3-22-2273/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2273

Haldusasi

K.W, F.H, T.F ja W.G kaebus Häädemeeste

Vallavalitsuse 8. juuni 2022. a korralduse nr 240 ja

22. septembri 2022. a korralduse nr 421

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebajad – K.W, F.H, T.F ja W.G, esindaja v.adv

Margus Reiland

Vastustaja – Häädemeeste vald, esindaja Marie

Reinson

Kolmas isik – Koskla OÜ, esindajad v.adv Triin

Kaurov ja v.adv Siret Saks

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.

novembri 2022. a määruse peale haldusasjas nr 3-22-2273.

2. Jätta K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 30. novembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-2273 resolutsioon

muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Häädemeeste Vallavalitsus kehtestas 08.06.2022 korraldusega nr 240 Majaka küla

Mihkli (registriosa nr 1334606; katastritunnus 21303:002:0121; pindala 8,56 ha; sihtotstarve

100% maatulundusmaa) ja Väike-Mihkli (registriosa nr 1334606; katastritunnus

21303:002:0127; pindala 5620 m2; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) kinnistute

3-22-2273

detailplaneeringu (DP), millega kavandatakse 11 hooajalise kasutusega elamumaa krunti

suurustega 4405–10 441 m2. Igale elamumaa krundile on lubatud ehitada üks 8,5 m kõrgune

2-korruseline põhihoone ja üks 5 m kõrgune 1-korruseline abihoone (maksimaalne hoonete

ehitisealune pind 300 m2). Alla 20 m2 abihooneid on lubatud rajada kogu planeeritud

hoonestusala ulatuses ning nende lubatud arv krundil on 2. Lisaks elamualadele kavandatakse

5 avaliku kasutusega teemaa krunti, 1 krunt rajatava puurkaevu tarbeks ja 1 krunt pindalaga

3089 m2 jääb looduslikuks rohumaaks. Juurdepääs planeeringualale toimub Rannametsa-Ikla

maanteelt, üle Orajõe metskond 15 ja Meretee kinnistute.

2. Häädemeeste Vallavalitsus jättis 22.09.2022 korraldusega nr 421 (vaideotsus)

rahuldamata K.W, F.H, T.F ja W.G 01.08.2022 vaide 08.06.2022 korralduse nr 240 kehtetuks

tunnistamiseks.

3. K.W, F.H, T.F ja W.G esitasid Tallinna Halduskohtule 24.10.2022 kaebuse

Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022 korralduse nr 240 ja 22.09.2022 korralduse nr 421

tühistamiseks. Kaebajad on DP ala piirinaabrid. K.W on Kiivitaja kinnistu (katastritunnus

21303:002:0458) omanik, F.H on Merelaane tee 1 // Lagle kinnistu (katastritunnus

21303:002:0457) omanik, T.F omab Karumere kinnistut (katastritunnus 21302:002:0029)

ning W.G elab Merelaane tee 2 kinnistul (katastritunnus 21303:002:0564). Kaebus on esitatud

nii subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. DP-ga kavandatud teed ja

planeeringuala juurdepääs on vastuolus kehtiva Häädemeeste valla rannaalade

osaüldplaneeringuga, sest DP ei näe ette planeeringuala siseste teede ringistamist, samuti ei

ole arvestatud osaüldplaneeringus sätestatud planeerimise põhimõtetega. Lisaks on DP

looduskeskkonna kaitse nõuete osas vastuolus Pärnu maakonnaplaneeringuga, kuna DP ei

taga rannale omaste ja oluliste looduslike koosluste säilimist. Planeeringuala paikneb osaliselt

ehituskeeluvööndis (vt looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 2 ja lg 2, metsaseaduse (MS) §

3 lg 2) ning DP-s ei ole käsitletud ala looduslikku seisukorda (sh kaitsealuste liikide esinemist

ja loomade liikumisteede temaatikat, mida häirib DP-ga piirdeaedade rajamise lubamine). DP-

s ei ole analüüsitud, kas planeeringuala on käsitatav nahkhiirte elu- ja/või pesitsuspaigana,

ning kohalik omavalitsus pidanuks tellima nahkhiirte vajaduste hindamiseks uue

eksperthinnangu. Kaebajatel on subjektiivne õigus miljööväärtusliku ala ja elukeskkonna

säilimisele ning huvi selle vastu, et DP-ga ei seadustataks üldplaneeringuga vastuolus olevat

olukorda ega loodaks alust sarnase praktika jätkamiseks. DP elluviimine vähendab ka

kaebajate kinnistute väärtust. DP-ga kavandatud juurdepääsutee ei vasta tegelikule (sh

kaebajate) vajadusele ning kaebajate subjektiivseid õigusi rikub olemasoleva tee

kasutuskoormuse olulise tõusuga kaasnev suurenev müra ja liiklusest tulenev tolm. DP

menetluses ei ole nõuetekohaselt teostatud kaalutlusõigust.

Kaebajad palusid esialgse õiguskaitse taotluses peatada 08.06.2022 korralduse nr 240

kehtivus kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui DP kehtestamise

korralduse kehtivust ei peatata, saaksid kaebajate õigused pöördumatult kahjustatud, sest DP

alusel oleks võimalik väljastada ehituslubasid ja alustada ka ehitustegevust, millega

kaasnevad tagajärjed (sh metsa raadamine, maa täitmine, loomade ja taimede elu ja

kasvukohtade kadumine jne) ei oleks hõlpsasti kõrvaldatavad. Kaebus on perspektiivikas, sest

DP on vastuolus mitmete õigusaktidega ja selle andmisel tehti mitmeid menetlusvigu. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine ei tekita vastustajale kulusid ega raskusi, sest DP elluviimine

lükkuks üksnes edasi.

2(9)

3-22-2273

4. Häädemeeste vald nõustus 26.10.2022 seisukohas esialgse õiguskaitse taotlusega, sest

DP elluviimisega alustamise järgselt ei oleks vaidlustatud korralduse tagasitäitmine võimalik

ja selle tagajärgede kõrvaldamine mõistlik.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.10.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

ja peatas Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022 korralduse nr 240 kehtivuse kuni

haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 1). Ühtlasi võttis halduskohus

kaebuse menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse DP elluviimisest huvitatud isiku

Koskla OÜ. Kuna vastustaja ei vaidle esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu, ei ole kohtul

põhjust jätta taotlust rahuldamata.

6. Koskla OÜ palus 21.11.2022 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja tühistada

esialgne õiguskaitse. Kaebajatel puudub DP vaidlustamiseks kaebeõigus. DP on kooskõlas

kõrgemate planeeringutega ning DP kehtestamisel ei ole rikutud materiaal- ega

menetlusõiguse norme, mistõttu on kaebus perspektiivitu. Osaüldplaneering ei näe ette

planeeringuala siseste teede ringistamist, vaid üksnes olemasolevate teede ringistamist. DP

alale ei ole võimalik rajada teist juurdepääsu üle Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK)

kinnistu, sest RMK on sellele vastu tee rajamisega kaasneva metsa raadamise tõttu. DP

kohane juurdepääsutee vastab tegelikele vajadustele. Kaebajate väited DP vastuolust

osaüldplaneeringu põhimõtetega on üldsõnalised. Planeeringuala ei asu rohevõrgustiku alal ja

seega on asjakohatu kaebajate etteheide seoses piirdeaedadega. Seejuures ei oleks piirete

rajamine täielikult keelatud isegi rohevõrgustiku alal (vt osaüldplaneeringu seletuskirja p

5.2.4). Senise tee laiendamine ei oleks keskkonnasäästlik. DP elluviimisega kaasnevaid

keskkonnamõjusid (mõjusid taimedele ja loomadele) on hinnatud 2016. a-l koostatud

keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eelhinnangus. DP ala ei asu

ehituskeeluvööndis, sest DP ei hõlma metsamaa kinnistuid (vt planeeringuala topo-

geodeetiline mõõdistus ja metsaseaduse (MS) § 4 lg 2 p-st 2 tulenev välistus). Asjaolu, et

kaebajad peavad KSH eelhinnangut ebapiisavaks, ei muuda vastustaja 16.03.2021 otsusega

KSH algatamata jätmist õigusvastaseks. Kaebajate viidatud kaitsealuste linnu- ja taimeliikide

esinemine DP alal ei ole tõendatud. Nahkhiirte elukohaga seonduvaid probleeme on DP-s

piisavalt käsitletud ning DP sisaldab riskide maandamiseks piisavaid ja asjakohaseid

meetmeid. Tuleb arvestada, et DP ala oli juba 1998. a-l määratud maakonnaplaneeringuga

arendamiseks tiheasustusalana.

Kaebajate tegelik eesmärk on välistada mis tahes arendustegevus. Olemasoleva elukeskkonna

säilimine ei ole subjektiivse õigusena kaitstav väärtus (nt Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-

31-4-12, p 12). Kaebajate õiguste hilisem kaitse ei ole raskendatud, sest kaebajad ei saa

eeldada, et neid ümbritsev elukeskkond ei muutu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine riivab

ülemääraselt kolmanda isiku õigusi, kes on teinud olulisi kulutusi DP alal arendustegevuse

planeerimiseks ning muude tegevuste (ehituslubade saamise ja ehitustegevusega alustamise)

edasi lükkumine teadmata ajaks tooks kaasa täiendavad kulutused seoses hindade tõusuga.

Avalikes huvides on ka DP kohase infrastruktuuri rajamine. Kaebajad võivad olla kohut

eksitanud, mis võib anda aluse esitada hiljem kahju hüvitamise nõue (vt HKMS § 254 lg 3).

7. K.W, F.H, T.F ja W.G palusid 29.11.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse

tühistamise taotlus rahuldamata. Kaebajatel tuleb küll leppida võimalusega, et neid ümbritsev

elukeskkond võib muutuda, kuid elukeskkonna muutumine planeerimismenetluse tulemusena

peab olema õiguspärane (Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20). Kuna DP on

vastuolus varasemate planeeringutega, siis ei toimu kaebajate elukeskkonna muutmine

3(9)

3-22-2273

õiguspäraselt ja see rikub kaebajatele varasematest planeeringutest tulenevat õigustatud

ootust. Kaebajatel on õigus planeeringu vaidlustada mh avalike huvide kaitseks, sest DP on

vastuolus planeerimisseaduse (PlanS) §-st 8 ja § 12 lg-st 2 ning keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (KeÜS) §-st 9 ja § 11 lg-st 2 tulenevate põhimõtetega, samuti põhiseaduse (PS) §-dest

5 ja 53 tulenevate keskkonna- ja looduskaitseliste põhikohustustega. Esialgse õiguskaitse

küsimuses pidanuks kolmas isik esitama ringkonnakohtule hiljemalt 15.11.2022

määruskaebuse ning kuna kolmas isik ei ole järginud seadusest tulenevat vaidlustamise korda,

tuleb tema taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks jätta rahuldamata.

Isegi kui taotlus on lubatav, tuleb see jätta rahuldamata. Kaebusel on piisavad eduväljavaated

juba ainuüksi põhjusel, et DP-ga ei ole lahendatud rannaalade osaüldplaneeringuga ettenähtud

teede ringistamise küsimust (vt osaüldplaneeringu seletuskirja p 5.5). DP kehtestamiseks pidi

vastustaja muutma osaüldplaneeringut. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta esineb kahjuliku

tagajärje oht, sest arendaja on juba osaliselt alustanud DP alal puude langetamist. See viitab

soovile alustada ehitustegevust, mille tagajärgede hilisem kõrvaldamine on äärmiselt

keeruline või üldse võimatu. Võib eeldada, et planeeringualal soovitakse teha

maakorraldustöid, alustada katastriüksiste moodustamisega, tehnovõrkude ja taristu

rajamisega, esitada ehitusloa taotlusi ja nende alusel alustada hoonete ehitamist jne. Pole

välistatud, et haldusasja menetluse lõpuks on DP ala hoonestatud. Ka avalikes huvides on

tagada, et DP oleks koostatud õiguspäraselt. Taristuga seonduva avaliku huvi kõrval tuleb

arvestada mh avalikku huvi looduskeskkonna säilimise ja rohevõrgustiku toimimise suhtes.

Seejuures pidas ka vastustaja esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks. Kolmas isik pidi

arvestama, et DP võidakse vaidlustada ja selle realiseerimine võib lükkuda edasi. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine ei välista kolmandal isikul ehitusmaterjalide ostmist. Ehitustegevuse

edasi lükkumisega ei kaasne samasuguseid tagajärgi nagu ehitustegevusega. Vältida tuleks

olukorda, kus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tõttu võivad ehitustööd

kohtumenetluse ajal jõuda nii kaugele, et ka nende hilisem peatamine ei võimaldaks tõhusalt

saavutada kaebaja eesmärki (vt Riigikohtu 25.08.2022 määrus nr 3-20771). Kaebajad ei ole

kohut eksitanud, vaid pigem on seda teinud kolmas isik.

8. Häädemeeste vald nõustus 29.11.2022 seisukohas kolmanda isiku esialgse õiguskaitse

tühistamise taotluses esitatud väidete ja seisukohtadega.

9. Tallinna Halduskohus tühistas 30.11.2022 määrusega oma 31.10.2022 määruse

resolutsiooni p-i 1 ja jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Määruskaebuse esitamata jätmine ei võta kolmandalt isikult õigust taotleda HKMS § 253 lg 1

alusel esialgse õiguskaitse tühistamist. Kaebust ei saa pidada perspektiivituks ning kaebajatel

on kaebeõigus DP vaidlustamiseks nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides

(PlanS § 141). Kaebajate väidete põhjendatust hinnatakse asjas sisulisel läbivaatamisel.

Esialgse õiguskaitse vajadust on kaebajad põhjendanud sellega, et DP alusel on võimalik

väljastada ehituslubasid ja kolmas isik saaks alustada ehitamist. Avalikes huvides on see, et

DP vastaks õigusaktidele ja oleks kehtestatud õiguspäraselt. Samas on praktikas leitud, et DP

kehtestamise vaidlustamisel puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus, kuna

pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed saavad ilmneda üksnes DP-le vastava

ehitustegevuse elluviimisel, st need ei kaasne vahetult DP kehtestamisega (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 22.08.2019 määrus nr 3-19-1256). DP alusel suvilate ehitamiseks on vaja

väljastada ehitusload, mida kaebajad saavad vaidlustada ja taotleda ühtlasi esialgse

õiguskaitse kohaldamist. Ka taristu rajamist ehitusteatise alusel saab vaidlustada

kohustamisnõude esitamisega.

4(9)

3-22-2273

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada ka täiendavate kohtuvaidluste võimalusega

(vt Riigikohtu 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-44-09, p 13), kuid tegemist ei ole siiski

ainumäärava argumendiga. Esialgse õiguskaitse kohaldamine uue kohtuvaidluse vältimiseks

mitmeetapilise haldusmenetluse algusfaasis saab olla põhjendatud vaid olukorras, kus taotlejal

poleks hiljem üldse võimalik oma õigusi kaitsta (nt DP vaidlustamise korral isiku poolt, kellel

asjaoludest tulenevalt puuduks kaebeõigus hilisema ehitusloa vaidlustamiseks) või

haldusorgani ilmselgelt õigusvastane tegevus kahjustab oluliselt taotleja õigusi. Üldjuhul peab

kohus vältima ennetavat sekkumist haldusorgani läbiviidavasse menetlusse, kui see pole just

taotleja õiguste kaitseks vältimatu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2018 määrus nr 3-18-

2077, p 12). Praegusel juhul ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis õigustaks esialgse õiguskaitse

kohaldamist eeltoodud alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei anna alust mh kaebajate

viidatud raied, sest raietegevus toimub MS kohaselt eraldi haldusakti alusel. Kuna

vaidlustatud haldusaktist ei tulene vahetut õigust ehitamiseks, mida kaebajad on soovinud

esialgse õiguskaitse kohaldamisega välistada, tühistab kohus 31.10.2022 määrusega

kohaldatud abinõu ja jätab kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. K.W, F.H, T.F ja W.G paluvad 20.12.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu

30.11.2022 määrus ning uue määrusega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus.

Halduskohus ei arvestanud esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel, et kaebus on esitatud nii

subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. Erinevalt DP kehtestamisest saab

ehitusluba ja ehitusteatist vaidlustada üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks. Kuigi DP

elluviimisega kaasneks mh kaebajate subjektiivsete õiguste riive, siis on selge, et avaliku

huviga seonduvad argumendid moodustavad kaebusest olulise osa. Sõltuvalt halduskohtu

poolt lõpplahendis antavast hinnangust kaebeõigusele ei saa välistada, et kaebajatel puudub

kaebeõigus ehituslubade vaidlustamiseks. Nt kui nahkhiirte kaitse argument või vastuolu

üldplaneeringuga puudutab üksnes avalikku huvi, ei saa kaebajad sellele ehitusloa

vaidlustamisel tugineda. Praegusel juhul tõstavad avalike huvide kaitseks esitatud argumendid

oluliselt kaebuse rahuldamise perspektiive, samas kui ehitusloa vaidlustamisel oleksid

kaebuse eduväljavaated nende argumentide puudumise tõttu väiksemad. Ehitusloa

vaidlustamisel oleks kaebeõigus tagatud üksnes piirinaabritele ning kaebajad ei saaks sellest

tulenevalt vaidlustada kogu DP alale ehitamist, vaid üksnes ehitamist oma kinnistute piiri

äärde. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasneb ebamõistlikult paljude

kohtuvaidluste oht, sest DP ala hõlmab 11 elamumaa krunti koos tehnovõrkude ja -rajatistega.

Nii suure hulga kohtuvaidluste pidamine oleks koormav nii kaebajatele kui ka kohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi

sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus asja kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda

vastustajalt ja kolmandalt isikult määruskaebusele vastust, vaid arvestab nende varasemate

seisukohtadega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

5(9)

3-22-2273

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajatel ei ole esialgse õiguskaitse

vajadust osas, milles nad on vaidlustanud Häädemeeste Vallavalitsuse 08.06.2022

korraldusega nr 240 kehtestatud DP-d oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kohtud on

korduvalt leidnud, et kui kaebusega kaitstavaid õigusi või huve saab rikkuda üksnes ehitamine

ja ehitatav ehitis, puudub reeglina esialgse õiguskaitse vajadus ehitusprojekti koostamise

aluseks oleva haldusakti (DP või projekteerimistingimused) kehtivuse peatamiseks.

Ehitustegevuse aluseks on ehitusteatis

(vt ehitusseadustiku (EhS) § 35) või ehitusluba (EhS § 38) ning kaebajatel on võimalik oma

subjektiivseid õigusi kaitsta asjaomases menetluses või ehitusteatise / ehitusloa vaidlustamisel

ning taotleda vajaduse korral mh esialgset õiguskaitset. Metsa raadamine ei saa samuti

toimuda vahetult DP alusel, vaid selle aluseks on lubava märkega metsateatis (vt MS § 32, §

41 lg 1 p 1 ja lg-d 7–81), mida isikul on õigus oma subjektiivsete õiguste kaitseks vaidlustada.

Täiendavate haldusaktide vaidlustamise vajadus ei ole selline pöördumatu tagajärg, mis

õigustaks iseseisvalt DP kehtivuse peatamist ja seeläbi ehitamise aluseks olevate lubade

andmise välistamist kuni DP üle peetava vaidluse lõpuni. Kui nt ehitusluba antakse juba

halduskohtus toimuva menetluse kestel, on kaebajatel võimalik praegust kaebust ka muuta,

täiendades seda ehitusloa tühistamise nõudega, ning puuduks vajadus esitada eraldi kaebus (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2022 määrus nr 3-22-829, p-d 13–14; 13.12.2018 määrus nr

3-18-2077, p 12; 27.09.2018 määrus nr 3-18-1117, p 10; 16.01.2018 määrus nr 3-17-2721, p

9; 09.11.2017 määrus nr 3-17-2023, p 21).

13. Eeltoodust tulenevalt ei tingi kaebajate väited nende omandiõiguse riivest (st

kinnistute väärtuse vähenemine) ja DP ala liikluskorralduse muutumisest (st suurevad

liikluskoormus ning müra ja tolmu tase, probleemid kinnistutele juurdepääsuga) esialgse

õiguskaitse kohaldamist, sest need argumendid on võimalik esitada ehituslubade ja/või

ehitusteatiste vaidlustamisel. Sh määratakse alles asjaomaste lubade menetluse käigus

kindlaks täpsed tingimused, mille alusel on võimalik konkreetselt hinnata kaebajate õiguste

riive ulatust ja intensiivsust. Kuigi kaebajad ei saaks subjektiivsete õiguste kaitseks

vaidlustada ehitustegevust kogu DP alal, sest neil ei ole subjektiivset õigust senise miljöö ja

elukeskkonna säilimisele (nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-2023, p-d 22 ja 25;

28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12), ei õigustaks seegi esialgse õiguskaitse kohaldamist,

sest kaebajatel puudub õigus, mille realiseerimise võimalikkust oleks tarvis esialgse

õiguskaitse abinõuga tagada.

14. Halduskohus on jätnud siiski arvestamata, et kaebus on osaliselt esitatud avalike

huvide kaitseks, kuid ehitamise aluseks olevaid haldusakte ega raadamist lubavaid

metsateatisi ei oleks kaebajatel võimalik avalikes huvides vaidlustada. HKMS § 249 lg 1 teise

lause kohaselt, kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui

enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse

eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2020 määrus nr 3-20-50, p 13). Vaidlust ei ole, et kaebajatel

on PlanS §-st 141 tulenevalt õigus vaidlustada DP-d avalike huvide kaitseks. Kaebuse

kohaselt seonduksid pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad negatiivsed tagajärjed avalikele

huvidele esmajoones looduskeskkonna kaitsega (st ehitustegevuse tagajärjel muutuks

looduskeskkond sisuliselt pöördumatult ka juhul, kui ehitis tuleks hiljem lammutada).

15. Kaebajad on esmalt välja toonud, et DP-ga lubatakse planeeritud kruntidele

piirdeaedade rajamine, mis segaks rohevõrgustiku ja rohekoridoride toimimist ning loomade

liikumist mere äärde. DP seletuskirja p 3.5 (lk 14) kohaselt on kruntidele piirete rajamine

6(9)

3-22-2273

lubatud vastavalt DP tingimustele, kuid DP-st ei tulene piirete rajamise kohustust.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt pidada samas

oluliseks, et DP järgi lubatud piirdeaiad ei ole sellist laadi ehitised, mille hilisem

lammutamiseks kohustamine EhS § 132 lg 3 p 1 alusel saaks olla põhjendatud üksnes

harvadel erandjuhtudel (erinevalt nt eluhoonetest). Piirdeaedade lammutamine ei oleks ka

faktiliselt keeruline ega võimatu. Seega ei oleks piirdeaedade rajamine pöördumatuks

tagajärjeks rohevõrgustikule ja rohekoridoride toimimisele ning metsloomade liikumisele, mis

tingiks esialgse õiguskaitse kohaldamise.

16. DP alale ehitamist puudutavas osas ei saa esialgse õiguskaitse vajadust välistada, kuna

ehitustegevus muudaks looduskeskkonda pöördumatult ja planeeringuala hoonestamise korral

eeldaks hoonestuse lammutamine väga erandlikke asjaolusid. Kaebajad on väitnud, et DP ala

asub LKS § 38 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt osaliselt ehituskeeluvööndis ning DP ei taga

rannale omaste ja oluliste looduslike koosluste säilimist. Samuti ei ole kaebajate hinnangul

DP menetluses piisavalt käsitletud kaitsealuste liikide esinemist planeeringualal.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebus eeltooduga seonduvas osas piisavate

eduväljavaadetega, et õigustada esialgse õiguskaitse kohaldamist kolmanda isiku õigusi

kahjustaval viisil.

17. Kolmas isik on juhtinud õigesti tähelepanu, et vastustaja on KSH vajalikkust kaalunud,

kuid KSH jäeti Häädemeeste Vallavalitsuse 13.04.2021

korraldusega

nr 175

siiski algatamata,

kuna 2016. a-l koostatud eelhinnangu kohaselt ei kaasneks DP elluviimisega olulisi

kahjulikke tagajärgi. Keskkonnaamet nõustus 01.04.2021

kirjas nr 6

- 5/21/5676

- 2 KSH

mittealgatamisega, kuna planeeritava tegevusega ei kaasne eeldatavalt olulist keskkonnamõju.

DP ala ei paikne Häädemeeste valla rannaalade osaüldplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku

alal, vaid Merelaane elamualal, mis on aktiivselt kasutuses olev suvitamispiirkond (vt

seletuskirja p 5.5, lk 23–25).

18. KSH eelhinnangust nähtuvalt ei asu DP alal ja selle ümbruses hoiualasid, püsielupaiku,

kaitstavaid looduse üksikobjekte ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte.

Kuna tegemist on populaarse suvituspiirkonnaga, kus liigub palju inimesi, ei ole inimpelglike

liikide esinemine tõenäoline. Kaitstavatest liikidest esinevad DP alal erinevad nahkhiireliigid

ja DP ala piirkonnas kohati 2008. a-l III kaitsekategooria linnuliiki (nõmmekiur), kelle ärev

käitumine viitas pesitsemisele. Planeeringualast ca 320 m kaugusel on III kaitsekategooria

samblikuliigi (harilik poorsamblik) leiukoht ja ca 740 m kaugusel III kaitsekategooria

taimeliigi (tumepunane neiuvaip) leiukoht. DP-ga kavandatav tegevus ei põhjusta eeldatavalt

sellisel määral õhusaastet, et selle kahjulik mõju võiks ulatuda kaitsealuse samblikuliigi

kasvukohani. Tumepunasele neiuvaibale avaldaks mõju üksnes tema kasvukoha kahjustamine.

Kuna DP-ga kavandatav tegevus jääb valdavalt DP ala piiridesse, siis ei avalda see negatiivset

mõju liigi kasvukohale. Eelhinnangu järelduste kohaselt DP realiseerimine taimestikule olulist

negatiivset mõju ei põhjusta.

19. KSH eelhinnangu paikneb planeeringuala lindude ja käsitiivaliste (nahkhiirte) olulises

rändepiirkonnas, kuhu rajatud tehisobjektid võivad olla olulise mõjuga. Samas on akendesse

lendamise probleemi teadvustamise korral võimalik negatiivseid mõjusid oluliselt vähendada

hoonete paigutamise ja arhitektuursete võtetega. Nahkhiirte on esmajoones oluline päevaste

varjepaikade ja talvituspaikade olemasolu. Mihkli ja Väike-Mihkli kinnistutel avamaastikus ei

ole nahkhiirtele sobivaid varje- või talvituspaiku, samuti ei ole DP-ga kavandatava tegevuse

realiseerimiseks vaja raiuda vanu puid ega raadata nahkhiirte jaoks olulist metsamaastiku.

7(9)

3-22-2273

Hoonete rajamise korral väheneb mõnevõrra nahkhiirte toitumisala, kuid juhul, kui

säilitatakse maksimaalselt looduslähedane olukord ning naabruses asuvat looduslikku

metsaelupaika ei vähendata, siis ei tohiks olla tegemist olulise keskkonnamõjuga.

Rändlindudele leidub samuti küllaldaselt rändeaegseid toitumisalasid, mistõttu ei avalda DP

realiseerimine lindude rändele tõenäoliselt olulist mõju. Ehitusaegse häirimise mõju oleks

pöörduv ja kasutusaegse pikaajalise mõjuna viidatakse piirkonna ja õuealade valgustamisele,

kuid samas on märgitud, et kuna ala kasutatakse peamiselt suvel, mitte rändeperioodil, siis ei

ole mõju tõenäoliselt oluline. Samas tuleks leevendusmeetmena valgustuslahenduste

kavandamisel arvestada, et valgustataks vaid konkreetseid objekte ning ei levitataks valgust

ümbruskonda ja taevasse.

20. Eelhinnangust nähtuvalt saab DP realiseerimisega lindudele ja käsitiivalistele

kaasnevate negatiivsete mõjude vähendamiseks rakendada mitmeid abinõusid. DP-st ilmneb,

et selles ongi nähtud ette olulisi leevendusmeetmeid. DP seletuskirja p 3.5 (lk 13) kohaselt

tuleb edasisel projekteerimisel arvestada Mati Kose 2008. a eksperthinnanguga ja hoonete

rajamisel kasutada looduslikke ja sobivalt keskkonda sulanduvaid ehitusmaterjale. Samuti

peavad hooned olema võimalikult madalad ning vältida tuleb suurte akende või

klaaspindadega arhitektuuri, eriti hoonete põhja- ja lõunakülgedes. Samas on välja toodud

hulgaliselt soovitusi käsitiivalistega kokkupõrgete vältimiseks. DP seletuskirja p 3.12 (lk 26)

kohustab arendajat planeeringuala ümbrusesse (metsaalale) paigaldama sobiva arvu

spetsiaalselt nahkhiirtele sobivaid varjekaste. DP seletuskirja p 3.7.5 järgi tänavavalgustust ei

planeerita ja suvilate õuealade valgustamiseks tuleb kavandada ainult sellised

valgustuslahendused, mis valgustavad konkreetseid objekte õuealal ega levita valgust

ümbruskonda ning taevasse. Täiendavalt on DP seletuskirja p-ga 3.12 kohustatud arendajat

kinnistute müügiprotsessis teavitab potentsiaalseid ostjaid, et tegemist on nahkhiirerohke

piirkonnaga ning hoonete projekteerimisel, ehitamisel ja kasutamisel on vajalik arvestada

nende kaitsealuste loomadega kooseksisteerimisega.

