1-10-15083/8 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-15083 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13. detsembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

F.F, ik: XXX, XX XXXXXXX,

XXXXXXXXXXX, ametlik töökoht puudub, emakeel: eesti

keel, elukoht: XXXXX XX, XXXXXXX; kriminaalkorras varasemalt karistatud 3 korda, väärteokorras 20 korda

Resolutsioon Jätta F.F-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 25 lg 2 - Harju Maakohtu 13. detsembri 2010 otsusega tunnistati F.F § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 kuu 10 päeva vangistust. KarS 68 lg 1 alusel arvestati sellest maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva.

KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 29.04.2010

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o ärategemata 113 üldkasuliku töö tunni

võrra, mis vastab tähtajalisele vangistusele 1 kuu ja 26 päeva ning mõisteti F.F-ile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 3 kuud ja 4 päeva.

Süüdi tunnistati F.F selles, et ta püüdis 25.06.2010 Tallinnas asuvast J. varastada erinevaid kaupu 264 krooni väärtuses, kuid peeti kuriteo toimepanemisel turvatöötajate poolt kinni.

2

Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt:

„Karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. F.F

on küll kohtueelsel menetlusel kahetsenud süüteo toimepanemist, kuid järjestikuste varguste süstemaatiline toimepanemine ja sellele järgnevalt uue varguse toimepanemine ajal, mil süüdistatav pidi tegema üldkasulikku tööd, mille tegemiseni ta alates kohtuotsuse kuulutamisest ei ole ligi poole

aasta vältel asunud, viitab sellele, et süüdistatava poolt varavastase süüteo toimepanemine oli

eesmärgipärane ja teadlik käitumine ning kohus suhtub avaldatud kahetsusse kriitiliselt, kuivõrd

süüdistatava käitumine näitab, et kahetsus ei ole siiras. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo

toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat.

Kriminaaltoimiku andmetel puudub

süüdistataval alaline sissetulek, millele viitab ka järjekordse

varguse toimepanemine. Süüdistatav küll väidab, et tal on sissetulek, kuid kuivõrd ta töötab mitteametlikult, siis ei ole see sissetulek Maksuja Tolliameti kaudu kontrollitav ning kohus ei saa

väidet alalise sissetuleku olemasolu kohta arvestada. Peale selle on süüdistataval senini tasumata pool aastat tagasi määratud rahatrahvid ning süüdistatava sõnadest nähtuvalt on tal ka teisi rahalisi

kohustusi. Seega tuleb karistuse liigi valikul lähtuda asjaolust, et süüdistataval puuduvad

sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda, mistõttu on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat

karistust Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav varem kriminaalkorras karistatud 3 .

korda. Teda on varem tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabastatud, kuid karistus on

täitmisele pööratud, samuti on ta toime pannud kuriteo karistuse kandmise ajal. Seega on tema suhtes proovitud erinevaid süüdistatavale soodsaid viise, kuid süüdistatav ei ole järeldusi teinud. Uue kuriteo pani ta toime ajal, mil ta pidanuks tegema üldkasulikku tööd ning käesolevaks ajaks on ta üldkasuliku töö tundidest ära teinud 3 tundi ja tegemata on 113 tundi üldkasulikku tööd.. Seega isik ei sobi kriminaalhooldusele, mida ta on juba kahel korral tõestanud. Karistuse määra valikul lähtub kohus sellest, et süüteo tulemusena kannatanule kahju ei tekkinud ning süüdistus on esitatud ühes episoodis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava süü ei ole suur ning kohus peab võimalikuks mõista

süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni alammäära piirides. Kuivõrd kuritegu on toimepandud eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal ja üldkasulikust tööst

on tegemata 113 tundi, tuleb vastavalt KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 nõuetele liita eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistus täies ulatuses, arvestades tegemata üldkasuliku töö

ümber vangistuseks, so 1 kuu ja 26 päeva, moodustades kohtuotsuste kogumis liitkaristuse, mis kuulub reaalsele ärakandmisele“.

2. apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu Maakohtu otsuse peale esitas F.F otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus on liiga range, kuna ta on juba paranenud. Ta käib tööl ja koolis ning on mõistnud, et tema teod olid väärad. Samuti oli tema väljendatud kahetsus siiras. Reaalne vangistus võib temas tekitada allaandmistunde, mistõttu palub F.F asendada talle mõistetud karistus üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse

kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust

esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul

3

lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust

(vt RKKKo 3-1-1-96-09). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt

selle individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Apellatsioonis esitatud taotlus on ilmselges vastuolus seaduse regulatsiooniga, s.o taotletud tulemust ei ole võimalik saavutada. Nimelt pani F.F talle inkrimineeritud kuriteo toime kohtu poolt määratud katseajal (talle Tartu

Maakohtu 29.04.2010 otsusega mõistetud vangistus oli asendatud KarS § 69 alusel üldkasuliku

tööga). Seejuures ei ole süüdistatav vaidlustanud talle vaatluse all olevate kuriteo eest mõistetud

karistusliiki, milleks on vangistus, ega ka mitte selle kestust; seejuures nõustub ringkonnakohus

täielikult maakohtu seisukohaga, et absoluutselt välistatud on sanktsiooniliigina rahalise karistuse

mõistmine. Süüdistatav on varasemalt karistatud korduvalt, samuti pani ta kuriteo toime ajal, kui

talle mõistetud vangistus oli juba asendatud üldkasuliku tööga (teisisõnu – kuriteo pandi ta toime kohtu poolt määratud katseajal, nagu see tuleneb KarS § 69 lg-st 4). Seega on süüdistatavale

mõistetud karistus ja selle liik väljaspool igasugust vaidlust ning selle muutumiseks puuduvad absoluutselt igasugused võimalused.

6. Sellises olukorras on seaduse regulatsioon aga ühene. KarS § 69 lg 7 sätestab selgelt ning alternatiive välistavalt, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega. Edasiselt tuleb mõista isikule liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.

Selliselt on maakohus ka toiminud. Nagu öeldud, on seadus selles osas alternatiive välistav ning tegemist oli ainuvõimaliku toimimisviisiga. Seega on apellatsioonis taotletud tulemuse saavutamine seaduse kohaselt täielikult välistatud ning realiseerimatu.

Seejuures osundab ringkonnakohus, et sarnaselt on küsimust käsitlenud ka Riigikohtu

kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-99-06 selgesõnaliselt, et välistatud on isiku

karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt KarS §-st 69 on juba asendatud

üldkasuliku tööga. Üldkasulikku tööd käsitletakse seega kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust ning nagu nähtub tuvastatud tehioludest (millele apellant ka vastu ei vaidle), seda antud võimalust ei ole F.F suutnud/tahtnud kasutada.

7. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et

apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni vältimatu rahuldamata jätmise

korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, mis tuleks välja mõista F.F-ilt kui apellatsiooni esitajalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele.

4

8. Seetõttu asub kriminaalkolleegium üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Urmas Reinola

Meelika Aava