1-10-5916/16 · 1-10-5916/16 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-5916 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 2. novembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

A.E, isikukood XXX, elukoht XXXXXX

X-XX XXXXXXX, viibib Tallinna Vanglas,

XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel-vene keel, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud 14-l korral Resolutsioon

Jätta A.E apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 199 lg 2 p- Harju Maakohtu 2. novembri 2010 otsusega tunnistati A.E de 5,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Karistusest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 17. septembri 2010.

A.E tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, pani 25.04.2010 ja 11.06.2010 toime vargusena kvalifitseeritud kuriteod. Ühel juhul oli vargus pandud toime avalikult.

Mõistetud karistust motiveeris kohus muuhulgas järgmiselt:

„Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga A.E-le mõistetava karistuse asendamise osas üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Tegemist on sellise vangistuse alternatiiviga, mida käsitletakse

reaalse vangistuse vältimise viimase võimalusena. Selle kohaldamiseks aga peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada

õiguskuulekat elu. Kohtul sellist veendumust ei tekkinud. Kohus on seisukohal, et vangistuse

asendamine üldkasuliku tööga isiku suhtes, kelle eluviisiks on varguste toimepanemisega endale

elatusvahendite hankimine ning kes jätkas uute kuritegude toimepanemist vahetult pärast eelmise vangistuse ärakandmist, on vastuolus kohtupraktikaga. Seetõttu ei sobi kohtu arvates A.E kriminaalhooldusele ja temale mõistetavat karistust ei saa asendada üldkasuliku tööga“.

2. apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu Maakohtu otsuse peale esitas A.E

otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus ühiskondlikult kasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes

süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral

ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Apellatsioonis esitatud taotlus – üldkasuliku töö kohaldamine - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist.

Midagi sellist aga teha ei saa. Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et

süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Tal puudub ka kindel töökoht. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

6.1 Nagu seda märkis juba maakohus, tuleb üldkasuliku töö rakendamine kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt

kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. A.E on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta

toime vahetult pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt vabanemist.

Need asjaolud näitavad üheselt, et A.E ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab

ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik.

Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt.

Pigem on A.E enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Apellandi taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.

7. Veel osundab ringkonnakohus sellele, et kõige varasemalt saaks apellatsiooni arutamine

suulises menetluses toimuda käesoleva aasta veebruari esimeses pooles. Selleks ajaks on

A.E talle mõistetud karistus aga juba kantud, mistõttu muutuks apellatsiooni arutamine olemuslikult sisutühjaks, s.o puuduks apellatsioonimenetluse sisuline ese.

8. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Urmas Reinola

Meelika Aava