3-22-586/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-586

Haldusasi

Xi kaebus tuvastada, et politsei ja piirivalve seaduse § 1112

lg 2 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega osas,

milles see ei võimalda võtta pensioni arvutamisel aluseks

palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates

pension määratakse ning jätta see säte selles osas

kohaldamata ning Sotsiaalkindlustusameti 08.02.2022

pensioni määramise otsuse nr 1 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X, esindaja v.adv Raiko Paas

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xi kaebus.

2. Tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata politsei ja piirivalve seadus1 § 1112 lg 2 alates 01.01.2020 kuni

30.06.2022 kehtinud redaktsioonis osas, milles see ei võimalda võtta pensioni

arvutamisel aluseks palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates

pension määratakse.

3. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 08.02.2022 pensioni määramise otsus nr 1 ja

kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 1344 eurot.

5. Edastada käesolev otsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimiseks

Riigikohtule.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xi esitas 10.01.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse väljateenitud aastate

pensioni määramiseks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel.

2. SKA 08.02.2022 otsusega nr 1 määrati Xile politseiametniku väljateenitud aastate pension

alates 14.11.2021 eluaegselt suuruses 1280,25 eurot.

3. 09.02.2022 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus tuvastada, et PPVS § 1112 lg 2 on

vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega osas, milles see ei võimalda võtta pensioni arvutamisel

aluseks palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse ning jätta see

säte selles osas kohaldamata ning Sotsiaalkindlustusameti 08.02.2022 pensioni määramise

otsuse nr 1 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus

uuesti läbi.

4. 10.03.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 21.12.2022 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tuvastada, et PPVS § 1112 lg 2 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega

osas, milles see ei võimalda võtta pensioni arvutamisel aluseks palgamäära suuruses, mis kehtis

päeval, millest alates pension määratakse ning jätta see säte selles osas kohaldamata ning

Sotsiaalkindlustusameti 08.02.2022 pensioni määramise otsuse nr 1 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi alljärgnevatel

põhjustel.

5.1. Kaebaja on seisukohal, et kaevatud haldusakt pole õiguspärane ega proportsionaalne ning

on antud sätte alusel, mis on vastuolus põhiseadusega.

Kehtiva PPVS § 1112 lg 1 p-i 1 kohaselt politseiametniku väljateenitud aastate pensioni suuruse

arvutamise aluseks olev ametipalk on tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär

või diferentseeritud palgamäär või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim

palgamäär või diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud

järjest, ja p-i 2 kohaselt tema viimasele teenistusastmele vastav teenistusastmetasu.

Kehtiva PPVS § 1112 lg 2 kohaselt politseiametniku pensioni arvutamisel võetakse aluseks

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud viimase ametikoha palgaastmele vastav

palgamäär,

punktis

nimetatud

teenistusastmetasu

suuruses,

mis

kehtis

tema

politseiteenistusest vabastamise päeval, ning punktis 1 nimetatud viie viimase aasta hulgast

valitud soodsaim palgamäär suuruses, mis kehtis tema töötamise ajal sellel ametikohal.

PPVS § 1112 lg 2 muudatus jõustus 01.01.2020. Varem kehtinud PPVS § 100 lg 11 nägi ette, et

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud (isiku viimase ametikoha palgaastmele vastav

palgamäär või diferentseeritud palgamäär või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle

soodsaim palgamäär või diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt

12 kuud järjest) viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär, teenistuse viie viimase

aasta hulgast valitud soodsaim palgamäär ning punktis 2 nimetatud teenistusastmetasu võetakse

politseiametniku pensioni arvutamisel aluseks suuruses, mis kehtivad päeval, millest alates

pension määratakse.

