2-20-15495/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15495

Kohtuasi

X hagi Y vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

60 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X, lepinguline esindaja Indrek Põder

Kostja Y, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15495.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 22. oktoobril 2020 (täpsustused 2. novembril 2020, 20. jaanuaril 2021,

10. märtsil 2021, 21. septembril 2021 ja 16. detsembril 2021) Harju Maakohtule Y (kostja)

vastu hagi seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt alustasid hageja ja kostja 2001. a augustis kooselu

ning 2003. a otsustasid pooled osta ühiselt pangalaenuga maja. Hageja loobus siiski kostjaga

laenu taotlemast ning kostja otsis 360 000 krooni eest ühise kodu rajamise eesmärgil

pangalaenuga kinnistu aadressiga XXX (kinnistu). Kinnistul asus vana maja, millest

elamiskõlblik oli vaid 30 m2 kööktuba. Pooltel sündis 30. aprillil 2004 ühine laps.

Hageja leiab, et hageja ja kostja sõlmisid 2003. a sügisel ühise kodu ostmiseks, parendamiseks

ja ülalpidamiseks seltsingulepingu ning ühise tegutsemisena osteti XXX asuv kinnistu. Pooled

elasid perena koos ja nende kooselust on sündinud ühine laps. Ühiselt ja kooskõlastatult asutati

Osaühing Y ja Q OÜ. Samuti osteti ühiselt sõiduauto Nissan Almera.

2006. a panustas hageja kodu parendustesse kokku 15 955,70 eurot. Hageja ostis

ehitusmaterjale, interneti ja TV teenuste seadmed ning tasus teenuste liitumistasud. Ka asutasid

pooled hageja isalt saadud raha eest Osaühingu Y. Hageja andis isalt saadud raha eest

ettevõttele laenu, mille eest osteti veok Scania. Lisaks panustas hageja kodu parendamisse ja

renoveerimisse ning igapäevaelu korraldamisse 1. augustil 2007 päranduseks saadud 24 183

eurot. 2008. a panustas hageja kodu ehitustöödesse ja seltsingu varasse kokku 573,54 eurot.

2009. a panustas hageja hoonesse kokku 701,62 eurot. 1. juulil 2009 asutasid pooled äriühingu

Q OÜ ja kogu Osaühingule Y kuuluv vara läks üle uude äriühingusse. 2010. a panustas hageja

kodu parendusesse kokku 111,37 eurot. Lisaks andis hageja Osaühingule Y laenu 200,82 eurot.

2011. a panustas hageja kodu parendustesse kokku 244,66 eurot, 2012. a 1448 eurot, 2013. a

3300,18 eurot ja 2014. a 4276 eurot. 2015. a osteti hageja raha eest sõiduauto, mis maksis 5000

eurot. Samuti kulutas hageja kinnistu parendamiseks 161,29 eurot. 2016. a panustas hageja

ühise kodu parendustesse kokku 2660,02 eurot ning 2018. a 763,62 eurot. Seega panustas

hageja majja elama asumisest kinnistule, Osaühingusse Y ja sõiduautosse Nissan Almera enda

rahalisi vahendeid kokku 61 635,86 eurot. Lisaks sellele on hageja seltsingule osutanud enda

teenuseid, mis hõlmab remonttööde, siseviimistlustööde, aiakujundustööde jms koduste tööde

tegemist. Hageja panuseks tuleb lugeda ka poolte ühise lapse osas vanemakohustuste täitmist

ja perekonna toimetuleku korraldamist.

Hageja ütles 31. augustil 2018, s.o pärast kooselu lõppemist, tähtajatu seltsingulepingu üles,

kolides ühisest kodust välja. Hageja leiab, et kuivõrd kinnistu väärtuseks oli 120 000 eurot ja

pooled on võrselt panustanud kinnistu parendamisse ja renoveerimisse, siis on hagejale makstav

õiglane hüvitis 60 000 eurot (hõlmab hüvitist kinnistu, sõiduauto, Q OÜ eest). Alternatiivselt

tuleb 60 000 eurot hagejale hüvitada alusetu rikastumise sätete alusel (võlaõigusseadus

(VÕS) § 1028 lg 1).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kuna pooled ei olnud abielus, siis ei kohaldu perekonnaseadus (PKS) ja abielu institutsioonist

tulenevad õigused ja kohustused ning muud asjakohased sätted. Ka ei ole poolte vahel sõlmitud

seltsingulepingut ühise vara omandamiseks. Seetõttu ei kuulu hageja hagi ühelgi õiguslikul

alusel rahuldamisele. Isegi, kui kohus leiaks, et hagi on võimalik rahuldada, siis on hageja

nõuded aegunud. Nii alusetust rikastumisest kui ka tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

on kolm aastat.

Kostja ostis vaidlusaluse kinnistu 5. septembril 2003, s.o ajal, mil pooled elasid lahus. Hageja

elas kostjale kuuluvas majas, mille eest hageja üüri tasuma ei pidanud. Pooled elasid koos ja

kasvatasid ühiselt last, millega ilmselgelt kaasnesid ka jooksvad kulud. Hageja raha eest ei ole

tehtud ehitustöid või muid parendusi kostjale kuuluval kinnistul. Hageja esitatud erinevates

ehituspoodides tehtud kulutused ei tõenda, et ostud tehti kinnistu parendamise eesmärgil.

Hagejal oli kooselu ajal ka oma juuksuriäri ja salong, mida ta ehitas ning remontis. Hageja on

teinud küll ülekanded L-le, C OÜ-le ja E OÜ-le, kuid alati, kui hageja mõne makse tegi, andis

kostja hagejale selle summa sularahas tagasi.

Kostja ei vaidle vastu, et hageja isa finantseeris Osaühingu Y asutamist, kuid hageja isa antud

raha ei kulutatud kinnistu parendamisse. Pooled käisid 40 000 krooni eest reisil Tenerifel.

Osaühingu Y vara ei läinud üle Q OÜ-le.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 60 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, jättes

need rahaliselt kindlaksmääramata.

Maakohus luges poolte ütlustega tõendatuks, et 2003. a otsustasid pooled koos osta maja ja

võtta selleks koos laenu, kuid erimeelsuste tõttu loobus hageja laenu taotlemisest. Maakohtu

hinnangul on leidnud tõendamist, et pooltel oli eset ostes ühine tahe vähemasti majanduslikult

ühise varalise väärtuse loomiseks. Hageja on teinud kinnistu parendamiseks koos kostjaga

olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavaid) panuseid. Pooled elasid ühises

kodus perena ja parendasid seda kuni 31. augustini 2018. Koos tegutseti hageja isa poolt

hagejale ja kostjale asutatud Osaühingus Y ja hiljem Q OÜ-s. Pooled ei vaidle selle üle, et

2015. a hageja antud (vanaemalt päritud) raha eest osteti sõiduauto, et see hageja pojale ja

kostjale ehitada ümber ralliautoks.

Maakohus nõustus kostjaga, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu

(vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes. Samas ei ole hageja

panus olnud vaid PKS § 16 mõttes pere toetus ja majapidamise ning ülalpeetavate laste

tavapärase elu korraldamine (perekonna huvides tehtud kulutused). Poolte esile toodud elulised

asjaolud annavad aluse tuvastada nendevaheline kokkulepe seltsingulepingu sõlmimiseks

VÕS § 580 lg 1 mõttes kostja poolt omandatud kinnistul asuva elamu parendamisel ja

ehitamisel aastatel 2003–2018.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et sõlmis kostjaga seltsingulepingu, mille varaks

oli Q OÜ. Juhul, kui hageja on andnud laenu või teinud muid rahalisi panuseid Q OÜ-sse, siis

on tal nõue osaühingu mitte kostja vastu. Seetõttu on põhjendamatu arvata Q OÜ seltsinguvara

hulka. Hagejal tulnuks kõik nõuded, mis tal olid Osaühingu Y vastu, esitada ettevõtte

pankrotimenetluses.

Kinnistu väärtus oli 31. augustil 2018, s.o seltsingulepingu lõppemisel, 120 000 eurot. Pooled

on 31. augusti 2022. a istungil ütlusi andes kinnitanud, et panustasid elumaja parendamisse nii

rahaliselt kui ka parendustöid tehes võrdselt. Kuigi kinnistu väärtus ei oma iseenesest praeguse

vaidluse lahendamisel tähtsust, siis arvestades poolte võrdset panust ning asjaolu, et hageja

rahalised panused on peaaegu võrdsed hagis nõutud 60 000 euroga, siis puudub vajadus

täiendavalt hinnata, kui suures ulatuses täpselt on hageja panustanud ajaliselt ja rahaliselt elamu

parendamisse. Kuivõrd pooltel puudub vaidlus, et hageja on selle panuse andnud, siis tuleb

hageja ja kostja panused seltsinguvarasse lugeda VÕS § 581 lg 2 mõttes võrdseks. Seega saab

pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada tähtajatu seltsingulepingu regulatsiooni. Kuna pooled

ei vaidle lepingu lõppemise üle, saab asuda seisukohale, et pooltevaheline seltsinguleping on

lõppenud ja kohaldada saab seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 lg 1 ja asjaõigusseadus

(AÕS) § 77). Praeguses asjas ei ole vaidlust, et elamu ja sõiduauto jäävad kostja omandisse,

mistõttu tuleb kostjal hagejale hüvitada 60 000 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul on maakohus teinud ebaselge lahendi ning jätnud lahendamata hageja nõuded.

Hageja on palunud hagis tuvastada seltsinguvara koosseisu. Lisaks palus hageja jagada

seltsinguvaraks olevad esemed selliselt, et kinnistu, sõiduauto ja äriühing jäävad kostja

ainuomandisse, mille eest hageja saab hüvitiseks 60 000 eurot. Vaidlustatud otsuse

resolutsiooniga ei ole aga lahendatud hageja tuvastusnõuet. Vaidlustatud otsuse põhjenduste

kohaselt ei ole maakohus rahuldanud hageja nõuet Q OÜ osas, kuid resolutsiooni järgi rahuldas

maakohus hagi terves ulatuses. Ka on maakohus ebaõigesti sisustanud hagi aluse ning väljunud

vaidluse esemest. Hageja on terve menetluse kestel tuginenud sellele, et hageja on sõlminud

kostjaga seltsingulepingu mh kinnistu omandamiseks. Maakohus on aga vaidlustatud otsuses

tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping kostja kinnistul asuva elamu

parendamisel ja ehitamisel.

Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping.

Hageja ei ole seda tõendanud. Seejuures ei ole sõiduauto kostja vara.

Ka on vaidlustatud otsuses arusaamatu kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse

kujunemine. Maakohus on leidnud, et hageja ja kostja panused seltsinguvarasse tuleb lugeda

VÕS § 581 lg 2 mõttes võrdseks. Nii on maakohus ebaõigesti kohaldanud seltsingulepingu

likvideerimise sätteid. Olukorras, kus hageja on detailselt faktiväited ja tõendid oma väidetavate

panuste kohta esitanud, tulnuks maakohtul tuvastada tehtud panused. Ka ei ole maakohus

kindlaks teinud seltsinguvara koosseisu ja selle väärtust.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ning kohtuotsuse

põhjendamiskohustust. Kohtupraktikas on leitud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes

(TsMS § 2) peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina

saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt

nt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Praegusel juhul on

põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud menetlusõiguse norme.

8. Kolleegium juhib kõigepealt tähelepanu hagiavalduses esitatud nõuetele ja asja

läbivaatamise ulatusele.

8.1. Maakohus võttis otsuse resolutsioonis seisukoha üksnes hageja rahalise nõude osas. Samas

on kostja apellatsioonkaebuses õigesti viidanud, et hageja esitas vastavalt maakohtu

korraldusele 21. novembril 2020 hagiavalduse, milles on esitatud tuvastusnõue ja seltsinguvara

jagamise nõue: 1) palun tuvastada seltsinguvara; 2) palun jagada seltsinguvaraks olevad esemed

(vt täiendatud hagiavaldus; II kd, tl-d 122–129). Kohtuotsuse ja toimiku järgi ei ole maakohus

tuvastusnõude menetlusse võtmist lahendanud – nõuet ei ole menetlusse võetud ega ole ka

jäetud menetlusse võtmata. Seega jättis maakohus selles osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p 1

järgse eelmenetluse ülesande selgitada välja poolte nõuded ja menetlusosaliste seisukohad

nende nõuete kohta.

8.2. Kohus peab omal algatusel kontrollima, et hagis esitatud nõuetel on perspektiivi, sest

vastasel juhul tekitaks nõude menetlemine üksnes asjatuid kulutusi. Perspektiivituse

võimalikud põhjused ja hindamiskriteeriumid on sätestatud TsMS § 371 lg-s 2 ning menetlusse

võetud nõude puhul TsMS § 423 lg-s 2. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 9 lg-st 3

otsustada tuvastusnõude menetlusse võtmise küsimust.

8.3. Tuvastushagi menetlusse võtmise otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas hagejal on sellise

nõude esitamiseks õiguslik huvi. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu ka rahalise nõude, mille eeldusena tuleb selgeks

teha, kas poolte vahel oli seltsinguleping, millised olid seltsinglaste tehtavad panused, samuti

seltsingu jaoks omandatud vara (seltsinguvara). Tuvastushagi alusel tehtud otsusega peab

olema võimalik vaidlust lahendada ja õigusselgust tagada ning välistada vajadus edasisteks

menetlusteks. Seega eeldab tuvastushuvi, et tuvastusnõude alusel tehtud kohtulahend on ka

sobiv vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et materiaalõiguslike nõuete

kaotamise vältimiseks ja menetluskulude kokkuhoidmiseks on hagejatel üldjuhul mõistlik

tuvastusnõuete esitamisele eelistada sooritusnõuete esitamist (vt Riigikohtu 12. oktoobri 20016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).

Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel määrata hagejale TsMS § 340¹ lg 1 kohaselt tähtaeg, et

hageja saaks esile tuua tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, mis õigustaks tuvastusnõude

menetlemist. Kui hageja ei too esile, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu

kui rahaline huvi, tuleb tuvastusnõue jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

8.4. Maakohus tuvastas, et Q OÜ ei kuulu seltsinguvara hulka (vt maakohtu otsuse p 25.10).

Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud (TsMS § 651 lg 1). Seega ei saa asja uuel

läbivaatamisel seda eset seltsinguvarana uuesti hinnata, isegi kui see ei ole kooskõlas nõude kui

terviku lahendamisega.

9. Hageja on esmalt palunud jagada seltsinguvara selliselt, et vara jääb kostjale ning kostja

kohustub hagejale hüvitama hageja seltsinguvara panusena 60 000 eurot. Kui kohus ei nõustu

hageja käsitlusega, palub hageja raha väljamõistmist alusetu rikastumise sätete alusel.

Kolleegium rõhutab, et kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud

õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul

õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (TsMS § 436 lg 7, § 438

lg 1 esimene lause).

10. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on väljunud vaidluse

esemest. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt on maakohus õigesti lähtunud sellest,

et hageja väidete kohaselt on ta teinud kinnistu parendamiseks koos kostjaga olulisi ja

võrreldavaid majanduslikke panuseid, samuti panustanud osaühingu ja sõiduauto

omandamisse. Küll aga nõustub kolleegium kostja etteheitega, et maakohus on oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme asjaolude tuvastamisel, leides, et poolte vahel oli sõlmitud

seltsinguleping kinnistul asuva elamu parendamisel ja ehitamisel ning sõiduauto ostmisel (vt

maakohtu otsuse p-d 25.8–25.9).

10.1. Kolleegium märgib, et nagu iga lepingu puhul, tuleb ka seltsingulepingu sõlmimise

eeldusena VÕS § 9 lg 1 järgi tuvastada vastastikuste tahteavalduste vahetamine (pakkumuse

esitamine ja sellele nõustumuse andmine). Tahteavalduste liigid on sätestatud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) §-s 68. Kostja on seltsingulepingu sõlmimist eitanud, mistõttu tuli

hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Seega ei saanud maakohus lugeda hageja

väiteid tõendatuks üksnes poolte esile toodud eluliste asjaolude pinnalt. Selles osas on

maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1).

Asja lahendamisel tuleb silmas pidada kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et ainuüksi

isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid

kohustusi, st võlasuhet VÕS § 9 lg 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult

tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult

siduvalt kohustada midagi tegema või tegemata jätma (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14).

10.2. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu

vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal

eesmärgil ühine kulutuste kandmine (vt eespool viidatud Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus,

p 19). Nii on Riigikohus viidatud lahendis leidnud, et seltsingu likvideerimissätteid saab

kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema

väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:

• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;

• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

See, et kinnistu on ostetud kostja ainuomandisse, ei välista seltsingu likvideerimise sätete

kohaldamist.

10.3. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada esemete

omandamiseks või parendamiseks tehtud panused, sest need panused peavad olema olulised ja

võrreldavad. Maakohus on panuste tegemise tuvastamisel rikkunud põhjendamiskohustust (vt

maakohtu otsuse p-d 25.6 ja 25.9). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu

põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei

nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt nt Riigikohtu 17. mai 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1; 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15,

p 20). TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või

kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda

tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Kostja on kogu menetluse jooksul hageja väidetele vastu vaielnud, mistõttu tuli hagejal oma

väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Maakohus pole kostja väiteid ja tõendeid panuste

tegemise kohta hinnanud. Üksnes kohtuotsuse põhjendavas osas hageja esile toodud kulutuste

märkimine ja hageja esitatud tõenditele viitamine ei ole praegusel juhul piisav, et tuvastada, kas

sellega on hageja teinud olulise majandusliku panuse, mille eesmärgiks oli esemeid soetades

(sõiduauto) ja parendades (maja ehitamine) ühise varalise väärtuse kestev loomine. Maakohus

pole hageja kulutusi sisuliselt hinnanud.

10.4. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu põhjendused hüvitise suuruse kujunemise

kohta ei ole jälgitavad (maakohtu otsuse p 25.11). Selles osas on maakohus taas rikkunud

põhjendamiskohustust. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et pooled ei vaielnud hageja panuse

andmise üle. Kostja märkis vastuses hagile, et „vaidleb kõikidele vastavasisulistele

faktiväidetele vastu, nagu oleks hageja teinud kunagi mingisuguseid kulutusi kostjale kuuluva

kinnisasja parendamiseks/hüvanguks“. Pooltel oli vaidlus nii seltsingulepingu sõlmimise kui ka

hageja poolt kulutuste kandmise üle. Sellises olukorras on maakohus ebaõigesti leidnud, et

esineb VÕS § 581 lg-s 2 sätestatud eeldus.

VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid maja ehitamise ja sõiduauto ostmisega

seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda poolte kulutustes osalemise

osakaalust (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 20).

VÕS § 581 lg 2 kohaldamise eelduseks on, et sõlmitud on seltsinguleping ning seltsinglased ei

ole panuse liiki ja suurust seltsingulepingus kokku leppinud. Samuti ei ole maakohus hüvitise

määramisel arvestanud teiste esemetega (sõiduauto ja osaühing).

11. Nagu kolleegium märkis, ei ole kohus seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega

(õigusliku kvalifikatsiooniga), vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel saab

nõude hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Kolleegiumi arvates tuleb hageja rahalist nõuet

esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles

viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2 ja selles viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus märgib,

et kohus ei tohi pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele

pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-13, p 10).

11.1. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel pooltele kohalduvat õigust selgitada. Kuna kostja

on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, siis hageja nõude õiguslikul kvalifikatsioonil

võib olla tähendus ka nõude aegumise kontekstis, kuna aegumise algusajad ja tähtajad on

hüvitise nõudmisel erinevatel õiguslikel alustel erinevad.

11.2. Maakohtul tuleb esmalt uuesti hinnata, kas hagiavalduses välja toodud esemete suhtes

saab kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Kolleegiumi hinnangul rikkus

maakohus asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, tuvastades, et poolte vahel on

sõlmitud seltsinguleping. Kui maakohus leiab asja uuel arutamisel, et poolte vahel ei ole

seltsingulepingut VÕS § 580 lg 1 mõttes, tuleb maakohtul kaaluda võimalust kohaldada

seltsingu sätteid osaliselt analoogia korras (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-129-16, p 22).

11.3. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu

likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla

muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel

alusel võiks nõuda. Esitatud asjaoludel ei ole välistatud, et hageja kandis kostja eest kulutusi

kokkuleppel temaga kostja kohustuste täitmiseks. Selline kokkulepe vastaks enim

käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619).

Nõude aluseks võiks olla VÕS § 628 lg 2 esimene lause, mille järgi peab käsundiandja

käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja

mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Arvestada tuleb, et kui hageja ise kasutas

kinnistul asuvat elamut elamiseks näiteks tasuta kasutamise lepingu alusel, siis ta peab

VÕS § 391 lg 1 alusel kandma elamu säilitamiseks vajalikud kulud. Muude kulude hüvitamist

võib kasutaja VÕS § 391 lg 2 esimese lause alusel omanikult nõuda üksnes vastavalt käsundita

asjaajamise sätetele.

11.4. Hageja nõude aluseks võiks olla käsundita asjaajamine VÕS § 1018 jj järgi. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb seda hinnata, kui maakohus ei saa lahendada asja lepingusätetele

tuginedes.

VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste

tegemine või teise isiku kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-13, p 12; 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12).

Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1,

mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud

kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need

tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist

pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt ka nt Riigikohtu 15. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

118-14, p 19).

VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei saa hagejal kostja vastu nõudeid olla, kui tal puudus

tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele

on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult

kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3). Sellisel juhul võib olla nõue vaid VÕS § 1042 alusel.

Samas ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel ka

enda huvides. Tehtud kulutused peavad kuuluma vähemalt osaliselt kostja huvisfääri.

Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud.

Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-

st 1 (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19).

11.5. Alles seejärel, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb

seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks

tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles

seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud

või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/82, p 20).

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada,

et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel

oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha

saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4).

12. Kostja on palunud kohaldada hageja nõudele aegumist. Kolleegium märgib, et kuna hageja

nõuet tuleb hinnata erinevatel õiguslikel alustel, tuleb uuesti hinnata ka nõude aegumist,

lähtudes kohalduvatest materiaalõiguse normidest.

Kolleegium märgib, et aegumisele tuginev kostja peab tõendama aegumistähtaja algust ja

möödumist ning kui aegumise algus on seotud võlausaldaja teadmise või teadma pidamisega,

siis ka seda (vt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13). Hageja peab

omakorda tõendama aegumise peatumist või katkemist. Kui hageja esitab mitu nõuet ja kostja

esitab aegumise vastuväite, tuleb nõudeid aegumise seisukohast eraldi hinnata.

12.1. Võimalikud lepingulised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolme aasta

jooksul sissenõutavaks muutumisest.

12.2. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste

hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude

sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-

11, p 35; 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 13).

12.3. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause

järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta

möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on

VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb maakohtul arvesse võtta, et kui hageja

tegi alusetult makseid, sai ta rikastumisest teada siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb arvestada, et hageja esile toodud asjaolude kohaselt on ta teinud

viimaseid makseid 2018. a mais ning hagi on esitatud 22. oktoobril 2020.

13. Kolleegiumi hinnangul on pooltel mõistlik TsMS § 4 lg-t 3 järgides lahendada asi

kompromissiga selliselt, et nad lepivad kokku võimalikus summas, mis kostjal tuleb hagejale

hüvitada või võimaldab kostja hagejal tema poolt ostetud asjad kinnistult ära viia.

Menetluskulude jaotus

14. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotamine ja

kindlaksmääramine maakohtu teha sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3

teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)