21. Olukorras, kus KSH eelhinnangu järgi ei kaasne planeeringuala hoonestamisega

selliseid negatiivseid mõjusid, mida poleks üldse võimalik piisavalt leevendada, ning DP-s on

sisuliselt arvestatud kõigi KSH eelhinnangus välja toodud negatiivsete keskkonnamõjude

leevendamise meetmetega ja kaebajate väited alal muude kaitsealuste liikide (v.a nahkhiired)

esinemisest või KSH eelhinnangu puudulikkusest on paljasõnalised, ei saa avalikes huvides

esitatud kaebust pidada perspektiivikaks. Kui asja sisulisel läbivaatamisel ilmneb, et DP-s

tuleks näha ette veel mingeid täiendavaid leevendusmeetmeid ja DP seetõttu tühistatakse, saab

vastustaja kehtestada DP uuesti muudetud kujul, arvestades tehtud etteheiteid, ning isegi

juhul, kui DP ala oli asutud hoonestama, on vastustajal võimalik vajaduse korral rakendada

ehitusjärelevalve meetmeid, et tagada püstitatud ehitiste muudetud tingimustega kooskõlla

viimine. Seega on kaebuse eesmärk saavutatav ka esialgset õiguskaitset kohaldamata.

22. Kaebajad on väitnud, et osa planeeringualast asub LKS § 38 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2

tulenevalt ehituskeeluvööndis, sest tegemist on metsamaaga ja ehituskeeluvöönd ulatub

järelikult ranna piiranguvööndi piirini, mis Läänemere puhul on LKS § 37 lg 1 p 1 kohaselt

200 m. Kaebajate väitel kasvab DP alal noor kase- ja männimets (puude kõrgus ca 5 m). Seda,

kas tegemist on metsamaaga, ei saa hinnata pelgalt selle alusel, kas metsamaa kõlvik on

kantud maakatastrisse, vaid arvestada tuleb ka tegelikku olukorda (MS § 3 lg 2 p 2). Kolmas

isik on välja toonud, et planeeringuala topo-geodeetiline mõõdistus (DP joonis „Olemasolev

olukord“, mõõdistustööd on tehtud 2019. a märtsis) ei kinnita ehituskeeluvööndi ulatust

mõjutava metsamaa olemasolu. Maa-ameti kaardirakendusest kättesaadav 02.05.2021 ortofoto

8(9)

3-22-2273

kinnitab iseenesest kaebajate väidet planeeringualal kasvavatest puudest, kuid need jäävad

rannast kaugemale (v.a kruntidel pos 5, 8 ja 9 asuv metsamaana tähistatud ala), mistõttu ei ole

tegemist rannal asuva metsaga. LKS § 38 lg-st 2 tulenevalt ulatub ehituskeeluvöönd ranna

piiranguvööndi piirini üksnes rannal asuva metsamaa puhul, mitte igasuguse metsamaa puhul,

mis asub rannast alla 200 m kaugusel (nt kui metsamaa algab 150 m rannast eemal).

Kolmanda isiku viidatud MS § 4 lg 2 p 2 ei ole siiski asjakohane, sest asjaolust, et konkreetse

ala suhtes metsaseadust ei kohaldata, ei tähenda, et tegemist poleks metsamaaga. Lisaks viitab

LKS § 38 lg 2 selgelt just MS § 3 lg 2 p-le 2, mitte üldiselt alale, mille suhtes kohaldatakse

MS sätteid. Eeltoodut arvestades ei ole kaebus ka ehituskeeluvööndiga seotud väidete osas

suurte edulootustega ja kuna planeeringualal puudub igal juhul selliste omadustega mets, mis

peaks rohevõrgustiku toimimiseks vältimatult säilima, siis ei saaks DP elluviimine

looduskeskkonda pöördumatult kahjustada mh kavandatud raiete tagajärjel.

23. Kokkuvõtlikult ei nähtu, et ka avalikes huvides esitatud kaebuse eesmärkide

saavutamine muutuks esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võimatuks või ebamõistlikult

keeruliseks. Samas on usutav, et DP kehtivuse peatamine kahjustaks ülemääraselt kolmanda

isiku õigusi, sest see peatataks ilma mõjuva põhjuseta arendustegevuse tõenäoliselt pikaks

ajaks (nt paariks aastaks). Halduskohus on seega 31.10.2022 määrusega rakendatud esialgse

õiguskaitse abinõu õigesti tühistanud.

24. Eelneva põhjal jääb K.W, F.H, T.F ja W.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 30.11.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)