3-21-1712/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1712

Haldusasi

X kaebus Eesti Haigekassa 1. märtsi 2021. a

ettekirjutuse nr 5-3.3/3421023 ja 9. aprilli 2021. a

vaideotsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja EP

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-21-

1712 resolutsiooni punkt 3. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1, 2 ja 4 jätta

jõusse, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. veebruaril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-1712

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa kohustas 01.03.2021 ettekirjutusega nr 5-3.3/3421023 X 30

kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamisest arvates maksma tagasi alusetult saadud hüvitise

896,48 eurot. Haldja Hambaravi OÜ esitas hooldushüvitise määramiseks ja maksmiseks Eesti

Haigekassale 14.04.2020 X töövõimetuslehe nr 1002671192 töövabastuse perioodiga

30.03.2020–13.04.2020 (hooldusleht), mille alusel X-le maksti 15.04.2020 hooldushüvitist

1045,90 eurot. Hiljem selgus, et X sai 2020. a aprilli eest Eesti Töötukassalt töötasu hüvitist.

Seega on töövõimetuslehe nr 1002671192 alusel X-le alusetult makstud hüvitist perioodi

01.04.2020–13.04.2020 eest 896,48 eurot. X leidis 22.10.2020 seisukohas, et ta oli õigustatud

saama hooldushüvitist, sest töötas graafiku alusel ja ei ole tööpäevade eest hooldushüvitist

saanud. Eesti Haigekassa selgitas 04.11.2020 vastuses, et töötasu hüvitist maksti üksnes terve

kalendrikuu eest ning kui töötukassa on maksnud töötajale töötasu hüvitist, siis on töötaja

saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu terve kalendrikuu eest, mis välistab samal perioodil

ajutise töövõimetuse hüvitise saamise (vt ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg 1 ja § 60 lg 1

p 5). Kuna X sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga

(Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ (THP) § 191

lg 5) ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-d 1 ja 3),

puudus haigekassal õiguslik alus maksta temale sama aja eest ajutise töövõimetuse hüvitist ning

alusetult saadud hüvitis 896,48 eurot tuleb tagastada (vt Eesti Haigekassa seaduse (EHKS) § 4

lg 1; RaKS § 62 lg 3). Kuna X ajutine töövõimetus on ettekirjutuse koostamise ajaks lõppenud,

puudub võimalus pidada alusetult makstud hüvitis mõistliku aja jooksul kinni järgmiste

perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis tagasi nõuda.

2. Eesti Haigekassa jättis 09.04.2021 vaideotsusega rahuldamata X vaide ettekirjutuse

kehtetuks tunnistamiseks. Hooldushüvitist makstakse kindlustatud isikule, kellel jääb

töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

(RaKS § 50 lg 1). Olukorras, kus töötukassa on maksnud tööandja nimel vaide esitajale töötasu

hüvitist (st sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu), ei ole vaide esitajal õigust saada sama perioodi

eest hooldushüvitist (RaKS § 60 lg 1 p 5). Hooldushüvitis ei pea katma kindlustatud isiku

tegelikku töötasu. RaKS-st ei tulene, et kindlustatud isik peab saama sama suurt töötasu, kui

tema töölepingus ette nähtud. Hooldushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja

(praegusel juhul töötukassa kaudu) on hooldushüvitise saamise perioodil teinud omapoolse

sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse. Ettekirjutuses ei ole küll märgitud, kuidas on tagasi

nõutav summa kujunenud, kuid ettekirjutus on kontrollitav ka arvutuskäiguta. Hooldushüvitise

sätestavad RaKS §-d 54 ja 55 ja § 56 lg 3. Haigekassa ei arvuta kindlustatud isiku keskmise

töötasu suurust, vaid saab selle teabe Maksu- ja Tolliametilt (MTA). Oma sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu saab vaide esitaja kontrollida MTA andmebaasist. Ettekirjutuses on kirjas

makstud hooldushüvitise suurus, millise perioodi eest seda maksti (30.03.2020–13.04.2020),

millisel perioodil sai vaide esitaja töötasu hüvitist (01.04.2020–30.04.2020) ja kui palju nõuab

haigekassa tagasi. Vaide esitaja on saanud kontrollida nii makstud kui ka tagasi nõutava summa

korrektsust. Hooldushüvitist maksti 15 kalendripäeva eest, millest 13 kalendripäeva eest sai

vaide esitaja ka töötasu hüvitist. Tagasi on nõutud üksnes summa, mis jäi samasse perioodi

töötasu hüvitise saamisega. Kahtluse all ei ole hoolduslehe meditsiiniline näidustus või selle

3-21-1712

3(9)

ebaõige väljastamine, vaid ettekirjutuse tegemise tingis see, et vaide esitaja sai üheaegselt nii

hooldushüvitist kui ka töötasu hüvitist. Ettekirjutus sisaldab nii faktilist kui ka õiguslikku alust.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 28.07.2021 kaebuse Eesti Haigekassa 01.03.2021

ettekirjutuse nr 5-3.3/3421023 ja 09.04.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebajalt nõutakse

2020. a aprilli eest alusetult tagasi hooldushüvitist 896,48 eurot. Kaebaja oli lapse haigestumise

tõttu töövõimetuslehel 01.–06.04.2020 ning ei saanud ülejäänud 2020. a aprilli jooksul töötada,

sest tema tööandja oli COVID-19 haigusega seotud piirangute tõttu suletud. Samal ajal oli

kaebajal õigus saada ja kaebaja tööandjal kohustus tasuda kaebajale töötasu ka aja eest, mil

kaebaja ei saanud piirangute tõttu tööd teha (vt töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p-d 1, 2 ja

4). Eesti Töötukassale sai töötasu hüvitise taotluse esitada tööandja, mitte kaebaja. Seega

vastutab töötasu hüvitamisega seotud taotluse ja andmete õigsuse eest tööandja, mitte kaebaja.

Kaebaja ei ole kunagi töötukassalt töötasu hüvitist taotlenud (sh perioodi eest, mil kaebaja viibis

töövõimetuslehel). Sisuliselt puudus kaebajal võimalus mõjutada töötasu hüvitisega seotud

õigusi ja kohustusi. Töötukassa makstud hüvitis ei katnud töötasu täielikult, vaid hüvitise

suurus oli piiratud 1000 euroga (bruto). Töötukassa poolt makstav töötasu hüvitis ei ole piiratud

päevade arvuga, vaid töötukassa maksab hüvitist mitte rohkem kui 1000 eurot (bruto) kuus

summast, mis kuulub tööandja poolt töötajale tasumisele. Eesti Töötukassa ei ole hüvitist

kaebajalt ega teadaolevalt ka tema tööandjalt tagasi nõudnud. Vastustaja on sisuliselt hakanud

tagasi nõudma töötukassa makstud hüvitist, eeldades, et see kattis mh aja, mil kaebaja oli

haiguslehel. Jääb arusaamatuks, mille alusel leiab vastustaja, et töötukassa maksis hüvitist kogu

kuu eest ning seega peaks kaebaja kogu töötukassalt saadud hüvitise tagasi maksma, kuigi on

ilmne, et pärast hoolduslehe lõppemist oli kaebajal õigus saada töötasu, mistõttu peaks ka

töötasu hüvitise tagasimaksmine toimuma proportsionaalselt. Seejuures tekib ka küsimus, miks

ei ole vastustaja ettekirjutuses selgitanud, kuidas oleks kaebajal võimalik negatiivset tagajärge

(hooldushüvitise tagasinõudmist) vältida. Ka õiguskantsler on 17.06.2021 kirjas Riigikogu

sotsiaalkomisjonile märkinud, et riigi tegevus on vastuoluline ja arusaamatu. Tavaolukorras

oleks kaebaja pärast lapse tervenemist läinud tööle ja saanud ülejäänud kuu eest töötasu ning

haigekassa oleks hüvitist maksnud sellele vaatamata, et kaebaja sai samas kuus sotsiaalmaksuga

maksustatud tulu. RaKS § 50 lg 1 ei näe ette, et mis tahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu

saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetushüvitist. Haigekassa on sätet

kohaldanud valesti. Seda kinnitab RaKS § 60 lg 1 p 5, mis loetleb konkreetsed sotsiaalmaksuga

maksustavad tulud (SMS § 2 lg 1 p-d 1 ja 3), mille saamine töövõimetuslehel olles välistab

õiguse saada töövõimetuslehel olemise aja eest töövõimetushüvitist. Muud sotsiaalmaksuga

maksustatavad tululiigid töövõimetushüvitise saamist ei välista. Kuna kaebaja ei saanud ajutise

töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 märgitud tulu, siis RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu.

4. Eesti Haigekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Töötukassa makstud töötasu

hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Hüvitist maksti THP

§ 191 kohaselt ning THP on kehtestatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 41 alusel.

Tegemist ei ole töötuskindlustuse seaduse alusel makstud hüvitisega. THP § 191 lg 5 sätestab

ühemõtteliselt, et töötasu hüvitist käsitatakse tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa

maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga.

Töötasu hüvitist ei tasutud konkreetsete päevade, vaid kalendrikuu eest (THP 191 lg-d 8 ja 10).

Järelikult sai kaebaja töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020–30.04.2020. Töövõimetushüvitist

sai kaebaja perioodil 30.03.2020–13.04.2020. Seega on kaebaja 01.04.2020–13.04.2020 eest

saanud nii töötasu hüvitist kui ka töövõimetushüvitist, milleks tal ei olnud RaKS § 60 lg 1 p 5

järgi õigust ja mille haigekassa võib RaKS § 62 lg 3 alusel tagasi nõuda. Kaebajal on võimalus

negatiivset tagajärge vältida, tagastades töötukassale makstud töötasu hüvitise ja tööandjale

tema poolt makstud kohustusliku tasu (THP § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks RaKS § 60 lg 1

p-s 5 sätestatud ettekirjutuse tegemise alus ära. Haigekassa ei ole kontrollinud töötasu hüvitise

3-21-1712

4(9)

maksmise õiguspärasust, milleks tal puudub pädevus, vaid üksnes hooldushüvitise maksmise

õiguspärasust. Kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ehk kalendripäeva keskmise tulu

suuruse osas lähtutakse MTA andmetest (RaKS § 55 lg 1). Hooldushüvitist tasutakse alates

töövõimetuse esimesest päevast (RaKS § 56 lg 3). Seega on ettekirjutuses esitatud tagasinõue

13 kalendripäeva eest.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2021 otsusega kaebuse, tühistas Eesti Haigekassa

01.03.2021 ettekirjutuse ja 09.04.2021 vaideotsuse ning kohustas vastustajat lahendama asja

uuesti ja tegema uue otsustuse. RaKS § 50 lg 1 alusel maksab haigekassa hüvitist kindlustatud

isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise

vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kaebaja kinnitab, et ei

saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 sätestatud tulu, mistõttu praegusel

juhul RaKS § 60 lg 1 p 5 ei kohaldu. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli 2020. a aprillis osaliselt

hoolduslehel ja ülejäänud ajal ei saanud töötada, sest tema tööandja oli piirangute tõttu suletud.

Samas oli tööandjal kohustus maksta kaebajale töötasu ka siis, kui kaebaja piirangute tõttu tööd

teha ei saanud (TLS § 28 lg 2 p-d 1, 2 ja 4). Vaidlust ei ole ka selles, et haigekassa hüvitist ei

makstud kogu 2020. a aprilli eest, vaid üksnes perioodi eest, mil kaebaja oli hoolduslehel. Ka

ei ole vaidlust, et hoolduslehel olles kaebaja tööd ei teinud. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses

ei ole märgitud, kuidas on tagasinõutav summa kujunenud, kuid leiab, et haldusakt on kaebaja

jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga. Halduskohtu

hinnangul ei ole vaidlustatud ettekirjutus piisavalt põhjendatud. Haldusorgan peab adressaadile

haldusaktis lahti kirjutama temalt tagasi nõutava summa arvutamise metoodika, et isikule oleks

arusaadav summa kujunemine ja selle õiguslik alus. Vaidlust ei ole, et kaevatavas ettekirjutuses

see oluline osa puudub. Isik ei pea ise tegema mingeid arvutusi.

Lisaks tuleb arvestada, et nii Sotsiaalministeerium kui ka Eesti Töötukassa leiavad, et kaebaja

ei pea töövõimetushüvitist haigekassale tagasi maksma, kuid vastustaja arvab, et üks toetustest

tuleb tagastada. Kaebaja leiab õigesti, et selguse mõttes tulnuks haigekassal ettekirjutuses mh

selgitada tingimusi, mille puhul ettekirjutus ei rakenduks ehk kaebaja ei peaks hooldushüvitist

tagastama. Vastustaja on RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud võimaluste (s.o hüvitise tagasinõudmine

või kinnipidamine) vahel tehtud valikut põhjendanud sellega, et puudub võimalus pidada

hüvitist mõistliku aja jooksul kinni kaebaja järgmiste perioodide väljamaksetest. Samas ei sea

RaKS § 62 lg 3 alusetult makstud hüvitise summa kinnipidamisele mingeid lisatingimusi ning

vastustaja ei ole ka selgitanud, mida on peetud silmas „mõistliku ajaperioodi“ all. Kasutatud

määratlemata õigusmõistet peab vastustaja ise sisustama ja selle haldusaktis lahti kirjutama.

Õiguskantsler on 17.06.2021 pöördumises Riigikogu sotsiaalkomisjonile (edastatud teadmiseks

mh haigekassale, töötukassale ja Sotsiaalministeeriumile) leidnud, et 2020. a kevadel töötasu

hüvitist saanud inimesed on pandud olukorda, kus nad ei saa aru, kas ja miks nad peaksid

haigekassa nõuet täitma, sest nad ei ole saanud hüvitise maksmise tingimusi mõjutada, nad on

järginud reegleid ega ole riiki petnud ning avalik võim esitab hüvitise maksmise õiguspärasuse

kohta vastuolulisi seisukohti. Ebaselges õiguslikus olukorras peab haigekassa eriti hoolikalt

kaaluma kaebajale rahalise nõude esitamise kohasust (sh meetme valikut) ning seda haldusakti

adressaadile arusaadavalt selgitama. Kokkuvõttes tuleb vaidlustatud ettekirjutus ja vaideotsus

tühistada ning vastustajal tuleb vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsustus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Eesti Haigekassa palub 12.01.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise

nõuetele. Kohtu seisukohad ei ole eristatavad poolte seisukohtade refereeringutest ning kohus

on jätnud vaidluse keskse õigusliku küsimuse (RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaldamise õiguspärasuse)

3-21-1712

5(9)

lahendamata. Halduskohus ei hinnanud, kas tuvastatud eksimused võisid mõjutada ettekirjutuse

tegemist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).

Halduskohus ei ole viidanud ühelegi normile, mille alusel ta järeldas, et vaidlustatud haldusakt

ei ole piisavalt põhjendatud, kuna selles puudub arvutusmetoodika. Halduskohtu järeldus on ka

sisuliselt ebaõige. Vaidlust ei ole selles, et haldusakt peab olema põhjendatud (HMS § 56 lg 1).

Ettekirjutusest nähtub muu hulgas, millise perioodi, milliste töövõimetuslehtede eest ja millises

summas kaebajale töövõimetushüvitist maksti, millise perioodi eest on kaebaja saanud töötasu

hüvitist ning millise perioodi ja milliste töövõimetuslehtede eest saadud hüvitis ning millises

summas nõutakse kaebajalt tagasi. Ettekirjutus sisaldab ka õiguslikke aluseid koos selgitustega.

Tuleb arvestada, et kaebaja oli enne ettekirjutuse tegemist ära kuulatud ja talle anti mitu korda

võimalus esitada oma seisukohti. Kaebajale ei ole jäänud arusaamatuks, kuidas on arvutatud

tema keskmine tulu või kuidas kujunes tagasinõutav summa. Halduskohtu vastupidine etteheide

on põhistamata. Arvutusmetoodikat on selgitatud nii vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele

ning selle õigsust on saanud kontrollida nii kaebaja kui ka halduskohus.

Vastustaja ei teinud RaKS § 62 lg 3 rakendamisel kaalutlusviga, otsustades alusetult makstud

hüvitise kaebajalt tagasi nõuda. RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud esimene alternatiiv (ettekirjutuse

tegemine) on mõeldud juhtudeks, kus hüvitis on juba välja makstud, isik pole enam töövõimetu

ja hüvitise maksmise alusetus selgub hiljem. Teine alternatiiv (hüvitise kinnipidamine) on

mõeldud juhtudeks, kus hüvitise maksmise alusetus selgub enne selle väljamaksmist. Mõlemal

juhul on tulemus isiku jaoks sama (st kaotab õiguse töövõimetushüvitisele). Kaebajale oli kogu

hüvitis välja makstud ja töövõimetuse periood oli lõppenud. Seega puudus järgmine kaebajale

tehtav väljamakse, millest olnuks võimalik alusetu hüvitis kinni pidada. Kaebaja ei pruugi enam

kunagi töövõimetuslehel olla, mistõttu oli tegelikult rakendatav vaid üks alternatiivne võimalus

ning selle eraldi põhjendamata jätmine ei saanud olla oluline viga, mis võinuks mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58). Halduskohus ei ole sellega arvestanud. Vastustajal tuleks asja uuel

otsustamisel võtta vastu samasisuline uus haldusakt, mistõttu ei olnud ettekirjutuse tühistamine

põhjendatud.

Halduskohus on arusaamatult jätnud lahendamata vaidluse põhiküsimuse, kas RaKS § 60 lg 1

p 5 kohaldamise eeldused olid täidetud. Ettekirjutus on õiguspärane, kuna kaebaja sai ajutise

töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

Töötukassa makstud töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga ning kaebajale maksti töötasu

hüvitist perioodi 01.04.2020–30.04.2020 eest, mistõttu sai ta perioodi 01.04.2020–13.04.2020

eest samaaegselt nii töövõimetushüvitist kui ka töötasu hüvitist. Seega on RaKS § 60 lg 1 p-s 5

toodud eeldused täidetud. Halduskohtu viide Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa arvamustele

ei ole asjakohane. RaKS § 60 lg 1 p 5 ei jäta haigekassale kaalutlusõigust ja normis nimetatud

eelduste täitmise korral kaotab isik õiguse töövõimetushüvitisele. Haldusorganite õiguslikud

eriarvamused võivad küll olla tekitanud kaebajas segadust, kuid need ei saa olla aluseks jätta

ettekirjutus tegemata. Samuti ei ole teiste asutuste hinnangud vastustajale siduvad ja vastustaja

ei saaks nendega arvestada ka asja uuel otsustamisel.

7. X palub 16.02.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Apellatsioonkaebus ei sisalda vastustaja selgelt väljendatud taotlust ning kuivõrd

selgelt väljendatud taotluseta ei saa apellatsioonkaebust menetleda ega rahuldada ja

apellatsioonkaebust ei saa pärast apellatsioonitähtaega ka muuta, tuleb vastustaja

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Ettekirjutus on õigusvastane, sest see on kohaselt põhjendamata, kaalutlusvigadega ning selles

puudub kohane faktiline ja õiguslik alus. Halduskohus leidis õigesti, et ettekirjutuses puudub

3-21-1712

6(9)

oluline osa ehk tagastusnõude arvutamise metoodika. Raha tagastamiseks kohustav haldusakt

peab olema isikule selge ja üheselt arusaadav ning sisaldama arvutusmetoodikat. Halduskohtu

otsus on asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud. Vastustaja on ettekirjutuse põhjendamisvigadega

sisuliselt nõustunud ning põhjendamispuudusi ei saa likvideerida väitega, et kaebaja ja kohus

saavad teha ise vajalikud arvutused. Vastustajal ei olnud takistust esitada arvutusmetoodika

hiljemalt vaideotsuses, kuid seda pole tehtud. Halduskohus heitis vastustajale põhjendatult ette

ka kaalutlusviga RaKS § 62 lg 3 kohaldamisel. Nimetatud sättest ei nähtu apellatsioonkaebuses

esitatud käsitust sellest, millal on erinevad alternatiivid kasutatavad. Kummalgi juhul ei oleks

haigekassal võimalik tagastusnõuet panna maksma ilma ettekirjutuseta. Seega tuleb haigekassal

ettekirjutuses teha valik kahe tagasinõudmise viisi vahel ning seda ka põhjendada. Praegusel

juhul vaidlustatud haldusakt selliseid põhjendusi ei sisalda. Ebaõige on ka seisukoht, et isiku

jaoks on tulemus mõlemal juhul sama, sest hüvitise kohene tagasinõudmine on selle hilisemate

perioodide väljamaksetest kinnipidamisest märkimisväärselt koormavam. Seda eriti olukorras,

kus kaebaja ei saanud COVID-19 piirangute tõttu töötada. Samuti on haigekassa 2021. aastal

asjaomasest praktikast loobunud.

Kaebaja rõhutab, et ei olnud töövõimetuslehel terve 2020. a aprilli vältel ega ka töötanud terve

2020. a aprilli vältel. Kaebaja on töövõimetushüvitist saanud üksnes töövõimetuse aja eest.

Kuivõrd kaebaja ei saanud 2020. a aprillis pärast töövõimetuse perioodi lõppemist COVID-19

piirangute tõttu töötada, siis oli tööandjal õigus taotleda töötukassalt töötasu hüvitist. Hüvitise

eesmärk ei olnud tagada COVID-19 piirangute tõttu kaotatud sissetulek 100% ulatuses. Seega

ei ole arusaadav, miks käsitab vastustaja töötasu hüvitist saaduna terve 2020. a aprilli eest. Ka

on vastustaja rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust, jättes ettekirjutuses selgitamata (sh koos

viidetega õiguslikule alusele), et kui kaebaja maksab töötukassalt saadud hüvitise tagasi, siis

töövõimetushüvitist tagasi ei nõuta. Töötasu hüvitist maksti THP § 191 alusel, millest ei nähtu,

et hüvitis on käsitatav makstuna terve kalendrikuu eest isegi juhul, kui seda makstakse suurimas

võimalikus summas (1000 eurot). Sätet tuleb tõlgendada lähtudes eesmärgist toetada tööandjaid

töötasu hüvitamisega selle aja eest, mil töö tegemine oli COVID-19 piirangute tõttu võimatu.

Kui piiranguid ei oleks esinenud, siis oleks kaebaja 2020. a aprillis pärast töövõimetuse perioodi

lõppu töötanud ja saanud selle eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, kuid see poleks kuidagi

mõjutanud saadud töövõimetushüvitist. Inimesi tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (st

töötasu hüvitist peavad saama kõik, kes ei saanud piirangute tõttu tööd teha). Haigekassa ei ole

pädev tõlgendama töötasu hüvitise maksmist viisil, et seda saab maksta üksnes terve kuu eest.

Kui THP § 191 võimaldab vastustaja pakutud tõlgendust, tuleb see tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub apellatsioonkaebuses sisalduva etteheitega,

et halduskohtu otsus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele, sest kohtu põhjendused ei ole

jälgitavad ega eristu menetlusosaliste seisukohtade refereeringust. Eeltoodu ei anna siiski alust

apellatsioonkaebust rahuldada, sest kohtuotsuse põhjendamispuudused on apellatsiooniastmes

kõrvaldatavad (vt HKMS § 199 lg 2 p 2).

9. RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis (sh hooldushüvitis – RaKS § 50

lg 3 p 4) on rahaline kompensatsioon, mida makstakse töövõimetuslehe (sh hoolduslehe – RaKS

§ 52 lg 3) alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus-

või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav

tulu. RaKS § 60 lg 1 p 5 näeb ette, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse

hüvitist mh siis, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-s 1 või 3 nimetatud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. SMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu

3-21-1712

7(9)

töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse

nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ § 191 (kehtis 23.03.2020–30.06.2020) alusel maksti

töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandja tegevus oli erakorralistest asjaoludest tulenevalt

märkimisväärselt häiritud (THP § 191 lg 1). Töötukassa maksis töötajale hüvitist 70% töötaja

keskmisest töötasust, kuid brutosummana mitte rohkem kui 1000 eurot ühe kalendrikuu kohta

(THP § 191 lg 4). THP § 191 lg 5 kohaselt käsitatakse hüvitist tööandja makstud töötasuna,

mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel.

10. Kuigi halduskohtu otsusest võib aru saada, et kaebuse rahuldamise tingisid vaidlustatud

ettekirjutuse põhjendamispuudused (st polnud selgitatud tagasinõutava summa kujunemist ega

põhjendatud, miks nõutakse hüvitise kinnipidamise asemel selle kohest tagasimaksmist, samuti

ei olnud selgitatud, et töötasu hüvitise tagastamise korral ei pea hooldushüvitist tagasi maksma),

ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist sedavõrd oluliste minetustega, et need oleks muutnud

vaidlustatud haldusakti mittekontrollitavaks või raskendanuks kaebajal oma õiguste kaitsmist.

Kuigi Eesti Haigekassa 01.03.2021 ettekirjutuse nr 5-3.3/3421023 ülesehitus ei ole õnnestunud

(eelkõige pidanuks faktilised ja õiguslikud alused olema paremini seostatud), sisaldab see siiski

nii kaebajalt tagasi nõutavat konkreetset summat (896,48 eurot) kui ka selle kujunemise aluseks

olnud asjaolusid ja põhjendusi (sh asjakohaseid viiteid õiguslikele alustele). Tagasinõutava

summa kujunemist on täiendavalt selgitatud Eesti Haigekassa 09.04.2021 vaideotsuses ning

kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et see oleks talle jäänud ebaselgeks või ta seaks kahtluse alla

vastustaja arvutuste korrektsuse. Ettekirjutuses on põhjendatud ka seda, et kuna kaebaja ajutine

töövõimetus oli lõppenud, siis puudus võimalus pidada alusetult makstud hüvitis kinni temale

järgmistel perioodidel tehtavatest väljamaksetest ning seega tuli alusetult makstud hüvitis tagasi

nõuda. Kuna ettekirjutuses on sellele põhjendusele üheselt tuginetud, siis ei kujuta vastustaja

poolt kohtumenetluses esitatud täpsustused endast haldusakti tagantjärele põhjendamist. Mis

puutub selgitustesse, et kaebajal oleks võimalik haigekassa poolt nõutava summa tagastamist

vältida sellega, et maksab tagasi 2020. a aprilli eest töötukassalt saadud töötasu hüvitise, leiab

ringkonnakohus, et ettekirjutus ei pidanudki sellekohaseid selgitusi sisaldama ja kaebajale pidi

ilmselgelt olema arusaadav, et kuna hooldushüvitise osalise tagasinõudmise tingis asjaolu, et ta

on samal perioodil (s.o 01.04.2020–13.04.2020) saanud ka töötukassalt töötasu hüvitist, poleks

ettekirjutuse tegemiseks alust, kui kaebaja töötasu hüvitise tagastab. Vaideotsuses on vastustaja

eraldi rõhutanud, et kaebajale hooldushüvitise maksmise alusetus ei tulene mitte hoolduslehe

ebaõigsusest, vaid üksnes sama perioodi eest töötasu hüvitise saamisest.

11. Asjas ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle. X oli 30.03.2020–13.04.2020 hoolduslehel

ja haigekassa maksis temale 15.04.2020 hooldushüvitist 1045,90 eurot. Samuti maksis

töötukassa kaebajale 2020. a aprilli eest töötasu hüvitist, mida kaebaja ei ole tagastanud ja mida

temalt ei ole ka tagasi nõutud. Sisulist vaidlust ei ole ka selle üle, et töötasu hüvitis on THP §

191 lg 5 kohaselt võrdsustatud töötasuga ja seega SMS § 2 lg 1 p 1 järgi sotsiaalmaksu objektiks.

Lisaks puudub vaidlus selles, et RaKS § 60 lg 1 p 5 välistab isiku õiguse saada ajutise

töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest töötasu. Vaidluse lahendamiseks

tuleb esmajoones vastata küsimusele, kas X-le 2020. a aprilli eest töötukassa poolt makstud

töötasu hüvitis tuleb lugeda makstuks mh 01.04.2020–13.04.2020 eest, kui kaebaja oli

hoolduslehel ja mille eest maksis haigekassa temale hooldushüvitist. Vastustaja on THP § 191

lg 5 põhjal järeldanud, et töötasu hüvitis tuleb lugeda makstuks terve kalendrikuu eest, mistõttu

maksti kaebajale ajavahemiku 01.04.2020–13.04.2020 eest alusetult korraga hooldushüvitist ja

töötasu hüvitist. Ringkonnakohus selle tõlgendusega ei nõustu.

12. Iseenesest on õige, et THP § 191 alusel maksti töötasu hüvitisi kalendrikuu kaupa ja

hüvitise suurus oli samuti piiritletud kalendrikuu keskmise töötasuga (THP § 191 lg 4). Samas

tuleneb ringkonnakohtu hinnangul THP § 191 lg-st 5 üksnes see, et töötukassa makstav töötasu

3-21-1712

8(9)

hüvitis asendab tööandja poolt töötajale tasumisele kuuluvat summat, kuid nimetatud säte ei

reguleeri seda, millise konkreetse perioodi (st milliste tööpäevade) eest tulnuks tööandjal

maksta töötasu, mille maksmise kohustuse töötukassa tööandjalt osaliselt n-ö üle võtab. Seda

ei nähtu ka THP § 191 lg-st 6, mis kohustab tööandjat üksnes maksma töötajale brutotöötasu

vähemalt 150 eurot, kuid jätab lahtiseks, kui suure osa kalendrikuust peaks töötaja olema tööd

teinud. Töötajal on õigus saada töötatud päevade eest töötasu ka sellel kalendrikuul, mil ta

osaliselt töövõimetuse tõttu tööd ei teinud. Töötasu hüvitis ei asendanud (osaliselt) mitte

üldiselt igakuist töötasu, vaid konkreetsel kuul tööandja poolt töötajale maksmisele kuulunud

töötasu, olenemata sellest, kui suure osa kalendrikuust töötaja tegelikult tööd tegi. Vastupidist

järeldust ei ole õige teha pelgalt sellest, et töötasu hüvitise suuruse määramisel lähtuti

töötuskindlustuse seaduse § 142 lg 2 alusel arvutatud keskmisest töötasust ning töötasu hüvitise

maksmise eesmärk oli tagada töötajatele vähemalt töötasu alammäärale vastav sissetulek (THP

§ 191 lg 7). Asjaolust, et riigil ei olnud kiirkorras võimalik näha ette täpsemat hüvitise

arvestamise korda (st tööpäevade põhiselt) ning seetõttu maksti hüvitist kuu keskmise töötasu

põhjal, ei saa tuletada, et hüvitist makstigi ainult terve kalendrikuu eest, vaid see puudutab

üksnes makstava hüvitise suurust.

13. Ka Riigikohus leidis 11.01.2023 otsuses nr 3-21-997 (p 14) väga sarnaste asjaoludega

vaidluses (kaebaja viibis 2020. a aprillis töövõimetuslehel 01.04.2020–20.04.2020 ja sai samal

perioodil töötasu hüvitist, mille haigekassa nõudis 02.03.2021 ettekirjutusega tagasi), et kuna

töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks oli asjaolu, et tööandja kohaldas

töötasu maksmisel TLS § 35 või § 37, mille kohaldamine eeldab, et töötaja on töövõimeline,

ning tööandjal ei ole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu selle aja eest, mil ta ei ole

töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu), maksti töötasu hüvitist järelikult aja eest, mil töötaja

oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise

aluseks olevad ajavahemikud kattuda. Riigikohus märkis täiendavalt, et tööhõiveprogrammist

2017–2020 ei nähtunud, et Vabariigi Valitsuse eesmärk oli välistada sama kalendrikuu eest nii

ajutise töövõimetuse hüvitise kui ka töötasu hüvitise maksmine, mida kinnitavad mh hilisemad

normid (vt otsuse p 17).

14. Vastustaja ei ole RaKS § 62 lg 3 kohaldamisel eksinud. Kui haigekassa on tuvastanud, et

kindlustatud isikule on makstud ajutise töövõimetuse hüvitist alusetult, võib ta ettekirjutusega

kas nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi või pidada selle kinni isiku järgmiste perioodide

väljamaksetest. Vastustaja märkis ettekirjutuses, et kuna kaebaja töövõimetus on lõppenud, siis

puudub võimalus alusetult makstud hüvitist tulevastest väljamaksetest kinni pidada ning seega

tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Ettekirjutuses ei ole küll selgitatud, mida

pidas haigekassa silmas „mõistliku ajaperioodi“ all, kuid viitest töövõimetuse lõppemisele on

siiski arusaadav, et vastustaja hinnangul esineks kinnipidamise võimalus üksnes siis, kui isikule

mõne järgneva perioodi eest hüvitise maksmine on ettenähtav. Pidades silmas, et ettekirjutuse

täitmise tähtajaks on määratud 30 kalendripäeva, ei saaks ka kinnipidamine toimuda oluliselt

pikema ajavahemiku jooksul. Haigekassa ei saa lähtuda eeldusest, et küllap kaebaja on järgneva

aasta või paari jooksul millalgi ikka töövõimetuslehel.

15. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p-de 3 ja 4 alusel jääb haigekassa apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 muutmata.

Kuna kaebuses ei olnud esitatud kohustamisnõuet, ei saanud halduskohus teha haigekassale

ettekirjutust vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus (vrd Riigikohtu 11.01.2023 otsus nr 3-21-

997, p 18). Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 tühistada ning ringkonnakohus

asendab lisaks halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3-21-1712

9(9)

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Eesti Haigekassa on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 26,89 eurot, kuid kumbki

menetlusosaline ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise

kohta. Eesti Haigekassa menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda ning X menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel

samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)