3-20-2579/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.01.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2579

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2020

käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Andrei Tšerednik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad HI ja

IP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.03.2022 otsus

haldusasjas nr 3-20-2579 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.02.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-2579

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 14.07.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/31d algatati

PPA Põhja prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse teabegrupi

vanemspetsialisti X suhtes distsiplinaarmenetlus. PPA peadirektori 23.07.2020 käskkirjaga nr

1.3-3/32d kõrvaldati X distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest alates 27.07.2020. PPA edastas

15.10.2020 X-le tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõte,

millele X esitas 15.11.2020 vastuväited.

2. PPA peadirektori 24.11.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/53d määrati X-le avaliku teenistuse

seaduse (ATS) §-s 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise

rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamine ATS § 94

alusel.

Käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluses tõendamist, et X pani 30.06.2022, 03.07.2022

ja 07.07.2020 toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuste (viia

Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus (käskkirja p-s 1.1

kirjeldatud tegu); käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda tegevustest, mis diskrediteeriks

teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet (käskkirja p-s 1.2 kirjeldatud tegu); juhinduda

kolleegidevahelises suhtlemises üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ning

käituda teenistuses olles väärikalt (käskkirja p-s 1.3 kirjeldatud tegu) süülise rikkumise. X on

teenistuskohustuste täitmata jätmise pannud toime raskest hooletusest, kuna ei olnud Eestis

seadusliku aluseta viibivate välismaalastega tegelemisel (jättes läbi viimata illegaalimenetluse)

piisavalt põhjalik. X on isikute valeandmete esitamisele suunamise pannud toime tahtlikult,

kuna sellist soovitust (valetada Eestis viibimise aja kohta) ei saa anda kogemata või hooletusest.

X on Y mõjutamise toime pannud tahtlikult, kuna sellist järjepidevat ja sihikindlat mõjutamist

ei saa toime panna kogemata või hooletult. Süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei

tuvastatud.

Töökohustuse täitmata jätmise ja väärikuskohustuse rikkumise tõttu on X minetanud

usaldusväärsuse. Usalduse kaotus põhineb asjaolul, et X pole enda rikkumisi mõistnud ja on

andnud ennastõigustavaid selgitusi kõigi süüdistusepisoodide osas. PPA-sse pöördunud isikule

antud soovitus valetada PPA-le esitatavate andmete kohta on olulisel määral diskrediteerinud

X ametnikuna ning on tõsiselt kahjustanud PPA kui ametiasutuse mainet. X, olles aru saanud,

et on toime pannud rikkumise, mis võib talle kaasa tuua distsiplinaarvastutuse, hakkas

mõjutama oma kolleegi. Usaldussuhet niivõrd olulisel määral kuritarvitanud ametnikuga on

võimatu koostööd jätkata. Vahetu juhi antud iseloomustus ei näita X positiivses valguses.

Pikaaegne senini distsiplinaarkaristusteta kulgenud teenistuskäik ei ole süüd vähendavaks

asjaoluks ega kaalu üles toime pandud rikkumiste olulisust.

Võttes arvesse, et X on kolmest rikkumisest kaks (vääritud teod) pannud toime tahtlikult ning

neist üks (kolleegi mõjutamine) oli pandud toime selleks, et vabaneda eelnevate rikkumistega

kaasneda võivast vastutusest, on X pannud toime olulise rikkumise ATS § 75 lg 6 p 1 ja PPA

peadirektori 31.05.2020 käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökord“ p 76 mõistes. Kolm

rikkumist on omavahel sisuliselt ja vahetult seotud, mistõttu kohaldatakse kogumis ATS § 70

p-s 3 sätestatud distsiplinaarkaristust – teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel.

3-20-2579

3(11)

3. X esitas 23.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.02.2021,

18.03.2022) PPA peadirektori 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastasuse tuvastamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebaja ei ole rikkumisi toime pannud ning on täitnud oma teenistuskohustusi vastavalt

seadusele. Menetleja järeldused, et kaebaja on õpetanud äriühingu esindajat/töötajaid

politseiametnikele valetama ja valedokumente esitama ning üritanud mõjutada oma kolleegi,

on umbmäärased, vasturääkivad ja tõendamata ega ole eluliselt usutavad.

Kogu menetluse käigus on jäänud selgusetuks, mille alusel on tuvastatud käskkirja p-s 1.1

mainitud Usbekistani kodanike ebaseaduslik viibimine Eestis. Passidest seda ei selgu, samuti

on esmased klienditeeninduses võetud seletused pealiskaudsed ja dikteeritud klienditeenindaja

poolt. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, milliste usbekkidega on tegemist.

Menetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, kuidas ja millise eesmärgiga pani kaebaja toime

väidetavad teod. Tegemist on menetleja paljasõnalise väitega.

B seletusest on näha, et isikute dokumendid olid juba edastatud menetlemiseks ning palutud

oodata menetleja telefonikõnet. Kaebaja selgitas tööandjale, et temaga võetakse ühendust.

Kaebajale sai teatavaks, et kohale tulnud tööandjale on teada mõned isikud, kes on võib-olla

oma viibimisaega Eestis ületanud. Kaebaja sai informatsiooni võimaliku rikkumise kohta, mida

ta pidi kas ise kontrollima või edastama selle pädevatele isikutele kontrollimiseks. Asjaolu, et

isikud ootasid väljas autos, selgus kaebajale alles 10.11.2020, kui tal lubati tutvuda

distsiplinaarasja toimikuga. Puuduvad kirjalikud tõendid kaebaja otseste teenistuskohustuste

kohta (kehtiv ametijuhend jne). Menetluses ei ole esitatud ühtegi ametijuhendit, millele on

kaebaja alla kirjutanud.

Käskkirja p-s 1.2 süüdistatakse kaebajat usbeki kodanikele soovituse andmises esitada

valeandmeid viisa taotlemisel. Eelkõige on lähtutud Y ütlustest, kuid eiratud on kaebaja väidet

Y mõjutamise kohta sisekontrolliametnike poolt ning vastuolusid selgitustes ja menetleja

järeldustes. Menetlusdokumentidest selgub, et sisekontrolli poole pöördus Y läbi W ja B. On

ilmne, et 06.07.2020 pidid sisekontrolliametnikud ähvardama Y kriminaalasja algatamisega

tema suhtes, kui ta ei kirjuta, mida tahetakse. Y telefonisalvestustes on mainitud, et Y-le on

avaldatud survet. Samuti toimus enne 07.07.2020 Y poolt sisekontrollis ütluste andmist

kohtumine B kabinetis, kus lisaks nimetatud isikutele osales ka sisekontrolliametnik. Seega ei

saa Y antud ütlusi pidada usaldusväärseks. Kaebaja kutsuti sisekontrolli kahel korral

(03.07.2020 ja 06.07.2020) ning kaebajale öeldi, et ta kirjutaks lahkumisavalduse, vastasel juhul

algatatakse tema suhtes kriminaal- või distsiplinaarasi ja ta lastakse nagunii lahti. Y lindistusest

nr 3 ilmneb, et temalt sooviti kaebajat diskrediteerivat seletust. Seega oli sisekontrolli büroo

ametnike

eesmärk

juba

03.07.2020

algatada

kaebaja

suhtes

näilikel

alustel

distsiplinaarmenetlus tema lahti laskmiseks. Sisekontrollil ei ole ühtegi tõendit, et kaebaja on

oma töökohustusi rikkunud.

Käskkirja p-s 1.3 süüdistatakse kaebajat kolleegi Y mõjutamises, esitades tõendina kolm

07.07.2020 salaja tehtud salvestust. Arusaamatuks jääb, kuidas saab menetleja rääkida pidevast

mõjutamisest, kui lindistused on tehtud ainult 1,5 tööpäeva jooksul. Lindistustel on tavaline jutt

kolleegide vahel, keda survestavad sisekontrolli ametnikud. Kaebaja rahustab Y ja soovitab

võtta rahulikult ning rääkida nii, nagu oli. Menetleja tõlgendab asjaolusid valikuliselt ja kaebaja

kahjuks, samuti ei ole lähtutud uurimispõhimõttest. Menetleja väited on vasturääkivad ning

paljasõnalised.

Kaebaja soovis koheselt ligipääsu distsiplinaarasja toimikule, seda on ta korduvalt kirjalikult

taotlenud. Menetleja keeldus kaebajale toimiku näitamisest 16.07.2020, tuues keeldumise

aluseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-i 4. Vastavalt HMS § 37 lg-le 1 on

3-20-2579

4(11)

menetluses osalevatel isikutel õigus tutvuda materjalidega igas menetlusstaadiumis. ATS § 73

lg 9 järgi on ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema

esindajal õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada

menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi.

Teenistusest vabastamise otsus on alusetu, põhistamata ning ebaproportsionaalne. Otsuses ja

toimikus olevate materjalide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millisel eesmärgil ja millise

distsiplinaarsüüteo on kaebaja toime pannud, mis annaks aluse tema teenistusest vabastamiseks.

Kaebaja palus tuvastada PPA 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastasus, muuta

teenistusest vabastamise alust (ATS § 87, ametniku soovil) ning mõista välja hüvitis kolme kuu

keskmise palga ulatuses.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkiri sisaldab selle andmise aluseks

olnud asjaolusid ja kaalutlusi, on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane.

Kaebaja teenistuskohustuseks oli illegaalimenetluste läbiviimine ning 30.06.2020, saades teada,

et kolm Usbekistani kodakondsusega meest olid Eestis viibinud järjest kauem kui 90 päeva ehk

neil puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, pidi kaebaja alustama illegaalimenetlust. Kaebaja

on teadlik oma teenistuskohustustest ja põhiülesannetest ning ka muudatustest, mis on

töökorralduslikult toimunud. Kaebaja ei ole esitanud tõendit, mis kinnitaks, et ta on vastu

vaielnud töökorralduslikele muudatustele või ei ole nõus neid täitma. Ainetu on kaebaja

etteheide,

et

kehtiva

ametijuhendi

puudumise

tõttu

puuduvad

tõendid

kaebaja

teenistuskohustuste kohta. Kaebaja on tutvunud juhenditega, mis puudutavad tema

teenistuskohustusi, sest on ise 21.07.2020 selgitanud, et „need põhiülesanded kajastuvad ka

meie ametijuhendites“ (vastuse lisa 5). Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis ette

nähtud toimingute tegemata jätmisega rikkus kaebaja oma teenistuskohustusi. Samuti rikkus

kaebaja ATS § 51 lg-s 1 sätestatud ametniku üldist kohustust täita oma teenistusülesandeid

ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Kaebaja pani toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo

ehk teenistuskohustuse (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi

illegaalimenetlus) süülise rikkumise.

Kaebaja andis ametnikuna tööandjale Q-le informatsiooni, et viisadokumentide vastuvõtmiseks

võivad tema ettevõttes töötavad usbekid valetada oma Eestis viibimise aja kohta, näidates seda

tegelikust lühemana. Kaebaja läks oma tegevuses vastuollu ATS § 51 lg-tes 1 ja 4 sätestatud

ametniku üldise ausus- ja väärikuskohustusega. Kaebaja diskrediteeris ennast ametnikuna.

Seetõttu kaotas kaebaja enda vahetu juhi B silmis usalduse. Samuti kahjustas kaebaja PPA kui

ametiasutuse mainet. Väärikuskohustuse rikkumisega pani kaebaja toime ATS §-s 69 sätestatud

distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda

tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet) süülise

rikkumise.

Kaebaja tunnistab 21.07.2020 selgituses tööülesannete mittenõuetekohast täitmist või täitmata

jätmist, kuna ei süvenenud dokumentidesse ega kontrollinud Eestis viibimise perioode, kuigi

need olid kaebajale nähtavad. Samuti on kaebaja kinnitanud, et ühe usbeki viibimisalus oli

lõppenud ning järgmisel päeval tehti isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja

teenistuskohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tuvastamiseks ei ole oluline

välja selgitada, millised usbekid olid ületanud viibimisaega.

Kaebaja väide, et Y on mõjutatud sisekontrolliametnike poolt, on paljasõnaline. Y tegi omal

algatusel enda au kaitseks juba enne 08.07.2020 selgituse andmist oma isikliku telefoniga

salvestused, mis toetavad seisukohta, et kaebaja püüdis pärast 30.06.2020 juhtumit kolleegi

mõjutada valeütluste andmiseks. Kuna salvestamine toimus Y initsiatiivil, on põhjendamatu

3-20-2579

5(11)

kaebaja väide, et Y ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Oma tegevuses läks kaebaja vastuollu

ATS § 51 lg-s 4 sätestatud ametniku üldise väärikuskohustusega ning ametniku eetikakoodeksis

sätestatud usaldusväärsuse nõudega.

Distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvumise võimaldamine menetleja määratud ajal ja viisil

ei ole vastuolus ATS § 73 lg-s 9 sätestatud õigusega tutvuda distsiplinaarmenetluse

materjalidega ega piira võimalust esitada asjassepuutuvaid taotlusi. Kaebajale oli tagatud teave

selle kohta, millistes rikkumistes teda süüdistatakse. Vastustaja on kaebajale teada andnud, et

kaebajal on võimalik tutvuda distsiplinaarmenetluse toimikuga pärast selgituste andmist ja

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist ning kaebaja on seda võimalust kasutanud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Etteheidetav distsiplinaarsüütegu peab olema selge ja arusaadav ning menetleja poolt tõendatud.

Tõendite valiku teeb menetleja. Distsiplinaarasja menetleja on tõendina mh kasutanud Y poolt

väidetavalt enda tarbeks mobiiltelefoniga salvestatud vestlust, millest tehtud väljavõte on

kajastatud distsiplinaarkokkuvõttes. Y kinnitas 22.04.2021 kohtuistungil, et salvestas vestlust

omal initsiatiivil ja ainult enda tarbeks ega saanud selleks kelleltki korraldust. Kohus tutvus Y

töötelefonile salvestatud vestlusega. Salvestisest kuuldub, et kolleegide vestlus on üldjoontes

rahulik, selles ei kasutata ründavat/süüdistavat alatooni. Vastustaja on esitanud kohtule ka

väljavõtte mobiiltelefoni salvestusest, kus on välja toodud mh need kohad, mida Y tajus enda

mõjutamisena. Y selgitas 22.04.2021 kohtuistungil, et kaebaja ei ähvardanud teda, kuid ta tajus

vestlusi kaebajaga enda mõjutamisena. Y väitis kohtule, et ei suuda Q ja X vahelist vestlust

sõna-sõnalt taastada, kuna ta seda enam täpselt ei mäleta. Y selgitas, et istus töölaua taga ja

tegeles oma tööülesannetega. Tervet vestlust ta pealt ei kuulnud ja tervikuna seda taastada oma

mälus ei saa, aga üks lõik sellest vestlusest jäi talle meelde ja ta sai sellest aru nii, et kaebaja

soovitas usbekkide tööandjal esitada ebaõiged andmed usbekkide viibimisaja kohta, et vältida

illegaalimenetlust. Y selgitas lisaks, et tema ja kaebaja olid mõlemad kohustatud algatama

illegaalimenetluse ning nad ei arutanud omavahel, kas algatada illegaalimenetlus või mitte.

Vastustaja selgitas kohtule, et kaebaja kohustus oli valves olles läbi viia illegaalimenetlus

(teostada kõik vajalikud toimingud asjaolude väljaselgitamiseks), st oleks tulnud korraldada

seadusliku aluseta Eestis viibiva välismaalase Eestist lahkumine, st teha lahkumisettekirjutus.

Antud juhul aga jäi menetlus lõpetamata põhjusel, et kaebaja avaldas teabe, kuidas on võimalik

usbekkidel pääseda menetlusest ning jääda jätkuvalt Eestisse. Usbekki, kelle viisa oli kehtetu,

menetles D ja usbekke, kelle viisa oli veel kehtiv, pidi edasi menetlema O, kuid usbekid ei

ilmunud menetleja juurde ega olnud enam kättesaadavad.

Vastustaja on distsiplinaarsüüteod lahti kirjutanud nii vaidlusaluses käskkirjas kui ka

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mida kohus ei hakka üle kordama (HKMS § 165 lg 2).

Distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75

lg 4). Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse

ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka

edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Vastustaja kinnitas kohtule, et oli

kaotanud usalduse kaebaja vastu, kellega koostöö jätkamist ei pidanud enam võimalikuks.

Vastustaja on sisuliselt selgitanud, millest oli tingitud usalduse kaotus, mis ei võimaldanud

kaebajaga koostööd jätkata. Usalduse kaotus võib viia karistuse valikul kõige raskema

distsiplinaarkaristuse – teenistusest vabastamise – määramiseni. Kuigi kaebaja ja usbekkide

tööandja vahelist vestlust ei ole tehnilistel põhjustel võimalik taastada (salvestis on hääletu),

võib Y ütluste põhjal aru saada, et kaebaja mainis usbekkide tööandjale võimalust viibimisaja

muutmiseks, et pääseda illegaalimenetlusest. Kaebaja ise väitis samuti, et tõi näitena, kuidas on

3-20-2579

6(11)

teised isikud toiminud sarnases situatsioonis olles. Kohus möönab, et kaebaja otseselt ei

suunanud usbekke valeandmeid esitama, samas aga tõi näitena sarnase olukorra teiste

välismaalastega, kes pääsesid illegaalimenetlusest, kui märkisid lühema viibimisaja. Seda, et

usbekkide tööandja sai kaebaja vihjest üheselt aru, kinnitab usbekkide edasine tegevus ‒ samal

päeval, kui usbekkide tööandja käis töötajatega PPA-s, kus toimus vestlus kaebajaga, läksid

kolm Usbekistani kodanikku koos tööandjaga PPA Pinna teenindusse ning kirjutasid

viisataotluse selgitusse, et saabusid Eestisse 24.06.2020, samas olid nad päev enne, s.o

29.06.2020, PPA Tammsaare teeninduses viisataotluse selgitusse kirjutanud Eestisse saabumise

ajaks 09.01.2020 või 10.01.2020. Usbekkide selline käitumine sai teoks 30.06.2020 vahetult

pärast kaebajalt teabe saamist.

Asjaolu, et Y ei võetud distsiplinaarvastutusele sarnaselt kaebajaga, ei mõjuta praeguse asja

lahendamist. See oli vastustaja kaalutlusotsus, millesse kohus ei saa sekkuda ega seda otsustust

ümber hinnata. Y viis oma ülemusele W-le menetlusdokumendid menetleja määramiseks ning

W otsustas määrata menetlejaks politseiametniku D.

Kaebajale edastati PPA 15.10.2020 kirjaga nr 1.3-2/32-2 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ning

võimaldati sellele esitada vastuväited viie tööpäeva jooksul (ühtlasi edastati tutvumiseks

distsiplinaarmenetluses süüdistatava isiku õigused). Kui kaebajale tundus tähtaeg ebapiisav,

oleks ta võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga ei tehtud. Ärakuulamisõigust

ei ole rikutud. Õige ei ole kaebaja väide, et kaebajale keelduti distsiplinaarasja toimiku

tutvustamisest. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on välja antud 24.11.2020, toimiku

sai kaebaja esindaja kätte 10.11.2020. Seega oli kaebajal piisavalt aega toimikuga, sh

salvestistega, tutvumiseks ja seisukohtade kujundamiseks. Kui kaebajale oli kahest nädalast

vähe, oleks võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga ei tehtud.

Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud rikkumise olemust, sh teo toimepanemise

motiivi, raskust, süü vormi ja võimalikke tagajärgi. ATS § 75 lg 4 järgi võib distsiplinaarsüüteo

eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. PPA töökorra p 73 järgi võib

ametniku distsiplinaarsüüteo eest vabastada ka juhul, kui tal ei ole kehtivat karistust, kuid kelle

rikkumine on oluline. PPA töökorra p 76 järgi võib usalduse kaotuse ametniku vastu põhjustada

teenistuskohustuste süüline rikkumine, millega on teenistuja kahjustanud usku enda ja PPA

aususesse ja usaldusväärsusesse. Vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning

määranud kaebajale ATS §-s 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste

süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamise ATS

§ 94 alusel. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud kolme distsiplinaarsüüteo eest

kogumis. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo

raskusastmega. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on kaalutletud ja proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub 26.04.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.03.2022 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohtu otsus on põhjendamata, kohus on rikkunud HKMS § 165 lg-s 1 sätestatut.

Kohtuotsusest ei ole võimalik loogiliselt aru saada. Kohus on korranud vastustaja seisukohti

ega ole arvesse võtnud ühtegi kaebaja esitatud asjaolu. Kohtuistungil tehti kindlaks, et vastutaja

on jämedalt rikkunud menetlusnorme, kuid otsuses on see jäetud tähelepanuta.

Kaebaja on menetluse käigus korduvalt juhtinud tähelepanu, et usbekkide Eestis viibimise

asjaolud on kuni praeguse ajani välja selgitamata. See leidis kinnitust ka kohtuistungil.

Tegelikult ei olnud usbekid kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise põhjuseks. PPA

3-20-2579

7(11)

ega halduskohus ei ole selgitanud, millise seaduse alusel oleks kaebaja pidanud läbi viima

haldusmenetluse isikute suhtes, kes ei viibinud kohal. Ebaseaduslikult riigis viibivale

välismaalasele lahkumiskohustuse panemine eeldab tema isiklikku osavõttu menetlusest.

Ainuke usbekk, kelle riigis viibimise asjaolud olid selged, kutsuti menetlustoimingule

järgmiseks päevaks kohalviibinud tööandja vahendusel. See näitab, et tööandja ei öelnud

kordagi kaebajale ega Y-le, et usbekid on Pärnu mnt 139 maja ees, muidu oleks saanud

menetluse kohe läbi viia. Kaebaja sai sellest teada alles kohtumenetluse ajal. Seega tegi kaebaja

sel hetkel kõik endast oleneva, et saada tööandjalt informatsiooni usbekkide kohta. Kohus juhtis

istungil tähelepanu küsimusele, et kui kaebaja jättis oma kohustused täitmata, siis miks ei

täitnud neid Y. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ning distsiplinaarmenetluse oleks pidanud

algatama mõlema ametniku suhtes.

Kohus ei ole näidanud, millistele tõenditele tuginedes on õige süüdistuse punkt, mille kohaselt

suunas kaebaja usbekid esitama uut viisataotlust muudetud viibimisaegadega. Y on esitanud

oma isikliku arvamuse, kuid see ei ole kinnitatud faktidega. Tööandja Q ja kaebaja vestluse sisu

ei ole menetleja üritanud välja selgitada. Kaebaja ei ole kuidagi aidanud kaasa sellele, et usbekid

saaksid õiguse Eestis viibimiseks. Kindlaks on tehtud hoopis see, et kaebaja tegeles aktiivselt

usbekkide Schengeni alale saabumise ja siin viibimise asjaolude selgitamisega.

Menetlusdokumentidest ei nähtu, miks on usbekid esitanud erinevad kuupäevad ja milline

kuupäev on õige.

Y mõjutamine kaebaja poolt on samuti jäänud selgituseta. Halduskohus on tuvastanud, et

kaebaja antud selgitustest ja salaja tehtud lindistuselt on aru saada, et kaebaja proovis rahustada

Y. Arusaamatuks jääb, kuidas saab lugeda tunnistaja mõjutamiseks kaebaja juttu tõe

rääkimisest. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et Y tegi salvestuse pärast korduvat suhtlust

sisekontrolli ametnikega. Kohus on jätnud andmata hinnangu faktile, et Y on korduvalt salaja

salvestanud, tema toon ja vestluse suund oli provokatiivne, eesmärgiga panna kaebaja rääkima

enda vastu.

Kõige jämedamaks distsiplinaarmenetluse rikkumiseks, mille halduskohus on tähelepanuta

jätnud, oli kaitseõiguse takistamine. Kaebajal keelati korduvalt tutvuda distsiplinaarasja

toimikuga.

7. PPA palub 30.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda.

Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Asjaolu, kuidas toimus usbekkide osas edasine

menetlus, ei oma kaebaja süüteo tuvastamisel tähendust. Kaebaja ja Y kohustus oli detailselt

välja selgitada kõik asjaolud, sh see, kus viibisid 30.06.2020 usbekid, mistõttu ei saa kaebaja

väitega, et tööandja ei öelnud kordagi kaebajale ja Y-le, et usbekid on Pärnu mnt 139 maja ees,

õigustada enda ametikohustuste täitmata jätmist. Usbeki kodaniku, kelle riigis viibimise

asjaolud olid selged, kutsumine menetlustoimingutele järgmiseks päevaks, leidis aset alles

pärast kaebaja poolt usbekkide tööandjale teabe andmist selle kohta, et neil on võimalik

seadustada Eestis viibimise tähtaega, näidates taotluses Eestisse saabumise aeg hilisemaks.

Ebaõige on kaebaja väide, et ta sai sellest, et usbekid on PPA maja ees autos, teada alles

kohtumenetluse ajal. Usbekkide tööandja Q andis juba 09.07.2020 selgituse, et ülejäänud kolm

meest ootasid õues autos. Seega, kui kaebaja ei oleks avaldanud usbekkide tööandjale teavet, et

viisataotlused on võimalik ära menetleda, näidates Eestis viibimise aega lühemana, selgunuks

ka asjaolu, et usbekid on väljas ootamas ning nendega oleks olnud võimalik illegaalimenetlus

eeldatavalt lõpuni viia.

Vastustaja on selgitanud ning esitanud tõendid, mis kinnitavad, et Y-l ei olnud võimalik jätkata

enam ametiülesannete täitmist, sest nende täitmise oli kaebaja oma ebaeetilise teabe andmisega

3-20-2579

8(11)

katkestanud. Y on kinnitanud, et kolleegi selline käitumine tuli talle üllatusena. Sel põhjusel oli

just Y ametnik, kes toimetas dokumendid ja teabe edasi oma vahetule juhile. Kaebaja väide

ametnike ebavõrdsest kohtlemisest ei ole asjakohane, sest Y ei olnud ametnik, kes avaldas

usbekkidele teabe, mis viis selleni, et need järgmisel päeval teises teenindusbüroos esitasid

taotlused ebaõigete andmetega. Seega ei rikkunud Y ametikohustusi, vaid tema ametikohustuste

täitmise lõpetas kaebaja ebaeetiline tegevus. Y poolt edasiste menetlustoimingute tegemata

jätmine ei muuda kaebaja käitumist õiguspäraseks ega kõrvalda fakti, et kaebaja jättis oma

ametikohustused täitmata.

Kaebajal on õigus tutvuda kogutud materjalidega ja esitada vastuväiteid iga staadiumi (etapi)

läbimisel, mitte igal ajal. Kaebaja on saanud kasutada oma seaduses sätestatud õigusi igas

menetlusstaadiumis, sh nii õigust tutvuda kogutud materjalidega kui õigust esitada vastuväiteid.

Vastustaja on põhjendanud, miks ei olnud võimalik rahuldada kaebaja 15.07.2020 taotlust

distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvumiseks samal või järgmisel päeval. Samuti andis

vastustaja keeldumises teada, millal on võimalik toimikuga tutvuda ning esitas ka

vaidlustamisviite. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu

otsuse põhjendamispuudused on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

9. Ringkonnakohtule jääb apellatsioonkaebusest ebaselgeks, milliste tõendite esitamine oli

kaebajal distsiplinaarmenetluses ja kohtumenetluses takistatud. Täiendavaid tõendeid ei ole

esitatud ka apellatsioonimenetluses ega taotletud kohtu abi nende välja nõudmiseks. Samuti

pole apellatsioonkaebusest arusaadav, millised menetlusõiguslikud rikkumised väidetavalt

halduskohtumenetluses tuvastati. Alles otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub

rahuldamisele (HKMS § 158 lg 1). Kohtuotsuses pole menetlusõiguslikke rikkumisi PPA-le

ette heidetud.

10. Distsiplinaarasja materjalidega on tõendatud ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise

käskkirjas

õigesti

kvalifitseeritud,

et

kaebaja

rikkus

30.06.2020

süüliselt

oma

teenistuskohustusi, kui jättis kontrollimata ja menetluse läbi viimata Eestis ebaseaduslikult

viibinud Usbekistani kodanike suhtes, st ei teinud kindlaks asjaolusid ega viinud läbi nende

väljasaatmismenetlust. Asjas ei oma tähtsust, mis sai nendest usbekkidest edasi, st, kas ja

milline ametnik menetluse lõpuni viis, oluline on, et seda ei teinud kaebaja, kuigi oleks pidanud.

Kaebaja ei vaidle vastu, et 30.06.2020 kella 15.00 paiku saabus Pärnu mnt 139 PPA majja Q

koos ühe usbekist meesterahvaga ja kaasas oli tal 4 passi. Ühe passi viisa (F) oli aegunud ja

kolme ülejäänu passi omanikul oli küll kehtiv viisa, aga nad olid Eestis järjest viibinud rohkem

kui 90 päeva 180 päeva jooksul (välismaalaste seaduse § 44 lg 3). 06.10.2021 kohtule PPA

poolt esitatud ülekuulamisruumi nr 173 salvestiselt nähtub, et kaebaja paariline Y tegi ühest

passist koopia ja 3 passi anti Q-le tagasi koopiat tegemata. F-le (kelle passist tehti koopia) tehti

järgmisel päeval lahkumisettekirjutus (D 07.07.2020 seletus, dtl 208). Ringkonnakohtule jääb

arusaamatuks kaebaja positsioon, et kui ta oma teenistuskohustusi ei rikkunud

(teenistuskohustused on põhjalikult lahti selgitatud 24.11.2020 käskkirja p-s 1.1), nagu ta

väidab, siis kuidas on põhjendatud nende kolme isiku, kelle passidest koopiaid ei tehtud, suhtes

menetluse läbi viimata jätmine. Kaebaja ei põhjenda ega tõenda, et tegemist oli isikutega, kellel

oli Eestis viibimiseks õiguslik alus. Arusaamatuks jäävad ka kaebaja väited, et need asjaolud

jäid välja selgitamata – just kaebaja ametikohustus olekski olnud ju need asjaolud välja

selgitada. Vähe veenvad on kaebaja selgitused, et kuna neid kolme usbekki polnud Q-ga kaasas,

3-20-2579

9(11)

siis ei olnud nende suhtes võimalik menetlust läbi viia. Ka F ei olnud 30.06.2020 Q-ga kaasas,

kuid ometi oli võimalik tema dokumendist teha koopia ja isik järgmiseks päevaks välja kutsuda

(F 14.07.2020 selgitus, dtl 209). Lisaks, kui kaebaja oleks tundnud huvi, oleks selgunud, et

isikud ootavad õues autos ja nende suhtes saanud kohe või järgmisel päeval alustada menetlust.

Kaebaja poolt halduskohtu istungil esitatud versioon, et ta kandis asjast suuliselt ette oma

ülemale B-le, on paljasõnaline ja vastuolus teiste tõenditega (vt ka B 14.07.2020 seletus, dtl

211; 17.09.2020 seletus, dtl 138 ja W 15.09.2020 seletus, dtl 136). Kõik eelnev kinnitab Y

väidet (Y 08.07.2020 seletus, dtl 187), et selle asemel, et alustada asjaolude uurimisega ja

lahkumisettekirjutuse tegemisele suunatud menetlusega, andis kaebaja Q-le 30.06.2020

vestluse käigus nõu valetada nende kolme isiku viibimisaja kohta ja anda sisse uus viisataotlus.

Selline järeldus on kooskõlas ka ülejäänud asjas kogutud tõenditega.

11. Distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes

(p

1)

on

tuvastatud,

et

29.06.2020 esitasid Usbekistani kodanikud B, H ja F PPA Tammsaare teeninduses

viisataotlused, mille juurde antud selgituses oli Eestisse saabumise kuupäevaks märgitud

10.01.2020. Kuna isikud olid viibinud Eestis rohkem kui 90 päeva 180 päeva jooksul, keelduti

isikute viisataotluste vastu võtmisest ja küsimus suunati lahendamiseks nn PPA peamajja.

30.06.2020 kella 16.30 paiku (s.o üsna vahetult pärast isikute kohtumist PPA-s X ja Y-ga)

esitasid samad isikud uue viisataotluse PPA Pinna teenindusse ja Eestisse saabumise ajaks oli

märgitud 29.06.2020. Q 03.07.2020 omakäelise selgituse (dtl 184) ja 09.07.2020 selgituse (dtl

185) kohaselt sai ta sellise soovituse või vihje, et minna viidatud isikutega uuesti viisat taotlema,

kuid näidata selles Eestis viibimisaega lühemana, 30.06.2020 kohtumisel PPA-s X käest. Q

seletused on kooskõlas Y ja W seletustega. Ringkonnakohtule on need selgitused veenvad, sest

need on omavahel kooskõlas, neis puuduvad vastuolud ning isikud on need andnud teineteisest

sõltumatult, st, et politseiametnikud ei tundnud varem Q. Puudub igasugune mõistlik põhjus,

miks peaksid politseiametnikud Q-ga kokku leppima X vastu valeandmete esitamises.

12. Ringkonnakohtu hinnangul võiski sarnane käitumine olla X pikaajalisem praktika. Y

08.07.2020 seletusest (ja W 15.09.2020 seletusest) nähtuvalt ütles X Y-le, et ta on sellise

murega välismaalastele samasugust nõu jaganud ka varem, kui oli paaris Ž-ga. Sellele viitab ka

Y 07.07.2020 kella 08.00 paiku tehtud telefonisalvestis (stenogramm dtl 203), kus X ütleb: „/…/

probleem on selles, et Tammsaare siin pool aastat tagasi hakkas, eksole, tõstis kisa umbes, et

me saadame ... tähendab täpsemalt mina saadan väga tihti tagasi inimesi, kellel on eksole Poola

viisa ja kes on Tammsaares seletanud seda, et nemad on kogu aeg Eestis olnud, aga meie juurde

tulles peale vestlust nemad seletavad, et nad ei ole kogu aeg Eestis olnud /…/“. Eelnevale lisab

omakorda kaalu kahtlus, et X võis kallutada Ž sellest distsiplinaarmenetluses vaikima (Ž

võimaliku kallutamise kohta vt Y 07.07.2020 telefonisalvestis kella 08.45 paiku (dtl 204‒205),

W 15.09.2020 seletus ja Y 03.09.2020 seletus, dtl 202).

13. Ringkonnkohtu hinnangul on piisavalt leidnud tõendamist ka Y mõjutamine X poolt, mille

eesmärgiks oli kallutada Y valeütluste andmisele distsiplinaarmenetluses. Y 08.07.2020

seletuste kohaselt: „/…/03.07.2020 kuulsin, et X käis vestlusel sisekontrollis. Samal päeval,

suitsupausile minnes, X rääkis mulle, kuidas ma peaksin käituma, kui sisekontroll küsib mu

käest sel teemal selgitust. Ma ise ei soovinud sellel teemal rääkida ning ütlesin, et mõtlen sellest

siis, kui selleks on õige aeg. X rääkis mulle, et ma peaksin ütlema, et ma ei kuulnud midagi, mis

oli toimunud 30.06.2020 menetlustoas olles, ning olin hõivatud andmebaasidest info otsimisega

või Usbekistani lendude otsimisega. Nädalavahetusel 04‒05.07.2020 ma mõtlesin sellest, kui

keerulisse situatsiooni ma sattusin ning ka sellest, et mu usaldus X suhtes sai kannatada. Ma

teadsin, et X proovib mind veel veenda ja suunata rääkima sisekontrolliametnikega võtmes, mis

rohkem sobiks X-le. Teades seda, ma tegin salaja paar salvestust meie vestlusest 07.07.2020.

Tegin seda ainult enda au kaitseks ja omal initsiatiivil /…/.“ 03.09.2020 seletuse kohaselt tegi

Y salvestised enda töötelefoniga enda kaitseks, et tal oleks millegagi oma sõnu tõestada.

3-20-2579

10(11)

Ringkonnakohtu hinnangul oli Y salvestiste näol tegemist lubatavate tõenditega, sest Y püüdis

kaitsta oma õigusi võimalikus teenistusvaidluses ja kaitsta end X võimalike väidete vastu

(salvestistelt on kuulda, et Y kartis distsiplinaar- või kriminaalasja algatamist ka enda suhtes),

muul viisil tal tõendeid koguda polnud võimalik ning X õigused ei olnud olulisemad Y õigustest

(vt Riigikohtu 06.06.2019 otsus nr 3-17-842, p-d 19‒26). Kui Y oleks enne salvestamist küsinud

X-lt salvestamiseks nõusolekut, oleks X vältinud Y mõjutamist. Y avaldas salvestised vaid PPA

sisekontrollile X distsiplinaarmenetluse raames. Need asjaolud kinnitavad, et Y-l oli kaalukas

õigustatud huvi saada enda väidete kinnitamiseks vajalikke tõendeid, et vältida enda suhtes

võimaliku menetluse algatamist ning kinnitada oma väiteid X distsiplinaarmenetluses (vt ka

isikuandmete kaitse üldmääruse1 art 6 p f).

14. Y salvestistelt (esitatud PPA poolt kohtule 15.10.2021) ei kuuldu, et Y käituks X suhtes

suunavalt või provokatiivselt. Salvestistelt kuuldub ühemõtteliselt, kuidas X suunab Y, mida

tuleks öelda sisekontrollis: Y istus arvuti taga, oli süvenenud ega kuulnud midagi. Kaebaja

survestamine ei olnud „tõe“ ütlemisele suunamine (nagu on väidetud apellatsioonkaebuses),

vaid Y suunamine selliste ütluste andmisele, mis oleks sobinud X vastustega

sisekontrolliametnikele. Kaebaja ei teadnud, et kogu intsidendi uurimine oligi ajendatud sellest,

mida Y tegelikult 30.06.2020 kuulis ja W-le ja hiljem B-le ette kandis. Seega ei saanud olla tõsi

see, et Y „midagi ei kuulnud ja oli süvenenud arvutisse“. Kaebaja versiooni ei toeta ka

ülekuulamisruumi nr 173 salvestis, kust nähtub, et kaebaja seisis kogu aeg Y taga või vahetus

läheduses talle väga lähedal, mistõttu on täiesti välistatud, et Y ei kuulnud, mida X Q-le rääkis.

Lisaks nähtub, et nii Y kui X hakkasid koos arvutist midagi otsima alles pärast seda, kui pikem

jutuajamine ja selgituste andmine oli juba toimunud. Y mõjutamine X poolt on tõendatud ka W

15.09.2020 seletusega.

15. Et Y distsiplinaarvastutusele ei võetud, ei riku kaebaja õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul

on mõistetav, miks Y kohe ei sekkunud, kui ta kuulis X suunamas Q ja tema kaaslasi esitama

uut viisataotlust ebaõigete andmetega. X oli vanem ja kogenud ametnik ning Y-le tundus kohatu

segada vahele ja teha vanemale kolleegile märkus. 08.07.2020 seletuse kohaselt: „Mina

ehmatasin ja ei teadnud, kuidas reageerida õigesti, et mitte riivata X au, kuid ma kohe ei tahtnud

öelda võõraste isikute juuresolekul, et ma ei ole sellega nõus ning see nõuanne on vale. Ma ise

pole seda kunagi soovitanud ning kõik minu eelnevad välismaalased, kellel oli sama mure, olid

ära menetletud.“ Y mõtles järele ja läks järgmisel päeval oma vahetu ülemuse juurde ja rääkis

talle, mis oli toimunud ning küsis nõu. Sellest tulenevalt polnudki alust Y suhtes menetluse

alustamiseks, kuna ta ei viivitanud ülemääraselt sündmusele reageerimisega ning tema

reageeringu tõttu võib loota, et sellist nõu, nagu X välismaalastele andis, rohkem PPA

ametnikud ei anna.

16. Kaebaja menetluslikke õigusi ei riivatud ebaproportsionaalselt, kui talle võimaldati

distsiplinaarasja materjalidega tutvuda alles pärast distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte

koostamist. Ehkki ATS § 73 lg 9 sätestab, et ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo

toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal on õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse

materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi, on

selle sätte eesmärgiks tagada igakülgselt isiku ärakuulamisõigus (HMS § 40 lg-d 1 ja 2).

Vaidlust ei ole selles, et pärast kaebaja poolsete selgituste andmist ning distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte valmimist võimaldati kaebajal kõikide kogutud materjalidega tutvuda (dtl 220) ning

nende osas vastuväiteid esitada. Täiendavate tõendite esitamise võimalus oli kaebajal ka

kohtumenetluses. Seega, isegi kui vastustaja piiras kaebaja ATS § 73 lg-st 9 tulenevat õigust,

1 https://gdprinfo.eu/et

3-20-2579

11(11)

oli kaebaja ärakuulamisõigus menetluses tagatud ning viidatud menetlusviga ei saanud muuta

menetluse lõpptulemust.

17. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja teod on kõikides süüteo

episoodides õigesti kvalifitseeritud (teenistuskohustuste rikkumine ja vääritud teod) ning

kaebaja süü on piisavalt tõendatud. Määratud karistus on proportsionaalne, kuna tegemist oli

oluliste rikkumistega (ATS § 75 lg-d 4 ja 5). Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg

1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

18. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)