2-21-16454/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-16454

Kohtuasi

X hagi W ja Z vastu elatise vähendamise nõudes

X hagi Q vastu elatise vähendamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. detsembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X apellatsioonkaebuse hind W vastu 499,32 eurot

X apellatsioonkaebuse hind Z vastu 499,32 eurot

X apellatsioonkaebuse hind Q vastu 1507,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Janek Ranniste

Kostja W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Z (isikukood XXXXXXXXXXX)

W ja Z seaduslik esindaja F, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja Ü

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-21-16454 tehtud Harju Maakohtu

16. detsembri 2022. a otsuse peale menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 16. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-16454 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni punkti 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 20. oktoobril 2021 Harju Maakohtule W (kostja I) ja Z (kostja II) vastu hagi

elatise vähendamise nõudes (tsiviilasi nr 2-21-16454). Hageja esitas 9. detsembril 2021 Harju

Maakohtule Q (kostja III) vastu hagi elatise vähendamise nõudes (tsiviilasi nr 2-21-19302).

Harju Maakohus liitis 26. augusti 2022. a määrusega tsiviilasjad ühte menetlusse ning jätkas

menetlust tsiviilasja nr 2-21-16454 all.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-

19-111204 hagejalt kostjate I ja II kasuks välja elatis 180 eurot kuus alates 1. novembrist 2019,

kuid mitte vähem kui 2/6 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, kuni

kostjate I ja II täisealiseks saamiseni. Harju Maakohtu 15. novembri 2019. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-19-108514 mõisteti hagejalt kostja III kasuks välja alates 16. novembrist 2019

kuni kostja III täisealiseks saamiseni elatis summas, mis vastab igakordsele perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määrale. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-11670 määrati muuhulgas kindlaks hageja suhtluskord

kostjatega I ja II. Selle kohaselt saavad kostjad I ja II olla hagejaga koos kuus ööpäeva kuus.

Lisaks veel kuus nädalat aastas koolivaheaegadel, kokku seega umbes 10 päeva kuus.

Pärast elatise välja mõistmise otsuseid on hageja sissetulek töövõime vähenemise tõttu

langenud. Hageja saab alates 2021. a aprillist töövõimetoetust ca 258 eurot kuus. Hageja on

müünud oma vara, lisaks on hageja perre sündinud 2020. a sügisel veel üks laps. Hageja

hinnangul on kostjate tegelikud kulud vähenenud. Elatise vähendamine on põhjendatud ka

seetõttu, et kostjatele makstakse peretoetust, samuti maksab kostjate I ja II seaduslikule

esindajale toetust eeskosteasutus. Elatise vähendamisel tuleks arvestada ka kostjate I ja II

ülalpidamiseks tehtud kulutustelt saadavat tulumaksutagastust. Kostja III seadusliku esindaja

sissetulek on kordades suurem kui hageja oma. Hageja palus vähendada elatist null euroni kuus.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu. Kostjate vajadused ei ole vähenenud, vaid on kostjate

kasvades hoopis suurenenud. Hageja on end ise varatuks muutnud, et vältida kostjatele elatise

maksmist.

3. Kostja III vaidles hagile vastu. Kostja III vajadused ei ole vähenenud. Kostja III õpib alates

2021. a sügisest Tallinnas XXX keskkoolis. Kostja III kodukohas gümnaasiumi ei ole, mistõttu

on kodust eemale õppima minek kostja III kulusid suurendanud. Kostja III kuludele on

lisandunud üürimaksed ja kommunaalkulud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 16. detsembri 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi

kostjate vastu osaliselt. Maakohus muutis Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-19-111204 väljamõistetud elatise suurust ning vähendas 12. aprillist 2022 kuni

11. aprillini 2023 hagejalt kostjate I ja II kasuks väljamõistetud elatise suurust 124,52 euroni.

Samuti muutis maakohus Harju Maakohtu 15. novembri 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-

108514 väljamõistetud elatise suurust ning vähendas alates 12. aprillist 2022 kuni 11. aprillini

2023 hagejalt kostja III kasuks väljamõistetud elatise suurust 124,52 euroni kuus.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab elatise suuruse muutmise üle otsustades kohus

võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul

tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad.

Maakohus analüüsis kostjate I ja II kulusid ning tuginedes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors’i läbi viidud uuringule ning

Statistikaameti andmetele, leidis, et kostja I põhjendatud igakuised vajadused on 486,92 eurot

ning kostja II omad 482,20 eurot. Nõude osas kostja III vastu leidis maakohus, et hageja ei ole

välja toonud asjaolusid, miks kostja III vajadused peaksid olema vähenenud. Maakohus leidis,

et elatisabi ei ole peretoetus ega lastetoetus, vaid riigipoolne hageja täitmata kohustuse osaline

hüvitamine. Ka ei ole peretoetuseks kostja III emale makstud raske majandusliku olukorra

toetus.

Kuna hageja kostjaga III regulaarselt aega ei veeda, siis puudub alus elatise vähendamiseks

PKS § 101 lg 6 alusel. Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-

111204 kostjate I ja II kasuks välja mõistetud elatise osas on juba vahetult antavat ülalpidamist

arvesse võetud.

Maakohus leidis, et kuivõrd hageja oma nooremale lapsele rahaliselt ülalpidamist ei anna, siis

pole antud alusel elatiste vähendamine põhjendatud. Samuti leidis maakohus, et elatiste

vähendamine null euroni tulenevalt hageja majanduslikust olukorrast ei ole põhjendatud.

Asjaolu, et teatud ajavahemikul hageja ei töötanud, ei ole aluseks alaealisele lapsele

ülalpidamise andmata jätmiseks. Maakohus leidis, et kuivõrd hagejal on tuvastatud täielikult

puuduv töövõime üksnes ajavahemikul 12. aprill 2022 kuni 11. aprill 2023, siis saab

põhjendatuks pidada elatiste vähendamist üksnes antud ajavahemikul. Kohtul puudub alus

arvata, et hageja täielik töövõime kaotus on püsiv ja hageja pole enam kunagi võimeline

töötama.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi elatise vähendamise nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta poolte

endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus vastuolus kehtiva perekonnaseaduse

sätetega. Maakohus on poolte esitatud tõendeid hinnates jõudnud ebaõigetele järeldusetele ja

jätnud kehtiva PKS § 101 lg 1 osaliselt (kohati ka täielikult) kohaldamata.

Ka ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuna Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a

otsusest nähtuvalt on kohus elatise väljamõistmisel hageja ning kostjate I ja II suhtluskorda juba

arvesse võtnud, ei ole alust elatise vähendamiseks kehtiva PKS § 101 lg 6 alusel. Lisaks ei ole

maakohus vaidlustatud otsuses arvestanud kostjate I ja II vanusevahega ning jätnud

põhjendamatult kohaldamata kehtiva PKS § 101 lg 7.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid kostjate kulude kohta ning jätnud hageja väited

kostjate vajaduste vähenemise kohta arvestamata. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses

arvestanud, et kostjad I ja II viibivad 10 päeva kuus hageja juures, mil hageja kannab nende

kulud. Ka tulnuks maakohtul elatise vähendamisel arvestada hageja noorima lapsega.

Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata, et hagejal on raske haigus, mis kohtule esitatud

tõendite kohaselt on olnud järjest süvenev. Maakohus on jätnud hagejale temale makstavast

puudetoetusest isiklikuks kasutamiseks vaid 124,52 eurot. Maakohus ei ole arvestanud, et

rahuldamata jäänud osas on varasema kohtuotsustega kostjatele välja mõistetud elatised

suuremad, kui seadusjärgne elatis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse

väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral

täitnud ning rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti

menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab

hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

8. Praegusel juhul on hageja esitanud hagid elatise vähendamiseks 20. oktoobril 2021 ja

9. detsembril 2021. 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus

alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Seega muutusid kohtumenetluse käigus asjas

kohaldatavad perekonnaseaduse sätted. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 210 lg-st 2

tulenevalt saab kohus mõista kuni 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuari 2022

kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb varasemaid sätteid

kohaldada ka elatise suuruse muutmisel elatisenõuete osas kuni 31. detsembrini 2021. a (vt

Riigikohtu 30. novembri 2022. otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571, p 11).

9. Maakohus on hageja elatise vähendamise nõude lahendamisel viidanud nii TsMS § 459 lg-

le 1 kui ka PKS §-le 217² (vt maakohtu otsuse p 6). Vaidlust lahendades on maakohus lähtunud

üksnes TsMS § 459 lg-st 1 ning võtnud aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja hinnanud, kas

need on muutunud (vt maakohtu otsuse p 7). Seda sätet on kohane kohaldada elatisenõuete

vähendamise osas kuni 31. detsembrini 2021. a. Alates 1. jaanuarist 2022 tulnuks maakohtul

vaidlust lahendades lähtuda PKS § 217² lg-st 2, mille kohaselt, kui kohustatud vanem või laps

ei nõustu PKS § 217² lg-s 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse

muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.

10. Samuti tuli maakohtul pooltele muutunud õiguslikku olukorda selgitada. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole maakohus seda aga teinud. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei ole

TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus

kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat

perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Kohus peab juhtima poolte

tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud, selgitama pooltele sellega

kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral nõuet

täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada. Muutunud materiaalõiguse

tõttu nõude täpsustamine on käsitatav nõude suurendamise või vähendamisena, mis ei ole

TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine (vt Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas

nr 2-19-19160/42, p-d 13, 13.1 ja 13.2.).

11. PKS § 2172 lg 1 kohaselt, kui enne 2022. a 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on

vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatisraha

miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. a

1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.

PKS § 2172 lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes

nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse,

tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.

Eelnevast tulenevalt ei pea vanem, kes esitab 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse

muudatuste alusel elatise vähendamise nõude, tõendama, et elatise väljamõistmise aluseks

olevad asjaolud on muutunud (TsMS § 459 lg 1), vaid ta võib tugineda uutele

perekonnaseaduse sätetele, mille alusel PKS § 101 alusel arvutatav elatis oleks väiksem.

12. Käesolevas asjas on hageja palunud alates hagide esitamisest vähendada kostjate kasuks

varasemate kohtuotsustega välja mõistetud elatist null euroni. Seoses materiaalõiguse

muutumisega maakohtu menetluse kestel, selgitab kolleegium siinkohal järgmist.

12.1. Enne 1. jaanuari 2022. a kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse

summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seejuures tuli kuni

31. detsembrini 2021. a kehtinud perekonnaseaduse järgi elatise väljamõistmisel alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-

s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus

või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuva põhjuse olemasolu

peab tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

118651/31, p 10).

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul

tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad

(Riigikohtu 20. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17, p 9).

12.2. Alates 1. jaanuarist 2022. a kehtima hakanud perekonnaseaduse kohaselt enam ühtset

miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib

olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise

enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust.

Mõlema kohtulahendi puhul on hagejalt välja mõistetud elatised seotud Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammääraga, mistõttu need iga-aastaselt tõusevad. Kuna hageja nõuab

elatise vähendamist alla PKS § 2172 lg-s 1 sätestatud määra, tuleb tema nõue pärast

31. detsembrit 2021. a lugeda PKS § 2172 lg-st 2 tulenevaks nõudeks vähendada PKS § 2172

lg-st 1 tulenevat elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022. Kuivõrd hageja on nõudnud elatise

vähendamist null euroni, siis peab kohus hindama, kas on PKS § 102 lg 2 järgi alust vähendada

hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud elatist alla PKS § 101 lg-s 3 sätestatud baassumma (vt

ka Riigikohtu 30. novembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571/52, p 15). Mõjuvale

põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva põhjuse

aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 15.2). Kostjad aga peavad tõendama, et PKS § 101 lg-s 3

sätestatud baassummat (mis on väiksem PKS § 2172 lg-st 1 tulenevast elatise suurusest) tuleb,

kohaldades PKS § 101 ja § 102, suurendada kuni PKS § 2172 lg-s 1 sätestatud suuruseni (vt

Riigikohtu 30. novembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9571/52, p 16).

12.3. Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud kostjate I ja II osas varasema

kohtuotsusega kindlaks määratud suhtluskorra arvestamata jätmist (PKS § 101 lg 6). Maakohus

on vaidlustatud otsuse p-s 23 asunud seisukohale, et Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a

otsusest nähtuvalt on kohus elatise väljamõistmisel suhtluskorda juba arvesse võtnud.

Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures

aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Riigikohtu varasema praktika järgi

sai kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni

viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102

lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu

7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10). Selles osas tõlgendatakse

kehtivat materiaalõigust erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Kehtiva

PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendab aga kohustatud vanema juures viibimise aeg juhul, kui see

on aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, PKS § 101 alusel arvutatud

elatise ehk miinimumelatise enda suurust proportsionaalselt (vt Riigikohtu 22. juuni 2022. a

otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 14.6).

Eelnevast tulenevalt ei oma alates 1. jaanuarist 2022 tähtsust, kas varasemas kohtuotsuses on

elatise väljamõistmisel suhtluskorda juba arvestatud. Kuna kostjate I ja II osas on kohtu poolt

kindlaks määratud suhtluskord, tuli seda tulenevalt kehtivast PKS § 101 lg-st 6 arvesse võtta.

12.4. Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud kostjate I ja II osas vanusevahe

arvestamata jätmist (kehtiva PKS § 101 lg 7). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus

käsitlenud hageja väidet seonduvalt kostjate I ja II vanusevahega.

Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma

sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti

esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste

puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Seejuures tuleb ka selles osas kehtivat

materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu

varasema praktika järgi ei arvestatud mastaabisäästu automaatselt, kuid seda võidi arvesse võtta

mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja sellele tugines ning elatise

vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud

perekonnaseaduse muudatuste kohaselt, sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, on

elatis PKS § 101 lg 7 kohaselt väiksem juhul, kui kostja peab tasuma elatist sama pere mitmele

lapsele, v.a juhul, kui tegemist on mitmikega või kui laste vanusevahe on suurem kui kolm

aastat (vt Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 14.4).

Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel elatise vähendamisel arvestada ka kostjate I ja

II vanusevahega.

13. Eelnevast tulenevalt on maakohus olulises ulatuses rikkunud selgitamiskohustust ning ka

kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus juhtima poolte

tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud ning selgitama pooltele

sellega kaasnevat menetluslikku olukorda. Seejärel peab kohus selgitama pooltele erinevate

redaktsioonide tõlgendamist ja tõendamiskoormist ning andma võimaluse vajaduse korral

esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid.

14. Kolleegium selgitab, et TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti

menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.

Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus tühistada ning

ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomiat

silmas pidades vajadus teise poole seisukohta küsida.

15. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)