2-22-13163/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-13163

Tsiviilasi

X kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 24. augusti 2022. a

otsusele täiteasjas nr 022/2022/4623

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. novembri 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (sissenõudja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ardi Rebane

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippus (registrikood 12016207), esindaja kohtutäituri abi

Viljo Konsap

Puudutatud isik (võlgnik) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29. novembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-13163

muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, sissenõudja) esitas 5. septembril 2022 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus

tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 24. augusti 2022. a otsus ning jätkata

täiteasjas nr 022/2022/4623 menetlust. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute

kanda.

Avalduse kohaselt vaidlesid avaldaja ja Y (puudutatud isik, võlgnik) tsiviilasjas nr 2-20-1974

Tallinnas XXX kinnistu kaasomandi lõpetamise üle. Harju Maakohus tegi viidatud asjas

18. mail 2022 otsuse, millega rahuldati C ja võlgniku hagiavaldus avaldaja vastu osaliselt

järgmisel viisil:

-

kohustati avaldajat andma tahteavaldus kaasomanike kokkuleppe sõlmimiseks selliselt,

et ta annab temale kuuluvast 2/6 mõttelisest osast kinnistust 1/6 mõttelise osa üle C-le

ja 1/6 mõttelise osa üle võlgnikule, selle tulemusena hakkab C-le kuuluma 2/6 mõttelist

osa kinnistust ja võlgnikule 4/6 mõttelist osa kinnistust (resolutsiooni p 2);

-

mõisteti C-lt avaldaja kasuks välja hüvitis omandikaotuse eest 42 886,03 eurot ning

võlgnikult avaldaja kasuks hüvitis 44 789,97 eurot (resolutsiooni p-d 3 ja 4);

-

kohustati avaldajat andma tahteavaldus, mis on vajalik otsuses märgitud viisil

kinnistusraamatu kannete tegemiseks eeldusel, et C ja võlgnik on tasunud avaldajale

kohtuotsuses nimetatud hüvitised. Kohus asendas avaldaja nõusoleku kohtuotsusega

(resolutsiooni p 5);

-

mõisteti avaldajalt C ja võlgniku kasuks välja kasutuseeliste hüvitised (resolutsiooni p-

d 6 ja 7);

-

määrati kindlaks kohtuotsuse täitmise kord (otsuse resolutsiooni p 8) selliselt, et:

a) C-l ja võlgnikul tuli resolutsiooni p-s 3 ja 4 märgitud hüvitised tasuda avaldajale ühe

kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning

b) avaldajal oli kinnistu valduse üleandmise kohustus omakorda ühe kuu jooksul alates

talle p-s 3 ja 4 märgitud omandiosa kaotuse eest määratud hüvitise tasumisest.

Avaldaja ja võlgnik on viidatud kohtuotsuse vaidlustanud osaliselt. Avaldaja ega võlgnik ei

vaidlustanud aga kohtuotsuse p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitist, mistõttu väljastas Harju

Maakohtu kantselei 29. juunil 2022 märke kohtuotsuse osalise jõustumise kohta.

Avaldaja esitas 22. juulil 2022 kohtutäiturile avalduse osaliselt jõustunud kohtuotsuse

täitmiseks (s.o väljamõistetud hüvitise võlgnikult sissenõudmiseks), mille alusel algatas

kohtutäitur täiteasjas nr 022/2022/4623 menetluse ja tegi 25. juulil 2022 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse. 1. augustil 2022 esitas võlgnik kohtutäituri tegevuse peale kaebuse ja

palus kontrollida maakohtu otsuse jõustumist. 24. augusti 2022. a otsusega rahuldas kohtutäitur

võlgniku kaebuse ning lõpetas täiteasjas nr 022/2022/4623 menetluse.

Avaldaja leiab, et kohtutäituri 24. augusti 2022. a otsus tuleb tühistada ning täitemenetlust

täiteasjas jätkata. Avaldaja hinnangul puudus kohtutäituril täitemenetluse formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt õigus sisuliselt kontrollida, kas jõustumismärkega lahend on tegelikult

jõustunud. Praegusel juhul olid täidetud täitemenetluse formaalsed eeldused, sest

jõustumismärge oli otsusele väljastatud formaalselt õigesti. Täitedokumendiks oleva maakohtu

otsuse resolutsioon on p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise suuruse osas jõustunud. Ka ei

saanud kohtutäiturile olla siduv otsuse teinud maakohtu kohtuniku arvamus kohtulahendi

jõustumise osas, sest jõustumismärke väljastab kantselei, mitte otsuse teinud kohtunik. Võlgnik

ja C on pahatalikult üksnes menetluse venitamise eesmärgil vaidlustanud maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 3 ja 4 ainult sõnastuse osas.

3 (7)

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda.

Avaldaja väited täitemenetlus algatamise formaalsete eelduste osas tuleb jätta tähelepanuta,

kuivõrd vaidlus puudub, et täitemenetluse algatamisel olid formaalsed eeldused täidetud.

Täitemenetluse

lõpetamise

alused

on

selgunud

pärast

täitemenetluse

algatamist.

Jõustumismärge kohtuotsusel loob kohtutäituri jaoks eelduse, et otsus on jõustunud ja et ta võib

seda täita, kuid ei muuda jõustumata otsust jõustunuks.

Ka ei kontrollinud kohtutäitur täitemenetluse läbiviimisel ega kaebuse kohta otsuse koostamisel

täitedokumendi õiguspärasust ega hinnanud jõustumismärke väljastamise sisulisi eelduseid.

Kohtutäitur on oma otsuse tegemisel tuginenud Harju Maakohtu 2. augustil 2022 ja 8. augustil

2022 esitatud vastustele. Kuna kohus kinnitas, et jõustumismärge väljastati ekslikult, esines

alus täitemenetluse lõpetamiseks, sest puudub täitedokument täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 2 lg 1 mõttes. Üksnes asjaolu, et jõustumismärke väljastab kohtu kantselei, ei saa

muuta tähtsusetuks sama tsiviilasja lahendanud kohtuniku arvamust.

3. Võlgnik vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda.

Avaldaja on Riigikohtu otsustest ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust teinud

meelevaldsed järeldused. Kohtutäitur ei või anda hinnangut kohtuotsuse sisule ehk

materiaalõigusele, mitte aga kohtuotsuse vastavusele formaalsetele tingimustele, milleks on

kohtuotsuse faktiline jõustumine. Kuna maakohtu kohtunik vastas kohtutäituri päringule, et

jõustumismärge on väljastatud ennatlikult, siis ei olnud täidetud ka formaalsed eeldused

kohtuotsuse täitmiseks.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohus jättis 29. novembri 2022. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, jättes need rahaliselt

kindlaksmääramata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nähtu seisuga 29. november 2022. a Kohtute

infosüsteemi andmetest, et maakohtu otsus oleks osaliselt jõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu

24. augusti 2022. a määrustega on nii avaldaja kui ka võlgniku apellatsioonkaebused

menetlusse võetud. Lisaks on ringkonnakohtunik võlgniku esindajale 24. augusti 2022. a e-

kirjas selgitanud seonduvalt maakohtu otsuse resolutsiooni p-dega 3 ja 4 ja 8 a), et avaldaja on

need oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud, leides, et kohus oleks pidanud võlgnikult ja C-lt

välja mõistma suurema hüvitise, kui otsuses märgitud. Samuti on maakohtu otsuse teinud

kohtunik oma 8. augusti 2022. a e-kirjas kohtutäiturile märkinud, et apellatsioonkaebuse sisust

selgub, et avaldaja ei ole rahul ka otsuse p-dega 3 ja 4, taotledes nendes punktides märgitust

suurema hüvitise väljamõistmist.

Maakohus asus seisukohale, et kuna omandi üleandmine on seotud samaaegse hüvitise

maksmisega, siis vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandit üle anda. Seega vaidlevad

pooled maakohtu otsuse üle tervikuna isegi siis, kui nad on mõningate otsuse osadega nõus.

Otsus sisaldab poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et

vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud.

Maakohtu hinnangul ei esine TsMS § 456 lg 2 kirjeldatud olukorda, kuivõrd pooled on tähtaja

jooksul esitanud apellatsioonkaebused ja need on ka ringkonnakohtu poolt menetlusse võetud.

Maakohus leidis, et võlgniku motiivid apellatsioonkaebuse esitamisel ei ole käesoleva asja

lahendamisel olulised, sest lisaks võlgnikule ja C-le on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

hinnangul vaidlustanud neid samu punkte ka avaldaja.

4 (7)

Maakohus viitas, et TsMS ei sätesta jõustumismärke tegemise vaidlustamise aluseid ja korda

ega ka ekslikult antud kohtuotsuse jõustumist kinnitava märke tühistamise või kustutamise

korda. See aga ei tähenda, et kui kohtule saab teatavaks ebaõige jõustumismärke tegemine, et

siis ei saa seda viga parandada. Kohtu kohustus on tagada, et jõustumismärked kohtulahenditel

oleks nii formaalses kui ka sisulises mõttes õiged ning juhul, kui kohtule saab teatavaks, et

jõustumismärge on lahendile kantud ebaõigesti või ennatlikult, siis on kohtu kohustus see viga

parandada.

Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäitur ei ole jõustumismärke kontrollimisel

läinud vastuollu täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõttega. Kuna kohtutäitur saab

täitmisele võtta vaid seaduses nimetatud täitedokumente, mh jõustunud kohtuotsuseid

tsiviilasjades (TMS § 12 lg 1), siis tuleneb TMS § 2 lg 1 p-st 1 kohtutäiturile kohustus kahtluse

korral veenduda, kas ta on täitmisele võtnud seaduses lubatud täitedokumendi. Formaliseerituse

printsiip rakendub selles, et kohtutäitur ei asu ise hinnangut andma ega analüüsima, kas otsus

on jõustunud või mitte, vaid pöördub lahendi teinud kohtu poole.

Kuna otsuse teinud kohtunik kinnitas kohtutäiturile, et maakohtu otsusele on osaline

jõustumismärge pandud ekslikult, puudus kohtutäituril täitedokument ja alus täitemenetluse

alustamiseks. TMS § 12 lg 4 kohaselt tuleb sellisel juhul täitemenetlus lõpetada, mida

kohtutäitur 24. augusti 2022. a otsusega ka tegi.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus

määrus, millega tühistada kohtutäituri 24. augusti 2022. a (ekslikult märgitud 24. juuni 2022. a)

otsus ja jätkata täiteasja menetlust. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isikute

kanda.

Määruskaebuse kohaselt eksis maakohus määruse tegemisel TsMS §-s 456 sätestatud

menetlusõiguse normide kohaldamisel. Viidatud paragrahvi lõike 4 teise lause kohaselt

kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Praegusel

juhul ei ole avaldaja ega võlgnik vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4

toodud hüvitise summat. Avaldaja on viidatud maakohtu otsuse vaidlustanud muuhulgas

ulatuses, milles kohus jättis tema kasuks hüvitise välja mõistmata, mitte aga juba väljamõistetud

hüvitise osas. Ka võlgnik on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta ei vaidlusta kohtulahendiga

rahuldatud nõuete suurust ega kaasomandi lõpetamise viisi. Eelnevast tulenevalt on viidatud

maakohtu otsus hüvitise suuruse osas TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

Ka ei nõustu avaldaja vaidlustatud määruse p-s 27 toodud seisukohaga, mille kohaselt on

omandi üleandmine seotud samaaegse hüvitise maksmisega ning vaieldes hüvitise suuruse üle,

ei saa ka omandit üle anda. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt sisaldab otsus

poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks

kohustamine oleks jõustunud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pooled ei ole oma

apellatsioonkaebuses vaidlustanud viisi, kuidas maakohus kaasomandi lõpetas ning hüvitise

kogusuurust, mida hagejal oleks tema omandiosa kaotuse eest õiglane saada. Vaidlus käib

tegelikkuses üksnes hagejate poolt esitatud hüvitisega tasaarvestatavate kasutuseeliste ja

alusetust rikastumisest tulenevate nõuete üle. Need nõuded ei ole oma olemuselt aga

kaasomandi lõpetamisel kohtuotsusega määratud viisil paratamatuks vastastikuseks

kohustuseks. Tasaarvestatavate nõuete osas kestev vaidlus ei mõjuta muude vaidlustamata

nõuete osas kohtuotsuse jõustumist.

Lisaks ei nõustu avaldaja menetluskulude jaotusega. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses

põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude

avaldaja kanda jätmine õiglane. Avaldaja palub ringkonnakohtul tühistada vaidlustatud määrus

menetluskulude osas ka siis, kui kohus leiab, et vaidlustatud määrus oli põhjendatud ning jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Praegusel juhul oleks menetluskulude avaldaja kanda jätmine

5 (7)

väga ebaõiglane, sest avaldaja on kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult üle andnud,

kuid võlgnik ja C otsivad võimalusi, et viivitada avaldajale hüvitise maksmisega.

6. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

7. Võlgnik leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

10. Maakohus andis 19. detsembri 2022. a e-kirjaga võlgnikule võimaluse esitada seisukoht

avaldaja määruskaebusele 15 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole võlgnik kinnitanud maakohtu e-kirja kätte saamist. Ka ei toimetanud maakohus

oma e-kirja võlgnikule TsMS § 3141 alusel kätte. Võlgnik on seisukoha avaldaja

määruskaebusele esitanud 16. jaanuaril 2023 ringkonnakohtule. Kolleegium leiab, et võlgniku

seisukoht ei ole esitatud tähtaega rikkudes, mistõttu saab ringkonnakohus sellega arvestada.

11. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosaliselt jätkuvalt selle üle, kas kohtutäitur

lõpetas õigustatult täiteasjas menetluse põhjusel, et täiteasja algatamise aluseks olnud

täitedokument ei olnud resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud. Kohtupraktikas on kinnitust

leidnud, et kohtulahendile kantud jõustumismärge võib olla ekslik (vt nt Riigikohtu

19. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-12, p 14). Kolleegium nõustub

maakohtuga, et viidatud otsus ei olnud selle resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud, mistõttu

on kohtutäitur õiguspäraselt TMS § 12 lg 4 alusel täitemenetluse lõpetanud. TsMS § 654 lg 6

alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies

ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

12. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaidlusta võlgnik, C ega avaldaja tsiviilasjas nr 2-20-1974

tuvastatud kinnistu harilikku väärtust, milleks oli eksperdiarvamuse kohaselt 340 000 eurot.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 mõisteti C-lt avaldaja kasuks omandikaotuse eest välja

hüvitis summas 42 886,03 eurot ja resolutsiooni p-ga 4 võlgnikult summas 44 789,97 eurot.

Avaldaja on apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja

mõistetud hüvitise osas, milles maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja

C-lt 13 780,64 eurot.

13. Iseenesest on õige avaldaja viide, et TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt kohtuotsuse

osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Samas ei nõustu kolleegium

avaldaja seisukohaga, et ka praegusel juhul on tegemist viidatud sättes kirjeldatud olukorraga.

Praeguses asjas sisaldab vaidlusalune kohtuotsus poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole

võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud.

13.1. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 järgi sõltub kohtulahendiga asendatud avaldaja

tahteavaldus võlgniku kohustuse täitmisest. TMS § 184 lg 1 teine lause sätestab, et kui

tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus tehtuks, kui

sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist täitemenetluse

seadustiku kohaselt. TMS § 21 lg 1 näeb ette, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja

kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne,

kui sissenõudja kohustus on täidetud või kui sissenõudja või kohtutäitur on võlgnikule

6 (7)

pakkunud sissenõudja kohustuse täitmist ja võlgnik on alusetult keeldunud täitmist vastu

võtmast või muul põhjusel täitmise vastuvõtmisega viivitanud.

13.2. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna avaldaja vaidlustas maakohtu otsuse välja

mõistmata hüvitise osas ning tahteavaldused on seotud hüvitise maksmisega, siis vaieldes

hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandi üleandmist ega kinnistusraamatu kande tegemist nõuda

(vt maakohtu otsuse p 27). Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et ta ei ole maakohtu otsuse

resolutsiooni p 3 ja 4 vaidlustanud. Nagu eelpool märgitud, siis avaldaja on apellatsiooniastmes

vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise osas, milles

maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja C-lt 13 780,64 eurot. Avaldaja

omandiosa kaotamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel on arvestatud võlgniku

ja C nõuetega avaldaja vastu ning tehtud selles osas tasaarvestus (vt maakohtu otsuse p 54).

Seega on ebaõige avaldaja määruskaebuses esitatud väide, et kasutuseeliste ja alusetust

rikastumisest tulenevad nõuded ei ole kuidagi seotud kaasomandi lõpetamise nõudega.

13.3. Täiendavalt märgib kolleegium, et avaldaja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on avaldaja

vaidlustanud ka maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 b), millega maakohus määras, et C ja võlgnik

on kohustatud avaldajale tasuma resolutsiooni p-des 3 ja 4 nimetatud hüvitise omandiosa

kaotamise eest hiljemalt ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegiumi hinnangul

välistab viidatud kohtuotsuse p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitiste sundtäitmise ka asjaolu, et

avaldaja on vaidlustanud kohtuotsusega kindlaks määratud täitmise korra, mistõttu ei saanud

kohtuotsusega välja mõistetud hüvitised muutuda sissenõutavaks avaldaja poolt vaidlustatud

resolutsiooni p 8 b) alusel.

Menetluskulude jaotus

14. Avaldaja vaidlustas määruskaebuses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel avaldaja kanda.

Avaldaja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna maakohus ei

põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude

avaldaja kanda jätmine õiglane. Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu.

Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrusest võimalik aru saada, et maakohus on

TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldpõhimõttest kõrvale kaldunud sama sätte teise

lause alusel, lähtudes põhimõttest, et menetluskulud kannab menetlusosaline, kelle kahjuks

lahend tehti. Sellele viitab asjaolu, et maakohus on menetluskulude jaotamisel tuginenud ka

TsMS § 172 lg-le 10, mille kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Seega ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendamiskohustust rikkunud. Seejuures ei ole avaldaja

esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks

ebaõiglane.

15. Kuigi avaldaja on palunud määruskaebuse rahuldamata jätmisel muuta maakohtu

menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ei pea

ringkonnakohus seda praegusel juhul põhjendatuks.

Avaldaja hinnangul on ebaõiglane jätta menetluskulud tema kanda olukorras, kus avaldaja on

kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult hagejatele, sh võlgnikule üle andnud, kuid

hagejad otsivad viise, et avaldajale hüvitise tasumisega viivitada. Kolleegiumi hinnangul on

avaldaja ise vaidlustanud hüvitise suuruse, paludes ringkonnakohtul välja mõista suurem

hüvitis. Seega ei ole avaldaja etteheide võlgniku käitumise kohta põhjendatud.

Seetõttu leiab kolleegium, et menetluskulud on põhjendatud jätta avaldaja kanda. Ka

Riigikohus on selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane

jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).

7 (7)

16. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.

17. Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes kaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)