2-21-16279/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. jaanuar 2023

Tsiviilasja number

2-21-16279

Tsiviilasi

T.S. hagi V.K. vastu

korteriomandi kasutamise võimaldamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): V.K. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tõnis Kõiv

Vastustaja (hageja): T.S. (hageja) (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia

Ploom

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.K. apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 13. septembri 2022. a

otsus muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

V.K. kanda.

4. Määrata

T.S.

menetluskulude

suuruseks

ringkonnakohtus 480 eurot (käibemaksuta).

5. Mõista V.K.lt T.S. kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 480 eurot (käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.S. (hageja) esitas 18. oktoobril 2021 hagi V.K. (kostja) vastu, paludes kohustada kostjat

täitma 3. detsembril 2008 sõlmitud kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning

kinkelepingu p-i 4.1.1 ning võimaldama hagejal elama asuda korteriomandisse asukohaga

XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid E.K. (surnud), kostja ning hageja 3. detsembril 2008 kinnistu

isikliku kasutusõigusega koormamise ja kinkelepingu, millega E.K. kinkis kostjale

korteriomandi asukohaga XXXXXXX. Ühtlasi seati nii hageja kui ka kinkija kasuks korterile

isiklik kasutusõigus, mis kanti kinnistusraamatusse. Lepingu p-i 4.1. kohaselt on hagejal korteri

tähtajatu isiklik kasutusõigus ühiselt kinkijaga koos sellest tulenevate õigustega. Lepingu p-i

4.1.9. kohaselt kestab isiklik kasutusõigus seni, kuni on elus kas või üks kasutaja ning ühe

kasutaja surma korral kuulub kogu isiklik kasutusõigus üleelanud kasutajale. Kostja hakkas

tegema hagejale takistusi korteriomandi kasutamisel. Hageja sattus 2015. aastal haiglasse ja

peale haiglast väljasaamist ei lastud teda enam korterisse. Hageja asjad jäid korterisse. Hageja

oli sunnitud endale üürima korteri Purde tn 39–5, Tartus.

Hageja esitas hagi kostja vastu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja kahju hüvitamiseks

tsiviilasjas nr 2-16-5693, kuid kuna hageja ei suutnud tõendada, et kostja ei lasknud teda

korterisse sisse ning rikkus hageja õigusi, siis jättis maakohus 19. detsembri 2016. a otsusega

hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on hagejal jätkuvalt õigus kasutada XXXXXX tänava

eluruumi ning hoolduse tekkimise vajadusel majutada sellesse tema eest hoolitsevat isikut.

Hageja soovib jätkuvalt asuda elama XXXXXX korterisse, kuid ta ei pääse korterisse sisse.

Korteri isiklik kasutusõigus kehtib seni, kuni seda pole poolte vahel notariaalselt sõlmitud

lepinguga muudetud või lõpetatud. Pärast E.K. surma on kogu korteri kasutusõigus hagejal ja

ta pole sellest loobunud. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole seoses korteri

kasutamisega, kuid tulemusteta.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja elas koos E.K. vaidlusaluses korteris koos kuni 2.

detsembrini 2015, mil hageja sattus haiglasse. Pärast haiglaravi lõppemist 21. detsembril 2015

ei naasnud hageja korterisse, vaid sõlmis üürilepingu teise korteri osas. Leping on lõppenud,

kuivõrd hageja näitas mujale elama asumisega välja tahet kasutusvaldusest loobuda. Seega ei

saa hagejal enam olla nõuet sõlmitud kasutusvalduse lepingu järgi. Hageja on rikkunud

lepingut, jättes tasumata korteriga seonduvad kulud.

Kostja ei ole lepingut rikkunud ega teinud takistusi eluruumi kasutamiseks. Hageja käitumine

on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kinkija ja kasutuseelise saaja, s.o hageja, olid

tegelikkuses omavahel tülis ja seepärast tuleb tõlgendada lepingut selliselt, et leping kehtis

hageja suhtes kuni kinkijaga kooselu lõpuni või surmani.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. septembri 2022. a otsusega hagi, kohustas kostjat

võimaldama hagejal asuda elama korteriomandisse XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX)

ning täitma 3. detsembril 2008 sõlmitud „Kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning

kinkelepingu“ (Tartu notar Tiina Tombergi notariaalakt ametitoimingute raamatus 2008. a nr

4935) p-i 4.1.1, mille kohaselt on kasutaja õigustatud kasutama elamiseks kogu kinnisasja

oluliseks osaks olevat korterit oma äranägemisel ja elanikele ühiseks kasutamiseks määratud

ruume, sisustusi ja seadmeid. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulu 1650 eurot, s.o riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulu

1350 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et E.K. (surnud 23. oktoobril 2017) ja pooled

sõlmisid

3. detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise ning kinkelepingu, hageja ja

E.K. elasid nimetatud korteris koos kuni 2. detsembrini 2015, mil hageja läks haiglaravile.

Pärast haiglaravi sõlmis hageja 21. detsembril 2015 üürilepingu ning asus elama üürikorterisse.

Vaidlus on selle üle, kas hageja on vabatahtlikult loobunud isiklikust kasutusõigusest ning kas

see, et hageja ei täitnud omapoolselt lepingut omab õiguslikku tähendust.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt,

et isik, kelle kasuks on see seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama

kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 227 lg 1

kohaselt koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja nii, et isikul, kelle kasuks on see

seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-i 1 kohaselt, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

Lepinguga anti hagejale kinkija poolt õigus kasutada kinkija E.K. üleelamisel vaidlusalust

eluruumi ilma igasuguste kitsendusteta. Kui varasemas tsiviilasjas nr 2-16-5693 ei tuvastanud

kohus, et kostja oleks teinud takistusi hagejale eluruumi kasutamisel, siis käesolevas asjas on

leidnud tõendamist vähemalt üks asjaolu takistuse tegemisel, s.o kostja on vahetanud korteri

võtmed. Hageja on esitanud tõenditena pöördumised kostja poole korterisse sissepääsemiseks,

kuid kostja ei ole sellele reageerinud, andes pigem sisendi, et kostja ei kavatsegi oma kohustust

täita ka peale eelmist kohtulahendit. Selles lahendis on kohus selgelt leidnud, et hagejal on

jätkuvalt õigus kasutada XXXXXX tn eluruumi ning hooldamise vajaduse tekkimisel majutada

sellesse 1-toalisesse korterisse tema eest hoolitsevat isikut, kuivõrd E.K. ega ka kostja ei pea

võimalikuks ja neil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust hooldada hagejat. Käesoleval juhul

pole kostja nimetatud asjaolu arvestanud ning on teinud takistusi hagejal korterit kasutada

vastavalt lepingule. See on tõendamist leidnud hageja poolt vande all antud seletusega, mille

kohaselt juba kinkija eluajal hirmutas kostja hagejat, kasutades ära asjaolu, et hageja ja E.K.

olid omavahel tülis. Kostja on meelevaldselt sekkunud hageja ja E.K. privaatellu ning

tõlgendanud asju omakasupüüdlikult. Hageja seletab, et ta pöördus abi saamiseks mitmete

õigusbüroode poole, kuid tulemust ei saavutatud. Kostja eiras kõiki pöördumisi ja kirju. Hageja

seletus asjaolude kohta on eluliselt usutav, kuna seda kinnitavad peale vande all antud seletuse

ka dokumentaalsed tõendid, s.o 28. septembri 2021. a ja 4. oktoobri 2021. a päringud selle

kohta, et hageja soovib asuda korterit reaalselt kasutama ning vajab võtmeid, millele aga

vastuseid ei tulnud. 12. oktoobri 2021. a vastusest hageja kirjale võib välja lugeda, et kostja

hinnangul on hageja ise loobunud korteri kasutamisõigusest juba 2015. detsembris ja kolinud

mujale elama. Maakohus nõustus hagejaga, et vastusest võib järeldada, et kostjal ei plaani

lepingust kinni pidada.

Kostja vastuväited, et kuna hageja on ise lepingut rikkunud, jättes tasumata pika perioodi vältel

korteriga seotud kulud, ei ole praeguses asjas kohased, kuna vaidluse esemeks pole kahju

hüvitamine, vaid kostja poolt lepingu täitmisega seonduv olukord.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hinnates hageja vande all antud seletusi

korterivõtmete väljavahetamise osas, oleks maakohus pidanud arvesse võtma kostja poolt

selgelt väljendatud kinnitust, et korteri ukselukk ei ole vahetatud, ning lugema vastavas osas

hageja vande all antud seletuse ebausaldusväärseks või tegema kostjale ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid. Kohus ei ole kasutanud võimalust läbi viia paikvaatlus, et teha kindlaks

faktiline asjaolu, kas ukselukk on vahetatud.

Hagejal on olemas korteri võti ja seeläbi ka korteri valdus. Kohus viis tsiviilasjas nr 2-16-5693

läbi paikvaatluse ja veendus, et hageja sai 4. oktoobril 2016 enda kätte korterivõtme. Hageja

kinnitas võtme saamist ka 3. augustil 2022 toimunud kohtuistungil. Hageja on kinnitanud, et

sisenes võtmeid kasutades korterisse peale 4. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust. Seega ei

saa olla vaidlust selles, et hagejal on olemas võtmed, mis avavad korterisse juurdepääsuks

vajalikud uksed. Korterivõtmete olemasolu saab pidada korteri valduse olemasoluks. Kohus

tuvastas istungil, et hageja ei ole proovinudki korteriust võtmega avada.

Maakohus on üle kuulanud ühe poole kohtu algatusel, aga mitte teise poole, rikkudes selliselt

TsMS § 7 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on pooled seaduse ja kohtu ees võrdsed.

Maakohus on pidanud hageja hirmutamist kostja poolt ja hageja privaatellu sekkumist

tõendatuks. Maakohus jättis tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-16-5693 paikvaatluse käigus tuvastatu

(kohtuotsuse lk 4 neljas lõik), et hageja ja kinkija suhted ei olnud head, et endiste elukaaslaste

vahel on tekkinud erimeelsused, mis ei võimalda ühes korteris koos elada. Kostja vastupidi

väitis kohtuistungil, et ta kohtles hagejat kui pereliiget. Hageja väide, et ta kardab kostjat, ei ole

eluliselt usutav.

Kostja kinnitas 12. oktoobri 2021. a e-kirjale vastuses ja kinnitab jätkuvalt, et ei ole teinud

hagejale takistusi korteri kasutamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Asjaolu, et kostja vahetas välja korteri luku, seega muutusid korteri võtmed ja hageja ei saanud

korterisse siseneda, tõendavad hageja vande all antud ütlused, s.o tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes.

Asjaolu, et kostja ei võimaldanud hagejal korterit kasutada, tõendab ka hageja esindaja ja kostja

kirjavahetus.

Kostja apellatsioonkaebuse väide poolte ebavõrdse kohtlemise kohta tuleb jätta tähelepanuta.

TsMS § 2681 kohaselt võib kohus poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui

vastaspool sellega ei nõustu. Seega oligi kohtul ainus võimalus hageja vande all üle kuulata

TsMS § 2681 alusel. Kostjat esindas kohtuistungil juriidiliste teadmistega esindaja. Kostja ei

esitanud vastuväidet kohtu tegevusele hageja vande all üle kuulata (TsMS § 333 lg 1 ja 2) ja ei

taotlenud enda vande all ülekuulamist.

Tsiviilasjas nr 2-16-5693 tuvastati asjaolud kuni ajani, mil kohtunik käis koos hagejaga korteris,

mille käigus anti hagejale kohtu abiga korterivõti. Praeguses tsiviilasjas aga selgitas hageja

olukorda peale seda sündmust. Hageja selgitas kohtuistungil vande all, et peale võtmete saamist

läks ta korterisse, et hakata seal elama, elukaaslane kutsus kohale kostja, kes tuli hagejale kätega

kallale. Kostja tegi hagejal korterisse elamaasumise võimatuks. Kui kostja oleks kohelnud

hagejat kui pereliiget, ei oleks ta teinud hagejale takistusi korterisse elama asumiseks ja oleks

võimaldanud hagejale korterisse elama asuda, kui hageja esindaja kostja poole selle sooviga

pöördus. Hageja esindaja ja kostja kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja ei kavatsegi hagejat

korterisse elama asuda lasta. Hageja ei ole loobunud korterisse elama asumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

menetluskulud kostja kanda.

7. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hageja, kostja ja E.K. sõlmisid

3. detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõiguse koormamise ning kinkelepingu, mille p-i

4.1.1. järgi on hageja õigustatud kasutama elamiseks kogu kinnisasja oluliseks osaks olevat

korterit asukohaga XXXXXX, Tartu vastavalt oma äranägemisele ning kokkuleppel kinnisasja

omanikuga (tl 8). Hageja on õigustatud kasutama ka elanikele ühiseks kasutamiseks määratud

ruume, sisustust ja seadmeid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et piiratud kinnisasjaõigus on kehtiv

ning kantud kinnistusraamatusse (tl 15). Kostja on korteriomandi omanik.

8. AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle

kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja

suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 228 järgi

kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele kasutusvalduse vastavaid sätteid, kui isiklik

kasutusõigus on seotud valdamisega.

Kui isiklik kasutusõigus antakse mitmele isikule ühiselt, tähendabki see seda, et igaühel neist on

õigus nõuda asja valdamist ja kasutamist. Lepingu p 4.1.9. sätestab, et isiklik kasutusõigus

kestab seni, kuni on elus kas või üks kasutaja. Ühe kasutaja surma korral kuulub kogu isiklik

kasutusõigus üleelanud kasutajale. Kinkija ja teine kasutaja E.K. on surnud. Seega kuulub

hagejale üksinda isiklik kasutusõigus ning tal on lepingu p-st 4.1.6. tulenevalt õigus majutada

kinnistul paiknevasse elamusse isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks.

Kasutusvalduse sätetest tulenevalt võib kasutusvaldaja esitada täitmisnõude ning nõuda

kinnisasja omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse teostamist takistava

tegevuse lõpetamist (AÕS § 214 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1). Hageja väitel takistab kostja hagejal

isiklikku kasutusõigust teostada, kostja vahetas ukse luku ega andnud hagejale uusi võtmeid.

Kostja vaidles hagile vastu väites, et hageja saab oma õigusi teostada ning hageja on ise

loobunud isiklikust kasutusõigusest.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on rikkunud

kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1).

Hageja taotles enda vande all ülekuulamist. Kostja vaidles taotlusele vastu. Maakohus kuulas

hageja vande all ära TsMS § 2681 alusel. Menetlusosalise vande all antud ütlus on tõend TsMS

§ 229 lg 2 tähenduses. Seega luges maakohus õigesti hageja vande alla antud ütlustega

tõendatuks, et kostja on teinud takistusi hageja isikliku kasutusõiguse teostamiseks, sh

vahetanud ukse luku pärast tsiviilasja nr 2-16-5693 raames toimunud paikvaatlust ning

paikvaatlusel hagejale võtmete üleandmist. Hageja väitel ei ole ta proovinud paikvaatlusel

üleantud võtmega ust avada (tl 113).

Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja kinnitanud, et sisenes võtmeid

kasutades korterisse peale 4. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust. 3. augusti 2022. a

protokollist nähtub, et hageja on korduvalt kinnitanud, et ta korterisse sisse ei saanud (tl 111–

112). Hageja küll kinnitas, et ta käis vaidlusaluses korteris pärast oktoobris 2016 paikvaatluse

teostamist ning sai sisse, kuid hageja ütlustest ei tulene, et ta oleks saanud sisse temal olnud

võtmega. Hageja kinnitusel olid tol hetkel korteris hageja endine elukaaslane ja korterisse tuli

ka kostja (tl 113).

Maakohus ei ole poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Kostja ei ole enda vande all ülekuulamist

taotlenud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet kohtu tegevuse peale hageja vande all

ülekuulamisel (TsMS § 333 lg 2). Seega ei ole kostjal apellatsiooniastmes enam õigust tugineda

asjaolule, et maakohus oleks pidanud ka teda vande all üle kuulama.

10. Lisaks on hageja kostjale saadetud e-kirjadega tõendanud, et ta on isikliku kasutusõiguse

teostamise teemal kostja poole pöördunud sügisel 2021 (tl 22–24). Kostja ei vaielnud vastu

maakohtu poolt tuvastatule, et ta ei ole hageja esindaja 28. septembri 2021. a ega 4. oktoobri

2021. a e-kirjadele reageerinud. Kostja väidab 12. oktoobri 2021. a e-kirjas, et ta ei ole hagejale

takistusi teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hageja seisukohaga, et kostja

12. oktoobri 2021. a vastusest saab vähemalt kaudselt tuletada, et kostja ei kavatse lepingut täita

(tl 25), sest kostja väitel on hageja ise loobunud eluruumi kasutamisest. Seda kinnitavad ka

kostja maakohtus esitatud seisukohad isikliku kasutusõiguse lõppemise kohta.

Maakohus luges seega õigesti tõendatuks, et kostja takistab hagejal isikliku kasutusõiguse

teostamist ning hagejal on seetõttu õigus esitada täitmisnõue ning nõuda kostjalt kui kinnisasja

omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse (isikliku kasutusõiguse)

teostamist takistava tegevuse lõpetamist.

11. Juhul, kui kostja hinnangul oli hageja ise loobunud kasutusõiguse teostamisest, oli

kostjal õigus nõuda kasutusõiguse lõpetamist AÕS § 212 lg 2 p 1 koosmõjus AÕS §-ga 228.

Kostja oli hageja vastu esitanud vastuhagi, s.h AÕS § 212 lg 2 p 1 järgse nõusoleku saamiseks.

Kostja teatas kohtule 30. märtsil 2022, et ei soovi vastuhagi menetlemist (tl 86) ning maakohus

jättis vastuhagi 14. aprilli 2022. a määrusega menetlusse võtmata (tl 95–97).

12. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist

suurust. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise

esindaja tasu kokku 600 eurot 4 töötunni eest. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu,

leides, et menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega ning esindaja tunnitasu on

ülepaisutatud.

Ringkonnakohus andis 7. detsembri 2022. a määrusega pooltele tähtaja kuni 9. jaanuarini 2023

menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 11. jaanuaril

2023, seega hilinenult. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub käesoleval juhul TsMS § 331 lg 1,

mille kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS

§-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb

kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse

lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. TsMS §

331 lg 1 sätestab tsiviilkohtumenetluse üldreegel hilinenult esitatud avalduste esitamise tähtaja

osas ning see kohaldub ka menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja suhtes.

TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

11. jaanuaril 2023 esitatud menetluskulude nimekirja hilinenud esitamine ei põhjustanud asja

lahendamise viibimist. Kostjale olid hageja menetluskulud ettenähtavad, kuivõrd hagejat

esindas lepinguline esindaja. Kostjale anti võimalus hageja menetluskulude nimekirja osas

seisukoha esitamiseks, mida kostja ka tegi.

Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja

mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt

tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute

tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja

mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324,

p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja

mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega,

vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse

kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu 4 tundi mõistlik. Ekslik on

kostja väide, et kostja seisukohtade analüüs 9. jaanuaril 2023 on tehtud kohtu keeldu rikkudes.

Ringkonnakohus määras pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks märkides, et kohus väljastab

tähtpäevaks esitatud seisukohad vastaspoolele teadmiseks, vastuväiteid ega täiendusi nendele

esitada ei saa. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt taotleb hageja menetluskulu

väljamõistmist kostja 9. jaanuari 2023. a seisukohtadega tutvumise eest, mitte nendele vastuse

koostamise eest. Seega ei ole nimetatud tegevus vastuolus ringkonnakohtu 7. detsembri 2022.

a määrusega.

Ringkonnakohus nõustub aga kostja vastuväitega, et mõistlikuks hageja esindaja tunnitasuks

tuleb praegusel juhul pidada 120 eurot (käibemaksuta). Ka maakohus pidas mõistlikuks ja

põhjendatud hageja esindaja tunnitasuks 120 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust selles osas

vaidlustanud. Hageja esindaja tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta on põhjendamatult kõrge,

kuna see ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindajaks ei ole

advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et juristide osutatud õigusteenuse põhjendatud

tunnitasu on üldjuhul 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad

juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on

ringkonnakohtu arvates hageja esindaja põhjendatud tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta).

Hageja 11. jaanuari 2023. a menetluskulude nimekirjas ei ole märgitud, kas menetluskulud on

käibemaksuga või ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Kuivõrd hageja taotles maakohtus

menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta (tl 117) ning ringkonnakohus kontrollis, et

hageja

esindaja

büroo,

kelle

kaudu

esindaja

tegutseb,

ei

ole

registreeritud

käibemaksukohustuslasena, mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulud välja ilma

käibemaksuta. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtumenetluses

480 eurot (käibemaksuta) (4*120).

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke