2-22-10346/35 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-10346

Tsiviilasi

Nord Print OÜ hagi Elisa Eesti AS vastu võlgnevuse ja

viivise nõudes

Hagihind

220 708,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nord Print OÜ (registrikood 11426908; asukoht

Peterburi tee 23, 11415 Tallinn);

Hageja lepinguline esindaja: Irina Bušujeva (S&K Legal

OÜ Õigusbüroo; asukoht J. Vilmsi 47, 10115 Tallinn;

e-post: xxx);

Kostja: Elisa Eesti AS (endine ärinimi Elisa Teleteenused

AS), registrikood 10069659; Sõpruse pst 145, 13425

Tallinn; e-post: elisa@elisa.ee).

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Albert

Linntam

(Advokaadibüroo Sorainen AS; e-post:

albert.linntam@sorainen.com).

Kohtuistungi aeg

Kohtuistungil osalesid

10.01.2023

Hageja lepinguline esindaja Irina Bušujeva

Kostja lepinguline esindaja Albert Linntamm

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

2.1 Jätta menetluskulud hageja Nord Print OÜ kanda.

2.2 Mõista välja hagejalt Nord Print OÜ kostja Elisa Eesti AS kasuks menetluskulud

summas 6663,8 eurot.

2.3 Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (6663,8 eurot) tuleb

hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-

2-22-10346

post talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset

menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Nord Print OÜ (hageja) esitas 14.07.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse Elisa Eesti AS vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus

summas 90 361,90 eurot. Samuti taotleb hageja välja mõista kostjalt 30.06.2022.a. sissenõutavad

muutunud viivised summas 47 891,81 eurot ning viivised määras 0,25% võlgnetavalt summalt alates

01.07.2022 kuni võlgnetava summa lõpliku tasumiseni.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt oli 07.2020 OÜ Avrora Communications (registrikood

11158483) ja kostja vahel sõlmitud leping nr K18/2020-EE ning selle lepingu alusel omandas kostja

õigused telekanalite retransleerimiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Poolte ja OÜ Avrora

Communications osalusel on 31.01.2022.a. sõlmitud kokkulepe lepingu ülevõtmisest (lisa 3) ning

millise kokkuleppe kohaselt andis OÜ Avrora Communications hagejale üle teenuse osutamise

lepingust nr K18/2020-EE ning selle 29.01.2021.a. sõlmitud lisast nr 1 tulenevad õigused ja

kohustused. Osundatud kokkuleppes sisaldub kostja kohustus jätkata teenuse osutamist vastavalt

üleantud lepingu (edaspidi hagiavalduse tekstis Leping) ja selle lisas kokkulepitud tingimustel.

Lepinguga hõlmatud telekanalite loetelu ja hinnad on toodud Lepingu lisades, need asjaolud aga ei ole

käesoleva nõude puhul vaidlusküsimus.

3. Nõude asjaolusid arvestavalt on asjassepuutuv, et telekanalite loetelus on mh NTV Mir, PBK, Ren

TV jt see on need kanalid, mille kättesaadavaks tegemine (edastamine) pärast sanktsioonide

kehtestamist on keelatud. Hageja märgib, et igasugune vaidlus telekanalite retransleerimise keelu üle

ka puudub. Hageja toob esile, et pärast sanktsioonide kehtestamist on telekanalite edastamine

lõpetatud. Vastavalt Lepingu punktile 6.1. pooltevahelised suhted Lepingu tingimustel algavad

01.juulist 2020 ning kehtivad kuni 30. juunini 2022.

4. 22.02.2022 esitas kostja avalduse, milles teatas, et ütleb Lepingu ülesse alates 01.05.2022. Seega

01.05.2022 Leping on lõppenud. Vastavalt poolte vahel sõlmitud Lepingu punktile 5 ja selle

alapunktidele tasub kostja hagejale Lepinguga kokkulepitud litsentsitasu vastavalt hageja poolt esitatud

arvele viie päeva jooksul. Hageja märgib, et olukorras, milles vaidlus hagiavaldusega nõutud

(litsentsi)tasude suuruse üle puudub, puudub sisuline vajadus hagiavalduses üles loetleda Lepinguga

kokkulepitud õiguste/kohustuste sisu, sh litsentsitasude suurust ja/või kujunemise põhimõtteid.

Järgnevalt toob hageja esile, et kostja poolt on jäetud tasumata tasu telekanalite taasedastamise eest

perioodil, millal nende taasedastamine oli lubatud. Teisisõnu, telekanalite taasedastamiseks ei olnud

kehtestatud sanktsioone ning nende (taas)edastamine toimus vastavalt sõlmitud Lepingule. Nimetatud

perioodiks on 2022 aasta veebruari kuu ja millise perioodi eest on hageja esitanud kostjale tasumiseks

arve nr 17141 summale 90 361,90 eurot. Kuigi vaidlust ei ole summa suuruse üle (so asjaolu üle, et

arves nimetatud summa vastab Lepingus kokkulepitule), on kostja nimetatud summa tasumisest

2-22-10346

keeldunud ning see on tänaseni tasumata.

5. 06.04.2022 edastas hageja kostjale arve tasumiseks nõude ning keeldumise põhjendused avas kostja

enda 18.04.2022.a. vastuses. Need seisnevad kokkuvõtvalt järgnevas. Kostja leiab, et ei saa arveid

tasuda, kuivõrd tegemist oleks sanktsiooni rikkumisega. Kirjast nähtuvalt kohaldas kostja telekanalite

suhtes finantssanktsiooni ning seetõttu ei ole võimalik arvet tasuda. Hageja jaoks on kostja vastus

küüniline, sest kostja ise retransleeris samal ajavahemikul samad kanalid, mille kohta hiljem „kohaldas

finantssanktsiooni“, ning sai selle retransleerimise eest tulu.

6. Vastavalt VÕS § 76 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuivõrd Lepingu puhul

on faktiliselt tegemist litsentsilepinguga, osundab hageja ühtlasi VÕS § 368, milles sätestatu kohalselt

annab litsentsilepinguga üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada

intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil,

litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Hageja toob esmalt esile, et hageja,

tema seaduslike esindajate ega tegelike kasusaajate suhtes ei kehti ega ole kohaldatud ühtegi

sanktsiooni. Hageja puhul on tegemist Eestis asutava ja tegutsetava äriühinguga, kes on omandanud

litsentsiomaniku õigused ja on sõlminud nimetatud õiguste omajana vastavasisulise (litsentsi)lepingu

kostjaga.

7. Hageja peab seda vajalikuks esile tuua, kuivõrd RSanS § 19 lg 1 eristab juhtusid, millal

finantssanktsiooni tuleb kohaldada põhjusel, mille kohaselt on ärisuhtes olev või seda kavandav isik

finantssanktsiooni subjekt või põhjusel, mille kohaselt rikub tehtav tehing või toiming

finantssanktsiooni. Nagu hageja märkis, ei ole tema, tema esindajad/kasusaajad ega ärisuhtes olev või

seda kavandav isik finantssanktsiooni subjekti(de)ks ja mistõttu kostja ei võinud keelduda tasude

maksmisest põhjusel, et see rikub finantssanktsiooni.

8. Hageja rõhutab, et ise kohaldas finantssanktsiooni sanktsiooni all olevatele telekanalitele suhtes

ning lõpetas nende transleerimise. Hageja hinnangul ei ole ka tehingulise finantssanktsiooni

kohaldamiseks alust ja ei ole kostjal õigust ega kohustust rakendada omaalgatuslikult sanktsiooni,

milline väljendub Lepinguga kokkulepitud summade tasumata jätmises. Selline kohustus on

tegelikkuses üksnes hagejal endal, kes ei tohi pärast rahvusvahelise finantssanktsiooni kehtestamist

tasuda või kanda üle summasid isikutele, kes on finantssanktsiooni subjekt, kui selline subjekt oleks

hagejaga lepingulistes suhetes. Hageja on teadlik RSanS tulenevast kohustustest teavitada sellest RAB-

i. Tegelikult aga ei ole hagejaga lepingulistes suhetes (sh tegelikud kasusaajad) ühtegi sanktsiooni all

oleva isikut või muud alust kohaldada sanktsiooni.

9. Hageja selgitab et kostja poolt makstud tasude arvelt tuleb hagejal tasuda töötasud Eestis

registreeritud töötajatele ja tegelikkuses kõik enda tegevuskulud, sh ka maksud Eesti Vabariigile.

Praegusel juhul on faktiliselt finantssanktsiooni kohaldamise esemeks summad, mida oli ettenähtud

hagejale endale, mitte edasikandmisele kolmandatele isikutele. Hageja oleks kohustatud pärast enda

tegevuskulude mahaarvamist oma lepinguliste partneritele kandma väiksemat summat. Ja siis ja ainult

siis, kui hageja lepingulistes suhetes oleks olnud mingi sanktsiooni all olev isik, ei oleks hageja

tohtinud raha edasi üle kanda. Kuid see on juba hageja kohustus ja vastutus. Kostja aga peab

kontrollima enda lepingulistes suhetes olevaid isikuid, milleks on praegusel juhul hageja ja kelle kohta

pole finantssanktsioone kohaldatavad.

10. Kostja keeldumine hagiavaldusega nõutud tasude ülekandmisest on täiel määral põhjendamata.

Kostja jaoks finantssanktsiooni kohaldajaks saaks olla üksnes hageja ise, hageja aga ei ole sanktsiooni

subjekt. Kõik hageja kohta andmed on kättesaadavad Eesti Vabariigi äriregistri kaudu sh

Välisministeeriumil. Arvete tasumata jätmiseks on kostja põhjendused otsitud. Hageja nõue puudutab

perioodi, millal Lepingu alusel võetud kohustuste täitmiseks igasugused takistused puudusid. Kostja

on retransleerinud Lepingus märgitud telekanaleid veebruaris 2022.a. ning on lõpetanud nende

retransleerimise üksnes 25. veebruaril 2022.a. Kõnealusel perioodil on kostja saanud telekanalite

2-22-10346

edastamise eest ka tasusid tarbijatelt ja saanud selle eest tulu.

11. Hageja nõudeks on litsentsitasude maksmine ajaperioodi eest, millal telekanalite transleerimine

ei olnud keelatud, millal kostja on telekanaleid transleerinud ja saanud selle eest tulu, hageja ei ole

sanktsiooni subjektiks, hageja on kostjale väljastatud arvelt tasunud maksu-ja tolliametile maksud

(käibemaks summas 15 060,32 eurot). Kostja selgitused tasu maksmisest keeldumisel ei ole

põhjendatud. Tekkinud olukorras kostja ja Eesti Vabariik said tulu, hageja aga jäi tasutud käibemaksu

summa võrra kahjumiga.

12. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral

(mis seisneb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel) nõuda viivist ja Lepingu punkt 5.2. sedastab

viivisemääraks 0,5% tähtaegselt tasumata summast. Seega, olukorras, milles arve tasumise tähtpäevaks

oli 16.03.2022.a., on kostja arve tasumisega viivituses 30.06.2022 seisuga kokku 106 kalendripäeva

ning mida arvestavalt nõuab hageja viivise tasumist summas 47 891,81 eurot (=90361,90*0,5%*106).

Ennetamaks võimalike vastuväiteid seoses viivisenõudega, soovib hageja juhtida tähelepanu, et

tegemist on kahe äriühingu, veelgi enam - kahe professionaalse turuosalise poolt kokkulepitud

õiguskaitsevahendiga juhuks, kui kostja peaks kokkulepitud maksetähtaegasid ületama. Vaatamata

toodule hageja vähendab edasiulatuva viivisemäära alates 01.07.2022.a. pooleks, kuni viivisemäärani

0,25% päevas.

13.

21.11.2022 menetlusdokumendis jäi hageja oma seniste seisukohtade juurde. Hageja märkis

täiendavalt, et käesolevas asjas puudub sisuline vaidlus asjaolu üle, mille kohaselt oli poolte vahel

sõlmitud leping (litsentsileping) ning mille alusel võlgneb kostja hagejale viimase poolt nõutud

summa. Menetluse keskseks küsimuseks on (kostja vastuväiteid arvesse võttes) hoopis see, et kostja

sõnul ei pea ta võlgnetavat summat tasuda. Kostja esitas sellega kaasnevalt vastuväiteid ning milliseid

vastuväiteid kokku võttes puudutavad kolmandaid isikuid MM, OS, BMA Estonia OÜ ja Baltija

Mediju Alieanse SIA. Hageja osas ei olnud kostja sisulisi vastuväiteid esitanud. Hageja palub jätta

tähelepanuta kõik viited kolmandatele isikutele, kuivõrd tegemist ei ole hagejaga seotud isikutega ning

samuti kohtumenetluse osalistega. Antud väited ei oma antud asjas mingisugust tähtsust. Kostja soov

rääkida kolmandatest isikutest on suunatud kohtu eksitamisele.

14. Kostja võtab omaks asjaolu, et on sarnaselt hagejaga telesaadete edastamisele spetsialiseeruv

äriühing. Kostjal on juba vähemalt aastast 2016 sõlmitud ettevõttega BMA Estonia OÜ-ga lepingu

samade telekanalite osas: PBK, REN-TV, NTV Mir Estonia jt. 2018 aasta jaanuaris on Starman AS

nimeks saanud Elisa Teleteenused AS ning venekeelsete telekanalite edastamine Eesti territooriumil

on kostja poolt jätkunud kuni 2022 aasta veebruarini. Seega olukorras, milles kostja on teinud

varasemalt koostööd BMA Estonia OÜ ja/või Avrora Communications OÜ, mõjub pigem

kummalisena see, et kostja heidab hagejale ette väidetavat seotust kirjeldatud ettevõtetega. Hageja ei

pea õigeks arutada käimasolevas kohtumenetluse küsimust, kellega oli kostjal varem sõlmitud

lepingud. Käimasolevas kohtumenetluses on arutuse all üksnes hageja ja kostja lepingulised suhted.

Seega ei oma mingit tähtsust tegelikkuses selles, kelle vahel ja kelle poolt oli varasemalt sõlmitud

lepinguid.

15. Hageja rõhutab, et ei oma lepingulisi suhteid kostja poolt nimetatud isikutega. Ei oma tähtsust

asjaolu, kes oli varasemalt hageja juhatuses või osanikuks. Tähtsust omab üksnes ajavahemik, mille

eest hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist. Hagejaga seotud isikud on kantud

nõuetekohaselt registritesse ning ühtegi finantssanktsiooni subjekti nende seas ei ole. Põhjendades

Nord Print OÜ poolt väljastatud venekeelsete telekanalite edastamise eest Eesti territooriumil arvete

mittetasumist, viitab kostja sanktsioneeritud isikule YVKile, kui National Media Groupi ja Bank

Rossiya osanikule ning tema kontrolli all olevatele telekanalitele. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et

vastavalt Nõukogu otsusele 2014/145/ÜJP (Council Decision 2014/145/CFSP) kehtestati YVKile

finantssanktsioonid 2014 aastal. See tähendab, et 2016 aastal, ajast, millest kostja käsitleb koostöö

algust BMA Estonia OÜ-ga on venekanalite PBK, REN-TV, NTV Mir Estonia osas-on sanktsioonid

2-22-10346

YVKile kestnud liigikaudu kaks aastat. Eelmainitud sanktsioon on endiselt kehtiv, seega võib väita, et

kostja on teinud koostööd BMA Estonia OÜ, Avrora Communications OÜ ja ka hageja Nord Print

OÜ-ga võrdsetes situatsioonides ja ühtede ja samade kanalitega seoses. Kuid kanalite PBK, REN-TV,

NTV Mir Estonia edastamisteenuse eest BMA Estonia OÜ ees ja Avrora Communications OÜ ees

eeldatavasti kostjal võlgnevused puuduvad. Teadmatul põhjusel aga hagejale tasumisest kostja

keeldub.

16. Hagejal ei ole ühtegi lepingut isikutega, kelle puhul kehtiksid rahvusvahelised

finantssanktsioonid. 08.03.2022.a. on kostja saatnud hagejale kinnituse (nn. Mounthly Subscribers

Reports (2x) veebruaris teenust kasutanud abonentide arvu osas. Antud asjaolu kinnitab ka seda, et

venekeelsete telekanalite eest on kostja tavapäraselt korjanud ka tasu abonentidelt ehk isikutelt, kes

Elisa Teleteenused AS-il vastavat teenust on veebruaris ostnud. Nendel andmetel oligi hageja kostjale

arve esitanud. Kostja väide, et Lepingu digiallkirjastamise kuupäev (04.08.2021) erineb lepingusse

märgitud kuupäevast (29.06.2021) ei oma asjas tähtsust. See, et lepingute tekstis allkirjastatakse

digitaalselt hiljem, on tavapraktika. Kostja poolt oli Leping sellisel viisil aktsepteeritud ja arved

tasutud. Seega vaidlust Lepingu kehtivuse aluskuupäeva osas tekkida ei saa. Tähtsust ei oma samuti

see, kes, millal ja mille eest oli karistatud kriminaalkorras. Käesoleva vaidluse esemeks on kostja poolt

tasumata arve. Hageja ega ükski tema esindusõiguslikest isikutest ega kasusaajatest ei ole

kriminaalkorras karistatud.

17. Hageja ei kavatsegi ning tal pole isegi võimalust teha rahalisi vahendeid kättesaadavaks

kolmandatele isikutele, rääkimata seejuures rahvusvaheliste finantssanktsioonide subjektidest. Kostja

soov on ilmselgelt suunatud võlgnetava summa mittetasumisele ning seeläbi hageja arvel alusetule

rikastumisele. Hageja toob rõhutatult esile, et ükski kostjapoolsetes vastuväidetes nimetatud isikutest,

sh hageja ja tema seaduslik esindaja / tegelik kasusaaja ei ole rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks.

Mis aga puudutab küsimust sellest, kas hageja poolt nõutud rahasumma tasumine rikub rahvusvahelist

finantssanktsiooni, tuleb antud küsimusele vastata eitavalt. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja poolt

on jäetud tasumata tasu telekanalite taasedastamise eest perioodil, millal nende taasedastamine oli

lubatud piiranguteta. Teisisõnu, telekanalite taasedastamine ei olnud sanktsioneeritud ning nende

(taas)edastamine toimus vastavalt sõlmitud Lepingule. Seega oli hagejal vastavalt kostjaga sõlmitud

lepingule kohustus võimaldada kostjale telekanalite edastamist ning kostjal omakorda kohustus tasuda

selle eest kokkulepitud tasu. Ka see ei saa tegelikkuses olla vaidluse all ja seda üksnes õiguskindluse

ühe peamise põhimõtte ehk õigusnormide tagasiulatuva mõju keelu tõttu. Kirjeldatud juhul võinuks

kostja jätta enda kohustused täitmata üksnes olukorras, milles rakendada tulnuks RSanS § 14 p 1

kohast sanktsiooni ehk varade külmutamist. Jällegi, vaidlust ei saa olla selleski, et praegusel juhul ei

ole sellist sanktsiooni kohaldatud.

18. Puudutavalt küsimust, kas kostja sai kohaldada sanktsiooni, millega jätab enda lepingulised

kohustused täitmata, tuleb vastata samuti eitavalt. Nimelt on kostja kohaldanud RSanS § 14 p 2 kohast

sanktsiooni, mis keelab finantssanktsiooni subjektile rahaliste vahendite ja majandusressursside

kättesaadavaks tegemise. Juba korduvalt märgituna, ei ole hageja finantssanktsiooni subjektiks ning ei

ole seda tegelikkuses ükski kostja poolt nimetatud muu isik. Hageja hinnangul ongi tegemist üksnes

otsitud vastuväidetega. Hageja märgib siinkohal, et RSanS § 14 p 2 sõnastusest tulenevalt saab/võib

RSanS § 14 p 2 kohast sanktsiooni rakendada üksnes hageja ise juhul, kui keegi tema partneritest oleks

olnud seaduses nimetatud finantssanktsiooni subjektiks.

19. Kostja väited, mille kohaselt piiravad kostja vastutust EL määruse nr 269/2104 artiklid 10 ja

11 on eksitavad. Peatudes kõnealuselt määrusel, juhib hageja tähelepanu, et see on „sihitud“ määruse

lisas 1 olevate isikute pihta ning jällegi, ei hagejat ega ühtegi teist kostja poolt nimetatud isikust antud

loetelus ei leia. Ehk kokkuvõtvalt, antud määrus ei keela kostjale enda lepingulise kohustuse täitmist

ega vabasta kostjat ka vastutusest lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel.

2-22-10346

20. RAB´i vastus, mille on asja materjalidele lisanud kostja, käsitlebki üksnes sanktsioonide

kohaldamise õiguspärasust tagasiside andmise seisuga ning vaidlus ei saa olla selleski, et nimetatud

päeva seisuga olid pooled (sh hageja) lõpetanud saadete edastamise. Antud kirja tõlgendus on kostja

poolt esitatuna ebaõige, kuivõrd RAB kiri annab kinnitust üksnes sellest, et sanktsioon on

seaduspäraselt rakendatud juhul, kui see on kohaldatava sanktsiooni rakendamise päevast kuni

sanktsiooni tühistamise päevani. Kostja poolt viidatud RAB tagasiside ei ole dokumendiks, milles

saaksid tekkida kostjale kohustused jätta hagejale lepinguline summa tasumata.

21. Kostja kahtlused hagejast kui finantssanktsiooni subjektist on faktiliselt ka ümber lükatud

äriregistrist nähtuvate andmetega. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta arvab/leiab, et hageja poolt

esitatud arve tasumine rikub sanktsiooni, millist sanktsiooni, millisel põhjusel ja millisele nimekirjale

kostja tugineb. Kostja tõlgenduse kohaselt on ta ise „sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite

vahendaja“, kes on saanud tasu telekanalite transleerimise eest ehk peaks olema ise sanktsiooni

subjektiks ning olema kriminaalkorras karistatud. Kui kostja ise kirjutab, et hageja nõuab tasu

sanktsioneeritud isikutele kuuluvate telekanalite edastamise eest, tunnistab kostja ka seda, et on teinud

seda ka ise. Nagu kostja ise kirjutab vastuse punktis 21, saades tulu sanktsioneeritud telekanalite

vahendamise eest, on kostja puhul tegemist kriminaalkorras karistatava isikuga (kostja eksib siinkohal,

kuivõrd juriidilistele isikutele on KarS § 93 .1 lg 2 kohaselt ette nähtud rahaline karistus ja mitte

vangistus).

22. Hageja tõlgendab aga olukorda teisiti. Kuivõrd vahendamine toimus enne sanktsiooni

rakendamist ja tasu ei olnud makstud sanktsioneeritud isikutele, ei ole tegemist finantssanktsiooni

rikkumisega. Samuti ei ole sanktsiooni alla kuuluvaks tegevuseks hagejale tasu maksmine enne

sanktsiooni rakendamist vahendatud teenuste eest ning olukorras, milles hageja ega ükski temaga

seotud isikutest ei ole sanktsiooni subjektiks, ei riku lepingulise kohustuse täitmine sanktsiooni.

Hageja pöördumine või mittepöördumine RAB poole ei saa olla aluseks arve mittetasumata jätmiseks.

Nagu hageja on selgitanud, oli kostjal endal kohustus sanktsiooni rakendamisest teavitada RAB´i ning

saada kinnitus enda kahtlustele sanktsiooni rakendamisest. Ka hagejal on selline õigus RSanS kohaselt,

kuid olukorras, milles kostja on juba sama küsimusega RAB poole pöördunud, puuduks sellisel

taotlusel vajadus. Seadus ei näe ette kohustuslikku kohtueelse menetluse läbiviimist, tähendades

ühtlasi seda, et hagejal on õigus ja mitte kohustus pöörduda RAB poole.

23. Jätkuvalt RAB kirjal peatudes, toob hageja esile, et RAB kirja puhul on tegemist tagasiside

andmisega (nähtub ka kirja pealkirjast) ning mis tegelikkuses ei anna heakskiitu lepinguliste

kohustuste täitmata jätmiseks. Vaidlust ei saagi olla selles, et pärast telekanalite nn sanktsioneerimist

on nende edastamine lõpetatud ning lõpetatud ehk osutamata teenuste eest iseenesestmõistetavalt ka

tasu ei maksta. RAB kiri ei kohusta aga kostjat rakendama finantssanktsiooni, mida viimane on

omaalgatuslikult hageja suhtes kohaldanud.

24. RAB ei ole teavitanud kostjat vajadusest rakendada hageja suhtes, kuid samuti ei ole RAB

teavitanud sellistest sanktsioonidest hagejat ennast. Seega ei oma RABi kiri RSanS § 18 lg 4 p 1-5

nimetatud teate tunnuseid. Juhul, kui tegemist oleks olnud õiguspärase finantssanktsiooniga, oleks

antud teave edastatud ka hagejale ning tehtud teatavaks finantssanktsiooni konkreetne sisu. RAB ei ole

hagejat teavitanud võimalikest sanktsioonidest, tagasiside oli saadetud nagu tekstist nähtub ainult

kostjale. Sellest võib teha ka ainuvõimaliku järelduse, mille kohaselt ei ole RAB tuvastanud, et hageja

oleks finantssanktsiooni subjekti või seda, et tehingud hagejaga rikuksid finantssanktsiooni.

25. Hageja ei ole keeldunud kostjaga suhtlemist kohtuväliselt ning on vastanud kostja

pöördumisele 06.04.2022, kuid kostja, ilmselt ajendatuna soovist jätta lepinguline tasu maksmata,

jätkas samasisuliste küsimuste esitamist ning seda hoolimata asjaolust, mille kohaselt kinnitas hageja,

et kõik äriregistris sisalduvad andmed hageja kohta vastavad tegelikkusele. Hageja vastas alati kostjale

koheselt ning kostjal on kogu vajalik informatsioon olemas samuti litsentside osas. Kostja on teadlik,

et telekanalid PBK, REN-TV, NTV Mir Estonia on tegutsenud Inglismaal OfCom(Office of

2-22-10346

Communications) väljaantud litsentside alusel. Kanalite õigusi on Nord Print OÜ saanud

30.01.2021.a. Reveno Ltd käest, mitte Avrora Communications OÜ käest. Sellekohast infot on kostja

ise hagejalt pärinud 14.02.2022.a. ning on hageja poolt e-meili teel saanud järgmisel päeval,

15.02.2022.a. ning seega ei saa eelnimetatud kanalid olla vastavalt kostja väidetele YKi, Bank Rossiya

ja/või National Media Groupi kontrolli all.

26. Olukorras, milles hageja saab RSanS tuginedes põhjendatult eeldada, et vaidluse all oleva arve

tasumine hagejale ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehinguga, ei saa kostja tugineda ka väitele sellest,

et tegemist on võlausaldaja vastuvõtuviivitusega. Eelviidatud selgituste põhjal ei ole praeguselt juhul

tegemist ka olukorraga, mida kirjeldab VÕS § 119.

27. Lõpetuseks toob hageja esile, et arve, mille tasumisest on kostja keeldunud, sisaldab tasu

telekanalite edastamise ning teenuste eest, millised ei ole üleüldse mainitud kui telekanalid, mille eest

kostja tasu ei maksa. Nendeks on näiteks Kinokomedia (arvelt nähtuvalt summas 1 901.15 eurot), kuid

samuti on selleks Pervõi Baltiiskii pakett äriklientidele (arvelt nähtuvalt summas 7 974.72 eurot). Ka ei

ole RAB kirjadest nähtuvalt sanktsioneeritud telekanal NTV, mille eest on arve esitatud summas 22

547 eurot (RAB kirjast nähtuvalt on sanktsioneeritud NTV Mir). Seega osa arvel toodud teenustele ja

nende eest tasumise kohustuse tekkimisele kostja pole üldse vastu vaielnud.

KOSTJA VASTUVÄITED

28. Kostja palub 05.10.2022 hagivastuses jätta hagi rahuldamata. Kostja märgib, et ta on Eestis

telesaadete ja kinofilmide edastamisele spetsialiseeruv ühing. Kostja ning tema õiguseelneja AS

STARMAN on vähemalt alates 2016. aastast edastanud Eesti Vabariigi territooriumil BMA Estonia

OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel mitmeid Vene telekanaleid, mille hulka kuuluvad NTV Mir Estonia,

REN TV Estonia, Pervyi Baltiskyi Kanal jpt (lisa 0). BMA Estonia OÜ üks kahest tegelikust

kasusaajast on OS ning BMA Estonia OÜ juhatusse on kuulunud nii OS, IK kui ka MM.

29. 29.10.2020 sõlmisid OÜ Avrora Communications (edaspidi ka „Avrora“) ja kostja litsentsilepingu

nr K18/202M0-EE, mille alusel asus kostja edastama valdavalt samu Vene telekanaleid, mida edastas

varem BMA Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingute alusel (15.07.2022 hagiavalduse lisa 1). 04.08.2021

allkirjastasid samad pooled litsentsilepingu lisakokkuleppe nr 1, millega pikendati mh telekanalite

PBK Eesti, NTV Mir Estonia, REN TV Estonia, DOM KINO BALTIC ja “КИНОКОМЕДИЯ“

edastamise õigust kuni 30.06.2022 (15.07.2022 hagiavalduse lisa 2). Avrorat esindas litsentsilepingu

ning lisakokkuleppe sõlmimisel juhatuse liige ja ainuosanik MM. 31.01.2022 võttis kõik

litsentsilepingust tulenevad Avrora õigused ja kohustused üle Nord Print OÜ (hageja), keda esindas

volituse alusel BMA Estonia OÜ kunagine juhatuse liige IK (vt 15.07.2022 hagiavalduse lisa 3).

Äriregistri andmetel oli hageja tegelik kasusaaja kuni 26.10.2020 OS ning alates 26.10.2020 kuni

praeguseni on tegeliku kasusaajana märgitud tema tütar JS. OS oli ühtlasi ainus hageja juhatuse liige

kuni 02.11.2020 ning teda asendas seejärel JS.

30. Tulenevalt Rahapesu Andmebüroo (edaspidi „RAB“) juhistest lõpetas kostja alates 28.02.2022

kõikide hageja ja kostja vahelises litsentsilepingus ja lisakokkulepetes nimetatud telekanalite

edastamise. Vahetult enne telekanalite edastamise peatamist (25.02.2022) teatas kostja RAB-ile, et tal

on tekkinud kahtlus, et hageja võib rikkuda finantssanktsiooni seonduvalt telekanalite edastamisega.

Samas kirjas kostja teatas, et tema hinnangul eksisteerib kahtlus, et hageja poolt edastatavate kanalite

litsentsi- ja/või reklaamirahad võivad saada kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule YKile,

sanktsioneeritud äriühingule Bank Rossiya ja/või muudele sanktsioneeritud isikutele. Kostja viitas oma

25.02.2022 kirjas RAB-ile muuhulgas Läti Vabariigi kohtuotsusele, mille kohaselt karistati MMd ja

OSi kriminaalkorras rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise eest. Kohtuotsuse järgi tegid

süüdistatavad ühingute Baltijas Mediju Alianse SIA (registrikood 40003924920) ja Baltic Media

2-22-10346

Alliance Ltd (registrikood 05442684) majandustegevuse tulemusel majandusressursse kättesaadavaks

sanktsioneeritud isikule YKile (lisa 8). Baltijas Mediju Alianse SIA on BMA Estonia OÜ ainuosanik.

31. Hageja väljastas 28.02.2022 kostjale arve nr 17141 (15.07.2022 hagiavalduse lisa 5). Kuivõrd

kostjal oli kahtlus, et hageja rikub litsentsilepingu lisas 1 toodud telekanalite edastamise eest tasu

vahendamisega finantssanktsiooni, siis palus kostja 03.03.2022 kirjas hagejal finantssanktsiooni

rikkumise kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks vastata selgitavatele küsimustele. Hageja ei

ole kostja küsimustele käesoleva hetkeni vastanud.

32. 04.03.2022 kostjale saadetud teates loetles RAB sanktsioneeritud isikutega YVKi, National Media

Groupi ja Bank Rossiya kontrolli all olevad telekanalid, mille hulka kuulusid ka kostjaga sõlmitud

litsentsilepingu esemeks olevad Vene telekanalid. Lisaks keelas RAB majandusressursside

kättesaadavaks tegemise kõnealuste telekanalite vahendajatele, märkides: „kui eelpool nimetatud

kanalid on tarbijatele kättesaamatuks tehtud ning nende vahendajatele tasu ei maksta, on

rahvusvaheline sanktsioon rakendatud seaduspärastelt.“ Kuna hageja ei esitanud nõutud lisateavet ega

kummutanud kostjal tekkinud kahtlusi finantssanktsioonide võimaliku rikkumise kohta, on kostja kuni

hageja poolt kahtluste veenvalt ümber lükkamiseni keeldunud hagejale majandusressursside

kättesaadavaks tegemisest. Seejuures on kostja pööranud hageja tähelepanu võimalusele esitada RAB-

ile vastav taotlus finantssanktsiooni õiguspärasuse hindamiseks, mida hageja pole kostjale teadaolevalt

endiselt esitanud.

33. Kostja leiab, et kostjal on keelatud hagejale majandusressursside kättesaadavaks tegemine (RSanS

§ 19). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 19 lg 2 sätestab, et kui füüsiline või juriidiline

isik kahtleb, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema

poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni

ja hangib lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing

või toiming rikub finantssanktsiooni. Antud olukorras on kostjal tekkinud kahtlus hageja poolt

võimaliku finantssanktsiooni rikkumise kohta tulenevalt kokkuvõtvalt järgmistest asjaoludest.

34. RAB selgitas 04.03.2022 kirjas, et sanktsioonide seaduspäraselt rakendamise huvides ei tohi

kostja sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele tasu maksta. Puudub vaidlus, et

litsentsilepingu esemeks olevad Vene telekanalid on sanktsioneeritud isikute YKi, Bank Rossiya ja/või

National Media Groupi kontrolli all. Hageja nõuab kostjalt tasu sanktsioneeritud isikutele kuuluvate

telekanalite edastamise eest. Sisuliselt soovib hageja (vahendaja rollis) maksma panna nõuet, mis

kuulub sanktsioneeritud isikutele.

35. Hageja juhatuse liige ja tegelik kasusaaja oli kuni 2020. sügiseni OS ning seejärel määrati selleks

tema lähikondne (eelduslikult tütar) JS. Seega on hageja jätkuvalt eelduslikult seotud OSiga. Kostjal

puudub info, millistel tingimustel hageja ainuosalus JSle üle anti. OSi ja JS seost näitab ka asjaolu, et

nad on mõlemad kinnitanud, et nende elukoha aadress on xxx. OS on mõistetud Läti Vabariigis süüdi

samasuguse kuriteo eest, mille kordumist soovib kostja vältida käesoleval juhul, s.o sanktsioneeritud

isikutele majandusressursside kättesaadavaks tegemine vastutasuks Vene telekanalite edastamise

litsentsi edasimüügiõiguse eest. Lisaks on OS olnud seotud Vene telekanalite edastamisega Eestis juba

aastaid, olles kostja varasema lepingupartneri BMA Estonia OÜ üks tegelikest kasusaajatest ja

juhatuse liige.

36. BMA Estonia OÜ ainuosanik on Baltijas Mediju Alianse SIA, mille majandustegevuse tulemusel

tehti majandusressursse kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule. See näitab seost hageja õiguseelneja

BMA Estonia OÜ seost Läti süüdimõistva kohtuotsusega. Hageja seost BMA Estonia OÜ-ga näitab ka

asjaolu, et nad mõlemad kasutavad e-posti xx ja telefoni xxxx (lisa 3 ja 15.07.2022 hagiavalduse lisa

5). Samuti kattub nende ühingute juriidiline aadress – Peterburi tee 23, 11415 Tallinn. Hagejat

volikirja alusel esindanud IK oli perioodil 05.05.2009 – 07.06.2010 BMA Estonia OÜ juhatuse liige

2-22-10346

ning on seega olnud seotud MM ja OSiga enam kui kümme aastat (15.07.2022 hagiavalduse lisa 3).

37. Kokkuvõtvalt ei ole eluliselt usutav, et OSil ning sanktsioneeritud isikutel (sh YKil) puudub

käesoleval hetkel seos hagejaga, mille ainuomanik ja juhatuse liige on nominaalselt ilmselt OSi tütar.

Hageja on kaudselt seotud ka MMga, kes on samuti mõistetud Läti Vabariigis kriminaalkorras süüdi

rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise eest. MM oli hageja õiguseelneja Avrora ainuosanik ning

esindas Avrorat litsentsilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisel hagejale. Kostjal

puudub info, millise vastusoorituse eest ning millistel tingimustel Avrora telekanalite edastamise

õigused hagejale üle andis. Kostjal puudub piisav info, mis võimaldaks välistada hagejale

kättesaadavaks tehtava majandusressursi üleandmise sanktsioneeritud isikutele.

38. Kostja teavitas RAB-i kostja suhtes sanktsiooni rikkumise kahtlusest ja finantssanktsiooni

kohaldamisest viivitamata 25.02.2022. RAB ei ole kordagi väljendanud, nagu oleksid kostja kahtlused

alusetud või et finantssanktsiooni kohaldamine oleks olnud õigusvastane. Kuivõrd kostjal oli kahtlus,

et hageja rikub litsentsilepingu lisas 1 toodud telekanalite edastamise eest tasu vahendamisega

finantssanktsiooni, siis palus kostja 03.03.2022 kirjas hagejal finantssanktsiooni rikkumise kahtluse

kinnitamiseks või ümberlükkamiseks vastata selgitavatele küsimustele. Hageja on keeldunud küsitud

teabe ja dokumentide edastamisest. Tulenevalt RSanS § 19 lg-st 3 kui finantssanktsiooni subjektilt

saadud (või saamata jäänud) lisateave ei võimalda tuvastada, kas kavandatav tehing või toiming rikub

finantssanktsiooni, on isikul kohustus kohaldada finantssanktsiooni ning teavitada sellest RAB-i.

39. RSanS § 17 kohaselt on isikul, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, õigus esitada

Rahapesu Andmebüroole taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane.

Kostja on sellele võimalusele pööranud ka hageja tähelepanu. Sellist taotlust ei ole hageja endiselt

RAB-ile esitanud, kuigi see on kujunenud olukorras teoreetiliselt ainus võimalus, mis annaks kostjale

võimaluse (RAB-i loal) hagejale nõutud summa õiguspäraselt ülekandmiseks. Asjaolu, et hageja pole

omalt poolt astunud ühtegi sammu kostja kahtluste kummutamiseks, sh esitanud nõutud lisateavet ega

vastavat taotlust RAB-ile, üksnes süvendab kostjal tekkinud kahtlusi finantssanktsiooni rikkumise

kohta. Seni, kuni hageja ei ole kostjale esitanud RSanS § 19 lg 2 alusel nõutud lisateavet ja -

dokumente ega RAB-i vastust hageja taotlusele sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse

kontrollimiseks (RSanS § 17), ei ole kostjal lubatud hagejale mistahes majandusressurssi

kättesaadavaks teha ega hagejale nõutud summasid tasuda (RSanS § 14). Vastava lisateabe ning RAB-

ile taotluse esitamine on üksnes hageja pädevuses, s.o kostjal puuduvad võimalused teha neid

toiminguid hageja eest. Eeltoodud kahtluste valguses hagejale mistahes summade ülekandmine oleks

potentsiaalselt lausa kriminaalkorras karistatav kuni viieaastase vanglakaristusega (KarS § 931 lg 1).

Arusaadavalt ei soovi kostja rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumisega riskida.

40. Kostja vastutust antud olukorras piiravad muuhulgas rahvusvahelisi sanktsioone puudutava

Euroopa Liidu määruse nr 269/2014 artiklid 10 ja 11. Nende sätete kohaselt on isiku vastutus

välistatud, kui rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemisest keeldumine on

tehtud heas usus, et keeldumine on vajalik rahvusvahelise sanktsiooni täitmiseks. Kostja on teinud

heauskselt kõik endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks rohkem

teavet koguda. Erinevalt hagejast on kostja võimalused lisainfo ning RAB-ilt vastava loa hankimiseks

piiratud. Eeltoodust tulenevalt on hageja kuni kostjale lisateabe ja raha ülekandmist lubava RAB-i

otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Lisaks ei saa hageja tugineda

kostjapoolsele rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine on objektiivselt takistatud üksnes hageja

enda poolt toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2).

41. Kostja vaidleb hageja nõudele tervikuna vastu, sealhulgas viivisenõuet puudutavas osas. Isegi kui

asuda hüpoteetiliselt seisukohale, et kostjal oleks kehtiva õiguse järgi lubatud hageja

majandusressursse kättesaadavaks teha, on viivisemäära puudutav kokkulepe tühine. Riigikohus on

asunud seisukohale, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine toob kaasa kokkuleppe

2-22-10346

tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Lisaks palub kostja

(alternatiivselt) vähendada hageja viivisenõuet VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel nullini. Kostjalt oleks

ebaõiglane välja mõista viivist olukorras, kus kostjal on mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu

tekkinud kahtlus finantssanktsiooni rikkumise kohta ning hageja ei ole omalt poolt teinud ühtegi

toimingut kahtluste kummutamiseks.

42. 21.11.2022 menetlusdokumendis märkis kostja, et antud olukorras on Elisa Eesti AS-l (kostja)

tekkinud kahtlus Nord Print OÜ (hageja) poolt võimaliku finantssanktsiooni rikkumise kohta. Sellest

tulenevalt taandub vaidlus eelkõige küsimusele, kas kostjal on keelatud hagejale majandusressursside

kättesaadavaks tegemine (RSanS § 19). RSanS § 17 sätestab, et isikul, kelle suhtes on kohaldatud

finantssanktsiooni, on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole taotlus, et see kontrolliks, kas

sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. Kuivõrd RSanS §-st 17 tuleneb, et selles sättes mainitud

taotluse esitamise õigus üksnes on isikul, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, siis ei ole

kostjal endal õigust vastavat taotlust esitada ega seeläbi ka haldusmenetlust finantssanktsiooni

õiguspärasuse kontrollimiseks alustada. Sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimine

Rahapesu Andmebüroo poolt on praeguse asja lahendamisel määrava tähendusega.

43. Hageja pole RSanS § 17 kohast taotlust Rahapesu Andmebüroole esitanud, kuigi see on

kujunenud olukorras teoreetiliselt ainus võimalus, mis annaks kostjale võimaluse hagejale nõutud

summa õiguspäraselt üle kanda. Asjaolu, et hageja pole omalt poolt astunud ühtegi sammu kostja

kahtluste kummutamiseks, sh esitanud kostjale nõutud lisateavet tehingute ning omanike struktuuri

kohta ega vastavat taotlust Rahapesu Andmebüroole, üksnes süvendab kostjal tekkinud kahtlusi

finantssanktsiooni rikkumise kohta. Seni, kuni hageja ei ole kostjale esitanud RSanS § 19 lg 2 alusel

nõutud lisadokumente ja -teavet ega Rahapesu Andmebüroo vastust hageja taotlusele sanktsiooni

kohaldamise õiguspärasuse kontrollimiseks (RSanS § 17), ei ole kostjal lubatud hagejale mistahes

majandusressurssi kättesaadavaks teha ega hagejale nõutud summasid tasuda (RSanS § 14). Kostjale

jääb mulje, et hageja püüab kasutada käesolevat kohtumenetlust RSanS-is sätestatud piirangutest

kõrvale hiilimiseks. Kostjal ei ole võimalik endal koguda vastavaid tõendeid, kuna eelduslikult on

kõnealune teave tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, millele kolmandate isikute

ligipääs on piiratud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

44. Vaidlus puudub ja kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et OÜ Avrora

Communications ja kostja vahel on sõlmitud leping nr K18/2020-EE mh telekanalite

retransleerimiseks Eesti Vabariigi territooriumil (I kd, tl 6 - 21 pöördel) ning vastavalt 31.01.2021

lepingu ülevõtmise kokkuleppele andis OÜ Avrora Communications lepingust nr K18/2020-EE ning

selle lisadest tulenevad õigused ja kohustused üle hagejale (I kd, tl 22-23).

45. Vastavalt lepingu nr K18/2020-EE punktile 5 ja selle alapunktidele kohustus kostja tasuma

hagejale lepinguga kokkulepitud litsentsitasu vastavalt hageja poolt esitatud arvele. Hageja nõuab

kostjalt põhinõudena võla tasumist vastavalt 28.02.2022 arvele nr 17141 summas 90 361,90 eurot (I

kd, tl 26). Tegemist on arvega telekanalite taasedastamise eest kostja poolt 2022. a veebruaris. Kostja

ei vaidlusta nimetatud arve sisu ega suurust, kuid kostja arvates soovib hageja sisuliselt (vahendaja

rollis) maksma panna nõuet, mis kuulub sanktsioneeritud isikutele. Kostja märgib, et kuna hageja ei

esitanud nõutud lisateavet ega kummutanud kostjal tekkinud kahtlusi finantssanktsioonide võimaliku

rikkumise kohta, on kostja kuni hageja poolt kahtluste veenvalt ümber lükkamiseni keeldunud hagejale

majandusressursside kättesaadavaks tegemisest. Seejuures on kostja pööranud hageja tähelepanu

võimalusele esitada Rahapesu Andmebüroole (RAB) vastav taotlus finantssanktsiooni õiguspärasuse

hindamiseks, mida hageja pole esitanud.

2-22-10346

46. Hageja leiab, et kostjal puudus õigus kohaldada finantssanktsiooni, millega kostja jättis enda

lepingulised kohustused hageja ees täitmata. Hageja toob esile, et hageja, tema seaduslike esindajate

ega tegelike kasusaajate suhtes ei ole kohaldatud ühtegi sanktsiooni. Hageja arvates ei oma tähtsust

samuti asjaolu, kes oli varasemalt hageja juhatuses või osanikuks. Hageja puhul on tegemist Eestis

tegutsetava äriühinguga, kes on omandanud litsentsiomaniku õigused ja on sõlminud nimetatud õiguste

omajana vastavasisulise (litsentsi)lepingu kostjaga. Hageja poolt nõutud rahasumma tasumine ei riku

hageja hinnangul rahvusvahelist finantssanktsiooni. Hageja viitab sellele, et kostja poolt on jäetud

tasumata tasu telekanalite taasedastamise eest perioodil, millal nende taasedastamine oli piiranguteta

lubatud. Teisisõnu, telekanalite taasedastamine ei olnud sanktsioneeritud ning nende (taas)edastamine

toimus vastavalt sõlmitud lepingule. Hageja leiab, et hagejal oli vastavalt kostjaga sõlmitud lepingule

kohustus võimaldada kostjale telekanalite edastamist ning kostjal omakorda kohustus tasuda selle eest

kokkulepitud tasu. Hageja viitab seejuures ka õiguskindluse põhimõttele ja õigusnormide tagasiulatuva

mõju keelule.

47. Vaidluse põhisisu seisneb eelnevat arvestades selles, kas kostjal oli õigus keelduda hageja poolt

esitatud arve nr 17141 tasumisest summas 90 361,90 eurot. Üldpõhimõttena ei ole kostjal õigust oma

kohustuste täitmisest keelduda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud litsentsileping, siis kohaldub ka VÕS § 368,

milles on sätestatud, et litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja)

õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud

territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Samas on VÕS § 119

lg 1 erandina sätestatud, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma

kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu

talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest,

milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud

tegu või koostööd võlgnikuga. VÕS § 119 lg 2 on sätestatud, et võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral

vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske

hooletuse tõttu. Sarnaselt on VÕS § 101 lg 3 sätestatud, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse

rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle

rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot

ta kannab.

48. Lisaks kohalduvad käesolevas vaidluses rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) sätted.

RSanS § 19 lg 2 on sätestatud, et kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga ärisuhtes olev või

seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või

toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja hangib lisateavet asjaolude kohta,

mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni.

RSanS § 19 lg 3 on sätestatud, et kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab lisateabe põhjal

finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub

finantssanktsiooni või lisateave ei võimalda seda kindlaks teha, kohaldab isik finantssanktsiooni ja

teavitab sellest viivitamata Rahapesu Andmebürood (RAB). Kostja tugineb sellele, et kuna hageja ei

esitanud nõutud lisateavet ega kummutanud kostjal tekkinud kahtlusi finantssanktsioonide võimaliku

rikkumise kohta, on kostja kuni hageja poolt kahtluste veenvalt ümber lükkamiseni keeldunud hagejale

majandusressursside kättesaadavaks tegemisest. RaSanS § 14 p 2 kohaselt on finantssanktsioon antud

seaduse tähenduses mh selline rahvusvaheline sanktsioon, millega keelatakse finantssanktsiooni

subjektile rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine. Kohus on seisukohal, et

asjakohane ei ole hageja arusaam, nagu saaks hageja enda hoolsuskohustuse täitmisega ise hakkama ja

võiks ise vajadusel finantssanktsiooni kohaldada. Kostja õigused ja kohustused finantssanktsioonide

rakendamisel ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses peab hageja vajalikuks oma kohustusi täita.

Kohus nõustub kostjaga, et finantssanktsiooni kohaldamisel peab iga lüli tehingute ahelas (sh kostja)

ise veenduma enda poolt tehtavate tehingute ja toimingute õigsuses.

2-22-10346

49. Arvestades eeltoodud RSanS sätteid, ei nõustu kohus hagejaga, nagu puudunuks kostjal õigus

kohaldada hageja suhtes finantssanktsiooni. Finantssanktsiooni kohaldamise meetmeks on mh

majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamine, mis võib iseenesest väljenduda ka

lepinguliste kohustuste mittetäitmises. Finantssanktsiooni kehtestamine ei saa siiski olla meelevaldne

ja peab põhinema seaduses sätestatud eeldustele. Vaatamata sellele, et rahvusvaheliste sanktsioonide

vältimisega seotud reeglite kohaldamine on kahtluspõhine ega pea tuginema üksnes ümberlükkamatult

tõendatud faktidele, on kostjal kohustus oma kahtlusi mõistlikult põhjendada. Arvestades kohalduvaid

õigusnorme ja kohtu ette toodud asjaolusid ning tõendeid peab kohus vaidluse õigeks lahendamiseks

kindlaks tegema, kas kostjal on õigus keelduda hagejale vaidlusaluse arve tasumisest VÕS § 119 lg 1

ning RSanS § 14 p 2 ja § 19 alusel.

50. Kohus selgitas pooltele 10.01.2023 kohtuistungil (vt II kd, tl 57 pöördel) ja jääb selle juurde, et

rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamine eeldab kahtlusepõhist tegutsemist ning kohustatud

subjektil (antud juhul kostjal) kahtluse tekkimine on regulatsioonis keskse tähtsusega, mis loob

kohustusi teatud viisil käitumiseks. Kostja hinnang hageja tegevusele ei pea lõppastmes

õiguskaitseasutuste poolt kinnitust leidma ning kostja poolt kahtlusepõhine käitumine ei eelda seda, et

kahtlus on hagejale süüteomenetluses esitatava kahtlustuse või süüdistuse kvaliteedile vastav. RSanS §

19 lg 2 tulenevalt, kui kostja kahtles, et hageja poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub

finantssanktsiooni, oli tal kohustus kohaldada finantssanktsiooni ja hankida lisateavet asjaolude kohta,

mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni.

Kostja ongi käitunud kooskõlas RSanS § 19 lg 2 ning saatnud kostjale teate finantssanktsiooni

kohaldamise kohta koos lisateabe päringuga (I kd, tl 170-171). Kuivõrd hageja kostja päringus esitatud

küsimustele ei vastanud, kordas kostja oma päringut 16.03.2022, selgitades ühtlasi seda, miks

vaidlusalune hageja 28.02.2022 arve nr 17141 ei kuulu arvel märgitud kuupäevaks tasumisele (I kd, tl

174-175).

51. Kostja õigus hagejalt kahtluse korral täiendava teabe kogumiseks tuleneb ka rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seadusest. RSanS § 2 lg 2 on sätestatud, et antud seaduse 2., 3. ja 5. peatükis

reguleerimata küsimustes, sealhulgas riskihinnangu, protseduurireeglite ja sisekontrollieeskirja

koostamisel ja kohaldamisel ning hoolsusmeetmete kohaldamisel, kohaldatakse rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seadust (RahaPTS), arvestades RSanS erisusi. RahaPTS § 20 lg 1 p 3 on

sätestatud, et mh tuleb kohustatud isikul kohaldada järgmist hoolsusmeedet: tegeliku kasusaaja

tuvastamine ja tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmete võtmine ulatuses, mis võimaldab

kohustatud isikul veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi või juhuti

tehtavas tehingus osaleva isiku omandi- ja kontrollistruktuurist. RahaPTS § 20 lg 1 p 4 on sätestatud,

et mh kohustatud isikul kohaldada ka järgmist hoolsusmeedet: ärisuhtest, juhuti tehtavast tehingust või

toimingust arusaamine ja asjakohasel juhul selle kohta täiendava teabe kogumine. Riigikohtu

13.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-17536 p-s 13 on RahaPTS kohaldamisel peetud oluliseks

kahtlusi tegelikus kasusaajas või hageja omandi- ja kontrollistruktuuris. Kohus leiab, et see põhimõte

kehtib RSanS § 2 lg 2 arvestades ka juhul, kui tegemist on rahvusvaheliste sanktsioonide

kohaldamisega.

52. Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja ei ole nõutaval määral vastanud

kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise kahtluse

ümberlükkamiseks (vt I kd, tl 170-171; tl 174-175). Kostja on hagejale päringutele mittevastamist

meelde tuletanud ka oma 18.04.2022 vastuses (I kd, tl 32). Kostja päringutele vastamisel ei ole

asjakohased hageja 21.11.2022 menetlusdokumendile lisatud 2022 veebruari raportid ning litsentse

puudutav kirjavahetus (II kd, tl 7-11), kuivõrd need puudutavad kostja päringutele eelnevat perioodi

ega anna vastust kostja päringutes tõstatatud küsimustele. Kostja poolt hagejalt RSanS § 19 lg 2 alusel

nõutud andmete esitamine ei ole mitte kostja, vaid hageja kontrolli all. Kuna hageja kostjale nõutavat

lisateavet ei andnud, siis vastavalt RaSanS § 19 lg 3 oli kostjal õigus ja kohustus rakendada hageja

suhtes finantssanktsiooni. Kostja on oma kahtlustest hageja osas juba varasemalt teavitanud ka

2-22-10346

Rahapesu Andmebürood (II kd, tl 124).

53. Hageja peab kostja päringutele vastamisel ekslikult piisavaks enda 06.04.2022 nõuet arve

tasumiseks (I kd, tl 27-28; II kd, tl 5, tl 57). Kohus märgib, et hageja 06.04.2022 kiri ei sisalda mitte

vastust kostja poolt tehtud päringutele, vaid üksnes hageja põhjendusi, miks hageja arvates peaks

kostja talle vaidlusaluse arve tasuma. Kehtiva õigusega (sh RSanS § 19 lg 2 ja lg 3) kooskõlas ei ole

hageja arusaam, nagu peaks rahvusvaheliste sanktsioonide vältimisega seotud reeglite kohaldamine

tuginema üksnes ümberlükkamatult tõendatud faktidele ja nagu välistaks hageja suhtes sanktsioonide

kohaldamise asjaolu, et hageja on Eestis registreeritud äriühing ega ole ise vahetult sanktsioneeritud

isikuks. Kohus nõustub RAB-i 04.03.2022 kirjas nr 7-4/4-2 (I kd, tl 172-173) väljendatud seisukohaga,

et rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta

sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele.

54. Kohus selgitas pooltele kohtuistungil (II kd, tl 57 pöördel) ja jääb selle juurde, et kostja

võimalused tõendada hageja tegevuse suhtes tekkinud kahtluste tõele vastavust on piiratud. Kohus on

seisukohal, et kostja on asjakohaselt ja piisavalt põhistanud hageja tegevuse osas hoolsusmeetmete

rakendamist ning selle põhjal tekkinud kõrvaldamata kahtlusi seoses võimaliku rahvusvaheliste

sanktsioonide rikkumisega (I kd, tl 73-79 pöördel; tl 96-182). Kostja selgitas, millistel põhjustel ja

milliste tõendite alusel kostja leidis, et hageja soovib sisuliselt vahendaja rollis panna maksma nõuet,

mis kuulub sanktsioneeritud isikutele. Kostja viitas seostele hageja ja sanktsioneeritud isikute vahel,

mistõttu pole põhjendatud hageja arvamus, nagu oleks kostja viidanud hagejaga mitteseotud

kolmandatele isikutele.

55. Kostja märkis, et litsentsilepingu esemeks olevad Vene telekanalid on sanktsioneeritud isikute

YKi, Bank Rossiya ja/või National Media Groupi kontrolli all ning hageja nõuab kostjalt tasu

sanktsioneeritud isikutele kuuluvate telekanalite edastamise eest. Kostja viitas ka sellele, et hageja

juhatuse liige ja tegelik kasusaaja oli kuni 2020. sügiseni OS ning seejärel määrati selleks tema

lähikondne (eelduslikult tütar) JS; seega on hageja jätkuvalt eelduslikult seotud OSiga. Kostjal puudub

info, millistel tingimustel hageja ainuosalus JSle üle anti. OSi ja JS seost näitab kostja hinnangul ka

asjaolu, et nad on mõlemad kinnitanud, et nende elukoha aadress on xxx. Kostja märkis, et OS on

mõistetud Läti Vabariigis süüdi samasuguse kuriteo eest, mille kordumist soovib kostja vältida

käesoleval juhul, s.o sanktsioneeritud isikutele majandusressursside kättesaadavaks tegemine

vastutasuks Vene telekanalite edastamise litsentsi edasimüügiõiguse eest. Lisaks on OS olnud seotud

Vene telekanalite edastamisega Eestis juba aastaid, olles kostja varasema lepingupartneri BMA

Estonia OÜ üks tegelikest kasusaajatest ja juhatuse liige. Kostja viitas, et BMA Estonia OÜ ainuosanik

on Baltijas Mediju Alianse SIA, mille majandustegevuse tulemusel tehti majandusressursse

kättesaadavaks sanktsioneeritud isikule. See näitab kostja hinnangul seost hageja õiguseelneja BMA

Estonia OÜ seost Läti süüdimõistva kohtuotsusega. Hageja seost BMA Estonia OÜ-ga näitab kostja

hinnangul ka asjaolu, et nad mõlemad kasutavad e-posti xxx ja telefoni xxxx; samuti kattub nende

ühingute juriidiline aadress – xxx. Kostja märgib, et hagejat volikirja alusel esindanud IK oli perioodil

05.05.2009 – 07.06.2010 BMA Estonia OÜ juhatuse liige ning on seega olnud seotud MM ja OSiga

enam kui kümme aastat.

56. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et OSil ning sanktsioneeritud isikutel (sh YKil) puudub

käesoleval hetkel seos hagejaga, mille ainuomanik ja juhatuse liige on nominaalselt ilmselt OSi tütar.

Kostja märgib, et hageja on kaudselt seotud ka MMga, kes on samuti mõistetud Läti Vabariigis

kriminaalkorras süüdi rahvusvahelise finantssanktsiooni rikkumise eest; MM oli hageja õiguseelneja

Avrora ainuosanik ning esindas Avrorat litsentsilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisel

hagejale. Kostjal puudub info, millise vastusoorituse eest ning millistel tingimustel Avrora telekanalite

edastamise õigused hagejale üle andis. Kostja märgib, et tal puudub piisav info, mis võimaldaks

välistada hagejale kättesaadavaks tehtava majandusressursi üleandmise sanktsioneeritud isikutele.

Samuti viitab kostja sellele, et kostja teavitas RAB-i sanktsiooni rikkumise kahtlusest ja

2-22-10346

finantssanktsiooni kohaldamisest viivitamata 25.02.2022 ning RAB ei ole kordagi väljendanud, nagu

oleksid kostja kahtlused alusetud või et finantssanktsiooni kohaldamine oleks olnud õigusvastane.

57. Kohus on seisukohal, et kostja ei saa tõendada n-ö negatiivset asjaolu selle kohta, et hageja

tehingud või toimingud ei riku finantssanktsiooni olukorras, kus kostja on hagejalt küsinud vastavat

teavet, kuid hageja ei ole seda esitanud. Andmed oma majandustegevuse sisu ja omandistruktuuri

kohta saavad olla eelkõige hagejal endal. Kuigi kostja esitas kohtule taotluse finantssanktsiooni

puudutava info saamiseks ka Rahapesu Andmebüroolt ja kohus vastava taotluse 30.11.2022 määrusega

rahuldas (II kd, tl 22-23), ei pidanud RAB võimalikuks kohtumääruses esitatud küsimustele sisuliselt

vastata tulenevalt RahaPTS § 60 lg-st 1 tulenevast üldisest juurdepääsupiirangust RAB-i andmekogus

sisalduva teabe osas (II kd, tl 28-32). Siiski selgitas RAB, et „kohustus sanktsiooni kohaldada lasub

kõikidel füüsilistel ja juriidilistel isikutel ning samuti on nad kohustatud koguma täiendavaid andmeid

ja tõendeid (RSanS § 19). Rahvusvahelise finantssanktsiooni rakendamise vajaduse kahtluse puhul ei

tohi tehingut lõpuni teha“ (II kd, tl 29). Kohus nõustub nimetatud RAB-i seisukohtadega.

58. Kohus selgitas pooltele kohtuistungil (II kd, tl 58) ja jääb selle juurde, et eeltoodud asjaolusid

arvestades pöördus tõendamiskoormus nii RSanS § 19 lg 2 ja 3, VÕS § 23 lg 2 arvestades kui ka hea

usu põhimõttest tulenevalt ümber ja just hagejal on kohustus tõendada, et tema suhtes

finantssanktsiooni kohaldamine kostja poolt on olnud alusetu. Senises menetluses oli hageja

põhimõtteliselt keeldunud RAB-ile vastava taotluse esitamisest, kuigi antud võimalusele on viidanud

RAB (II kd, tl 29) ning ka kostja on selles osas teinud hagejale konkreetse kompromissiettepaneku (II

kd, tl 33-37). Kohus selgitas hagejale, et oma tõendamiskoormuse täitmiseks on hagejal väga lihtne

võimalus vastavalt RSanS §-le 17: „Isikul, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, on õigus

esitada Rahapesu Andmebüroole taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli

õiguspärane.“ Kohus selgitas hagejale, et kui hageja ei nõustu RAB-ile RSanS § 17 kohast taotlust

esitama, siis võib kohus lugeda, et hageja pole oma tõendamiskoormust täitnud ja hagi jääb kohtu

poolt viidatud põhjustel rahuldamata (II kd, tl 58). Vaatamata kohtu poolt antud selgitustele ja kohtu

poolt hagejale pakutud võimalusele anda hagejale tähtaeg RAB-ile RSanS § 17 kohase taotluse

esitamiseks, ei soovinud hageja seda võimalust kasutada. Hageja leidis, et ta on oma

tõendamiskohustuse vaatamata kohtu poolt antud selgelt vastupidistele selgitustele täitnud ja palus

kohtul asja lahendada.

59. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole oma tõendamiskoormust täitnud ning kostja poolt esitatud

kahtlusi ja tõendeid ümber ei lükanud (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 54-58). Kuivõrd (i) hageja ei ole

nõutaval määral vastanud kostja 03.03.2022 ja 16.03.2022 päringutele rahvusvahelise

finantssanktsiooni rikkumise kahtluse ümberlükkamiseks; (ii) hageja peab enda poolt kostjale esitatud

infot vaatamata kohtu vastupidistele selgitustele piisavaks; (iii) hageja ei nõustu täitma enda

tõendamiskoormust ka RAB-ile RSanS § 17 kohase taotluse esitamisega, siis tuleb jätta hagiavaldus

rahuldamata. See, et hageja pole kostja poolt RSanS § 19 lg 2 alusel nõutud infot esitanud ja vaatamata

kohtu selgitustele keeldus esitamast ka RSanS § 17 kohast taotlust RAB-ile, on hageja enda

menetluslik otsus ja risk. Kohus on seisukohal, et kostjal oli õigus keelduda hageja poolt vastavalt

lepingule nr K18/2020-EE esitatud arve nr 17141 tasumisest summas 90 361,90 eurot. Kohus nõustub

RAB-i 04.03.2022 kirjas nr 7-4/4-2 (I kd, tl 172-173) väljendatud seisukohaga, et rahvusvahelise

sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud

isikutega seotud telekanalite vahendajatele.

60. Kohus nõustub kostjaga, et hageja on kuni kostjale lisateabe või raha ülekandmist lubava RSanS §

17 alusel vastuvõetud RAB-i otsuse edastamiseni vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses.

Hageja ei saa tugineda kostjapoolsele rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine ja kostja poolt

hagejale raha ülekandmine on objektiivselt takistatud üksnes hageja enda poolt toimingute tegemata

jätmise tõttu (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 23 lg 2). Põhjendatud on ka kostja seisukoht, et kostja vastutust

antud olukorras piirab muuhulgas rahvusvahelisi sanktsioone puudutava Euroopa Liidu määruse nr

2-22-10346

269/2014 artikkel 10, mille kohaselt on isiku vastutus välistatud, kui rahaliste vahendite ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemisest keeldumine on tehtud heas usus, et keeldumine on

vajalik rahvusvahelise sanktsiooni täitmiseks. Kohus nõustub asjas esitatud tõendeid arvestades

kostjaga, et kostja on teinud heauskselt kõik endast oleneva, et tekkinud kahtluste kinnitamiseks või

ümberlükkamiseks rohkem teavet koguda.

61. Rakendades hageja suhtes finantssanktsiooni seoses hageja arvega nr 17141 ei rikkunud kostja ka

õigusnormide tagasiulatuva mõju keeldu. Kohus nõustub kostjaga, et RSanS § 14 p 2 sätestatud

finantssanktsiooni rakendamisel ei oma tähtsust see, millisest perioodist pärit rahaliste vahendite ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni rakendamist ei piira

asjaolu, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus enne sanktsiooni rakendamist.

62. Kohtu järeldust hagi rahuldamata jätmise osas ei muuda see, et RAB ei ole oma 04.03.2022 kirja

nr 7-4/4-2 (I kd, tl 172-173) saatnud hagejale. Hageja leiab ekslikult, nagu järelduks antud kirja

hagejale mittesaatmisest RSanS § 18 lg 4 alusel, et kostja poolt kohaldatud finantssanktsioon polnud

õiguspärane. Kohtu hinnangul viitab RSanS § 18 lg 4 sõnastus [„ … ja isik, kelle suhtes on kohaldatud

finantssanktsiooni, on esitanud Rahapesu Andmebüroole RaSanS §-s 17 nimetatud taotluse …“],

sellele, et hageja informeerimine finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest RAB-i poolt saanuks

toimuda üksnes eeldusel, et hageja oleks ise esitanud RAB-ile RSanS § 17 ettenähtud taotluse, mida

hageja aga teinud ei ole. RAB-i 04.03.2022 kirjast nr 7-4/4-2 ega ka RAB-i 21.12.2022 kirjast nr 1.2-

1/76-2 (II kd, tl 28-29) ei järeldu, et RAB oleks kinnitanud hageja suhtes finantssanktsiooni

kohaldamise põhjendamatust. Kohus rõhutab veelkord, et kostja käitumine rahvusvaheliste

sanktsioonide rikkumise tõkestamisel vastavalt RSanS § 19 on rajatud kahtluspõhisele lähenemisele ja

n-ö nulltolerantsile. Kostjal puudub kohustus ümberlükkamatult tõendada, et hageja oleks tingimata

pannud toime seaduserikkumise. Kostja kohustus on tagada finantssanktsiooni rakendamine isikute

suhtes, kelle osas on kõrvaldamata kahtlus seoses võimaliku rahvusvaheliste sanktsioonide

rikkumisega.

63. Lähtudes eelnevalt kohtu poolt tuvastatud asjaoludest ja viidatud õigusnormidest jätab kohus hagi

täies ulatuses rahuldamata. Kuna hageja põhinõue on alusetu, on alusetu ka kõrvalnõudena esitatud

hageja viivisenõue. Kohus ei hinda muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei

ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldamata jätmise

osas. Muuhulgas ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust see, et kostja on teavitanud hagejat

22.02.2022 lepingu korralisest ülesütlemisest 01.05.2022 (I kd, tl 24). Lepingu ülesütlemine ja selle

aeg ei muuda kostja kohustusi finantssanktsiooni kohaldamisel. Samuti ei oma asja õigeks

lahendamiseks tähtsust see, kas kostjal olnuks alust ja kas kostja pidanuks hageja ja hageja

õiguseellaste suhtes finantssanktsioone kohaldama juba varasemalt või millist tulu on kostja ise saanud

telekanalite edastamisest. Käesolevas tsiviilasjas lahendab kohus üksnes kohtule esitatud hagiavaldust

ja hageja nõuet, mitte ei anna üldisemat hinnangut kostja käitumisele sellisel perioodil ja selliste

isikute suhtes, mis hageja nõuet ei puuduta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 on

sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

64. Asja õigeks lahendamiseks ei ole vajalik samuti hinnata hageja väidet, et osadele vaidlusalusel

arvel toodud teenustele ja nende eest tasumise kohustuse tekkimisele pole kostja vastu vaielnud (II kd,

tl 5 pöördel). Kohus nõustub kostjaga, et küsimus pole selles, milline konkreetne telekanal on seotud

konkreetse arve reaga, vaid küsimus on finantssanktsiooni rikkumise kahtluses. Kostja märgib õigesti,

et raha ei tohi teha kättesaadavaks isikule, kelle suhtes tuleb kohaldada finantssanktsiooni (II kd, tl 57).

Finantssanktsiooni kohaldamisel (finantssanktsiooni subjektile rahaliste vahendite ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelamine) on oluline lähtuda sanktsioneeritud isikutest.

Nagu eelnevalt juba märgitud, siis kohus nõustub ka RAB-i 04.03.2022 kirjas nr 7-4/4-2 (I kd, tl 172-

173) väljendatud seisukohaga, et rahvusvahelise sanktsiooni seaduspärane rakendamine eeldab mh

seda, et tasu ei tohi maksta sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele.

2-22-10346

65. Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-

st 1 menetluskulud hageja kanda.

66. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks

menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 11.01.2023 menetluskulude

nimekirja, milles palub määrata, et Elisa Eesti AS-ile hüvitatavad menetluskulud on 10 535,80 eurot

(ilma käibemaksuta) ning mõista see summa välja hagejalt kostja kasuks. Kostja kinnitas, et kostja

menetluskulud 11.01.2023 seisuga on 10 535,80 eurot, sh - esindaja kulu 10 510,50 eurot;-

transpordikulu 17,30 eurot kohtuistungile; - registripäringute kulu 8 eurot. Kostjale on osutatud kokku

õigusabiteenust 56,2 tunni ulatuses. Teenust osutas vandeadvokaat Albert Linntam 56,2 tundi,

keskmise tunnihinnaga 187,02 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esitas 12.01.2023 vastuväite kostja

menetluskuludele, leides, et osaliselt ei ole kostja kulud üldse vajalikud ega põhjendatud ning et

ülejäänud kulud on ülespaisutatud.

67. Kohus leiab, et TsMS § 143 p 2 alusel on põhjendatud kostja kulud registripäringutele summas 8

eurot. Kostja on näidanud transpordikuluna kohtuistungile 17,30 eurot, mis on kohtu hinnangul samuti

põhjendatud. TsMS § 144 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste sõidu-, posti-,

side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega.

68. Kohus peab kontrollima ka kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostjale osutatud käesolevas asjas õigusabiteenust 56,2 tunni ulatuses. Teenust

osutas vandeadvokaat Albert Linntam 56,2 tundi, keskmise tunnihinnaga 187,02 eurot (ilma

käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb

hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-

14 p 14). TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul,

kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p

56).

69. Kohus peab aktsepteeritavaks kostja lepingulise esindaja õigusteenuse tunnihinda ilma

käibemaksuta 187 eurot (ümardatult), arvestades ka asjaolu, et kostja lepinguline esindaja on

vandeadvokaat.

70. Järgnevalt hindab kohus kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatust ja vajalikkust. Kostjad on

näidanud oma lepingulise esindaja kulude (õigusabikulude) ajalise mahuna kokku 56,2 tundi. Kohtu

hinnangul on selline ajakulu osaliselt ülemäärane.

71. Hinnates kostja lepingulise esindajate õigusabikulude nimekirja, kus on 51 kirjet, on kohus

seisukohal, et põhjendamatu oleks seda nimekirja hinnata iga kirje kaupa eraldi. Õigusabikulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole oluline mitte see, kui palju suutis

kostjat esindav advokaadibüroo oma kliendile õigusabi kirjeldada ja müüa, vaid üksnes see, millised

olid kohtu hinnangul käesolevas asjas reaalselt vajalikud kostja lepingulise esindaja toimingud. Kohus

ei sekku isikute vabal tahtel sõlmitavatesse lepingutesse ja kohus ei saa keelata ega kostjale ette heita

ka mistahes vabalt valitud mahus advokaaditeenuse kasutamist. Isikute lepinguvabadusest ei järeldu

aga seda, et kui kostja on teinud õigusabile konkreetse tsiviilasja asjaolusid arvestades ülemääraseid

kulusid, siis peaks selle kinni maksma tsiviilmenetluse teine pool. Kohus rõhutab veelkord, et TsMS §

175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus

2-22-10346

ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames

eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14 p 14). Seega ei toimu menetluskulude

põhjendatuse hindamine lähtudes menetlusosalise enda poolt subjektiivselt vajalikuks peetud õigusabi

ajaliselt mahust.

72. Arvestades eeltoodut, hindab kohus alljärgnevalt kostja lepingulise esindaja õigusabiks kulunud

ajamahu põhjendatust ja vajalikkust objektiivselt positsioonilt ehk lähtudes eelkõige sellest, milliseid

menetlusdokumente on kostja lepinguline esindaja käesolevas menetluses esitanud ja kuidas on

esindaja kohtule nähtavalt menetluses osalenud. Kohus rõhutab, et lepingulise esindaja ehk antud juhul

kostjat esindava advokaadi tegevus peab lähtuma kliendi parimatest huvidest ega tohi muutuda asjaks

iseeneses, mis teenib üksnes esindaja endi rahalisi huve. Lepingulise esindaja tegevus ja töö peab

vormuma mingis objektiivselt vajalikus ja nähtavas tulemuses, eelkõige menetlusdokumentides. Kui

klient soovib advokaadile maksta ka asja lahendamise seisukohalt ebavajalike kulude eest (näiteks

ülemäärase analüüsi, „strateegia kujundamise“, „menetluse seisu kontrollimise“ vms ebamäärase ja

raskelt kontrollitava ajakulu eest), on see kliendi vaba valik, kuid sellist ülekulu ei pea kohus

võimalikuks välja mõista menetluse vastaspoolelt.

73. Esmalt annab kohus hinnangu kostja lepingulise esindaja õigusabikulude põhjendatusele seoses

menetluskulude tagatise taotluse ja kostja hagivastuse koostamisega. Kohus märgib, et alates kostjale

hagiavalduse kättetoimetamisest 28.07.2022 kuni kohtule hagivastuse esitamiseni 05.10.2022 on kostja

kohtule esitanud üksnes 2 sisulist tähendust omavat menetlusdokumenti: 11.08.2022 taotlus

menetluskulude tagatise määramiseks ja 05.10.2022 hagivastuse. Menetluskulude tagatise taotlus oli

sisuliselt 3 leheküljel ning kohus rahuldas selle taotluse osaliselt oma 06.09.2022 määrusega. Kohus

leiab, et kostja poolt antud taotluse koostamiseks näidatud ajaline maht 4,5 h on põhjendatud, kuid

seda koos kõigi vajalike toimingutega antud taotluse koostamiseks (sh analüüs, tõendite kogumine ja

kliendisuhtlus). Kohus märgib, et nt dokumentide analüüsi, tõendite kogumise ja kliendisuhtlusega pidi

kostja lepinguline esindaja tegelema ka hagile vastamise raames ning kohus arvestab vastava ajakuluga

eraldi ka hagivastuse koostamise kulu hindamisel. Kohtu hinnangul tuleb eelmainitud 4,5 h sisse

arvestada ka hageja 02.09.2022 menetluskulude tagatise osas esitatud vastuväidete analüüsi ajakulu ja

kostja lepingulise esindaja paarirealise 06.09.2022 seisukoha ajakulu, milles kostja palus jätta hageja

02.09.2022 esitatud vastuväited tähelepanuta. Kohus hageja väiteid tähelepanuta ei jätnud.

74. Kostja 05.10.2022 hagivastuse sisuline maht on ligikaudu 4 lk. Tegemist on siiski põhjaliku ja

asjas vajaliku dokumentidega, millel on ka 12 lisa. Samuti oli kostjal vajalik nimetatud dokumendi

koostamiseks analüüsida hagiavaldust ja selle lisasid. Kohus peab nimetatud dokumendi koostamise

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks koos kõigi vajalike toimingutega antud dokumendi koostamiseks

(sh hagiavaldusega tutvumine, dokumentide analüüs, tõendite kogumine ja kliendisuhtlus) mitte

rohkem kui 16 h. Kohus leiab, et kõrge tunnihinnaga vandeadvokaat pidi olema võimeline koostama

käesolevas asjas sisuliselt 4 lk vastuse suhteliselt tagasihoidlikus mahus hagiavaldusele mitte rohkem

kui 2 täispika (ilma puhkepausideta) tööpäeva ajakuluga. Muude väiksemate menetluslike toimingute

ajakulu (sh kohtuistungi aja kooskõlastamine, 10.10.2022 kohtu kirjaga tutvumine, hageja 13.10.2022

dokumendi analüüs, kliendisuhtlus ja menetlusstrateegia kujundamine) enne kostja 21.11.2022

tõendite kogumise taotluse esitamist peab kohus vajalikuks kokku mitte enam kui 1,5 h ulatuses.

75. Kostja lepingulise esindaja ajakulu 21.11.2022 tõendite kogumise taotluse esitamiseks peab kohus

nimetatud dokumendi sisu ja mahtu (sisuline osa ca 2 lk) arvestades põhjendatuks kokku mitte enam

kui 3,5 h ulatuses (koos kõigi vajalike toimingutega antud dokumendi koostamiseks).

76. Kostja lepingulise esindaja ajakulu hageja 21.11.2022 ja 28.11.2022 menetlusdokumentide

analüüsiks (ja sellega seotud võimalikuks tõendite kogumiseks) peab kohus põhjendatuks kokku 1 h

ulatuses. Kostja lepingulise esindaja ajakulu perioodil 30.11.2022 kuni 03.01.2022 seotud väiksemate

menetluslike toimingutega (sh kohtumääruse ja RAB-i vastuse analüüs, kliendisuhtlus ja

2-22-10346

menetlusstrateegia kujundamine) peab kohus vajalikuks kokku mitte enam kui 1 h ulatuses.

77. Kostja lepingulise esindaja ajakulu 10.11.2022 kompromissiettepaneku esitamiseks ja

kompromissiläbirääkimisteks kuni 03.01.2023 peab kohus põhjendatuks kokku (sh

kompromissiläbirääkimistega sellega seotud kliendisuhtlus) mitte enam kui 2 h ulatuses. Esitatud

tõenditest nähtuvalt olid poolte kompromissiläbirääkimised vähese mahuga ja tagajärjetud. Siiski

esitas kostja lepinguline esindaja kohtu hinnangul iseenesest mõistliku kompromissipakkumise.

78. Kostja menetluskulude nimekirja ja sellega seotud taotluse koostamise ajakulu peab kohus

põhjendatuks ja vajalikuks kokku mitte rohkem kui 2 h ulatuses (kostja lepingulise esindaja poolt

näidatud kokku 3,5 h). Menetluskuludega seotud taotluse esitamine on olemuselt advokaadibüroo n-ö

tüüptegevus, mis ei eelda kõrget kvalifikatsiooni ega suurt ajakulu. Täies ulatuses põhjendamatuks

peab kohus advokaadikulude koosseisus näidatud ajakulu 0,7 h „Transport kohtusse seoses

osalemisega kohtuistungil.“ Kohtu hinnangul ei ole transpordi näol tegemist vastaspoole poolt

hüvitatava õigusabikuluga. Kohus märgib täiendavalt, et kuna kostjat esindava advokaadi

tegevuskohana on näidatud Rotermanni tn 6 Tallinnas, siis jääb arusaamatuks, kuidas kulus Harju

Maakohtule nii lähedasest asukohast kohtusse jõudmiseks 0,7 tundi. Lisaks on kostja näidanud eraldi

menetluskuluna transpordikulu kohtuistungile summas 17,3 eurot, mida kohus pidas eelnevalt

põhjendatuks kui kohtuvälist kulu TsMS § 144 p 2 alusel (vt kohtuotsuse p 67).

79. 10.01.2023 kohtuistungiks ettevalmistamise (sh kliendisuhtlus) ja kohtuistungil osalemise ajakulu

kostja poolt näidatud mahus kokku 4 h peab kohus tervikuna vajalikuks ja põhjendatuks.

80. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu ei ületa kokku 35,5 h. Lähtudes kohtu poolt mõistlikuks peetavast tunnitasust 187 eurot/h on

kostja lepingulise esindaja põhjendatud menetluskulud seega kokku 6638,5 eurot (35,5 x 187).

Arvestades ka kostja muid kulusid summas 25,3 eurot (vt kohtuotsuse p 67) määrab kohus kindlaks ja

mõistab hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud kokku summas 6663,8 eurot (6638,5 +

25,3). Kostja on käibemaksukohustuslane, sellest tulenevalt on menetluskulude hüvitamise nõue

esitatud ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10) ning ka kohtu poolt väljamõistetud menetluskulude

summa ei sisalda käibemaksu. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et

hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (6663,8 eurot) tuleb hagejal tasuda

kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas

3872 eurot (taotletud summa 10 535,80 eurot – kohtu poolt vajalikuks peetud summa 6663,8 eurot).

81. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja

menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei

hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik