3-20-2042/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2042

Haldusasi

Simpos OÜ ja Pertini OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse

17. septembri 2020. a korralduse nr 322 ja 15. oktoobri

2020. a korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamiseks

ning Vabariigi Valitsuse keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Simpos OÜ ja Pertini OÜ, esindaja adv

Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja

–

Vabariigi

Valitsus

(Majandus

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), esindaja IS

Menetluse alus ringkonnakohtus

Simpos OÜ ja Pertini OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Simpos OÜ ja Pertini OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-20-

2042 resolutsiooni punkt 1 ning teha selles osas uus otsus, millega jätta Simpos OÜ

ja Pertini OÜ kaebus Vabariigi Valitsuse 17. septembri 2020. a korralduse nr 322 ja

15. oktoobri 2020. a korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. veebruaril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-20-2042

2(13)

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus peatas 17.09.2020 korraldusega nr 322 alkoholiseaduse (AS) § 36

lg 1 p 1 alusel ja lg-s 2 sätestatut arvestades avaliku korra tagamise huvides riigis tervikuna

alkohoolse joogi jaemüügi õiguse müügikohas, kus on lubatud alkoholi jaemüük kohapeal

tarbimiseks, ajavahemikus kell 00.00–10.00. Piirang kehtis 25.09.2020–24.10.2020.

Korralduse põhjenduste kohaselt kehtestatakse sellega inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka

avaliku huvi kaitseks ettevõtlusvabaduse piirang, mille eesmärk on ennetada ja tõkestada

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut. Viimase 14 päeva

haigestumus 100 000 elaniku kohta oli 17.09.2020 seisuga 25,36. Sama näitaja oli 01.08.2020

seisuga 4,4 ja 15.08.2020 seisuga 8,4. Nakkuse leviku hüppelise tõusu on põhjustanud eelkõige

Tartu ja Ida-Viru maakonnas alkoholi müügiga tegelevatest toitlustuskohtadest alguse saanud

nakkuskolded. Alkoholi tarbimisele suunatud piirang on põhjendatud, kuna alkoholi tarbimine

nõrgendab inimese immuunsüsteemi ja seega organismi vastupanuvõimet nakkushaigustele.

Suurtes kogustes alkoholi tarbimine suurendab ägeda respiratoorse distressi sündroomi (ARDS)

riski, mis on COVID-19 üks raskemaid tüsistusi. Lisaks muudab alkoholi tarvitamine inimese

käitumist, sealhulgas vähendades ohutaju, soodustades riskikäitumist, ning suurendab viiruse

leviku ennetamiseks ette nähtud käitumisjuhiste järgimata jätmise tõenäosust. Samuti pikendab

jaemüük kohapeal tarbimiseks siseruumides viibimise aega. Eeltoodu tingib omakorda teiste

inimeste nakatamise riski suurenemise, muu hulgas ja eelkõige kohtades, kus isikud viibivad

pikemat aega. Alkohoolse joogi kättesaadavuse vähendamise eesmärki ei ole tõhusal võimalik

saavutada muul viisil. Ei ole vahendit, mis piiraks samavõrd alkohoolse joogi kättesaadavust ja

vähendaks selle siseruumides tarbimisest lähtuvat ohtu viiruse levikuks, kuid piiraks vähem

ettevõtjate õigusi. Arvestades nakkuse praegust levikut, haigete ja nende lähikontaktsete

tõendatud viibimist meelelahutusteenuse osutamise kohtades ja toitlustusettevõtetes, kus on

võimalik osta kohapeal tarbimiseks alkoholi, ning sellisest käitumisest lähtuvaid

nakkuskoldeid, mis on levinud muu hulgas töökollektiividesse, on haiguse jätkuvat levikut

pidurdava meetmena kõige tõhusam kehtestada piirang kogu riigis tervikuna, mitte üksiku

kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil. Eelnimetatut ja praegust olukorda arvestades on

piirang vajalik ja proportsionaalne. Piirangu seadmine on üldistes huvides ja see seatakse üle

riigi, mis tähendab, et kõik ettevõtjad ja üksikisikud, keda piirangu kehtestamine puudutab, on

samasuguses olukorras ning kedagi ei kohelda erinevalt. Piirang jõustub 25.09.2020, mis

võimaldab mõjutatud isikutele minimaalselt vajaliku aja oma tegevuse ümberkorraldamiseks ja

korralduse nõuetekohaseks täitmiseks.

2. Vabariigi Valitsus peatas 15.10.2020 korraldusega nr 348 AS § 36 lg 1 p 1 alusel ja

lg-s 2 sätestatut arvestades avaliku korra tagamise huvides riigis tervikuna alkohoolse joogi

jaemüügi õiguse müügikohas, kus on lubatud alkoholi jaemüük kohapeal tarbimiseks,

ajavahemikus kell 00.00–10.00. Piirangut ei kohaldata: 1) rahvusvahelisel reisijateveol

kasutatava õhusõiduki pardal ning rahvusvahelise lennujaama julgestuspiirangu alal ja

3-20-2042

3(13)

rahvusvahelise sadama reisiterminali ootealal pärast pardakontrolli väravaid asuvale

müügikohale; 2) majutusteenuse osutamisel majutusettevõtte majutusruumis olevale

minibaarile või hommikusöögil. Piirang kehtis 25.10.2020– 24.11.2020.

Korralduse põhjendused kordavad suures osas 17.09.2020 korralduse põhjendusi. Täiendavalt

on märgitud, et viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta oli 14.10.2020 seisuga

43,49. Politsei- ja Piirivalveamet on järelevalve käigus tuvastanud järgmisi jaemüügi peatamise

piirangu vältimise viise: alkoholi müüakse suures koguses laudadesse enne piirangu saabumist;

alkoholi müüakse enne südaööd, võttes alkoholi „hoiule“ ja väljastades selle talongi alusel

pärast piirangute saabumist; lõbustusasutusse sisenemiseks müüakse kallimaid pileteid, mille

alusel võib kaasa võtta oma alkoholi; lõbustusasutusse sisenemiseks müüakse pileteid, mis

sisaldavat tasuta alkoholi; kasutatakse avatud arvet (arve avatakse enne piirangu algusaega).

Eelkirjeldatud viisid alkohoolse joogi jaemüügi peatamise piirangust kõrvale hoidmiseks ei ole

kooskõlas kehtestatud piirangu eesmärgiga. Kuna on tuvastatud, et piirangust hoiavad kõrvale

mitmed ettevõtjad üle Eesti, samas mitte valdav enamik ettevõtjatest, võib nende tegevusest

tulenev mõju viiruse levikule olla märkimisväärne. Samuti saavad piirangust kõrvale hoidvad

ettevõtjad lisatulu piiranguid järgivate ettevõtjate arvel, mis rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kui piirangust kõrvalehoidmine jätkub, võib vajalikuks osutuda lisapiirangute kehtestamine, nt

alkoholi jaemüügiga tegelevate müügikohtade sulgemine. Piirangutest kõrvale hoidmise

ärahoidmiseks tugevdatakse ka järelevalvet piirangu täitmise üle. Piirangu kehtestamist toetab

ka Vabariigi Valitsust nõustav teadusnõukoda. Erandite tegemisel on lähtutud sellest, et ligipääs

lennujaama julgestuspiirangu alale ja sadama ootealale tekib vaid eraldi tasu eest ja reisijapileti

olemasolul ning nendel aladel on vajaduse korral tagatud isikute hilisem tuvastamine. Viiruse

leviku oht ei ole suur ka majutusruumis või hommikusöögilauas, sest nendes ruumides ei viibi

ühel ajal suurt hulka inimesi, lisaks ei teki probleeme hilisemate kontaktide tuvastamisega, kuna

majutusasutustel on täpne ülevaade ööbivatest külastajatest. Samuti ei ole minibaarid üldjuhul

lukustatavad, mis raskendab piirangu täitmist. Erand ei laiene majutusettevõtte muudele

osadele ning alkohoolne jook ei tohi piirangu ajal olla kättesaadav nt fuajees, koridoris asuvas

joogiautomaadis või lobby-baaris. Alkoholi jaemüügi piirang ja erandid piirangu rakendamisel

jõustuvad 25.10.2020, mis võimaldab mõjutatud isikutele minimaalselt vajaliku aja oma

tegevuse ümberkorraldamiseks ja korralduse nõuetekohaseks täitmiseks.

3. Simpos OÜ ja Pertini OÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 19.10.2020 kaebuse, mille

lõplikeks nõueteks jäid tuvastada Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korralduse nr 322 ja

15.10.2020 korralduse nr 348 õigusvastasus ning keelata Vabariigi Valitsusel anda sarnase

sisuga haldusakte.

Simpos OÜ on ööklubi Bonbon Club & Lounge omanik ja Pertini OÜ on ööklubi Club Privé

omanik. Nende tegevusalaks on mh toidu ja joogi serveerimine. Enamik majandustegevusest

toimub selles valdkonnas pärast kella 00.00, mistõttu on piirang nimetatud ettevõtteid eriliselt

koormav. Korraldustel puudub õiguslik alus või on seda tõlgendatud ebaõigesti ja liiga laialt.

Puudub avaliku korra rikkumise oht ja esineb üksnes nakkushaiguse leviku oht. Nakkushaiguse

ennetamise ja tõrje meetodid on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega

(NETS) ning Vabariigi Valitsus ei saa mõelda ise välja uusi seadusega reguleerimata viise

nakkushaiguse ennetamiseks. AS § 36 ei võimalda piirata alkoholi müüki nakkushaiguse leviku

takistamiseks või ennetamiseks. Vastustaja kaalutlusotsuse kujunemine ei ole jälgitav ning

korralduses on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja 31. Alkoholi müügipiirang ei ole viiruse

leviku takistamiseks sobiv abinõu, sest alkohoolsete jookide tarbimine ja selle ajaline piiramine

ei mõjuta kuidagi viiruse levikut. Ühelgi teaduslikul uuringul ei põhine väide, et ööklubid on

kõige suurema nakkusriskiga kohad. Piirang ei ole ka vajalik, sest riigil on piisavalt võimalusi

kasutada muid abinõusid. Piirangu asemel võiks näha ette erinevad meetodid, kuidas isikuid

3-20-2042

4(13)

tuvastada. Enamik teadaolevaid nakkusjuhte ööklubides on saanud alguse üksikisikutest, kes ei

ole järginud eneseisolatsiooni nõuet ja on viibinud avalikus kohas haigusnähtudega. Tegeleda

tulekski selliste isikutega, mitte karistada ettevõtjaid. Abinõu ei ole mõõdukas. Piirangute tõttu

on kaebajate käive oluliselt vähenenud ja nad on sattunud majanduslikult keerulisse olukorda.

Avalik huvi ei kaalu üles ettevõtlusvabaduse riivet.

Rikutud on kaebajate õigust võrdsele kohtlemisele. Viiruse levikut ei põhjusta alkoholi müük

ega tarbimine, vaid inimeste kogunemine kinnistesse ruumidesse ja võõraste inimeste vahelised

lähikontaktid. Need toimuvad mh koolis, teatris, spordiklubis, restoranis jne. Riik oleks pidanud

piirama inimeste kogunemist tervikuna. Puuduvad tõendid, et ettevaatusabinõusid rakendades

võiks viirus ööklubides levida kiiremini ja ulatuslikumalt kui mujal. Jääb arusaamatuks, miks

ei ole kaebajatele nähtud ette võrdseid võimalusi korralduses nr 348 toodud müügikohtadega.

Ööklubidelt on võetud võimalus tegeleda äritegevusega ning puudub kindlustunne ja teadmine,

kas ja millal piirangud leevenevad ning äritegevus taastub. Piirangute tõttu kannavad kaebajad

järjepidevalt kahju ning on suure tõenäosusega sunnitud oma äritegevuse täielikult lõpetama.

Kaebajad taotlevad korralduste õigusvastasuse tuvastamist. Välistatud ei ole uute samasisuliste

korralduste andmine ja vastustaja on viidanud, et piirangud võivad muutuda veel karmimaks.

Kaebus soodustab kaebajate õiguste kaitset tulevikus, suunates vastustajat edaspidi mitte andma

PS-ga vastuolus olevaid korraldusi. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on preventiivne eesmärk

piisav ja hüvitamiskaebuse esitamine ei ole primaarne, sest selle puhul taanduks vaidlus kahju

suurusele ning arvutusmetoodikale. Tuvastamiskaebuse esitamine aitab kaasa kaebajate õiguste

edasise rikkumise vältimisele. Kaebajate õiguste kaitseks ei leidu alternatiivseid ja tõhusamaid

õiguskaitsevahendeid, millele nad saaksid tugineda. Kuna korraldused on kehtivuse kaotanud,

ei saa kaebajad nõuda nende tühistamist. Iga korralduse eraldi vaidlustamine ei oleks kooskõlas

menetlusökonoomia põhimõttega ja muudaks menetluse põhjendamatult kulukaks. Kaebajatele

tekkinud kahju on osaliselt kompenseeritud, kuid täiendava kahju hüvitamise nõude esitamine

sõltub sellest, kas korraldused on õigusvastased või õiguspärased. Kaebajad ei ole piirangutest

täielikult taastunud. Tagantjärele on selge, et 2020. a septembris kehtestatud alkohoolse joogi

müügipiirangud ei vähendanud inimeste nakatumist, vaid see suurenes kuni 2021. a aprillini.

Keelamiskaebuse esitamise eeldused on täidetud, sest on põhjust arvata, et Vabariigi Valitsus

annab selliseid korraldusi ka tulevikus, eriti arvestades 2021. a sügise nakatumise näite.

4. Vabariigi Valitsus palus vastuses jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Kaebajad

ei ole tõendanud oma õiguste riivet, nende seisukohad on ebamäärased ja väited paljasõnalised.

Kaebajate käibelangus ei pruugi olla põhjuslikus seoses alkoholimüügi piiranguga. Täitmata on

tuvastamiskaebuse esitamise eeldused, sest puudub eriline preventiivne huvi. Pole arusaadav,

kuidas aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidiselt vältida kaebajate õiguste rikkumist.

Kaebajad on tühistamiskaebusest loobunud ega pidanud vajalikuks esitada hüvitamiskaebust.

Keelamiskaebuse esitamise tingimused on täitmata, sest kaebajate kahtlused on tõendamata ja

neil puudub eriline preventiivne huvi (mh ei taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamist). Pärast

korralduse nr 348 kehtivuse lõppemist andis vastustaja uue sarnase sisuga korralduse (Vabariigi

Valitsuse 18.11.2020 korraldus nr 412), mida kaebajad ei ole vaidlustanud. Seega on esitatud

keelamiskaebus muutunud eesmärgipäratuks. Kaebajate väited pöördumatutest tagajärgedest

on paljasõnalised ning majandustegevuse piiranguid saab heastada kahju hüvitamise kaudu.

Viited nakkuse leviku olukorrale 2021. a-l ei ole asjakohased, sest haldusaktide õiguspärasust

tuleb hinnata nende andmise aja seisuga.

Korralduste õiguslikuks aluseks on AS § 36 lg 1 p 1. Piirangu eesmärgiks ei ole takistada või

ennetada nakkushaiguse levikut, vaid piirangu kehtestamise tingis viiruse leviku ennetamiseks

ja tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhiste järgimata jätmise oht. Meetme eesmärk oli kaitsta

3-20-2042

5(13)

Eesti inimeste tervist ja elu ning vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist. See on kaalukam

kaebajate huvist jätkata piiranguteta tegevust. Kohaldatud meetmed olid eesmärgipärased ja

proportsionaalsed. Korralduste seletuskirjadest nähtuvalt on nende andmisel kaalutud erinevaid

mõjusid (sh ettevõtjate majanduslikke huve, sotsiaalseid huve, põhiseaduslikke väärtusi ja

isikute põhiõiguste tasakaalustamise vajadust). Piirangutega on püütud hoida ära sündmuste

eskaleerumist. Majandusliku kasu kõrval tuleb hinnata ohtu rahvatervisele. Etteheide teaduslike

uuringute puudumisest ei ole põhjendatud, sest ühiskonnas oli ootamatult hakanud levima seni

tundmatu haigus. Korralduste andmise ajal ei saanud lähtuda hilisematest teadmistest, vaid tuli

tegutseda kiiresti. Nakkushaigust ei levita teatud kellaajal alkoholi müük, vaid inimesed, kes

on tarbinud üleliia alkoholi. Korraldused on PS-ga kooskõlas ning kaebajaid ei ole koheldud

ebavõrdselt. Piirangute kehtestamisel lähtutakse konkreetsest epidemioloogilisest olukorrast

ning piirangute all kannatavatele ettevõtjatele on vastustaja näinud ette erinevaid toetusi.

5. Tallinna Halduskohus jättis 13.09.2021 otsusega kaebuse Vabariigi Valitsuse

17.09.2020 korralduse nr 322 ja 15.10.2020 korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamise

nõudes läbi vaatamata ning Vabariigi Valitsuse keelamise nõudes rahuldamata.

Ööklubid tegutsevad üldiselt teadaolevalt õhtusel ja öisel ajal ning samuti on üldiselt teada, et

meelelahutusprogrammi kõrval on ööklubide üks majandustegevuse osa alkohoolsete jookide

müük. Vaidlusalused korraldused keelasid alkohoolsete jookide jaemüügi öisel ajal. Seega ei

ole mõistlikku kahtlust, et vaidlustatud korraldused riivasid kaebajate õigusi, olenemata sellest,

kui suurt osa nende käibest alkohoolsete jookide müügi piirang puudutas. Kuivõrd asjas ei ole

esitatud kahju hüvitamise nõudeid, puudub vajadus hinnata, kui suur on olnud kaebajate käibe

languse maht ja millises ulatuses seondub see vaidlusaluste korraldustega seatud piiranguga.

Kuna eluliselt ei ole usutav, et käibe langus ei ole üldse seotud vaidlustatud korraldustega, siis

on kaebajatel kaebeõigus.

Kaebajad taotlesid esmalt vaidlusaluste korralduste tühistamist, kuid tulenevalt asjaolust, et

korralduste kehtivus lõppes enne asja lahendamist ja nende üle tühistamine ei olnud kaebajate

õiguste kaitseks vajalik, muutsid kaebajad nõudeid ning taotlesid korralduste õigusvastasuse

tuvastamist ja vastustaja keelamist. Tuvastamiskaebuse esitamist on põhjendatud preventiivse

huviga, et vastustaja ei kehtestaks edaspidi sarnase sisuga piiranguid. Vastustajal leiab õigesti,

et kaebajatel puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 45 lg 2 kohaselt kaebeõigus ja

tuvastamiskaebuse rahuldamine ei võimalda saavutada kaebajate soovitud eesmärki. Isegi kui

kohus tunnistab vaidlusalused korraldused õigusvastaseks, ei kohusta see vastustajat kehtivaid

piiranguid lõpetama ega keela vastustajal edaspidi sarnaseid piiranguid kehtestada. Korralduste

õigusvastasuse tuvastamine ei kaitse iseseisvalt kuidagi kaebajate õigusi. Sellel põhjusel ei ole

tuvastamiskaebus efektiivne õiguskaitsevahend ja selle esitamine on lubatud vaid väga piiratud

juhtudel. Lisaks põhjendasid kaebajad tuvastamiskaebuse esitamist hilisema hüvitamisnõude

esitamise kavatsusega, mis ei anna HKMS § 45 lg 2 teise lause järgi õigust tuvastamiskaebuse

esitamiseks. Tuvastamiskaebuse lubatavust ei põhjenda ka raskused kahju tekkimise ja suuruse

tõendamisel (mh on hüvitamiskaebuse esitamiseks nähtud ette piisavalt pikk kaebetähtaeg).

Kaebajatel olid ja on oma õiguste kaitseks tõhusamad õiguskaitsevahendid tühistamis- ja/või

kohustamiskaebuse näol (taotledes samas ka esialgse õiguskaitse kohaldamist). Tõhusamateks

õiguskaitsevahenditeks on mh hüvitamiskaebus ja keelamiskaebus. Kuna tuvastamiskaebuse

esitamine ei ole praegusel juhul lubatav, tuleb kaebus selle nõude osas jätta HKMS § 121 lg 2

p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Keelamiskaebuse esitamist on kaebajad põhjendanud sellega, et nende õigusi ei ole võimalik

hiljem esitatava kaebusega kaitsta ning samas mõjutavad piirangud kaebajate majandustegevust

oluliselt ja majandustegevuse võimalik lõppemine oleks pöördumatu tagajärg. 2020. a sügisel

3-20-2042

6(13)

valitsenud olukorda ja vastustaja korduvat samalaadset tegevust 2020. a kevadel, oli kaebajatel

mh mõistlikult alust arvata, et vastustaja annab sarnase sisuga haldusakte välja ka edaspidi.

Keelamiskaebuse lubatavust ei välista see, et vastustaja on pärast kaebuse esitamist andnud

korduvalt välja uusi korraldusi, millega keelas alkohoolsete jookide jaemüügi õhtusel ja öisel

ajal (vt Vabariigi Valitsuse 18.11.2020 korraldus nr 412, 15.01.2021 korraldus nr 10,

19.02.2021 korraldus nr 76, 18.03.2021 korraldus nr 116, 22.04.2021 korraldus nr 152), sest

keelamiskaebuse rahuldamisel saab kohus keelata vastustajal anda sarnase sisuga haldusakte

edasiulatuvalt, st kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus piiranguid kehtestavad

korraldused kehtisid väga lühikest aega ja vastustaja käitumine oli piisavalt ette prognoositav,

oli keelamiskaebus kaebajate õiguste kaitseks lubatav. Kohus sisustab keelamisnõuet viisil, et

kaebajad paluvad vastustajal keelata kehtestada kohapeal tarbimiseks mõeldud alkohoolsete

jookide öiseid jaemüügi piiranguid COVID-19 viiruse leviku tõkestamise eesmärgil. Kuivõrd

tuvastamisnõue jääb läbi vaatamata, ei hinda kohus korralduste nr 322 ja nr 348 õiguspärasust,

vaid seda on võimalik hinnata hüvitamiskaebuse lahendamisel. Keelamisnõude lahendamisel

tuleb hinnata vastustaja poolt tulevikus eeldatavasti välja antavat haldusakti ja selle võimalikku

õiguspärasust. Kuna kaebajad ei ole selle kohta eraldi põhjendusi esitanud, lähtub halduskohus

kaebuse põhjendustest ulatuses, mis saab seonduda tulevase haldusakti õiguspärasusega.

Kaebajatel on keelamiskaebuse esitamiseks küll kaebeõigus, kuid kaebuse rahuldamiseks ei ole

alust. Vastustajal oli alkohoolsete jookide öise jaemüügi piirangu kehtestamiseks õiguslik alus

(vt AS § 36 lg 1 p 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1). Piirangu kehtestamisel peeti avaliku

korra all silmas viiruse leviku tõkestamiseks ette nähtud käitumisjuhistest kinnipidamist. Kuna

alkoholi tarbimise korral väheneb ohutaju ja suureneb riskikäitumine, siis võib see tuua kaasa

käitumisjuhiste suurema rikkumise ja viiruse laiema leviku. Avaliku korra alla võib mahutada

mh viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhised ja on usutav, et alkoholi tarbimine

võib mõjutada nendest käitumisjuhistest kinnipidamist, seega ohustada avalikku korda. Lisaks

võimaldavad vastustajal alkohoolsete jookide jaemüüki piirata NETS § 28 lg 5 p 1 ja lg 6. Isegi

kui korralduste nr 322 ja nr 348 andmisel oleks tehtud kaalutlusvigu, on vastustajal võimalik

tulevikus antavaid haldusakte põhjalikumalt selgitada ja täiendavalt kaaluda. Seetõttu ei saaks

võimalikud diskretsioonivead tingida keelamiskaebuse rahuldamist.

Kehtestatavate piirangute proportsionaalsust tuleb hinnata konkreetsete asjaolude põhjal, mille

kohta puudub hetkel täpsem teadmine. Piirangut ei saa pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks.

Vastustaja eesmärk on tagada viiruse levikut tõkestavatest käitumisjuhistest kinnipidamine.

Seda eesmärki aitab vähemalt osaliselt saavutada ka alkoholi jaemüügi piiramine, st meede ei

ole ilmselgelt ebasobiv. Kuigi alkoholi müüakse ja tarbitakse ka päevasel ajal ning muudes

kohtades peale baaride ja ööklubide, tuleb siiski arvestada, et baaride ja ööklubide tegevus on

suunatud suuresti alkoholi müügile ja kohapealsele tarbimisele, nende tegevus toimub enamasti

ajal, mil inimesed tarbivad rohkem alkoholi, ja nende klientide hulgas on rohkem inimesi, kes

tarbivad alkoholi, mistõttu võib arvata, et alkoholijoobest tingitud käitumisjuhiste rikkumise

oht on suur. Piirangu vajaduse otsustab vastustaja piirangu kehtestamise ajal. Piirangut ei saa

pidada ilmselgelt ebavajalikuks. Viiruse levik on olnud kogu maailmas, sh Eestis väga laialdane

ning toonud kaasa palju surmajuhtumeid. Inimeste elu ja tervise kaitseks tuleb rakendada kõiki

asjakohaseid meetmeid, mis aitavad viiruse levikut vältida. Klientide tuvastamine ei taga, et

alkoholijoobes isikud peaksid ööklubis või baaris kinni viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud

käitumisjuhistest ja ei aitaks kaasa viiruse levikule. Igaühte ei ole mõeldav pidevalt kontrollida.

Kuna on alust arvata, et alkoholimüügi piirangu ajal on baarides ja ööklubides vähem kliente,

siis esineb vähem ka käitumisjuhiste eiramist ja viiruse võimalik levik on väiksema ulatusega.

Piirangu mõõdukust tuleks samuti hinnata piirangute kehtestamise ajal esinevate konkreetsete

asjaolude põhjal. Muu hulgas saab võtta arvesse, et riik on näinud ettevõtjatele ette mitmeid

3-20-2042

7(13)

toetus- ja hüvitusmeetmeid koroonapiirangutest põhjustatud mõjude ja kahjude korvamiseks.

Riigilt toetuste saamist on möönnud ka kaebajad. Samuti on kaebajatel võimalik taotleda kahju

hüvitamist, kui riigi poolt ettenähtud toetused ja hüvitised ei ole olnud piisavad. Olukorras, kus

kaalul on ühelt poolt inimeste elu ja tervis ning teiselt poolt ettevõtjatele tekkiv majanduskahju,

mis on rahaliselt hüvitatav, ei oleks võimalik kehtestatav piirang ilmselgelt mittemõõdukas.

Kaebajad ei ole põhjendanud, miks peaksid nad alkoholimüügi piirangu tõttu lõpetama oma

majandustegevuse. Piirangule vaatamata on neil võimalik jätkata muu meelelahutusteenuse

pakkumist. Isegi kui piirangu kehtestamine tooks kaasa majandustegevuse lõpetamise, on seda

võimalik uuesti alustada pärast piirangu lõppemist. Mõjud majandustegevusele ei ole sama

fataalsed kui inimeste elule ja tervisele kaasneda võivad tagajärjed. Keelamisnõude rahuldamist

ei õigusta viide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Vastustaja on 2021. a-l kehtestanud

alkoholi jaemüügi piirangu veel varasemast ajast (alates kell 22.00), samuti on viiruse leviku

tõkestamiseks 2021. a-l kehtestatud oluliselt ulatuslikumaid piiranguid. Järelikult ei ole öist

alkoholimüüki korraldavad ettevõtjad ainsad, kelle majandustegevust on viiruse leviku

tõkestamise eesmärgil piiratud.

Õigusselgust ja -kindlust saab hinnata konkreetse haldusakti pinnalt. Alkoholimüügi piiranguid

on seni kehtestatud ühe kuu kaupa, mis tagab suurema õiguskindluse kui tähtajatu piirangu

kehtestamine, sest ettevõtjatele on ettenähtav, millise ajani piirang kehtib ja millal piirangu

kehtestamise vajaduse üle uuesti otsustatakse. Piirangu kehtestamine lühemaks ajaks annab ka

vastustajale võimaluse paremini arvestada konkreetse hetkeolukorraga ja ühiskonnas toimunud

muutustega ning piiranguid on lihtsam vastavalt vajadusele korrigeerida. Kuna viiruse leviku

kiirus ja põhjused ei ole ka vastustajale üheselt ja kindlalt ettenähtavad, sest varasem kogemus

selle haigusega puudub ja viiruse levik sõltub lisaks isikute endi valmidusest käitumisjuhiseid

järgida, siis ei ole põhjendatud heita vastustajale ette, et ta ei oska kohe määrata piirangutele

kindlaid tähtaegu ja pikendab piirangute kehtivusaegu hiljem korduvalt. Ka kaebajatel endil on

võimalik ühiskonnas toimuvat silmas pidades näha ette piirangute jätkumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Simpos OÜ ja Pertini OÜ paluvad 13.10.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud

22.12.2022) tühistada halduskohtu 13.09.2021 otsuse resolutsiooni p 1 ja teha selles osas uus

otsus, millega rahuldada nende kaebus Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korralduse nr 322 ja

15.10.2020 korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamiseks ning jätta kaebajate menetluskulud

esimese ja teise astme kohtus tervikuna vastustaja kanda.

Halduskohus leidis vääralt, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei aita kaitsta kaebajate õigusi.

Piisava põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks on käsitatav ka preventiivne huvi

vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (nt Riigikohtu

28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 11; 26.11.2014 määrus nr 3-3-1-60-14, p 18; 04.11.2015

otsus nr 3-3-1-48-15, p 10). Praegusel juhul on kaebajatel ilmselgelt olemas preventiivne huvi

tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest kuigi vastustaja on varasemaid piiranguid leevendanud, on

tõenäoline, et piiranguid võidakse „kolmanda laine“ tõttu edaspidi uuesti karmistada ning seda

esmajoones meelelahutusasutuste suhtes. Seetõttu on kaebajate õiguste kaitseks hädavajalik, et

Vabariigi Valitsus ei kehtestaks uusi piiranguid ettevõtjatele kergekäeliselt ja läbimõtlematult

ega jätaks hindamata piirangute proportsionaalsust ja nende võimalikke tagajärgi. See aitaks

vältida olukorda, kus rakendatavatel meetmetel ei ole tegelikult soovitud efekti, kuid korralduse

adressaatidele tekib kehtestatud piirangute tõttu märkimisväärne kahju. Vastustaja seisukohad

kinnitavad, et ta ei ole mõistnud, mida piirangute proportsionaalsuse hindamine tähendab ja

kuidas proportsionaalsust tagada. Korralduste õigusvastasuse tuvastamine võib soodustada

kaebajate õiguste kaitset tulevikus, motiveerides haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut

3-20-2042

8(13)

järgima ja täitma. Tähtsust ei oma see, et kaebuse esitamise ajal ei olnud veel viiruse leviku

„kolmandat lainet“, sest juba üsna epideemia alguses sai selgeks, et viirus levib lainetena ja

hooajaliselt ning seega oli juba kaebuse esitamise ajal põhjust arvata, et tõenäosus järgmise

laine saabumiseks on suur. Halduskohus ei ole arvestanud HKMS § 152 lg 2 kohaldamist

käsitlevat kohtupraktikat (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Kaebajad on

muu hulgas viidanud võimalikule kavatsusele esitada hiljem hüvitamiskaebus.

Halduskohtu selgitused, millist õiguskaitsevahendit oleksid apellandid pidanud kasutama, on

vastuolulised ja jääb mulje, et kohus ei tea ka ise, milline õiguskaitsevahend oleks hetkel sobiv.

Seejuures viitas just halduskohus menetluse alguses vajadusele kaebuse nõuet muuta ja esitada

tuvastamiskaebus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise võimalus on üksnes oletuslik ja taotluse

rahuldamine olnuks äärmiselt ebatõenäoline, kuna üldjuhul on kohtud lähtunud seisukohast, et

majanduskahju on võimalik hiljem hüvitada. Esialgne õiguskaitse ei ole iseseisev kaebuse liik.

Halduskohtu enda põhjendused keelamiskaebuse rahuldamata jätmise kohta kinnitavad, et

keelamisnõue ei olnuks tõhusam õiguskaitsevahend. Kuigi kaebajad ei pea keelamiskaebuse

rahuldamata jätmist õigeks, ei esita nad kohtuotsusele selles osas apellatsioonkaebust, sest võib

nõustuda, et uus sarnane piirang võib olla paremini motiveeritud, mistõttu ei ole kohtul alust

seda keelata. Samas kinnitavad kohtu seisukohad, et Vabariigi Valitsuse korralduste suhtes,

mida igakuiselt muudetakse, ei saagi esitada ühtegi tõhusamat nõuet peale tuvastamiskaebuse.

Hüvitamiskaebust ei ole kaebajad soovinud hetkel esitada (kuigi ei ole seda ka välistanud), sest

nende eesmärk on eelkõige teha tööd ja kahju hüvitamise nõue ei saa olla ainsaks vahendiks

kontrollida vastustaja korralduste õiguspärasust. Hüvitamiskaebusel ja tuvastamiskaebusel on

täiesti erinevad eesmärgid. Kui nõustuda hinnanguga, et kiiresti muutuvas epidemioloogilises

olukorras kehtestatavate lühiajaliste piirangute peale ei saagi esitada tuvastamiskaebust, siis

puuduks Vabariigi Valitsuse korralduste üle kohtulik kontroll üldse. Halduskohus on ilmselgelt

rikkunud selgitamiskohustust (nt Riigikohtu 27.11.2013 määrus nr 3-3-1-62-13, p 14) ja teinud

kaebajate jaoks üllatusliku otsuse, andmata eelnevalt neile võimalust kaebuse nõuet muuta (nt

taotleda kahju hüvitamist). Kohtu selgitamiskohustust ei välista asjaolu, et kaebajaid esindab

advokaat.

7. Vabariigi Valitsus palub 15.11.2021 kirjalikus vastuses (täiendatud 29.12.2022) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esemeks

on üksnes halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega jäeti tuvastamisnõue läbi vaatamata.

Keelamiskaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas on kohtuotsus jõustunud. Seetõttu ei ole

ringkonnakohtul võimalik menetluskulude peale esitatud nõuet rahuldada täies ulatuses, sest

osa kaebusest on jäänud rahuldamata. Halduskohus on õigesti järeldanud, et tuvastamiskaebuse

rahuldamine ei võimalda saavutada kaebajate soovitud eesmärki. Vastustaja leiab jätkuvalt, et

kaebajatel puudub tuvastamiskaebuse rahuldamise eelduseks olev eriline preventiivne huvi (nt

Riigikohtu 14.10.2020 määrus nr 3-19-882, p 23.1). Kaebajad on asunud preventiivset huvi

sisustama alles apellatsioonkaebuses, kuid nende viidatud kohtupraktika on praeguse vaidluse

faktiliste asjaoludega seostamata ja esitatud seisukohad on vastuolulised. Preventiivset huvi ei

saa sisustada asjaoludega, mis on tekkinud ca aasta pärast kaebuse esitamist (nt „kolmas laine“).

Viide hüvitamiskaebuse esitamise võimalusele ei ole asjakohane, sest kahju hüvitamise nõuet

ei ole senini esitatud. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, millist eesmärki tuvastamiskaebuse

rahuldamine peaks üldse täitma. Etteheited seoses selgitamiskohustuse väidetava rikkumisega

on küsitavad, sest kaebajaid esindab advokaat. Kaebajad ei ole esialgse õiguskaitse taotlust

esitanud ja pole alust eeldada, et see oleks niikuinii jäetud rahuldamata. Korralduste nr 322 ja

nr 348 õiguspärasuse kontrollimine on täiesti võimalik hüvitamiskaebuse lahendamise raames,

mistõttu on asjakohatu väita, et tuvastamiskaebust lubamata puuduks kohtulik kontroll sootuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-2042

9(13)

8. Apellatsioonkaebuses on Tallinna Halduskohtu 13.09.2021 otsust vaidlustatud üksnes

osas, milles kohus jättis tuvastamisnõude läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Keelamisnõude

rahuldamata jätmist puudutavas osas (resolutsiooni p 2) ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud,

mistõttu ringkonnakohus seda ei analüüsi (HKMS § 197 lg 1).

9. Halduskohus jättis Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korralduse nr 322 ja 15.10.2020

korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamise nõude HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, leides, et preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamine ei

ole praeguse juhul HKMS § 45 lg 2 kohaselt lubatav. Halduskohtu hinnangul puudub kaebajatel

kaebeõigus ja kaebuse rahuldamine ei võimalda saavutada nende soovitud eesmärki, sest see ei

aitaks kuidagi kaitsta kaebajate õigusi. HKMS § 45 lg-st 2 tulenevalt ei ole aktsepteeritav ka

hüvitamiskaebust ette valmistav tuvastamiskaebus.

10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis tuvastamisnõude läbi vaatamata ekslikult.

Kaebajad esitasid halduskohtule 19.10.2020 kaebuse korralduste nr 322 ja nr 348 tühistamiseks.

Halduskohus selgitas 28.10.2020 määruses (p-d 6–8), et isegi kui kohus võtab tühistamisnõude

menetlusse, oleks hiljemalt vastustaja vastuse esitamise ajaks korralduste kehtivus lõppenud ja

kaebajatel tuleb seetõttu põhjendada, miks on ammendunud haldusaktide tühistamine nende

õiguste kaitseks jätkuvalt vajalik. Kohus märkis, et kaebajad võiksid kaaluda tuvastamisnõude

esitamist, kuigi sel juhul tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangutega. Kaebajad

muutsid 13.11.2020 kaebuse täienduses oma nõuet ning taotlesid korralduste nr 322 ja nr 348

õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja keelamist anda edaspidi sarnaseid korraldusi.

Halduskohus võttis selliste nõuetega kaebuse 24.11.2020 määrusega menetlusse.

11. Kohtupraktikas on leitud, et HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel saab menetluse lõpetada mh

juhul, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline

tähendus (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21; 28.10.2020 määrus nr 3-20-

580, p 11). HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel,

vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja

õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Nn jätkutuvastuskaebusele üleminek HKMS § 152 lg 2

alusel on abiks mh sellisele kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal kohase

õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu

enam võimalik rahuldada. HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekul ei ole

kohus seotud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Siiski

peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik (nt Riigikohtu

28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Tuvastamisnõudele üleminekut on lubatud nt juhul, kui

kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet

või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta. Muu hulgas on peetud

nn jätkutuvastuskaebusele ülemineku aktsepteeritavaks põhjuseks taotleda menetletavas asjas

kantud menetluskulude hüvitamist (nt Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrus nr 3-19-2392,

p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 määrus nr 3-21-1639, p 15; 06.07.2022 määrus nr

3-21-1066, p 17; 08.07.2022 otsus nr 3-22-619, p 15).

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi praeguses asjas ei olnud tühistamiskaebust enne

tuvastamisnõudele üleminekut menetlusse võetud ja nõuete muutmise ajaks ei olnud korralduse

nr 348 kehtivus veel lõppenud, tuleb ka siinsel juhul kohaldada HKMS § 152 lg 2 analoogiat,

mitte lähtuda HKMS § 45 lg-st 2. Oluline on see, et kaebajad pöördusid kohtusse korralduste

tühistamise nõuetega ja korralduste kehtivus ei olnud kohtusse pöördumise ajaks lõppenud.

HKMS § 152 lg 3 kohaselt ei oma HKMS § 152 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral

menetluse lõpetamise seisukohast tähtsust see, kas kaebus on eelnevalt võetud menetlusse või

mitte. Halduskohtu viide esialgse õiguskaitse taotluse esitamata jätmisele ei ole asjakohane,

3-20-2042

10(13)

sest isegi kui kohus oleks esialgse õiguskaitse määrusega nt peatanud vaidlustatud korralduste

kehtivuse või keelanud Vabariigi Valitsusel uute piirangute kehtestamise, ei oleks see kuidagi

saanud mõjutada vaidlusaluste korralduste mõju lõppemist pärast nendes märgitud kuupäevade

(vastavalt 24.10.2020 ja 24.11.2020) möödumist. HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele

ülemineku aktsepteerimiseks piisab sellest, et kaebajad on viidanud võimalusele esitada hiljem

kahju hüvitamise nõue, mistõttu puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas tuvastamiskaebuse

menetlemine võiks ka muul viisil aidata kaitsta kaebajate õigusi.

13. Vabariigi Valitsus peatas 17.09.2020 korraldusega nr 322 ja 15.10.2020 korraldusega nr

348 riigis tervikuna alkohoolse joogi jaemüügi õiguse müügikohtades, kus on lubatud alkoholi

jaemüük kohapeal tarbimiseks (v.a korralduses nr 348 märgitud erandid), ajavahemikus kell

00.00–10.00. Piirangu kehtestamise õiguslikuks aluseks oli AS § 36 lg 1 p 1. Kaebajad leiavad,

et AS § 36 ei võimaldanud piirata alkoholi müüki nakkushaiguse leviku takistamiseks või

ennetamiseks ning seetõttu puudub korraldustel kohane õiguslik alus. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu. Erinevalt halduskohtu poolt keelamiskaebuse lahendamise kontekstis viidatud NETS

§ 28 lg 5 p 1 ja lg 6 alates 01.06.2021 kehtivast redaktsioonist ei võimaldanud 2020. a sügisel

kehtinud NETS § 28 lg-d 5, 6 ja 8 vastustajal ka uudse ohtliku nakkushaiguse (NETS § 2 lg 2)

leviku tõkestamiseks piirata ettevõtete tegevust muul viisil peale sulgemise, ürituste keelamise

või liikumisvabaduse piirangute kehtestamise. Küll aga oli alkoholimüüki võimalik piirata AS

§ 36 alusel.

14. AS § 36 lg 1 p 1 alusel võib Vabariigi Valitsus avaliku korra tagamise huvides alkohoolse

joogi jaemüügi õiguse riigis tervikuna peatada kuni peatamise tinginud asjaolu äralangemiseni.

Vaatamata vaidlusaluste korralduste mõningatele asjakohatutele põhjendustele, mis ei seondu

avaliku korra tagamisega (s.o alkoholi tarbimine nõrgestab immuunsüsteemi ja võib raskendada

COVID-19 haiguse kulgemist), saab korralduste seletuskirjadest siiski järeldada, et alkohoolse

joogi jaemüügi õigust ei peatatud mitte vahetult nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmena,

vaid alkoholimüügi piirangu kehtestamise tingis eelkõige suurenenud vajadus tõhusalt tagada

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmetest ja antud juhistest kinnipidamine.

Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ettenähtud meetmete (vt Vabariigi Valitsuse 19.08.2020

korraldus nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning

avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“ – nt üritustel osalevate

inimeste hajutamise nõue) järgimise tõhustamine aitab ilmselgelt kindlustada avalikku korda

ehk ühiskonna sellist seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja

isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (KorS § 4 lg 1). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et korraldustes on põhjendatult leitud, et alkoholi tarbimine vähendab üldteadaolevalt inimeste

ohutaju ja soodustab riskikäitumist (https://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/purjusolek-ja-

joobeastmed/), mis võib mh suurendada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

CoV-2 leviku tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhiste rikkumise tõenäosust.

15. Sisulist vaidlust ei ole selles, et viiruse levikut ei põhjusta iseenesest alkohoolsete jookide

müük ega tarbimine, vaid kinnistesse ruumidesse kogunenud inimeste vahelised lähikontaktid,

kui seal peaks viibima ka nakatunud isikuid. Kaebajad leiavad, et öine alkoholimüügi keeld,

mis kahjustab eriti ööklubide majandustegevust, ei ole proportsionaalne ja kujutab ettevõtjate

ebavõrdset kohtlemist. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud korraldused õiguspärased.

Halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi

suhtes (vt haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2, KorS § 7). Selleks tuleb kontrollida, kas eesmärk

on legitiimne ja selle saavutamiseks valitud abinõu on sobiv (kohane) ehk soodustab eesmärgi

saavutamist, vajalik ehk eesmärki ei ole võimalik saavutada muu vähemalt sama tõhusa, kuid

isiku põhiõigusi vähem koormava abinõuga, ning mõõdukas ehk põhiõigusse sekkumise ulatus

3-20-2042

11(13)

ja intensiivsus ei ole ülemäärane, võrreldes taotletava eesmärgi tähtsusega (vt nt Riigikohtu

16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p 54).

16. Vaidlusaluse piirangu kehtestamisel oli selgelt legitiimne eesmärk tagada viiruse leviku

tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhistest kinnipidamine ja seeläbi ohjeldada viiruse levikut.

Ka kaebajad ei ole väitnud, et öist alkoholimüüki oleks nende hinnangul piiratud mõnel muul

eesmärgil. Nagu eespool märgitud, on usutav, et nt ööklubis või baaris kohapeal tarvitamiseks

alkoholi müügi peatamine öisel ajal aitab säilitada nendes müügikohtades viibivate inimeste

ratsionaalsust ja ohutaju ning seeläbi tagada koroonaviiruse levikut tõkestavatest juhistest kinni

pidamist. Järelikult on see abinõu eesmärgi saavutamiseks iseenesest sobiv, olenemata sellest,

kas eesmärk ka tegelikult saavutatakse. Vastustaja ei ole väitnud, et ööklubid on kõige suurema

nakkusriskiga kohad, vaid piirangud on kehtestatud kõigile neile müügikohtadele, kus toimub

öisel ajal alkoholi jaemüük kohapeal tarbimiseks (nt baarid, restoranid) ja kus on täidetud samad

tingimused, mis võivad soodustada viiruse leviku tõkestamise meetmete eiramist (st pikaajaline

viibimine kinnises ruumis koos alkoholi tarvitamisega).

17. Nagu korralduste seletuskirjades viidatud, oli nende andmise ajaks ilmnenud mitmeid

näiteid, kus pelgalt üksikute ööklubis või baaris aega veetnud nakatunud inimeste tõttu tekkisid

arvestatava suurusega nakkuskolded (nt Eesti Ekspressi 06.08.2020 artikkel „Eksperdid uuest

koroonaolukorrast: suurtel siseüritustel tuleks kanda maske“). Koosmõjus haigestumuse üldise

tõusuga võis vastustaja seetõttu pidada põhjendatult vajalikuks rakendada esmajoones selliseid

meetmeid, mis vähendaksid kontakte olukorras, kus viiruse edasikandumise risk on alkoholi

n-ö piire kaotava toime tõttu tavalisest kõrgem. Alkoholi tarbimisest tingitult suurenevat ohtu

avalikule korrale saab kõige tõhusamalt vähendada just alkoholi kättesaadavuse piiramisega.

Kaebaja on viidanud, et alkoholi jaemüügi peatamise kui ettevõtjaid ulatuslikult koormava

piirangu asemel võinuks vastustaja näha ette korraldustega hõlmatud müügikohtades viibivate

inimeste tuvastamise kohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnuks siiski tegemist reaalse

alternatiiviga, sest see ei oleks vähendanud käitumisjuhiste rikkumise (ja seega viiruse laiema

leviku) tõenäosust, vaid andnud üksnes mõnevõrra paremad võimalused tegeleda rikkumiste

tagajärgedega (st tuvastada lähikontaktseid). Kaebajad ei ole viidanud ka ühelegi õiguslikule

alusele, mis oleks andnud ettevõtjatele õiguse tuvastada kõigi klientide isikusamasus (vrd KorS

§ 32). Kui alternatiivne lahendus ei ole õiguslikult teostatav, siis ei saa selle kaalumata jätmist

pidada kaalutlusveaks. Kehtestatud käitumisjuhiste järgimist saanuks mõningal määral ilmselt

kindlustada ka tõhusama kontrolliga, aga järelevalvet ei ole ressursside nappuse tõttu võimalik

lõputult suurendada. Eelduslikult ei oleks väga ulatuslik kontrollikohustus olnud ettevõtjate

jaoks ka oluliselt vähem koormav ja arvestades korralduse nr 348 seletuskirjas toodud andmeid

alkohoolse joogi jaemüügi peatamise piirangust kõrvalehoidmise kohta, olnuks põhjust kahelda

ettevõtjate enda teostatava kontrolli tõhususes.

18. Öist alkoholimüügi piirangut võib pidada ka mõõdukaks abinõuks, sest see oli suunatud

eeskätt selliste olukordade vältimisele, kus esines tavalisest suurem oht, et inimesed võivad

eirata viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhiseid ning viibivad seejuures pikemat

aega koos suletud ruumis. Kuigi vastustajale pidi olema ilmselgelt ettenähtav, et alkoholimüügi

osaline peatamine omab märkimisväärset negatiivset mõju mh ööklubi pidajate (sh kaebajate)

majandustegevusele, ei muutnud see kaebajate majandustegevust täiesti võimatuks (mh säilis

kuni kella 00.00-ni õigus müüa alkoholi kohapeal tarbimiseks). Piirangu kehtestamiseks esines

tungiv avalik huvi vähendada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ettenähtud

käitumisjuhiste eiramise ohtu. Tuleb arvestada, et kuigi 2020. a suveks oli koroonapandeemia

nn esimene laine taandunud, hakkas nakatunute arv alates 2020. a augustist uuesti tõusma ning

samas puudusid haiguse vastu jätkuvalt nii vaktsiinid kui ka ravimid. Euroopa Komisjon andis

esimesele COVID-19 vaktsiinile müügiloa 21.12.2020 (nt https://www.ravimiamet.ee/covid-

3-20-2042

12(13)

19-vaktsiinidravimid/covid-19-vaktsiinid) ning koroonaviiruse vastu vaktsineerimine muutus

Eestis elanikele laialdaselt kättesaadavaks alates 2021. a mai keskpaigast. Seetõttu oli reaalne

võimalus, et vastustaja õigeaegse sekkumiseta võivad kaasneda väga rasked tagajärjed inimeste

elule ja tervisele ning riigi üldisele toimimisele (nt haiglaravi kättesaadavus). Alkoholimüügi

piirangust puudutatud ettevõtjatele tekkivat majanduslikku kahju on võimalik hiljem hüvitada.

19. Rikutud ei ole ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest vaidlustatud korraldustega peatati

alkohoolse joogi jaemüügi õigus müügikohtades, kus oli lubatud alkoholi jaemüük kohapeal

tarbimiseks, ajavahemikus kell 00.00–10.00 riigis tervikuna. Piirang puudutas ühetaoliselt kõiki

müügikohti, kus toimus alkoholi jaemüük öisel ajal pärast kella 00.00, mitte kitsalt ööklubisid.

Nagu juba märgitud, oli piirangu eesmärk vähendada viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud

käitumisjuhiste rikkumise ohtu, piirates alkoholi tarbimist, mis võinuks rikkumisi soodustada.

Kuna koolis, teatris ja spordiklubis üldjuhul alkoholi ei tarvitata (sh eriti öisel ajal), siis ei ole

võrdlus nendega asjakohane. Ebavõrdseks kohtlemiseks ei saa pidada, et Vabariigi Valitsus ei

kehtestanud veelgi ulatuslikumaid piiranguid, nt keelates inimeste kogunemise tervikuna. Kui

riskiteguriks on alkoholi toime inimeste käitumisele kohtades, kus viibitakse pikka aega järjest,

siis tuligi piirduda üksnes selliste olukordade vältimisega. Korralduses nr 348 on tehtud erand

mõningatele müügikohtadele, kus viibinud isikud on hiljem vajaduse korral tuvastatavad ning

samas ei ole viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhiste eiramise oht väga suur

(majutusasutuste hommikusöögilauad) või on piirangu täitmine raskendatud (majutusasutuste

minibaarid). Ööklubide puhul selliseid tingimusi ei esine, mistõttu ei saa kaebajad võrdsele

kohtlemisele tuginedes nõuda ka nende suhtes samasuguse erandi tegemist.

20. Korraldustega nr 322 ja nr 348 kehtestatud alkoholimüügi piirangute õigusvastasust ei

saa järeldada ka asjaolust, et mh ööklubide majandustegevust oluliselt piiravad meetmed ei

osutunud piisavalt tõhusateks, et hoida ära pandeemia nn teise laine tekkimist ja sellega seoses

veelgi rangemate piirangute kehtestamist (s.o järgmiseks piirati lahtiolekuaegu ja hiljem toimus

juba sulgemine). Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282 muudatustega keelati alates

16.11.2020 meelelahutusteenuse osutamise kohas viibimine ajavahemikus kella 00.00–06.00

(vt Vabariigi Valitsuse 12.11.2020 korralduse nr 411 p 3) ja alates 05.12.2020 ajavahemikus

kella 22.00–06.00 (vt Vabariigi Valitsuse 03.12.2020 korralduse nr 427 p 3) ning Harjumaal

keelati alates 28.12.2020 meelelahutusasutustes viibimine täielikult (vt Vabariigi Valitsuse

23.12.2020 korralduse nr 462 p 11). Olukorras, kus elanikud ja ettevõtjad olid 2020. a kevadel

juba pidanud taluma ulatuslikke piiranguid, on mõistetav, et Vabariigi Valitsus püüdis 2020. a

sügisel täiendavaid piiranguid kehtestada järk-järgult. Samuti ei saanud vastustajale olla üheselt

ette teada, kuidas elanikud ja ettevõtjad piiranguid järgivad ning kas meetmed on viiruse leviku

pidurdamiseks küllaldased, sest tal oli võimalik lähtuda üksnes piiratud andmetel põhinevast

prognoosist.

21. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et põhiõiguse (s.o kaebajate ettevõtlusvabaduse)

piiramise aluseks ei saanud olla pelgalt prognoos, vaid Vabariigi Valitsusel pidi olema kindel

teadmine kehtestatava piirangu mõjususest. Sellist tingimust ei oleks vastustajal objektiivselt

võimalik täita, sest igasuguste edasiulatuvalt kehtestatavate piirangute tegelik tõhusus selgub

alles pärast nende rakendamist. Ka juhul, kui kehtestataks nt täielik liikumiskeeld, mis peaks

eelduslikult välistama kõik leibkonnast väljapoole jäävad kontaktid ja seega viiruse leviku, ei

pruugiks see tegelikult eesmärki saavutada, sest alati leidub keegi, kes ei pea piirangutest kinni.

Vastustaja ei peatanud öist alkoholimüüki n-ö igaks juhuks, vaid tal oli alust arvata, et see võiks

paremini tagada viiruse leviku tõkestamiseks ettenähtud käitumisjuhistest kinnipidamist. Muu

hulgas on korralduses nr 348 märgitud, et vaidlusalust piirangut toetas ka Vabariigi Valitsust

nõustanud ekspertidest koosnev teadusnõukoda.

3-20-2042

13(13)

22. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et vaidlustatud piirangu tähtajaline kehtestamine

andis kaebajatele võimaluse näha ette, millal vastustaja hindab uuesti piirangute vajalikkust,

ning see tagas suurema õiguskindluse, võrreldes tähtajatute piirangutega. Korraldustes nr 322

ja nr 348 ei ole antud mingeid lubadusi, et piirangute kohaldamist ei pikendata või samasugust

piirangut edaspidi uuesti ei kehtestata. Kaebajatele pidi olema arusaadav, et hinnang piirangu

jätkamisele või lõpetamisele sõltub koroonaviiruse leviku olukorrast ajal, kui senise piirangu

tähtaeg hakkab lõppema. Piirangu jätkamine otsustati enne varasema piirangu lõppemist. See,

et kaebajatel ei olnud võimalik ette teada, kas vastustaja jätkab kord juba pikendatud piiranguid

veelgi, ei seondu õigusselguse põhimõttega (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p 62),

vaid õiguspärase ootusega. Kaebajad ei ole väitnud, et korraldustes nr 322 ja nr 348 ette nähtud

piirangute sisu ei olnud neile mõistlikult arusaadav.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel jääb Simpos OÜ ja Pertini OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus tühistab samas Tallinna Halduskohtu

13.09.2021 otsuse resolutsiooni p-i 1 ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab Simpos OÜ

ja Pertini OÜ kaebuse Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korralduse nr 322 ja 15.10.2020

korralduse nr 348 õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebajad on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot ja kandnud

esindajakulusid kokku 1332 eurot (s.o kumbki kaebaja 666 eurot, ilma käibemaksuta). Kokku

1362 euro suuruste menetluskulude kandmine seonduvalt praeguse vaidluse lahendamisega

ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Vastustaja viidatud

asjaolu, et kuigi kõik menetlusdokumendid on esitatud ühiselt, ei ole kaebajatele esitatud arvete

spetsifikatsioonid täielikult kattuvad, ei oma sisulist tähendust. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei

välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik.

Selleks muuks isikuks võib olla ka teine kaebaja. Arvetega nr 222018 ja nr 222019 seotud tööde

kirjelduses märgitud 12.12.2022–22.12.2022 tegevused seonduvad kõik kaebajate 22.12.2022

menetlusdokumendi koostamisega ja puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et 14.12.2022

ei ole õigusteenust tegelikult osutatud. Kaebajate esindajakulud on olnud HKMS § 109 lg 6

tähenduses vajalikud ja põhjendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vabariigi Valitsus ei ole

menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)