Eelnevast tulenevalt kui varem võeti pensioni suuruse arvutamisel (kuni 31.12.2019) PPVS §

100 lg 11 järgi aluseks palgamäär penisoni määramise ajal siis kehtiva PPVS § 1112 lg 2 järgi

(alates 01.01.2020) palgamäär, mis kehtis tema töötamise ajal sellel ametikohal. Kaebajale

pensioni määramisel on võetud aluseks tema palgamäär, mis tema töötamise ajal oli soodsaim

aastal 2014, kui see oli 1615 eurot (dtl 11) (kaebaja palgaaste oli 14). Juhul, kui pension oleks

määratud palgamäärast, mis kehtis parimana pensioni määramise ajal, oleks see alates

03.01.2022 olnud 2060 eurot (dtl 12). Eeltoodust tulenevalt on seadusega piiratud kaebaja

õigusi varem kehtinud korras saadud pensionile.

Sätte põhiseaduspärasuse hindamise puhul on PPVS § 1112 lg 2 asjassepuutuv säte kaebajale

pensioni määramisel, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral.

Riigikohus on 06.01.2015 kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 tehtud lahendi p-s 57 leidnud, et

võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras

erinevalt. Käesoleval juhul on pensioni saamisel võrreldavad grupid esiteks politseiametnikud,

kes pensioniseerusid kuni 31.12.2019 ja teiseks need, kes pensioniseerusid alates 01.01.2020.

Isikute puhul, kes läksid pensionile kuni 31.12.2019 arvestati pensioni aluseks olev palgamäär

pensioni määramise aja seisuga, teistel (sh kaebajal) määr, mis kehtis tema töötamise ajal sellel

ametikohal. Oluline on, et puudub ka arusaadav põhjendus või eesmärk, miks neid kahte gruppi

peaks kohtlema pensioni määramisel erinevalt.

Riigikohus on varem viidatud lahendi (kohtuasi nr 3-4-1-18-14) p-s 55 õiguspärase ootuse

printsiibi kohta selgitanud, et riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma

tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa

regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem

soodsa regulatsiooni.

Kaebuse esitaja sai politseiteenistusse asudes eeldada, et täites penisoni saamiseks vajaliku

staaži võetakse pensioni arvestamisel aluseks põhimõte, et politseiametniku pensioni

arvutamisel võetakse aluseks soodsaim palgamäär suuruses, mis kehtib päeval, millest alates

pension määratakse (nii nagu see oli sätestatud kuni 31.12.2019 PPVS-is). Praegusel juhul on

riik olnud sõnamurdlik, kui on pensioni määramisel võtnud aluseks oluliselt väiksema

palgamäära.

Põhiseaduse § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse (PS

§ 32) kaitsealasse. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks

sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Eelnevast

tulenevalt pole arusaadav, millist eesmärki teenib nimetatud erisus või piirang täna pensioni

määramisel võrrelduna pensionile minejatega kuni 31.12.2019, miks see on tehtud ning miks

see on sobiv vajalik ja mõõdukas abinõu, mis soodustab taotletava eesmärgi saavutamist.

5.2. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1344 eurot vastavalt

kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 36-38).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 117 lg 1 alusel määrati kaebajale politseiametniku

väljateenitud aastate pension kohaldades seejuures ka PPVS § 1111 - 1113 .

Vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staažiga politseiametniku pensioni suurus on 50 protsenti

tema pensioni arvutamise aluseks olevast ametipalgast (PPVS § 1111 lg 2).

PPVS § 1112 lg 1 sätestab, et politseiametniku väljateenitud aastate pensioni suuruse arvutamise

aluseks olev ametipalk on: 1) tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või

diferentseeritud palgamäär või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim palgamäär

või diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja 2) tema

viimasele teenistusastmele vastav teenistusastmetasu.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võetakse politseiametniku pensioni arvutamisel aluseks PPVS § 1112

lõike 1 punktis 1 nimetatud viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär, punktis 2 nimetatud

teenistusastmetasu suuruses, mis kehtis tema politseiteenistusest vabastamise päeval, ning punktis 1

nimetatud viie viimase aasta hulgast valitud soodsaim palgamäär suuruses, mis kehtis tema

töötamise ajal sellel ametikohal.

PPVS § 117 lg 6 sätestab, et iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab

§-s 117 lõigetes 1–4 sätestatud politseiteenistuse staaži, suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5

protsenti tema pensioni arvutamise ametipalgast. Väljateenitud aastate pensioni ülemmäär on 75

protsenti tema pensioni arvutamise ametipalgast.

Politseiametniku väljateenitud aastate pension määrati arvates sellele pensionile õiguse tekkimise

päevast (PPVS 1113 lg-d 5 ja 6) ning eluajaks (PPVS 1113 lg 12).

Vastustaja on pensioni suuruse arvutamisel lähtunud PPVSis sätestatust ja tuginedes Politsei- ja

Piirivalveametilt saadud andmetele. Muid alusandmeid ei ole vastustajale edastatud. Tulenevalt

kehtivast seadusest võetakse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaima palgamäära valimisel

aluseks töötamise ajal kehtinud palgamäär. Vastustaja eeldab, et kehtivad seadused on

põhiseadusega kooskõlas ning vastustajal ei ole võimalik kalduda kõrvale seaduses olevast

selgesõnalisest sättest.

6.2. Vastustaja seisukohta kaebaja menetluskulude osas tähtaegselt ei avaldanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja politseiteenistuse staaž on seisuga 14.11.2021 33 aastat

8 kuud ja 7 päeva.

Vaidlust ei ole ka selles, et pensioni arvestamisel soovis pensioni taotleja (kaebaja) võtta

aluseks 1) politseiteenistusest viie viimase aasta hulgast valitud politseijaoskonna juhi

ametikoha (ametikoha põhigrupp: juht), palgamääraga 1615 eurot 14. palgaastme järgi.

Teenistuse aeg sellel ametikohal oli 01.10.2013 kuni 30.09.2014; 2) teenistusastmetasu 92

eurot, mis on määratud politseimajori teenistusastme eest (dtl 29).

Vastustaja on teinud kaebaja pensioniavalduse alusel 08.02.2022 otsuse nr 1, millega määrati

kaebaja pensioni suuruseks 1280,25 eurot (dtl 10).

9. Sisulist vaidlust ei ole ka selles, et SKA 08.02.2022 otsus nr 1 on õiguspärane juhul, kui

PPVS § 1112 lg 2 on põhiseaduspärane.

Kaebaja leiab siinkohal, et PPVS § 1112 lg 2 ei ole kooskõlas põhiseaduse § 11 ja § 12 ning

palub jätta sätte kohaldamata osas, milles see ei võimalda võtta pensioni arvutamisel aluseks

palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse ning jätta see selles

osas kohaldamata. Sellest tulenevalt palub kaebaja tühistada ka SKA 08.02.2022 otsus nr 1 ning

kohustada SKA-d tegema uus otsus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise taotlus

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja

lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) või Euroopa Liidu õigusega.

Kohus märgib esmalt, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9

lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata

üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele

mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest

korda Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Kaebaja on palunud

kohtul kontrollida PPVS § 1112 lg 2 põhiseaduspärasust.

HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus

haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vaidlusalune haldusakt on antud

08.02.2022 kaebaja 14.11.2021 taotluse alusel.

PPVS § 1112 (01.01.2020 kuni 30.06.2022 kehtinud redaktsioonis) lg 1 sätestas, et

politseiametniku väljateenitud aastate pensioni suuruse arvutamise aluseks olev ametipalk on:

1) tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või diferentseeritud palgamäär või

teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim palgamäär või diferentseeritud

palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja 2) tema viimasele

teenistusastmele vastav teenistusastmetasu.

Sama paragrahvi 2 kohaselt politseiametniku pensioni arvutamisel võetakse aluseks käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär,

punktis 2 nimetatud teenistusastmetasu suuruses, mis kehtis tema politseiteenistusest

vabastamise päeval, ning punktis 1 nimetatud viie viimase aasta hulgast valitud soodsaim

palgamäär suuruses, mis kehtis tema töötamise ajal sellel ametikohal.

Kohus on seisukohal, et üksnes siis, kui ülal nimetatud PPVS § 1112 lg 2 sätestatud norm tuleks

jätta kohaldamata osas, milles see ei võimalda võtta pensioni arvutamisel aluseks palgamäära

suurust, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse (säte kohustab arvestama vastavat

palgamäära suuruses, mis kehtis isiku töötamise ajal sellel ametikohal), oleks võimalik kaebaja

poolt esitatud nõue rahuldada. Järelikult on vaidlusaluse normi kohaldamisel kohtuasja

lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv.

Vahemärkusena lisab kohus, et käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtib PPVS 1112 lg 1 ja

lg 2 järgmises sõnastuses (jõustus 01.07.2022):

(1) Politseiametniku väljateenitud aastate pensioni suuruse arvutamise aluseks võetakse

politseiametnikule määratud viimane põhipalk.

(2) Politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamisel võib aluseks võtta ka

politseiametniku teenistuse viimase viie aasta hulgast valitud soodsaima põhipalga või

ametikoha

palgaastmele

vastava

palgamäära

või

diferentseeritud

palgamäära

ja

teenistusastmetasu suuruses, mis kehtis tema töötamise ajal sellel ametikohal, tingimusel et

ta teenis sellel viimase viie aasta sees vähemalt 12 kuud järjest.

Alates 01.07.2022 kehtib PPVS § 1113 lg 21, mis sätestab, et kui politseiametnik, kellele on

määratud politseiametniku väljateenitud aastate pension, jätkab teenistust politseis, siis tema

soovil arvutatakse väljateenitud aastate pension ümber politseiteenistusest lahkumisest arvates.

Ümberarvutus tehakse politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva põhipalga

muudatuste ja käesoleva seaduse § 1111 lõikes 3 nimetatud politseiteenistuse staaži suurenduse

põhjal.

11. Kaebaja näeb praeguses asjas PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet koosmõjus

omandipõhiõiguse riivega (PS § 32). Samuti leiab kaebaja, et rikutud on õiguspärase ootuse

printsiipi.

12. PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga,

mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele

(vt Riigikohtu üldkogu 17.06.2004 otsus asjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18). Seega kuulub õigus

saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse

(Riigikohtu

üldkogu

26.06.2014

otsus

asjas

nr 3-4-1-1-14,

punkt 88).

Kaebaja

omandipõhiõiguse riive sõltub praeguses asjas esmalt sellest, kas kaebajal oli tekkinud

õiguspärane ootus, et tema väljateenitud aastate pensionile jäämise ajal so alates 14.11.2021

on tal õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni politseiametniku teenistuse

viimase viie aasta hulgast valitud soodsaima põhipalga või ametikoha palgaastmele vastava

palgamäära või diferentseeritud palgamäära ja teenistusastmetasu suuruses, mis kehtis

pensioni määramise päeval, tingimusel et ta teenis sellel viimase viie aasta sees vähemalt 12

kuud järjest vaatamata sellele, et alates 01.01.2020 kehtiv regulatsioon näeb ette pensioni

suuruse määra sellel ametikohal töötamise ajal makstud palga järgi.

Kohus kontrollib järgnevalt, kas kaebajal sai tekkida õiguspärane ootus.

13. Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamata realiseerimise

(PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui

isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma

õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist

õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla

tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus

õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata

tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 otsus asjas nr 3-

4-1-1-14, punkt 90 ja Riigikohtu üldkogu 06.01.2015 otsus asjas nr 3-4-1-18-14 p 55).

14. Kui varem võeti pensioni suuruse arvutamisel (kuni 31.12.2019) PPVS § 100 lg 11 järgi

aluseks väljateenitud aastate pensioni määramisel palgamäär penisoni määramise ajal siis

kehtiva PPVS § 1112 lg 2 järgi (alates 01.01.2020) palgamäär, mis kehtis isiku töötamise ajal

sellel ametikohal.

Kaebajale pensioni määramisel on võetud aluseks tema palgamäär, mis tema töötamise ajal oli

soodsaim aastal 2014, kui see oli 1615 eurot (dtl 11) (kaebaja palgaaste oli 14). Juhul, kui

pension oleks määratud palgamäärast, mis kehtis parimana pensioni määramise ajal so

08.02.2022, siis oleks see olnud 2060 eurot (vt dtl 12), milline oli palgaaste alates 03.01.2022

lähtuvalt Siseministri 02.05.2013 määruse nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele vastavad

palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise

alused“ (kehtetu alates 01.07.2022).

Seega vastava muudatuse tegemine ning eripensioni arvutamise korra muutmine, mis

halvendab kaebaja olukorda, võib riivata omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse

põhimõttega. Õiguspärase ootuse tekkimise järeldamiseks on vaja vastata küsimusele, kas

kaebaja sai loota sellele, et tema suhtes jääb kehtima soodsam regulatsioon, mis oleks taganud

kaebajale ka kõrgema väljateenitud aastate pensioni.

15. Kaebaja on töötanud politseiteenistuses alates 12.01.1991 ja jätkas töötamist

politseiteenistuses ka peale väljateenitud aastate pensioni taotluse esitamist 14.11.2021.

Nimetatud seisuga oli kaebaja politseiteenistuse staaž 33 aastat 8 kuud ja 7 päeva.

Politseiteenistusega kaasnevate piirangute ja tööga seotud riskide ning kvalifitseeritud tööjõu

tagamiseks on läbi ajaloo olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ette nähtud täiendava

sotsiaalse tagatisena eripension ehk väljateenitud aastate pension. Küll aga on ka varasemalt

korduvalt reformitud ja muudetud vastava pensioni suuruse arvutamise korda.

Üks suuremaid reforme toimus politsei ja piirivalve seaduse jõustamisega alates 01.01.2010.

Nimelt sätestas PPVS § 100 lg 1 (alates 01.01.2010 kehtima hakanud redaktsioonis), et:

Politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks olevaks ametipalgaks (edaspidi pensioni

arvutamiseametipalk)

on:

1) tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või teenistuse viie viimase aasta

hulgast valitud temale soodsaim palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud

järjest ja 2) teenistusastmetasu, mis on määratud pensioni määramise hetkel oleva

teenistusastme alusel.

01.01.2013 jõustusid PPVS muudatused, millega muudeti ka PPVS § 100 lg 1 ja sõnastati selle

järgmiselt: Politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks olevaks ametipalgaks

(edaspidi pensioni

arvutamise

ametipalk)

on:

1) tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või teenistuse viie viimase aasta

hulgast valitud temale soodsaim palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud

järjest,

ja

2) tema

viimasele

teenistusastmele

vastav

teenistusastmetasu.

Lisati ka lg 11, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud viimase

ametikoha palgaastmele vastav palgamäär, teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud

soodsaim palgamäär ning punktis 2 nimetatud teenistusastmetasu võetakse politseiametniku

pensioni arvutamisel aluseks suuruses, mis kehtivad päeval, millest alates pension

määratakse, välja arvatud juhul, kui pension arvutatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel.

29.03.2015 jõustus PPVS § 100 lg 1 p 1 sõnastuse muudatus (Politseiametniku pensioni suuruse

arvutamise aluseks olevaks ametipalgaks (edaspidi pensioni arvutamise ametipalk) on:

1) tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär või diferentseeritud palgamäär

või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim palgamäär või diferentseeritud

palgamäär ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest, ja), kuid lg 11 sõnastus

jäi samaks ning kehtima jäi põhimõte, et väljateenitud aastate pensioni arvutamise aluseks on

palgamäär, mis kehtib päeval, millest alates pension määratakse.

01.01.2020 jõustus PPVS muudatus, millega tunnistati PPVS § 100 kehtetuks. Arvestades, et

PPVS § 100 lg 11 kehtis kaebaja teenistusajast sellises sõnastuses, mis tagas väljateenitud

aastate pensioni arvutamise aluseks palgamäära, mis kehtis päeval, millest alates pension

määratakse seitsme aasta jooksul, kui kaebaja oli teenistuses, leiab kohus, et isik võis õigustatult

loota, et süsteemi ei muudeta kaebajale ebasoodsamas suunas. Eeltoodust tulenevalt leiab

kohus, et kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega on riivatud.

16. Ka omandiõigus peab üldjuhul olema võrdselt kaitstud. Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, punkt 42). Võrdsuspõhiõiguse

riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega

võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-

51-13, punkt 69).

Kaebaja on leidnud, et käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus üht isikut (või isikute ringi)

põhjendamatult koheldakse soodsamalt võrreldes teistega. Kaebaja tõi välja järgmist:

„Käesoleval juhul on pensioni saamisel võrreldavad grupid esiteks politseiametnikud, kes

pensioniseerusid kuni 31.12.2019 ja teiseks need, kes pensioniseerusid alates 01.01.2020.

Isikute puhul, kes läksid pensionile kuni 31.12.2019 arvestati pensioni aluseks olev palgamäär

pensioni määramise aja seisuga, teistel (sh kaebajal) määr, mis kehtis tema töötamise ajal sellel

ametikohal. Puudub arusaadav põhjendus või eesmärk, miks neid kahte gruppi peaks kohtlema

pensioni määramisel erinevalt.

Vaidlust ei ole, et PPVS § 1112 lg 2 muudatus jõustus 01.01.2020. Varem kehtinud PPVS § 100

lg 11 nägi ette, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud (isiku viimase ametikoha

palgaastmele vastav palgamäär või diferentseeritud palgamäär või teenistuse viie viimase aasta

hulgast valitud talle soodsaim palgamäär või diferentseeritud palgamäär ametikoha järgi, millel

ta teenis vähemalt 12 kuud järjest) viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär,

teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud soodsaim palgamäär ning punktis 2 nimetatud

teenistusastmetasu võetakse politseiametniku pensioni arvutamisel aluseks suuruses, mis

kehtivad päeval, millest alates pension määratakse. Eelnevast tulenevalt, kui varem võeti

pensioni suuruse arvutamisel (kuni 31.12.2019) PPVS § 100 lg 11 järgi aluseks palgamäär

penisoni määramise ajal, siis alates 01.01.2020 kehtiva PPVS § 1112 lg 2 järgi palgamäär, mis

kehtis tema töötamise ajal sellel ametikohal.“

Kaebaja leiabki, et tegemist on olukorraga, kus võrdseid subjekte koheldakse põhjendamatult

ebavõrdselt.

Kohus nõustub esmalt kaebajaga selles, et tegemist on võrreldavate gruppidega ja neid

koheldakse ebavõrdselt.

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega

vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud

ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.12.2019

otsus asjas nr 5-19-42/13, punkt 56).

Seega peab kohus analüüsima, kas politseiametnike, kes pensioniseerusid kuni 31.12.2019 ja

politseiametnike, kes pensioniseerusid alates 01.01.2020, erinevaks kohtlemiseks oli olemas

mõistlik põhjus ning kas ebavõrdne kohtlemine oli põhjendatud või meelevaldne. Tunnistades

seadusandja avarat otsustusruumi, on ebavõrdne kohtlemine meelevaldne siis, kui see on

ilmselgelt asjakohatu.

17. 447 SE II Seletuskirja „Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu teise lugemise juurde“ kohaselt: „Muudatusettepaneku nr 6 esitas Politsei ja

Piirivalveamet. Õiguskomisjon algatas ettepaneku konsensuslikult. Eelnõu kohaselt säilib

senistel tingimustel õigus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile nendel

politseiametnikel, kes on politseiteenistuses 2019. aasta 31. detsembril. Muus osas

politseiametniku väljateenitud aastate pensioni tingimusi ei muudeta. Politseiametnike

väljateenitud aastate pension on aga otseselt seotud politseiametnike palgasüsteemiga, mistõttu

seab selline regulatsioon meile piirangud politseiametnike palgasüsteemi muutmisel. Politsei ja

piirivalve seaduse kohaselt võetakse politseiametniku pensioni suuruse arvutamise aluseks

olevaks ametipalgaks tema viimase ametikoha palgaastmele vastav palgamäär (või

diferentseeritud palgamäär) või teenistuse viie viimase aasta hulgast valitud talle soodsaim

palgamäär (või diferentseeritud palgamäär) ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud

järjest ja tema viimasele teenistusastmele vastav teenistusastmetasu suuruses, mis kehtivad

päeval, millest alates pension määratakse. See tähendab, et kui näiteks politseiametnik töötas

viimase viie aasta jooksul ametikohal, mille palgaaste oli üheksa (2013. aastal vastas sellele

palgaastmele palgamäär 1047 eurot) ja ta läheb pensionile täna, siis tal on võimalik pensioni

arvutamise aluseks võtta üheksas palgaaste täna kehtiva palgamääraga (2017. aastal on selleks

1200 eurot). Regulatsiooni muutmine võimaldaks muuta politseiametnike palgasüsteemi (nt

vähendada palgaastmeid). Seetõttu on meie ettepanek siduda politseiametnike pensionisüsteem

alates 2020. aastast lahti palgasüsteemist ning sätestada, et pensionile minnes saaks

politseiametnik valida kahe võimaluse vahel:

1) politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamise aluseks võetakse palgamäär tema

viimase ametikoha järgi;

2) politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamise aluseks võetakse soodsaim

palgamäär tema teenistuse viie viimase aasta hulgast (ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt

12 kuud järjest), kuid see määr võetakse aluseks suuruses, mis kehtis sellel ametikohal

töötamise ajal.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu

mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad

stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Eelnõu kavandatav jõustumisaeg on 2020.

aasta 1. jaanuar. Sellega on meie hinnangul seadusandja ette näinud piisavalt pika tähtaja ning

õiguspärase ootuse põhimõtte riivet ei teki.“ 1

1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9c-e362-4f18-b9c0-

89b434ed5a93

Eeltoodust tuleneb, et muudatus on tingitud üksnes sellest, et PPA on avaldanud soovi vajadusel

palgasüsteemi muuta (palgaastmeid vähendada), kuid seda takistab väidetavalt seni (so kuni

31.12.2019) kehtinud politseiametnike pensionisüsteem. Kohus ei saa eeltoodud põhjendusega

nõustuda, kuivõrd tegemist on tehnilist laadi probleemiga, mis ei ole lahendamatu või mille

lahendamine oleks ülemääraselt keeruline.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt

administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. (Vt näiteks Riigikohtu 21.01.2004 lahend 3-4-

1-7-03 p 39.)

Ülemäärane koormus riigieelarvele oleks argument, mis on arvestatav pensioni suuruse üle

otsustamisel, kuid ka sellega ei saa õigustada ebavõrdset kohtlemist. Võrdsuspõhimõttega on

vastuolus olukord, kus mõned peavad ressursi kokkuhoiu huvides saama väiksemaid soodustusi

kui teised, kes on samal määral üldistes huvides panustanud (Riigikohtu 21.01.2004 lahend 3-

4-1-7-03 p 39). Käesoleval juhul ei ole ei seaduse muudatuse ettepanekus ühegi sõnagagi

analüüsitud ei mõju riigieelarvele ega ka seda, kas muudatus võib kaasa tuua ebavõrdse

kohtlemise. Seega eelnõuga kaasnevast seletuskirjast ei selgu, mis põhjusel pidas Riigikogu

õigustatuks politseiametnike ebavõrdset kohtlemist. Kohus peab vajalikuks märkida, et

ettepaneku tegemisel pidi olema arusaadav, et selle tagajärjed on valdavalt kahjulikud nendele

isikutel, kelle suhtes uut regulatsiooni rakendama hakatakse, sest paljudel juhtudel jääb

vähemalt PPA süsteemis töötavatel isikutel mõningane ajavahe pensionile minemise ja viimasel

ametikohal töötamise vahel. See omakorda tähendab, et valdavalt inflatsioonilises

majanduskeskkonnas ja eriti veel suhteliselt kõrge inflatsiooniga majanduskeskkonnas

kaotavad nad oluliselt väljateenitud pensionis, kui nende pensioni suurust arvestatakse

varasemast kuupäevast (töötamise ajal kehtinud palgast lähtudes), kui pensionile mineku

kuupäevast (nagu nägi ette varasem regulatsioon).

Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus eespool kirjeldatud ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku

põhjust ning võrdsusõiguse rikkumine ja pensioni arvestamise aluse muutmine selliselt, et

alates 01.01.2020 tuleb arvestada isiku poolt valitud palgamääraga, mis kehtis tema töötamise

ajal sellel ametikohal, mitte aga pensioni määramise ajal, oli ilmselgelt asjakohatu.

PPVS § 1112 lg 2 oli 01.01.2020 kuni 30.06.2022 kehtinud redaktsioonis vastuolus PS § 32

sätestatud omandiõiguse kaitsega koosmõjus § 11 teises lauses sätestatud õiguspärase ootuse ja

§ 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsusõigusega osas, milles see ei võimalda võtta pensioni

arvutamisel aluseks palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse

ning see säte tuleb jätta selles osas kohaldamata.

18. Kohus leiab, et kuivõrd kohus jätab nimetatud sätte osas, milles see ei võimalda võtta

pensioni arvutamisel aluseks palgamäära suuruses, mis kehtis päeval, millest alates pension

määratakse, haldusasja lahendamisel kohaldamata, siis tuleb tühistada ka viidatud sätte alusel

tehtud ja käesolevas asjas vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 08.02.2022 pensioni määramise

otsus nr 1. Kuna kaebaja taotlus on seeläbi lahendamata, kohustab kohus vastustajat vaatama

kaebaja taotlus uuesti läbi.

Menetluskulud

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb

arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse

kestust.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kokku menetluskulud vastavalt menetluskulude

nimekirjale kokku summas 1344 eurot (dtl 36-38). Vastustaja selle taotluse suhtes oma

seisukohta tähtaegselt ei avaldanud.

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kohtule tuleb esitada menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt on käesoleva seadustiku § 103 lõike 1 punktis

1 nimetatud kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise

kohustus. Käesoleval juhul on vastavad kuludokumendid ehk arve, mille alusel on kaebajal

tekkinud menetluskulude kandmise kohustus kohtule esitatud ja sellest tulenevalt on

menetluskulud välja mõistetavad.

Kohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust on menetluskulud põhjendatud ja vajalikud

ning tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

Kohtu selgitused

20. Kohus edastab kooskõlas PSJKS § 9 lg-ga 1 käesoleva otsuse Riigikohtule. Kohus selgitab,

et juhul, kui Riigikohus on halduskohtust erineval seisukohal ning jätab taotluse asjakohase

normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks rahuldamata, ei puuduta Riigikohtu selline otsus

ülejäänud osa halduskohtu otsuse resolutsioonist ning selle tühistamiseks tuleb vastustajal

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30

päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik