisest teatamisel

(s.o. hiljemalt 29.08.2019) oli lepingust täidetud vaid väga väike osa (hageja enda hinnangul

oli lepingust 12.08.2019 seisuga täidetud 0,13% töömahust, tl 17). Hageja oli vaid paar nädalat

varem hoiatanud kostjat lepingust taganemisest seoses ohuga, et lepingut ei täideta. Olukorras,

kus kostja kinnitas, et see risk realiseerus, hageja siiski ei taganenud lepingust ega nõudnud

leppetrahvi tasumist, vaid asus pidama läbirääkimisi lepingu täitmise võimaluste üle. Asjas

puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks lepingu jätkumise ja jätkuva täitmise teinud

sõltuvaks leppetrahvi jätkuvast edasiarvestamisest. 29.08.2019 seisuga oleks hageja lepingust

taganedes võinud nõuda kostjalt vastavalt lepingu p-le 4.4.2 leppetrahvi 15% lepingu

maksumuselt 105 056 eurot ehk 15 758,40 eurot või 18 910,08 eurot (kui aluseks võtta lepingu

maksumus käibemaksuga). Seda hageja ei teinud ega hoiatanud kostjat, et kavatseb leppetrahvi

nõuda pärast kõikide tööde teostamist.

2-20-3693

6

22. Käesoleval juhul oli tegemist olukorraga, kus sisuliselt leppisid pooled kokku lepingu

muutmises, ehkki seda kirjalikult ei vormistatud. Lepingu muutmist saab järeldada asjaolust, et

hageja tegelikult ei nõudnud kostjalt lepingu täitmist paigalduse osas, mis on tellija esmaseks

õiguskaitsevahendiks vastavalt VÕS § 646 lg-le 1.

23. Esitatud tõendeid analüüsides jättis hageja kohtu hinnangul kostjale mulje, et lepingu

täitmine jätkub selliselt, et kostja tarnib materjalid ning hageja leiab ise paigaldajad, nõudes

kostjalt kahju ehk eelkõige tööde maksumuse kallinemise hinnavahe hüvitamist. Leppetrahvi

nõue on esitatud alles koos lepingust taganemise avaldusega 27.12.2019, kui tunnistaja C

ütluste kohaselt olid tööd valminud. Seega taganes hageja 27.12.2019 lepingust rikkumise tõttu

(s.o kostja ei jõua töid lõpetada hiljemalt 16.09.2019), mis oli hagejale teada juba hiljemalt

29.08.2019. Kuigi kohus märkis, et see asjaolu ei ole vaidluse lahendamisel määrav, märkis

kohus, et VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud mõistlik aeg taganemiseks oli selleks ajaks möödunud.

24. Samuti esitas hageja 27.12.2019 leppetrahvi nõude üllatuslikult n-ö tagantjärele, kuna

arvestas leppetrahvi lepingu p-i 4.2 alusel igapäevaselt 630,34 eurot päevas alates 17.09.2019,

kuigi pooled olid kokku leppinud, kuidas minnakse töödega edasi olukorras, kus kostja ei suuda

osa kohustusi täita. Sellist hageja käitumist leppetrahvi nõudmisel ei saa pidada hea usu

põhimõttega kooskõlas olevaks. Seega ei ole antud vaidluses tegemist olukorraga, mida on

Riigikohus käsitles tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11 tehtud otsuse p-s 17.

25. Hagejal oli 2019. aasta augusti lõpus kostjalt ühemõttelise lepingu täitmatajätmise teate

saamisel võimalik otsustada, kas ja millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Mõistlikuks ajaks

VÕS § 159 lg 2 tähenduses ei saa antud juhul pidada 27.12.2019, mis on rohkem kui kolm kuud

rikkumise algusest.

26. Lisaks eeltoodule kohalduvad lepingule selle p-i 1.1.6 järgi ehituse töövõtulepingu

üldtingimused (ETÜ 2013), mille p-s 12.2.2 nähakse ette tähtaeg viis tööpäeva rikkumisest

teadasaamisest leppetrahvi nõuete või selle kavatsuse teate esitamiseks. Viis tööpäeva arvates

16.09.2019, mil toimus tööde teostamise tähtaja rikkumine, sai täis 23.09.2019. Hageja selleks

tähtpäevaks leppetrahvi nõuet ei esitanud ega selle esitamise kavatsusest ei teavitanud. ETÜ

2013 p-i 12.2.2 viimane lause sätestab, et kui tellija nimetatud tähtaegade jooksul leppetrahvi

nõuet või nõude esitamise kohta teadet ei esita, ei ole tal hiljem õigust leppetrahvi nõuda. Seega

ei olnud hagejal 27.12.2019 õigust kostjalt leppetrahvi nõuda.

27. Kostja vastuhagi jääb rahuldamata. Käesoleval juhul on kostja vastuhagiavalduses esitatud

väited tõendamata ning nõudesumma 53 373,54 eurot kujunemine ei ole järgitav.

28. Kuna hagi ja vastuhagi jäävad rahuldamata ning sisuliselt on tegemist samas suurusjärgus

nõuetega, siis on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda

(tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 4).

Apellatsioonkaebus ja asja edasine menetlus ringkonnakohtus

29. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja

kanda.

30. Lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 alusel esitatud leppetrahvi nõude osas märkis hageja järgmist.

2-20-3693

7

30.1. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks hageja esitanud oma nõuet mõistliku aja

jooksul. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ja valikuliselt ETÜ 2013 p-i 12.2.2, jättes

tähelepanuta selle punkti kolmanda lause, mille kohaselt, kui tellija nimetatud tähtaja jooksul

leppetrahvi nõuet ei esita, kuid esitab sama aja jooksul teate leppetrahvi nõudmise kohta, on ta

kohustatud leppetrahvi üksikasjaliku nõude esitama hiljemalt täitmisakti allkirjastamise

kuupäevaks. Hageja esitas kostjale teate leppetrahvi nõudmise kohta 12.08.2019 ning seega

olnuks ETÜ 2013 p-i 12.2.2. kohaselt hagejal õigus esitada üksikasjalik leppetrahvi nõue

hiljemalt täitmisakti allkirjastamise kuupäeval. Kuna kostja ei esitanud hagejale 27.12.2019

seisuga täitmisakti, siis oli hageja 27.12.2019 õigustatud esitama kostja vastu üksikasjaliku

leppetrahvi nõude. Seega on hageja 27.12.2019 nõue kooskõlas ETÜ 2013 tingimustega.

30.2. Lepingu p-d 4.4 ja 4.4.2 sätestavad lepingu rikkumisena olukorra, kus töövõtja ei ole

ilmselt võimeline töid õigeaegselt ja nõuetekohaselt teostama ning üle andma. Selleks, et selline

olukord oleks ilmne, ei pea ilmtingimata ära ootama kokkulepitud tööde valmimise tähtaja

saabumist. Olukorras, kus 12.08.2019 seisuga tuli 99,87% tööst teostada järelejäänud 45%

ajaga, ei saa väita, et hagejal puudus alus eeldada, et kostja ei saa endale võetud kohustusega

hakkama. Maakohtu seisukoht, nagu oleks tulnud sellises olukorras oodata ära kokkulepitud

tööde valmimise tähtaeg (16.09.2019), ei vasta seadusele ega pooltevahelisele lepingule ega ole

ka mõistlik. Kuivõrd lepingu p-des 4.4 ja 4.4.2 kirjeldatud olukord esines juba 12.08.2019, siis

reageeris hageja sellele õigeaegselt. Seetõttu puudub alus jätta hageja 12.08.2019 teade asja

lahendamisel arvestamata.

30.3. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et pooled on leppinud kokku lepingu muutmises (leping

sätestas selleks kirjaliku vormi). Maakohtu otsusest ei selgu, millised poolte esindajad ja millal

muudatuses kokku leppisid ning milles muudatus täpselt seisnes.

30.4. Hageja võis kostjapoolse lepingurikkumise korral kas lepingu üles öelda või nõuda

leppetrahvi või teha mõlemat (lepingu p 4.4.). Riigikohus on kinnitanud, et lepingu rikkumise

puhul ei pruugi olla mõistlik ega täitmist kiirendav leppetrahvi nõude esitamine enne kohustuse

täitmist, kas või põhjusel, et see võib kaasa tuua uue vaidluse (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17).

30.5. Lepingu kostjapoolne rikkumine ei vabasta kostjat lepingu täitmisest pärast tööde

valmimise tähtaja saabumist, samuti ei tähenda see seda, et hagejal langeks ära huvi või vajadus

lepingu täitmise vastu. Olukorras, kus hagejal oli jätkuvalt huvi lepingu täitmise vastu ning kus

kostja avaldas valmisolekut lepingut mingil määral edasi täita, ei saa teha järeldust, et hageja

pidanuks lepingu üles ütlema. Eelnimetatu ei tähenda, nagu oleksid pooled leppinud kokku uues

lepingu täitmise tähtajas või selles, et kostja ei vastuta oma seniste lepingurikkumiste eest.

30.6. Leppetrahvi nõue oli kostjale ettenähtav. Hageja teavitas kostjat oma kavatsusest nõuda

leppetrahvi 12.08.2019.

30.7. Hagejale ei ole võimalik ette heita seda, et ta esitas oma õigusi kaitstes kostja vastu

kahjunõude asemel leppetrahvi nõude. Leppetrahvi väljamõistmine ei saa kostjat kahjustada

suuremal määral, kui täpselt sama summa väljamõistmine kahjuhüvitisena.

30.8. Nõude esitamist 27.12.2019 ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 alusel esitatud leppetrahvi nõude summa oli fikseeritud ning kuivõrd

leppetrahvi arvutamise alused ajavahemikus 12.08.2019-27.12.2019 ei muutunud, siis ei olnud

kostja seisukohast mitte mingisugust vahet, millal hageja eelnimetatud nõude esitas.

2-20-3693

8

31. Lepingu p-i 4.2 alusel esitatud leppetrahvi nõude osas märkis hageja, et ka selle nõude on

hageja esitanud 27.12.2019 kooskõlas ETÜ 2013 tingimustega. Kuivõrd lepingu p-i 4.2 alusel

esitatud leppetrahvi nõue on ajas suurenev, siis on hageja eelnimetatud nõuet esitades

juhindunud täiendavalt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-142-11 p-s 17 välja toodud seisukohtadest.

Sarnaselt Riigikohtu lahendis käsitletud olukorraga on kostja majandustegevusega tegelev

ehitusettevõtja, kuid hageja on kostjale sellegipoolest n-ö igaks juhuks meelde tuletanud, et

kohustusi tuleb täita õigeks ajaks ja et rikkumise korral saab tema vastu esitada nõudeid.

Hetkeks, mil hageja kostja vastu nõude esitas, oli kostja viivitus kestnud mitte üle kuue kuu,

vaid ainult üle kolme kuu.

Vastustaja seisukoht

32. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

32.1. Hageja väide (kohaldada ETÜ 2013 p-i 12.2.2) sisaldab leppetrahvi nõude eeldusena

rikkumisest teadasaamist või asjaolule tuginemist, et hageja pidi rikkumisest teada saama.

Seega on osundatud sätte mõte selles, et rikkumine peab olema juba toimunud.

32.2. Hageja leiab, et uus kokkulepe tööde jätkamiseks puudus ning lepingu muutmine oli

vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Hageja ei ole seejuures arvesse võtnud kohtu

tuvastatud asjaolu, et kostja jätkas lepingu täitmist ka pärast 16.09.2019, kuid tegi seda hageja

juhiseid järgides vähendatud töömahus. Hageja ei selgita, miks formaalsetele tingimustele

mittevastava kokkuleppe täitmine tuleks kohustuse täitmisena arvesse võtmata jätta. Kostja

leiab, et õigussuhte selline ümberkujundamine hageja poolt ei ole hea usu põhimõttele vastav.

Hageja ja kostja täiendavad seisukohad

33. 08.12.2022 palus ringkonnakohus hagejal esiteks täpsustada esitatud leppetrahvi nõudeid,

kuna maakohtu menetluses ei olnud eristatud kahel erineval alusel nõutud leppetrahvide

summasid. Hageja palus oma 22.12.2022 vastuses käsitleda leppetrahvinõuet 52 528 eurot

lepingu p 4.2 alusel nõutava leppetrahvinõudena 33 617,92 eurot ja lepingu p 4.4.2 alusel

nõutava leppetrahvinõudena 18 910,08 eurot. Hageja selgitas, et on vähendanud lepingu p 4.2

alusel nõutavat leppetrahvinõuet hagi esitamisel ise 28 155,01 euro võrra ehk 45,58%. Lepingu

p 4.4.2 alusel nõutavat leppetrahvinõuet hageja vähendanud ei ole.

34. Vastuseks ringkonnakohtu teisele küsimusele lepingule kohalduva Ehituse töövõtulepingu

üldtingimuste (ETÜ 2013) p 12.2.2 (leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg viis tööpäeva

rikkumisest teadasaamisest) kehtivuse kohta leidis hageja, et see punkt võib olla vastuolus

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 42 sätestatud tüüptingimuste regulatsiooniga. VÕS § 42 lg 3 p 9

loeb ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuse, millega nähakse lepingupoolele ette

ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks. Riigikohus on oma senises praktikas leidnud,

et kolm kuud on üldjuhul mõistlik aeg leppetrahvinõudest teatamiseks (Riigikohtu 29.04.2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Keskmine tööpäevade arv kuus on 21 (kolmes kuus

järelikult 3 x 21 = 63) ning järelikult on ETÜ 2013 p 12.2.2 (ekslikult viidatud 12.2.3) sätestatud

tähtaeg enam kui kaksteist korda lühem kui mõistlik tähtaeg. Mõistlikust tähtajast enam kui

kaksteist korda lühemat tähtaega võib pidada ebamõistlikuks tähtajaks. VÕS § 42 lg 3 laieneb

ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (Riigikohtu 30.04.2007 otsus nr 3-2-1-

150-06, p 18). Hageja kordas, et isegi juhul, kui kohus ei pea ETÜ 2013 p 12.2.2 ebamõistlikult

kahjustavaks tüüptingimuseks, on hagejal ikkagi kostja vastu nõue, kuna ta on esitanud oma

2-20-3693

9

nõude kooskõlas ETÜ 2013 p 12.2.2 kolmanda lausega, st ta esitas esmalt (12.08.2019) kostjale

teate leppetrahvi nõudmise kohta ning seejärel (27.12.2019) leppetrahvi üksikasjaliku nõude.

35. Kostja leidis oma 29.12.2022 seisukohas, et isegi kui ETÜ 2013 p 12.2.2 (ekslikult viidatud

12.2.3) on vastuolus VÕS §-ga 42 puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Nii siis, kui

kohus kohaldab ainult VÕS § 159 lg 2, kui ka siis, kui kohaldub lisaks ETÜ 2013 p 12.2.2, on

obligatoorne esitada teade leppetrahvi nõude esitamise kohta või nõue leppetrahvi

sissenõudmiseks pärast rikkumise avastamist. Rikkumine peab olema toimunud ning enne

rikkumise asetleidmist esitatud teade ei loo nõude maksmapanekuks mingit eeldust. Kuna töö

üleandmise kohustus oli 17.09.2019, siis saanuks teate esitada vaid pärast seda kuupäeva.

Hageja esitas teate 12.08.2019.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis Weldon

Ehitus OÜ hagi leppetrahvi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Hagi jääb rahuldamata leppetrahvinõuet 33 617,92 eurot

ületavas osas. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus määrab

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

37. Kõigepealt käsitleb kolleegium maakohtu otsuse kontrollimise ulatust. Vastavalt TsMS

§ 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus jättis

rahuldamata nii hagi kui ka kostja vastuhagi. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebust ega

vastuapellatsioonkaebust, mistõttu on maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaid hageja apellatsioonkaebuse alusel

osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda. Harju Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel

jõustunud osas, milles maakohus ei rahuldanud vastuhagi.

38. Maakohtu menetluses on tuvastatud järgmised asjaolud, mida apellatsioonimenetluses

vaidlustatud ei ole.

-

27.06.2019 sõlmisid hageja tellijana ja kostja töövõtjana töövõtulepingu (leping), mille

objektiks oli Fahle äripargi I etapi puitlamell-ripplagede paigaldus vastavalt lepingus ja

lepingu lisaks olevates lepingu dokumentides sätestatud tingimustele (I kd, lk 2–5).

-

Lepingu p 2.1 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale kokku 105 056 eurot, millele lisandub

käibemaks, ja p 2.2 järgi pidi kostja väljastama ettemaksu arve 20 000 eurot.

-

Lepingu p 3.1 kohaselt pidi kostja alustama töid hiljemalt 01.07.2019 ja lõpetama tööd

hiljemalt 16.09.2019.

-

Lepingu p 7.4 kohaselt oli lepingu muutmine võimalik ainult poolte kirjalikul kokkuleppel.

Kui pooled muudatuse tegemisel nimetatud korda ei järgi, on muudatus tühine.

-

Lepingu p 4.2 järgi oli kostja kohustatud ükskõik millise lepingus sätestatud tähtaja

ületamisel tasuma hagejale leppetrahvi 0,5% lepingu hinnanguliselt kogumaksumuselt

2-20-3693

10

päevas alates tähtaja viimasele päevale järgnevast päevast kuni oma kohustuste

nõuetekohase täitmiseni.

-

Lepingu p 4.4 ja 4.4.2 kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda ja/või nõuda kostjalt

leppetrahvi 15% lepingu hinnanguliselt kogumaksumuselt, kui töövõtja ei ole ilmselt

võimeline töid õigeaegselt teostama ja üle andma.

-

Lepingu p 1.1.6 järgi olid lepingu dokumentideks ka Ehituse töövõtulepingu üldtingimused

(ETÜ 2013).

-

12.08.2019 edastas hageja kostjale nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja

lepingu ülesütlemise ja leppetrahvi hoiatuse (I kd, tl 17 ja pöördel).

-

29.08.2019 teatas kostja hagejale, et tunnistab võimatust tulla paigaldusega toime

õigeaegselt.

-

27.12.2019 edastas hageja kostjale teate lepingu ülesütlemisest, leppetrahvi- ja kahjunõude

ning kompromissiettepaneku (I kd, tl 19–20).

-

Kuna läbirääkimised ei andnud tulemusi, pöördus hageja 06.03.2020 vähendatud

leppetrahvinõudega kohtusse.

39. Ringkonnakohtus on vaidlus eelkõige selle üle, kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi, sealhulgas, kas hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist ja kas leppetrahvi nõudmine on kooskõlas hea usu põhimõttega. Pooled

on eriarvamusel ka selles, kas lepingut on tähtaja osas muudetud.

40. Ringkonnakohus määratleb järgnevalt pooltevahelise õigussuhte ning kohaldamisele

kuuluvad õigusnormid (i); seejärel hindab kohus leppetrahvi nõude eelduste üldist täidetust (ii);

konkreetset leppetrahvinõuet lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 (iii) ning lepingu p 4.2 alusel (iv) ning

leppetrahvi vähendamise nõuet (v).

(i)

Õigussuhte kvalifitseerimine ja kohaldamisele kuuluvate õigusnormide määratlemine

41. Poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping, seega kuulub kohaldamisele VÕS § 635 lg 1, mille

kohaselt kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega

muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Käesoleva vaidluse eset –

töövõtulepingu rikkumisest tulenev leppetrahvi nõue – arvestades kohalduvad pooltevahelisele

lepingulisele suhtele lisaks VÕS-i töövõtulepingut reguleerivatele sätetele VÕS-i kohustuse

täitmist, kohustuse rikkumist ja leppetrahvi reguleerivad sätted.

42. Ringkonnakohus määratleb esmalt, kas pooled leppisid kokku leppetrahvis, mida on õigus

nõuda kohustuse täitmise asemel või lisaks kohustuse täitmisele (VÕS § 159 lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul ei leppinud pooled kokku, et leppetrahvi nõudmine välistaks

lepingu täitmise nõude või peaks olema seotud lepingu lõpetamisega (lepingu p-d 4.2, 4.4 ja

4.4.2, I kd, tl 3 pöördel). Kuigi hageja esitas 27.12.2019 teate lepingu ülesütlemise, leppetrahvi

ja kahjunõude kohta ühes dokumendis, ei ole käesoleva vaidluse esemeks lepingu ülesütlemisse

puutuv. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu on maakohus oma otsuses lubamatult

kvalifitseerinud lepingu ülesütlemise lepingust taganemiseks.

42.1. Nimelt kvalifitseeris maakohus omal algatusel 27.12.2019 lepingu ülesütlemise ümber

lepingust taganemiseks VÕS § 116 ja § 647 alusel ning märkis otsuse p-s 26.3.4, et selleks ajaks

2-20-3693

11

oli hageja juba kaotanud õiguse lepingust taganeda. Maakohus möönis samas, et see asjaolu ei

oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas

menetluses ei ole vaidluse all lepingu lõpetamise õiguspärasus või see, mis alusel oleks saanud

lepingu lõpetada (üles öelda või sellest taganeda), vaid üksnes leppetrahvi nõue, mis ei ole

sõltuvuses lepingu lõpetamise teatest, siis ei oleks tohtinud maakohus lepingu ülesütlemist

käsitleda ega ümber kvalifitseerida, kuna töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise

lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud

tagajärjed (Riigikohtu 20.10.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 13).

42.2. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas asjas ei ole lepingu lõpetamine vaidluse all,

siis puudus maakohtul õigus lepingu lõpetamist üht või teistviisi kvalifitseerida ning maakohtu

asjaomased järeldused tuleb otsusest välja jätta. Kuigi hageja ei ole apellatsioonkaebuses

lepingu lõpetamise õigusliku aluse küsimust tõstatanud ega maakohtu otsust selles osas

vaidlustanud, ei ole ringkonnakohus õiguse kohaldamisel seotud poolte seisukohtadega. Kohus

kohaldab õigust ise ka poole taotluseta ning kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised

asjaolud õiguslikult kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 20.10.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

16, p 12). Eeltoodust tulenevalt ei hinda ringkonnakohus, kas hageja 27.12.2019 teade on

käsitatav töövõtulepingu ülesütlemisena või sellest taganemisena, ega seda, kas see oli lubatav,

kuna selle asjaolu tuvastamine ega õiguslik kvalifitseerimine ei ole asjas relevantne.

43. Kohaldamisele kuuluvate õigusnormide määratlemisel tuleb arvesse võtta ka seda, et

lepingu p-s 1.1.6 on pooled leppinud kokku, et lepingudokumendiks on ehituse töövõtu

üldtingimused (ETÜ 2013).

43.1. Kuigi hageja ega kostja ei tuginenud maakohtus ETÜ 2013 tingimustele ega esitanud neid

kohtule, võttis maakohus need asja lahendamisel aluseks ning asus seisukohale, et hageja oli

27.12.2019 ajaks kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse muu hulgas seetõttu, et ta ei järginud

ETÜ 2013 p-s 12.2.2 sätestatud viie tööpäeva nõuet (maakohtu otsuse p 26.3.7). Maakohus küll

märkis oma otsuses eelnevalt, et arutas pooltega 08.11.2021 istungil võimalust kohaldada asjas

ETÜ 2013 (otsuse p 25, viitega tl 117, 00:48:07), kuid ringkonnakohus ei tuvasta 08.11.2021

kohtuistungi protokollist poolte seisukohti sellise arutelu kohta. Ka 08.11.2021 istungi

salvestisel ega hilisemates menetlusdokumentides pooled ETÜ 2013 kohta arvamust avaldanud

ei ole. Kuna hageja ei ole apellatsioonkaebuses kohtu poolt ETÜ 2013 tuginemist vaidlustanud,

peab ringkonnakohus lähtuma sellest, et pooled on nõus, et need tingimused lepingule

kohaldusid. Eelkõige puutub käesolevasse vaidlusesse ETÜ p 12.2.2, mille teise kuni neljanda

lause kohaselt on tellija kohustatud leppetrahvi nõude esitama või nõude esitamisest teatama

hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates päevast, mil ta sai või pidi rikkumisest teada saama. Kui

tellija nimetatud tähtaja jooksul leppetrahvi nõuet ei esita, kuid esitab sama aja jooksul teate

leppetrahvi nõudmise kohta, on ta kohustatud leppetrahvi üksikasjaliku nõude esitama hiljemalt

täitmisakti allkirjastamise kuupäevaks. Kui tellija nimetatud tähtaegade jooksul leppetrahvi

nõuet või nõude esitamise kohta teadet ei esita, ei ole tal hiljem õigust leppetrahvi nõuda.

43.2. Kuna maakohtu menetluses ei arutatud tegelikult ETÜ 2013 tingimuste sisu üle, siis

selleks, et vältida otsuse üllatuslikkust pooltele, palus ringkonnakohus poolte seisukohti

ETÜ 2013 p 12.2.2 kooskõla kohta VÕS tüüptingimuste regulatsiooniga. Riigikohtu praktika

järgi peab kohus omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega või mitte (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 14;

23.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Tüüptingimuse kehtivust peab kohus omal

algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse

kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-

13, p 24).

2-20-3693

12

43.3. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku

kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest

või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja

kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse

tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3

p-s 9 loetakse

ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimus,

millega

nähakse teisele

lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks. VÕS § 44 kohaselt

eeldatakse, et VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav, kui leping

on sõlmitud majandus- või kutsetegevuses (vt ka Riigikohtu 30.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-150-06, p 18).

43.4. Hageja leiab, et ETÜ 2013 p 12.2.2 (ekslikult viidatud 12.2.3) on ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus, kuna sätestab üldjuhul mõistlikuks peetavast leppetrahvist teatamise ajast (kolm

kuud) enam kui 12 korda lühema tähtaja. Kostja ei ole esitanud seisukohti, miks tuleks

ETÜ 2013 p 12.2.2 lugeda kehtivaks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ETÜ p-s 12.2.2

nimetatud viie tööpäeva pikkune tähtaeg kahjustab teist lepingupoolt, antud juhul hagejast

tellijat, ebamõistlikult ja on seetõttu tühine. See tüüptingimus seab kahjustatud lepingupoolele

ebamõistlikult lühikese tähtaja võrreldes seadusest tuleneva tähtajaga. Nimelt näeb VÕS § 159

lg 2 ette, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Riigikohtu praktikas on selgitatud, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude

aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust,

arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16 ja seal viidatud varasemad lahendid: 20.03.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13;

11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10). Kõnealustes lahendites on mõistlikuks ajaks

peetud isegi kuni kuus kuud (3-2-1-142-11). Üldjuhul peetakse mõistlikuks kuni kolme kuud,

kuigi sõltuvalt juhtumi eripäradest võib kolm kuud olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg (3-2-1-

28-08). Võrreldes sellega, mida on kohtupraktikas tõlgendatud mõistliku ajana, on viie

tööpäeva pikkune tähtaeg ebamõistlikult lühike.

43.5. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus ETÜ 2013 p-s 12.2.2 sisalduvat viie tööpäeva

nõuet tühiseks tüüptingimuseks ning leiab, et asja lahendamisel tuleb lähtuda VÕS § 159 lg 1

I lausest ja lg-st 2, mille kohaselt võib leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise

puhuks kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist, kuid

kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

(ii)

Leppetrahvi nõude üldiste eelduste täitmine

44. Edasi hindab ringkonnakohus, kas hagejal oli õigus kostjalt leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi

nõudmise õiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu

10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11):

-

poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);

-

võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

-

võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

2-20-3693

13

-

võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).

Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

45. Käesoleval juhul on tuvastatud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping ning selles oli

ette nähtud kaks leppetrahvi nõudmise alust (p-d 4.2 ja 4.4/4.4.2, vt käesoleva otsuse p 38).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siiski jätnud kohaselt kindlaks tegemata, millise

rikkumise eest hageja millist leppetrahvi nõudis. Hageja ringkonnakohtule esitatud täpsustuse

kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu p 4.2 alusel (vähendatud) leppetrahvi 33 617,92 eurot ja

lepingu p 4.4.2 alusel leppetrahvi 18 910,08 eurot (II kd, tl 14). Lepingu p 4.2 alusel nõutav

leppetrahv tuleneb sellest, et lepingu tähtaeg oli 16.09.2019, kuid tööd valmisid alles

23.12.2019. Hageja arvestas leppetrahvi 98 päeva eest (I kd, tl 20). Lepingu p 4.4.2 alusel

nõutav leppetrahv on ühekordne makse selle eest, et lepingu täitmise ajal (12.08.2019) oli näha,

et kostja ei ole ilmselt võimeline töid tähtaegselt (16.09.2019) lõpetama. See leppetrahvisumma

ajas ei suurenenud.

46. Mis puudutab lepingulise kohustuse rikkumist, siis maakohus ei tuvastanud, et kostja ei

oleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, kuid leidis, et hageja oli kaotanud õiguse

leppetrahvi nõuda, kuna kostja suutmatus lepingut tähtaegselt täita oli selge juba augustis 2019,

kui hageja hakkas objektile otsima uusi töövõtjaid, kes teostaksid kostjaga sõlmitud lepingus

ette nähtud paigaldustööd kostja asemel. Hageja laskis kostjal aga ka pärast lepingu tähtaega

(16.09.2019) objektil teatud töid edasi teha (seda pidas maakohus lepingu konkludentselt

muutmiseks, kuigi lepingut ei olnud kirjalikus vormis muudetud) ning esitas lepingu

ülesütlemise teate ja leppetrahvinõude alles 27.12.2019. Maakohus ei eristanud kahte erineval

alusel nõutud leppetrahvi ega pidanud hageja 12.08.2019 esitatud leppetrahvi hoiatust

asjakohaseks, kuna see oli esitatud enne tööde valmimise tähtaega. 27.12.2019 esitatud

leppetrahvi nõuet pidas maakohus tagantjärele üllatuslikult esitatud nõudeks, kuna hageja

taganes (maakohtu kvalifikatsioon) lepingust 27.12.2019 rikkumise tõttu, mis oli talle teada

juba hiljemalt 29.08.2019, kui kostja teatas, et ei jõua töid 16.09.2019 lõpetada. Sellist

leppetrahvi nõuet pidas maakohus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Ka ei olnud

maakohtu hinnangul rohkem kui kolm kuud pärast lepingutähtaega esitatud leppetrahvi nõue

esitatud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses ega vastanud ETÜ 2013 p-le 12.2.2,

mis näeb ette 5 tööpäeva pikkuse tähtaja. Maakohus jõudis järeldusele, et leppetrahvi nõue oli

lõppenud.

47. Ringkonnakohus maakohtu tuvastatuga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab esiteks, et on

tõendatud, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud lepingut, kuna ei teinud lepingus ette nähtud töid

lepingus ette nähtud tähtajaks 16.09.2019 (VÕS § 82 lg 1). Kostja on ka ise hagejale kinnitanud,

et ta töid tähtaegselt valmis ei saa (I kd, tl 44) ning hageja esitatud tõenditest nähtub, et kostja

asemel on paigaldustöid teinud kolmandad isikud (I kd, tl 20). Kostja on maakohtus väitnud, et

vähemalt osaliselt tulenes hilinemine hagejast endast, kuid kostja vastuväited on paljasõnalised

ega lükka ümber seda, et kostja ise on kinnitanud, et ta ei jõua töid valmis seetõttu, et tal „ei ole

kuskilt votta normaalseid paigaldajaid“ (I kd, tl 44 ja pöördel). TsMS § 230 lg 1 järgi peab

kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole tõendanud, et tähtaja rikkumine tulenes

hagejast, sh et hageja oleks sattunud vastuvõtuviivitusse (VÕS § 119, § 652).

48. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et oleks tõendatud, et hageja ja kostja

muutsid lepingut konkludentselt selliselt, et lepiti kokku tööde uues valmimistähtajas ning

hageja loobus seejuures leppetrahvinõudest. Asjas on tuvastatud ja pooled ei vaidlusta seda, et

kostja jätkas mingil määral objektil tööde tegemist (sinna materjalide tarnimist), kuid algselt

2-20-3693

14

kostja lepingujärgseks ülesandeks olnud paigaldustöid tegid kolmandad isikud. Võib nõustuda,

et pooled pidid sellistes muudatustes mingil moel kokku leppima, kuid mis tahes konkreetsed

kokkulepped lepingu muutmiseks on tõendamata. Lepingu p 7.4 kohaselt oli lepingu muutmine

võimalik ainult kirjalikul kokkuleppel ning kui seda korda ei järgita, on muudatus tühine. Kuna

käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud lepingu kirjalikus vormis muutmist, on kõik kostja

väited lepingu tingimuste muutmise kohta paljasõnalised. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et

pooled ei ole leppinud kokku tööde teostamise teises tähtajas koos tingimusega, et algse tähtaja

rikkumise eest leppetrahvi ei nõuta. Pelgalt täiendava tähtaja andmine ei vabastaks võlgnikku

niikuinii vastutusest kohustuse rikkumise eest (VÕS § 114 lg 2). Seega vastutab kostja hageja

ees lepingurikkumise eest.

49. Edasi tuleb hinnata, kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt (üht või mõlemat) leppetrahvi, ja

kui oli, siis mis summas ning kas ta on seda kohaselt teinud. Ringkonnakohus hindab eraldi

ühelt poolt lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 ning teiselt poolt lepingu p 4.2 alusel esitatud

leppetrahvinõudeid. Hageja väitel esitas ta 12.08.2019 leppetrahvi hoiatuse mõlema

lepingupunkti alusel. Kostja leiab, et 12.08.2019 ei saanud hageja esitada ühtegi leppetrahvi

hoiatust ega teadet. Kostja märgib ka, et hageja on sama lepingu alusel esitanud kaks

leppetrahvinõuet, mille nõudmise eeldused sisuliselt kattuvad. Kostja leiab, et kahekordne

leppetrahviõiguse teostamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

(iii)

Leppetrahvinõue lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 alusel

50. Ringkonnakohus märgib, et 12.08.2019 hoiatuses on hageja tuginenud lepingu p-dele 4.4

ja 4.4.2 (I kd, tl 17). Arvestades, et kõnealune leppetrahv oli sõnaselgelt mõeldud olukorraks,

kus on ette näha, et töövõtja ei ole „ilmselt võimeline“ töid õigeaegselt teostama, siis ei pidanud

selle hoiatuse tegemiseks olema saabunud lepingu lõpptähtaeg 16.09.2019. Hageja on

selgitanud, et lepingujärgsed tööd tuli teha vahemikus 01.07.2019–16.09.2019, st 78 päevaga.

Hoiatuse esitamise ajaks 12.08.2019 oli sellest ajavahemikust kulunud üle 43 päeva (55%),

kuid tööde valmidusaste oli üksnes 0,13%. Olukorras, kus 99,87% tööst tuli teha järele jäänud

45% ajaga, ei saa väita, et hagejal puudus alus eeldada, et kostja ei saa endale võetud

kohustustega hakkama (I kd, tl 17; II kd, tl 3). Kuigi 20.08.2019 väitis kostja, et ta saab lepingu

täidetud (I kd, tl 41), siis juba 29.08.2019 kinnitas ta, et ei tule paigaldusega õigeaegselt toime

(I kd, tl 44). Ringkonnakohus leiab, et seetõttu oli hagejal 12.08.2019 piisav alus hoiatada

kostjat, et nõuab viimaselt lepingu p 4.4 ja 4.4.2 alusel leppetrahvi. Hageja on piisavalt

tõendanud, et 12.08.2019 teate ajaks oli näha, et kostja ei ole võimeline töid tähtaegselt

teostama.

51. Kuna maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata, siis ei käsitlenud kohus aga kostja hea

usu põhimõttele tuginevat vastuväidet, et mõlema leppetrahvi nõude eeldused on sisuliselt

kattuvad, sest mõlemaid nõutakse selle eest, kui pool rikub tähtaegu (I kd, tl 34). Hageja vaidles

sellele vastu ja selgitas, et lepingu p 4.2 käsitleb tööde teostamisega hilinemist üle kokkulepitud

tähtaja; lepingu p 4.4.2 aga põhimõttelist suutmatust töid teostada (I kd, tl 64 pöördel). Kuigi

ringkonnakohus nõustus eespool hagejaga, et 12.08.2019 hoiatus oli käsitatav leppetrahvi

teatena lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 alusel, mille esitamiseks oli hagejal sel ajal piisav alus, siis

nõustub ringkonnakohus kostjaga, et hagejal ei olnud 27.12.2019 õigust nõuda korraga

leppetrahvi nii lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 kui ka lepingu p 4.2 alusel (mida kolleegium käsitleb

otsuse alapunktis (iv)).

51.1. Lepingu kohaselt ei pidanud hageja tõepoolest lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 järgi leppetrahvi

nõudmisel lepingut üles ütlema, vaid võis nõuda nii lepingu edasist täitmist kui ka leppetrahvi.

Kostja jäi aga lepingu täitmisel viivitusse hoolimata hageja 12.08.2019 leppetrahvi hoiatusest

2-20-3693

15

lepingu punktide 4.4 ja 4.4.2 alusel ning rikkus lepingus sätestatud tööde lõpetamise tähtaega

16.09.2019. Seejärel tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi lepingu p 4.2 alusel, kuna ületati

lepingus sätestatud tähtaega.

51.2. Kuigi leping ei välista sõnaselgelt kahel alusel leppetrahvi korraga nõudmist, siis oleks

lepingu selline tõlgendamine vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning VÕS § 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks

hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138

lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule.

51.3. Käesoleval juhul ei võimalda hea usu põhimõte nõuda kostjal sama rikkumise eest kahte

erinevat leppetrahvi. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui hageja saaks nõuda sama

viivituse eest – mida oli ette näha juba 12.08.2019 hoiatuse esitamisel ja mis realiseeruski

16.09.2019, kui saabus lepingus kokku lepitud tähtaeg ja kostja lepingujärgsed tööd ei olnud

valmis – kostjalt topelt leppetrahvi nii selle eest, et ta nägi võimalikku rikkumist ette, kui ka

selle eest, et lepingut reaalselt rikutigi. Riigikohus on rõhutanud, et hea usu põhimõtte üks

eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh

seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu

põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal

tegelikult ei ole (22.12.2021, 2-20-331, p 13.1; 17.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15,

p 11). Kuigi kostja jätkas lepingu täitmist osaliselt ka pärast 16.09.2019 ja talle pidi olema

ettenähtav lepingu tähtaja rikkumisega kaasnev lepingu p-s 4.2 sätestatud leppetrahv (vt

käesoleva otsuse alap (iv)), võis tal olla kujunenud arusaam, et lepingu p-s 4.4 ja 4.4.2 sätestatud

leppetrahvi temalt enam nõuda ei saa, kuna kahtlus, et ta lepingutähtaega rikub, juba realiseerus

ning jooksma hakkas lepingu p-s 4.2 ette nähtud leppetrahv.

51.4. Käesoleval juhul peab ringkonnakohus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks

leppetrahvi nõudmist lepingu p-de 4.4 ja 4.4.2 alusel, kuna reaalne lepingurikkumine, mille eest

leppetrahvi nõudmist ringkonnakohus VÕS § 158 lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt õigustatuks peab,

algas pärast 16.09.2019. Hageja ei saanud 27.12.2019 enam nõuda samaaegselt leppetrahvi

selle eest, et ta pidas sama rikkumise realiseerumist enne tegelikku rikkumise algust

võimalikuks.

52. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja leppetrahvinõue lepingu p-de 4.4 ja

4.4.2 alusel summas 18 910,08 eurot tuleb jätta rahuldamata.

(iv)

Leppetrahvinõue lepingu p 4.2 alusel

53. Mis puudutab leppetrahvinõuet lepingu p 4.2 alusel, siis ei ole hageja oma 12.08.2019

hoiatuses sellele punktile tuginenud. Samas ei ole kostja vaielnud leppetrahvile vastu seetõttu,

et sellele ei ole teates viidatud, vaid seetõttu, et hagejal ei olnud 12.08.2019 veel õigust

leppetrahvi nõuda, kuna lepingu p-s 4.2 sätestatud leppetrahvi nõue oli seotud lepingus

sätestatud tähtaja ületamisega. Ainus lepingus sätestatud tähtaeg oli 16.09.2019 (lepingu p 3.1),

mis ei olnud hoiatuse saatmise ajaks veel saabunud. Ka maakohus leidis, et VÕS § 159 lg 2

seob tagajärje tekkimise rikkumise avastamisest teatamisega, kuid 12.08.2019 ei saanud veel

rikkumist olla. Kuigi maakohus tegi selle järelduse mõlema leppetrahvinõude kohta, leiab

ringkonnakohus, et lepingus sätestatud tähtaja 16.09.2019 rikkumise eest sai hageja lepingu

p 4.2 alusel leppetrahvi nõuda alles pärast lepingu tähtaja saabumist. Hageja ei saanud sel alusel

leppetrahvi nõudmise kohta 12.08.2019, st ennetavalt, teadet saata.

2-20-3693

16

54. Ringkonnakohus nõustub eelnevast tulenevalt kostjaga, et hageja ei ole esitanud kostjale

lepingu p 4.2 alusel kehtivalt leppetrahvi teadet. Küll on hageja esitanud 27.12.2019 kostjale

leppetrahvinõude lepingu p 4.2 alusel summas 61 772,93 eurot. Hageja arvutas leppetrahvi

perioodi eest 16.09.2019 kuni 23.12.2019, st kokku 98 päeva (I kd, tl 20). Tegemist oli ajas

suureneva leppetrahvinõudega, mille lõppkuupäev sõltus kohustuse nõuetekohasest täitmisest,

st tööde valmimisest. Hageja on seda nõuet vähendanud 45,58% ning nõuab kohtus lepingu

p 4.2 alusel 33 617,92 eurot (II kd, tl 14). Maakohus leidis mõlema leppetrahvi kohta

ühtemoodi, et hageja on minetanud õiguse seda nõuda nii VÕS § 159 lg 2 kui ka ETÜ 2013

alusel.

55. Ringkonnakohus on juba eespool asunud seisukohale, et ETÜ 2013 ei kehti, kuna viis

tööpäeva leppetrahvi teate esitamiseks on ebamõistlikult kahjustav ja tühine tüüptingimus

(käesoleva otsuse p 43–43.5). VÕS § 159 lg 2 tähenduses oleks kohtupraktika kohaselt

kolmekuuline tähtaeg leppetrahvi nõudmiseks iseenesest üldjuhul mõistlik (st lepingu tähtaja

rikkumise algusest 17.09.2019 kuni lepingujärgsete tööde valmimiseni 23.12.2019), kuid

sõltuvalt juhtumi eripäradest võib see olla ka ebamõistlik (käesoleva otsuse p 43.4 viidatud

kohtupraktika).

56. Eelnevast tulenevalt tuleb lepingu p 4.2 alusel esitatud leppetrahvi nõude puhul täiendavalt

hinnata, kas esineb eriomaseid asjaolusid, miks oleks käesoleval juhul leppetrahvi nõudmine

rohkem kui kolm kuud pärast lepingu tähtaja ületamist ebamõistlik ja seetõttu puuduks hagejal

õigus seda nõuda.

56.1. Ringkonnakohus märgib esiteks, et kuna lepingu tähtaeg oli 16.09.2019, siis algas

rikkumine 17.09.2019 ning leppetrahvi sai hakata nõudma alates 17.09.2019, mitte 16.09.2019,

nagu oli hageja arvestuse aluseks (I kd, tl 20 leppetrahvide ja kahjude arvestus). Kuna hageja

on ise leppetrahvi vähendanud, ei oma see aga otsustavat tähendust. Pärast tähtaja rikkumist

hageja kostjale leppetrahvi nõuet ega teadet ei esitanud. Samas ei pidanud hageja seda ka

tegema, kuna leppetrahvi nõuet ei pea rikkunud poolele esitama viivitamata, n-ö igaks juhuks,

vaid see tuleb esitada mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

28-08, p 14).

56.2. Mis puudutab kohustuse nõuetekohase täitmise aega, siis hageja väidab, et võttis

kolmandatelt isikutelt (algselt kostjaga sõlmitud lepingus kokku lepitud) paigaldustööd vastu

23.12.2019 (I kd, tl 20). Kostja ei ole tõendanud, et tööd oleksid valminud varem. Käesoleval

juhul tuleb siiski võtta arvesse, et kuigi hageja ei lõpetanud kostjaga lepingut enne 27.12.2019,

on asjas hageja enda esitatud tõendiga tuvastatud, et hageja võttis kostja asemele paigaldustöid

tegema kolmandad isikud (I kd, tl 20). Kuigi kostja ei täitnud enda lepingulisi kohustusi lepingu

tähtajaks 16.09.2019 ja rikkus seega lepingut, ei olnud tal enam pärast seda, kui paigaldustöid

hakkasid teostama kolmandad isikud, võimalik ainuisikuliselt mõjutada tööde lõpptähtaega

hoolimata sellest, et ta jäi osaliselt oma lepingulisi kohustusi edasi täitma. Maakohtu otsuse p-

s 26.3 on tuvastatud, et paigaldustööd moodustasid kostja hinnapakkumise järgi umbes 44%

lepingu maksumusest (I kd, tl 15 pöördel). Mõistliku aja hindamisel VÕS § 159 lg 2 alusel tuleb

arvestada kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), sh täitmise vastuvõtmise aega ja

asjaolusid. Teisalt ei oleks hagejal olnud vaja võtta kostja asemele teisi töövõtjaid, kui kostja

oleks lepingut kohaselt ja tähtaegselt täitnud. Ka ei kasutanud kostja võimalust lepingut

lõpetada, kuigi ta on käesolevas menetluses väitnud, et hageja ise oli vastuvõtuviivituses. Seega

jäi kostja lepingut osaliselt täitma ning muu kokkuleppe puudumisel pidi arvestama, et

leppetrahvi nõue lepingu p 4.2 alusel on samuti jätkuvalt jõus. Ringkonnakohtu hinnangul

puudus kostjal alus eeldada, et hageja seda leppetrahvinõuet ei esita. Ei pruugi olla mõistlik ja

täitmist kiirendav leppetrahvi nõude esitamine enne kohustuse täitmist, kas või juba põhjusel,

2-20-3693

17

et see võib kaasa tuua uue vaidluse (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-

11, p 17). Riigikohus on leidnud ka, et lepingut rikkunud pool ei saa eeldada, et teine

lepingupool kaotab õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata sellest lepingut rikkunud poolele

enne, kui ta lõpetab ühepoolselt lepingu (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

58-15, p 16). Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt 27.12.2019 lepingu p 4.2

alusel leppetrahvi, kuid eeltoodud kaalutlused võivad mõjutada leppetrahvi summat (käesoleva

otsuse alap (v)).

56.3. Leppetrahvi summat võib mõjutada ka see, et lepingu p 4.2 alusel nõutava leppetrahvi

suurus sõltus lepingu hinnangulisest kogumaksumusest, mis pärast seda, kui hageja tellis

paigaldustööd kolmandatelt isikutelt, ei saanud enam kostja jaoks olla samas suuruses, kui

algselt kokku lepitud oli. Paigaldustööd moodustasid kostja hinnapakkumise järgi umbes 44%

lepingu maksumusest (I kd, tl 15 pöördel). Kostja ongi väitnud, et lepingu muutmisel muudeti

ka lepingutasu suurust (tl 33 pöördel). Samas on kõik kostja väited lepingu muutmise kohta

paljasõnalised ja tõendamata, kuna lepingut oleks tulnud muuta kirjalikus vormist (käesoleva

otsuse p 46).

(v)

Leppetrahvi vähendamise nõue

57. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja leiab, et hagejal oli õigus kostjalt lepingu

p 4.2 alusel leppetrahvi nõuda, tuleb vastata kostja leppetrahvi vähendamise nõudele (I kd, tl

33 pöördel).

58. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et alus leppetrahvi vähendamiseks on olemas (käesoleva

otsuse p-d 56.2 ja 56.3), kuid hageja on juba ise asjaomast nõuet piisavalt vähendanud.

Arvestusliku 61 772,93 eurot asemel on hageja lepingu p 4.2 alusel nõudnud kostjalt 33 617,92

eurot, st umbes 45% võrra vähem. Kuna hageja on vähendanud just lepingu p 4.2 alusel esitatud

nõuet, on selle nõude esitamisel seega arvesse võetud, et lepingu hinnanguline kogumaksumus

muutus pärast seda, kui hageja tellis osa kostja poolt tegemisele kuuluvaid töid kolmandatelt

isikutelt.

59. Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et hageja leppetrahvinõue lepingu p 4.4 ja 4.4.2 alusel

jääb rahuldamata ning lepingu p 4.2 alusel nõude esitamisel on hageja ise juba märkimisväärses

ulatuses nõudesummat vähendanud, puudub alus leppetrahvi täiendavaks vähendamiseks VÕS

§ 162 lg 1 alusel.

60. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja leppetrahvinõue tuleb rahuldada

lepingu p 4.2 alusel summas 33 617,92. Muus osas jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

61. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, siis jagab

ringkonnakohus ümber menetluskulude jaotuse maakohtus ja määrab kindlaks menetluskulude

jaotuse ringkonnakohtus (TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1, § 173 lg 1, 3 ja 4).

62. Maakohus jättis mõlema poole menetluskulud nende endi kanda, kuna nii hagi kui ka

vastuhagi jäid rahuldamata (TsMS § 162 lg 4). Kuna kostja apellatsioonkaebust ei esitanud ega

vaidlustanud vastuhagi rahuldamata jätmist ega menetluskulude jaotust ning ka hageja ei

vaidlustanud menetluskulude kostja kanda jätmist, sh vastuhagi osas, siis vastuhagi

rahuldamata jätmise tõttu jäävad vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda. Hagi osalise

rahuldamise tõttu jagab ringkonnakohus poolte hagiga seotud menetluskulud proportsionaalselt

2-20-3693

18

hagi rahuldamise ulatusega. Eelnevast tulenevalt jagab ringkonnakohus maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud järgimiselt.

62.1. Maakohtus kostja vastuhagiga seotud hageja ja kostja menetluskulud jäävad täielikult

kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

62.2. Maakohtus ja ringkonnakohtus hagiga seoses kantud menetluskulud jäävad 64 % ulatuses

kostja kanda ja 36 % ulatuses hageja kanda, kuna hageja hagi rahuldati 64 % ulatuses (hageja

nõude 52 528 eurot asemel mõistab kohus hageja kasuks kostjalt välja 33 617,92 eurot) (TsMS

§ 163 lg 1).

63. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

(TsMS § 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt