2-15-19357/98 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-19357

Tsiviilasi

Gennadi Mihelsoni hagi Sergei Bindese pankrotihalduri

Martin Krupi vastu nõude tunnustamiseks Sergei

Bindese pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3195 eurot 58 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei

Bindese

pankrotihalduri

Martin

Krupi

apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Sergei Bindese pankrotihaldur Martin

Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Vastustaja

(hageja)

Gennadi

Mihelson

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. mai 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis

menetluskulud pankrotihaldur Martin Krupi kanda ja teha selle asemel uus otsus,

millega jätta menetluskulud Sergei Bindese (pankrotis) kanda pankrotivara arvel.

Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada Sergei Bindese pankrotihalduri Martin Krupi apellatsioonkaebus

osaliselt.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1.Tunnustada Gennadi Mihelsoni II rahuldamisjärgu 3159 euro 58 sendi suurust

nõuet Sergei Bindese (isikukood XXXXXXXXXXXX) pankrotimenetluses.

3.2. Jätta Gennadi Mihelsoni menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus Sergei

Bindese (pankrotis) kanda pankrotivara arvel.

3.3. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi määrusega

pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Gennadi Mihelson (hageja) esitas 23. detsembril 2015 Sergei Bindese (võlgnik)

pankrotihalduri Martin Krupi (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada teises

rahuldamisjärgus 3195 euro 58 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus

ka ennistada hagi esitamise tähtaja.

2. Kostja palus jätta hagi menetlusse võtmata, kuna tähtaja ennistamiseks ei ole mõjuvat

põhjust.

3. Viru Maakohus jättis 27. juuli 2016. a määrusega tähtaja ennistamata ja keeldus hagi

menetlusse võtmisest.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada, hagi esitamise tähtaja ennistada ja hagi menetlusse võtta.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse ja saatis

asja hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtusse.

6. Viru Maakohus võttis 16. novembri 2016. a määrusega hagi menetlusse.

7. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Viru Maakohtu 20. veebruari 2008. a määrusega välja

võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati Martin Krupp. Võlausaldaja D. Geraškin esitas

nõudeavalduse ja nõuet tõendavad dokumendid ning palus tunnustada oma sissenõutavaks

muutunud 3195 euro 58 sendi suurust nõuet teises rahuldamisjärgus. Pankrotihaldur kontrollis

võlausaldaja nõude põhjendatust. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 4. juulil 2008 ja seal

tunnustati D. Geraškini nõuet. 1. novembril 2013 loovutas D. Geraškin selle nõude hagejale.

Nõude loovutamisest teatati ka pankrotihaldurile.

7. mail 2015 avaldas pankrotihaldur teate, et 26. mail 2015 toimub võlausaldajate üldkoosolek,

mille päevakorras on eelnimetatud nõude uuesti läbivaatamine. Nõude uuel läbivaatamisel

vaidlustas nõude üksnes pankrotihaldur. Tõenäoliselt oli tema eesmärk maksta hagejale kätte

selle eest, et hageja algatas pankrotihalduri suhtes järelevalvemenetluse ja selle tulemusel

määrati haldurile rahatrahv. PankrS § 106 lg 2 järgi võib juba tunnustatud nõude uuesti läbi

vaadata, kui nõue rajaneb võltsitud andmetel. Hageja ei ole saanud pankrotihaldurilt mingit

teavet, et nõue võiks põhineda võltsitud andmetel.

Kostja väited, et hagejal ei ole nõuet, ei ole õiged. Nõude algne omanik D. Geraškin esitas enne

4. juuli 2008. a nõuete kaitsmise koosolekut õigel ajal pankrotihaldurile nõudeavalduse koos

nõuet tõendava 15. detsembri 2006. a kirjaliku võlatunnistuse originaaliga, mis tõendas

nõudeavalduse sisu, nõude alust ja suurust. Haldur kontrollis nõuet. Võlgnik ei esitanud nõudele

vastuväidet. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustati seitsmest nõudest viis, vaidlustamata jäid

vaid D. Geraškini ja SEB Liising AS-i nõuded. Haldur ei ole tõendanud, et nõue põhineb

võltsitud andmetel. Andmete võltsitust peab tõendama see, kes nõuet vaidlustab. Võlatunnistus

ei olnud võltsitud ja nõue on ka tegelikult olemas. Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a

vastusest kohtunõudele nähtub, et D. Geraškinil oli sissetulek, mille arvel oli võimalik

võlgnikule laenu anda.

Võlgnik ja D. Geraškin saatsid 13. juulil 2017 hagejale kirjaliku kinnituse võlatunnistuse kohta,

millega nad tõendasid kirjalikult võla olemasolu. D. Geraškin loovutas nõude võlgniku

teadmisel 1. novembril 2013. a hagejale ja teatas loovutamisest haldurile. Haldur ei esitanud

sellele vastuväiteid. Hagejat on pankrotimenetluses käsitatud võlausaldajana.

8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja peab tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue. Viru Maakohtus tsiviilasjas nr 2-08-1069

5. novembril 2014 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et võlgnik kinnitas vande all, et

võlausaldajad hakkasid alles pärast pankrotiavalduse esitamist välja ilmuma ja et tegelikult ei

ole ta kellelegi võlgu. Nõude aluseks olevast võlatunnistusest ei nähtu nõude alus. D. Geraškinil

ei ole kunagi olnud võlasuhet võlgnikuga. Nõue on pankrotimenetluse jaoks tekitatud. Eluliselt

ei ole usutav, et võlgnik, kes tegeles 2006. a aktiivselt äriga, oleks sel ajal vajanud 50 000 krooni

suurust laenu. Lisaks ei olnud D. Geraškinil sel ajal nii palju raha, et seda võlgnikule laenata.

Hageja ei ole ka tõendanud, et ta oleks nõude D. Geraškinilt omandanud. 1. novembri 2013. a

nõude loovutamise teatisel on võltsitud allkiri.

Kostja selgitas, et pankrotihalduri valduses on originaalallkirjadega D. Geraškini esitatud 14.

märtsi 2018. a nõudeavaldus ning venekeelne 15. detsembri 2016. a võlatunnistus, mille on

allkirjastanud võlgnik. Nõude loovutamise teade on halduril vaid koopiana ja

originaaldokumenti haldurile esitatud ei ole. Nõude loovutamise lepingut ei ole kostja isegi

näinud. Kostja esitas kohtule D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnituse, et ta ei ole nõuet kunagi

hagejale loovutanud ning et ta on oma nõudest juba 1. novembril 2013 kogu ulatuses loobunud,

millest ta on ka hagejale teatanud. Nõude loovutamise teate edastas haldurile hageja, kuid selle

oleks pidanud saatma algne võlausaldaja.

Kostja esitas kohtule ka D. Geraškini ja võlgniku digitaalselt allkirjastatud kinnituskirja. Ka

selles kinnitas D. Geraškin, et ta ei ole kunagi loovutanud oma nõuet võlgniku vastu hagejale

ega kellelegi teisele, ei ole allkirjastanud ühtegi nõude loovutamise lepingut ning samuti ei ole

talle selle nõude eest tasutud. Samuti kinnitas D. Geraškin, et ta loobus 1. novembril 2013

sellest nõudest kogu ulatuses ja on sellest ka hagejale teatanud. Seega ei saa hagejal olla nõuet,

mille tunnustamist ta taotleb.

MAAKOHTU LAHEND

9. Viru Maakohus rahuldas 30. mai 2022. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 3159 euro 58

sendi suurust teise rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hagejal on võlgniku vastu vaidluse all

olev nõue. Kostja on selle nõude kohta esitanud kohtule erinevaid seisukohti. Vastuses

hagiavaldusele märgib kostja, et võlgnik ei mäleta sellist nõuet ega seda, et ta oleks kellelegi

võlgu. Samas on hageja tõendanud, et 4. juuli 2008. a nõuete tunnustamise koosolekule esitati

seitse erinevat nõuet ja hageja nõuet tunnustati. Hiljem on hagejat käsitatud võlausaldajana ja

alles 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtub, et pankrotihaldur on

vaidlustanud hageja nõude põhjusel, et see põhineb võltsitud andmetel.

Edasises menetluses on kostja nõustunud, et D. Geraškinil oli nõue võlgniku

pankrotimenetluses. Ta on esitanud selle kohta D. Geraškini kirjaliku kinnituse ning

nõudeavalduse ja võlatunnistuse originaalid. Neid dokumente esitades muutis kostja oma

vastuväiteid ja leiab, et D. Geraškinil oli küll nõue, aga ta ei ole seda hagejale loovutanud ning

lisaks on ta sellest 1. novembril 2013 loobunud ja nõue on lõppenud. Kostja on esitanud ka D.

Geraškini ja võlgniku kirjaliku kinnituse, milles D. Geraškin teatab, et ta ei ole oma nõuet mitte

kellelegi loovutanud ning et ta on 1. novembril 2013 nõudest loobunud ja sellest ka hagejale

teatanud. Võlgnik omakorda kinnitab selles dokumendis, et tema ei tea loovutusest ja et kuna

D. Geraškin on oma nõudest loobunud, siis ei saa nõue olla hagejale loovutatud.

Maakohus asus seisukohale, et D. Geraškini 5. juuni 2018. a kirjalik kinnitus ning D. Geraškini

ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühine kirjalik kinnitus ei ole usaldusväärsed tõendid, kuna need

on koostatud hiljem kui hageja esitatud D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kirjalik

kinnitus hagejale. Viimati nimetatu kinnitab vastupidiselt kostja tõendile, et vaidlusalune võlg

on olemas ja et D. Geraškin on 1. novembril 2013 võlgniku teadmisel loovutanud oma nõude

hagejale, teavitades sellest kohe ka pankrotihaldurit. Võlga keegi tasunud ei ole ning põhivõlg

oli 10. juuli 2017. a kinnituse koostamise seisuga 3195 eurot 58 senti. Maakohus luges

eelnimetatud kinnituse usaldusväärseks tõendiks ka seetõttu, et see on kooskõlas teiste

tõenditega. Seda, et nõue oleks pärast 10. juulit 2017 lõppenud, ei ole kostja muude tõenditega

tõendanud. Kostja ei ole ka tõendanud, et võlatunnistuses märgitud kohustus oleks täidetud.

Nõude aluseks oli 15. detsembri 2006. a deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik tunnistas

D. Geraškinilt saadud 50 000 kroonist võlga, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 31. detsember

2007.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et nõuet ei ole hagejale loovutatud ja et D. Geraškin oli

nõudest juba enne loobunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse loovutamine võlgniku

suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja on 1. novembri 2013. a nõude loovutamise

lepinguga tõendanud, et nõue loovutati hagejale. 1. novembril 2013 teatas D. Geraškin kostjale,

et nõue on loovutatud hagejale. Seega on loovutus kehtiv. Kostja väited ega tõendid ei lükka

seda ümber.

Kostja väitel on nõude loovutamise dokumendid võltsitud, sest võlausaldaja D. Geraškin on

kirjalikult kinnitanud, et ta ei ole kunagi vaidlusalust nõuet hagejale loovutanud ega nõude

loovutamise lepingule alla kirjutanud ning et ta on nõudest kogu ulatuses loobunud.

Maakohus luges kostja esitatud D. Geraškini ja võlgniku kirjalikud kinnitused

ebausaldusväärseteks tõenditeks. Hageja on nõude loovutamise tõendanud nõude loovutamise

lepinguga, millele on alla kirjutanud D. Geraškin kui loovutaja. Ka nõude loovutamise teatele

on alla kirjutanud D. Geraškin ning teade on edastatud kostjale. Kostja on väitnud, et ta on

koopia saanud. Vaatamata kohtu nõudele ei esitanud pooled kohtule nõude loovutamise lepingu

originaali ja seega lähtus maakohus nõude loovutamise lepingu koopiast. Kostja ei ole esitanud

muid tõendeid, et nõude loovutamise leping oleks võltsitud või et nõude loovutamisest ei oleks

pankrotihaldurile kui võlgniku esindajale teatatud.

Kuigi kostja sai nõude loovutamise teate kätte 2013. a novembris, ei vaielnud ta nõudele vastu

enne, kui 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekul ehk ligikaudu poolteist aastat hiljem.

Kogu selle aja kohtles kostja hagejat kui võlausaldajat. Hageja on nõude omandanud kooskõlas

seadusega. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja hageja nõuet tunnustada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole algsel võlausaldajal D. Geraškinil võlgniku

vastu mitte kunagi nõuet olnud. Maakohus jättis vastamata kostja väidetele, et nõude aluseks

olev võlatunnistus on võltsitud ning nõue on alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole menetluses

oma vastuväiteid muutnud ega algsetest vastuväidetest loobunud. Vastuväidete muutmist või

nendest loobumist ei saa järeldada sellest, et kostja esitas kohtule tõendina D. Geraškini 5. juuni

2018. a kinnituse ning nõudeavalduse ja võlatunnistuse originaalid. Kostja esitas need

tõendamaks oma alternatiivseid vastuväiteid (et nõuet ei ole hagejale loovutatud ja et D.

Geraškin on nõudest loobunud). Kostja ei võtnud kinnitust esitades omaks, et nõue on tegelikult

olemas.

Maakohtu otsusest ei nähtu, miks kvalifitseeris maakohus võlatunnistuse deklaratiivseks

võlatunnistuseks. Deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatakse mingit olemasolevat ja muust

õiguslikust alusest tulenevat kohustust. Kuigi deklaratiivne võlatunnistus pöörab üldjuhul

tõendamiskoormuse ümber ja kohustatud isik peaks tõendama nõude puudumist, on

tõendamiskoormus praegu uuesti hagejale üle läinud. Hageja pidanuks tõendama, millisest

võlasuhtest tekkinud kohustust võlatunnistusega tunnistati. Hageja ei ole seda teinud. Seega

oleks maakohus pidanud nõude olemasolu kontrollides võlatunnistuse arvestamata jätma.

Maakohtu järeldus, et D. Geraškinil oli piisavalt vara, et anda võlgnikule 2006. a laenu 50 000

Eesti krooni, on nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus ei viidanud selle järelduse tegemisel

ühelegi tõendile. Ainsaks D. Geraškini majanduslikku seisundit kajastavaks tõendiks on

Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a vastus kohtunõudele, millest saab järeldada, et

võlgnikule väidetavalt laenatud summa (50 000 Eesti krooni) oli D. Geraškini 2006. a netotulust

umbes 30%. Ei ole eluliselt usutav, et D. Geraškin oleks suutnud laenata võlgnikule ilma

tagatiseta 30% oma aastasest netotulust.

Maakohus jättis tõendina hindamata Viru Maakohtu 5. novembri 2014. a kohtuistungi

protokolli tsiviilasjas nr 2-08-1069. Sellega tõendas kostja, et vaidlusalust nõuet ei ole tegelikult

olemas. Kuna kostja vaidlustas nõude aluseks oleva võlatunnistuse ehtsuse, oleks maakohus

pidanud kaaluma täiendavate menetlustoimingute tegemist (ekspertiisi määramine, täiendavate

tõendite väljanõudmine), et kontrollida võlatunnistuse võltsitust. Kuna vaidlusalune nõue pandi

PankrS 106 lg 2 alusel uuesti kaitsmisele, siis ei ole 7. juulil 2008 toimunud nõude esialgse

kaitsmise asjaoludel ja sellega seotud dokumentidel asjas tähendust ja nendest ei saa järeldada,

et nõue on olemas.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja tõendid (D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitus ning

D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühine kinnitus) ei ole usaldusväärsed, sest need on

koostatud hiljem kui hageja esitatud D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitus. Kui

tõendid on vastuolulised, siis ei saa ilma põhjendusteta eelistada varasemaid tõendeid. Asjaolud

näitavad, et 10. juuli 2017. a kinnitus koostati käesoleva kohtumenetluse jaoks ja hageja palvel

ning see ei kajasta tegelikke asjaolusid. D. Geraškin on 5. juunil 2018 ja 8. aprillil 2020

kinnitanud, et ta ei ole nõuet hagejale loovutanud, ühtegi nõude loovutamise lepingut

allkirjastanud ning talle ei ole nõude eest tasutud.

Maakohus jättis käsitlemata ka kostja väite, et D. Geraškin loobus nõudest 1. novembril 2013

ehk enne selle väidetavat loovutamist hagejale. Seda tõendavad samuti kostja esitatud

kinnitused. Hageja ei esitanud maakohtule ühtegi muud tõendit, millest nähtuks, et D. Geraškin

ei ole nõudest loobunud.

Kostja palus, et kohus nõuaks hagejalt välja nõude loovutamise lepingu originaali. Maakohus

rahuldas selle taotluse. Hageja esitas lepingu skaneeritud koopia. Seejärel pidanuks maakohus

otsustama, millise tõendusjõuga on dokumendi ärakiri. Maakohus märkis otsuses vaid seda, et

lähtub nõude loovutamise lepingu koopiast, kuna algdokumenti ei ole esitatud. Sellises

olukorras ei saa kohus ärakirja ilma põhjendusteta tõendina arvestada. Kostja vaidlustas nõude

loovutamise lepingu ja loovutamise teate ehtsuse põhjusel, et D. Geraškin ei ole neile alla

kirjutanud. Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole koopiana esitatud dokumendi

olemasolu, peab koopia esitanud pool tõendama originaaldokumendi olemasolu. Kostja

põhistas dokumentide võltsituse, seega pidanuks hageja tõendama nende ehtsuse, esitades

originaalid. Hageja ei teinud seda. Maakohus pidanuks jätma need dokumendid tõendina

arvestamata.

Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 26 lg 2. Isegi kui D. Geraškin ja hageja oleksid

nõude loovutamise lepingu allkirjastanud, oleks see leping VÕS § 26 lg 2 järgi kehtetu. Nõude

loovutamise lepingu p 2 kohaselt loovutas D. Geraškin nõude hagejale tasu eest, kusjuures tasu

suurus ja maksmise kord tuli täiendavalt kokku leppida. Seega oli tasu lahtine lepingutingimus

VÕS § 26 lg 1 tähenduses. D. Geraškin on 5. juunil 2018. a kinnitanud, et ta pole tasu saanud.

Sama on D. Geraškin ja võlgnik kinnitanud 8. aprilli 2020. a ühises kinnituses. Tasukokkulepet

ei ole kohtule ka esitatud. VÕS § 26 lg 2 sätestab, et kui lepingupooled ei jõua lahtises

tingimuses kokkuleppele või kui lepingupool või kolmas isik ei määra lahtist tingimust, ei

mõjuta see lepingu kehtivust, kui ei saa eeldada lepingupoolte teistsugust tahet. Praegusel juhul

tuleks nõude loovutamise leping tasukokkuleppe puudumise tõttu lugeda kehtetuks, kuna ei saa

eeldada, et D. Geraškin oleks soovinud olla nõude loovutamise lepinguga seotud ka juhul, kui

tasukokkulepe jääb sõlmimata.

Maakohus märkis otsuses, et kostja ei ole enne 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekut

esitanud vastuväidet nõudele ega sellele, et hageja on nõude omandanud. Seaduses ei ole ette

nähtud tähtaega, mille jooksul on lubatud tugineda nõude võltsitusele. Seega pole oluline, millal

kostja nõude ja loovutuse kahtluse alla seadis.

Isegi kui hagi rahuldamine oleks õige, jättis maakohus menetluskulud ebaõigesti kostja kanda.

Menetluskulud tulnuks jätta võlgniku kanda. PankrS § 541 lg 1 teisest lausest tulenevalt on

halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja võlgnik.

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja vastuse kohaselt ei pea hageja juhul, kui ta tugineb deklaratiivsele võlatunnistusele,

esitama võla tekkimise asjaolusid, vaid kostja peab tõendama, et võlga ei ole. PankrS § 106 lg

2 mõtte kohaselt peab nõude võltsitust tõendama see, kes nõuet vaidlustab. Vaidlusaluse nõude

kohta pole võltsitusele viitavaid andmeid. Võltsitust saaks tuvastada ainult pankrotimenetluses

enne 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekut haldurile esitatud dokumentide alusel.

Üldkoosoleku protokollist ei selgu, milles nõude võltsitus seisneb. Kostja ei ole tõendanud, et

nõue on võltsitud. Võlatunnistuse originaal esitati haldurile koos nõudeavaldusega. D.

Geraškini sissetulek oli 2006. a piisavalt suur, et anda võlgnikule 50 000 krooni laenu.

Kostjale kui võlgniku esindajale on endise võlausaldaja teade nõude loovutamise kohta

saadetud tähitud postiga ja e-kirjaga ning kostja on selle allkirja vastu kätte saanud. Seega on

loovutus tema suhtes kehtiv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus on hagi rahuldamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud, mistõttu see

tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta selles osas muutmata.

Osas, millega maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda, tuleb maakohtu otsus

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud

pankrotivõlgniku kanda pankrotivara arvel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

13. Praegune vaidlus on pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise vaidlus.

Apellatsioonimenetluses on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hagejal on võlgniku

pankrotimenetluses nõue. Kostja väidetel hagejal seda nõuet ei ole ja ta on seejuures esitanud

kolm peamist vastuväidet. Esiteks leiab kostja, et D. Geraškinil ehk algsel võlausaldajal ei olegi

võlgniku vastu kunagi mingit nõuet olnud. Teiseks on kostja seisukohal, et D. Geraškin ei ole

nõuet hagejale kehtivalt loovutanud. Kolmandaks leiab kostja, et hagejal ei saa vaidlusalust

nõuet olla seetõttu, et D. Geraškin loobus nõudest 2013. a novembris.

14. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme sellega, et

jättis vastamata kostja väidetele, et nõude aluseks olev võlatunnistus on võltsitud ning nõue

alusetu ja tõendamata. Maakohus leidis, et kostja loobus menetluses sellest vastuväitest ja

tugines edaspidi üksnes vastuväidetele, et nõuet ei ole hagejale kehtivalt loovutatud ja et

esialgne võlausaldaja on nõudest loobunud.

15. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei saa lugeda, et kostja oleks

menetluse käigus võla puudumise vastuväitest loobunud. Poolel on õigus esitada menetluses

alternatiivseid väiteid ning vastuväiteid ja vähemalt üldjuhul ei ole see käsitatav menetlusõiguse

kuritarvitamisena. Eelnev ei välista seda, et kohus võtab võla olemasolu või puudumise

kindlakstegemisel kogumis teiste tõenditega arvesse ka neid tõendeid, mis kostja on esitanud

oma muude (alternatiivsete) vastuväidete tõendamiseks.

16. Asjaoludest nähtuvalt põhjendas pankrotihaldur vaidlusaluse nõude võlausaldajate 26. mai

2016. a üldkoosolekul uuesti kaitsmisele panekut nõude võltsitusega. Sel ajal kehtinud PankrS

§ 106 lg 2 nägi mh ette, et kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel,

vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri

nõudel uuesti läbi. Eelnev tähendab seda, et seaduse mõtte kohaselt sai uuesti kaitsmisele panna

vaid selliseid juba kaitstud nõudeid, mille suhtes oli põhjendatud kahtlus, et seda nõuet

tegelikult ei eksisteerinud. Kostja ongi menetluses väitnud, et algsel võlausaldajal D. Geraškinil

ei olnud võlgniku vastu nõuet.

17. Hageja on selle tõendamiseks, et D. Geraškinil oli võlatunnistuse andmise ajal tegelik nõue

võlgniku vastu, esitanud 15. detsembri 2006. a võlatunnistuse ja pankrotimenetluses esitatud

nõudeavalduse. Maakohus on kostjalt nõudnud välja ka nende dokumentide originaalid. Seda,

et võlgniku allkirjad neil dokumentidel oleksid võltsitud, ei ole kostja väitnud.

18. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad asjas kogutud tõendid kogumis, et D. Geraškinil oli

pankrotimenetluse alguses võlgniku vastu võlatunnistuses märgitud nõue.

19. Maakohus on nõude olemasolu põhjendanud mh sellega, et algsel nõuete kaitsmise

koosolekul ei vaielnud haldur ega ka keegi teine nõudele vastu ja see kaitsti. Riigikohus on

leidnud, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude

tunnustamine põhineb võltsitud andmetel ja et selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul

PankrS § 106 lg-le 2, tuleb nõude vaidlustanud isikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne

nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud

asjaoludest. Kostja ei ole asjas esile toonud, millal ta väidetavast võltsitusest teada sai. Samuti

ei ole ta selgelt esile toonud, miks ta nõuet võltsituks peab. Seega on vähemalt küsitav see, kas

kostjal oli praegusel juhul üldse alust hageja nõuet uuesti kaitsmisele panna.

20. Selle kohta, kas D. Geraškinil oli algselt võlgniku vastu nõue või mitte, on praegusel juhul

võimalik saada teavet D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitusest, samuti D.

Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitusest ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühisest

kinnitusest. Esimene neist on hageja tõend, ülejäänud on kostja tõendid. Need tõendid on aga

vähemalt osaliselt vastuolulised.

21. Võlgnik ja D. Geraškin on 13. juulil 2017. a digiallkirjastanud selgituse vaidlusaluse

võlatunnistuse kohta (dokument kannab kuupäeva 4. juuli 2017; II kd, tl 23-25). Selle kohaselt

kinnitasid mõlemad dokumendile allakirjutanud isikud, et D. Geraškin andis ja võlgnik sai 50

000 krooni, raha anti üle sularahas ja selle kohta vormistati võlatunnistus, milles nähti ette ka

võla tagastamise tähtaeg. Samuti kinnitasid eelnimetatud isikud eelviidatud dokumendis, et 1.

novembril 2013 loovutas D. Geraškin võlgniku teadmisel nõude hagejale ja et nõude

loovutamisest teatati kirjalikult kohe ka pankrotihaldurile.

22. 1. novembril 2018 esitas kostja 5. juuni 2018. a kirjaliku kinnituse (II kd, tl 118), milles D.

Geraškin kinnitab, et ta ei ole kunagi loovutanud oma nõuet võlgniku vastu hagejale ega ka

kellelegi teisele, et ta ei ole nõude loovutamise lepingut allkirjastanud, et talle ei ole nõude eest

raha makstud ja et 10. juuli 2017. a kuupäeva kandva selgituse koostas hageja ja D. Geraškin

allkirjastas selle hageja palvel. Samas dokumendis kinnitab D. Geraškin ka seda, et ta on 1.

novembril 2013 vaidlusalusest nõudest loobunud ja sellest ka hagejale teatanud.

23. Samuti on kostja esitanud 8. aprilli 2020. a kuupäeva kandva D. Geraškini ja võlgniku ühise

digiallkirjastatud kinnituse (II kd, tl 199-200). Selles kirjutavad eelnimetatud isikud järgmist:

Käesolevaga mina Dmitri Geraškin, isikukood 37907230373, kinnitan, et ma ei ole kunagi

loovutanud oma nõuet Sergei Bindes’e vastu Gennadi Mihelsonile ega kellelegi teisele. Ma ei

ole allkirjastanud ühtegi nõude loovutamise lepingud ning samuti ei ole minule selle nõude eest

raha makstud ega muul viisil tasutud. Kinnitan, et olen 1.11.2013.a. nimetatud nõudest kogu

ulatuses loobunud ning olen sellest ka Gennadi Mihelsoni teavitanud. Gennadi Mihelson ei

oma minu volitust, ega tegutse minu huvides.

Käesolevaga mina Sergei Bindes, isikukood XXXXXXXXXXXX, kinnitan, et minule ei ole teada,

et Gennadi Mihelson oleks omandanud Dmitri Geraškinilt nõude minu vastu. Nimetatud nõude

omandamisest ei ole mind kunagi teavitatud ja Gennadi Mihelson ei ole kunagi võlausaldajana

minu poole pöördunud. Samuti kinnitan, et Dmitri Geraškin on oma nõudest minu vastu kogu

ulatuses loobunud, seega ei saagi nimetatud nõuet enam pankrotimenetluses olla ning

nimetatud nõuet ei saa ka loovutada. Gennadi Mihelson ei oma minu volitust, ega tegutse minu

huvides.

Gennadi Mihelsoni poolt initseeritud tsiviilasja 2-15-19357 menetlus kahjustab otseselt minu

ja minu võlausaldajate huve, sest haldur ei saa koostada minu pankrotimenetluses

jaotusettepanekut ning teha võlausaldajatele väljamakseid, mistõttu takistab see ka minu

pankrotimenetluse lõpetamist.

24. Iseenesest on õige kostja väide, et kui tõendid on vastuolulised, siis ei saa kohus lihtsalt

eelistada ajaliselt varasemaid tõendeid. Kostja on viidanud sellele, et 10. juuli 2017. a kinnitus

koostati käesoleva kohtumenetluse jaoks ja hageja palvel ning see ei kajasta tegelikke

asjaolusid. Samamoodi võivad aga ka 2018. ja 2020. a kinnitused olla koostatud praeguse

kohtumenetluse jaoks kostja palvel. Sellise kahtluse tekitab kinnituse viimane lause, milles

võlgnik avaldab pahameelt, et käesoleva kohtuvaidluse tõttu ei ole siiani olnud võimalik

kinnitada jaotusettepanekut ja lõpetada pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu arvates tuleb

sellises olukorras võlgniku ja D. Geraškini kinnitused kui tõendid vastuolulises osas kõrvale

jätta, kuna pole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, milline neist on õige. Igasuguse loogika

vastane on olukord, kus võlgnik ja algne võlausaldaja on menetluse käigus kinnitanud

vastupidiseid asjaolusid. Sellepärast ei saa kohus eelistada ka kostja esitatud kinnitusi. Kostja

taotles menetluses küll ka võlgniku tunnistajana ülekuulamist, kuid loobus lõpuks sellest

taotlusest. Võlgnik saanuks anda tunnistajana ütlusi selle kohta, kas võlg oli olemas või mitte,

samuti selgitada vande all, miks on tema ja algne võlausaldaja koostanud menetluse jooksul

vastukäiva sisuga kinnitusi.

25. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitus, D.

Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitus ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a kinnitus

vastuolulised osas, mis puudutab nõude väidetavat loovutamist hagejale ja väidetavat nõudest

loobumist. Samas ei ole eelviidatud dokumendid vastuolulised nõude algset olemasolu

puudutavas osas, mistõttu saab neid selles osas arvestada ja koostoimes asjas tõendina esitatud

15. detsembri 2006. a võlatunnistusega saab seega järeldada, et võlatunnistuses märgitud võlg,

millele vastava nõude kaitsmise üle praeguses asjas vaieldakse, oli olemas.

26. Kostja on tuginenud nõude võltsituse tõendamisel mh Viru Maakohtu 5. novembri 2014. a

kohtuistungi protokollile tsiviilasjas nr 2-08-1069. Kostja arvates nähtub sellest protokollist, et

võlgnik ei teadnud, et ta on D. Geraškinile võlgu ja seega ei saanud see nõue olla tegelik.

27. Viidatud protokolli järgi kuulati võlgnik kohtuistungil vande all üle. Protokollist nähtuvalt

on võlgnik küsimusele, millised on tema võlad ja kellele ta võlgu on, vastanud: Siis, kui ma

esitasin kohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks, siis hakkasid võlad kuskilt välja ilmuma,

minul ei olnud informatsiooni nende võlgnike kohta, kes hakkasid hiljem välja ilmuma. Krupp

tunnistas maksuameti võlga 1 200 000 krooni, sellest ma sain teada juhuslikult ja siis ma tegin

avalduse, et mida see tähendab ja siis võlg kadus ilma selgitusteta. Krupp kunagi ei

vaidlustanud ühegi võlgniku nõuet. Ta ei ole minu käest midagi küsinud.

Kohtu teistkordsele küsimusele, kellele võlgnik tema enda arvates võlgu on, vastas võlgnik:

mul ei ole arvamust. Mul on nimekiri, mis pankrotihaldur tegi, ma ei tea. Ma arvan, et ma ei

ole kellelegi võlgu.

28. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud vastustest ei saa järeldada, et võlgnik oleks

vande all kinnitanud, et tal ei ole võlga D. Geraškini (või hageja) ees. Veelgi enam, võlgniku

väljendatust ei saa järeldada, et ta oleks sellel istungil oma võlgade kohta üldse mingeid

arusaadavaid selgitusi andnud. Seega ei tõenda eelviidatud kohtuistungi protokoll praeguses

asjas vaidluse all oleva nõude puudumist.

29. Kostja on väitnud ka seda, et kuna ta vaidlustas nõude aluseks oleva võlatunnistuse ehtsuse

ning esitas tõendi võlatunnistuse võltsituse põhistamiseks, oleks maakohus pidanud määrama

ekspertiisi või nõudma välja täiendavad tõendid, et kontrollida võlatunnistuse võltsitust.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

30. Iseenesest on õige, et pool võib menetluses esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja

taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse (TsMS

§ 277 lg 1). Sellisel juhul peaks pool, kes esitas võltsimiskahtlusega tõendi, tõendama

dokumendi ehtsuse või taotlema selleks vajalike tõendite kogumist. Kostja on väitnud, et

võlatunnistus on rahatu, mitte seda, et sellele oleks alla kirjutanud keegi teine. Seega on kostja

tuginenud nn intellektuaalsele võltsimisele ehk väitnud, et dokumendi sisu on vale.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldata selles olukorras TsMS § 277 ja küsimus sellest, kas

võlatunnistus peegeldab adekvaatselt tegelikke asjaolusid või mitte, tuleb lahendada eelkõige

dokumendi kui tõendi usaldusväärsust kontrollides, kõrvutades vaidluse all olevast

dokumendist tuleneva teabe muude tõenditega ning omistades madalama usaldusväärsusega

dokumendile väiksema kaalu.

31. Järeldust, et vaidlusalune nõue oli algselt olemas, ei muuda ka kostja väide, et võlgnikul ei

saanud 2006. a olla nii palju raha, et seda D. Geraškinile laenata. Kostja on ise viidanud

menetluses tõendina esitatud Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a vastusele kohtunõudele

(II kd, tl 84), milles toodud andmeid arvestades oli võlgnikule väidetavalt laenatud summa (50

000 krooni) D. Geraškini 2006. a netotulust umbes 30%. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga,

et eluliselt ei ole usutav, et D. Geraškin oleks suutnud laenata võlgnikule ilma tagatiseta 30%

oma aastasest netotulust. 30% aastasest netotulust ei ole sedavõrd suur summa, et sellises

suuruses laenu andmine oleks eluliselt ebausutav. Muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et

see summa oli D. Geraškini sissetulekutega võrreldes liiga suur, ei ole asjas esitatud.

32. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodust kokkuvõttes järeldada, et vaidlusaluses

võlatunnistuses märgitud nõue oli tegelik ja kostja väide, et nõue põhines võltsitud andmetel,

ei ole tõendatud.

33. Teiseks tugineb kostja sellele, et isegi kui D. Geraškinil oli võlgniku vastu nõue, ei ole ta

seda kehtivalt loovutanud hagejale.

34. Loovutuse toimumise ja kehtivuse üle on pooltel ka vaidlus. Hageja on esitanud

loovutuslepingu koopia (II kd, tl 77 ja pöördel) ning loovutusteate ja dokumendid, mis

kinnitavad, et loovutusest teatati haldurile (II kd, tl 80-81). Kostja on palunud nõuda hagejalt

välja loovutuslepingu ja -teatise originaalid ning on seadnud esitatud koopiate ehtsuse kahtluse

alla.

35. Võlausaldaja vahetumise õiguslikke tagajärgi reguleerivad VÕS §-d 170 ja 171. VÕS § 170

näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud

või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta

välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Selle sätte eesmärk

on mh kaitsta uut võlausaldajat võlgniku vastuväidete eest, mis puudutavad loovutamislepingu

kehtivust. Samas võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 kohaselt uue võlausaldaja nõude vastu esitada

ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Kuid vastuväited nõude

loovutamisele on VÕS § 171 lg 1 järgi üksnes vastuväited uue võlausaldaja vastu, mitte võla

olemasolu

vastu.

Nõude

loovutamise

tühisuse

korral

ei

ole

uus

võlausaldaja

materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult täitmist nõudma.

36. Pankrotiseadus ei sisalda loovutusega saadud nõude kohta muid erisätteid kui need, mis

puudutavad loovutusega saadud nõude tasaarvestust. Seda, et praegusel juhul oleks olnud tegu

tasaarvestusega, ei ole menetluses esile toodud.

37. Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et olukorras, kus nõue on algselt kaitstud ja

hiljem loovutatud uuele võlausaldajale ning haldur kahtleb loovutuse ehtsuses, ei ole tegemist

nõude võltsitusega PankrS § 106 lg 2 mõttes. Nõude uue kaitsmise ajal kehtinud PankrS § 106

lg 2 ei võimaldanud panna nõuet uuesti kaitsmisele põhjusel, et võlausaldaja on nõude

loovutamise tõttu vahetunud ja haldur kahtleb loovutuse ehtsuses. Kui loovutust ei ole

toimunud või kui see on kehtetu, siis on selle tagajärg mitte nõude võltsitus PankrS § 106 lg 2

mõttes, vaid selle tulemusel on võlausaldajaks endiselt eelmine võlausaldaja. Sellises olukorras

ei ole küsimus selles, kas nõue on olemas, vaid selles, kes on pankrotimenetluses õige

võlausaldaja. Uue võlausaldaja sundimine loovutusega saadud nõuet uuesti kaitsma ei ole

kohane õiguskaitsevahend, et vaielda vastu nõude loovutamise kehtivusele.

38. Seega ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kas vaidlusalune nõue oli kehtivalt

hagejale loovutatud või mitte, mistõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kostja viidatud

VÕS § 26 lg 2 kohaldatavuse kohta ega selle kohta, milline on hageja esitatud

loovutusdokumentide tõendusjõud.

39. Kolmandaks tugineb kostja sellele, et hagejal ei saa olla võlgniku pankrotimenetluses nõuet

seetõttu, et algne võlausaldaja loobus nõudest juba 1. novembril 2013. a.

40. 5. juuni 2018. a kinnituses kinnitab D. Geraškin, et on 1. novembril 2013 nõudest loobunud

ja sellest hagejale kirjalikult teatanud. Sama on D. Geraškin ja võlgnik kinnitanud ka 8. aprilli

2020. a kinnituses. Mõlemad eelnimetatud kinnitused esitas kohtule kostja. Muudes kohtule

esitatud dokumentides ei ole andmeid nõudest loobumise kohta.

41. Nõudest loobumist reguleerib VÕS § 207, mille lg 1 järgi võivad võlausaldaja ja võlgnik

leppida kokku võlasuhte lõpetamises võlausaldaja loobumisega nõudest. Sama tagajärg on

VÕS § 207 lg 2 järgi sellel, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab,

et võlasuhet ei ole. Kuna alates pankroti väljakuulutamisest on võlgniku varaliste õiguste ja

kohustuste kandja pankrotihaldur (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1), siis alates pankroti

väljakuulutamisest teeb võlgniku asemel tema varaga seotud tahteavaldusi ja võtab neid vastu

pankrotihaldur.

42. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks sõlminud algse võlausaldajaga VÕS § 207 lg-s 1 märgitud

kokkuleppe või et nad oleksid leppinud kokku, et võlausaldajal ei ole nõuet. Kolmanda

võimalusena võib nõudest loobumise toime saabuda ka siis, kui võlausaldaja annab kinnituse,

et ta loobub nõudest. Selline nõudest loobumine on tehing, mis tehakse kindlale isikule

(võlgnikule, pankrotivõlgniku puhul tema pankrotihaldurile) suunatud tahteavaldusega.

Eemalviibijale tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene

lause). Praeguses asjas ei nähtu tõenditest, kellele väidetav loobumisavaldus on tehtud, kuid

võlgniku ja D. Geraškini 8. aprilli 2020. a kinnitusest võib kaudselt järeldada, et see on tehtud

võlgnikule, kuna võlgnik on eelviidatud kinnituses märkinud: kinnitan, et Dmitri Geraškin on

oma nõudest minu vastu kogu ulatuses loobunud, seega ei saagi nimetatud nõuet enam

pankrotimenetluses olla.

43. Ringkonnakohtu arvates ei saanud nõudest loobumise tahteavaldus olla tehtud

pankrotihaldurile, kuna pankrotihaldur on väitele, et D. Geraškin kui algne võlausaldaja on

nõudest loobunud, esimest korda tuginenud alles 1. novembri 2018. a menetlusdokumendis.

Hagi on esitatud 2015. a detsembris ja maakohus on selle menetlusse võtnud 2016. a novembris.

Kui D. Geraškin oleks nõudest 1. novembril 2013 loobunud (st teinud nõuetekohase

tahteavalduse pankrotihaldurile), siis ei oleks halduril olnud ka vaja korraldada 25. mail 2016

uut võlausaldajate üldkoosolekut ja panna seal uuesti kaitsmisele nõuet, millest algne

võlausaldaja oli selleks ajaks juba loobunud. Lisaks jääb kostja esitatud kinnitustest

arusaamatuks, miks oli algsel võlausaldajal olukorras, kus ta enda sõnul oli 2013. a novembris

nõudest loobunud ja ei olnud seda ka kellelegi loovutanud, vaja teatada nõudest loobumisest

hagejale.

44. Seega ei ole tõendatud see, et D. Geraškin oleks 2013. a novembris nõudest loobunud.

Kokkuvõttes nähtub eeltoodust, et ükski kostja vastuväide ei anna alust jätta hageja nõuet

tunnustamata ja maakohtu otsus on hagi rahuldamist puudutavas osas õige.

45. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude tema kanda jätmise.

Ringkonnakohtu nõustub kostjaga, et maakohus ei saanud jätta menetluskulusid kostja kui

pankrotihalduri kanda. Kostja viitab õigesti PankrS § 541 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt on

halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja võlgnik. Sama paragrahvi

esimese lõike kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel

kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Eelnevat arvestades on praeguses asjas kostjaks küll

pankrotihaldur, kuid menetluskulude kandja on võlgnik ja need kantakse tema pankrotivara

arvel. Kuna kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja täidetav ka otsuse muude osadeta,

siis tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida, et menetluskulud jäävad pankrotivõlgniku kanda

tema pankrotivara arvel.

46. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotust puudutavas

osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud pankrotivõlgniku kanda tema

pankrotivara arvel.

47. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus hagi rahuldamist puudutavas

osas muutmata, siis tuleb ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta pankrotivõlgniku kanda

tema pankrotivara arvel (TsMS § 162 lg 1).

48. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt