2-21-12627/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 20.01.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-12627

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport hagi Y vastu

1 300 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (registrikood

10312960), esindaja Marge Juur

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport Harju Maakohtu 09.12.2022 otsuse

peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Teatada kostjale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Aktsiaselts

Tallinna

Linnatransport

(hageja/tööandja)

esitas

07.05.2021

Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y (kostja/töötaja) vastu 1 600 euro väljamõistmiseks.

TVK rahuldas 02.07.2021 avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt välja 300 eurot. Hageja ei

nõustunud TVK otsusega ja ta pöördus 11.08.2021 hagiga kohtusse ja palus kostjalt välja

mõista 1 600 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus võttis 24.09.2021 määrusega

hagi menetlusse 1 300 euro väljamõistmiseks ja keeldus 300 euro osas hagi menetlusse

võtmisest, sest TVK otsus oli 300 euro väljamõistmise osas jõustunud.

2. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 02.10.2013 töölepingu alusel

bussijuhina. 29.01.2021 toimus Tallinnas Narva maantee ja Priisle tee ristmikul liiklusõnnetus,

kus kostja tööülesannete täitmisel, juhtides hageja bussi, sõitis ristmikul teepiirdele (aiale)

riivamisi otsa, mille tagajärjel sai kahjustada bussi taganurk ja tuli. Kui kostja väitel seisis

ristmikul auto, pidi ta sellest möödumiseks veenduma manöövri ohutuses ja sooritama

möödasõitu hageja vara kahjustamata. Kostja väide, et tal polnud piisavalt ruumi ohutuks

möödumiseks ja seetõttu riivas ta bussi nurgaga kõnnitee ääres asuvat metallist piirdeaeda, ei

saanud olla vabandavaks asjaoluks. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus töölepingut

hooletuse tõttu. Hageja lasi bussi remontida ja kandis kulusid 2 277,84 eurot (käibemaksuta).

Hageja palus kostjal kahju hüvitada, kuid kostja oli valmis maksma hüvitist 83 eurot, millega

hageja ei nõustunud. Hageja hinnangul oli õiglane hüvitis 1 600 eurot (70% remondikuludest).

Asjaolu, et bussil puudus vabatahtlik kindlustusleping (kaskokindlustus), ei andnud alust

vähendada kostjalt nõutavat hüvitist. Kaskokindlustuse olemasolul oleks tööandja omavastutus

vahemikus 600 eurot–3000 eurot. Hageja nõutav hüvitis jäi omavastutuse piiridesse. Sageli jäid

kahjusummad suures osas alla omavastutuse, mille peavad töötaja ja tööandja omavahel ära

jagama ja väga paljudel juhtudel oli kahju hüvitamine välistatud. Kaskokindlustuse puudumine

ei andnud alust jagada automaatselt kahju ulatuse määramisel pooleks omavastutuse

miinimumsumma.

Vabatahtliku

kindlustuslepingu

sõlmimine

oleks

hageja

jaoks

majanduslikult ebaotstarbekas, sest ca 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks

lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kostjalt nõutav hüvitis ei olnud ülemäära suur. Hagejal

kaskokindlustuse puudumine polnud kostja vastutust piirav asjaolu. Kostja keskmine igakuine

töötasu oli 1 492,47 eurot. Tööandja oli valmis töötaja soovi korral võimaldama kahjuhüvitise

tasumist osamaksetena. Kostja oli võimeline hüvitist maksma.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja põhjustas liiklusõnnetuse hooletuse tõttu. Liiklusõnnetus juhtus selliselt, et Narva

maantee ja Priisle tee ristmikul seisis tehnilise rikke tõttu sõiduauto, millest vasakult

möödumiseks pidi kostja pöörama rooli tugevalt vasakule. Kuna Priisle tänav oli kitsas ja

mõlemas suunas oli ainult üks sõidurada, polnud bussi gabariitidest tulenevalt eesseisvast autost

ohutuks möödumiseks piisavalt ruumi ning kostja riivas bussi tagumise nurgaga paremal

kõnnitee ääres paiknevat metallist piirdeaeda. Tegemist polnud liiklusreeglite raske eiramisega.

Kostja oli sundolukorras, kuna pärisuuna sõidurada ristmikule oli blokeeritud ees seisma jäänud

tehnilise rikkega autoga. Kostja arvas, et ruumi eesolevast autost ohutuks möödumiseks oli

piisavalt. Seega töötaja ei rikkunud teadlikult liiklusreegleid. Tegu oli valearvestusega.

Hüvitise määramisel tuli arvestada, et hageja polnud suurema ohu allika valdamisest tulenevat

vastutust kindlustanud. Kui hageja oleks sõlminud kaskokindlustuse, piirdunuks tema kahju

omavastutusega 600 euroga ja kostja poolt kuulunuks hüvitamisele osa sellest kahjust. Kostja

poolt hüvitamisele kuuluvast kahjust tuli maha arvestada hageja tegevusega seotud tüüpilise

riski kindlustamata jätmisest tulenev kahju 700 eurot. Lisaks tuli arvestada, et tegemist oli

hooletusega ja kostja ei olnud varem avariisid põhjustanud. Õiglaseks hüvitiseks sai pidada

300 eurot. Kuna TVK oli juba hüvitise 300 eurot välja mõistnud, siis tuli jätta hagi rahuldamata.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määranud, sest kostjal menetluskulud puudusid. Kohus lahendas hagi

töölepingu seaduse (TLS) § 72, § 74 lg 2, § 16 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115

lg 1, § 127 lg-te 1-4 , § 128, § 104 lg 2 ja lg 3 alusel (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-126-14, p 14; 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25; 25.11.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p-d 13 ja 15, 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30).

Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel asus kostja alates 02.10.2013 hageja

juurde tööle bussijuhi kohale. 29.10.2021 toimus liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides hageja

bussi, sõitis Narva maantee ja Priisle tee ristmikul teepiirdele riivamisi otsa, mille tagajärjel sai

kahjustada bussi taganurk ja tuli. Hageja kandis remondikulud 2 277,84 eurot (käibemaksuta).

Kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus

üldist töösuhetes kehtivat kohustust täita oma kohustusi tööandja suhtes lojaalselt (TLS § 15 lg

1). Lisaks rikkus kostja bussijuhi ametijuhendi p-i 3.5, mis nägi ette, et bussijuht peab oskama

kasutada ohutuid ja efektiivseid bussi juhtimisvõtteid erinevates ilmastiku- ja liiklusoludes.

Kostja rikkus ka bussijuhi teatmiku punktis välja toodud reeglit, mille järgi kasutab bussijuht

temale tööülesannete täitmiseks usaldatud tööandja vara hoolikalt, vastutustundlikult ja

säästlikult. Kui töötaja ülesandeks oli bussi juhtimine, pidi ta järgima tööülesandeid täites mh

ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Sama kohustus lasus kostjal ka ametijuhendi p-de 3.1 ja

3.2 alusel. Töötaja rikkus ka liiklusseaduse (LS) § 14 lg-t 2, mis sätestas, et iga liikleja, liikluse

korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas

ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kostja rikkumise

tõttu tekkis tööandjale kahju (bussi tagumine parem nurk ja tuli said kahjustusi) ja kahjustuste

parandamine läks maksma 2 277,84 eurot (käibemaksuta), st töötaja tõttu tekkis tööandjale

otsene varaline kahju. Kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi hooletusest. Hooletus oli

käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Tuvastatud asjaoludel sai järeldada, et kostja rikkumise

ja hagejal tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ja

rikutud kohustuste eesmärgiks oli kaitsta hagejat tekkinud kahju eest.

Hüvitise suuruse määramine oli kohtu diskretsiooniotsus. Selle määramisel arvestas kohus

järgmiseid asjaolusid. Avarii toimumise ajaks oli kostja töötanud hageja juures bussijuhina ca

kaheksa aastat. Kostja oli kutseline bussijuht, mis eeldas kõikide vajalike ametioskuste

valdamist. Kostja polnud varem tööülesannete täitmisel avariisid põhjustanud. Kostja rikkus

töölepingut hooletuse tõttu. Liiklusõnnetus juhtus olukorras, kus kostja, jõudes ristimikule, pidi

tema ees rikke tõttu seisvast autost mööda sõitma. Viidatud manöövrit sai pidada tavapäraseks

ja möödasõidu sooritamine oli põhjendatud. Avarii toimus sellepärast, et kostja arvestas

ebaõigesti võimalust manöövrit ohutult sooritada. Kostja selgitas, et seoses liiklusõnnetusega

karistas hageja kostjat preemia vähendamisega 50% ulatuses. Kostja keskmine töötasu oli

1 492,47 eurot ja hagejale tekkinud kahju oli 2 277,84 eurot. Avarii puhul oli tegemist

tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega. Taolised liiklusõnnetused juhtusid

tavapäraselt hageja tegevusalal.

Hagejal oli võimalik sõlmida kohustuslik kindlustusleping, mis piiraks tema vastutust

liiklusõnnetuse korral vastavalt 600–3 000 euroga. Kindlustusleping maandaks hageja riske

liikluses tavapäraselt esineva ohu realiseerumise korral. Poolte vahendid suurema ohu allikaga

seotud riski kandmiseks ei olnud võrreldavad. Arvestades asjaolu, et bussi remondikulud

ületasid tunduvalt kostja töötasu suurust ei saanud hageja eeldada, et töötaja suudaks

liiklusõnnetuse tekitamisel hüvitada kallihinnalise bussi parandamiskulude väärtuse. Kuna

tegemist oli töösuhetega, kus töötaja oli nõrgem pool, tuli eelistada kaskolepingut tööandja

väikseima

põhiomavastutusega

600 eurot.

Hageja

väitel

tähendaks

vabatahtlike

kindlustuslepingute sõlmimine lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kohtule ei esitatud

andmeid selle kohta, et viidatud kulude kandmine oleks põhjustatud hageja võimatuse jätkata

oma majandustegevust. Kohus ei pidanud õigeks, et hageja majandustegevusele tavapärase

riski realiseerumise tõttu tekkinud kulud jäävad ebamõistlikult suures ulatuses töötaja kanda.

Samas nõustus kohus hagejaga, et vabatahtliku kindlustuslepingu puudumine ei olnud asjaolu,

mis vähendaks või piiraks töötaja vastutust. Kaskokindlustuse puudumine ei andnud alust

vähendada automaatselt töötajalt töölepingu rikkumise tõttu nõutava kahjuhüvitist alla tööandja

väikseima põhiomavastutuse määra. Omavastutuse määr võiks olla üksnes üheks indikaatoriks

hüvitise suuruse määramisel. Vabatahtliku kindlustuslepingu mittesõlmimine oli üks asjaolu,

mida tuleks hüvitise määramisel kogumis teiste asjaoludega arvestada. Sõltuvalt kahju

tekitanud sündmuse asjaoludest ja töötaja süü vormist, võiks hüvitise määramisel liikuda

tööandja omavastuse väikseimast määrast nii üles- kui ka allapoole.

Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et hagejal oli praegusel juhul

õigus nõuda kostjalt hüvitist 300 eurot. Arvestades aga asjaoluga, et TVK mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 300 eurot ja see otsus oli kostja suhtes jõustunud, siis tuli jätta hagi

rahuldamata.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus kohaldas hagi rahuldamata jättes ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme asjaolude ja tõendite hindamisel. Hageja ei nõustunud kohtu

poolt määratud hüvitise suurusega. Kahju ulatust ei pidanud vähendama asjaolud, et tegemist

oli väga kogenud kutselise bussijuhiga, töötajale olid tööülesanded teada, juhised esitatud ning

töötingimused olid head. Samuti polnud kaskokindlustuse puudumine töötaja vastutust piirav

ega kahjuhüvitamise vähendamise aluseks. Kindlustuse omavastutuse määr võis olla üksnes

üheks indikaatoriks hüvitise suuruse määramisel. Kohtu käsitluses ei olnud aru saada, kui palju

vähendas kohus kahjuhüvitist seoses kaskokindlustuse puudumisega. Lisaks oli kohus

ebaõigesti tuvastanud, justkui tööandja karistas töötajat preemia vähendamisega. Tegemist oli

kollektiivlepingujärgse tulemustasuga, mida ei maksta töötajale automaatselt (osakonna

juhataja otsustusõigus). Konkreetsel juhul määrati töötajale 50% tulemustasu. Kohus ei

põhjendanud, kui suure ulatuse rahaliselt oli ta antud asjaoludel vähendanud ja miks see ei

võinud sisalduda juba tööandja 70%-le vähendatud ulatuses. Kohtupraktika sarnastes asjades ja

hüvituse suurus osas pidi olema ühetaoline.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 637 lg 2¹ alusel.

TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid,

kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja põhinõue ei ületa 3 500 eurot. Kuna hageja nõue ei

ületa seda summat, siis vastab tsiviilasi TsMS § 405 lg 1 tingimustele ja maakohus võis seda

menetleda lihtsustatud korras. Muu hulgas TsMS § 442 lg 10 näeb sellises menetluses ette

maakohtule otsustuspädevuse, kas anda luba otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks.

Maakohus ei andud luba otsuse edasikaebamiseks. Otsuses kaebekorra märkimine pole

edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude

täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637

lg-s 2¹ sätestatud alustel (Riigikohtu 08.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 11 koos

selles viidatud varasema praktikaga).

Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust

menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et

maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse

normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi. Neid aluseid käesolevas asjas ei esine. Vaidlustatud otsus ei ole maakohtu poolt

selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei rikkunud maakohus

menetlusõigust ega hinnanud selgelt ebaõigelt tõendeid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja kaebuse väited ei annaks alust

maakohtu otsust muuta. Kaebus on seega ilmselgelt põhjendamatu. Maakohus järgis

asjakohaselt senist kohtupraktikat ka seoses kaskokindlustusega – seegi on üks paljudest

asjaoludest, millega hüvitise määramisel arvestada. Kokkuvõttes tegi maakohus piisavalt

põhjendatud ning esile toodud asjaolude ja esitatud tõenditega kooskõlas oleva kaalutlusotsuse.

Kuivõrd maakohus ei eksinud diskretsiooni teostamisel oluliselt, siis ei saa kõrgema astme

kohus hüvitise suuruse määramise otsustusse sisuliselt sekkuda (vt nt Riigikohtu 11.02.2022

otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 26 teine lõik). Ringkonnakohus ei pea oma määrust pikemalt

põhjendama, sest vastav kohustus poleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (Riigikohtu

10.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15 teine lõik).

7. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus

on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jaotanud menetluskulud vastavalt kohtuasja lahendusele.

Hageja kaebus ei sisalda eraldi väiteid kulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise kohta.

8. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta hageja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda

kostjale vastamiseks. Nii ei teki kostjal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks hüvitada.

Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

9. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 638 lg 9 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)