2-18-80/253 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.01.2023.a. Tallinnas

Tsiviilasja number

2-18-80

Tsiviilasi

G. B. hagi D. P.i ja Advokaadibüroo Magnusson OÜ

vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

3240 eurot

Hageja: G. B. (isikukood XXX)

Kostja I: D. P. (isikukood XXX)

Kostja II: Advokaadibüroo Magnusson OÜ (registrikood

12543378)

Kostjate I ja II lepinguline esindaja: advokaat Marek Keiman

Kohtuistungi toimumise aeg

13. detsember 2022

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista D. P.’lt ja Advokaadibüroo Magnusson OÜ-lt solidaarset G. B. kasuks

kahjuhüvitis summas 2460 eurot ja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhinõudelt 2460 eurot alates käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi

taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on

seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud

1. G. B. (hageja) esitas Harju Maakohtule D. P.i (kostja I, advokaat) ja Advokaadibüroo

Magnusson OÜ (kostja II, advokaadibüroo) vastu hagi (hagiavalduse tervikteksti 3. aprillil

2018), milles palus kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise 3000 eurot ja

alates kohtulahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 30. märtsil 2015 käsunduslepingu, mille

järgi kohustus advokaadibüroo osutama hagejale õigusabiteenust, sh esitama Tallinna Vangla

vastu 6900 euro suuruse nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates

tingimustes kinnipidamise eest.

3. Kostja I esitas 9. juunil 2015 hageja nimel Tallinna Vangla vastu kahjunõude. Tallinna Vangla

tagastas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude ja jättis selle osaliselt rahuldamata.

4. Kostja I esitas 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule nõude, milles palus Tallinna Vanglalt

hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 6900 eurot ja viivise. Koos kaebusega esitas kostja I

hageja nimel menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus jättis

7. septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi taotluse käiguta ning andis kaebajale

tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ning kaebuse täpsustamiseks. Kostja I palus

hageja nimel tähtaega pikendada ning halduskohus pikendas tähtaega 21 septembrini 2015.

Kostja I ei teavitanud hagejat halduskohtu määrusest. Kostja I ei esitanud hageja nimel

halduskohtule tähtaegselt nõuetekohast menetlusabi taotlust, mistõttu jättis halduskohus

22. septembri 2015. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas hagejat tasuma

seitsme päeva jooksul alates määruse kättesaamisest riigilõivu. Kostja I ei teavitanud hagejat ka

sellest määrusest. Kuna riigilõiv jäi tasumata, tagastas halduskohus 10. novembri 2015. a

määrusega hageja nimel esitatud kaebuse läbivaatamatult kostjale I. Kostja I ei teavitanud ka

sellest hagejat. Kostja I ei esitanud määruse peale määruskaebust ning menetlus haldusasjas nr 3-

15-2173 on lõppenud.

5. Hageja sai halduskohtumenetluse käigust ja selle lõppemisest teada, kui esitas halduskohtule

12. septembril 2017 päringu. Kostja I ei teavitanud hagejat kohtumenetluse käigust ning tema

tegevusetuse tõttu jäi hageja kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.

6. Kuigi kostjad väidavad, et hagejat esindas suhetes kostjatega Mittetulundusühingu A (MTÜ),

esindas hagejat halduskohtumenetluses üksnes kostja I ning kostjad ei ole tõendanud, et neil oli

käsundus vms leping MTÜ-ga.

7. Poolte vahel kehtis käsundusleping, mida kostja I asus täitma. Kostja I rikkus käsundit täites

VÕS §-s 620 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja I jättis

hageja

halduskohtumenetluse

käigust

teavitamata,

riigilõivu

tasumata

ja

vastava

maksekorralduse halduskohtule esitamata. Sellega rikkus kostja I käsunduslepingut, sest jättis

käsundiandjalt saadud käsundi täitmata

8. Selle tulemusena jäi hagejal Tallinna Vanglalt saamata mittevaralise kahju hüvitis. Kui kostja

I oleks ülesandeid nõuetekohaselt täitnud, oleks hageja saanud mittevaralise kahju hüvitist 6900

eurot. Selline kahju pidi olema kostjale I ettenähtav ning kahju tekitamine ei ole vabandatav.

Arvates mittevaralise kahju hüvitisest maha kohtumenetluse kulud, sh kulud õigusabile ja

riigilõiv, on hagejal tekkinud kahju 3000 eurot.

9. Õigusteenust osutades tekkinud kahju eest vastutavad advokaat ja advokaadibüroo

kliendilepingu rikkumise eest AdvS §-de 47 ja 55 järgi solidaarselt.

Kostjate vastuväited

10. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostjad ei ole käsunduslepingut rikkunud ja hageja on esitanud hagi valede kostjate vastu.

12. Hageja sõlmis käsunduslepingu MTÜ-ga ning volitas MTÜ-d ennast suhetes kostjatega

esindama ja maksma kostjatele osutatud õigusabi eest. Sarnaselt hagejale oli veel mitukümmend

kinnipeetavat volitanud MTÜ-d end esindama ning MTÜ esindas kõiki kinnipeetavaid suhetes

kostjatega, kes esitasid kinnipeetavate nimel nõudeid mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Arvestades õigusteenuse maksumust ja asjaolu, et sarnaseid menetlusi oli arvukalt, suhtlesid

kostjad MTÜ-ga, mitte iga kinnipeetavaga eraldi. Kuna hagejat esindas suhetes kostjaga MTÜ,

olid kostjad kohustatud teavitama menetluse käigust MTÜ-d, mitte hagejat.

13. Kostjad võtsid vajalikke samme hageja õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluses ning

kostja I teavitas pidevalt MTÜ-d menetluse käigust ja edastas MTÜ-le halduskohtu määrused.

Asjaolu, et MTÜ ei edastanud hagejale teavet, ei anna alust järeldada, et kostjad rikkusid

käsunduslepingut. Kostjad ei vastuta hageja ja tema esindaja (MTÜ) suhtluse puudujääkide eest.

Kui suhtluses oli puudujääke, on hagejal õigus esitada nõue MTÜ vastu.

14. Määruskaebuse esitamata jätmist ei saa pidada rikkumiseks, sest kaebus oleks olnud selgelt

perspektiivitu.

15. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostjad on käsunduslepingut rikkunud, ei ole hageja

nõuetekohaselt tõendanud, et talle tekkis käsunduslepingu rikkumisega kahju ega tekkinud kahju

suurust. Hageja ei ole tõendanud, et halduskohus oleks talle nõutud hüvitise välja mõistnud.

Hageja ei ole seejuures välja toonud, millised olid tema kinnipidamistingimused, mistõttu ei ole

võimalik kindlaks teha, kas ja millises suuruses rahalise hüvitise oleks halduskohus välja

mõistnud. Kahjuhüvitise suurus on igal juhul põhjendamata ega ole kooskõlas Eesti

kohtupraktikaga. Arvestades Riigikohtu praktikat, oleks hagejale määratud hüvitis olnud

maksimaalselt 1692 eurot, millest tuleks omakorda maha arvata kulutused õigusabile ja

riigilõivule.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, tutvunud poolte kirjalike

seisukohtade, tunnistaja ütlusega ning toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt.

5. Pooled tõid välja asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, mis kohus loeb TsMS §

231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

-

hageja viibis alates 13. juuni 2011 kuni 9. juuni 2015 Tallinna Vanglas;

-

hageja allkirjastas 30. märtsil 2015 volikirja, millega volitas MTÜ palgatud advokaati

ennast esindama kahjunõude esitamisel Tallinna Vangla vastu; volikirjaga andis hageja

advokaadibüroole, sh advokaadile volituse end esindada;

-

kostja I esitas hageja esindajana 9. juunil 2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju

hüvitamise nõude inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest;

-

Tallinna Vangla jättis 10. augusti 2015. a otsusega nr 5-37/15/172-2 hageja nõude

osaliselt rahuldamata ja tagastas nõude osaliselt läbivaatamatult;

-

kostja I esitas hageja esindajana 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus mõista Tallinna Vanglalt hageja kasuks välja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitise 6900 eurot ja alates kaebuse esitamisest kuni hüvitise tasumiseni

seadusjärgses määras viivise; koos kaebusega esitas kostja I ka riigilõivu tasumisest

vabastamiseks menetlusabi taotluse;

-

Tallinna Halduskohus jättis 7. septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi

taotluse käiguta ning määras tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ja

kaebuse täpsustamiseks; kostja I edastas määruse MTÜ-le;

-

kostja I esitas 8. septembril 2015 Tallinna Vanglale teabenõude kinnipeetava K-raha

väljavõtte saamiseks;

-

kostja I esitas hageja esindajana 11. septembril 2015 halduskohtule tähtaja pikendamise

taotluse ja teavitas sellest MTÜ-d;

-

Tallinna Halduskohus pikendas 14. septembri 2015. a määrusega tähtaega kuni

21. septembrini 2015;

-

Tallinna Halduskohus määras 22. septembri 2015. a määrusega tähtaja riigilõivu

tasumiseks 7 päeva jooksul, sest kohtule ei esitatud nõuetekohast menetlusabi taotlust ega

kõrvaldatud puudusi; kostja I sai määruse kätte 12. oktoobril 2015, teavitas sellest MTÜ-

d, edastas MTÜ-le riigilõivu tasumise makseinfo ja saatis e-kirja, milles uuris riigilõivu

tasumise olukorda;

-

Tallinna Halduskohus tagastas 10. novembri 2015. a määrusega kaebuse läbivaatamatult,

sest tähtaja jooksul ei tasutud riigilõivu; määruse peale määruskaebust ei esitatud ja

menetlus haldusasjas nr 3-15-2173 on lõppenud.

6. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu rikkumisega tekitatud kahju

3000 eurot ja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt I (vandeadvokaadilt) ja

kostjalt II (advokaadibüroolt) hageja ja kostja I vahel sõlmitud halduskohtumenetluses

esindamiseks sõlmitud käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

8. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pooled ei vaidle, et hageja on

30.03.2015 allkirjastanud volikirja (I kd tlk 73). Pooled vaidlevad kas 30.03.2015 volikirjaga on

hageja volitanud kostjat I või MTÜd A ennast esindama seoses kahjunõude esitamisega.

9. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 lg 1 sätestab, et esindusõigus on õiguste

kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. TsÜS § 117 lg 2 kohaselt võib

esindusõiguse anda tehinguga (volitus). TsÜS § 118 lg 1 järgi toimub volituse andmine

esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemiseks esindajale või isikule, kellega tehingu

tegemiseks volitus antakse. TsÜS § 119 lg 1 kohaselt on esindajal edasivolitamise õigus, kui see

tulenev volitusest. Kui volitus on antud tehingu tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata

selle tegemist esindaja poolt isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus.

VÕS § 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see

tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine

tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või

väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku

tahet. VÕS § 29 lg 3 järgi kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui

teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis

tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 järgi kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5

alusel tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas

lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele

varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja

eesmärki. VÕS § 29 lg 7 järgi kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit

mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

10. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 30.03.2015 volikirjas on hageja volitanud MTÜ A

poolt palgatud advokaadil end esindama kahjunõude esitamisega seoses kinnipidamisega

Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes ning volikirjas on hageja kinnitanud, et

MTÜ-l A on edasivolitamise õigus ja advokaadibürool Magnusson, sh vandeadvokaadil D. P. on

volitus hageja esindamiseks kahjunõude esitamisega Tallinna Vangla vastu. Kohus leiab, et

hageja on 30.03.2015 volikirjaga tõendanud, et tema on volitanud MTÜ A poolt palgatud

advokaadil esitama hageja kahjunõue kohtusse. 30.03.2015 volikirjaga on tõendatud, et hageja

on kinnitanud, et advokaadibürool Magnusson, sh vandeadvokaadil D. P. on hageja volitus

kahjunõude esitamiseks. Asjaolu, et volikirjas on märgitud MTÜ-d A, ei luba mõistliku

kõrvalseisjana järeldada nagu oleks hageja soovinud volitada kahjunõude esitamisel kohtus

MTÜ-d A. Volikirjas on sõnaselgelt märgitud, et kahjunõude esitamiseks on volitus antud

advokaadibüroole Magnusson ja konkreetselt siis vandeadvokaadile D. P.. Kohtu arvates on

selliselt mõistnud volikirja ka kostja I, kes on hageja nimel esitanud kahjunõude nii Tallinna

Vanglale, kui Tallinna Halduskohtule. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et kohtus ei olegi

võimalik MTÜ-l osutada õigusteenust, s.h. isikut esindada. Ka kostjate väide, et kui volikirjas on

märgitud, et MTÜ-d A, siis võiks järeldada, et volitus oli antud MTÜ-le A, ei ole põhistatud.

Volikirjas märgitud edasivolitamise õigusest MTÜ-le A, kus MTÜ-l A on edasivolitamise õigus

ei luba samuti iseenesest arvata, et hageja nagu ei olekski volitanud kostjat I enda kohtus

esindama. Kohtu arvates volikirjas otsesesõnu välja toodud kinnitus, et advokaadibürool

Magnusson ja vandeadvokaadil D. P. on volitus esindada hagejat kahjunõude esitamisel, lubaks

kohtu arvates ka edasivolitamise õiguse korral järeldada, et edasivolitus oleks antud hageja

esindajana, mitte MTÜ A esindajana. Igal juhul kostja I käitumine, kes on kahjuhüvitamise

nõuded esitanud hageja nimel, lubab mõistliku kõrvalseisjana järeldada, et ka edasivolitamise

õiguse korral saab kostja I käitumisest järeldada, et selliselt on ka kostja I mõistnud temale antud

volitust, et esindatakse hagejat, mitte MTÜ-d A.

11. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et hageja andis 30.03.2015 volikirjaga vandeadvokaat

D. P.ile esindusõiguse kahjunõude esitamiseks Tallinna Vangla vastu.

12. Riigikohus on leidnud, et kui advokaat või advokaadibüroo sõlmib kliendiga

õigusteenuse osutamise lepingu, on see käsitatav käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes, ning kui

advokaat rikub lepingut, sh mõnda käsundussuhtest tulenevat kohustust, vastutab ta VÕS § 115

lg 1 alusel selle eest kliendile tekkinud kahju eest. Mh on hüvitatav selline kahju, mida klient

kandis seetõttu, et advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ta ilma võimalusest esitada nõudeid (vt

Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p-d 40-41 ja 14. juuni 2019. a

otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457, p 13).

13. Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline.

Varaline kahju on VÕS § 128 lg 2 järgi otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, seejuures

on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige

tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud, mh võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse

kaotamises. Mittevaraline kahju hõlmab aga VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

14. Kuigi hageja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus enda kasuks välja mõista

inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest tekitatud kannatuste eest mittevaralise

kahju

eest

hüvitise

6900

eurot,

nõuab

hageja

praeguses

kohtumenetluses

teda

halduskohtumenetluses esindanud advokaadilt ja advokaadibüroolt käsunduslepingu rikkumise

tõttu saamata jäänud hüvitise, s.o varalise kahju hüvitamist VÕS § 128 lg-te 2 ja 4 tähenduses.

15. Hageja väitel rikkus kostja I käsunduslepingust ja AdvS § 44 lg 1 p-st 2 tulenevat

teavitamiskohustust, sest ei teavitanud hagejat vahetult halduskohtumenetluse käigust. Kostjate

väitel ei ole kostja I teavitamiskohustust rikkunud, sest pooltel ei olnud kokkulepet hageja

isiklikult teavitamise kohta ning kostja I teavitas halduskohtumenetluse käigust MTÜ-d, kes oli

hageja esindaja suhetes kostjatega ning hageja kontaktisik

16. Kuna AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse

osutamisega seotud tegevusest, ei olnud hagejal ja kostjatel vaja selles eraldi kokku leppida, ning

olukorras, kus hageja ja kostjad olid sõlminud õigusteenuse osutamiseks käsunduslepingu, oli

kostjatel kohustus teavitada halduskohtumenetluse käigust hagejat kui lepingupoolt. Kuna

kostja I teavitas halduskohtumenetluse käigust MTÜ-d, mitte hagejat, on kostja I rikkunud

hagejaga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut

17. Kuna kostja I rikkus õigusteenuse osutamise lepingust tulenevat teavitamiskohustust,

võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt I lepingu rikkumisega põhjustatud varalise kahju

hüvitamist ning AdvS § 47 järgi võib kostja I põhjustatud kahju eest vastutada solidaarselt ka

kostja II.

18. Hageja nõude lahendamiseks tuleb kohtul lisaks käsunduslepingust tuleneva kohustuse

rikkumisele tuvastada, kas rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 tähenduses, kas

käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju VÕS § 127 lg 1 ja VÕS § 128 tähenduses, kas kahju

on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses, kas

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav VÕS

§ 127 lg 3 tähenduses ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4

tähenduses (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2 13-6457, p 13).

19. Tallinna Ringkonnakohus on 11.02.2022 otsuses märkinud, et asja uuel läbivaatamisel

peab maakohus hageja kahju hüvitamise nõuet lahendades mh hindama, kas juhul, kui kostja ei

oleks teavitamiskohustust rikkunud, oleks halduskohtumenetlus olnud hagejale edukas ja hageja

nõue oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Selleks tuleb mh välja selgitada, kas hageja

menetlusabi taotlus olnuks hageja teavitamise korral edukas, st täidetud olid hagejale

menetlusabi andmise tingimused halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 tähenduses

ega esinenud menetlusabi andmise piiranguid HKMS § 112 mõttes, või kas menetlusabi taotluse

edutuse korral oleks hageja teavitamise korral tasutud kaebuselt tähtaegselt riigilõivu. Tallinna

Ringkonnakohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, kas halduskohtule

esitatud nõue oleks olnud RVastS § 7, 9 ja 13 alusel edukas. Halduskohtule esitatud nõude

edukust hinnates saab maakohus juhinduda mh Riigikohtu praktikas sarnastes asjades

väljakujundatud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-15-17, 3-3-1-14-

17, 3-3-1-98-16, 3-3-1-95-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-89-16 ja 3-3-1-85-16).

20. Kohtul tuleb vaidluse lahendamiseks kõigepealt välja selgitada, kas hageja menetlusabi

taotlus olnuks hageja teavitamise korral edukas, st täidetud olid hagejale menetlusabi andmise

tingimused halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 tähenduses ega esinenud

menetlusabi andmise piiranguid HKMS § 112 mõttes, või kas menetlusabi taotluse edutuse

korral oleks hageja teavitamise korral tasutud kaebuselt tähtaegselt riigilõivu.

21. Hageja on selgitanud, et tema suhtes ei esinenud ühtegi HKMS §112 lg 1 loetletud

piirangutest füüsilisele isikule menetlusabi andmiselt. Hagejal puudusid sissetulekud ja vara,

mida saanuks müüa või mille arvel saanuks menetluskulusid kanda. Kohtule esitatud hageja

vabakasutuskonto K-Raha Tallinna Vangla 01.01.2015 kuni 31.12.2015 väljavõttest nähtub, et

hageja K-Raha algjääk 01.01.2015 oli 0,03 eurot, 01.01.2015 kuni 31.12.2015 olid sissetulekud

72,27 eurot, väljaminekud 71,58 eurot, konto lõppjääk 29.12.2017 oli 0,72 eurot (V kd tl 7).

Seega olid hageja puhul täidetud kõik menetlusabi andmise tingimused, menetlusabi andmise

piirangud puudusid, mistõttu oleks hageja menetlusabi taotlus olnud edukas.

22. Järgnevalt tuleb kohtul välja selgitada kas hageja poolt halduskohtule esitatud nõue oleks

olnud RVastS § 7, 9 ja 13 alusel edukas.

23. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Praeguses asjas on hageja väitnud, et Tallinna Vangla poolt on talle kahju

tekitatud väärikuse alandamisega.

24. Tallinna Vangla on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-

õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et

karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

25. Seega tuleb kohtul järgnevalt võtta seisukoht, kas Tallinna Vangla on hageja

kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.

26. Hageja leiab, et Tallinna Vanglas viibides oli talle tagatud ebapiisavas suuruses

põrandapind. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpind u 2,5 m2 või vähem ühe

inimese kohta. Vaba pind, kus on maha arvatud mööbli ja inventari all jääv pind on aga vähem

kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Hageja viibis sellistes kambrites. Tallinna Vanglas võimaldatakse

vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudub soe vesi; pesu tuli

pesta ja kuivatada kambris, mis tekitas niiskust ja hallitust; kambri valgustus ei vastanud

nõuetele; kaetud õhuakende tõttu on raskendatud õhuvahetus; kambrist väljas saab viibida vaid

jalutuskäigul üks tund päevas, sedagi väikestes jalutusboksides suuruses 2,7 x 4,7 m. Vangla

vanas osas, kus on erineva suurustega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 ja WC-d kambris ei ole.

Tualetti saamiseks tuleb ajal, mil uksed on lukustatud, oodata üks tund või enamgi.

Tavakinnipeetavale on kambriuksed avatud reeglina neli tundi ööpäevas.

27. Kohus märgib, et kinnipeetavale tagatud põrandapinna arvutamisel tuleb lähtuda Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt

3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme

ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p d 110, 114 ja 124 ja seal toodud

viited). Pärast EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsust 7334/13 (Muršić vs. Horvaatia) muutis

Riigikohus oma praktikat, lähtus sellest otsusest ja ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel

WC pindala enam arvesse (16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16; 17. märtsi 2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-89-16; 29. märtsi 2017. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16; 12. aprilli

2017. a otsus asjas nr 3-3-1-90-16). Mööblialust põrandapinda on võtnud kolleegium arvesse ka

enne EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsust.

28. Riigikohus on asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-86-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-85-

16 ja 3-3-1-98-16 juhindunud EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsuse järgmistest

seisukohtadest:

1) Kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega

EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi

vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja

ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning

kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise

hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Kohustus

näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust kompenseerida, on

vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümberlükkamiseks

piisavad

2) ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem

kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste

kinnipidamistingimustega.

29. Kohus tuvastab, et kostja I on hageja esindajana esitanud 31.08.2015 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Tallinna Vanglalt välja 6990 eurot avalikus-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest 10 eurot päeva eest, kokku 6990 eurot (haldusasi nr 3-15-

2173). Tallinna Halduskohtule edastatud kaebuses on kaebaja välja toonud, et ta viibis Tallinna

Vangla inimväärikust alandavates tingimustes 699 päeva ajavahemikul 13.06.2011 kuni

09.06.2015. Kaebuse esitaja esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude 08.06.2015 (I kd tl

83-84), Tallinna Vangla jättis 10.08.2015 otsusega hüvitisnõude läbi vaatamata perioodi

13.06.2011 kuni 08.06.2012 osas aegumise tõttu ja rahuldamata perioodi 09.06.2012 kuni

09.06.2015 osas (I kd tl 85-90).

30. Kohus tuvastab, et menetluses nr 3-15-2173 11.09.2015 on kaebuse esitaja taotlenud

Tallinna Vanglalt andmete väljanõudmist iga kambri, kus kaebuse esitaja viibis, perioodi

13.06.2011 kuni 09.06.2015 põrandapinna kohta, kambris viibinud isikute arvu kohta,

põrandapinna suuruse isiku kohta, nii WC- alust pinda arvesse võttes kui arvesse võtmata ning

valgustuse võimsuse kohta. Kaebuse esitaja taotles kohtupoolt vajalike andmete välja nõudmist

Tallinna Vanglalt, sest Tallinna Vangla on kaebuse esitaja poolt esitatud teabenõuded jätnud

rahuldamata. Kaebuse esitaja taotluse kohaselt Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei ole

võimalik tõsikindlalt järeldada, et Tallinna Vangla tegevuses puudub õigusvastasus. Tallinna

Vangla andmetest ei nähtu, kas põrandapinda on arvestatud koos WC- aluse pindalaga või mitte

(I kd tl 161-162). Kuna kohus keeldus hageja kaebust menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud

kohus hageja poolt 11.09.2015 halduskohtule esitatud andmete kogumise taotlust ning ei

nõudnud Tallinna Vanglalt välja andmed hageja kinnipidamistingimuste kohta. Seega jäi kostja I

tegevusest tulenevalt välja selgitamata konkreetsed asjaolud, st kui suur oli nende kambrite

põrandapind, kus hageja viibis perioodi 13.06.2011 kuni 09.06.2015, kambris viibinud isikute

arv, põrandapinna suurus isiku kohta, nii WC- alust pinda arvesse võttes kui arvesse võtmata

ning valgustuse võimsuse kohta. Seega jäid nimetatud olulised asjaolud halduskohtumenetluses

välja selgitamata kostja I poolse kohustuste rikkumise tõttu ja halduskohtumenetluses jäi

tuvastamata kas ja kui kaua hageja viibis inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna

Vanglas.

31. Seega on käesolevas menetluses ainsaks tõendiks Tallinna Vangla 10.08.2015 vastus,

millest kohus saab lähtuda hageja kinnipidamistingimuste tuvastamisel ajavahemikus 13.06.2011

kuni 09.06.2015 Tallinna Vanglas (I kd tl 85-90). Kostjad heidavad ette, et hageja ei ole välja

toonud, millised olid tema kinnipidamistingimused, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja

millises suuruses rahalise hüvitise oleks halduskohus välja mõistnud. Kohus leiab, et kuna kostja

I poolse kohtustuse rikkumise tõttu jäi halduskohtumenetluses välja selgitamata, millistes

konkreetsetes kinnipidamistingimustes hageja viibis vaidlusaluses ajavahemikus, siis ei tohi see

kostjatele tuua eelist käesolevas kohtumenetluses. See tähendab, et kostjad ei tohi vabaneda

vastutusest hageja poolt tekkinud kahju eest seetõttu, et kostja I rikkus enda lepingulisi

kohustusi. See oleks kohtu hinnagul äärmiselt ebaõiglane hageja suhtes.

32. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest ei nähtu kambri pinna suurust ja hageja

elutingimusi ajavahemikus ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 (361 päeva), millest tulenevalt

tuleb järeldada, et põrandapinda oli alla 3m2 isiku kohta ja elutingimused olid sellised nagu

väidab hageja, st Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites oli üldpinda umbes 2,5 m2 või

natuke vähem ühe inimese kohta. Päevas oli ette nähtud 1 tunni pikkune jalutuskäik boksis, mille

suurus jääb all 15m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega. Kuna vaidlusalusest ajaperioodist,

mille vältel hageja viibis väidetavates inimeväärikust alandavates tingimustest on tänaseks

möödunud niivõrd palju aega, siis ei ole hageja konreetseid kinnipidamistingimusi võimalik

enam käesoleva kohtumenetluse raames välja selgitada. Sellest tulenevalt lähtub kohus hageja

väidetest ning asub seisukohale, et ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 (361 päeva) viibis

hageja kambris, milles põrandapinda oli alla 3m2 isiku kohta, päevas oli ette nähtud 1t tunni

pikkune jalutuskäik boksis, mille suurus jääb all 15m2 ja mida jagatakse kambrikaaslasega ning

seega hageja viibis antud perioodil inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas.

33. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse kohaselt viibis hageja:

-

08.06.2012-18.06.2012 kambris nr 417 – suletud (VangS § 90 lg 3)

-

19.06.2012-04.07.2012 kartserikambris nr 82- suletud

-

05.07.2012-21.08.2012 kambris nr 453- suletud

-

22.08.2012-06.09.2012; 12.09.2012-14.09.2012; 19.09.2012-20.09.2012 kambris nr 425-

suletud (VangS § 90 lg 3)

-

07.09.2012-11.09.2012 kartserikambris nr 88- suletud

-

15.09.2012-18.09.2012; 22.03.2015-26.03.2015 kartserikambris nr 81-suletud

-

21.09.2012-11.10.2012 kambris nr 138- suletud (VangS § 14 lg 3; VSkE § 8 lg 4)- 21

päeva

-

12.10.2012-27.05.2013 kambris nr 27- avatud (uksed suletud öörahu ajal)

-

28.05.2013-12.07.2013; 17.07.2013-10.11.2013; 17.11.2013-28.12.2013; 17.01.2014-

13.05.2014;

25.07.2014-21.03.2015;

27.03.2015-11.05.2015;18.05.2015-20.05.2015;

22.05.2015-09.06.2015 kambris nr 39- avatud (uksed suletud öörahu ajal)

-

13.07.2013-16.07.2013 kartserikambris nr 71- suletud

-

11.11.2013-16.11.2013 kartserikambris nr 80- suletud

-

29.12.2013-10.01.2014 (13p ); 12.05.2015-17.05.2015 kartserikambris nr 78- suletud

-

12.01.2014-16.01.2014 kambris nr 34- avatud (uksed suletud öörahu ajal)

-

14.05.2014-15.05.2014 kambris nr 144- suletud (VangS § 69 kohaldamine)

-

16.05.2014-22.07.2014 kambris nr 208- suletud (VangS § 69 kohaldamine)

-

23.07.2014-24.07.2014 kambris nr 210- suletud (VangS § 69 kohaldamine)

-

21.05.2015 kambris nr 129- suletud (VangS § 69 kohaldamine)

34. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas hagejale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates

01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda. Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144, 208, 210, 417, 425, 453 asub

WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kartserikambrites nr 71,

78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga.

Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris. Kambrid asuvad avatud osakonnas, kus

kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad kasutada koridoris

paiknevat ühistualettruumi.

35. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuses ei ole kajastatud konkreetsete kambrite

põrandapinnad ja elutingimused. Vastuses on märgitud, et perioodil 09.06.2012-09.06.2015 oli

kaebuse esitajale 1095 päevast 327 päeval tagatud vaba põrandapinda kambris alla 3 m2 , kuid

vähemalt 2,66 m2 (neist 251 päeval kambrites, kus olid kambriuksed suletud üksnes öörahu

ajaks) ja 768 päeval oli tagatud üle 3 m2, millest ei ole maha arvatud kambri tualettruumi pinda.

36. Viidates veelkord Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-86-

16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-98-16, milles on Riigikohus juhindunud EIK Suurkoja

20. oktoobri 2016. a otsuses kohus selgitab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s7 on WC

nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. WC näol ei ole tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav

väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri

pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

37. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajaperioodil

08.06.2012-20.09.2012 oli hageja vahistatu staatuses ja ajaperioodil 21.09.2012-11.10.2012

vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva). Sellel perioodil oli hageja 19.06.2012-04.07.2012,

07.09.2012-11.09.2012 ja 15.09.2012-18.09.2012 (kokku 25 päeva) kartseris. Vaidlust pole selle

üle, et vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna oli hageja paigutatud

ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu vahistatu režiimil hoidmise ajal

tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Hageja ei eita, et sai jalutusvõimalust

kasutada, kuid ta kurdab jalutusboksi väiksusse üle ja selle üle, et ta pidi jagama jalutusboksi

oma kambrikaaslastega.

38. Seega viibis hageja ajavahemikus 08.06.2012 -11.10.2012 kokku 126 päeva lukustatud

kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Sellest 105 päeva päeva oli

hageja vahistatud staatuses (viibis kambrites nr 417, 425 ja 463) ja 21 päeva vastuvõturežiimil

(viibis kambris nr 132), so kokku 126 päeva mil tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit

piirdus enamasti tunnise jalutuskäigu võimaldamisega jalutusboksis Seejuures esines mitu

pikemat ajavahemikku (78, 21 päeva), millal hageja viibis järjest kambris, kus ühe kinnipeetava

kohta ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda. Kuna hageja pidi kogu jalutuskäigust üle jääva aja

viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida.

39. Kohus leiab, et hageja paigutamine ajal, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses

ja vastuvõturežiimil (kokku 126 päeva) kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2

põrandapinda, oli vastuolus EIÕK art-ga 3 ja alandas kaebaja inimväärikust ning oli seetõttu

õigusvastane.

40. Kohus leiab, et Tallinna Vangla tegevus hageja kinnipidamisel ajavahemikus 09.06.2012-

09.06.2015 oli õigusvastane osas, kus hageja viibis luksutatud kambris ja tema isiklik ruum jäi

alla 3 m2 (so kokku 126 päeva). Tallinna Vangla ei saanud tugineda oma tegevuse õiguspärasuse

põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte

põrandapinna miinimumõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja VangS § 41 lg-ga 1.

41. Kohus leiab, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus oleks jäänud rahuldamata seoses

põrandapinna

suurusega

perioodil

19.06.2012-04.07.2012,

07.09.2012-11.09.2012

ja

15.09.2012-18.09.2012 (kokku 25 päeva), mil hageja viibis kartseris, sest hageja

liikumisvabaduse piiramine nendel perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest.

42. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajavahemikul

12.10.2012-16.01.2014 viibis hageja Tallinna Vanglas avatud osakonna kambrites nr 27, 39 ja

34, kus tal oli võimalus soovi korral päeva vältel võimalus viibida väljaspool kambrit (kokku 870

päeva). Avatud osakonnas viibides oli hageja 13.07.7.2013-16.07.2013 (4 päeva), 11.11.2013-

16.11.2013 (6 päeva), 29.12.2013-10.01.2014 (13 päeva); 12.05.2015-17.05.2015 (6 päeva)-

kartserikambris. Seega hageja liikumisvabaduse piiramine (kokku 29 päeval tulenes vangistust

reguleerivatest õigusaktides (VangS § 65 lg 1 p 4 ning VSkE § 8 lg 4) ning oli tingitud hageja

enda käitumisest.

43. Sel ajavahemikul võis hagejale olla küll isiklikku ruumi vähem kui 3m2, kuid hagejale oli

avatud eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit

vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning viibida kogu

päeva kuni öörahuni (VSkE § 8 lg 1) eluosakonnas.

44. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohal, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus

oleks jäänud rahuldamata seoses põrandapinna suurusega kogu perioodi osas, mil hageja viibis

süüdimõistetuna avatud sektsiooni kambris ning tal oli selles kambris viibimise ajal isiklikku

ruumi üle 2,5m2. Hagejale oli avatud kambris viibimise ajal tagatud võimalus viibida ka

väljaspool kambrit, samuti võimaldati kaebajale ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

45. Tuginedes Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusele kohus tuvastab, et ajaperioodil

14.05.2014-24.07.2014 ja 25.07.2015 kohaldati hageja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja

hageja oli paigaldatud eraldi lukustatud kambritesse (144, 208, 201 ja 129) kokku (73 päeva)-

seega kaebaja liikumisvabaduse piiramine 107 päeval tulenes vangistust reguleerivatest

õigusaktidest (VangS § 65 lg 3 ning VSkE § 8 lg 4) ning oli tingitud kaebaja enda käitumisest.

46. Kohus leiab, et hageja kaebus Tallinna Halduskohtus oleks jäänud rahuldamata seoses

põrandapinna suurusega nende perioodide osas, mil hageja viibis kartseris või hageja suhtes

kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest hageja liikumisvabaduse piiramine nendel

perioodidel oli tingitud hageja enda käitumisest.

47. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vanglal oli kohustus hüvitada hagejale

Tallinna Vaglas kinnipidamise ajal 487 päeval isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise

kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 selle aja eest, kuis

hageja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 päeva so

(ajavahemikus 13.06.2011-07.06.2012 kokku 361 päeva ja ajavahemikus 08.06.2012-21.05.2015

kokku 126 päeva) päeva osas.

48. Hageja on lisaks napile kambripinnale viidanud erinevatele probleemidele seoses

kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja

kuivatatakse samas elukambris); vaid 1 kord nädalas sooja veega pesemise võimalus dušši all

ning seda olukorras kus kambris on ainult külm vesi; kinnipeetavatele mõeldud vanas osas

tualetid asusid üldkasutatavates koridorides ning ajal, mil uksed oli lukustatud võis tualetti

pääsemise ooteaeg olla tund või enam.

49. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt VangS § 50 lg 2 sätestab, et

kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun,

vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku

alusel ühel korral nädalas. Suletud kambrites, kus taotluse esitaja viibis, asub kraanikauss koos

voolava veega, seega sai ta ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. VangS-st ega ka

VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Seega ei

saa kaebaja pidada oma õiguste riiveks asjaolu, et tal puudus igapäevaselt ligipääs voolavale

soojale veele. Kohus leiab, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve

võimendamine vähemalt minimaalses ulatuses kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka

Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud VangS § 50

-lgst 2 ei tulene kinnipeetavate tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamine

dušš kasutada ning avaliku võimu kanda (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

50. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt Tallinna Vangla kambrites, kus on akna

avataval osal perforeeritud metallist plaadid, on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on

võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev

selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Avatud osakonnas (kambrid 27, 33, 34 ja 39)

akendele perforeeritud metallist plaate paigaldatud ei ole.

51. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt vastavalt VangS § 46 lg-le 1 kannab

kinnipeetav vanglas vangla riietust, mille pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla. Vangla

väljastab kinnipeetavale piisavas koguses vormielemente, tagamaks regulaarne pesemisvõimalus.

VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui isikul kandmiskõlblikud

riided puuduvad või ta ei soovi isiklikke riideid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta

riietuse. VSkE § 100 lg-st 1 tulenevalt kannab kartserikaristust kandev isik kartseririietust.

Vangla poolt väljastatud voodipesu, rätikute ja vormiriietuse (sh kartseririietuse) pesemise eest

hoolitseb ning kulud kannab vangla. Pesuvahetus toimub üldjuhul kaks korda kuus. Lubatud

isiklikke riideid tuleb vahistatutel ja kinnipeetavatel endil pesta ja kambris kuivatada või

kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumaja teenuse näol on Tallinna

Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Riiete

kuivatamiseks on I ja II üksuses (suletud osakonnad) paigaldatud kambris seinale

pesukuivatusrest, kuid kasutatakse ka nagisid, radiaatoreid vm. Kui kaebaja ning temaga samas

kambris olnud teised kinnipeetavad tundsid, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, siis oli neil

võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla. Seega ei pidanud

kinnipeetavad sh kaebaja pesu kambris kuivatama.

52. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastusest nähtuvalt kambrites, kuhu kaebaja Tallinna

Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka

loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks on vangla vahendusel

võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp.

Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada vastustaja

kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on ka vangla oma kohustuse

täitnud. VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja

loomuliku valgustuse koostoimes.

53. Tallinna Vangla 10.08.2015 vastuse kohaselt Tallinna Vangla kambrites nr 129, 138, 144,

208, 210, 417, 425, 453 asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega

sulgeda. Kartserikambrites nr 71, 78, 80, 81, 82, 88 on WC kambris, kuid tegemist ei ole

seintega eraldatud eraldiseisva ruumiga. Kambrites nr 27, 33, 34 ja 39 ei ole WC kambris.

Avatud osakonnas, kus kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ning kinnipeetavad saavad

kasutada koridoris paiknevat ühistualettruumi. Öörahu ajal saab WC kasutamise vajadusest

kinnipeetav märku anda vajutades kambris nuppu ja süüdates sellega koridoris kambri ukse

kohal asetseva lambi. Väide, et WC saamise ooteaeg on tund või rohkemgi, ei ole tõene.

Täiskasvanud meesterahvas, kes enne öörahu algust WC-s ära käib ja kellel ei ole tervislikke

probleeme, ei vaja üldjuhul öösel WC kasutamist.

54. Seega ei ole hageja tõendanud, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud

sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju hagejale oleksid suurendanud.

55. Kostjate väidete kohaselt kogu halduskohtusse esitatud perioodi eest ei olekski

halduskohus hageja kaebust saanud rahuldada, sest Tallinna Vangla oli jätnud varasemalt hageja

kaebuse perioodi osas, mis eelnes 09.06.2012 läbi vaatamata, sest hagejal puudub kaebeõigus

aegumistähtaja möödumise tõttu. 09.06.2015 vastuses on Tallinna Vangla leidnud, et perioodi

13.06.2011–08.06.2012 osas on taotluse esitaja esitanud kahju hüvitamise taotluse tähtaja

rikkumisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega

hakata arvestama hetkest, kui taotluse esitaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai

hakata (s.o Tallinna Vanglasse saabumisel 13.06.2011) ning sellest ajast alates sai ta vanglale

nõude esitada.

56. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et kaebetähtaja kulgemine algab ajast, mil kaebaja

sai aru, et talle on kahju tekkinud, seejuures ei hakka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse

tingimustesse sattudes (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-16. p 11).

57.

30.05.2022 menetlusdokumendis on vastuseks kohtu nõudele hageja selgitanud, et

puuduvad andmed, et hageja kinnipidamistingimused oleksid oluliselt muutunud ning kuivõrd

praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada

saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (3-3-1-93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades

kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 09.06.2015, mil lõppes periood,

mille eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu

hulgas seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestusega (Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.15

määrus haldusasjas nr 3-15-649, p 18)

58. Riigikohus on kohtuajas nr 3-3-1-20-15 tehtud otsuses selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei

seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse

iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja

kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid

asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel

määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Oluline pole sealjuures küsimus, kas kahju

tekitaja oma vastutust eitab. /../Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis

vs. Eesti 19. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele

(antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla

kvalifitseeritav EIÕK artikli 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt

tähtsust. Kolleegium on varem selgitanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel

võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste

korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või

peab sellest teada saama. Olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning kahju

lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahjust teadasaamise hetkeks

RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppeb kaebajale jätkuva

toiminguga kahju tekitamine. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise

kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg

võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi

saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-

d 13 ja 14).

59. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja viibis kuni 11.10.2012 lukustatud kambrites,

kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda. Seega lõppes kohtu hinnangul Tallinna

Vangla kahju tekitav toiming 12.10.2012 ja seda kuupäeva saab lugeda hageja poolt kahjust

teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4. Asja materjalidest nähtuvalt on

hageja esitanud Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 08.06.2015, seega ei ole hageja

rikkunud kahju hüvitamise nõude tähtaega ja hageja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotlus oli lubatav. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla ebaõigesti jätnud

läbivaatamata hageja kahju hüvitise nõude ajavahemiku 13.06.2011-08.06.2012 eest ja Tallinna

Halduskohus oleks saanud antud perioodi eest ei esitatud kaebuse rahuldada.

60. Tallinna Halduskohtusse kaebuse esitamisel palus hageja Tallinna Vanglalt tema kasuks

välja mõista kahju hüvitise 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates

tingimuste viimise eest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja viibis Tallinna Vanglas

inimväärikust alandavates tingimustes kokku 87 päeva.

61. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada

Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib

mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Rikkumisele

tähelepanu juhtimist kinnitavate tõendite puudumisest jätmisest ei saa järeldada, et inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.

62. Kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse,

mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13

sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja

seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15)

63. Kohtule on esitatud Tallina Ringkonnakohtu 17.04.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-649,

milles on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et G. B.le tuleb välja mõista

mittevaralise kahju hüvitis 391 päeva kohta, mil kaebaja viibis inimväärikust alandavates

tingimustes ja Tallinna Ringkonnakohus on välja mõistnud Tallinna Vanglalt kahju hüvitise 800

eurot (V kd tl 27-40). Kohtule on esitatud Tallinna Halduskohtu 20.03.2017 kohtuotsus

haldusasjas nr 3-15-652, milles on Tallinna Halduskohus leidnud, et kaebaja pidi viibima alla

2,5 m2 põrandapinnaga isiku kohta lukustatud kambris kokku 169 päeva ja üle 2,5 m2 kuid alla

3 m2 kambris 239 päeva ja Tallinna Halduskohus on N. I.’le välja mõistnud Tallinna Vanglalt

kahju hüvitise 982 eurot (V kd tl 12-23).

64. Hageja on kohtule esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.02.20 lahend 51278/17,

millises kohtuasjas EIK kinnitas oma 16.01.2020 otsusega Eesti Vabariigi Valitsuse ja kaebajate

vahelised kokkulepped. Otsuse kohaselt kohustub valitsus maksma kõigile kaheksale kaebajale

otsuse lisaks olevas tabelis märgitud rahalised hüvitised, mis hõlmavad kaebajatele tekkinud mis

tahes varalist ja mittevaralist kahju ning kohtukulu. Sõltuvalt kaebajast jääb väljamaksmisele

kuuluv hüvitis vahemikku 4100-8500 eurot. Hüvitised tuleb välja maksta kolme kuu jooksul

otsuse avaldamisest, st hiljemalt 06.05.2020. Hüvitiste tasumine tähendab asja lõplikku

lahendust.

Kõik

kaebused

puudutasid

Magasini

tänaval

asunud

Tallinna

vangla

kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m²

isiklikul kambripinnal. Magasini tänaval asunud Tallinna vangla suleti 2018. aasta lõpus. Otsuse

lisaks olevas tabelis on 2. järjekohal on G.B., esindaja P. D., kellele Eesti Vabariik poolt välja

mõistava hüvitise summa 5500 eurot ja 8. järjekohal N. I. , esindaja P. D., kellele Eesti Vabariik

välja mõistetava hüvitise summa 5500 eurot (V kd tl 65-66).

65. Kohus leiab, et lähtudes Eesti kohtu praktikast kohus oleks Tallinna Vanglalt välja

mõistnud hageja kasuks kahju hüvitise ning lähtudes eelnimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahendist, siis oleks väga tõenäoline, et kostja I poolt hageja esindajana Euroopa Inimõiguste

kohtusse kaebuse esitamisel oleks Eesti Vabariik sõlminud hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt

oleks Eesti Vabariik tasunud hagejale kahju hüvitise sarnases summas nagu on tasunud G. B.le ja

N. I.le. Seega oleks hageja kasuks Eesti Vabariigilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis

hageja poolt taotletud 10 eurot päevas seoses Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates

tingimustes viibimisega, so kokku 4870eurot (10x 487) eurot.

66. Kohus leiab, et kostja I kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos. Hagejale tekkinud kahju on kostja I poolsete rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4

mõttes. Kui kostja I ei oleks oma kohustust rikkunud, siis hagejale ei oleks kahju tekkinud ja

hageja kasuks oleks Eesti Vabariigilt/Tallinna Vanglalt välja mõistetud kahju hüvitis.

67. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav

ning hagejale tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kohus leiab, et kostja I, jättes hagejat riigilõivu tasumise

kohustusest teavitamata ja Tallinna Halduskohtule hageja menetlusabitaotluse esitamata nägi

ette, et Tallinna Halduskohus keeldub hageja kaebuse menetlusse võtmisest ja sellega võetakse

hagejalt võimalus saada kahju hüvitis Tallinna Vanglalt seoses inimväärikust alandavates

kinnipidamistingimustest viibimise eest. Kohus möönab, et käesoleval juhul on hagejalt võetud

võimalus täpselt teada saada, kui suures ulatuses oleks hageja kaebus rahuldatud. Seda riski peab

kandma kostja I, kuna kostjale I pidi olema selga, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse ja kui

sellest tulenevalt hageja kaotab õiguse saada Tallinna Vanglalt/Eesti Vabariigilt kahju

hüvitamist, siis on hagejal õigus nõuda selle kahju hüvitamist kostjalt I.

68. Hageja on välja toonud, et vastavalt MTÜ-ga A sõlmitud käsunduslepingule oli kokku

lepitud, et kostja I saab 50% hagejale Tallinna Vanglalt välja mõistetutud hüvitiselt teenustasuna.

Hageja on sellest käsitlusest lähtunud ka kohtule esitatud kahju hüvitise suuruse määratlemisel.

Hageja on leidnud, et tema nõue Tallinna Vangla vastu oleks kuulunud rahuldamisele summas

6900 eurot, oleks hageja saanud 3000 eurot. Kostjad ei ole hageja käsitlusele vastu vaielnud.

Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele pidi

kostja I saama teenustasuna 50% hagejale Tallinna Vanglalt/Eesti Vabariigilt välja mõistetavast

summast. Seega on hagejale tekkinud kahju suuruseks 2435 eurot.

69. AdvS § 47 esimene lause sätestab, et advokaadibüroo pidaja ja advokaat vastutavad

õigusteenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. AdvS § 47 mõtteks on sätestada

advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi

vastustama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lh 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse

osutaja kõrval ka isiklikult. Seega kostjad, rikkudes kliendilepingut, vastutavad hageja ees

solidaarselt AdvS § 55 lg 23 ja VÕS § 620 lg 1 alusel.

70. Seega tuleb kahju hüvitis summas 2435 eurot välja mõista solidaarselt kostjalt I ja kostjalt

II hageja kasuks.

71. Hageja on esitanud viivise nõude. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Kooskõlas VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on palunud kostjatelt

välja mõista viivis VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi, mille kohaselt kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise

väljaandmise või taganemisest tulenva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Hageja on palunud välja mõista

viivise kohtuotsuse jõustumise päevast.

72. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kostjatelt tuleb solidaarselt välja

mõista viivised põhinõudelt 2435 eurot kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

73. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

74. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et

kuna hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik